Obsah (8)

§ 101§ 42§ 127§ 115§ 367§ 422§ 448§ 425

2-17-10234 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2020

) § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi õigus nõuda kahju hüvitamist ning

§ 101lg 1 p 6 ja § 113 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist.

Hagejal tekkis kahju seetõttu, et liisingueset, mis tuli liisingulepingu ülesütlemise järel hagejale tagastada, ei olnud kostja II valduses ning kostja II pankrotimenetlus lõppes raugemisega. 5 2-17-10234 Kostjaga II sõlmitud liisingulepingust tulenev võlg on 25 684 eurot 90 senti, sh jäi esimene liisingumakse tasumata 15. juulil 2016, millest alates on hageja arvutanud viivist vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-s 4.7 ja eritingimustes määratud viivisemäärale 0,25% päevas. Kuigi üldtingimused on käsitatavad tüüptingimustena

§ 42tähenduses, ei ole viivisemäär 0,25% päevas ebamõistlikult kahjustav.

Selline viivisemäär on äriühingute vahel sõlmitud lepingutes tavapärane ja kooskõlas seadusega. Riigikohus on leidnud, et viivisemäär 0,2% päevas ei ole äriühingute puhul seadusega vastuolus isegi siis, kui see oleks tüüptingimusena kehtestatud. Maa- ja ringkonnakohtute praktikas on aktsepteeritud viivisemäära 0,2–0,5% päevas. Viivis ei ületa ka põhivõlga. Seetõttu pole alust ka viivist vähendada. 5.4. Kostja I rikkus kostja II juhatuse liikmena juhatuse liikme kohustusi äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 tähenduses nii kolmanda isikuga kasutusrendilepingut sõlmides kui ka hagejale lepingu alusel liisingueset tagastamata jättes ning põhjustas sellega

§ 127lg 4 tähenduses kahju.

Hagejal on ÄS § 187 lg 4 järgi õigus nõuda kahju hüvitamist osaühingule, sest kostja II pankrotimenetluse raugemise tõttu ei saa ta rahuldada oma nõuet kostja II vara arvel. Kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et pärast hagejaga liisingulepingu sõlmimist sõlmis kostja I Scandic Company OÜ-ga suulise rendilepingu. Rendilepingu ülesütlemise ajal oli Scandic Company OÜ võlg 11 106 eurot 85 senti. Kostja I palus tasuda võla hoopis Shipload OÜ pangakontole ning viimane on esitanud Scandic Company OÜ vastu kohtule hagi. Hagiavalduses märgitud tabelist nähtub, et kostja I esitas iga kuu Scandic Company OÜ-le rendiarveid, kuid arveid ei ole tasutud. Arvestades seda, et arvete kogusumma ning kostja II avaldatud võlasumma kattuvad, ei ole Scandic Company OÜ kostjale II kunagi renditud traktori eest renti maksnud. Kostja I ei järgitud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit, kui sõlmis kostja II nimel ilma tagatiseta suulise rendilepingu talle võõra isikuga. Kuigi kostja I teatas kostjale II määratud ajutisele haldurile, et ta ei tea liisitud traktori asukohta ning tal on Scandic Company OÜ vastu nõue 11 711 eurot, ei ole ta esitanud haldurile traktori rendilepingut ega rendiarveid. Samuti ei ole võlgnik esitanud andmeid selle kohta, mida ta tegi võla sissenõudmiseks. Kostja I rikkus liisingulepingute üldtingimuste p 5.2 ja 5.7, mis tõi hagejale kaasa ülal tuvastatud kahju. Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja I oleks oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega ja jätnud liisingueseme kostja II valdusesse. Sellisel juhul oleks liisingumaksete tasumata jätmisel saanud hageja võtta liisingueseme oma valdusesse ja selle võõrandada. Lepingu p 5.7 puhul ei ole tähtsust, kas ja millist liiki kasutuslepingu kostja II ja Scandic Company OÜ sõlmisid. Kostjad ei ole tõendanud, et nad võtsid liisingueseme oma otsesesse valdusesse, millega rikkusid üldtingimuste p 9.2.

1. Samuti ei võtnud kostja I piisavalt kiiresti tarvitusele abinõusid liisingueseme tagasisaamiseks või hüvitise saamiseks kolmandalt isikult. Rendimaksete saamiseks esitati hagi rohkem kui aasta pärast maksete tasumata jätmist ning muid tagatisi ei rakendatud. Kostja I ei ole tõendanud, et ta tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega. Hageja väited selle kohta, et kostjal II ei saanud kahju tekkida, kuna ta oli varatu, on asjakohatud. 6 2-17-10234 Apellatsioonkaebus
2. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kostja I, et taotleb alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist üksnes kostja I osas. 6.
3. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus vääralt, et kostja I oli alates
4. juunist 2008 kostja II juhatuse liige ja et liisinguleping on võla tõttu üles öeldud. 6.
5. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ning maakohtu järeldused on väärad ja arusaamatud. Maakohus asus vääralt seisukohale, et viivisemäär 0,25% päevas ei ole tühine. Viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ning viivist tuleb kohtu äranägemisel vähendada mõistliku suuruseni või kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Maakohus ei ole kontrollinud kostja I vastutuse eeldusi. Maakohus järeldas vääralt, et kostja I rikkus juhatuse liikme kohustusi. Maakohtu otsus on põhjendamata, sest ei ole võimalik aru saada, millistele asjaoludele, tõenditele ja õigusnormidele maakohus tugines. Maakohus ei ole toonud esile, millist juhatuse liikme kohustust kostja I rikkus. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, mille alusel maakohus järeldas, et kahju oleks jäänud tekkimata, kui kostja I oleks täitnud juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Arusaamatud on maakohtu etteheited vara tagastamata jätmise kohta olukorras, kus vara oli läinud kostja II tahte vastaselt tema kaudsest valdusest välja. Kostja I hoolsuskohustuse täitmist kinnitavad kriminaalasja materjalid, millest nähtub, et kostja I nõudis Scandic Company OÜ-lt võlga ja esitas kuriteo teate. Maakohus kohaldas vääralt

