1-21-82 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-82 (20231602561) Kohtunik Sten Lind Vaidlustatud

§ 266kaitseb eelkõige isiku õigust privaatsusele ja kodu puutumatusele.

Nende õiguste rikkumiseks ei ole ilmtingimata tarvis kasutada jõudu. Ilmselgelt on neid õigusi rikutud olukorras, kus kahtlustatavad tungivad iseenda valekuvandi esitluse teel 2 1-21-82 kannatanu tahte vastaselt tema koju ning hakkavad teda seal filmima, keelduvad lahkumast ning 5-liikmeline relvastatud eriüksus kasutab ülemäärast jõudu 62-aastase naisterahva suhtes. Esindaja hinnangul oli paljasõnaline menetluse alustamata jätmise teatise väide, et kellegi vabadust ei piiratud. Oli ilmne, et laps ei soovinud kellegagi vabatahtlikult kaasa minna ja ta viidi ära ebaproportsionaalset füüsilist jõudu kasutades. Riigikohtu praktika kohaselt on vabaduse võtmise koosseisupärase teo sisuks isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. QQ ei olnud kuidagi oma liikumisvabaduse piiramisega nõus. Seda kinnitas kaebuse väitel ka YY aruanne lapse esindaja advokaadile Anti Aasmaale. Last hoiti ebaseaduslikult kinni 25-35 minutit, kuni ta anti tema tahte vastaselt üle emale, kellega ta samuti tegelikult koos olla ei soovinud. Ka lapse ajutiselt enda kätte rebimine on lapse õiguste väga intensiivne riive. Hilisemalt loodi uusi tõendeid ja tõde, et laps on nüüd õnnelikult ema juures. Politseis esitleti videot, kus laps oli toimunust šokis, tardunud ega öelnud sõnagi. Tema vaimne tasakaal on tänaseni ilmselgelt häiritud. Kui laps olnuks õnnelik, ei oleks olnud vajadust last isast võõrandada. Isa ei olnud last alates

1. oktoobrist 2020 näinud. Lisaks oli lapse isal keelatud minna lapse ema kodu juurde. Loodud oli nn „jokk“ olukord, kus isalt võeti jõudu kasutades laps ära, viidi ema juurde ja väidetakse, et nüüd on lapsega kõik korras ja vajab aega kohanemiseks ega peagi isaga suhtlema. Kaebaja hinnangul ei olnud see ainult võimuliialdus, vaid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5, 8 ja 17 rikkumine. Kaebuses leiti, et kogu sündmuste ahelast on loodud ebaõige kuvand, eesmärgiga mistahes moel, sh jõudu kasutades, rikkuda lapse parimaid huve, tema isikuvabadust piirata, tema üle võimu teostada ja rikkuda tema inimõigusi. Kaebaja hinnangul kahjustati last ja tema tervist räigeimal moel. Esindaja hinnangul ei õigustanud lapse perest eraldamist ka õigusvastane haldusakt. See ei andnud luba asuda eraomandit rikkuma, sisse tungida, jõuga last ära viia ja kasutada ülemäärast jõudu kannatanu ema suhtes. Ükski haldusakt peale kohtulahendi ei anna õigust siseneda eluruumidesse YY korraldatud moel. Kolmeaastane laps ei ole oma vanuse ja arengu tõttu suuteline oma tahet ja arvamust adekvaatselt väljendama, mistõttu näitabki nutmine olukorraga mitte leppimist. See ei õigusta sissetungi eravaldusesse ning on kaebaja hinnangul ametnike õigustus ebaseaduslikule tegevusele. Kaebuses leiti, et YY korraldas alaealise lapse kinnipidamise, kinnihoidmise, kinnihoidmise organiseerimise korraldamise, sissemurdmise XXX Tallinn eluruumi, lapse füüsilise jõuga eraldamise lapse tahte vastaselt, lapse omavolilise transportimise teadmata sõiduki ja lapsele