Obsah (12)

§ 37§ 35§ 38§ 33§ 73§ 4§ 98§ 27§ 210§ 14§ 25§ 18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Piret Randmaa Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 23.03.2021 avaliku e-toimiku kaudu Koh

§ 37

lg 1 sätetele jagavad abikaasad varaühisuse lõppedes ühisvara omavahel.

§ 35

punkti 3 kohaselt lõpeb varaühisuse varasuhe abielu lahutamisega.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

§ 38

esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Perekonna huvides võetud laenulepingust tulenevat kohustust saab pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks

§ 38

mõttes, kuna nimetatud kohustuse täitmise eest vastutavad abikaasad

§ 33

lg 1 p 1 järgi nii oma lahusvaraga kui ka ühisvaraga täies ulatuses (Riigikohtu lahend 3-2-1-38-14, p 14). Vastavalt

§ 37lg-le 1¹ määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

3.2.Varasuhte lõppemise aja seisuga (abielu lahutamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumise kuupäev ehk 24.09.2015) oli poolte ühisvaraks: 3 - paariselamu boks aadressil xxx, mille turuväärtus moodustab hagi esitamise aja seisuga 151.400 eurot ning ühisvaral lasuvad kohustused kogusummas 111.287,27 eurot. Hageja palub jätta paariselamu boksi ja laenukohustused tema ainuomandisse ning määrata kostjale omandi kaotamise eest rahaline hüvitis. Hageja põhjendab seda asjaoluga, et paariselamu boks on hageja ja poolte laste elukohaks, mistõttu on hagejal ja poolte lastel sellega emotsionaalne seos, samuti puudub hagejal ühisvara teisel viisil jagamise korral alternatiivne võimalus elukoha soetamiseks. -ühisvara osade tasakaalustamiseks on põhjendatud jätta negatiivse väärtusega vara (laenukohustused) samuti hagejale. Pealegi on laenukohustuste täitmine tagatud paariselamule seatud hüpoteekidega ning laenukohustusi on täitnud pärast poolte abielu lahutamist ainuisikuliselt hageja. Kostja vastuhagis pakutud laenukohustuste enneaegne täitmine on selgelt vastuolus hageja huvidega, sest arvestades hageja majanduslikku seisundit, puudub tal võimalus võtta eluasemelaenu lepinguga sarnastel soodsatel tingimustel. Hageja hinnangul ei ole ka põhjendatud kostja nõue müüa paariselamu boks avalikul enampakkumisel, katta selle müügist müügi ja avaliku enampakkumise kulud, rahuldada L AS nõuded, mis tulenevad 15.05.2007 ja 13.08.2013 laenulepingutest ning ülejäänud müügist saadud raha jagada hageja ja kostja vahel võrdsetes osades, sest see ei vastaks poolte huvidele. Hageja hinnangul oleks hea usu põhimõttega vastuolus olukord, kus ühisvara jagamise tulemusena jääksid hageja ja poolte lapsed ilma elukohata, paariselamu boksi realiseerimisel ja laenulepingu kohustuste täitmisel jääks hagejale eelduslikult 20.000 eurot, mille eest poleks hagejal võimalik osta omale uut eluruumi. Kuna kostja ei kasuta ühisomandis olevat paariselamu boksi ega soovi seda teha ka edaspidi ja kostja eesmärk saada ühisvara jagamise tulemusena raha, on see saavutatav ka ühisvara jagamisel hageja pakutud viisil, on hageja poolt pakutud viis kostja jaoks ka atraktiivsem ning tagab võimaluse saada kostjal raha omandi kaotamise eest rohkem kui selle enampakkumisel müümise teel. Kostja soov „vabaneda“ solidaarkohustustest panga ees on selgelt otsitud. Olukorras, kus laenukohustuste täitmine on tagatud paariselamule (mis jagamise tulemusena jääb hageja ainuomandisse) seatud hüpoteekidega, on sisuliselt olematu risk, et pank esitab nõuded kostja vastu, pealegi elab kostja alaliselt välismaal, mistõttu ei mõjuta tema õigusliku positsiooni oluliselt asjaolu, et pärast poolte laenukohustuste omavahelist jagamist jääb kostja panga ees „solidaarvõlgniku seisundisse“. Kuna hagiavalduses taotletud ühisvara jagamise tulemusena jääb hageja omandisse rohkem vara 40.112,73 (151.400 – 111.287,27) euro võrra, millest 50% on 20.056,37 eurot, tuleb hagejal kostjale hüvitisena nimetatud summa välja maksta. Hageja palub kohtul ajatada hüvitise väljamaksmine 48 kuuks, mille jooksul kohustub hageja tasuma kostjale igakuiselt 415 eurot ja viimasel kuul 551,37 eurot. Arvestades asjaoluga, et kohtule esitatud tõendid kinnitavad asjaolu, et poolte ühisomandis olev paariselamu turuüür moodustab vähemalt 1000 eurot kuus, kusjuures 18.02.2020 toimunud kohtuistungil selgitasid mõlemad pooled vande all, et ajavahemikul 2014 juulist kuni 2015 aprillini andis pere xxx ridaelamuboksi üürile 1000 euro eest kuus ning edaspidine üürile andmine katkes põhjusel, et kostja ei andnud üürile andmiseks nõusolekut ning kui hageja saab paariselamu ainuomanikuks, saab ta anda paariselamu üürile ja ise kolida ajutiselt odavama hinnaga üürikorterisse (eeldatavad kulud 500 eurot/kuus) ning üürihinna vahe arvelt saab hageja tasuda kostjale eelpool nimetatud ajatatud hüvitist. 3.3. O. M. palub välja mõista J. M.ilt ka elatise hageja kui kostja lahutatud abikaasa ülalpidamiseks 975 eurot kuus alates 16.12.2015. Hageja elatise nõude õiguslikeks alusteks on

§ 73

lg 1, mille kohaselt, kui lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt,

§ 4

74 lg 1, mille kohaselt määratakse ülalpidamise suurus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Hageja põhjendab oma elatise nõuet kostja vastu järgmiste asjaoludega: -pooled abiellusid xxx ning nende abielu lahutati Harju Maakohtu xxx otsusega, mis on jõustunud 24.09.2015 (I köide tl 12-15); -hageja põeb xxx; -Sotsiaalkindlustusameti 18.08.2014 otsusega nr 1129678 on hagejal tuvastatud osaline töövõimekaotus x ulatuses (I köide tl 18); - hageja saab xxx 110,86 eurot kuus (I köide tl 94); -kohtumenetluses läbi viidud kohtuekspertiisiga on tuvastatud, et hageja tervislik seisund võimaldab tal teha vaid lühiajaliselt kergemaid füüsilist ja psüühilist ülekoormust täielikult välistatavaid töid ning, et hageja terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, sest tema töövõimetuse aluseks olevad haigused on tekkinud hagejal