§ 101

lg-t 3,

§ 115

lg-t 1 ja ÄS § 187 lg-id 2 ja 4 ning järeldas vääralt, et asjakohatud on kostja I väited selle kohta, et kostjal II ei saanud kahju tekkida, kuna ta oli varatu. 6.

1. Maakohus ei võtnud seisukohta kõigi kostja I esitatud vastuväidete kohta. 6.
2. Maakohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata. Kuna hageja ei esitanud oma nõuet kostja II pankrotimenetluses ning esitas hagi alles 8 kuud pärast kostja II pankrotimenetluse raugemise määruse jõustumist, ei ole õiguslikult võimalik hagi rahuldada. See oleks vastuolus pankrotimenetluse raugemise olemusega. 6.
3. Maakohus jättis selgitamiskohustuse täitmata ja kohtles pooli ebavõrdselt. Vastustaja seisukoht
4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
5. Tallina Ringkonnakohus arutas pooltega kohtuasja
6. septembri
7. a kohtuistungil ning uuendas asja arutamise
8. septembri
9. a määrusega, kuna maakohus ei olnud täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust, mistõttu oli jäänud välja selgitamata asjas tähtsad asjaolud. Ringkonnakohus andis hagejale võimaluse täpsustada kostja I tekitatud kahju ja 7 2-17-10234 esitada selle kohta täiendavaid tõendeid ning kostjale I võimaluse vastuväidete ja tõendite esitamiseks.
10. Hageja selgitas, et kostja I põhjustas kahju juba liisingulepingu sõlmimise hetkel ja liisingulepingu järgi oli liisingueseme väärtus 51 240 eurot. Arvestades seda, et kostja II oleks pidanud liisingueseme tagastama
11. oktoobril 2016, oli asjatundja arvamuse kohaselt sel ajal sarnaste esemete keskmine hind 19 100 eurot (lisandub käibemaks). Kuna hageja nõuded kostja II vastu olid sel ajal 18 021 eurot 8 senti, ei oleks hagejale liisingueseme tagastamise korral kahju tekkinud. Samas on hagejale tekkinud kahju seetõttu, et kostja I ei võtnud liisingueset kostja II valdusesse, millega pani kostja II olukorda, kus ta ei ole suuteline liisingulepingut täitma, st kahjuks on liisingulepingust tulenevad nõuded.
12. Kostja vaidles hageja esitatud tõendile vastu, sest tegemist on hinnangulise väärtusega, ning palus kohtul korraldada liisingueseme väärtuse määramiseks ekspertiisi. Ringkonnakohus kohustas
13. oktoobri
14. a määrusega kostjat I tasuma ettemaksuna ekspertiisitasu ning jättis
15. oktoobri
16. a määrusega kostja ekspertiisitaotluse rahuldamata, kuna kostja ei tasunud ettemaksu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17. Kolleegium leiab, et kostja I apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 643 lg 1 alusel jätta kostja II vastu esitatud hagi puudutavas osas läbi vaatamata. Kostjat I puudutavas osas tuleb apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu 22 920 eurot ületavas osas, ning ülejäänud osas osaliselt muuta ja täiendada TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel kohtuotsuse põhjendusi. Maakohtu otsust tuleb täiendada hagi tagamise abinõu jõusse jätmisega.
18. Esmalt märgib kolleegium, et kostja I on esitanud apellatsioonkaebuse lubatud piire ületades ning taotleb põhjendamatult hagi läbi vaatamata jätmist. 12.
19. Kuigi kostja taotles maakohtu otsuse tervikuna tühistamist, ei saa kostja I vaidlustada maakohtu otsust osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja II vastu. Kostja I saab vaidlustada maakohtu otsust üksnes tema vastu esitatud nõuet puudutavas osas. Riigikohus on järjepidavalt selgitanud, et menetlusosaline saab TsMS § 3 lg-t 1 arvestades vaidlustada kohtuotsust üksnes teda puudutavas osas ning teise menetlusosalise vastu esitatud hagi osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu
20. oktoobri
21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-12, p 9 ja
22. veebruari
23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17). Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebuse TsMS § 643 lg 1 alusel kostja II vastu esitatud hagi puudutavas osas läbi vaatamata ega võta seisukohta kostja I nende apellatsioonkaebuse väidete kohta, mis puudutavad kostja II vastu esitatud nõude rahuldamist. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja II ei ole maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud, on kostja II vastu esitatud nõude osas maakohtu otsus jõustunud. Seda arvestades ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 25 684 eurot 90 senti (resolutsiooni p 3). 8 2-17-10234 12.
