Obsah (4)

§ 172§ 173§ 175§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 30.03.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-14-57021 Ko

) § 173 lõigetest 3–5 tulenevat loovutamiskohustust. Võlgnik on kohustatud usaldusisikule üle andma 75% saadud töötasust, millest omakorda teeb usaldusisik

§ 172lõike 2 järgi väljamakseid võlausaldajatele.

Swedbank AS-ile laekus

1. a 400 eurot, mis on oluliselt vähem, kui seadusest tulenev väljamakse suurus. Võlgniku arvelduskonto väljavõtetelt nähtub, et
2. a oleks pidanud võlausaldajale laekuma 969.58 eurot. Võlausaldaja on arvesse võtnud, et võlgnikul on üks alaealine ülalpeetav. Kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas käitumine, kus võlgnik tasub võlausaldaja nõude katteks üle poole vähem kui seadus kohustab, eriti olukorras, kus võlgnik teenib peaaegu keskmist töötasu ning tema elamiskulusid tasuvad tema lähedased. Võlausaldaja arvates on võlgnik menetluse kestel üritanud tulu varjata alaealise lapse konto kaudu. Nt 10.04.2017 on võlgnik oma 9-aastase lapse kontole teinud ülekande 20 eurot, selgitusega ’’küüned’’; 16.05.2017 ülekande 50 eurot, selgitusega ’’bensiin’’; 13.06.2017 ülekande 15 eurot, selgitusega ’’jalahooldus’’. Ei ole usutav, et võlgniku 9-aastane laps sellise suunitlusega väljaminekuid tegi. Pigem kasutab võlgnik ise oma alaealise lapse kontot sooviga oma tegelikku majanduslikku seisundit varjata. Võlausaldajal on kahtlus, et võlgnik on aktiivselt alaealise lapse kontot erinevateks toiminguteks kasutanud.
3. Võlausaldaja Eesti Inkasso OÜ ei nõustunud võlgniku kohustustest vabastamisega, kuna võlgnik ei ole teinud midagi selleks, et võlgnevust kustutada.
4. Võlausaldaja Bigbank AS leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleks lõpetada ja võlgnik jätta kohustustest vabastamata, alternatiivselt pikendada menetlust 7 aastani. Võlgnik on tasunud võlausaldajale 324.90 eurot. Võlgnikku ei peaks kohustustest vabastama, kuna see riivaks olulisel määral võlausaldaja õigusi. Võlgnik ei ole täitnud

§ 173lõikes 1 toodud kohustusi piisava hoolsusega ega nõuetekohaselt.

9. Võlausaldaja Credit.ee OÜ hinnangul ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine põhjendatud, kuivõrd võlgnik on jätnud täitmata

§-s 173 nimetatud kohustused ega ole menetluse kestel võlgnevust Credit.ee OÜ ees piisavas ulatuses tasunud. Credit.ee OÜ pankrotimenetluses tunnustatud nõude suurus on 720.59 eurot, millest kohustustest vabastamise menetluse vältel on tasutud 213.10 eurot, s.o 29,57% kogunõudest ja 53,95% põhinõuest (395 eurot). Olukorras, kus isegi võlausaldaja põhinõue ei ole rahuldatud, ei ole kohustustest vabastamine põhjendatud. Usaldusisiku esitatud aruannetest ilmneb, et võlgnik ei ole usaldusisikule loovutanud vähemalt 75% oma tulust, nagu näeb ette

§ 173lõige 4.