1. aasta alguses (13.12.2016 Eesti Kohtuekspertiisi Akt, IV köide tl 110-125); - hageja töötas AS-s X osalise tööajaga kuni 27.03.2017 (I köide tl 19-20), kust ta sai palka keskmiselt 200 eurot kuus (neto) (I köide t/l 19-20, V köide tl 129, V köide tl 130-134) ning tema sissetulekud perioodil 16.12.2015 kuni 27.03.2017 moodustasid kokku 310 eurot kuus; - XXX (V köide tl 136); - halvenenud terviseseisundi tõttu ei saanud hageja tööd jätkata ning 27.03.2017 on lõpetanud tööleping AS-ga X (V köide tl 128); - alates 2017.a aprillist on hageja sissetulekuks 110,86 eurot kuus; - ajavahemikul detsembrist 2017 – aprillini 2018 sai hageja sissetulekut OÜ-st X seal läbi viidud kursuste korraldamise eest 678 eurot/kuus, kuid saadava sissetuleku arvelt ei ole võimalik hageja hinnangul tema vajadusi isegi osaliselt rahuldada, sest hageja kulud tema vajaduste rahuldamiseks moodustavad keskmiselt 1285 eurot kuus, millest kulud toidule on 450 eurot, tervishoiule 50 eurot, elamu majandamis- ja kommunaalkulud (keskmiselt) 250 eurot, kulud majandamistarvetele 50 eurot, kulud riietele ja jalanõudele 200 eurot, kulud transpordile 10 eurot, sidekulud 25 eurot, kulud hügieenitarvetele 200 eurot, kulud puhkusele (raamatud, teater, kino ja muud meelelahustuse üritused) 50 eurot; Nimetatud igakuistele kuludele lisanduvad hagejal kulud alaealise lapse ülalpidamiseks 350 eurot kuus ja kulud eluasemelaenu tagasimaksmiseks (koos intressiga) 350 eurot kuus. Hageja sõnul on tema kulud tõendatud osaliselt kostja poolt hageja väidetavate kulude omaksvõtuga, osaliselt hageja vande all antud ütlustega ning ka dokumentaalsete tõenditega. Kuna hageja varaks on kostjaga ühisomandis olev paariselamu boks aadressil xxx, mis on nii hageja kui ka poolte laste ainukeseks elukohaks (I köide, t/l 24-33), mille turuväärtuseks oli hagi esitamise aja seisuga 151.400 eurot (I köide, t/l 34-62), kusjuures nimetatud kinnisasi on koormatud hüpoteekidega X Panga kasuks (II köide, t/l 79-80) ja hüpoteekidega on tagatud kinnisvaral lasuvad laenukohustused summas 111.287,27 eurot (I köide, t/l 71, t/l 63-64, t/l 6570, t/l 72-80), on hageja eluvajaduste rahuldamine paariselamu boksi võõrandamise või täiendava koormamise näol võimatu ning ühisvara jagamise tulemusena tekkivad hagejal vaid täiendavad kohustused. - kostja seevastu on suuteline oma varalisest olukorrast lähtuvalt hagejale elatist maksma, mida kinnitavad asjaolud ja tõendid, et: -kostja elab ja töötab Vene Föderatsioonis alates 2014 suvest, kui ta Eestist elamast lahkus; - kostja töötas esialgu firmas ООО "M" xxx (tõendab visiitkaart IV köide, t/l 73) ning tegi seda juba oluliselt enne töölepingu sõlmimist (tõendab J. M.i kirjavahetus X ga, IV köide, t/l 74-77); - kostja pangakonto väljavõttest (LHV Pank konto nr EExxx, IV köide, t/l 56-64) ja X Pank konto nr EExxx (III köide, t l 34-184), nähtub, et alates septembrist 2014 kuni oktoobrini 2015 laekus Venemaal asuva panga arvelduskontolt nr xxx kostja pangakontole regulaarselt raha suurusjärgus 350 – 1500 eurot igakuiselt selgitustega „X“ (ehk „pangakonto täitmine“); 5 - X Panka on laekunud kostjal samuti kokku perioodil 08.09.2014 kuni 06.10.2015 kokku 9210 eurot; Arvestades ülekannete selgitusi ja perioodilisust, saab teha järelduse, et nimetatud summad olid kostja töötasu. Ka kostja LHV pangakonto väljavõttest (IV köide t/l 56-64) nähtub, et vahetult enne poolte abielu lahutamist kandis kostja hageja pangakontole rahasummasid selgitusega „elatis“, mis tähendab, et kostja pidi saama töötasu Venemaal, kuigi ta ametlikult sel ajal ei töötanud; Arvestades asjaoluga, et kostja on 18.02.2020 toimunud kohtuistungil vande all antud seletuses avaldanud, et temal on pidev töö Venemaal, ta töötab hetkel insenerina firmas nimega “D“ ning lisaks töötab ta ka mitteametlikult, on kostja võimeline täitma ülalpidamise kohustust hageja ees. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi.
2. Kostja vaidleb põhihagile vastu ja palub jätta see rahuldamata.
3. Vastuseks hageja elatise nõudele märgib kostja järgmist: - hageja ei ole tõendanud, et ta ei ole ise võimeline hankima omale piisavat sissetulekut; - ekspert T. V. asus 13.12.2016 ekspertiisiaktis seisukohale, et hageja töövõime ei ole täielik ja on alust arvata, et hageja tervislik seisund võimaldab tal teha lühiajalisi kergemaid füüsilisest ja psüühilist ülekoormust täielikult välistavaid töid; - hageja tervislik seisund on võimaldanud tal nii enne kui ka pärast operatsiooni pidevalt osutada maniküüri ja pediküüri teenuseid, mida tõendavad poolte vande alla antud ütlused, hageja pangakonto väljavõte 2015-2016 aastate kohta, milliste kohaselt laekus hagejale pidevalt raha tema klientidelt summades 10-40 eurot ning ka see, et hageja kandis OÜ-le T sularaha, et jätkata maniküüri ja pediküüri teenuse osutamist selle äriühingu kaudu; - 2015-2016 maksis hageja igakuiselt üüri 200 eurot kuus S OÜ-le ning ei maksnud töötasu, mis tähendab, et teenuseid osutas S OÜ ilusalongis hageja ja võttis selle eest sularaha; - kostja vande alla antud ütlused tõendavad, et poolte kooselu ajal osutas hageja maniküüri ja pediküüri teenuseid, kuid ei kandnud kogu raha firmale; - ka hageja ise kinnitas oma vande all antud ütlustes, et osutas maniküüri ja pediküüri teenuseid mitmes kohas ja mitme aasta vältel; - teenuste osutamist hageja poolt ja mitmes kohas tõendavad ka N. H. ja hageja telefonivestluse salvestis ning N. H. tunnistajana antud ütlused; - kostja poolt esitatud maniküüri ja pediküüri teenuste hinnad Tallinnas tõendavad, et need teenused on kallid, mis tähendab, et hageja oli võimeline hankima omale piisavas ulatuses sissetulekut; - ekspertiisiaktile lisatud Sotsiaalkindlustusameti otsus nr. 1373335 tõendab hageja püsiva töövõime kaotust kuni 31.08.2018, hilisema hageja töövõime kaotuse osas tõendid puuduvad; - kuna ekspertiisiaktiga on tuvastatud hageja täielik töövõimetus, vaid hageja võime teha tööd, mis ei ole seotud füüsilise ja psüühilise ülekoormusega ning töös vaheaegu tehes, on maniküüri ja pediküüri teenuste osutamine just see töö mida hageja saab teha; - ka tunnistaja K.P. kinnitas, et hageja poolt teenuse osutamisel temale ei näinud ta, et hagejal oleks olnud raskusi talle teenuse osutamisel; - hageja ei ole tõendanud oma sissetulekuid seoses tehtud tööga, sest saab neid valdavalt sularahas; - kostja seevastu esitas tõendeid hageja töötamise kohta, milleks on näiteks kasvõi see, et erakool M reklaamib hagejat kui 35-aastase kogemusega teenindajat maniküüri ja pediküüri valdkonnas Seega ei ole tõendatud hageja väide tema suutmatusest teenida omale ülalpidamist oma tervise seisundi tõttu pärast abielu lahutamist. Samuti ei ole tõendatud hageja väited abivajadusest abielu lahutamise ajal, sest hageja töötas abielu lahutamise ajal (xxx) kahel töökohal – AS-is X 6 postiljonina ning osutas ka tasulist maniküüri ja pediküüri teenust. Tööleping hageja ja AS X vahel lõpetati 27.03.2017 töötaja algatusel TLS § 85 lg 1 alusel ning krooniline c-hepatiit ja psüühikahäired tuvastati hagejal pärast poolte abielu lahutamist. Kostja hinnangul tõendab asjaolu, et hageja suudab ennast ise üleval pidada, ka see, et hageja reisib, tasub laenumakseid X Pangale 350 eurot kuus ning omandas omale ka sõiduauto Nissan Note, registrimärgiga XXX, mille väärtus 06.02.2017 seisuga oli 2 000-4 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal alus nõuda kostjalt elatist