24. Ühtlasi märgib kolleegium, et kostja I väide selle kohta, et maakohus jättis tähelepanuta tema taotluse jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, ei ole põhjendatud. Maakohus lahendas taotluse
25. novembri
26. a määrusega ning leidis, et kostja I esile toodud asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et hagi on ilmselgelt perspektiivitu TsMS § 423 lg 2 p 2 mõttes. Kolleegium selgitab, et TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kuid ei pea seda tegema. Lisaks ei muuda kolleegiumi hinnangul hageja nõuet kostja II vastu õiguslikult võimatuks asjaolu, et hageja esitas hagi, milles palus mõista kostjalt I kostja II kasuks välja juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitise pärast seda, kui kostja II pankrot oli raugemise tõttu lõppenud. Pankrotimenetluse kaudu ei vabane juhatuse liikme kohustusi rikkunud juhatuse liige kahju hüvitamise kohustusest ning nii osaühing kui ka võlausaldaja saavad nõuda kohustusi rikkunud juhatuse liikmelt kahju hüvitamist ka pärast pankrotimenetluse raugemise tõttu lõppemist.
27. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja I on rikkunud kostja II juhatuse liikmena oma kohustusi ja põhjustanud sellega kostjale II kahju. Hageja väitel ei täitnud kostja I juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, sest ta ei võtnud kostja II esindajana liisingueseme müünud Scandic Company OÜ-lt liisingueseme valdust üle, andis liisingueseme hageja nõusolekuta Scandic Company OÜ-le allrendile ega tagastanud liisingulepingu lõppemisel liisingueset hagejale. Liisingueseme tagastamata jätmise tõttu ei suutnud kostja II täita liisingulepingust tulenevaid kohustusi ja hagejal tekkis liisingulepingust kahju 25 684 eurot 90 senti (liisingulepingu ülesütlemise järel tasumata põhivõlg 17 631 eurot 20 senti, intress 164 eurot 88 senti ja viivis 7663 eurot 82 senti, lisaks vara asukoha väljaselgitamise kulu 225 eurot). Kostja I väitel ei ole hageja oma nõude aluseks olevaid asjaolusid selgelt esile toonud ega tõendanud, sh ei ole selge, millise kohustuse rikkumist hageja kostjale I ette heidab, liisingueseme allrendile andmine ei ole põhjuslikus seoses kostjale tekkinud kahjuga ning kostja I täitis juhatuse liikme kohustusi nõutava hoolsusega, sh nõudis Scandic Company OÜ-lt võla tasumist ja esitas kuriteoteate. Kostja I ei saanud kuidagi ära hoida seda, et kostja II langes kuriteo ohvriks. Hageja teadis liisingueseme vargusest, kuid ei teinud liisingueseme omanikuna midagi omandiõiguse kaitseks.
28. Kolleegiumi hinnangul kvalifitseeris maakohus hageja nõude kostja I vastu õigesti juhatuse liikme kohustuse rikkumisega osaühingule põhjustatud kahju hüvitamise nõudeks ÄS § 187 lg 2 alusel koosmõjus ÄS § 187 lg-ga
29. 14.
30. Osaühingu juhatuse liige peab ÄS § 187 lg 1 järgi täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ning juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud osaühingule kahju, vastutab ÄS § 187 lg 2 I lause järgi tekitatud kahju hüvitamise eest. Seejuures võib nimetatud kahju hüvitamist osaühingule nõuda ÄS § 187 lg 4 järgi ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Seega on hageja esitanud võlausaldajana kostja I vastu osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele

§ 115

. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult

§ 115

lg 1 järgi kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. 9 2-17-10234 Kahju hüvitamise nõude eeldused on Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt järgmised (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855, p 10): - juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust (sh ÄS §-st 187 lg-st 1 tulevat hoolsuskohustust); - osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (

§ 127

lg 1 ja § 128); - juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja osaühingule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4); - juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 II lause). Seejuures peab nõue esitaja kohtumenetluses tõendama kohustuse rikkumise, selle tagajärjel tekkinud kahju ja põhjusliku seose ning juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. 14.

