Obsah (11)

§ 62§ 230§ 231§ 459§ 173§ 162§ 174§ 138§ 144§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 25.08.2020.a Tallinn Tsiviilasja number 2-20-110255 Tsiviilasi M. G. hagi E.

§ 62lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 06.04.2020 esitatud ning 15.04.2020 täpsustatud hagiavalduse kohaselt on M. G.i (hageja) vanemateks E. G. (kostja) ja A. K.. Hageja ja kostja elavad eraldi viimase kahe aasta jooksul. Kostja ei tegele hageja ülalpidamisega. Hageja igakuised kulud moodustavad kokku 789 eurot, s.h toit (sh hügieentarbed) 170 eurot; ravimid 20 eurot; riided, jalanõud ja sporditarbed 130 eurot; mänguasjad 10 eurot; kino 15 eurot; sünnipäev 250 eurot (20 eurot kuus); reis kord aastas 700 eurot (58 eurot kuus); meelelahutus 25 eurot; kommunaalteenused 120 eurot (40 eurot kuus); eluruumi üür 550 eurot (183 eurot kuus), lasteaed 71 eurot; trennid ja huviringid (tants ja joonistamine) 47 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista elatise alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni kehtiva miinimummäära ulatuses s.o. 2 summas 292 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Kostja vastus Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata. Kostja arvab, et ainult väide, et töötasu alammäär on 584 eurot, mis teeb elatise minimaalseks suuruseks 292 eurot, ei ole piisav. Kostja leiab, et kui kohus rahuldaks hagi ja mõistaks kostjalt elatise välja, siis hageja seaduslik esindaja ei kasutaks elatist laste huvides, vaid kasutaks seda muuks otstarbeks. Samuti märkis kostja, et Riigikohus on asjas nr 3-2-1-174-16 22.03.2017 tehtud kohtuotsuses p. 14 asunud seisukohale, et keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta on 287 eurot. Seega ühe vanema osa lapse ülalpidamiskuludes on 143,50 eurot. Kuivõrd elatis on tõusnud, aga hageja vajadused ilmselgelt samas ulatuses tõusnud ei ole, annab seadusjärgse elatise suurenemine tulenevalt miinimumtöötasu kiirest kasvust alust elatise vähendamiseks. Lisaks ei ole ka eluliselt usutav, et hageja vajadused ühes kuus on 584+60=644 eurot kuus. Kuivõrd hageja vajadused on ilmselgelt väiksemad kui PKS §-s 100 lg-s 1 sätestatud määras palub hageja arvestada, et hageja vajadused on osaliselt kaetud ka riiklike peretoetustega. Kohtu põhjendused 1. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. 2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest ½ on 292 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta).
2. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hagejate vanemateks on kostja ja A. K. (dtl 33) ning et kostja ei ela hagejaga käesoleval ajal igapäevaselt koos. Hagejal on seega kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Kohus selgitab, et nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saaks lahus elavalt vanemalt vajaliku 3 ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) ülalpidamist nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1).
3. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist seega, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks hagejale igakuiselt elatist miinimumsuuruses tasunud või muul moel oma ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja on küll viidanud vastuses sellele, et hageja on enne hagiavalduse esitamist viibinud ka 50 % ajast kostjaga. Samas ei ole kostja nimetatut tõendanud. Kohus on selgitanud 25.05.2020 kirjas, et kostjal tuleb täpsustada, kui palju reaalselt on hageja kostja juures viibinud, s.h enne hagiavalduse esitamist ja ka alates hagiavalduse esitamisest ja milliseid kulusid kostja sel ajal seoses hagejaga kannab. Kohus märgib, et kostja vastusega koos esitatud kirjavahetusest ei nähtu, et lapse ema tunnistab, et kostja veetis hagejaga aega 50/50 kuus (dtl 54-60). Samuti peab kohus vajalikuks korduvalt selgitada, et juhul, kui hageja veedab aega ka kostjaga, ei ole see automaatselt elatise vähendamise aluseks. Hageja igakuised põhikulud sellest ei vähene. Väheneda võivad üksnes minimaalselt nt toidukulud, eluasemekulud, vaba aja kulud. Kohus selgitab, et ülalpidamise andmine rahas, igakuiselt ettemakstult, võimaldab elatist lapse heaks vahetult kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Erinevate teenuste ja kaupade eest tasumine ülalpidamise andmisena ei anna sellist kindlust ega täida ülalpidamise eesmärki. Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele elatisele osta lapsele asju või tasuda teatud teenuste eest, siis võib ta seda teha täiendavalt igakuisele elatisele. 4 Kohus leiab, et kuna kostja ei ole elatist igakuiselt miinimumsuuruses tasunud, siis on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest õiguslikult põhjendatud.
4. Hageja on palunud kostjalt välja mõista elatise miinimumsuuruses. Hagiavalduse kohaselt moodustavad hageja igakuised kulud kokku 789 eurot, s.h toit (sh hügieentarbed) 170 eurot; ravimid 20 eurot; riided, jalanõud ja sporditarbed 130 eurot; mänguasjad 10 eurot; kino 15 eurot; sünnipäev 250 eurot (20 eurot kuus); reis kord aastas 700 eurot (58 eurot kuus); meelelahutus 25 eurot; kommunaalteenused 120 eurot (40 eurot kuus); eluruumi üür 550 eurot (183 eurot kuus), lasteaed 71 eurot; trennid ja huviringid (tants ja joonistamine) 47 eurot. Kostja on esitanud vastuväited hageja igakuiste kulude suurusele. Seega tuleb kohtul esmalt anda oma hinnang hageja poolt väljatoodud kulude mõistlikkusele ja põhjendatusele. 6.1 Hageja on märkinud söögikuludeks (s.h hügieenikulud) kokku 170 eurot. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et lapsed vajavad elamiseks ja kasvamiseks toitu, on üldtuntud ja tõendamist mittevajav asjaolu. Üldteadaolevalt vajavad lapsed lisaks igapäevastele toiduainetele ka nt puuvilju ja juurvilju ning nende toidulaud peab olema mitmekesisem. Samas ei nähtu asja materjalidest, et hageja peaks mingil põhjusel jälgima erilist dieeti, mille tõttu oleks keskmine toidukorv kallim. Kohus peab põhjendatud igakuiseks toidukuluks 120 eurot, millele lisanduvad põhjendatud hügieenikulud 10 euro ulatuses. Kohus selgitab, et hügieenikulusid ei saa pidada ebavajalikuks. 