KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 26. märts 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-389 Haldus

) § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. Isiku kinnipidamine on vajalik avaliku korra kaitseks. Tuginedes kriminaalmenetluse nr 1-197755 käigus kogutud informatsioonile ja arvestades isiku varasemat kuritegelikku tausta, sh Saksamaal toime pandud kuritegusid, on alust arvata, et XX võib kujutada ohtu avalikule korrale (vt Tallinna Halduskohtu 07.12.2015 otsus asjas nr 3-15-701; Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-1-14). Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega mõisteti XX süüdi eksabikaasale

1. a septembris ja detsembris ning
2. ja
3. aastal erinevate kehavigastuste tekitamises. Teda karistati vangistusega. Lisaks mõisteti isikule lisakaristusena väljasaatmine Eesti Vabariigist koos 10aastase sissesõidukeeluga. XX on Saksamaal kokku karistatud 12 korral, sh isikuvastaste kuritegude eest. Saksamaa Hamburgi Maakohtu 11.10.2005 otsusega mõisteti isik süüdi raskes grupiviisilises kehavigastuste tekitamises koos vabaduse võtmisega ja ohtliku eseme kasutamisega ning määrati karistuseks vangistus. Seega esineb oht, et isik põgeneb (

§ 68p 4).

Isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le vajalikeks menetlustoiminguteks kättesaadav. Norra Interpoli vastusest nähtuvalt on XX 15.11.2015 määratud rahatrahv registreerimata sõiduki kasutamise eest, sh Norra juhiloa puudumise eest. Isik on Norras tegelenud ähvardamise, avalikult noa kandmise, narkootikumide ja võltsitud dokumentide käitlemisega ning rikkunud Norras viibimise reegleid. Süüdimõistvat otsust ei ole Norras tehtud. 07.11.2019 sai PPA-le Interpoli kaudu teatavaks, et XX on 02.10.2019 helistanud korduvalt Saksamaa abiorganisatsiooni Weisser Ring telefonile ning ähvardanud Hamburgi tulles külastada organisatsiooni kontorit ja panna toime kättemaksust ajendatud rünnak. XX ei ole näidanud kahetusust oma tegude pärast ning on väljendanud hoolimatust Eesti õiguskorra suhtes. XXst tulenev oht on tõeline, vahetu ning piisavalt tõsine ja võib realiseeruda uute isikuvastaste kuritegude toimepanemises. Lisaks on isik toime pannud liiklusrikkumisi. Isiku käitumine on jätkuvalt impulsiivne. Kuigi XX tunnistab osaliselt eksabikaasa kallal toime pandud vägivalda, leiab ta sellele alati õigustusi. Isikule olid arsti poolt määratud ravimid, kuid ta ei järginud raviskeemi. XX käitumine kinnipidamiskeskuses ei ole aja möödudes paranenud. Seda tõendavad valveametnike ettekanded. Isik selgitas 10.12.2019, et ei taha Iraani tagasi minna (

§ 68p 6).

XX suhtes läbi viidud individuaalsest hindamisest nähtub, et ta soovib jätkata elu Eestis. Seega võib isik hakata ennast varjama, vältimaks enda võimalikku väljasaatmist. 23.02.2021 andis isik teada, et ei kavatse lahkumiskohustust täita. Isiku varasemast käitumisest nähtub, et kui isikule saab selgeks, et teda ähvardab riigist väljasaatmine, liigub ta teise liikmesriiki, kus tekivad uued konfliktid. Isiku vabastamisel kinnipidamiskeskusest ei ole välistatud, et isik lahkub Eestist. Ta on varem lahkunud sedasi Norrasse. 2

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid isiku suhtes võimalik tõhusalt kohaldada (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus tema turvalisuse ja tervisekaalutlustega ega ebaproportsionaalne. Praeguseks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud VRKS alusel ca 11 kuud. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu. XX on väljastatud Iraani kodaniku pass nr B96138970 kehtivusega 01.06.2016 kuni 02.06.2021. 4. Tallinna Halduskohtu 25.02.2021 määrusega anti luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 25.04.2021 (k.a). On oht, et isik põgeneb (

§ 68p 4).