1. Kuigi kostja I heidab maakohtule ette seda, et maakohus rikkus vaidlust lahendades selgitamiskohustust, kui ei selgitanud kostjale I, millise õigusnormi alusel ta kavatseb vaidluse lahendada ja milline on poolte tõendamiskoormis, ei ole kostja I etteheited asjakohased. Esmalt märgib kolleegium, et kostjat I esindas kohtumenetluses õigusteadmistega isik, kelle puhul ei ole kohtu selgitamiskohustus sama ulatuslik kui menetlusosalise enda puhul. Lisaks tõi hageja juba hagiavalduses esile oma nõude õigusliku aluse ning ka kostja I kordas seda maakohtule
2. oktoobril 2018 esitatud menetlusdokumendis (I kd, tl 119), mistõttu ei saanud vaidluse lahendamine ülal viidatud sätete alusel olla kostjale I üllatuslik ega arusaamatu. Samuti ei ole põhjendatud kostja I etteheited tõendamiskoormise selgitamata jätmise kohta. Ülal viidatud menetlusdokumendis tõi kostja I välja ka tõendamiskoormise ja palus maakohul selgitada tõendamiskoormist, kui maakohus peaks asuma teistsugusele seisukohale. Praegusel juhul ei ole maakohus poolte vahel tõendamiskoormist ülaltoodust erinevalt jaganud ega selgitamiskohustust rikkunud. Seega oli kostjale I selge, milliseid asjaolusid ta peab tõendama. Samuti pidi kostja I õigusteadmistega esindaja teadma, et TsMS § 230 lg 1 I lause järgi peab kostja I tõendama kõiki neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited.
3. Hageja nõude eeldusi kontrollides, asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja I rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust ja põhjustas sellega kostjale II kahju, kuid maakohus tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel. Samuti eksis maakohus osade asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel ega võtnud selget seisukohta kõigi kostja I vastuväidete kohta. Ringkonnakohus saab maakohtu eksimused parandada. 15.
4. Ringkonnakohus tuvastab kostja I vastu esitatud nõuet puudutavad olulised asjaolud järgmiselt: - kostja I oli alates
5. märtsist 2012 kuni
6. augustini 2016 kostja II ainuke juhatuse liige (I kd, tl 26); - hageja ja kostja II sõlmisid
7. novembril 2013 kapitalirendilepingu nr 108779 (liisinguleping), millega hageja andis kostja II kasutusse traktori KIOTI DK 551 koos haakeriistadega (liisinguese) ning kostja II kohustus tasuma 72 kuu jooksul liisingumakseid (I kd, tl 5–13); - samal päeval sõlmisid hageja ja Scandic Company OÜ müügilepingu, millega Scandic Company OÜ müüs liisingueseme kostja II ülesandel ja huvides hagejale, seejuures esindas Scandic Company OÜ-d seadusliku esindajana A. T (I kd, tl 14–15); 10 2-17-10234 - - - - - - - - - - samal päeval volitas hageja kostjat II Scandic Company OÜ-lt liisingueset vastu võtma ning allkirjastama vara vastuvõtmise ja üleandmise akti (I kd, tl 38–39);
8. novembril 2013 (s.o järgmisel päeval) sõlmisid kostja II ja Scandic Company OÜ suulise lepingu, millega kostja II andis liisingueseme Scandic Company OÜ kasutusse ning viimane kohustus tasuma kostjale II renti (I kd, tl 23–24 pöördel, 131–133, 136–137, 141– 143); osade tõendite kohaselt sõlmiti leping juba
9. novembril 2013 (I kd, tl 138–139, 144– 145, 169–172);
10. jaanuaril 2015 saatis kostja I kostja II nimel A.T e-kirja, milles nõudis rendivõla (9839 eurot 86 senti) tasumist ja liisingueseme tagastamist
11. jaanuaril 2015 (I kd, tl 142); A.T palus võla tasumiseks maksgraafikut ja teatas
12. jaanuaril 2015, et ta ei saa liisingueset tagastada, kuna see ei asu Eestis (I kd, tl 141); kostja II esitas
13. veebruaril 2015 politseile kuriteoteate selle kohta, et Scandic Company OÜ (A. T) ei tagastanud liisingueset ja on jätnud rendi tasumata, kuid kriminaalmenetlus jäeti alustamata (I kd, tl 164–165); kostja II tegi
14. aprillil 2015 Scandic Company OÜ-le rendilepingu ülesütlemisavalduse, milles märkis mh, et võlg on 9910 eurot 85 senti (I kd, tl 138–139) ja teatas
15. mai
16. a kirjas, et Scandic Company OÜ võlg on
17. mai
18. a seisuga 10 510 eurot 85 senti (I kd, tl 144–145); kostja II esitas
19. juulil 2015 kuriteoteate liisingueseme omastamise kohta, Politsei- ja Piirivalve amet alustas
20. augustil 2015 kriminaalmenetlust Scandic Company OÜ vastu, kuid menetlus lõpetati
21. detsembril 2015 (I kd, tl 23–24 pöördel); kostja I ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingu täitmiseks on viimane makse laekunud
22. augustil 2016 (
23. augustil 2016 laekus makse teise liisingueseme eest) (II kd, tl 16– 18); kostja II esitas
24. septembril 2016 Harju Maakohtule pankrotiavalduse, Harju Maakohus võttis
25. septembri
26. a määrusega avalduse menetlusse ja määras ajutiseks halduriks O. Ennoki (I kd, tl 53–55); hageja tegi
27. septembril 2016 kostjale II liisingulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles märkis, et ütleb liisingulepingu võla tõttu alates
28. oktoobrist 2016 üles, kui kostja II ei tasu võlga (I kd, tl 21); hageja saatis
29. septembril 2016 kostja II ajutisele pankrotihaldurile (O. Ennok) e-kirja, milles teatas, et on edastanud liisingulepingu ülesütlemise avalduse ja palus liisingueseme säilitada ning O. Ennok teatas
30. oktoobril 2016, et võlgnikul ei ole väidetavalt liisingueseme valdust, see olevat antud kellegi kasutusse ja kadunud (I kd, tl 22–22 pöördel); Harju Maakohus lõpetas
31. detsembri
32. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-13334 kostja II pankrotiavalduse menetlemise raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata (I kd, tl 53– 55 ja 71); Harju Maakohtu