Ärakuulamise protokollis seisuga 01.02.2018 on märgitud, et võlgniku igakuine sissetulek on 1050 eurot (bruto). Sellest lähtuvalt oletas võlausaldaja, et võlgnik saab töötasu kokku ca 909 eurot (neto). Sellest arestimisele mittekuuluv summa on 500 eurot (s.o Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalk), millele lisandub ühe ülalpeetava eest üks kolmandik palga alammäärast kuus, s.o 167 eurot, seega kokku 614 eurot netos ja 295 eurot on n-ö tulutoov osa. Sellest tulutoovast osast on võlgnikul õigus saada 25% ehk 73.75 eurot ja võlausaldajatele väljamakseteks jääks 75% ehk 221.25 eurot kuus. Selliselt kuluks

1. a väljamaksmisele kokku ca 2655 eurot. Võlgnik tegi
2. a väljamakseid võlausaldajatele vaid 950 euro ulatuses. Lisaks nähtub võlgniku ja usaldusisiku esitatud dokumentidest, et võlgnik maksab oma vennale 110 eurot kuus laenu eest, mis on võetud võlgniku venna nimele võlgniku otstarbeks. Võlausaldajate suhtes on äärmiselt ebaõiglane, et pankrotimenetluses tunnustamata jäänud nõude katteks tasub võlgnik kuus rohkem, kui saavad pankrotimenetluses tunnustatud nõuete 3 2-14-57021 omajad terve aasta jooksul. Võlausaldaja palus keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus.
3. Võlausaldaja Placet Group OÜ leidis, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, kuna võlgnik on tasunud võlausaldajale vaid 233.10 eurot.
4. Võlausaldaja Era Liisingu Inkassoteenused AS hinnangul tuleks võlgniku kohustustest vabastamise menetlust pikendada või menetlus lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Võlgnik ei ole rahuldanud kohustusi arvestavas ulatuses. Võla jääk on 689.35 eurot.
5. Võlausaldaja Monefit Estonia OÜ (endine Ziip OÜ) hinnangul tuleks võlgniku kohustustest vabastamise menetlust pikendada või menetlus lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Võlgnik ei ole rahuldanud kohustusi arvestatavas ulatuses. Võla jääk on 203.10 eurot.
6. Võlausaldaja AB Kreditex AS (endine Express Credit AS) palus jätta võlgniku kohustustest vabastamata. Võlgnik on teinud võlausaldajale väljamakseid 148.90 eurot, mis moodustab vaid 30% tunnustatud nõudest. Võlausaldaja arvutuskäigu kohaselt jättis võlgnik
7. a eest võlausaldajatele maksmata vähemalt 1110.21 eurot. Võlgnik rikub kohustusi kohustustest vabastamise menetluses.
8. Võlausaldaja BB Finance OÜ (endine Raha24 OÜ) nõustus võlgniku kohustustest vabastamisega.
9. Võlausaldajad Krediidimenetluse Keskus OÜ, Krediidikaitse Grupp OÜ, Minicredit AS (pankrotis), IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ), Kiirlaenud OÜ (kustutatud) ja Avanss OÜ (kustutatud) kohtule seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas ei esitanud.
10. Võlgnik esitas 12.08.2020 kohtu nõutud selgitused vaidlusaluste ülekannete osas. Võlgnik on teinud kõik maksed, ülekanded, teenuste eest tasumised ainult enda isiklikult pangakontolt. Laps kasutab oma kontot ja pangakaarti ise oma asjade eest tasumiseks. Võlgnik on lapsele loomulikult ülekandeid teinud, kuid mitte sel eesmärgil, et ta lapse pangakaarti ise kasutaks. Võlgniku hinnangul jäi Swedbank AS-ile vastupidine mulje, kuna võlgniku lapse nimi on HH ning võlgniku ema nimi on RR. Võlgnik edastas oma lapse HH pangakonto väljavõtte alates konto avamisest 25.02.2019 kuni 12.08.
11. Swedbank AS-i välja toodud ülekanded 10.04.2017, 16.05.2017 ja 13.06.2017 on tehtud võlgniku ema, RR, kontole tänutäheks abistamise eest. Võlgniku väitel on ülekannetest nähtav "jalahooldus" ja "küüntehooldus" emale kingituseks. Võlgniku ema elab temast 200 km kaugusel Lõuna-Eestis ning on olnud olukordi, kus ta on pidanud paluma tal enda juurde sõita last hoidma või on ta võlgnikku ja tema last maale viinud ja transportinud mööblit, siis on ta emale tasunud bensiini eest. Kuna selline käitumine ei ole võlgniku emale sobinud, on ta nii kingituste kui bensiini raha võlgnikule tagasi maksnud. Võlgnik lisas, et alguses, kui ta lapsele konto avas, juhtus mõningatel kordadel nii, et enda teenuste eest tasudes tasus ta automaatselt lapse kontolt. Internetipank valib konto automaatselt ja seda tuleb kogu aeg üle kontrollida. Sellisel juhul tegi võlgnik koheselt lapse kontole tagasikande, mis nähtub ka lapse pangakontolt. 4 2-14-57021 Maakohtu määrus ja põhjendused
12. Harju Maakohus lõpetas 08.09.2020 määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Menetluskulud jättis kohus võlgniku kanda.
13. Praeguseks ajaks on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud 5 aastat, mistõttu otsustab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt

