Obsah (13)

§ 657§ 652§ 654§ 436§ 484§ 496§ 489§ 231§ 171§ 175§ 165§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 24.03.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-18073

§ 657lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

29.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

1. Apellatsioonkaebuses heidavad kostjad ette, et maakohus tõlgendas vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõigusnorme. Kostjad on seisukohal, et neilt ei ole alust mõista välja elatist asenduskohustusena, sest elatis on juba välja mõistetud lapse isalt ning isal on võimalik elatist maksta ja viimane on käesoleva menetluse ajal asunud elatist ka tasuma.
2. Ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist ei tuvastanud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega, samuti kohaldanud neid õigesti, kohus on jaganud õigesti tõendamiskoormuse ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Maakohus on esitatud järeldusi otsuses nõuetekohaselt (

§ 436, § 442 lg 8) põhjendanud.

Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.

1. Kostjate tõlgendus PKS § 106 lg 2 kohaldamise kohta ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt tekib vanavanemal asenduskohustus eelkõige juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita (Riigikohtu 19.10.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 18). Tegemist ei ole Riigikohtu poolt toodud ammendava loeteluga. 5 2-19-18073
2. Perekonnaseaduse seletuskirjas on märgitud, et ülalpidamise saamine võib olla võimatu või ülemäära raske muu hulgas näiteks juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud isiku viibimiskoht pole teada, isik viibib vangis või on pidevalt välismaal. Samuti võib asenduskohustuse tekkimine olla seotud sellega, et kohustatud isikul pole vara. Näiteks võib asenduskohustus kohalduda siis, kui ülalpidamist andma kohustatud isik hoidub kohustuse täitmisest kõrvale, tema vastu on esitatud elatise nõue, mis on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses pole viinud soovitud tulemuseni, kuna tal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Samuti võib ülalpidamise saamine olla ülemäära raske siis, kui isik on maksejõuetu või kui tal on küll vara, kuid see on vähelikviidne.
3. Seega ei ole vanavanematelt elatise väljamõistmine välistatud ka siis, kui elatis on välja mõistetud lapsevanemalt.
4. Kostjad on esile toonud, et hageja isa, kellelt elatis on välja mõistetud, viibimiskoht on teada, tal on Venemaal piisavalt vara ja ta on võimeline ise oma lapsele elatist maksma ning seega PKS § 106 lg 2 alusel elatise väljamõistmise eeldused ei esine. Kostjad heidavad hagejale ette pahatahtlikkust, kuna viimane ei võtnud elatise tasumise küsimuses ühendust oma isaga. Ringkonnakohus märgib, et kõik need väited on jäänud paljasõnaliseks. Selliste vastuväidete korral oleksid kostjad pidanud tegema usutavaks, et hageja isalt elatise saamine ei nõua hagejalt ebamõistlikke pingutusi. Kostjad ei ole esitanud hageja isa täpseid kontaktandmeid, millelt hageja oleks pidanud nende hinnangul elatise sissenõudmiseks kontakti võtma. Kostjate väited hageja isa hea varandusliku seisu kohta on üldsõnalised ja konkretiseerimata.
5. Kostjate ja nende poja vaheline väidetav kokkulepe, et nende poeg hakkab edaspidi vabatahtlikult elatist tasuma kostja I kaudu, ei ole hageja ja tema isa vahelistes suhetes siduv ega täida seega hageja soovitud eesmärki saada edaspidi regulaarselt elatist. Asjaolust, et kostja I on tasunud perioodil juuni–oktoober 2020 elatist, ei saa teha järeldust, et hageja isa täidab edaspidi hageja ülalpidamiskohustust.
6. Seega tulenevalt asjaoludest, et hageja isa on viibinud pikemat aega hagejale täpsemalt teadmata kohas Venemaal, puudub tõendatud info hageja isa sissetulekute ja vara kohta ning täitemenetlus on senini ebaõnnestunud, asus maakohus põhjendatud seisukohale, et kostjatel on tekkinud PKS § 106 lg 2 järgne kohustus anda hagejale kui oma lapselapsele tema isa asemel ülalpidamist.
7. Kostjad väitsid, et hageja isale ei ole kätte toimetatud maksekäsku, millega temalt elatis välja mõisteti, mistõttu ei ole ta saanud oma kohustust täita.