mõeldud kohase turvavarustuse olemasoluta ning lapse emale jõuga üleandmise ning lapse pantvangistamise ema juurde. Kaebaja hinnangul tegutses YY tahtlikult ja ettekavatsetult ning tegevust koordineeriti, planeeriti ette ning kooskõlastati nii ebaseaduslik sissemurdmine ukse lõhkumise teel, kui ebaproportsionaalselt suure jõu kasutamine. YY isegi ei kaalunud või ei pidanud põhjendatuks lapse üleandmist kohtutäituri vahendusel, mistõttu ületas ta ilmselgelt oma ametivolitusi ja kuritarvitas oma võimu. 3 1-21-82 Seejärel on refereeritud kaebuses omavolilist sissetungi puudutavat kohtupraktikat ja õiguskirjandust, millest tulenevalt asuti kokkuvõttes seisukohale, et vaidlusalusel juhul siseneti kannatanu korterisse seadusliku aluseta ja jõudu kasutades. Lisaks märgiti, et hiljem selgus, et politsei helistas korteri omanikule ja uuris, kas tal on võimalik tulla ust avama. Kõne tehti ajal, mil lapse isa oli vahetult elukohast lahkunud, mistõttu oli alust oletada, et tema tegevust ja korterist lahkumist jälgiti. Seda, kas selliseks tegevuseks oli luba, oli teadmata, kuid kaebaja pidas võimalikuks, et tegemist oli ebaseadusliku jälitustegevusega. Seejuures ei pidanud kaebaja eluliselt usutavaks, et vahetult pärast lapse isa lahkumist tehti telefonikõne korteri omanikule, keda ei oodatud ära, vaid tungiti korterisse jõuga. Kaebaja hinnangul oli ilmne, et XX jälgiti ja oodati tema lahkumist. Seejuures on ka ukse mahalõhkumine tegevus, mis vajab tehnilist ettevalmistust. See aga viitas planeeritud tegevusele. Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrus
2. Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör jättis
3. novembri 2020 määrusega kaebuse rahuldamata, nõustudes menetlejaga, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus. Prokuröri hinnangul nähtus asja materjalidest, et tegutseti lähtudes eelkõige lapse huvidest ja olukorras, kus varasemad katsed olukorda lahendada ei olnud õnnestunud. Kaebuse esitaja arvamus, et XX suhtes on läbi viidud ebaseaduslikku jälitustegevust ning et korteri ukse lõhkumine ja lapse äraviimine olid käsitletavad menetlust tagava toimingu ebaseadusliku kohaldamisena, ei olnud millegagi põhjendatud. Samuti puudusid konkreetsed viited korteris toimunud ebaseadusliku läbiotsimise kohta. Mustamäe Linnaosa Valitsuse otsus hädaohus oleva lapse perest eraldamiseks tehti olemasoleva informatsiooni pinnalt ning tuginedes mh psühholoogi arvamusele. Seega oli alus lapse isa elukohast äratoomiseks olemas. Sissetungimise osas leidis prokurör, et olukorras, kus on kuulda, et korteris viibib 3-aastane laos ja nutab, kuid ust ei avata, võib tekkida arvamus, et laps viibib korteris üksi ning võib olla ohus või vajada abi. Seejuures nähtus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisest, et pretensioonid politsei tegevuse kohta olid edastatud ka Põhja prefektuuri sisekontrollibüroole. Veel märkis prokurör, et materjalidest nähtuvalt oli osapoolte vahel pooleli ka tsiviilvaidlus lapse hooldusõiguse üle. Prokurör avaldas lootust, et vaidluse käigus lähtutakse eelkõige lapse huvidest, XX arvestab ka lapse ema tervisliku seisundiga ja koos leitakse kompromiss olukorra lahendamiseks.
4. Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse vaidlustas XX esindaja Riigiprokuratuuris, milles taotleti jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist. Kaebuses korrati ringkonnaprokuratuurile esitatud ringkonnaprokuratuuri määrusega lisas esindaja järgnevat. kaebuse argumente. Seoses Kaebajale oli teatavaks saanud, et pärast X saadet olid asjaga mitteametlikult seotud ka minister LL ja vandeadvokaat HH, kelle korraldusel kästi laps viivitamatult perest eraldada ja emale üle anda. Kui Kesklinna Linnaosa Valitsus ei olnud nõus seda korraldust täitma, nõustus sellega 4 1-21-82 Mustamäe Linnaosa Valitsuse töötaja YY. Samuti on kaebaja väitel teada, et psühholoog MS on ka varasemalt analoogsetes situatsioonides kaasa aidanud vajalike arvamuste andmisega, luues patsienti nägemata tõendi, mida saab kohalik omavalitsus aluseks võtta. Tegemist on korduva praktikaga ametnike töös, mille kinnituseks on XX pöördunud teiste samas olukorras olevate meeste poole. Eeltoodu alusel oli kaebaja hinnangul ilmne, et tegemist on ettekavatsetud, planeeritud ja täide viidud õigusvastase tegevusega. Seejuures märgiti kaebuses, et kohtutäituri abi, kes korraldas kõiki lapse ja ema kohtumisi, ei ole lapse isale määranud ühtegi sunniraha, mis tõendab, et XX on täitnud kõiki kohtumäärusi. Ka ei vastanud tõele, et XX ei ole teinud lastekaitsega koostööd. Täpsustamata on, milles see koostöö seisnema pidanuks. Kaebuse väitel ei teinud lastekaitse ettepanekuid konkreetsete meetmete kohaldamiseks ega koostööks. XX-l ei ole võimalik end eitavate seisukohtade ja väljamõeldud asjaolude puhul kaitsta. Põhjendusi ukse maha lõhkumise kohta pidas kaebaja eluliselt mitte usutavaks. Kaebuse esitaja leidis, et tegevus oli ettekavatsetud, sest ukse taha mindi koos vajaliku varustusega ning ukse maha lõhkumine lapse nutu pärast oli üksnes otsitud õigustus ebaseaduslikule tegevusele. Uurimisasutuse või kohtu luba selleks ei olnud ning tegelik eesmärk oli laps ükskõik mis hinnaga kätte saada. Kaebuses leiti, et ehkki KarS § 137 sõnastus räägib vaid jälgimisest, tuleb Riigikohtu praktika järgi koosseisu täitvateks tegudeks lugeda ka nt JAS § 26 lg-s 2 nimetatud isiku nõusolekuta ruumi sisenemist ja selle läbiotsimist. Nii on tehtud ka praegusel juhul. Kaebaja hinnangul esines selgelt alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Menetluse alustamata jätmist ei õigusta seegi, kui asi ei vii süüdimõistmiseni, vaid näiteks menetluse lõpetamiseni avaliku huvi puudumise tõttu. Kaebuse esitaja hinnangul ei vastanud ringkonnaprokuratuuri määrus põhistatusnõudele. Prokuratuuri määruse põhjendused ei olnud jälgitavad ja olid menetluse alustamata jätmine asja tehiolusid arvestades kohatu. Riigiprokuratuuri määrus
5. Riigiprokurör jättis
6. detsembri 2020 määrusega XX esindaja kaebuse rahuldamata. Prokurör leidis, et ehkki menetlusotsus oli sisuliselt motiveerimata, oli kriminaalmenetluse alustamata jätmine õigustatud: kuriteokaebus ei sisaldanud kuritegudele viitavat teavet ja kaebuses ei olnud argumente, mis tinginuks menetlusotsuse tühistamise. 6.1 Prokurör märkis, et kui isikul on võõrasse ruumi valdaja tahte vastaselt sisenemiseks seadusest tulenev spetsiaalne alus, ei vasta tema tegevus § 266 objektiivsele koosseisule. Sellisel juhul ei ole tegemist KarS §-s 266 mõttes „ebaseadusliku“ tegevusega. Vaidlusalusel juhul oli õiguslikuks aluseks KorS § 50 lg 1 ja
7. 6.