XX tunnistati Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-7755 süüdi karistusseadustiku § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel ning talle mõisteti vanglakaristus. PPA-le teadaolevalt on isikule mõistetud vägivaldse kuriteo toimepanemise eest vangistus ka Saksamaal. Arvestades lisaks XX isikut ja asjaolu, et isik on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus, näitab see isiku suhtumist kehtivasse õiguskorda ning annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le vajalikeks menetlustoiminguteks kättesaadav. Norra Interpoli vastuse kohaselt määrati XX 15.11.2015 rahatrahv registreerimata sõiduki kasutamise eest, sh puudus tal Norra juhiluba. Isik on Norras tegelenud ähvardamise, avalikult noa kandmise, narkootikumide ja võltsitud dokumentide käitlemisega ning rikkunud Norras viibimise reegleid. Kuigi isiku suhtes ei ole Norras süüdimõistvat otsust tehtud, näitavad Interpoli andmed tema üldist suhtumist õiguskorda. XX ei väida, et kinnipidamiskeskuses toimunud intsidendid ei ole aset leidnud. Võimaliku negatiivse käitumise jätkumisele on viidanud psühhiaater PPA esitatud ekspertiisis, milles käitumise parandamist on peetud võimalikuks, kuid mitte tingimata toimuvaks. Rahvusvahelise kaitse menetluses kogutud andmetest nähtub, et isikul tekivad enda käitumise tõttu Euroopas probleemid ning kui talle saab selgeks, et teda ähvardab väljasaatmine, lahkub ta teise liikmesriiki, kus tekivad uued konfliktid. Seega ei ole isiku vabastamisel kinnipidamiskeskusest välistatud, et ta lahkub Eestist või asub end siseriiklikult varjama. XX kinnitas 10.12.2019, et ei taha Iraani tagasi minna. 23.02.2021 teatas isik, et ei kavatse lahkumisettekirjutust täita (

§ 68p 6).

Seda kinnitas isik halduskohtu istungil. Samuti ei soovi ta väljasaatmist Türki. Põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-48-14, p 17). XX kinnipidamiskeskusesse paigutamine on proportsionaalne abinõu. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3

§-s 68 loetletud asjaoludega ei ole proportsionaalne (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13; 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Isegi kui jaatada põgenemisohtu, ei ole see nii suur, et isikut hoida kinnipidamiskeskuses. XX elu on Iraani naasmisel ohus. Isik on elanud 35 aastat Euroopas, on olnud lugupeetud ärimees, maksnud makse, päästnud inimelusid ja saanud selle eest autasusid ning on hea ja hooliv isa. Halduskohus ei ole selgitanud, miks ei võiks isikut paigutada varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Samuti oleks tal võimalik elada hotellis või endise abikaasa juures. PPA saaks kohaldada kõiki leebemaid järelevalvemeetmeid korraga, mis oleks vähem koormav kui kinnipidamiskeskuses viibimine. Määruskaebusele oli lisatud taotlus asja läbivaatamiseks kohtuistungil inglise keele tõlgi osavõtul. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I

1. Ringkonnakohus leiab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5; § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
2. Määruskaebuse esitaja on taotlenud asja läbivaatamist kohtuistungil. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea taotlust põhjendatuks. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide pinnalt, mistõttu puudub vajadus istungi korraldamiseks täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Samuti võimaldab kirjalik menetlus asja kiiremat lahendamist. Määruskaebuse esitajal oli võimalik osaleda kohtuistungil halduskohtus ja esitada seal oma seisukohti suuliselt. Seetõttu jääb rahuldamata ka taotlus tõlgi kutsumiseks kohtuistungile. 4

§ 15

lg 2 p-le 1.

§ 15

lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1). PPA hinnangul esineb põgenemise oht, sest XX on varem kriminaalkorras karistatud (

§ 68

p 4) ning ta ei soovi lahkumisettekirjutust täita (

§ 68p 6).

9.

§ 68

esimene lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase põgenemise ohtu igal üksikjuhtumil hindama. Kuigi

