← Eesti

2-19-12322/61

Obsah (17)§ 67§ 68§ 142§ 149§ 696§ 667§ 662§ 238§ 657§ 444§ 407§ 457§ 171§ 448§ 174§ 175§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 23. märts 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-12322 Tsiviilasi UAS Tagat

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

  1. Võlgnik esitas
  2. märtsil 2021 avalduse määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Avalduse kohaselt eksitas kohus võlgniku, sest kohtumääruses oli märgitud ebaõige edasikaebamise kord ja tähtaeg ning e-toimikust nähtuvalt oli määruskaebuse esitamise tähtpäev
  3. veebruar
  4. a. Tähtaja möödalaskmine ei võimalda teha toimingut, mis on vajalik pankrotimenetluse jätkumise ja pankroti vältimiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Esmalt lahendab ringkonnakohus võlgniku avalduse ennistada määruskaebuse esitamise tähtaeg. 11.
  6. Pankrotiseaduse (PankrS) § 32 kohaselt võib pankrotimääruse peale esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul pankrotiteate avaldamisest. Kuivõrd pankroti väljakuulutamise teade avaldati Ametlike Teadaannete kaudu
  7. veebruaril 2021, siis oli määruskaebuse esitamise tähtpäevaks
  8. veebruar
  9. a. Võlgnik esitas kaebuse
  10. veebruaril 2021, seega hilinenult. Võlgnik tugineb tähtaja ennistamise avalduses nii vaidlustatud määruses märgitud eksitavale edasikaebamise korrale kui ka e-toimiku eksitavale teavitusele edasikaebamise tähtpäeva kohta. 11.2.

§ 67

lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Kolleegium leiab, et tähtaja ennistamine võlgniku esitatud asjaoludel on põhjendatud ja määruskaebus tuleb lugeda tähtaegseks. 4

(9)11.3. Kolleegium ei nõustu võlausaldaja seisukohaga, et määruskaebus on esitatud hilinenult vaid võlgniku esindaja hooletuse tõttu. Võlgniku esindaja põhistas, et ta ei saanud tähtaega järgida seoses kohtu eksimusega. Kolleegiumi hinnangul on e-toimiku eksitav teade kaebetähtaja kestuse kohta piisav selleks, et võlgniku taotlus määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldada. Riigikohtu praktika kohaselt võib kohtupoolne eksitamine kaebetähtaja osas olla mõjuv põhjus

§ 67lg 1 alusel kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt nt Riigikohtu 1.

märtsi

  1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-16 , p 24). 11.
  2. Kolleegium leiab, et võlgnik järgis

§ 67

lg-s 2 nimetatud 14-päevast tähtaega määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlemiseks.

§ 68

lg 2 ei välista õigust esitada tähtaja ennistamise avaldus pärast menetlustoimingu tegemist (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-15, p 13). 11.
  3. Kolleegium märgib, et

§ 142lg 1 kohaselt tuleb menetlustähtaja ennistamise avalduselt tasuda kautsjon.

Ringkonnakohtu andmetel ei ole võlgnik kautsjoni tasunud. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab menetlustähtaja ennistamise taotluse ja sel juhul kuulub kautsjon

§ 149

lg 5 alusel tagastamisele, siis menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei nõua ringkonnakohus võlgnikult kautsjoni tasumist. 11.6.

§ 696

lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Seadus ei näe ette võimalust menetlustähtaja ennistamise määrust vaidlustada.

  1. Järgmisena lahendab ringkonnakohus menetluslikud küsimused. 12.
  2. Võlgnik taotleb asja läbivaatamist kohtuistungil. Ringkonnakohus istungi korraldamiseks vajadust ei näe.

§ 667

lõike 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Kaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega põhjendusi, mis tingiks kohtuistungi korraldamise vajaduse. 12.2.

§ 662

lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Uusi tõendeid saab esitada ka vastaspool. Võlausaldaja on koos

  1. märtsi
  2. a vastusega määruskaebusele esitanud dokumentaalseid tõendeid. Kuivõrd võlausaldaja vastuse lisades 1–8 ja 12–13 esitatud dokumendid olid juba maakohtu menetluses esitatud, siis puudub vajadus nende vastu võtmiseks. Arvestades asja sisu on ülejäänud võlausaldaja esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (

§ 238lg 1).