§ 73lg 1 alusel.

Kostja hinnangul ei ole hageja ka tõendanud tema ülalpidamiskulude suurust, sest ta ei ole esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit oma ülalpidamiskulude suuruse kohta, hageja vande all antud seletustest nende tõendamiseks aga ei piisa, sest see on vastuolus kostja vande alla antud ütlustega. Kostja leiab, et hageja ülalpidamiskulud ei saa olla pärast abielu lahutamist oluliselt suuremad kui olid perekonna vajadused abielu ajal ning kostja panus perekonna ülalpidamisse abielu ajal. Halva majandusliku olukorra tõttu pidi kostja võtma pidevalt laenu, et kanda perekonna kohustusi. Seega pole õige ka hageja see väide, et abielu ajal suutis kostja töövõimetut hagejat üleval pidada ning ka see väide, et hageja oli enne abielu lõppemist kostja ülalpidamisel. Kostja tulu oli

1. aastal oli 14.376,87 eurot,
2. aastal 14.558,20 eurot bruto,
3. aastal 14.446,36 eurot (bruto),
4. aastal 10.743,21 eurot (bruto). Hageja töötas AS-is X ning osutas maniküüri ja pediküüri teenuseid oma juhtimisel oleva äriühingu OÜ T kaudu, kusjuures enamus klientidest tasus teenuse eest hagejale sularahas, mida kuskil tuluna ei deklareeritud. Arvestades asjaoluga, et enne abielu lahutamist elas poolte peres 4 inimest, pooled ja nende kaks last, tõendavad eeltoodu ja kostja pangakonto väljavõtted perioodi 2013-2015 kohta, et nimetatud perioodil ei olnud võimalik hageja ülalpidamiseks nii palju raha kulutada, kui hageja nüüd väidab enda ülalpidamiseks kuluvat. Pere halb majanduslik seisund ei võimaldanud neil isegi elada poolte ühisvaraks olevas paariselamus XXX, kus hageja käesoleval ajal koos oma elukaaslasega elab. Kostja väidetel on hagejal piisvalt vara, mille arvelt ta saab ühisvara jagamise käigus ja lahusvara võõrandamisel end ise ülal pidada. Hageja ülalpidamiskulud oleks ka tunduvalt väiksemad kui ta ei elaks paarismajas, vaid korteris, sest hageja, tema elukaaslane ega ka poolte 21-aastane poeg Z. M. ei pea tingimata elama paarismajas, kui see ei ole majanduslikult otstarbekas.

§-st 74 lg 2 tuleneb põhimõte, et lahutatud abikaasa peab oma vara enda ülalpidamise eesmärgil võõrandama, kui see on majanduslikult otstarbekas, et oma vajadusi rahuldada. Kui hagejal on piisavalt vara paariselamu boksi võõrandamisest, ei ole tal õigust elatist kostjalt nõuda. Sama kehtib ka hageja sõiduauto Nissan Note kohta. Kostja väidetel pole tal ka võimalik oma varalisest olukorrast tulenevalt hagejale elatist maksta. Kostjal puudub lahusvara. Kogu raha mis kostja töötades teenib, kulub tal Kroonlinnas korteris toa üürimiseks. Kostja vastu on lõpetamata täitemenetlused seoses elatise võlgnevustega lastele, kusjuures menetluse ajal tasus kostja jooksvat elatist oma lapsele K. M.ile, kellel on

§ 98lg 4 kohaselt õigus saada kostjalt elatist enne hagejat.

Eeltoodust tulenevalt palub kostja, juhul kui kohus tuvastab hageja abivajaduse, vabastada ta hageja ülalpidamiskohustusest.