§ 175lõikele 1.

Kohus kuulas 11.08.2020 ära võlgniku, võlausaldajad ärakuulamisel osaleda ei soovinud. 11.08.2020 andis võlgnik kohtule

§ 175lõike 4 alusel vande.

19. Kohus tugines

§ 175

lõikele 2 märkides, et kuigi enamused võlgniku võlausaldajad paluvad lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata, ei ole kohus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid tuvastanud. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamisel hindab kohus lisaks võlausaldajatele tasutud summadele võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluse jooksul ja tema suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Antud juhul ei ole võlgnik oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud. Võlgnik on arvestataval määral vähendanud kõikide võlausaldajate nõudeid. Võlgnik on terve kohustustest vabastamise menetluse kestel töötanud mõistlikult tulutooval töökohal ja täitnud kohustustest vabastamise menetlusest tulenevaid kohustusi. 20. Kohus nõustus Swedbank AS-i arvutuskäiguga, millest nähtub, et arvestades võlgniku sissetulekut, on võlgnik tasunud võlausaldajatele vähem kui seadus ette näeb. Samas ei tuvastanud kohus selles võlgniku süülist käitumist, mida

§ 175lõike 2 punkt 2 eeldab.

Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lõigetele 2–5. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-19-16 selgitanud, et füüsilisest isikust võlgniku saab kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on

§ 175

lõike 2 punktides 1 või 2 või lõikes 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid. Seega on Riigikohus täpsustanud, et pelgalt hooletust käitumisest ei piisa ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik oma eelpool viidatud kohustuse rikkumisel käitunud süüliselt. Kohus selgitas, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks ei saa olla võlgniku poolt kogu nõude tasumine, vaid nõude vähendamine vastavalt võimalustele. Kohus leidis, et antud juhul on võlgnik oma nõudeid võimaluste piires ja arvestatavas ulatuses vähendanud. 21. Kohus pidas põhjendatuks ja tõendatuks ka võlgniku selgitusi Swedbank AS-i välja toodud ebaselgete ülekannete osas ja leidis, et vaidlusalused ülekanded võlgniku ema ja tütre arvelduskontodele on põhjendatud ning neid ei saa võlgnikule ette heita. Kohtu hinnangul on võlgnik andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole

§-s 173 nimetatud kohustusi rikkunud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-60-13 asunud seisukohale, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske ning võlgniku majanduslik seisukord seda kohtu hinnangul kahtlemata on.

1. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning, võimaldamaks võlgnikule uut majanduslikku algust, tuleb ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.
2. Kohus selgitas, et kui võlgnik vabastatakse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sh ka nende 5 2-14-57021 pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Kohus viitas ka

§ 177lõikes 1 sätestatule. 24. Kohus jättis Ts

MS § 172 lõike 1 esimese lause alusel kohustustest vabastamise menetluse kulud võlgniku kanda. 25. Tulenevalt

§ 175

lõikest 7 avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Määruskaebus

1. Võlausaldaja Swedbank AS esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta rahuldamata võlgniku taotlus menetluse lõpetamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus uurinud ega hinnanud kõiki võlausaldajate väiteid, samuti ei nõustu kaebaja kohtuga võlgniku kohustuste rikkumise süülisuse osas. Kohus on rikkunud lahendi põhjendamiskohustust.
2. Kaebaja ei nõustu, et võlgnik ei ole olnud raskelt hooletu. Tartu Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-08-63521 selgitanud raske hooletuse olemust. Ringkonnakohus märkis, et VÕS § 104 lõike 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite järgi. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks olema raskelt hooletu käitumine mõistlikult vastuvõetamatu rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule. Olukorras, kus võlgnikul on piisavalt vahendeid võlausaldajate nõuete tasumiseks suuremas ulatuses, kui võlgnik seda tegelikult teeb, ei saa väita, et võlgnik on olnud pelgalt hooletu.

§ 173

lõike 3 järgi tuleb loovutada usaldusisikule 75% oma töötasust, sama sätte lõike 4 järgi saab kohus seda protsenti vähendada, mida praegusel juhul tehtud ei ole. Kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgniku kohustus olla keskmisest hoolsam ning tasuda võlausaldajate nõudeid oma võimaluste piires. Praegusel juhul oleks võlgnik oma võimalusi arvestades pidanud tasuma üle poole rohkem võlausaldajate nõuete katteks, kui võlgnik seda teinud on. Seega on kaebaja seisukohal, et võlgnik on olnud oma loovutamiskohustuse rikkumisel vähemalt raskelt hooletu VÕS § 104 lõike 4 mõistes.

1. Võlausaldaja Credit.ee OÜ juhtis 15.06.2020 seisukohas kohtu tähelepanu, et võlgnik on tasunud pankrotimenetluses tunnustamata nõuet. Kohus ei ole vaidlustatud määruses võtnud seisukohta, kas kohus peab sellist käitumist rikkumiseks või ei. Kaebaja hinnangul on tegemist võlausaldajate huvide kahjustamisega. Asjas ei oma tähtsust, et võlgnik on nõude
2. a rahuldanud. Kohus peab kohustustest vabastamise menetluse lõppedes hindama võlgniku käitumist terve menetluse kestel. Kohtulahendist peab olema jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Maakohus ei ole selgitanud, miks vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, kui võlgnik on teadlikult ja tahtlikult tasunud pankrotimenetluses tunnustamata nõuet. Menetlusosaliste seisukohad
3. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu.
4. Võlausaldajad AB Kreditex AS, Credit.ee OÜ, ERA Liisingu Inkassoteenused AS ja Monefit Estonia OÜ toetavad määruskaebust ja paluvad selle rahuldada. Ülejäänud võlausaldajad ei ole kaebuse suhtes seisukohta esitanud. 6 2-14-57021 Menetluse edasine käik
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 08.09.2020 määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise uue määruse, millega pikendab kohustustest vabastamise menetluse tähtaega ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks kuni määratud tähtaja möödumiseni. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuivõrd selles on taotletud maakohtu määruse tühistamist ja uue määrusega võlgniku kohustustest vabastamise taotluse rahuldamata jätmist, kuid ringkonnakohus tühistab määruse ja pikendab kohustustest vabastamise menetlust.
7. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse jooksul seadusest tulenevaid kohustusi täitnud nõuetekohaselt, mistõttu esineb alus teda täitmata jäänud kohustustest vabastada. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et võlgnik on antud juhul rikkunud TsMS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, millisel juhul esineb alus keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest (

§ 175lõike 2 punkt 2).