§-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-193-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13), ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-114, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused asjas nr 3-19-334). Samas, isegi kui isiku põgenemisohtu ei saa täielikult välistada, ei pruugi oht olla piisavalt suur tema kinnipidamiseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna. Põgenemise ohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid kogumis.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa põgenemisohule hinnangu andmisel lähtuda üksnes isiku (vangistusega) karistamise faktist. Isiku kriminaalkorras karistamine viitab küll sellele, et ta on valmis käituma õigusvastaselt ega pruugi olla usaldusväärne, kuid arvesse tuleb võtta ka muid isikuga seotud asjaolusid, sh neid, mis põgenemisohtu maandavad. Kuriteo toimepanemisest möödunud aeg ei ole pikk ja kuritegu koosnes mitmest episoodist mitme aasta vältel. Üksnes kuriteo toimepanemise aeg ei ole aga piisav põgenemisohu hindamisel. Hinnata tuleb ka isiku käitumist hiljem. PPA ja halduskohus on põgenemisohu hindamisel lähtunud konkreetsetest isikuga seotud asjaoludest. Määruskaebuses ei ole esitatud väiteid, mis lükkaksid PPA ja halduskohtu seisukohad ümber.
2. PPA on loataotluses selgitanud isiku käitumismustrit, mis viitab sellele, et ta on probleemide tekkimisel valmis Eestist lahkuma mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Varem on isik sarnases olukorras lahkunud Saksamaalt ja Norrast. Lisaks on ringkonnakohus varem hinnanud XX käitumist kirjeldavaid asjaolusid, sh talle antud erinevaid psühholoogilisi hinnanguid (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2020 määrus asjas nr 3-19-2291, p 34; vt ka 27.01.2021 määrus asjas nr 3-20-2103, p 16). Ringkonnakohtul puudub kindlus, et isik on praeguseks oma käitumist muutnud. Isiku väitel on ta küll pärast Saksamaal vanglast vabanemist muutunud, kuid samas on ta
3. a-l korduvalt osalenud erinevates intsidentides, mis on seotud kinnipidamiskeskuse ametnikega. Nimetatud juhtumite kirjeldustest nähtub, et isik ei suuda vajalikul määral enda emotsioone kontrollida. Viimane intsident kinnipidamiskeskuse ametnikega toimus 14.01.2021 (dtl 61). Seega, kuigi isik on talle määratud karistused ära kandnud, ei ole isiku käitumine kinnipidamiskeskuses aja möödudes paranenud. Ringkonnakohus peab endiselt tõenäoliseks võimalust, et isikule ebameeldiva olukorra, seisukoha või isiku korral võib isik reageerida vägivaldselt ega suuda enda käitumist kontrollida. Eelnevast tulenevalt ei ole välistatud, et kinnipidamiskeskusest vabastamisel asub isik ennast PPA eest varjama. 5

§ 15

lg 2 p-d 1–3 ega

§ 68

p-d 1–10 ei viita sellele, et isikut oleks

alusel võimalik kinni pidada avaliku korra kaitsmise eesmärgil (vrdl VRKS § 361 lg 2 p 6). 14.

§ 68

p-s 6 sätestatud asjaolu hindamisel ei oma sisulist tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust, vaid oluline on üksnes see, kas on alust arvata, et välismaalase hoiakud või käitumine on muutunud. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, miks on põhjendatud alus arvata, et vabaduses viibides ei aita isik vabatahtlikult kaasa lahkumiskohustuse täitmisele. XX käitumine ei viita sellele, et tema hoiakud lahkumiskohustuse täitmise osas on muutunud. 15. Isik tuleb reeglina saata tagasi tema päritoluriiki (

§ 17lg 1).

Isikut ei tohi saata tagasi tema päritoluriiki, kui väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise (

§ 171lg 1).

Kolmanda riigi nõusolekul on isik võimalik välja saata ka kolmandasse riiki (

§ 17lg 1).

16. XX on selgitanud, et ei soovi naasta päritoluriiki Iraani (vt ka halduskohtu 25.02.2021 istungi helisalvestis 10:25:21). Kuigi halduskohtu istungil väitis isik ka seda, et ta on kinnipidamiskeskusest vabanemisel valmis Eestist lahkuma (25.02.2021 istungi helisalvestis 11:32:53), märkis ta hiljem täiendavalt, et ei saa Iraani naasta (25.02.2021 istungi helisalvestis 12:13:12). Ringkonnakohus nõustus 14.01.2021 otsuses asjas nr 3-20-975 PPA järeldusega, et kuigi XX on usku vahetanud, ei ole tõenäoline, et talle saaks Iraani tagasi pöördumisel osaks võimude ebasoovitav tähelepanu. Lisaks on isiku väljasaatmise perspektiiv muutunud veelgi reaalsemaks, mis suurendab tema varasemat käitumist arvestades ka põgenemise ohtu (

§ 68p 6).

17. Eelneva põhjal puudub alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega.

Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). 6

alusel kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (

§ 25lg 2).

Varem viibis isik kinnipidamiskeskuses VRKS-s sätestatud alustel. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu. Isikul on olemas Iraani pass kehtivusega kuni 02.06.

1. PPA pidas halduskohtu istungil võimalikuks, et isiku saab tõenäoliselt välja saata ca kahe kuu jooksul (esimene võimalik lend Iraani 15.03.2021; halduskohtu 25.02.2021 istungi helisalvestis 10:58:09). Lisaks selgitas PPA, et esitab avalduse ka Türgile, et vajadusel isik sinna saata, kui Türgi sellega nõustub (25.02.2021 istungi helisalvestis 12:13:12).
2. Ringkonnakohtule ei nähtu mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et vaatamata

§ 15

lg 2 p-s 1 sätestatud asjaolu esinemisele on isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ebaproportsionaalne.

1. Eelnevast tulenevalt jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.02.2021 määrus muutmata.
2. XX tuleb pärsia keelde tõlkida käesoleva määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused. (allkirjastatud digitaalselt) 7