Kuna dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada. 13. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust jätta võlgniku pankrotti välja kuulutamata, mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus

§-ga 659 tuleb osaliselt muuta maakohtu määruse põhjendusi.

  1. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 2). PankrS § 31 lg 2 esimese lause kohaselt jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul aluseid ajutise halduri nimetamata jätmiseks. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.
  2. Võlgnik tugineb määruskaebuses eelkõige sellele, et võlausaldaja nõue ei ole selge. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool 5

(9)pankrotimenetlust. Kuigi praeguses asjas on maakohus ekslikult pidanud võlausaldaja nõuet selgeks kogu ulatuses, siis ei anna see siiski alust maakohtu määrust tühistada, sest sellest hoolimata on maakohtu lõppjäreldus võlgniku pankroti väljakuulutamise osas õige. Küll aga tuleb selles osas muuta maakohtu määruse p-s 9 esitatud põhjendusi. 15.
  1. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on põhjendatult leidnud, et pankrotimenetluse läbiviimist ei välista asjaolu, et võlgnik on esitanud võlausaldaja nõude osas tuvastushagi. Sellisel juhul tuleb kohtul kontrollida võlgniku pankrotiavaldusele esitatud vastuväidete põhjendatust PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel (vt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-13, p 14). 15.
  4. Võlausaldaja on PankrS § 10 lg 1 ja PankrS § 15 lg 3 p 4 mõttes tõendanud, et tal on Aktsiaseltsi Uvic (pankrotis) väljaantud võlakirjadest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingust tulenev nõue. Kuigi võlausaldaja on esile toonud, et tema nõue on üle 2 000 000 euro, siis nõuab võlausaldaja käenduslepingust tulenevat vastutuse ülempiiri arvestades võlgnikult 2 000 000 eurot. Võlausaldaja nõue koosneb põhivõlgnevusest 1 431 000 eurot, intressinõudest perioodi
  5. veebruar 2017 kuni
  6. mai 2017 eest ja viivisenõudest alates
  7. maist
  8. Võlausaldaja on selgitanud intressnõude suuruse kujunemist (määruskaebuse vastuse p 1.8 b)) ning esitanud viivisenõude arvestuse pankrotiavalduse esitamise (pankrotiavalduse p 1.1 c)) ja pankroti välja kuulutamise seisuga (määruskaebuse vastuse p 1.8 c)). Võlgnik ei ole vaielnud vastu sellele, et võlausaldajal on käenduslepingu alusel nõue ja see on muutunud sissenõutavaks. Samuti ei ole võlgnik esitanud vastuväited võlausaldaja esitatud nõude arvestusele. Võlgnik ei ole nõus sellega, et temalt saab täitmist nõuda. Võlgniku arvates on isikliku tagatise andnud vaid võlgniku abikaasa ja käenduslepingust tulenevat kohustust tagab vaid võlgniku vara (abikaasade ühis- ja lahusvara). 15.
  9. Kuigi võlgnik on

§ 444

lg-t 3 arvestades põhjendamatult ette heitnud tagaseljaotsuses põhjendava osa puudumist, siis nõustub kolleegium võlgniku seisukohaga, et maakohus leidis ekslikult, et tagaseljaotsuse tegemisel on hinnatud käenduslepingu sisu. Tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-17-18572 rahuldati võlgniku abikaasa pankrotihalduri hagi võlgniku vastu võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamiseks (kd I, tl 64). Ühisvara jagamisel tehakse kindlaks, kas vara, mille jagamiseks on võlgnik esitanud hagi, on abikaasade ühisvara või lahusvara (Riigikohtu 16. juuni 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-03, p 15) ning jagatakse vara, kuid võimalik on ka näiteks solidaarse vastutuse jätkumine pärast abikaasade ühisvara jagamist (Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). Kuigi hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul kontrollida omal algatusel ka tagaseljaotsuse tegemisel (

§ 407

lg 1), siis haginõuet arvestades saab eeldada, et ühisvara jagamise kohta otsuse tegemisel ei hinnatud, kas võlgniku ja tema abikaasa vastu olevate nõuete eeldused on täidetud, samuti ei mõistetud sellega võlgnikult rahalist kohustust välja. Seetõttu on ebaõige maakohtu järeldus, et võlausaldaja nõue on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga ja selle saab lugeda PankrS § 193 lg 5 järgi kuni