§ 484

lg 3 järgi tuleb võlgnikule kätte toimetada makseettepanek.

§ 496

lg 1 järgi teeb kohus maksekäsu, kui võlgnik ei ole esitanud makseettepanekule vastuväidet ja § 489 lg 6 järgi toimetakse maksekäsk võlgnikule kätte.

§ 489

lg 7 järgi kuulub maksekäsk viivitamata täitmisele sõltumata selle kättetoimetamisest võlgnikule. Kohtule on esitatud maksekäsu menetluse toimiku väljaprint, mille kohaselt on 17.12.2018 maksekäsk WW-le e-kirjaga kätte toimetatud 21.12.2018 (tl 80). Eeltoodust saab järeldada, et lapse isale on maksekäsk kätte toimetatud. Samas

§ 489lg 7 järgi ei ole maksekäsu täitmisel selle kättetoimetamine oluline.

1. Kostjad vastutavad vanavanematena PKS § 105 lg 3 järgi ülalpidamiskohustuse täitmise eest osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kuivõrd kostjad ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, milleks saaks teha järelduse, et nad ei ole oma varalise seisundi tõttu võimelised ülalpidamiskohustust kandma ega ka seda, et nende varaline seisund oleks erinev, siis on 6 2-19-18073 põhjendatud maakohtu otsus mõista välja elatis kostjatelt võrdsetes osades kokku samas ulatuses, s.o kokku 300 eurot, nagu see on väljamõistetud hageja isalt.
2. Kostjad esitasid koos apellatsioonkaebusega maksekorraldused kostja I poolt elatise 300 eurot tasumise kohta 05.08.2020, 23.09.2020 ja 15.10.
3. Kuna enne kohtuotsuse tegemist toimunud ülekannete kohta oleks saanud kostjad esitada tõendid maakohtu menetluses ja kostjad ei ole põhistanud, miks nad ei esitanud tõendeid maakohtule, ning hageja on vastuses apellatsioonkaebusele nõustunud, et 15.10.2020 on 300 eurot tasutud, siis

§ 231lg 2 ja § 652 lg 4 järgi jätab ringkonnakohus tõendid vastu võtmata.

Hageja poolt koos apellatsioonkaebuse vastusega esitatud tõend menetlusdokumentide vastuvõtmise kohta on esitatud ka maakohtule, mistõttu puudub vajadus selle vastuvõtmiseks. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis neid menetlusosalistele ei tagastata, kuid eemaldatakse toimikust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 41. Apellatsioonkaebus ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. 42. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 järgi võrdsetes osades kostjate (apellantide) kanda.

43. Hageja (vastustaja) esitas vastuses apellatsioonkaebusele menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja esindaja teinud apellatsiooniastmes tööd 2 tundi tunnitasuga 110 eurot (käibemaksuta). 12.03.2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja apellatsioonimenetluses kandnud täiendavalt kulusid 40 minuti osutatud õigusabi eest (tutvumine kohtu kirjaga ja kliendi nõustamine 15 minutit; seisukoha koostamine ja kohtule esitamine 25 minutit) 73,35 eurot. 44.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtutoimikust nähtuvalt on hageja esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks pidi ta tutvuma apellatsioonkaebusega ja eeldatavalt suhtlema kliendiga, ning 12.03.2021 seisukoha ja menetluskulude nimekirja. Kolleegium leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabitoiminguteks kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud ja tunnitasu vastav tavapärasele. Hageja on palunud hüvitada kulud ilma käibemaksuta. 45. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku 293,35 eurot.

§ 165lg 1 järgi vastutavad kaasapellandid menetluskulude eest võrdsetes osades.

Kuna kindlaksmääratud menetluskulude hüvitise summa ei jagu täpselt, siis mõistab ringkonnakohus kostjalt I välja 146,68 eurot ja kostjalt II 146,67 eurot. Hageja on esitanud ka

§ 177

lgle 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 46.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 7 2-19-18073 (allkirjastatud digitaalselt) 8