8. Seejärel refereeris prokurör Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja
9. oktoobri 2020 otsust hädaohus oleva lapse perest eraldamiseks. 5 1-21-82 Prokurör selgitas,

§ 136

lg 1 kohaselt on vabaduse võtmine isikule liikumistakistuse loomine, tema kinnipidamine või kinnihoidmine. Vabaduse võtmise tagajärjel tekib olukord, kus kannatanu saab viibida üksnes süüdlase määratud kohas. Praegusel juhul toimetati 3-aastane laps lastekaitsetöötaja poolt lapse asukoha üle ainuhooldusõigust omava ema ZZ elukohta olukorras, kus XX oli pikema aja vältel eiranud kohtumäärusega (Tallinna RKK 26.05.2020 määrus tsiviilasjas 2-19-12293) kehtestatud korda lapse asukoha osas. Prokurör nõustus, et ema juurde viimiseks puudus lapse nõusolek ja 3-aastane ei ole võimeline oma tahet ja arvamust adekvaatselt väljendama. Kohus oli aga lapse huve arvestades määranud, millal ja kui pikalt viibib laps ema või isa juures ning kuidas lapse üleandmine toimub. Riigiprokurör oli seisukohal, et kohtumääruses kehtestatud korra järgimine ei saa olla käsitletav ebaseadusliku vabaduse võtmisena. Prokurör pidas põhjendamatuks kaebuse seisukohta, et lapse suhtes kasutati tema äraviimisel „ebaproportsionaalset jõudu“. Kaebuses pole selgitatud, milles see ebaproportsionaalse jõu kasutamine väljendus. Materjalidest nähtuvalt võttis lastekaitsetöötaja lapse lihtsalt sülle ja lahkus korterist ning laps toimetati koheselt ema elukohta, kus laps pidi olema juba mitu kuud tagasi. Sellisel eesmärgil lapse autos viibimine 20-30 minutit ei täida KarS § 136 koosseisu. 6.

1. Samuti puudus prokuröri hinnangul igasugune alus menetluse alustamiseks KarS § 315 järgi. Materjalide kohaselt jõudis YY olukorda analüüsides seisukohale, et last säästvaimaks võimaluseks oli minna lapsele järele pühapäeva ennelõunal kell 11, kui ta on ärganud, teinud oma hügieenitoimingud ja söönud; väljas on valge, laps jõuab ema juurde ja rahuneb. Seda seisukohta on YY väljendanud juba
2. oktoobri 2020 e-kirjas asjasse kaasatavatele politseiametnikele. Seega oli lapsele järgimineku aeg paigas juba oluliselt varem ning kaebaja väide, nagu oleks XX enne korterisse sisenemist mingil moel ebaseaduslikult jälgitud, on meelevaldne ja oletuslik. Selleks puudus igasugune vajadus, kuna lapse äratoomiseks kokkulepitud aeg ei sõltunud sellest, kes korteris viibib. Seda kinnitas prokuröri hinnangul ka kiirreageerijate kaasamine eeldusel, et XX võis viibida korteris ja käituda ettearvamatult, sh last ohustavalt. Seda, milles seisnes ebaseaduslik läbiotsimine, kaebaja ei põhjendanud. 6.
3. Prokurör selgitas,

§ 291mõttes ebaseaduslik jõu kasutamine eeldab Kar

S §-dele 120 või 121 vastavat tegu. Seejuures eeldab KarS § 121 koosseis tahtlust. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et politseiametnik(

1. ud)oleks(
2. id)teadlikult ja tahtlikult tekitanud kellelegi korteris viibijaist tervisekahjustuse ja/või valu ilma seadusliku aluseta intensiivsuse piiri ületades. 6.4. Vaidlusalusel juhul ei saanud prokuröri hinnangul rääkida KarS § 313 menetlus tagava toimingu ebaseaduslikust kohaldamisest. Säte paikneb KarS eriosa 18. peatüki (õigusemõistmise vastased kuriteod) 2. jaos (isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses) ning selle sisuks on teadvalt seadusliku aluseta vahi alla võtmine või selle taotlemine, vahi all pidamine, kinnipidamine või sundtoomine. 