  1. aasta
  2. jaanuarini kehtinud PankrS § 103 lg 4 (kehtiva redaktsiooni § 1003 lg 4 p 1) alusel kaitsmiseta tunnustatuks. Samas on tagaseljaotsuse resolutsiooni p-s 2.8 loetud käenduslepingust tulenev kohustus summas 1 571 157,86 eurot võlgniku ja tema abikaasa ühisvara hulka kuuluvaks ning resolutsiooni p-s 3.9 otsustatud, et ühisvara jagamise tulemusena jääb see kohustus võlgniku ja tema abikaasa solidaarseks kohustuseks, mis kuulub täitmisele võlgniku lahusvara arvelt ja tema abikaasa osas vastavalt PankrS sätetele (kd I, tl 64 pöördel ja 65 pöördel). Ühisvara jagamise kohta tehtud otsus kehtib kõigi isikute suhtes (

§ 457lg 4).

Seega on võlgnik käenduslepingust tuleneva kohustuse osas võlausaldaja ees nimetatud summa ulatuses kohustatud isikuks. PankrS § 96 esimese lause järgi võib võlausaldaja olukorras, kus võlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võlgniku vastu nõude esitada kas tervikuna 6

(9)või osaliselt. Eelnevast tulenevalt on võlgnik käenduslepingust tuleneva 1 571 157,86 euro suuruse kohustuse osas solidaarvõlgnikuks võlausaldaja ees. 15.
  1. Tagaseljaotsuses märgitud summat 1 571 157,86 eurot ületavas osas nõustub kolleegium võlgnikuga, et see osa nõudest ei ole selge. Kolleegiumi hinnangul ei ole piisavalt selge, millised on võlgniku käenduslepingust tulenevad kohustused ja selle kindlaks tegemiseks tuleb käenduslepingut tõlgendada. Kuigi võlgnik oli käenduslepingu pooleks, siis on lepingu järgi käendajaks võlgniku abikaasa (kd I, tl 34). Käenduslepingu p 1.3 järgi on kokku lepitud käendaja maksimaalne vastutus ja võlausaldaja nõude on lepingu p 1.7 järgi kohustatud täitma käendaja (kd I, tl 35 pöördel). Samuti on võlgnik käenduslepingu sõlmimise päeval andnud kooskõlas perekonnaseaduse (PKS) § 33 lg-ga 2 notariaalse nõusoleku oma abikaasale käenduslepingu sõlmimiseks võlausaldajaga tingimusega, mille kohaselt käendajalt saab kohustuse täitmist nõuda ka kogu ühisvara arvel (kd I, tl 68–69). Teisalt on käenduslepingu p-s 1.9 kokku lepitud, et tagatist saab realiseerida nii käendaja ja käendaja abikaasa ühisvara kui ka käendaja ja käendaja abikaasa lahusvara osas (kd I, tl 36). Samas on võlausaldaja ise märkinud, et lepingu p 1.9 järgi vastutab käendatava kohustuse täitmise eest oma lahusvaraga vaid võlgniku abikaasa (määruskaebuse vastuse p-d 1.5 ja 2.4). Kolleegium leiab, et esitatud asjaolusid arvates on ekslik võlausaldaja käsitlus, et käenduslepingu näol on tegemist ühisvara valitsemisega seotud tehinguga (PKS § 29 lg-d 1 ja 4, PKS § 33 lg 1 p 1). Võlausaldaja ei ole käenduslepingu tõlgendamiseks vajalikke asjaolusid esile toonud ega tõendanud. Pankroti väljakuulutamise korral kontrollib pankrotihaldur nõuete põhjendatust nõuete kaitsmisel PankrS § 193 lg 5 järgi kuni
  2. aasta
  3. jaanuarini kehtinud PankrS § 101 lg 1 (kehtiva redaktsiooni § 1001 lg 4) alusel. Samuti on võlgnikul võimalik pankrotimenetluses esitatud nõuetele esitada vastuväiteid kuni
  4. aasta
  5. jaanuarini kehtinud PankrS § 101 lg 2 (kehtiva redaktsiooni § 104) alusel.
