KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2021. a, Tallinn Haldusasja number 3-20-2439 Haldusasi Xi ja Yi kaebused Tallinna
) kohaselt peavad sunniraha rakendamisel olema täidetud järgmised tingimused: - isikule on tehtud ettekirjutus, millega on pandud isikule kohustus teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (§ 4 lg 1); - isikule on tehtud koos ettekirjutusega või eraldiseisvalt hoiatus sunnivahendi rakendamise kohta (§ 7 lg-d 1 ja 2); - ettekirjutuse adressaadi õigusjärglane on ettekirjutuses sisalduv kohustusest ja sunnivahendi rakendamise võimalusest teada saanud (§ 5 lg 2 p 1 ja lg 3); - ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (§ 2 lg 1); - puuduvad sunnivahendi rakendamise lubamatust tingivad asjaolud (§ 8); - sunniraha rakendamine, sh selle suurus peab olema proportsionaalne (§ 3 lg 3) ning hoiatuses ja seaduses toodud piires (§ 10 lg 1 ja 2).
- Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 12.07.2019 ettekirjutusega nr 1912899/00123 kohustati kinnistu tolleaegset omanikku peatama koheselt kõik Kõdra tee 30 teostatavad ehitustööd, ettekirjutuse teatavaks saamise hetkest, kuid mitte hiljem kui 12.07.
- Ehitustööde jätkamine/teostamine on lubatud üksnes pärast ehitusprojekti kinnitamist ja ehitusloa väljastamist ameti poolt. Hoiatuse osaks oli ka sunniraha määramise hoiatus kuni summani 5000 eurot. Hoiatusega samal päeval on koostatud ka ehitustööde fikseerimise protokoll (vastustaja 15.12.2020 vastuse lisa 11), milles on märgitud, et II korruse aknaavad katta kile või laudadega, aknaid, uksi ei ole lubatud paigaldada; konserveerimistööde lõpetamisest teatada, teavitada ametit. Ohutuse tagamiseks on lubatud paigaldada kile ilmastiku kaitseks ja ohutuse tagamiseks. Samad suunised on ka sama kuupäeva paikvaatluse aktis (vastustaja 15.12.2020 vastuse lisa 12). Eeltoodust tulenevalt on kinnistu omanikule tehtud ettekirjutus ehitustegevusest hoidumiseks koos sunniraha hoiatusega.
- X ei olnud ettekirjutuse tegemise ajal kinnistu omanik. X sai kinnistu omanikuks 12.05.2020 sõlmitud notariaalse kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepinguga. Lepingus on mh märgitud: - X kinnitab ostjana, et ta on abielus, tema abikaasa on Y, isikukood xxxxxxxxx, abikaasade varasuhtena kehtib varaühisus ning lepingu ese omandatakse abikaasade ühisvara hulka (abielufakti on tõestaja kontrollinud rahvastikuregistri elektroonilise andmebaasi andmete alusel); - Tallinna linn on 12.07.2019 väljastanud ettekirjutuse nr 1912899/
- Ettekirjutuse sisu on kajastatud lepingu lk-del 2-
- 5
(10)Kaebaja on kinnitanud ettekirjutusest teadlikku olemist ka oma 13.08.2020 kirjas (vastustaja 15.12.2020 vastuse lisa 1). Seega on kaebaja ettekirjutuse adressaadi õigusjärglasena ettekirjutusest ja selles sisalduvast sunniraha rakendamise hoiatusest teada saanud.
- Ettekirjutusega seati kinnistu omanikule keeld ehitustegevusega jätkata. Kaebaja on ka ise kinnitanud, et paigutas II korruse avadele olemasolevad uksed, samuti on kaebaja kinnitanud, et maja küljele on ehitatud n.ö putka või abiruum, mis katab kinni hoone välisseinal olevad juhtmed ja torud. Vastustaja on kohtule esitanud paikvaatluse aktid erinevatest ajahetkedest, kust nähtub, et pärast ettekirjutust, kuid veel kuni 12.08.2019 ja 11.03.2020 ehk enne kaebajate omanikuks saamist, täiendavat ehitustegevust ei toimunud ning nähtub kaebaja kirjeldatud ja 06.11.2020 hoiatuses toodud ehitustegevus
- aasta paikvaatlusaktidest ajaperioodil 29.09-24.