33. oktoobri
34. a hagi tagamise määruse alusel on keelatud kustutada kostja II kohtumenetluse ajal äriregistrist (I kd, tl 63–64); O. Ennok kinnitas kostja II ajutise pankrotihaldurina likvideerija ülesannetes, et kostjal II on liisingulepingust tulenevad kohustused täitmata ning tal ei ole hageja nõudele vastuväiteid (I kd, tl 74). 15.
35. Kolleegiumi hinnangul rikkus kostja I ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustust, kui jättis liisingueseme otsese valduse liisingueseme müünud Scandic Company OÜ-lt vastu võtmata ning andis liisingueseme liisinguandja nõusolekuta liisingulepingu sõlmimisele järgneval päeval Scandic Company OÜ-le allrendile või sõlmis vastava kokkuleppe juba enne liisingulepingu sõlmimist. 11 2-17-10234 Osaühingu juhatuse liige peab ÄS § 187 lg 1 järgi täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Korraliku ettevõtjana peab juhatuse liige mh täitma korraliku ettevõtja hoolsusega osaühingu nimel osaühingule lepingutest tulenevaid kohustusi. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.1 I lause järgi kohustus hageja andma liisingueseme liisinguperioodi lõppemiseni kostja II valdusesse ja kasutusse ning p 3.2 I lause järgi pidi kostja II liisingueseme valduse viivitamatult müüjalt vastu võtma. Selleks volitas hageja kostjat II liisingueset enda nimel Scandic Company OÜ-lt vastu võtma ning üleandmise ja vastuvõtmise akti allkirjastama. Seega pidi kostja I astuma samme selleks, et võtta kostja II nimel liisinguese pärast liisingulepingu sõlmimist viivitamatult kostja II otsesesse valdusesse ja kasutusse. Kostja I ei ole kohtumenetluses väitnud, et ta võttis pärast liisingulepingu sõlmimist liisingueseme kostja II valdusesse. Selle asemel on ta kriminaalmenetluse raames väitnud, et ta sõlmis liisingulepingule järgneval päeval Scandic Company OÜ-ga kasutusrendilepingu, mille alusel andis liisingueseme Scandic Company OÜ kasutusse. Arvestades seda, et Scandic Company OÜ oli liisingueseme müüja, kelle kasutusse andis kostja II hiljemalt liisingulepingu sõlmimisele järgmisel päeval liisingueseme, ei ole ka eluliselt usutav, et kostja I võttis vahepeal liisingueseme kostja II valdusesse. Seega on asjas tõendatud, et kostja I jättis liisingueseme valduse kostja II nimel müüjalt viivitamata vastu võtmata, kuigi pidanuks seda korraliku juhatuse liikmena liisingulepingu p 3.2 arvestades tegema. Liisingulepingu üldtingimuste p 5.7 I lause järgi ei võinud kostja II hageja eelneva nõusolekuta anda liisingueset kolmandale isikule allrendile. Kostja I on ise kriminaalmenetluses kinnitanud, et kostja II ja Scandic Company OÜ sõlmisid
36. novembril 2013 suuliselt kasutusrendilepingu. Korraliku juhatuse liikmena oleks kostja I teavitanud hagejat liisingulepingu sõlmimisel soovist anda liisinguese müüjale allrendile ja küsima selleks hageja nõusolekut. Hageja väitel ei ole ta nõusolekut andnud ning kostja I ei ole seda ka TsMS § 230 lg-s 1 sisalduvat tõendamiskoormist arvestades tõendanud. Seega eiras kostja I kostja II nimel Scandic Company OÜ-ga allrendilepingut sõlmides liisingulepingu p-st 5.7 tulenevat keeldu anda liisinguese ilma liisinguandja nõusolekuta allrendile. Kostjale I ei saa aga ringkonnakohtu hinnangul ette heita seda, et ta jättis liisingueseme liisingulepingu ülesütlemise järel hagejale tagastamata. Arvestades seda, et kostja I oli kostja II juhatuse liige kuni
37. augustini 2016, kuid hageja tegi liisingulepingu ülesütlemise avalduse alles
38. septembril 2016 ja hoiatas, et ütleb liisingulepingu võla tõttu üles alates
39. oktoobrist 2016, ei olnud kostjal I võimalik kostja II juhatuse liikmena enam liisingueset tagastada ega juhatuse liikme kohustusi rikkuda. Sel ajal oli kostjale II määratud ajutine pankrotihaldur, kes pidanuks liisingulepingu ülesütlemise korral liisingueseme hagejale tagastama. Küll aga põhjustas kostja I kostja II nimel valduse ülevõtmise kohustust ja allrendilepingu sõlmimise keeldu eirates olukorra, kus kostja II ei saanud hagejale liisingulepingu lõppedes liisingueset tagastada. Kuna kostja I sõlmis hageja nõusolekuta kostja II nimel Scandic Company OÜ-ga allrendirendilepingu ja jättis liisingueseme Scandic Company OÜ valdusesse, lõi ta olukorra, kus kostja II ei suutnud tagada liisingueseme säilimist ning liisinguese sai Scandic Company OÜ tegevuse tõttu kaotsi minna. Vastuseks kostja I väitele selle kohta, et hageja ei ole liisingulepingut kehtivalt üles öelnud, kuna kostja II ei ole ülesütlemisavaldust kätte saanud, märgib kolleegium järgmist. Arvestades seda, et hageja tegi kostjale II liisingulepingu ülesütlemisavalduse
40. septembril 2016, s.o ajal, mil kostjale II oli määratud ajutine pankrotihaldur, ning ajutine pankrotihaldur tunnistas hageja nõuet, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et kostja II ajutine pankrotihaldur ei ole 12 2-17-10234 ülesütlemisavaldust kätte saanud TsÜS § 69 tähenduses. Kuna sel ajal ei olnud kostja I enam kostja II juhatuse liige, siis ei ole tähtsust sellel, kas kosta I selle kätte sai või mitte. 15.
41. Kuna kostja I jättis liisingueseme kostja II valdusesse võtmata ja andis hageja nõusolekuta kolmandale isikule allrendile, kes seda kostjale II ei tagastanud, tekkis kostjal II liisingueseme väärtuse ulatuses kahju. Riigikohus on selgitanud, et kahju olemasolu tuvastatakse