  6. Võlgnik tugineb määruskaebuses ka sellele, et täidetud ei ole pankrotiavalduse esitamise eeldused. Võlausaldaja on võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tuginenud PankrS § 10 lg 2 ple 1, mille kohaselt ei ole võlgnik täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlgnik heidab ette, et võlausaldaja on pankrotihoiatuse esitanud tagaseljaotsusele tuginedes ja nõuab selles võlgnikult 1 571 157,86 euro tasumist, aga pankrotiavalduse esitanud käenduslepingule tuginedes ja nõudes 2 000 000 euro tasumist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et selles puudub vastuolu, sest tagaseljaotsuses, millele tuginedes on esitatud pankrotihoiatus (kd I, tl 121) leiti, et käenduslepingust tulenev kohustus summas 1 571 157,86 eurot jääb võlgniku ja tema abikaasa solidaarseks kohustuseks (tagaseljaotsuse p-d 2.8 ja 3.9). Pankrotiavalduses on võlausaldaja esitanud kogu nõude käenduslepingu p-st 1.3 tulenevat maksimumsummat arvestades. Seega nõudis kolleegiumi hinnangul võlausaldaja pankrotihoiatuses sama kohustuse täitmist, mille alusel esitas pankrotiavalduse. Sealjuures on võlausaldaja esile toonud ja tõendanud, et selgitas nõude koosseisu võlgnikule ja tema abikaasale enne tagaseljaotsuse tegemist ja pankrotiavalduse esitamist
  7. mail 2017 edastatud nõudekirjas (kd III, tl 108).
  8. Maakohus on piisavalt põhjendanud, toetudes ajutise halduri aruandele, miks maakohus pidas võlgnikku PankrS § 1 lg 2 tähenduses maksejõuetuks. Maakohus lähtus küll võlausaldaja esitatud nõudest tervikuna, arvestamata asjaolu, et võlgniku vastuväited nõudele olid osaliselt põhjendatud, kuid isegi siis, kui hinnata võlgniku maksejõuetust ilma selle osata, s.o lähtuda üksnes 1 571 157,86 euro suurusest nõudest, on ilmne, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. 7
(9)Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnikul likviidset vara, s.o sellist vara, millel oleks tegelik mõju võlgniku majanduslikule seisundile ja võimele tasuda võlgu. Võlgnik saab igakuiselt pensioni 671,06 eurot ja töötasu 3317,07 eurot, aga töölepingu esitamata jätmise tõttu ei ole selge seegi, kas tegemist on püsiva töösuhtega (kd II, tl 136 pöördel–137). Seega ei ole võlgnikul ka sellist sissetulekut, mille arvel saaks ta oma kohustusi täita. Võlgnik ei ole ka määruskaebuses esile toonud selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnikul on vara, mille arvel kohustusi täita, ega seda, et tema maksjõuetus on ajutine, st ta suudab lähitulevikus ajutised makseraskused ületada. 17.1. Võlgniku hinnangul võivad ajutise halduri aruande järeldused võlgniku kohustuste osas olla ebaõiged, sest ajutine haldur on jätnud analüüsimata, kas tagaseljaotsuses toodud kohustused on olemas. Kolleegium märgib, et ajutisel halduril on küll kohustus selgitada välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused (PankrS § 22 lg 2 p 1), kuid ajutisel halduril ei ole kohustust kontrollida, kas nõuded võlgniku vastu on sisuliselt põhjendatud. Ühisvara jagamise kohta tehtud otsusel on kujundusjõud, mistõttu on see ka kolmandatele isikutele siduv (

§ 457lg 4).

Nagu kolleegium käesoleva määruse p-s 15 selgitas, siis ei ole tagaseljaotsus praegusel juhul kohtulahendiks, milles märgitud nõuded saab lugeda kaitsmiseta tunnustatuks, sest tagaseljaotsuses ei mõistnud kohus seal märgitud nõudeid võlgnikult välja ega hinnanud nõudeid sisuliselt, vaid otsustas, kellelt saab täitmist nõuda. Nõuete põhjendatust kontrollib pankrotihaldur nõuete kaitsmisel PankrS § 193 lg 5 järgi kuni