1. 23.05.2016 esitas J. M. vastuhagi, milles ta palus jagada lisaks hageja poolt põhihagis märgitud varale ka: - abielu ajal asutatud OÜ T, mis jätta hagejale; - abielu ajal asutatud OÜ X, mis jätta kostjale; - vallasvaraks olevad koduse sisutuse esemed: mööblikomplekti Skano maja signalisatsiooni, maja kütmise elektroonilise komplekti Danfoss, 7 paigaldamata garaaživärava (tootja Hermann), metallist aiapingi, külmkapi Samsung, keraamilise pliidiplaadi, õhupuhasti Elica, praeahju, nõudepesumasina Gorenje, pesumasina Gorenje ja autokohvri, millised kõik jätta hagejale ja hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitis 3560 eurot; -sõiduauto Honda FR-V, registrimärgiga XXX, jätta O. M.le ja kostjale välja mõista hüvitis 2500 eurot, kuid kui auto on võõrandatud, siis jagada sõiduki võõrandamisest saadud raha poolte vahel võrdselt. Lisaks palus kostja jagada ka poolte ühised kohustused, millisteks on: -laenulepingutest nr 0932081785400 ja nr 093081785401 tulenevad kohustused AS X Bank Finland Plc Eesti filiaal ees; - laenukohustus AS X ees summas 506,69 eurot; - laenukohustus V. D. eest summas 2200 eurot; - laenukohustus A. P.i ees summas 450 eurot ja - laenukohustus E. S. ees summas 3873 eurot. Kõik kohustused on võetud perekonna huvides, mistõttu tuleb neid ka ühisvara jagamise käigus kostja sõnul jagada. Kostja ei ole nõus ka hageja ettepanekuga ühisvara jagamisel ja leiab, et: - ühisvaraks olev ½ mõttelist osa kinnistust aadressil XXX tuleks müüa enamapakkumisel ja müügist saadud rahast täita poolte solidaarkohustused, mis täidaks ühisvara jagamise eesmärki, vabastaks pooled ühistest kohustustest ja annaks kostjale võimaluse omandada omale eluase; -kinnistu väärtuseks on kostja hinnangul 165.000 eurot, mille kohta esitas kostja S OÜ hinnangu (II kd t/l 47-65), mitte 151.400 eurot, kuid tegelik kinnistu väärtus selguks selle enampakkumisel müümise käigus; -kostja ei ole nõus ka hageja ettepanekuga jätta kohustused A. P.i, V. D., E. S. ja X OÜ ees hagejale. Hagejal pole vara kohustuste täitmiseks ning asjaolu, et hagejale jääb positiivse väärtusega vara, ei ole kostja hinnangul põhjuseks miks jätta talle ka kohustus tagada laenukohustused; -hagejal ei ole ju ka tema enda väidetel võimekust X Panga ees laenukohustusi täita, sest ta on ju enda sõnul abivajav isik kes nõuab kostjalt elatise maksmist; -kostja sõnul on kõikide laenukohustuste näol tegemist perekonna huvides võetud kohustustega ning võlausaldajad nõuavad kohustuste täitmist kostjalt; - kostja on seisukohal, et hageja arvestab ka valesti ühisvara jagamisel laenulepingutest tulenevate kohustuste summa. 16.12.2015 hagiavalduse punktis 1.6 nimetab hageja, et 15.05.2007 laenulepingu jääk moodustab abielu lahutamise aja seisuga 87.772,00 eurot. Tegelikult on nimetatud tõendi kohaselt selle laenulepingu järgi laenujääk seisuga 24.09.2015 81.772,00 eurot. Samuti oli L AS-i 17.04.2020 tõendi kohaselt seisuga 07.09.2015 laenulepingu jääk 81.971 eurot. Kostja pole nõus hagejaga, et kohus peab ühisvarana jagama ka laenulepingutest tuleneva intressi, mis muutub sissenõutavaks tulevikus, vaid saab jagada üksnes laenujäägi varasuhte lõppemise aja seisuga. Kui hageja soovib laenu edasi kasutada, peab hageja raha kasutamise eest tasuma ka intressi, mis ei puuduta enam kostjat. -kostja sõnul pole ta nõus ka sellega, et saab hagejalt rahalist hüvitist ühisvara kaotamise eest järelmaksuga. Nimetatuks puudub seaduslik alus. - kostja leiab ka, et laenulepingutest nr 0932081785400 ja nr 0932081785401 tulenevaid ja juba täidetud kohustusi ei saa poolte vahel ühisvarana jagada. Seega juhul kui hageja tasus menetluse ajal laenumaksed laenulepingu nr 0932081785400 ja laenulepingu nr 0932081785401 täitmiseks, siis selles osas on kohustus täidetud ja seetõttu ei kuulu see ka jagamisele. Kui hageja on täitnud poolte ühiseid kohustusi ajavahemikus abielu lõppemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, siis saab 8 hageja nõuda VÕS § 69 lg 2 järgi solidaarkohustuse täitmist, mida hageja aga teinud ei ole. Kui hageja selle nõude ka esitaks, paluks kostja kohaldada nõudele (tema aegunud osale) aegumist TsÜS § 143 ja 154 lg 1 alusel. Vastuhagis esitatud vallasasjade jagamise nõude osas leiab kostja, et poolte ühisvaraks oleval kinnistul olevas paariselamus asuvad vallasasjad on võimalik realiseerida üksnes koos paariselamu müümisega enampakkumisel. Kui kinnistu jagatakse muul viisil kui enampakkumisel müümisega, tuleb vallasvara jätta hagejale. Hageja vastuväited vastuhagile.
2. Vastuhagis märgitud ühisvara osas märgib hageja järgmist: - sõiduauto Honda FR-V, reg. märk XXX, ei ole poolte ühisvara. 18.02.20120 toimunud kohtuistungil on mõlemad pooled kinnitanud vande all, et sõiduauto kinkis kostja hagejale
3. juubeliks.

§ 27

lg 2 punkti 2 kohaselt kinke alusel saadud esemed moodustavad abikaasa lahusvara; - muu vallasvara (elamu sisustus ja mööbel) jätmisega hagejale ja kostjale rahalise hüvitise väljamaksmisega nende eest, ei ole hageja nõus, sest hageja ei ole huvitatud amortiseerunud vallasvara omandamisest, millest ei ole vastuhagi kohaselt huvitatud ka kostja. Eeltoodust tulenevalt palub hageja müüa kostja vastuhagis märgitud vallasvara avalikul enampakkumisel ning jagada enampakkumisel müügist saadud raha hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. -kuna hageja palub kõige väärtuslikuma poolte ühisvara ehk kinnistu mõttelise osa kaasomandist jätta omale, siis määrata talle ka kohustus tasuda J. M.ile rahaline hüvitis, mille suuruseks on 20.056,37 eurot, arvestades sellega, mida hageja on maksnud pärast poolte abielu lõppemist pangale, kuid ka sellega, et saadud laenult tuleb pangale tasuda ka intresse ja määrata TsMS § 455 korras, et O. M.l tuleb hüvitis J. M.ile välja maksta 48 kuu jooksul pärast ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi jõustumist, et vältida kohest sundtäitmist. Vastuhagis märgitud kohustuste osas leiab hageja, et: - kohustus A. P.i ees summas 450 eurot tuleks jätta hagejale, pannes kostjale kohustuse hüvitada hagejale 50% kohustusest, ehk 225 eurot. Kohustuse jagamise selline viis on põhjendatud, sest hageja palub jätta talle poolte ühisvarast kõige väärtuslikuma asja (paariselamu boksi), millega seoses tekib kohustus välja maksta kostjale rahaline hüvitis. Ühisvara osade tasakaalustamiseks on põhjendatud jätta negatiivse väärtusega vara (kohustused) samuti hagejale. - hageja vaidleb vastu kostja vastuhagis märgitud kohustustele X OÜ, V. D. ja E. S. ees, samuti sellele, et väidetavad kohustused kuuluvad poolte ühisvara hulka, sest hageja ei tea nendest kohustustest midagi. Kostja enda poolt esitatud tõendite kohaselt on X OÜ väidetav kohustus täidetud täies ulatuses A. M.i poolt 25.05.2018 (vt A. M. 25.05.2018 maksekorraldus summas 745 eurot). Hageja leiab, et kui ühisvara jagamise hetkel on kohustused täidetud, siis puudub jagamise ese (antud juhul kohustused). Varalisel kohustusel on samuti (negatiivne) väärtus, mis ei pruugi olla võrdne abieluliste suhete lõppemise ja ühisvara jagava kohtulahendi jõustumise aja seisuga. Lepingust tuleneva kohustuse väärtus võrdub üldjuhul kohustuse jäägiga. Kui ühisvara jagava kohtulahendi jõustumise aja seisuga on kohustus täidetud, siis ei oma kohustus (negatiivset) väärtust. Ka nimetatud kaalutlustel ei saa lõppenud kohustusi poolte vahel jagada. Erinevalt abielu kestel omandatud varast, vastutab abikaasa ühisvaraga kolmanda isiku ees teise abikaasa poolt abielu kestel võetud kohustuste eest üksnes

§ 33lg-s 1 loetletud juhtudel.

Tuginedes vastuhagis asjaolule, et kostja poolt võetud kohustused moodustavad poolte ühisvara 9 (ühiskohustused), lasus kostjal TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt kohustus tõendada muuhulgas ka

§ 33lg-s 1 loetletud asjaolusid.