Samas peab kolleegium kujunenud olukorras põhjendatuks pikendada kohustustest vabastamise menetlust ja määrata võlgnikule täiendav tähtaeg, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvad järgmised asjaolud. Võlgniku usaldusisiku esitatud aruannete kohaselt on võlgnik teinud kohustustest vabastamise menetluse vältel väljamakseid võlausaldajatele järgmiselt: 1) 21.–23.08.2016 kokku 1097.26 eurot; 2) 25.09.2017 kokku 949.62 eurot; 3) 23.09.–03.10.2018 kokku 950.41 eurot; 4) 08.10.2019 kokku 901.26 eurot; 5) 17.–19.06.2020 kokku 690.19 eurot (sh sisaldavad kogusummad pangamaksete teenustasusid vahemikus 0.16–0.38 eurot). Esimesest, s.o
2. a aruandest nähtub, et võlgnik on teinud kõigile võlausaldajatele võrdsetes summades maksed, millele on maakohus usaldusisikule 01.09.2016 saadetud e-kirjas tähelepanu juhtinud, selgitades, et vastavalt

§ 172

lõikele 2 peab usaldusisik võlgnikult saadud maksed vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Kohus märkis, et seega tuleb võlausaldajatele teha tagasimakseid vastavalt Harju Maakohtu 14.04.2015 võlgniku pankrotimenetluses jaotusettepanekut kinnitavas määruses märgitud jaotistele (tuues ka näited konkreetsete võlausaldajate jaotistest) ning palus seda edaspidi arvestada. Järgmiste aastate aruannetest nähtuvalt on maksed teostatud korrektselt jaotiste järgi. 35. Samas leiab ringkonnakohus, et võlgnik ei ole toiminud usaldusisikule oma tulu loovutamisel kooskõlas

§ 173lõikega 3 (koosmõjus lõigetega 4 ja 5), arvestades tema sissetulekut.

Samale seisukohale asus ka maakohus, jättes aga korrektselt tuvastamata, millises ulatuses on võlgnik kohustust rikkunud, st palju tulnuks tal seaduse järgi võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks raha eraldada. Eeltoodut tuvastamata ei saa aga hinnata võlgniku poolt

§ 173lõigetes 3–5 sätestatu täitmist.

Selle minetuse saab ringkonnakohus käesolevas lahendis kõrvaldada. 36. Maakohtu menetluses tõid nii Swedbank AS kui Credit.ee OÜ esile, et usaldusisiku esitatud aruannetest ilmneb, et võlgnik ei ole usaldusisikule loovutanud vähemalt 75% oma tulust. 7 2-14-57021

§ 173

lõike 3 järgi loetakse mh võlgniku töösuhtest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. Võlgnikul on õigus jätta

§ 173

lõike 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet.

§ 173

lõike 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lõikes 1. TMS § 132 lõike 1 järgi ei saa üldjuhul arestida ka sissetulekut või selle osa, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa PKS § 132 lõike 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Eeltoodust tulenevalt võib võlgnik töötasust jätta endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lõiked 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (

§ 173

lõige 5) või osa, mis vastab

§ 173

lõikes 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem

§ 173

lõikes 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-16, punkt 13.2). Arvestades, et võlgniku konto väljavõtete järgi on tema töötasu kohustustest vabastamise menetluse ajal olnud u 750–1030 eurot kuus, ei ole 25% sellest rohkem kui palga alammäär vastaval ajal. Seega antud juhul

§ 173

lõige 4 ei kohaldu ja võlgnikule jääva osa arvestamisel tuleb lähtuda

§ 173lõikest 5.

37. Credit.ee OÜ märgib 15.06.2020 seisukohas, et

§-s 173 sätestatut arvestades kuuluks võlausaldajatele

1. a väljamaksmisele kokku u 2655 eurot, kuid võlgnik tegi
2. a väljamakseid vaid 950 euro ulatuses. Võlausaldaja võttis arvesse, et võlgniku netotöötasu oli u 909 eurot, millest mittearestitav summa on 500 eurot (s.o Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalk), millele lisandub ühe ülalpeetava eest 1/3 palga alammäärast ehk 167 eurot, s.o kokku 614 eurot. Võlgniku töötasust jääb seega järele 295 eurot, millest on võlgnikul õigus saada lisaks 25% ehk 73.75 eurot ja võlausaldajatele väljamakseteks jääks ülejäänu ehk 221.25 eurot kuus, s.o kokku 2655 eurot aastas. Ka Swedbank AS märgib oma 19.06.2020 seisukohas, et nt
3. a on talle laekunud 400 eurot, kuid