- Seega on kaebaja rikkunud ettekirjutusega seotud ehituskeeldu. Ka siis, kui iga tegevus üksiti ei pruugi nõuda ehitusloa või ehitusteatise esitamist, tuleb arvestada kõiki tegusid kogumis – lisaks avade katmisele ustega ja abiruumi ehitamisele ka maapinna sillutisega katmist ja võimalikku katuse katmist. Ehitustegevus ei olnud ka vabandatav. Ettekirjutuses on selgitatud, et ehitustööde jätkamine/teostamine on lubatud üksnes pärast ehitusprojekti kinnitamist ja ehitusloa väljastamist. Seega ei saanud kaebajal olla õigustatud ootust, et ta ilma vastustajat teavitamata võib teha kinnistul mistahes ehitustöid. Kohus märgib, et kaebaja on ka valinud ajutiste lahenduste (uste laudade või kilega ning juhtmete kilega katmise) asemel lahendused, mis oma olemuselt on püsivamad ning võimaldaksid korterelamut sihipäraselt kasutada – rõduustele on paigutatud selleks ette nähtud uksed ning juhtmete ja torude juurde on ehitatud abiruum, millele on ka valatud põrand. Kohus nõustub ka vastustajaga, et valminud n.ö putka on sarnane tehnoruumile, sest 06.10.2020 paikvaatluse akti fotodelt on näha, et vastavasse kohta saabuvad ja sellest väljuvad nii vesi, gaas, elekter kui ka võimalikud võrgukaablid. Kaebajal oli lubatud kaablid ja torud katta kilega ilmastiku eest kaitseks, kuid mitte ehitada. Miski lisandunud ehitises ei viita selle ajutisusele, vaid tegemist on hoone edasiseks kasutamiseks vajaliku ruumiga. Olukorras, kus samad juhtmed on olnud pikka aega välitingimustes (paikvaatluse aktidest nähtub, et juhtmed olid välitingimustes vähemalt 24.07.2019-13.10.2020), puudub ka vältimatu vajadus need katta, sh vastustaja poolt lubatud kilekattest tõhusama materjali või vahendiga. Ka ei viita sillutise paigaldamine maja ümber, mille asemele soovitakse ehitada üksikelamut, et tegemist oleks siiski ajutise, olemasoleva hoone säilimiseks vajalike hädavajalike töödega. Sealjuures ei ole menetluse käigus tõendatud väide, et osa kaebaja tehtavatest töödest oleks olnud vastustajaga kooskõlastatud (kaebuse lk 2 ja vastustaja 15.12.2020 vastuse p 15). Sillutise paigaldamine ei ole ka vajalik olukorras, kus kaebaja soovib asemele rajada üksikelamut (kaebaja 11.02.2021 seletus). Tööd kogumis viitavad siiski sellele, et kaebaja soovib hoonet sellisena säilitada. Kui vastustaja jätab omavolilisele ehitamisele reageerimata, võib see tekitada kaebajates õigustatud ootust, et ehitist ongi võimalik tervikuna seadustada. Kohus märgib, et senine kohtupraktika on ka juba püstitatud ehitise lammutamise osas olnud väga ettevaatlik, mistõttu on seda olulisem kohaliku omavalitsuse otsustav suunav käitumine edasise ehitustegevuse peatamisel ja keelamisel. Vastustaja on ettekirjutuses põhjalikult põhjendanud, miks on olemasolev olukord vastuolus planeeringuga ning seega ka avaliku huviga. Ettekirjutusest tulenevat ehitustegevuse keeldu on seega rikutud, kuna valitud meetmed on mahukad ja püsiva suunitlusega, mitte üksnes hädavajalikud hoone säilimiseks.