Kostja seda teinud ei ole, mistõttu pole väidetav kohustus X OÜ ees poolte ühisvaraks. Kuna hageja vaidleb X OÜ väidetavale kohustusele vastu, peab väidetav võlausaldaja oma nõude sundtäitmiseks pöörduma kohtu poole ja saama hageja vastu täitedokumendi, sest sunniviisiline täitmine on võimalik üksnes kehtiva täitedokumendi alusel. Selleks täitedokumendiks on väidetava võlausaldaja hagi alusel tehtav kohtuotsus, mitte ühisvara jagamise otsus, kus ei ole väidetav võlausaldaja pool. Sel põhjusel leiab hageja, et hageja poolt vaidlustatud kohustuste sundtäitmine kostja vastuhagi alusel poolte ühisvara jagamise menetluses ei ole lubatud, mistõttu käsitletud kohustused ei või olla ühisvara jagamise objektiks käesolevas tsiviilasjas. Lisaks kõigele eeltoodule nähtub Pärnu Maakohtu 26.04.2018 määrusest (makseettepanek), et väidetav X OÜ nõue on muutunud sissenõutavaks 20.04.2016 ja seega aegunud TsÜS § 146 lg 1 järgi. Vastavalt TsÜS § 142 lg 1 teisele lausele võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. -E. S. ees oleva väidetava kohustuse osas leiab hageja, et tegelikult on E. S. oma pangakontolt kandnud üle kostjale viimase palga, mille kostja kandis edasi enda pangakontole Eestis. Seda kinnitab ülekannete perioodilisus ja märgitud selgitused ülekannetel. Tegelikult on E. S. kostja elukaaslane, mistõttu pole tema tunnistajana antud ütlused usaldusväärsed, pealegi pole nende vahel ka sõlmitud kirjalikku laenulepingut, mille sõlmimise kohustus üle 10.000 rubla laenamisel tuleneva Vene Föderatsiooni Tsiviilkoodeksi §-st 808 lg

1. Lisaks kõigele eeltoodule pole laenu andmine E. S. poolt hageja hinnangul ka eluliselt usutav, sest E. S. arveldusarvelt laekus kostja pangakontole kokku 9210 eurot, kuid ei kostja ega ka E. S. pole usaldusväärselt selgitanud, miks laenuosa moodustab üksnes 3873 eurot. Pealegi väitis E. S. 18.02.2020 toimunud kohtuistungil, et ta ei mäleta, kui palju ta J.le kokku on raha andnud. Pealegi ei võimaldanud E. S. sissetulek tal sellises suuruses laene väljastada. Ka ei ole E. S. esitanud kuni seniajani kohtule nõuet laenu tagastamiseks, kuigi kostja väidetel nõutakse laenu tagastamist kostjalt juba
2. aastast, mida tunnistaja E. S. väitis mitte mäletavat. Esitatud vastuhagis ei mainitud kostja, et väidetava laenu oleks E. S. andnud koos oma endise elukaaslase V. T.iga, kuid kostja väitis kohtuistungil, et V. T. nõudis laenu tagastamist kostjalt juba enne 2017 aastat, s.o enne kui kostja E. S.ga „lähedaseks“ said. Tunnistaja ei ole aga seda kinnitanud, kuigi ise teatas, et neil olid ühised vahendid V. T.iga. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et väljastades ühiselt laenu ei ole endised abikaasad laenu tagastamist arutanud ning kui laen oli väljastatud V. T.i vahenditest, miks siis nõudis laenu tagastamist pärast lahkuminekut E. S. enda kasuks. Ka oleks nimetatud nõue hageja vastu aegunud, sest Vene Föderatsiooni Tsiviilkoodeksi § 196 lg 1 sätestab üldiseks aegumistähtajaks 3 aastat. Ka käesoleva nõude sundtäitmiseks peaks võlausaldaja pöörduma kohtu poole, kui kohustatud isik nõudele vastu vaidleb. - Hageja vaidleb vastu ka kohustusele V. D. ees. Kohtutoimikus olevatest kostja pangakonto väljavõtetest nähtub, et hoopis kostja kandis rahasummad V. D. pangakontole selgitusega „laen“, mitte vastupidi (vt nt 07.10.2015 ülekanne summas 500 eurot). Veel on kostja kandnud V. D. pangakontole 04.09.2014 300 eurot ja 09.09.2014 70 eurot. V. D. kirjalikud ütlused laenulepingu sõlmimise kohta ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus kostja enda menetluse käigus avaldatud väidetega. 11.12.2018 toimunud kohtuistungil teatas kostja, et sai V.ilt raha sularahas, on 1200 eurot talle tagasi maksnud, kuid ei mäleta millal, kuid tagasi on makstud sularahas nagu võetudki. 18.02.2020 toimunud kohtuistungil on kostja vande all teatanud, et ta tegi 2019 veebruaris Peterburis tööd V. D. heaks mingil eesti puksiirlaeval, teostas tehnilisi töid ja parandas pumpa, pumba remont maksis 250 euro ringis. Kokku lepiti töö rahaks 650 eurot, millises ulatuses kustutas V. D. kostja võlga. Seega kostja enda ütluste kohaselt tagastas ta V. D.le 1850 eurot (1200+650), millele lisandub 07.10.2015 üle kantud 500 eurot, mille tagastamist tunnistab ka V. D. oma seletuskirjas. Sellest järeldub, et väidetav võlg on tasutud täies ulatuses. Võla puudumisele viitab ka asjaolu, et V. D. ei ole võla sissenõudmiseks pöördunud kohtu poole, 10 kuigi tema enda väidete kohaselt võlg pärineb 2011 – 2013 aastatest. Eluliselt ei ole usutav, et hoolas laenuandja ei oleks nii pika aja jooksul võtnud meetmeid oma raha tagasi saamiseks. Kui kohus, hoolimata hageja vastuväidetest, asub seisukohale, et eelpool märgitud kohustused võivad olla ühisvara jagamise objektiks, siis palub hageja (alternatiivselt) jätta kohustused hagejale ja välja mõista kostjalt hüvitisena 50% kohustuste summast hageja kasuks. Selline jagamise viis on põhjendatud seetõttu, et hageja palub jätta endale poolte ühisvarast kõige väärtuslikuma asja (paariselamu boksi), millega seoses tekib hagejal kohustus välja maksta kostjale rahaline hüvitis, mistõttu on ühisvara osade tasakaalustamiseks põhjendatud jätta negatiivse väärtusega vara (kohustused) samuti hagejale. Lisaks nimetatule tuleb hagejale tagada vastuväidete esitamise ja kohustuste kohtuliku kontrolli võimalus suhetes väidetavate võlausaldajatega olukorras, kus hageja ei tea kohustustest midagi ja temal on sisulised vastuväited väidetavate kohustuste osas. Kohtuotsuse põhjendused I Ühisvara jagamine
3. Kohus on seisukohal, et kõigepealt tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata poolte ühisvara, sh ühiste kohustuste, koosseis ühisvara režiimi lõppemise aja seisuga, milleks oli poolte abielu lahutamise kohtuotsuse jõustumine. Arvestades asjaoluga, et poolte abielu sõlmiti
4. veebruaril
5. aastal ja lahutati Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas 2-15-11336
6. septembril 2015 ning nimetatud kohtuotsus jõustus kohtu infosüsteemis avaldatud andmete kohaselt 24.09.2015, moodustavad poolte ühisvara vara ja kohustused, mis pooled on soetanud või võtnud ühiselt ajavahemikul 03.02.1995 – 24.09.
8. Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb kohtul juhinduda kehtiva

§ 210

lg 2 sätestatust, mille kohaselt tuleb asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seega kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Sellele seisukohale asus Riigikohus nii lahendis nr 3-2-1-31-14 p 12 kui ka tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13 p 9. Enne 1. juulit 2010 kehtinud

§ 14

lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ning sama seaduse § 20 lg 2 kohaselt vastutasid abikaasad ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest. Käesoleval ajal kehtiva

§ 25

sätestab ühisvara mõiste analoogiliselt varem kehtinud seadusega ning

§ 18

lg 1 sätestab analoogiliselt ka varem kehtinud seadusega abikaasade solidaarkohustuse vastutada ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks võetud kohustuste eest.