§-s 173 sätestatut arvestades oleks pidanud laekuma 969.58 eurot. Ringkonnakohus kontrollis võlgniku pangakontode väljavõtete ja usaldusisiku väljamaksete aruannete põhjal eeltoodu paikapidavust ning veendus võlausaldajate esiletoodu õigsuses. Tuleb märkida, et Credit.ee OÜ arvestuse puhul on isegi lisaks

§ 173

lõikes 5 sätestatud mittearestitavale osale täiendavalt võetud jäägist vastavalt

§ 173

lõikele 4 maha 25%, mis eelviidatud Riigikohtu seisukoha järgi aga põhjendatud ei ole, seega peaks

1. a eest väljamaksmisele kuuluv summa olema nimetatud osa võrra veel suurem, s.o 3540 eurot (295x12). Nt
2. a puhul sai ringkonnakohus, võttes aluseks võlgnikule perioodil 01.10.2018–01.10.2019 laekunud konkreetsed töötasud, millest arvestas maha iga kuu kohta käiva mittearestitava summa (
3. a alampalk 500 eurot + 1/3 sellest ehk 166.67 eurot ülalpeetava kohta, s.o kokku 666.67 eurot;
4. a alampalk 540 eurot + 1/3 sellest ehk 180 eurot ülalpeetava kohta, s.o kokku 720 eurot), eeltoodud arvutuse tulemusena aastaseks summaks, mis tulnuks eraldada väljamakseteks võlausaldajatele, 3592.42 eurot. Võlgniku 2016.–
5. aastate kohta esitatud pangakonto väljavõtete kohaselt on tema töötasu nendel aastatel olnud keskmiselt 750 eurot (mõnel kuul ka vähem/rohkem), seega arvestades mittearestitavat summat (
6. a alampalk 430 eurot + 1/3 sellest ehk 143.33 eurot ülalpeetava kohta, s.o kokku 573.33 eurot;
7. a alampalk 470 eurot + 1/3 sellest ehk 156.67 eurot ülalpeetava kohta, s.o kokku 626.67 eurot), pidanuks võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks ettenähtud summa olema
8. a eest u 2120.04 eurot ja
9. a eest u 1479.96 eurot.
10. Eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et võlgnik on teinud võlausaldajatele väljamakseid ühe aasta kohta 901.26–1097.26 eurot (
11. aastal tasutud 680.19 eurot kohus siinkohal ei arvesta, kuivõrd nimetatud summa on makstud lühema perioodi eest). Samas võlgniku sissetulekut 8 2-14-57021 arvestades pidanuks võlgnik eraldama usaldusisikule väljamakseteks
12. a ligikaudu kaks korda suurema summa (makstud 1097.26 euro asemel u 2120.04 eurot),
13. a u poolteist korda rohkem (makstud 949.62 euro asemel u 1479.96 eurot) ja alates
14. a vähemalt kolm ja pool korda suurema summa (
15. a makstud 950.41 euro asemel u 3540 eurot;
16. a makstud 901.26 euro asemel 3592.42 eurot). Selliselt on võlgnik rikkunud oma põhikohustust teha võlausaldajatele väljamakseid, millega on selgelt kahjustanud võlausaldajate huve

§ 175

lõike 2 punkti 2 mõistes, kuivõrd õigesti tasumise puhul oleksid võlausaldajad saanud oma nõuded oluliselt suuremas ulatuses rahuldatud. 39. Nagu eelnevalt märgitud, nõustus ka maakohus võlausaldajatega, et võlgnik on rikkunud