6 1-21-82 6.5. Kokkuvõttes oli riigiprokurör seisukohal, et YY ega politseitöötajate tegevuses ei ole tuvastatav ükski kaebaja viidatud ega ühegi teise KarS-is sätestatud süüteokoosseisu tunnuseid. NN puutuvalt märkis prokurör, et isik ei ole väidetava tema suhtes toime pandud kuriteoga uurimisorganite poole pöördunud ega volitanud selleks ka kedagi teist. Prokurör selgitas veel, et KrMS § 6 näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise. Samuti peab kriminaalmenetluse alustamiseks esinema alus ning ainuüksi kuriteoteate saamisel ei ole uurimisasutus kohustatud igal juhul menetlust alustama. Ning sõltumata in dubio pro duriore põhimõttest, on lubamatu alustada menetlus olukorras, kus kriminaalmenetluse alust tuleks alles otsida. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale 7. Riigiprokuratuuri 7. detsembri 2020 määruse peale esitas kaebuse XX esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaar. Kaebuse esitaja arvates esineb piisav kahtlus KarS § 136 lg-s 2 ja § 266 lg 2 p-s 1 sätestatud kuritegude aset leidmises. Kaebuses leitakse, et kohtulahendite täitmine ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses, vaid TMS § 179 lg 1 järgi on selleks õiguslik alus vaid kohtutäituril. Praegusel juhul võttis kohaliku omavalitsuse ametnik omale kohtutäituri rolli, kaasas selleks politseiametnikud ning otsustas asuda täitma kohtulahendit. Ehkki selleks koostati eelnevalt haldusakt, oli see pelgalt formaalne. XX ei kaasatud isegi haldusmenetlusse, kuigi seda nõuab HMS § 40 lg 2. Eelkirjeldatuga pandigi toime KarS § 136 lg-s 2 ja § 266 lg 2 p-s 1 kirjeldatud teod ning tulenevalt kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkuse põhimõttest tuleb menetlust alustada. 7.1. Esindaja hinnangul on lapselt ka 20–30 minutiks vabaduse võtmine ja tema liikumisvabaduse piiramine kuriteona karistatav. Aset leidnud juhtum ei ole võrreldav kellegi viieks sekundiks tuppa lukustamisega, vaid tegemist oli inimese tahte vastase transportimisega. Kuivõrd TMS-i järgi on kohtulahendi täitmiseks pädevus vaid kohtutäituril, on asjakohatu Riigiprokuratuuri arutluskäik, nagu oleks YY olnud pädev tegema toiminguid kohtulahendi täitmiseks. Selline seisukoht on seadusega vastuolus. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses märgiti, et QQ ei läinud lastekaitsetöötajaga kaasa vabatahtlikult ja selleks kasutati füüsilist sundi. See väide vajab kontrollimist. Olukorras, kus ukse avamise järgselt oli ilmne, et lapsega on koos tema vanaema ja laps ei olnud hädaohus, puudus lapse äraviimiseks seaduslik alus. Seni ei ole selgitatud, milles seisnes konkreetne oht, mille kõrvaldamiseks tuli lapse vabadust piirata. Seega puudus ka seaduslik alus QQ vabaduse piiramiseks ja tema sunnijõuga transportimiseks teise vanema juurde. Asjaolu, et ametniku hinnangul ei ole laps piisavalt pädev endaga seonduvaid otsuseid tegema, ei anna lastekaitsetöötajale pädevust asuda kohtutäituri rolli. 7 1-21-82 Seega tuleb uurimise käigus välja selgitada, kas ja kui siis millist konkreetset ja vahetut ohtu lapsele tajus Mustamäe Linnaosa Valitsuse ametnik olukorras, kus lapsega oli koos tema vanaema ning lapse heaolu eest hoolitsemine oli tagatud. Hetkel olemasolevad andmed viitavad KarS § 136 lõikes 2 sätestatud kuriteo asetleidmisele. Võimalikud õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu tuleb selgitada eeluurimise käigus. 7.2. Esindaja arvates on senise menetluse käigus ekslikult tõlgendatud KarS § 266 koosseisulist tunnust „ebaseaduslik“. XX on seisukohal, et Mustamäe Linnaosa Valitsuse ja Politsei- ja Piirivalveameti ametnike sisenemine kannatanu elukohta ei olnud seaduslik. Materjalide kohaselt on YY kooskõlastanud oma tegevusi politseiga. 