§ 127

lg 1 järgi rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline erinevus

§ 127

lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855, p 11 ja
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13). Seega tuleb praegusel juhul hinnata, kas liisingueseme Scandic Company OÜ-le allrendile andmise ja tema valdusesse jätmise tagajärjel vähenes kostja II vara väärtus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja II vara liisingueseme valduse kaotuse tõttu vähenenud liisingulepingust tuleneva võla (25 684 euro 90 sendi) võrra, nagu leiab hageja. Arvestades seda, et hageja ütles liisingulepingu alates
5. oktoobrist 2016 üles, oli hagejal

§ 367

lg 1 järgi õigus nõuda liisingueseme tõttu kantud kulude hüvitamist ning kui liisinguese jäi liisinguandja omandisse, tuli

§ 367

lg 3 järgi hüvitise suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste p 9.2.3 järgi pidi hageja jääma lepingu ülesütlemise korral liisingueseme omanikuks ning liisingueseme väärtus tuli ka üldtingimuste p 9.2.11 järgi hagejale hüvitatavatest kuludest arvata maha. Seejuures loeti üldtingimuste p 9.2.8 järgi vara väärtuseks 0 eurot, kui liisingueset ei tagastata. Seega olukorras, kus liisinguese oleks olnud kostja II valduses ja kostja II oleks selle saanud hagejale tagastada, ei oleks hagejal kostja vastu liisingulepingust tulenevalt kulutuste hüvitamise nõuet olnud või see oleks olnud väiksem. Seda arvestades on kostja II vara väärtus vähenenud liisingueseme väärtuse võrra liisingulepingu ülesütlemise ajal. Hageja esitas ringkonnakohtule ValueExpert OÜ hinnangu, mille kohaselt oli liisingueseme hinnanguline väärtus

1. a oktoobris ligikaudu 19 100 eurot (lisandub käibemaks). Asjatundja võttis arvamuse koostamisel aluseks liisingulepingu lisaks oleva Scandic Company OÜ hinnapakkumise. Kuna liisinguese on läinud kaduma, ei olnud asjatundjal võimalik liisinguesemega visuaalselt tutvuda ning hinnangut andes lähtud asjatundja sellest, et seadmed olid töökorras ja keskmiselt ekspluateeritud. Kostja I ei ole ringkonnakohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et liisingueseme väärtus oli
2. aasta oktoobris madalam. Samas on kostja I kriminaalasja raames
3. augustil 2015 väitnud, et liisingueseme väärtus oli siis 32 800 eurot (I kd, tl 132–133). Seega, arvestades seadmete amortisatsiooni, on ringkonnakohtu hinnangul usutav, et liisingueseme väärtus võis olla ligikaudu aasta hiljem 19 100 eurot (lisandub käibemaks). Riigikohus on selgitanud, et kapitalirendilepingu puhul tuleb lepingu ennetähtaegsel ülesütlemise korral arvestada, et kogu liisinguese on juba käibemaksuga maksutatud ja selle tagastamisaegse väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda käibemaksuga väärtusest

§ 367lg 3 tähenduses (vt Riigikohtu 9.

detsembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 24). Seega tekkis kostjal II kostja I juhatuse liikme kohustuste rikkumise tõttu kahju 19 100 eurot + käibemaks, s.o 22 920 eurot. Kostja I väited selle kohta, et kostjal II ei saanud kahju tekkida, kuna ta oli varatu, ei ole asjakohased. Nagu kolleegium ülal selgitas, tuleb osaühingu kahjuna mõista tema vara väärtuse muutust. Seejuures ei sõltu kahju tekkimine sellest, kas osaühingu bilansis on aktiva ja passiva 13 2-17-10234 tasakaalus, ning osaühingul ei pea kahju tekkimiseks olema vara rohkem kui kohustusi. Ka olukorras, kus äriühingul on kohustusi rohkem kui vara, saab osaühingule tekkida juhatuse liikme kohustuste rikkumise tõttu kahju, kui seeläbi on suurenenud osaühingu kohustuste maht. 15.
2. Ülalnimetatud kahju on kolleegiumi hinnangul

§ 127

lg 4 tähenduses kostja I juhatuse liikme kohustuste rikkumisega põhjuslikus seoses.

§ 127

lg-st 4 tulenevalt peab juhatuse liige hüvitama äriühingule kahju üksnes juhul, kui äriühingu kahju tekkis juhatuse liikme rikkumise tõttu, st rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Praegusel juhul suurenes kostja kohustuste maht seetõttu, et kostja I ei tegutsenud kostja II nimel liisingueset allrendile andes ja kostja II valdusest välja andes korraliku ettevõtja hoolsusega. Kui kostja I ei oleks jätnud liisingueseme valdust vastu võtmata ega andnud liisingueset Scandic Company OÜ-le allrendile, ei oleks see Scandic Company OÜ tegevuse tõttu kaotsi läinud. Olukorras, kus liisinguese oleks olnud kostja II valduses, oleks kostja II saanud selle makseraskustesse sattumise ja liisingulepingu ülesütlemise järel hagejale tagastada. Sellisel juhul oleks hagejal olnud kostja II vastu liisingueseme väärtuse võrra väiksem nõue, sest ta oleks pidanud

§ 367lg 3 järgi liisingueseme väärtuse kulude hüvitamise nõudest maha arvama.

Seejuures ei ole tähtsust sellel, et kostja I väitel läks liisinguese läks kostja II kaudsest valdusest välja kostja II tahte vastaselt. Kuna liisingulepingu üldtingimuste p 3.1 ja 3.2 andis liisinguandja liisingueseme kostja II valdusesse ja kasutusse ning kostja II võtma selle viivitamatult oma valdusesse, pidi liisingulepingu järgi olema liisinguese kostja II otseses, mitte kaudses valduses. Kaudses valduses oleks võinud liisinguese olla üksnes hageja nõusolekul, sest üldtingimuste p 5.7 järgi ei võinud kostja II seda hageja eelneva nõusolekuta allrendile anda. 15.

1. Kostja I ei ole tõendanud, et ta täitis juhatuse liikme ülesandeid korraliku ettevõtja hoolsusega. Kuna kostjale I saab ette heita seda, et ta ei võtnud liisingueset kostja II valdusesse ning andis selle hageja nõusolekuta Scandic Company OÜ-le allrendile, tuli kostjal esile tuua ja tõendada, et tema käitumine liisingueseme allrendile andmisel ja kostja II valdusesse võtmata jättes oli kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusstandardiga. Seda ei ole kostja I teinud. Kostja I väitel täitis ta juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, kuna nõudis Scandic Company OÜ-lt liisingueseme tagastamist ja võla tasumist kostjale II. Kolleegiumi hinnangul ei saa nende tegevuste puhul kostjale I hoolsuskohustuse rikkumist ette heita, kuid seda ei ole teinud ka hageja. Hageja heidab kostale I ette hoopis seda, et kostja I ei tegutsenud liisingueset Scandic Company OÜ-le allrendile andes ja tema valdusesse jättes korraliku ettevõtja hoolsusega. Seetõttu ei saa kostja I vastuväiteid arvestades järeldada, et kostja I käitumine vastas korraliku ettevõtja hoolsusstandardile. 15.
2. Ringkonnakohtu hinnangul oli osaühingule tekkiv kahju kostjale I

§ 127lg 3 tähenduses ettenähtav.

Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab

§ 127

lg 3 järgi hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kuigi kostja I väidab, et kahju ei olnud talle ettenähtav, ei ole kostja I oma vastuväidet millegagi põhistanud ega asjaoludega sisustanud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtule teada, millistel asjaoludel ei olnud kostjale I kahju tema hinnangul ettenähtav. Samas leiab kolleegium, et liisingulepingut sõlmiv juhatuse liige pidi osaühingu nimel liisingulepingut sõlmides ette 14 2-17-10234 nägema, et andes liisingueseme liisinguandja nõusolekuta kolmandale isikule allrendile ja tema valdusesse, võib liisinguese kaotsi minna. Samuti pidi juhatuse liige sellist riski võttes mõistma, et sellisel juhul kannab osaühing kahju, kuna ei saa liisingueset liisingulepingu ennetähtaegse lõppemise korral tagastada. 15.

1. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostja I väide selle kohta, et hageja ei ole teinud ise midagi selleks, et saada liisinguese oma valdusesse tagasi. Kuigi kostja I väidab, et hageja teadis liisingueseme vargusest, ei ole kostja I oma väidet tõendanud. Kohtule esitatud tõenditest saab järeldada, et hageja palus
2. oktoobril 2016 kostja II ajutisel halduril säilitada liisingueseme, mis kuulub hagejale, kuid on kostja II valduses, ning ajutine haldur teatas
3. oktoobri
4. a e-kirjaga, et liisinguese olevat antud kellegi kasutusse ja on kadunud (I kd, tl 22–22 pöördel). Seega ei teadnud hageja enne
5. oktoobrit 2016 seda, et liisinguese on antud kolmanda isiku valdusesse, ega ka seda, et see on varastatud. Seetõttu ei saanud ka liisingueseme valduse saamiseks ka vajalikke samme võtta. Arvestades seda, et pärast liisingulepingu ülesütlemist oli hagejal liisingulepingu p-de 9.2.4 ja 9.2.5 järgi õigus rakendada liisinguvõtjalt liisingueseme valduse saamiseks kohaseid meetmeid ning lugeda vara kaotsimineku korral vara väärtuseks

§ 367

lg 3 tähenduses 0 eurot, ei pidanud hageja asuma liisingueset kolmandalt isikult välja nõudma ning vara tegelikku asukohta välja selgitama. Liisingulepingu järgi oli vara kaotsiminek liisinguvõtja risk. 15.8. Kostjale II kahju tekkimise kontekstis ei ole tähtsust ka sellel, et liisinguese oli kaotsimineku ajal kindlustatud ja kindlustuslepingu järgi oli soodustatud isikuks hageja (II kd, tl 104–107). Kuigi kostja I väitel oleks hageja pidanud liisingueseme kaotsi minekust teada saades nõudma kindlustusandjalt kindlustushüvitist, ei ole kostja I arusaam õige. Kolleegium selgitab, et kindlustuslepinguga kohustub

§ 422

lg 1 järgi üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus) ning teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Seejuures on kindlustusvõtjal

§ 448

lg 1 järgi kohustus teatada kindlustusandjale viivitamata kindlustusjuhtumi toimumisest. Soodustatud isik on

§ 425

lg 1 järgi isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Seega oli kostjal I kostja II juhatuse liikmena liisingulepingu järgi kohustus liisinguese kindlustada ning kindlustusjuhtumi toimumise korral kohustus teatada kindlustusandjale viivitamatult kindlustusjuhtumist. Kuna kostja I ei ole väitnud ega tõendanud, et ta teatas kindlustusandjale kindlustusjuhtumist ning kindlustusandja hüvitas hagejale kui soodustatud isikule liisingueseme väärtuse, ei mõjuta kindlustuslepingu olemasolu praeguse vaidluse lahendamist.

1. Ülaltoodud põhjendusi arvestades leiab kolleegium, et hagi kostja I vastu tuleb rahuldada osaliselt, sest kostja I rikkus juhatuse liikme kohustusi ning põhjustas sellega kostjale II kahju 22 920 eurot.
2. Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostja I vastu esitatud nõuet puudutavas osas osaliselt ja mõistab kostjalt I hageja kasuks välja hagis nõutust väiksema hüvitise, ei ole praegusel juhul põhjendatud jätta menetluskulusid poolte kanda TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ega poolte enda kanda. Ringkonnakohus arvestab menetluskulusid jaotades seda, et hageja tegi
3. septembri
4. a kohtuistungil kostjale I 15 2-17-10234 ettepaneku tasuda osamaksetena 20 000 eurot ja jätta menetluskulud poolte enda kanda, kuid kostja I ei nõustud sellega. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja kompromissipakkumisega sarnases, seejuures pakkumisest suuremas ulatuses, jätab kolleegium apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja I kanda. Samal põhjusel ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Hageja ei ole taotlenud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist ning tema menetluskuluks on üksnes maakohtus kantud riigilõiv 1000 eurot.
5. Lisaks jätab kolleegium kohtulahendi täitmise tagamiseks TsMS § 445 lg 2 alusel jõusse maakohtu kohaldatud hagi tagamise abinõu. Kohus peab TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi otsuse resolutsiooniga lahendama mh ka menetluse jooksul kohaldatud hagi tagamise abinõuga seotud küsimused. Kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu kohtulahendi täitmist tagava abinõuna TsMS § 445 lg 2 järgi jõusse, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti ei taotle abinõu tühistamist. Praegusel juhul rahuldas maakohus
6. oktoobri
7. a määrusega hagi tagamise taotluse ja keelas hagi tagamise korras kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni kustutada kostja II äriregistrist, kuid vaidlustatud kohtuotsuses ei võtnud maakohus seisukohta hagi tagamise jõusse jätmise või tühistamise kohta. Ringkonnakohus saab selle eksimuse parandada. Arvestades seda, et hageja ei ole taotlenud hagi tagamise abinõu tühistamist ning kostja II registrist kustutamata jätmine on vajalik kohtuotsuse täitmiseks, jätab kolleegium hagi tagamise abinõu jõusse. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin 16