- Asjas puuduvad sunniraha lubamatust tingivad asjaolud (
§ 8
). Ettekirjutus on kehtiv, selle kehtivust ei ole haldus- ega kohtumenetluses peatatud ning ettekirjutuse aluseks olevad õigusnormid, eelkõige EhS § 130 lg 2 ja § 133 ei ole kehtetuks tunnistatud. 6
(10)EhS § 133 kohaselt on ettekirjutuse täitmata jätmise eest võimalik määrata sunniraha kuni 6400 eurot. Ettekirjutuses hoiatati adressaati, et võidakse määrata sunniraha kuni 5000 eurot. Xile on määratud sunniraha summas 1500, mis on kooskõlas kummagi ülempiiriga.
- Riigikohus on 22.04.2015 otsuse nr 3-3-1-72-14 punktis 27 selgitanud, et haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda ettekirjutust täitma. Proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit. Vastustaja on 06.11.2020 hoiatuses, millega otsustati ka sunniraha rakendamine, sunniraha suurust põhjendanud, leides, et juba varem on tuvastatud, et hoone ei vasta detailplaneeringule (üksikelamu asemele on püstitatud kortermaja), ehitamisega on vaatamata ettekirjutusele jätkatud; samuti ei ole hetkel esitatud ehitusprojekti, mis võimaldaks hinnata, mille järgi ehitatakse. Lisaks on vastustaja ka selgitanud, arvestab, et kinnistu omanikeks on füüsilised isikud, mistõttu ei ole asjakohane rakendada hoiatuses toodud ülempiiri (lk 5). Kohus leiab, et vastustaja kaalutlused on asjakohased. Sunniraha suurus peabki kaebajat suunama õiguspärase käitumiseni. Sunniraha kohaldamist suures summas ei saaks pidada proportsionaalseks olukorras, kus isik peab valima sunniraha tasumise ning ettekirjutuse täitmiseks vajalike kulutuste vahel. Käesoleval juhul peab kaebaja hoiduma ehitustegevusest ja tegevusest hoidumine ei nõua rahalisi ressursse. Sellisel juhul on ka õigustatud ka suurema sunniraha summa määramine, võrreldes olukorraga, kus isik peab tegema ettekirjutuse täitmiseks aktiivseid ja kulukaid toiminguid. Määratud summa ei ole ka kaebaja varalist seisundit arvestades ülemäärane. Kaebaja on selgitanud, et kavatseb tellida uue ehitusprojekti, mis tähendab, et seega peab olema kaebaja arvestanud ka tulevikus vajalike kulutustega nii projekti koostamisel kui ka ehitamisel. Kuigi kaebaja väidab, et ta on pensionär, on vastustaja toonud 18.01.2021 vastuse punktis 18, et kaebaja on kahe kasumliku äriühingu ainuosanik. See on ka kooskõlas kaebaja tahtega ehitustegevust jätkata, kuna ainuüksi pensioni arvelt projekteerimist, võimalikku lammutamist ning ehitamise jätkamist ei saa pidada eluliselt usutavaks. Sunniraha tasumine võib olla küll lühiajaliselt ebamugav ja kaebaja elus ümberkorraldusi nõudev, kuid see ei muuda rikkumise kaalukust arvestades sunniraha ebaproportsionaalseks. Eeltoodust tulenevalt on Xi suhtes sunniraha rakendamine õiguspärane ja kaebus jääb selles osas rahuldamata. II
- Yi suhtes sunniraha rakendamisel on osaliselt täidetud samad eeldused, mida kohus kontrollis Xi kaebuse lahendamisel. Yi kaebuse lahendamisel tuleb aga lahendada kaks küsimust: - kas kohus saab keelata sunniraha rakendamine kohtuotsuse seisuga, kui pärast sunniraha rakendamist ei ole kaebaja enam kinnistu omanik; - kas Y on kui ettekirjutuse adressaadi õigusjärglane ettekirjutuses sisalduv kohustusest ja sunnivahendi rakendamise võimalusest teada saanud (
§ 5lg 2 p 1 ja lg 3).