6.2 Kulutused ravimitele 20 euro ulatuses on kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus peab eluliselt usutavaks, et lastel tuleb aegajalt tarvitada teatud ravimeid (nt valuvaigisteid, palavikualandajaid, käsimüügiravimid külmetuse leevendamiseks). 6.3 Üldtuntuks saab lugeda asjaolu, et lapsed vajavad igapäevaselt riideid ja jalanõusid. Kasvueas lapse sage garderoobi uuendamine on hädavajalik ning oluline on asjaolu, et laps elab kliimavööndis, kus erinevatel aastaaegadel kantakse erineva paksusega riideid. Kuigi iga kuu ei ole vajadus uusi riideid osta, siis on mõnel kuul nimetud kulud suuremad. Samas märgib kohus, et riideid ja jalanõusid on erinevas hinnaklassis ning seega saab osta garderoobikaupasid ka soodsamalt. Seega on kohtu hinnangul nimetatud kulu põhjendatud 70 euro ulatuses. 6.4 Hageja on välja toonud eluasemekulud kokku summas 223 eurot kuus, s.h üür ja kommunaalkulud. Kohtu hinnangul on eluasemekulud vajalikud ja neile märgitud suurus mõistlik. Korteri üürimist ei saa pidada ebavajalikuks. Riigikohus on kohtulahendis nr 32-1-69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel, s.h ka kommunaalkulude kandmisel. Seega saab kulusid üürile ning kommunaalkuludele pidada vajalikuks ja mõistlikuks 223 euro ulatuses. 6.5 Kulud meelelahutusele ning vabale ajale on kohtu hinnangul põhjendatud kokku 50 euro ulatuses, s.h mänguasjad, kino, muu meelelahutus, sünnipäev, sporditarbed. Kuigi 5 meelelahutuse ja vaba aja kulutusi ei saa pidada ebavajalikuks, siis ei ole kohtu hinnangul vajalik ka igakuiselt osta uusi mänguasju. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et paljud meelelahutusasutused pakuvad sooduspileteid alaealistele lastele ja peredele ning samuti on võimalik veeta vaba aega perega tasuta. 6.6 Kuna hageja käib lasteaias, siis on ka lasteaia kulu summas 71 eurot põhjendatud. Samuti ei saa pidada ebavajalikuks kulusid trennidele ja huviringidele 47 euro ulatuses. Igasugune hobitegevus ja treening on lapsele kasulik. 6.7 Reisimise kulu ei pea kohus põhjendatuks. Kuigi reisimine võib avardada lapse silmaringi, siis tegemist ei ole hädavajaliku kuluga. Kui lapsevanem soovib lapsega reisile minna, siis võib ta seda teha oma vabadest vahenditest. 6.8 Seega on hageja igakuised kulud eluliselt usutavad ja põhjendatud 611 euro ulatuses. Nimetatust oleks kostja osa ca 306 eurot, mis on käesoleval ajal miinimumist suurem. Samas ei soovi hageja elatise väljamõistmist miinimumist suuremas ulatuses ning kohus loeb seega, et hageja igakuised kulud vastavad vähemalt miinimumile.
5. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus on kostjale PKS §-s 102 lg 1 asjaolusid ka oma 25.05.2020 kirjas selgitanud ning andnud kostjale tähtaja asjaolude selgitamiseks. Kostja ei ole menetluses PKS § 102 märgitud aluseid tõendanud. Kostja on alles oma lõppseisukohas märkinud, et kostja sissetulek ei võimalda tal anda hagejale ülalpidamist, kahjustamata enda tavapärast ülalpidamist ning hagejale ülalpidamiseks antava raha kulutab ema tegelikult hasartmängudele. Samas ei ole kostja oma väidet menetluses tõendanud. Seega puudub alus elatise vähendamiseks. Kohus peab täiendavalt vajalikuks selgitada, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 32-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite 6 saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard.
6. Kostja on viidanud, et lapse emale laekub ka peretoetus, millega tuleks elatise väljamõistmisel arvestada. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-35-17 p-s 20.3 märkinud, et lapse vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. PHS §-de 15 ja 16 kohaselt on peretoetuste, mille liigiks on mh lapsetoetus, eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (§ 32 lõige 1). Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt nt lahendid nr 3-2-1-37-11, punkt 16; nr 3-2-1-174-16, punkt 11). Kohtul on võimalik vähendada alaealistele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puudub alus peretoetuse arvelt elatise vähendamiseks. Lapse tegelikult kulud on igakuiselt miinimumist suuremad ning kostja ei ole tõendanud, et käesoleval juhul esineksid sellised erandlikud asjaolud, mille alusel saaks arvestada peretoetuse laekumisega hageja emale ning selle arvelt elatist vähendada.
7. Kostja on viidanud ka 09.03.2020 avaldatud lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringule. Kohus selgitab, et nimetatud uuringust nähtuvad laste keskmised igakuised kulud. Samas tuleb kohtul kulude põhjendatuse hindamisel lähtuda konkreetse lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Kohus ei saa vähendada elatist üksnes tehtud uuringu pinnalt. Samuti märgib kohus, et on kulude hindamisel eelnevalt juba hinnanud, kas kulud on ülepaisutatud või mitte. Seega ei pea kohus vajalikuks ega põhjendatuks uuringu alusel elatist vähendada.
8. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi elatise väljamõistmiseks alates maksekäsu kiirmenetluse esitamisest miinimummääras kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista igakuiselt elatis alates 13.03.2020 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses, mis alates 01.01.2020 on 292 eurot, kuni hagejate täisealiseks saamiseni. 7 Elatise summad tuleb tasuda hageja arveldusarvele iga kalendrikuu eest ette hiljemalt eelmise kuu viimasel päeval. Juhul kui kostja on kohtumenetluse kestel hagejale maksnud elatist, siis tasutud summad tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada.
9. Kohus selgitab lisaks, et eeltoodu ei tähenda, et asjaolude muutumisel ei võiks kas elatist saama õigustatud isik või elatist maksma kohustatud isik edaspidi nõuda väljamõistetud elatise muutmist

