Kohtupraktika kohaselt, kui võlgnik ei ole kahe aasta jooksul võimeline teenima miinimumpalgast suuremat tulu või ei teeni üldse tulu, siis on see
lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumine, mis on aluseks võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on kestnud seitse aastat, millise aja jooksul on võlgnik teinud võlausaldajale marginaalsed väljamaksed.
lg 1 mõtte kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille eest saadav sissetulek võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid. Võlgnik on küll vahetanud töökohta septembris 2020 aastal, kuid esitatud pangaväljavõttest nähtuvalt mitte tasuvama töö vastu. Võlgnik on eelneva menetluse jooksul väitnud, et tasuvama töö leidmist takistab tema keeleoskus ning kohus selgitas võlgnikule 25.02.2019 kohtumääruses, et võlgnik peab sel juhul oma keeleoskust parandama. Võlgnik on esitanud kohtule Eesti Töötukassas 14.01.2020 toimunud karjäärinõustamise kokkuvõtte, mille kohaselt seati võlgniku eesmärgiks õppida eesti keelt, et arendada keeleoskust ning võlgnik pidi välja selgitama oma eesti keele taseme, otsima koolituspartneri ja ennast registreerima ning läbima koolituse. Usaldusisik märgib oma aruandes, et keeleõppe kursused kevadel COVID-19 laienemise pärast ei toimunud, siiski ei ole esitatud tõendeid, et võlgnik oleks 14.01.2020 karjäärinõustamisel ettenähtud järgnevaid samme enda poolt astunud (tõendit registreerimisest, tõendit koolituse ära jäämisest). Võlausaldaja rõhutab, et kohus selgitas võlgnikule keeleoskust parandamise vajadust juba 25.02.2019, kuid võlgnik on nähtuvalt esitatud tõendist alles 2020 aasta alguses Eesti Töötukassa poole pöördunud. Seega pea aasta aega ei ole võlgnik midagi teinud, et oma keeleoskust parandada ja seeläbi tasuvamat tööd leida. Eeltoodu näitab, et võlgnik ei suhtu tõsiselt talle pankrotiseaduse kohaselt lasuvatesse kohustustesse. Lisaks rõhutab võlausaldaja, et võlgniku väited, et tal ei õnnestu tulusamat tööd leida või et ta seda üldse on otsinud, on paljasõnalised. Võlgnik ei ole esitanud kohtule tõendeid kaalutud tööpakkumiste ja temapoolsete kandideerimiste ega ka äraütlemiste kohta. Seega ei ole võlgnik tõendanud asjaolu, et tal ei ole võimalik tasuvamat tööd leida (ei keeleoskuse ega madala kvalifikatsiooni tõttu). Võlausaldaja hinnangul on võlgnik oma eelpool viidatud kohustuste rikkumisel käitunud süüliselt. Võlgnik ei ole usutavalt põhistanud oma kohustuste rikkumise vabandatavust ning asjas tõendamist leidnud asjaoludest nähtuvalt on võlgnik oma pankrotiseadusest tulenevate kohustuste täitmisel tegutsenud vähemalt raske hooletusega. Eeltoodust tulenevalt palub võlausaldaja jätta võlgnik kohustustest vabastamata. 18.11.2020 esitas seisukoha võlausaldaja S AS. Võlausaldaja ei nõustu võlgniku kohustustest 2 vabastamisega. Võlgnik on terve menetluse kestel rahuldanud võlausaldaja nõuet ligikaudu 1,2% ulatuses, s.o 28,36 eurot. Lisaks eeltoodule ei ole võlgnik endiselt asunud otsima kõrgema töötasuga töökohta. Võlgnik on küll töökohta vahetanud, kuid usaldusisiku aruannetele lisatud pangakonto väljavõtetest nähtub, et võlgniku töötasu on langenud. Selliselt käitudes on võlgnik rikkunud