18. Varasemas kohtupraktikas on käsitletud olukorda, kus kindla kinnistu või muu varaga seotud isik, kellele on ettekirjutus tehtud, on vara võõrandanud pärast ettekirjutuse tegemist, kuid enne sunniraha rakendamist. Küll aga ei anna seadus selget vastust, mis saab juhul, kui pärast sunniraha rakendamist vahetub ettekirjutuse objekti omanik. 7
(10)Käesolevas asjas nähtub abieluregistrist10, et kaebajad on sõlminud 08.12.2020 abieluvaralepingu, mille kohaselt on abikaasade valitud varasuhteks varaühisus, v.a Kõdra tee 30 ja 32 kinnistute osas, mis on Xi lahusvaraks ja mida X võib käsitada ilma abikaasa nõusolekuta. Abieluvaraleping on sõlmitud pärast käesolevas kohtuvaidluses kaebuse esitamist. HKMS § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Eelkõige kohustamiskaebuse lahendamisel peab kohus arvestama võimaliku muutunud faktilise ja õigusliku olukorraga kohtuotsuse kuulutamise aja seisuga. Kohus leiab, et sama kohaldub ka keelamiskaebusele. Näiteks ei oleks jätkuvalt õiguspärane suunata isikut sunniraha tasuma või asendustäitmist taluma, kui kohtuotsuse tegemise seisuga on ettekirjutus kehtetuks tunnistatud või ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm kehtetuks tunnistatud (
§ 8lg 3 p-d 1 ja 2).
Kohus leiab, et eeltoodu ei kohaldu pärast sunniraha rakendamist ettekirjutuse adressaadi või tolle õigusjärglase muutumisele. Haldusorgan ei saa küll enam rakendada uut sunnivahendit endise omaniku suhtes, kuid juba rakendatud sunniraha rakendamine on võimalik lõpule viia. Seadus ei ole siinkohal ette näinud, et sunnivahendi rakendamine tuleks lõpetada. Ühelt poolt peab sunnivahendi rakendamine olema suunatud sellele, et isik käituks ettekirjutuses toodud viisil. Kohus möönab, et pärast omaniku vahetumist võib endisel omanikul olla keeruline tagada jätkuvalt ettekirjutuse täitmine. Samas on sunnivahend suunatud ka sellele, et isik siiski tagaks ettekirjutuse täitmise, mitte ei hoiduks ettekirjutuse täitmisest kõrvale. Kui isikul on võimalik pärast sunnivahendi rakendamist omand kiirelt võõrandada ja sellega sunniraha tasumise kohustusest vabaneda, muutub sellega sunniraha eesmärk sisutuks. Sealjuures on võimalik isegi koostada skeeme, et isikud vahetavad omandit kiirelt omavahel ja muudavad sellega igakordse sunnivahendi rakendamise eesmärgituks või võõrandavad omandi edasi enda osalusega äriühingutele või muudele juriidilistele isikutele. 19. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas Yi suhtes oli sunnivahendi rakendamine õigusjärglasena lubatud (
§ 5lg 2 p 1 ja lg 3).