  1. aasta
  2. jaanuarini kehtinud PankrS § 101 lg 1 (kehtiva redaktsiooni § 1001 lg 4) alusel. Samuti on võlgnikul võimalik pankrotimenetluses esitatud nõuetele esitada vastuväiteid kuni
  3. aasta
  4. jaanuarini kehtinud PankrS § 101 lg 2 (kehtiva redaktsiooni § 104) alusel. Pankroti välja kuulutamata jätmiseks ei anna alust ka ainuüksi võlgniku väide, et ükski teine võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust esitanud. 17.
  5. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu võlgniku seisukoht, et maakohus on ekslikult leidnud, et võlgnik asus
  6. aastal oma vara võõrandama kohe pärast käenduskohustuse sissenõutavaks muutumist, sest esimene dokument nõude täitmise kohta esitati võlgniku väitel talle
  7. juunil
  8. Kolleegium märgib, et võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. Võlausaldaja tõi esile ja tõendas, et
  9. aprillil 2017 esitati nõue põhivõlgnikule, mille põhivõlgnik sai kätte
  10. aprillil 2017 (kd I, tl 112 ja 132), seega põhivõlgniku kohustus muutus võlausaldaja esitatut arvestades sissenõutavaks
  11. mail
  12. Samuti on võlausaldaja esile toonud ja tõendanud, et saatis pärast põhivõlgniku kohustuste täitmata jätmist
  13. mail 2017 võlgnikule ja tema abikaasale nõude käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (kd III, tl 108), mis toimetati võlgnikule
  14. mail 2017 kätte (kd III, tl 110). Seega oli võlgnik teadlik võlausaldaja nõudest. Kuivõrd võlgnik ei ole vastu vaielnud sellele, et käenduslepingust tuleneva nõude täitmiseks on õigus realiseerida tema vara, siis on siinjuures põhjendamatu võlgniku väide, et võõrandamine ei olnud pahatahtlik, sest võlgnikul ei ole käenduslepingust tulenevat kohustust.
  15. Neil põhjendustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada ning see tuleb jätta lõppjärelduses muutmata.
  16. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel. PankrS § 5 lg 2 võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on PankrS-s ette nähtud. Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (PankrS § 32). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  17. Kuna ringkonnakohus jätab võlgniku määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuse menetlemisel kantud kulud jätta

§ 171lg 1 järgi võlgniku kanda. 8

(9)21. Kuivõrd maakohus jättis menetluskulude jaotuse vaidlustatud määruses märkimata, pooled ei ole

§ 448

lg 1 p 3 alusel täiendava määruse tegemist taotlenud, kohus ei ole ka omal algatusel määrust täiendanud ega ole pooled tuginenud menetluskulude jaotuse märkimata jätmisele määruskaebemenetluses, ei ole võimalik ka hiljem nõuda maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13210, p-d 12 ja 13). Seega saab jaotada ja kindlaks määrata vaid ringkonnakohtus määruskaebemenetlusega kaasnenud menetluskulu.
  3. Pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (sh lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes ning need hüvitatakse pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (vt Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12). Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus

§ 174

lg 1 ja

§ 175

lg 1 järgi menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kuid ei mõista neid võlgnikult välja. 22.

  1. Võlausaldaja ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja ajakulu 11,5 tundi tunnihinnaga 135 eurot (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et võlausaldaja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 22.
  2. Arvestades menetlusdokumentide mahtu ja asja keerukust ei ole võlausaldaja lepingulise esindaja ajakulu (11,5 tundi) täies ulatuses põhjendatud. Kuivõrd vastuses määruskaebusele on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, siis saab määruskaebusele vastuse koostamisel ja sellega seotud toimingute tegemisel (sh määruse ja määruskaebuse analüüs ning vastuse kohtule esitamine) pidada võlausaldaja lepingulise esindaja ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks 6,5 tunni ulatuses. Põhjendatud on ka menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamise kulu (vt Riigikohtu
  3. mai
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7550/80, p 15). Menetluskulude nimekirja koostamisele ja sellele eelnenud toimingutele kulunud aeg 0,4 tundi ei ole ülemäärane. Võlausaldaja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 135 eurot (käibemaksuta) saab pidada mõistlikuks. 22.
  5. Eeltoodut arvestades on võlausaldaja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 931,50 eurot (= 6,9 tundi x 135 eurot). Kuivõrd võlausaldaja ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga ega ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10), siis tuleb menetluskulud kindlaks määrata käibemaksuta.

23. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.