1. Kohus asub seisukohale, et tulenevalt eelmises punktis osundatud seadusesätetest kuulub poolte ühisvara hulka: a. ½ mõtteline osa kaasomandist kinnistust asukohaga xxx(registriosa nr xxx), sest kinnistu on omandatud poolte poolt 06.03.2006 ehk abielu ajal (tõendab kinnistusraamatu väljavõte II kd t/l 79). Kinnistu turuväärtuseks on kohtu hinnangul 165.000 eurot, mida tõendab S OÜ eksperdiarvamus 10.02.2016 (II kd t/l 47- 66). Kohus on seisukohal, et põhjendatud on vara turuväärtuse kindlaksmääramisel lähtuda just nimetatud dokumentaalsest tõendist ehk 11 hilisemast eksperthinnangust, sest üldteada on asjaolu, et kinnisvara väärtus on Eesti Vabariigis aasate vältel üksnes tõusnud; b. OÜ T registrikood xxx kõik osakud turuväärtusega 2500 eurot (vaidlus puudub); c. järgmine vallasvara: mööblikomplekti Skano; maja signalisatsioon, maja kütmise elektrooniline komplekt Danfoss, paigaldamata garaaživärav (tootja Hermann), metallist aiapink, külmetuskapp Samsung, keraamiline pliidiplaat, õhupuhasti Elica, praeahi, nõudepesumasin Gorenje, pesumasin Gorenje ja autokohver. Hageja ei ole vaidlustanud vara olemasolu, vara olemasolu tõendavad ka esitatud fotod (II kd t/l 82-87), kuid hageja sõnul on kõik need esemed amortiseerunud ega oma seetõttu väärtust;
2. Kohus nõustub hagejaga, et sõiduauto Honda FR-V, registreerimismärgiga XXX, ei ole poolte ühisvara, mis on tõendatud J. M.i 18.02.2020 toimunud kohtuistungil vande all antud ütlustega, mille kohaselt kinkis ta Honda
3. aastal oma naisele sünnipäevaks.

1995 § 15 lg 1 kohaselt abielu ajal kinke teel omandatud esemed moodustavad abikaasa lahusvara.