§-s 173 sätestatud kohustusi, tasudes võlausaldajatele vähem kui seadus ette näeb, kuid asus seisukohale, et võlgniku rikkumine ei ole antud juhul süüline. Maakohus leidis, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks on nõude vähendamine vastavalt võimalustele ning võlgnik on antud juhul oma nõudeid võimaluste piires ja arvestatavas ulatuses vähendanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellisele seisukohale asudes rikkunud menetlusõiguse norme. Iseenesest on õige tõdemus, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks ei saa olla (ei pea olema) võlgniku poolt kogu nõude tasumine, vaid nõude tasumine vastavalt võimalustele. Samas tuleb arvestada, et seaduses on imperatiivselt ette nähtud, millises ulatuses vastavalt võimalustele, st millises ulatuses võlgniku sissetuleku suurusest tuleb võlausaldajate nõuete rahuldamiseks väljamakseid teha. Maakohtu viidatud seisukohast jääb mulje justkui seadusega oleks kooskõlas ka olukord, kus võlgnik on tasunud võlausaldajatele küll oluliselt vähem kui seadus ette näeb, kuid kohtu hinnangul siiski arvestatavas ulatuses. Kolleegium nõustub Swedbank AS-i 19.06.2020 seisukohas väljatooduga, et

§ 173

lõige 3 (koosmõjus lõigetega 4 ja 5) muutuks sisutühjaks, kui kohus aktsepteeriks olukorda, kus võlgnik loovutab usaldusisikule juhusliku suurusega summasid. Seega ei ole lubatav ja kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga kooskõlas käitumine, kus võlgnik tasub võlausaldaja nõuete katteks oluliselt vähem kui seadus kohustab, kuigi teenib peaaegu keskmist töötasu ning elamiskulud tasuvad lähedased. 40.

§ 175

lõike 2 punkti 2 kohaselt annab aluse võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks võlgniku süüline rikkumine

§-s 173 sätestatud kohustuste täitmisel ning sellega võlausaldajate huvide kahjustamine. Maakohus märkis õigesti, et Riigikohtu praktika kohaselt on

§ 175

lõike 2 punktis 2 peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-19-16, punkt 14). Ringkonnakohus leiab, et raske süülise käitumise all tuleb mõista rasket hooletust (VÕS § 104 lõige 4) või tahtlust (VÕS § 104 lõige 5). Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus võlgnikul on piisavalt vahendeid võlausaldajate nõuete tasumiseks oluliselt suuremas ulatuses, kui võlgnik seda tegelikult teeb, ei saa väita, et võlgnik on olnud pelgalt hooletu. VÕS § 104 lõike 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lõike 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma

§ 173

lõikes 3 sätestatud kohustust hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-08-63521, punkt 14). Kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgniku kohustus olla keskmisest hoolsam ning tasuda võlausaldajate nõudeid oma võimaluste piires. Praegusel juhul oleks võlgnik oma võimalusi arvestades pidanud tasuma aastate lõikes poolteist korda kuni üle kolme ja poole korra suuremaid summasid (mis väljendub tuhandetes eurodes) võlausaldajate nõuete katteks, kui võlgnik seda teinud on. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et võlgnik on loovutamiskohustuse rikkumisel olnud raskelt hooletu VÕS § 104 lõike 4 mõistes. 9 2-14-57021 41. Siiski ei anna eeltoodu praegusel juhul kolleegiumi hinnangul

§ 175

lõike 2 punkti 2 järgi alust võlgnikku täitmata jäänud kohustustest vabastamata jätmiseks. Ringkonnakohus on asja materjalide põhjal arvamusel, et võlgnikule võib olla jäänud ebaselgeks

§ 173

lõigetes 3–5 sätestatu sisu ning toimikust ei nähtu, et kohus oleks seda ka võlgnikule arusaadavalt selgitanud. Pankrotimenetluse lõpetamise määruses on kohus kohustustest vabastamise menetluse osas üksnes üldsõnaliselt viidanud