10. oktoobri 2020 otsusega riivati oluliselt XX õigusi, kui teda haldusmenetlusse ei kaasatud ega võimaldatud talle HMS § 40 lg 2 alusel arvamust ja vastuväiteid esitada. Seejuures on otsus olemuselt formaalne. Tegemist on sisuliselt riikliku omavoliga, mis ei saa anda alust XX privaatsusõiguse riivamiseks tema elukohta sisenemisega. KorS § 50 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud alused on mõeldud hädaolukorras vältimatu ja viivitamatu vajaduse korral rakendamiseks. Sellist alust praegu ei olnud, sest suhtluskord oli reguleeritud kohtumäärusega. XX oli lapse isa ning see, kui üks asjaosaline ei täida kohtumäärust, ei anna kohalikule omavalitsusele ja politseile õigust lahendi sundtäitmiseks. Selline pädevus on vaid kohtutäituril. Riigiprokuröri seisukoht, et kohtumääruse täitmata jätmine on ohuks lapsele, ei ole kaebaja hinnangul õiguslikult pädev. Nimelt saab kohtulahendit täita vaid kohtutäitur, kes üksnes kaasab kohaliku omavalitsuse töötaja. Seega oli Mustamäe Linnaosa Valitsuse 10. oktoobri 2020 korraldus oma olemuselt formaalne ega saanud YY-le ega Politsei- ja Piirivalveameti ametnikele anda õiguslikku alust XX elukohta sissetungimiseks. Esindaja juhtis tähelepanu, et senise menetluse käigus ei ole hinnatud, kas Mustamäe Linnaosa Valitsusel oli või ei olnud pädevust tegeleda kohtumääruse täitmisega. 7.3. Eelnevast tulenevalt on XX seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustus oli ekslik. Menetluse käigus tuleb välja selgitada, kas Mustamäe Linnaosa Valitsusel ja selle ametnikul YY-l oli alust 10. oktoobri 2020 haldusakti koostamiseks, kuivõrd esineb kahtlus, et see võib olla pelgalt formaalne, et siseneda loata kannatanu eluruumi. Sellele viitab eelkõige XX haldusmenetlusse kaasamata jätmine, kuigi juba haldusakti andmisele eelneval päeval planeeris YY 11. oktoobri 2020 tegevusi. Samuti puudus õiguslik alus ja reaalne põhjus QQ vabaduse piiramiseks. Kohtulahendi täitmisega pidanuks tegelema kohtutäitur ning pärast korteri ukse avamist oli võimalik veenduda, et laps ei olnud ohus. Seega tuleb kaebaja hinnangul Riigiprokuratuuri määrus tühistada ning kohustada prokuratuuri alustama kriminaalmenetlust KarS § 136 lg 2 ja KarS § 266 lg 2 p 1 tunnustel. 8 1-21-82 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kriminaalmenetluse alustamise kohustamiseks ei ole alust. 9. Kaebuse keskne väide on see, et Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja YY täitis lapse tema isa ja vanaema juurest ära viimisega tsiviilasjas tehtud kohtumäärust lapse suhtluskorra kohta, kuigi kohtulahendi täitmise pädevus on üksnes kohtutäituril. 9.1 Ringkonnakohus möönab, et lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas tehtud lahendi täitmine on TMS § 2 lg 1 p 1 ja § 179 kohaselt kohtutäituri pädevuses ning kohaliku omavalitsuse ametnikule täitemenetluse seadustik ega ka lastekaitseseadus sellise kohtulahendi täitmise pädevust ei anna. See ei tähenda, et lapse tema isa elukohast ära toimetamine oleks aprioorselt õigusvastane. Nagu kaebuseski viidatud, toimetati laps isa juurest ema juurde Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja YY 10. oktoobri 2020 otsuse alusel. Tegemist oli otsusega hädaohus oleva lapse perest eraldamiseks. Sellise otsuse tegemine on lastekaitseseaduse (LasteKS) § 33 kohaselt kohaliku omavalitsuse ametniku pädevuses. Niisiis ei toimetatud last isa elukohast ära mitte tsiviilkohtu tehtud kohtumääruse, vaid kohaliku omavalitsuse ametniku haldusmenetluses tehtud otsuse alusel. 9.2 Kaebuse kohaselt oli tehtud otsus üksnes formaalne ja haldusakti vastuvõtmisel ei ole järgitud haldusmenetluse nõudeid. Ühtlasi heidetakse kaebuses ette, et prokuratuur ei ole ses küsimuses seisukohta võtnud. Vastuseks kaebuse väitele, et enne otsuse tegemist oleks tulnud XX ära kuulata, nendib ringkonnakohus esiteks, et ärakuulamiskohustus ei ole absoluutne. Vastavalt HMS § 40 lg 3 p-le 1 võib haldusemenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. LasteKS § 32 lg 1 kohaselt tuleb hädaohus olevat last abistada viivitamatult. Samas ei pea ringkonnakohus seda, kas järgitud on kõiki haldusmenetluse nõudeid, praeguses menetluses lahendamist vajavaks küsimuseks. Oluline on see, kas täideti kehtivat haldusakti. Vastavalt HMS § 60 lg-le 1 on täitmiseks kohustuslik kehtiv haldusakt. Seda, et viidatud otsuse puhul ei oleks olnud tegemist kehtiva haldusaktiga, esitatud kaebusest ei nähtu. Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et kõnealune otsus on üksnes formaalne, st üksnes kattevari maakohtu määruse täitmiseks. Otsuses on viidatud konkreetsetele asjaoludele, millest tulenevalt last hädaohus olevaks loeti. Otsuses viidatakse küll sellele, et isa rikub kohtu paika pandud suhtluskorda, kuid otsuse kohaselt pole lapse isa juurest ära viimise põhjus, lihtsalt see, et isa suhtluskorda rikub, vaid see, et lapse emast ja tema sugulastest eemale hoidmiseks hoidis isa last sisuliselt oma kodus kinni. Selle tulemusel oli lapsel võimalik suhelda ainult oma isa ja vanaemaga. Otsuses selgitatakse, et selline suhtluse piiramine takistab lapsel sotsiaalsete oskuste omandamist. Otsuse kohaselt takistab ja kahjustab kinni hoidmine lapse loomulikku arengut ning selle tagajärjel võib ilmneda tagasilangust: kõne peatub, mähkmete kasutamise 9 1-21-82 vajadus tuleb tagasi, samuti võib laps käituda ärritunult, klammerduda ning võivad ilmneda probleemid une- ja söömisrežiimis. Seega: kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorra täitmine on küll kohtutäituri pädevuses, kuid XX-le tehtud etteheited ulatuvad sellest, et ta ei pea suhtluskorrast kinni, kaugemale. Kuna kohaliku omavalitsuseni jõudnud info kohaselt tegutses isa – olgu siis lapse suhtluskorra alusel emale üle andmise vältimiseks või muul põhjusel – last kahjustavalt, oli kohalikul omavalitsusel õigus reageerida lastekaitseseaduse alusel. Politseile annab otsuse täitmiseks pädevuse omakorda LasteKS § 32 lg 4. 10. Kaebuses leitakse ka, et otsus ei andnud ametnikele õigust XX elukohta sisenemiseks ja, pärast lapse ohutuses veendumises, lapse äraviimiseks. Asja materjalides oleva Politsei- ja Piirivalveameti patrullgrupi välijuhi ettekande kohaselt kuulis politseipatrull XX korteri ukse taha saabudes läbi kinnise ukse, et korteris laps nutab ja karjub. Kuivõrd ukse koputamisele keegi ei reageerinud ja täiskasvanute kohalolu korteris kuulda ei olnud, oli alust arvata, et laps viibib seal üksi. Sellises olukorras oli põhjust arvata, et üksi kodus oleva 4-aastase lapsega võib olla midagi juhtunud. Seega oli tekkinud uus alus arvamuseks, et laps võib olla hädaohus. KorS § 50 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel oli politseil kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks õigus valdusesse siseneda. Tõsi, pärast sisenemist ilmnes, et laps ei olnud üksi ja sellest tulenevat ohtu tegelikult ei olnud. See ei tähenda, et lapse isa korterist ära viimiseks ei olnud alust. Korterisse sisenemise järgselt ei selgunud kuidagi, et laps ei oleks ohus, mille kõrvaldamiseks oli tehtud Mustamäe Linnaosa Valitsuse 10. oktoobri 2020 otsus. Lapse äraviimine selle ohu kõrvaldamiseks oli põhjendatud. 11. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul nii Riigiprokuratuur kui kriminaalmenetluse alustamist vaaginud teised menetlejad õigesti leidnud, et kohaliku omavalitsuse ametnikul YY-l ja politseiametnikel oli XX korterisse sisenemiseks ja lapse äraviimiseks õiguslik alus. Seega ei tegutsenud ametnikud ebaseaduslikult ning karistusõiguslik vastutus KarS § 136 lg 1 ja § 266 lg 2 p-i 1 järgi on välistatud. 12. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 208 lg-st 5 juhindudes Riigiprokuratuuri 7. detsembri 2020 määruse muutmata ning kannatanu esindaja Silver Reinsaare kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 10