1. Poolte ühisvaraks olid küll ka kõik OÜ X (registrikood xxx) osakud, kuid kuna nimetatud äriühing on äriregistrist kustutatud 26.09.2019, ei saa seda vara poolte vahel ühisvara jagamise käigus jagada.
2. Lisaks aga nn positiivsele varale võtsid pooled abielu kestel ka järgmised kohustused perekonna huvides, mille eest pooled ka solidaarselt vastutavad. a. L Pangaga (endise X Pangaga) sõlmitud laenulepingutest nr 0932081785400 ja 0932081785401 tulenevad kohustused, millised lepingud sõlmiti vastavalt 15.07.2007 ja 13.08.2013 (I kd t/l 63-64 ja t/l 65-68). Pooled ei vaidle selle üle, et need laenud võeti perekonna huvides ning laenu võeti esimese laenulepinguga 96.824 eurot ja teise laenulepinguga 20.000 eurot. Laenujäägi suurus esimese laenulepingu järgi seisuga 24.09.2015 ehk abielu lahutamise kohtuotsuse jõustumise seisuga oli 81.772 eurot ja teise laenulepingu järgi 18.742,10 eurot, mida tõendab panga tõend (II kd t/l 71). Panga tõend 17.04.2020 (VIII kd t/l115117 tõendab aga ka seda, et pärast poolte abielu lahutamist on O. M. ainuisikuliselt tasunud tagasi laenusid esimese lepingu järgi 12.106 eurot ja teise lepingu järgi 3943,49 eurot, mida tuleb samuti kohtu hinnangul poolte ühisvara jagamisel arvesse võtta. b. laenukohustus A. P.i ees summas 450 eurot (vaidlus puudub).
3. Kõigi ülejäänud vastuhagis märgitud väidetavate kohustuste osas leiab kohus, et J. M. ei ole veenvalt asja sisulise arutelu käigus tõendanud, et need on poolte solidaarkohustused võlausaldajate ees, mille eest mõlemad abikaasad vastutavad ehk pere huvides võetud laenukohustused, samuti seda kas need kohustused võlausaldajate ees üldse eksisteerivad ning kui suured need kohustused on. a. X OÜ suhtes oleva väidetava kohustuse osas leiab kohus, et kuivõrd partnerkaardileping, millest tulenev võlgnevus on vastuhagis esitatud väidetava kohustuse aluseks, sõlmiti J. M.iga 09.01.2014 (II kd t/l 42), J. M. läks kodust elamast ära 01.05.2014 (vaidlus puudub), ning esitatud tõendid ei tõenda millal võlg AS L Panga ees nimetatud lepingu alusel tekkis, vaid on teada, et nõude loovutamise ajaks 20.04.2016 oli võlgnevus summas 506,69 eurot olemas, ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et partnerkaardiga teostatud ostud oleksid tehtud perekonna huvides või teostatud üldse abielu ajal, millest tulenevalt ei saa seda 12 pidada ka poolte ühiseks ja solidaarseks kohustuseks kolmanda isiku ees ega ka ühise kohustusena poolte vahel jagada; b. E. S. ees oleva väidetava kohustuse osas leiab kohus, et kostja ei ole veenvalt tõendanud oma väiteid E. S. poolt pooltele laenu andmise kohta. Kõigepealt ei ole laenulepingut sõlmitud kirjalikult, mis Vene Föderatsiooni Tsiviilkoodeksi § 808 lg 1 kohaselt on tehingu kohustuslik vorm üle 10 000 rubla laenamiseks sõlmitava laenulepingu puhul. Teiseks ei viita raha ülekandmisel märgitud selgitus „X“ (ehk „pangakonto täitmine“) laenu andmisele, millele ei viita ka asjaolu, et raha kanti regulaarselt väikeste summadena. Laenu andmine E. S. poolt ei ole ka eluliselt usutav seetõttu, et E. S. arveldusarvelt laekus kostja pangakontole kokku 9210 eurot, kuid millegipärast käsitlevad sellest summast laenuna kostja ja E. S. üksnes 3873 eurot, kuid võlakirja kohaselt, mille kostja on andnud väidetavalt E. Z.le 05.05.2016, on E. Z. andud talle
4. aastal laenu 1100 eurot (II kd t/104). 18.02.2020 toimunud kohtuistungil väitis E. S., et ta ei mäletagi täpselt kui palju ta on J. M.ile kokku raha kandnud ning miks raha üle kanti, kuid väitis, et teab täpselt, et kostja on võlgu talle ja V. T.ile, E. Z. endisele elukaaslasele, 3783 eurot. c. V. D.lt väidetava laenu osas leiab kohus samuti, et kostja ei ole tõendanud, et saadud raha näol oli tegemist laenuga, et laen saadi perekonna huvides ja perekonna huvides seda ka kasutati. 11.12.2018 toimunud kohtuistungil teatas kostja, et sai V. D.lt raha sularahas ja on 1200 eurot talle tagasi maksnud, kuid ei mäleta millal, kuid tagasi on ta makstud laenu samuti sularahas nagu laen sai võetudki. 18.02.2020 toimunud kohtuistungil on kostja vande all teatanud, et ta tegi 2019 veebruaris Peterburis tööd V. D. heaks mingil eesti puksiirlaeval, teostas tehnilisi töid ja parandas pumpa, pumba remont maksis 250 euro ringis, töö rahaks lepiti kokku 650 eurot, millises ulatuses kustutas V. D. kostja võlga. Seega kostja enda ütluste kohaselt tagastas ta V. D.le 1850 eurot (1200+650), millele lisandub 07.10.2015 üle kantud 500 eurot, mille tagastamist tunnistab ka V. D. oma ütlustes. Sellest järeldub, et väidetav võlg on tasutud täies ulatuses, kuid kas see võlg oli antud pooltele ühiselt, seda nimetatud ütlused ei kinnita. Arvestades kõigi eeltoodud väidetavate laenude osas ka asjaoluga, et võlausaldajad ei ole nende laenude tagastamist nõudnud või vähemalt ei ole see asjaolu tõendatud, tuleb asuda seisukohale, et tegelikult kostja perekonna huvides neid laene ei võtnud, mistõttu hageja nende tasumise eest solidaarvõlgnikuna ka ei vastuta. Kuna kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et pooltel oleks ühised kohustused võlausaldajate ees, mille eest nad solidaarselt vastutaksid, puudub kohtu hinnangul vajadus analüüsida kohtuotsuses teisi hageja vastuväiteid kostja poolt väidetavalt võetud laenudele.
5. Järgmisena võtab kohus seisukoha kuidas on õiglane poolte ühisvara ja ühiseid kohustusi nende vahel jagada. Poolte ühisvara jagamisel poolte vahel kuulub kohaldamisele kehtiva perekonnaseaduse § 37 lg 3, mis sätestab, et ühisvara jagatakse abielupoolte vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asja jagamist kaasomandi lõpetamisel reguleerib Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 77 ning nimetatud seadusesätte lõige 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel 13 vastavalt nende osa suurusele. a. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-61-12 (p 12), nr 3-2-1-45-06, (p p-d 19 ja 20)). Lahendis nr 3-2-1-13-14 (p 10) on Riigikohus leidnud, et kohus peab asja lahendades kaasomanike huve kaaluma ja hindama, milline lahendus vastab kõige paremini nende huvidele. Olukorras, kus on otsustatud kaasomandi lõpetamine kinnisasja müümisega avalikul enampakkumisel, saab üheks kaalutavaks huviks olla poolte huvi kaasomandi ese müüa ja saada selle eest võimalikult kõrget hinda. Sellele vastukaaluks on hageja huvi ühiselt soetatud eluruumis edasi elada. Kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul on õiglane jagada poolte ühisomandis olev kinnisasi nii, et see jääb hageja ainuomandisse, sest hageja on seal elanud ka kogu aja pärast abielu lahutamist, milleks on juba 5,5 aastat, kostja seevastu lahkus poolte ühisest elukohast elamast ja elab juba aastaid Kroonlinnas, Vene Föderatsioonis, mistõttu tal puudub ka huvi kinnisasja omandamise vastu. Kinnisasja müümine enampakkumisel, nagu kostja seda soovib, tekitaks aga olukorra, kus hageja jääks ilma eluruumita ning enampakkumisel kinnisasja müümisel saaksid pooled suure tõenäosusega kinnistu müügist vähem raha kui selle tegelik turuväärtus on. Kohtu hinnangul pole põhjendatud ühisvara jagada kostja poolt taotletud viisil ehk kinnistu müümisega enampakkumisel ka seetõttu, et kostja sooviks on vabaneda solidaarkohustusest panga ees, mis oleks võimalik siis kui kinnistu müüdaks ja selle eest tasutaks ära võlakohustus panga ees. Olukorras, kus laenukohustuste täitmine on tagatud kinnistule seatud hüpoteekidega, on sisuliselt olematu risk, et pank esitab nõuded kostja vastu. Pealegi on hageja juba 5,5 aasta vältel näidanud ülesse võimekust laenukohustusi panga ees täita, sest on tagastanud laenu pangale üksi. Lisaks kinnisajale jäävad hagejale ühisvara jagamise käigus ka kõik osakud OÜ-s T turuväärtusega 2500 eurot, mille üle pooltel vaidlus puudub. Seega on pooltel kokku nn positiivset vara väärtuses 167.500 (165.000 /kinnisasi/ + 2500 /osakud/) euro väärtuses, millest kummalgi poolel on õigus saada 83.750 (167.500 : 2) eurot. b. Juhindudes Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-65-10 punktis 20 märgitust, mille kohaselt on kaasomandi lõpetamine kohtus materiaalõiguslikult tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõike 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ja kohtul tuleb tuvastada soovitud õigusmuudatuse tegemiseks vajalikud tahteavaldused, mida on võimalik kohtuotsusega asendada ning kohtuotsuse resolutsioonist peab selguma milliseid tahteavaldusi kohtuotsus asendab, kusjuures AÕS § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti ja kande tegemiseks on KRS § 341 järgi nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, on käesoleval juhul tahteavaldusteks, mille J. M. ½ mõtteline osa kaasomandi kinnistust asukohaga xxx(registriosa nr xxx) ühisomanikuna andma peab selleks, et O. M. saaks ½ mõttelise osa kaasomandist ainuomanikuks ühisomanikuks olemise asemel, tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohase kande tegemiseks. Asjaõiguslepinguga lepivad pooled kokku kinnistu või selle osa ülemineku O. M. ainuomandisse, 14 kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse nõusolek, et senine kanne kustutatakse ja kinnistusraamatusse tehakse uus kanne uue omaniku kohta. Eeltoodust tulenevalt asendab kohus kohtuotsusega J. M.i nõusolekud asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja tahteavalduse (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) ½ mõttelise osa kaasomandi asukohaga xxx(registriosa nr xxx) teise jao omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kanne ühisomanike kohta kustutatakse ja kantakse kinnistusraamatusse ½ mõttelise osa kaasomandist ainuomanikuna O. M.. c. Kuna kohus peab põhjendatuks jätta hagejale poolte ühisvaraks olev kinnistu mõtteline osa ja äriühingu osakud, on põhjendatud hageja kanda jätta ka poolte solidaarsed kohustused AS L Pank ja A. P.i ees, milliste suuruseks olid panga ees abielu lahutamise aja seisuga laenulepingu nr 0932081785400 järgi 81.772 eurot ja laenulepingu 0932081785401 järgi 18.472,10 eurot ning kohustus A. P.i ees summas 450 eurot, sest suurem osa kohustustest on seotud pangast vaidlusalusel kinnistu asuva eluaseme ostmise ja selle remontimisega, milles vaidlus poolte vahel puudub. d. Kuna kohus tuvastas, et pooltel oli abielu lahutamise aja seisuga L Panga ees kohustusi kahe laenulepingu järgi ja A. P.i ees kokku 100.694,10 (81.772 + 18.472,10 + 450) eurot, millest kummagi poole osa on 50.347,05 (100.694,10 : 2) eurot ning arvestades ka asjaoluga, et O. M.a on pärast poolte abielu lahutamist tasunud ainuisikuliselt L Pangale laenumaksete katteks kokku 16.049,49 eurot seisuga 17.04.2020 (VIII kd t/l 115-117), on O. M. tasunud J. M.i eest pärast abielu lahutust pangale 8024,75 (16.049,49 : 2) eurot, mida tuleb poolte vahel vara ja kohustuste jagamisel arvesse võtta. Kohus on seisukohal, et poolte kohustuste jagamisel nende vahel laenulepingujärgseid intresse arvesse võtta ei tule, sest kohtuotsusega lõpetatakse poolte ühised kohustused ning pärast kohustuste jagamist on kohustus tasuda intresse vaid sellel poolel, kelle kanda jääb laenukohustus panga ees. Kõige eeltoodu alusel on J. M.il õigus saada hüvitist omandiõiguse kaotamise eest O. M.lt 25.378,20 (83.750 /kostja osa nn positiivsest varast/ - 50.347,05 /kostja osa ühistest kohustustest/ - 8024,75 /kostja osa, mille hageja on tasunud kostja eest pärast abielu lahutamist/) eurot.
6. Juhindudes Riigikohtu 26.04.2017 lahendi nr 3-2-1-14-17 punktis 26.1 märgitust ning TsMS 445 lg 1 sätestatust peab kohus põhjendatuks näha ette käesoleval juhul kohtuotsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab O. M. tasuda J. M.ile hüvitise, mille kohus temalt kohtuotsusega välja mõistab, et vältida kohest täitemenetluse algatamise võimalust. Kohus on seisukohal, et mõistlik on anda hagejale aega hüvitise tasumiseks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest, mille jooksul tuleb hüvitis kostjale tasuda.
7. Poolte ühisvaraks olevad vallasvara esemed peab kohus põhjendatuks müüa aga avalikul enampakkumisel nagu võimaldab AÕS § 77 lg 2 ning enampakkumisel saadud raha tuleb jagada poolte vahel võrdselt. Riigikohus on lahendis 3-2-1-14-17 (p 23) rõhutanud, et olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olevat eset või esemeid ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega. See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest esemete suhtes, mida isik endale ei soovi. 15 II Elatise nõue
8. Tulenevalt asjaolust, et poolte abielu on lahutatud, reguleerib lahutatud abikaasa ülalpidamiseks elatise maksmise kohustust

