Obsah (7)

§ 367§ 162§ 174§ 138§ 144§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Kadi Kark Otsuse tegemise aeg ja koht 17.03.2021.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-134113 Tsiviilasi AS PlusPlus Cap

) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole.

1. Hageja nõude aluseks on 17.01.2019 sõlmitud kompromisslepingud/võlatunnistused nr 24627126 ja nr 24609403 (03.12.2020 hagiavalduste lisad 1). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.
2. Kostja hinnangul nõudis hageja aegunud võlgu. Kohus sellega ei nõustu. Kompromisside kohaselt olid algsete nõuete aluseks Elisa Eesti AS-i arved nr 2016690695 (01.10.2016) ja 2017178052 (01.12.2016). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kompromissilepingud sõlmiti 2019.a jaanuaris, seega igal juhul vähem kui kolm aastat pärast arvete esitamist. Lisaks sätestab TsÜS § 147 lg 3 teine lause, et kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada – seega võis aegumine vähemalt osade Elisa Eesti AS nõuete osas hakata kulgema 01.01.2017 kell 00.00 ja lõppeda 31.12.2019 kell 24.
3. Kohus märgib ka seda, et kui ka Elisa Eesti AS-i nõuded olnuks aegunud, ei ole välistatud, et kompromissilepinguid saaks käsitleda aegumise vastuväitest loobumisena või aegumise tähtaja pikendamisena – kuivõrd nõuded aga ei olnud kompromissilepingute sõlmimise ajal aegunud, siis ei pea kohus vajalikuks nimetatud küsimust täiendavalt analüüsida.
4. Kostja on tuginenud ka sellele, et temalt saadi allkiri kompromissilepingutele pettusega. TsÜS § 90 lg 1 sätestab: „Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise 3 korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu.“ TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral – kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Kostja ei ole esile toonud, et ta oleks hagejale esitanud tühistamise avalduse. Mõlema kompromissilepingu kohaselt pidid esimesed maksegraafikutejärgsed maksed toimuma 10.02.
5. Hagiavaldustest nähtuvalt kostja osamakseid tasuma ei asunud ning ka kostja ei ole tuginenud sellele, et ta hagejale nõuet tasunud oleks. Nimetatust võib järeldada, et kui kostja ka allkirjastas nimetatud lepingud pettuse mõjul, siis sai kostja pettusest teadlikuks juba hiljemalt 2019.a veebruaris – kui see nii ei oleks olnud, siis oleks kostja asunud enda kohustusi täitma. Seetõttu on kohtu hinnangul möödunud aeg tehingute tühistamiseks. Kui kostja poleks allkirjastanud kompromissilepinguid, siis oleks tal võlgnevus siiski olnud Elisa Eesti AS-i arvete alusel, võlgnevus seejuures suurem ning korraga tasumisele kuuluv.
6. Kohus ei käsitle kostja muid väiteid (sh kostja arvamused kohtusüsteemist, kohtunikest või teistest isikutest; samuti teistest tsiviilasjadest), kuna need ei mõjuta käesoleva asja lahendamist.
7. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 367

sätestab: „Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.“ Hageja palub põhinõuetena välja mõista 90,48 eurot ja 728 eurot (vastavalt kompromissilepingud nr 24627126 ja nr 24609403) ning enne 10.02.2019 sissenõutavaks muutunud viivised 5,49 eurot ja 20,89 eurot (vastavalt kompromissilepingud nr 24627126 ja nr 24609403). Kostja ei ole nõutavate summade suuruse osas vastuväiteid esitanud ega tuginenud sellele, et ta oleks võlgnevust osaliselt tagastanud. Nõuded on kooskõlas kompromissilepingute punktiga 2.4. Kohus peab nimetatud nõudeid põhjendatuks. Hageja palub välja mõista viivised alates 11.03.2019 kuni 03.12.2020 summades 34,42 eurot ja 276,06 eurot. Kompromissilepingute punkt 3.1 sätestab: „Juhul, kui vähemalt kaks graafikujärgset makset on osaliselt või täielikult hilinenud, muutub Kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks ja Võlausaldajal on õigus nõuda kohest kogu Kompromissisumma tervikuna tasumist“. Kompromissilepingute kohaselt pidi kostja tasuma makseid igakuiste osamaksetena alates 10.02.2019 iga kuu kümnendaks kuupäevaks. Kuivõrd kostja kohustust ei täitnud, siis on hageja korrektselt arvestanud viivist alates 11.03.2019 kuni 03.12.2020 (hagiavalduste esitamise päev). Viivisemäär on 0,06% päevas (kompromissilepingute punkt 3.2). Hageja viivisearvestus ei ole ebaõige ning kohus peab nõudeid põhjendatuks. Hageja nõue mõista välja viivis põhinõuetelt alates 04.12.2020 kuni põhinõuete täitmiseni (kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses) on samuti põhjendatud ning kooskõlas

§ 367regulatsiooniga.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja: 4 1) põhinõude 90,48 eurot, enne 10.02.2019 sissenõutavaks muutunud viivised 5,49 eurot, viivised alates 11.03.2019 kuni 03.12.2020 summas 34,42 eurot ning viivise põhinõudelt 90,48 eurot viivisemääraga 0,06% päevas alates 04.12.2020 kuni põhinõude täitmiseni kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses (kompromissilepingust nr 24627126 tulenev nõue). 2) põhinõude 728 eurot, enne 10.02.2019 sissenõutavaks muutunud viivised 20,89 eurot, viivised alates 11.03.2019 kuni 03.12.2020 summas 276,06 eurot ning viivise põhinõudelt 728 eurot viivisemääraga 0,06% päevas alates 04.12.2020 kuni põhinõude täitmiseni kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses (kompromissilepingust nr 24609403 tulenev nõue). 10. Tulenevalt hagide liitmisest määrab kohus hagihinnaks 1 334,59 eurot. 11. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda (

§ 162lg 1).

12.

§ 174lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kasuks riigilõivu ja õigusabikulud. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud.

§ 138

lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Seoses hagide liitmisega on hagihinnaks käesolevas asjas 1 334,59 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 200 eurot. Hageja on tasunud kokku 275 eurot. Kohus määrab põhjendatud riigilõivukuluna kindlaks 200 eurot. Ülejäänu osas saab hageja esitada taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks.

§ 144

lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja on palunud mõlemas hagis välja mõista õigusabikulud 420 eurot, s.o kokku 840 eurot (toiminguks on hagiavalduste koostamisega seonduvad toimingud). Kuivõrd antud juhul ei ole tegu keeruliste ja mahukate hagidega või menetlusega, hagide näol on tegu sisuliselt standartsete dokumentidega, siis peab kohus põhjendatud õigusabikuluks 150 eurot.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks 350 eurot (riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 150 eurot) ning mõistab menetluskulud kostjalt välja, samuti tuleb kostjal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik 5