Võlgnik on selgitanud, et tema tööturule sisenemist on pärssinud puuduv eesti keele oskus, mille parandamist on võlgnikult nõudnud ka kohus. 25.02.2019 kohtumääruses on kohus võlgnikule selgitanud, et kui seitsme aasta möödudes on võlgnikul endiselt probleem eesti keele oskusega, ei ole usutav, et võlgnikul on tegelikult olemas tahe keelt õppida ning seeläbi parandada võimalusi tasuvama töö leidmiseks. Võlgniku väitel tühistas Töötukassa eesti keele kursused Covid-19 pandeemia tõttu, kuid võlausaldaja arvates ei ole Töötukassa koolitused ainus viis keelt õppida. Võlgniku elukoht on Eestis, mis tähendab, et võlgnik elab igapäevaselt eesti keele ruumis ning keelt on võimalik ka iseseisvalt õppida. Selleks leidub tänapäeval palju tasuta võimalusi (erinevad mobiilirakendused, veebikoolitused, samuti on võimalik õppida raamatutest). Seega ei ole võlausaldaja arvates võlgnik näidanud üles piisavat tahet end tööturule sisenemiseks parandada. Võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et võlgnik on üldsegi üritanud kandideerida töökohtadele, mille eest saadav töötasu oleks praegusest kõrgem. Juhul, kui võlgnik oleks oma kohustesse tõsiselt suhtunud ning aktiivselt tööd otsinud, oleks see tal ka suure tõenäosusega õnnestunud, eriti Tallinnas, kus on teatavasti Eesti suurim tööturg. Võlgniku viimaselt arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et võlgnik on vähemalt kahel korral teinud ülekandeid Xxxx-le, mis on teatavasti majutusasutus. Maksed on tehtud 12.08.2019 ning 06.10.
lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgniku N. M. kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle seitsme aasta, mistõttu otsustab kohus võlgniku N. M. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt
§-le 175. Tulenevalt
lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (
Kohus kuulas võlgniku ära 09.12.2020.
lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Kohtu hinnangul on võlgnik vähemalt raskest hooletusest rikkunud
lg-s 1 sätestatud kohustusi, kuivõrd ta ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ning kohtule esitatud tõenditest ei nähtu ka, et ta oleks sellist tegevust aktiivselt otsinud. Samuti ei ole võlgnik tegelenud eesti keele õppimisega, mis on takistuseks tööturul töö leidmisel. Kohus on 25.02.2019 määruses, millega kohus pikendas võlgniku kohustustest vabastamise menetlust kuni 26.08.2020, märkinud, et kui 7 aasta möödudes selgub, et võlgnikul on jätkuvalt probleemiks tasuvama töö leidmisel puudulik eesti keele oskus, siis ei ole usutav, et võlgnikul on tegelikult olnud tahe keelt õppida ja selle kaudu parandada võimalusi tasuvama töö leidmiseks. Kohtule esitatud tõenditest ja võlgniku poolt 09.12.2020 toimunud ärakuulamisel avaldatust selgus, et võlgnik hakkas eesti keele õppimisega tegelema
Samuti on kohus 26.08.2013. a pankrotimenetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses selgitanud võlgnikule tema kohustusi võlgnikuna ning võlgnik on oma kohustustest vabastamise avalduses kohtule kinnitanud, et kohustub täitma
§-s 173 nimetatud kohustusi. Lisaks märgib kohus, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14). Kohtul on
lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad
lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (3-2-1-19-16, p 12). Riigikohus on selgitanud, et
teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (
lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kokkuvõttes on kohtu hinnangul võlgnik süüliselt rikkunud
Seega on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul oma seadusest tulenevaid kohustusi täitnud – ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega seda ka aktiivselt otsinud. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus füüsilisest isikust võlgniku N. M. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse ning keeldub võlgnikku vabastamast tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Tulenevalt
lg-st 4 vabastab kohus võlgniku kohustusest kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2021 kohtumäärusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 15.01.2021 kohtumäärus. 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.