§ 459lg 1 alusel.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud. Menetluskulud 12.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jätab menetlukulud kostja kanda. 13.

§ 174

lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on välja toonud kulud õigusabile summas 1100 eurot. Hageja lepinguline esindaja on osutanud järgnevaid teenuseid: hageja 03.04.2020 nõustamine seoses elatishagi esitamisega – 1 h; hagiavalduse koostamine ja kohtusse esitamine – 2 h; 15.04.2020 menetlusdokumendi koostamine ja 07.04.2020 määrusega tutvus – 1 h; kostja vastusega tutvus – 1 h; 20.05.2020 seisukoha koostamine – 2,5 h; 25.05.2020 kohtu selgitustega tutvus ja analüüs – 0,5 h; kostja lepingulise esindajaga kirjavahetus kompromissi sõlmimisest – 0,5 h; 15.06.2020 kostja vastusega tutvus – 0,5 h; 18.06.2020 seisukoha koostamine- 1,5 h; 31.07.2020 seisukoha koostamine – 0,5 h. Kohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas osutatud teenused olnud käesolevas menetluses vajalikud ja neile kulunud aeg suuremas osas mõistlik ja põhjendatud. Kohus arvestab tsiviilasja mahu ning esitatud dokumentide sisuga. Kohus vähendab üksnes hagi esitamisega (s.h puuduste kõrvaldamisega) seotud kulusid 1 tunni võrra ning kostja vastusega tutvumist 0,5 tunni võrra. Elatise hagi esitamine ei ole kohtu hinnangul õiguslikult keerukas ega seega kuigi ajamahukas. Samuti ei ole kohtu hinnangul vastusega tutvumine ajakulukas. Seega on hageja lepingulise esindaja poolt osutatud teenused põhjendatud 9,5 tunni ulatuses. Hageja lepingulise esindaja tunnihinnaks oli 100 eurot 8 tund, mis on kohtu hinnangul samuti mõistlik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist õigusabi tasu. Seega on hageja menetluskulud põhjendatud kokku 950 euro ulatuses. Kohus määrab kindlaks hageja menetluskuluna esindaja tasu summas 950 eurot ja mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja. 14.

§ 177

lg 4 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (950 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 9