§ 73

jj.

§ § 73 lg 1 sätestab, et kui lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt. Vanuse või terviseseisundi tõttu võib teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist nõuda ka juhul, kui vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli olemas ajaks, millal lõppes õigus saada teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist muul seaduses sätestatud alusel. Seega ei saa lahutatud abikaasa nõuda igal juhul oma endiselt abikaasalt enda tavapäraste eluvajaduste rahuldamiseks elatist, vaid lahutatud abikaasa elatisenõude esmaseks eelduseks on tema abivajadus, s.o võimetus ise oma sissetuleku ja vara arvel end ülal pidada ning see abivajadus pidi olema olemas juba abielu lahutamise ajal.

1. Kohus asub seisukohale, et käesolevas asjas kogutud tõenditega on tõendatud järgmised asjaolud: - pooled abiellusid xxx ning poolte abielu lahutati Harju Maakohtu xxx otsusega, mis on jõustunud 24.09.2015 (tõendab Harju Maakohtu kohtuotsus, I köide tl 12-15); - Sotsiaalkindlustusameti 18.08.2014 otsusega nr 1129678 on hagejal tuvastatud osaline xxx ulatuses (I köide tl 18); - kohtumenetluses läbi viidud kohtuekspertiisiga on tuvastatud, et hageja tervislik seisund võimaldab tal teha vaid lühiajaliselt kergemaid füüsilist ja psüühilist ülekoormust täielikult välistatavaid töid (13.12.2016 Eesti Kohtuekspertiisi Akt, IV köide tl 110-125); - hageja sai hagi esitamise ajal xxx 110,86 eurot kuus (I köide tl 94); - hageja töötas abielu lahutamise ajal ja ka elatise hagi esitamise ajal AS-s X osalise tööajaga ning tegi seda kuni 27.03.2017 (I köide tl 19-20), kust ta sai palka keskmiselt 200 eurot kuus (neto) (I köide tl 19-20, V köide tl 129, V köide tl 130-134); - hageja on OÜ T ainuosanik ja juhatuse liige, kusjuures äriühing asutati hageja poolt 03.02.2014 (tõendab äriühingu registrikaart) ning nimetatud äriühingu kaudu osutas hageja maniküüri ja pediküüri teenuseid juba abielu lahutamise ajal, mille kohta andsid vande all ütlusi pooled ise ning mida kinnitasid ka tunnistajad N.H. ja K. P.; - hageja on kogu aja alates poolte suhete lõppemisest 01.05.2014 kuni käesoleva ajani tasunud ainuisikuliselt laenumakseid kahe laenulepingu järgi L Pangale (vaidlus puudub, tõendab ka AS L Pank tõend 17.04.2020 (VIII kd t/l 115-117). Nimetatud tõendeid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et hageja oli küll poolte abielu lahutamise ajal osalise töövõimega tulenevalt tal
2. aastal tehtud südameoperatsioonist, kuid ta ei olnud abielu lahutamise ajal abivajav isik, sest ta töötas sel ajal töölepingu alusel AS-s X ning osutas ka tasu eest maniküüri ja pediküüri teenuseid tema enda poolt loodud äriühingu OÜ T kaudu, millega suutis end ise üleval pidada. Lisaks eeltoodule tasus ja tasub O. M. alates poolte suhete lõppemisest 01.05.2014 pangale laenumakseid kahe laenulepingu järgi, mistõttu puudub hagejal õiguslik alus nõuda oma lahutatud abikaasalt elatist enda ülalpidamiseks. Kuna kohtu hinnangul ei kuulu hageja elatise nõue rahuldamisele eeltoodud põhjusel, 16 puudub vajadus kohtuotsuses hinnata hageja ülalpidamiskulude suuruse põhjendatust ja ka seda kas kostja on suuteline hagejale ülalpidamist andma või tuleks ta selle kohustuse täitmisest vabastada. Tsiviilasja hinna määramine.
3. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 123 sätestatust, mille kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. Samuti juhindub kohus TsMS § 132 lg 1 ja lg 4 p 5 sätestatust, milliste kohaselt on ühisvara jagamise nõue mittevaraline nõue ning mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500.- eurot. Elatise nõude hagihind määratakse TsMS § 129 lg 2 alusel üheksakordse igakuise elatise korrutisena, milleks on 8775 (9 x 975) eurot.
4. Eeltoodust tulenevalt on O. M. hagihind 12.275 (8875 + 3500) eurot ja J. M.i hagihind 3500 eurot. Menetluskulude jaotamine.
5. Menetluskulude jaotamisel poolte vahel peab kohus põhjendatuks juhinduda TsMS §-st 164, mis on erinormiks sama seaduse §-le
6. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lõikes 2 märgitust võib kohus jagada kulud erinevalt lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kuna praeguse vaidluse puhul on tegemist ühisvara jagamise vaidlusega elatise nõudega, kusjuures hageja elatise nõue jääb rahuldamata täielikult ja kostja vastuhagi jääb rahuldamata osaliselt, tuleb menetluskulud jagada vastavalt TsMS §-le 164 lõikes 1 sätestatule nii, et kummagi menetlusosalise menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Kuna kohus jätab menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. (digitaalselt allkirjastatud) Piret Randmaa kohtunik 17