§-s 173 nimetatud kohustustele, nende sisu arusaadavalt lahti rääkimata. Mh ei ole selgitatud määruses nt, mida kujutab endast tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kohus eeltoodud asjaolusid selgitanud ka üheski kohustustest vabastamise menetluse vältel võlgnikule/usaldusisikule saadetud kirjas (03.08.2016, 01.09.2016, 15.10.2019, 08.06.2020) ega 01.02.2018 toimunud ärakuulamisel. Ka võlgniku usaldusisiku esimesest, 23.08.2016 aruandest võib aru saada, et võlgnik justkui kogub võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks raha oma äranägemise järgi. Nimetatud aruande osas on kohus küll 01.09.2016 kirjas selgitanud väljamaksete jaotistega seonduvat, kuid ei ole tähelepanu juhtinud asjaolule, et võlgnik ei ole ilmselt saanud aru usaldusisikule väljamaksete tegemiseks loovutatava summa arvestamise põhimõtetest. Seda tulnuks maakohtul võlgnikule ja/või usaldusisikule selgitada. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks anda võlgnikule täiendav võimalus korrektselt võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kohustustest vabastamise menetluse raames. Kolleegiumi hinnangul puudub alus eeldada, et kui võlgnik oleks saanud oma väljamaksete teostamise kohustuse ulatusest õigesti aru, ei oleks ta seda kohaselt täitnud. Seega on praeguses olukorras põhjendatud

§ 175lõike 51 kohaldamine.

Asja materjalidest nähtuvalt on maakohtule esitanud alternatiivse taotluse kohustustest vabastamise menetluse tähtaja pikendamiseks ka mitmed võlausaldajad (sh kaebuse esitanud Swedbank AS), kes esmase taotlusena palusid jätta võlgniku kohustustest vabastamata. 42.

§ 175

lõike 51 teise lause järgi ei või menetlust pikendada kauemaks kui 7 aastat menetluse algatamisest. Praegusel juhul algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus Harju Maakohtu 25.06.2015 määrusega, seega on möödunud u 5 aastat ja 9 kuud menetluse algatamisest ning ringkonnakohtul on võimalik menetlust pikendada maksimaalselt kuni 25.06.2022, s.o ühe aasta ja kolme kuu võrra. Kolleegium peab põhjendatuks anda võlgnikule nimetatud täiendav aeg võlausaldajate nõuete rahuldamiseks seaduses ettenähtud ulatuses. Peale nimetatud kuupäeva möödumist tuleb maakohtul otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise (sh täitmata jäänud kohustustest vabastamise) osas.

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks võlgnikule selgitada, kuidas arvestada korrektselt välja igakuine usaldusisikule teostatava makse suurus, arvestades võlgniku praegust kuusissetulekut. 11.08.2020 ärakuulamise protokolli kohaselt on võlgniku töötasu alates
2. a jaanuarist 1030 eurot (netos) kuus. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi on kuutasu alammäär alates 01.01.2020 584 eurot. Nimetatud summa on vastavalt TMS § 132 lõikele 1

§ 173

lõikes 5 nimetatud tuluks, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet ning mida võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma. Samuti tuleb vastavalt TMS § 132 lõikele 2 võlgniku puhul usaldusisikule antavast tulust maha arvestada täiendav 1/3 palga alammäärast kuus, st 584/3=194.67, kuivõrd võlgnikul on üks alaealine ülalpeetav. Seega ei pea võlgnik oma 1030 euro suurusest töötasust andma usaldusisikule

§ 173lõike 5 alusel 584+194.67=778.67 eurot.

Ülejäänu, s.o 251.33 eurot tuleb vastavalt

§ 173lõikele 3 loovutada igakuiselt usaldusisikule.

1. a peaks seega aastas usaldusisikule loovutatav summa olema 3015.95 eurot (251.33x12), juhul kui võlgniku töötasu on stabiilselt 1030 eurot kuus. 10 2-14-57021 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jaotab TsMS § 174 lõikest 6 tulenevalt maakohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/ 11