Vaidlust ei ole selle üle, et sunniraha rakendamise aja seisuga oli Y kinnistu omanik. Samas ei olnud Y kinnistu ostmisel notariaalses tehingus osaline. Samuti ei nähtu asjast materjale, millest nähtuks, et vastustaja teavitas Yi ettekirjutusest muul ajal või viisil. Riigikohus selgitas 28.02.2018 otsuses nr 3-15-1607, et ehitusseadusest tulenevate kohustuste subjektina käsitatakse valdavalt ehitise omanikku. Samas ehitusseadus ei konkretiseeri seda mõistet juhtudel, kui omandisuhted on keerukamad (ühisomand, kaasomand jne). Seega ehitusseadusest ega ka 1. juulil 2015 jõustunud ehitusseadustikust ei tulene täpsemaid reegleid, millisel moel ja millises ulatuses kannavad ehitise ja selle asukoha maaüksuse korrashoiukohustust korteriomandite eseme kaasomanikud eraldivõetuna või ühiselt (p 10). Kolleegium ei pea korteriomandite mõtteliste osade suhtes ehitusõiguslike ettekirjutuste tegemisel solidaarkohustuste mudeli kohaldamist üldjuhul põhjendatuks. Ettekirjutus on haldusakt ning sellega pandud kohustus on oma olemuselt avalikõiguslik. Sellise avalik-õigusliku kohustuse saab isikule panna eelkõige juhul, kui isiku vastav kohustus tuleneb kehtivast õigusest, on proportsionaalne ja seega ka õiguspäraselt täidetav (p 12). Viidatud lahendis kontrollis Riigikohus konkreetse korteriomaniku kohustust tagada korteriomandite mõtteliste osade korrashoid, jõudes järeldusele, et üldjuhul tuleb vastav ettekirjutus teha ühiselt ja/või korteriühistule. Samas on võimalik teha ettekirjutus konkreetsele isikule, kui kõrvaldatav puudus või tegutsemiskohustus on tihedalt seotud talle kuuluva reaalosa ja selle korrashoiuga; või tema on rikkunud avalikku korda või põhjustanud ohu, tehes ehitustöid teiste kaasomanike nõusolekuta. Igal juhul peab pandav kohustus olema proportsionaalne ja kaasomaniku poolt mõistlikult täidetav (p 14). 10 https://abieluvararegister.rik.ee/ 8
(10)Kohus leiab, et samu põhimõtteid tuleb järgida ka sunniraha kohaldamisel, hinnates nii konkreetse omandisuhte olemust kui ka omaniku seotust kohustustega. 20. Kaebajad ei ole vaielnud vastu sellele, et kinnistu omandamise ja sunniraha rakendamise ajal kehtis kaebajate vahel varaühisus. Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara) (PKS § 25). Seetõttu sai ka Y kinnistu omanikuks. Kohus leiab, et avalik-õiguslik kohustus, mis ei ole seotud kitsalt isiku endaga (kodakondsus, elamisluba, konkreetse kutsetunnistus vms), võib vara ja omandi osas laieneda ka abikaasadele, kui kohustus on võetud perekonna huvides. Ühe pereliikme või abikaasa poolt seoses varaliste suhetega avalik-õigusliku kohustuse võtmisel tekkinud õiguslikke tagajärgi on Riigikohus lubanud laiendada kogu perele ka näiteks haldusasjas nr 3-3-1-17-03 (p 21). Sama kinnitavad ka perekonnaseaduse erinevad sätted, näiteks: - Tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra (PKS § 18 lg 1). - Abikaasa vastutab kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses nende kohustuste eest, mille kumbki abikaasa on võtnud perekonna vajaduste rahuldamiseks käesoleva seaduse § 18 kohaselt või ühisvara valitsemisest tulenevalt (PKS § 33 lg 1 p 1). Kinnistu omandamisega sai kaebajate perekond varalise hüve, mistõttu tuleb eeldada, et kinnistu omandati perekonna huvides. X on 11.02.2021 selgituses ka kirjeldanud, et kinnistule tuleb üksikelamu. Riigikohus on 13.12.2017 otsuses nr 2-15-15138 leidnud, et abielu kestel abikaasade kooselu ajal ühe abikaasa poolt liisingulepingu sõlmimisel sõiduauto kohta saab eeldada tehingut perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks (rahuldamiseks) ning seega ka kummagi abikaasa olemist nii lepingu järgseks solidaarvõlgnikuks kui ka solidaarvõlausaldajaks (p 20). Kohus leiab, et sama tuleb eeldada ka mõlema abikaasa nimele üksikelamu ehitamiseks kinnisvara soetamisel. Sealjuures on ühisomandi teket sõnaselgelt selgitatud notariaalses lepingus ning kaebaja ei taotlenud siis lepingu muutmist. Asjaolu, et kaebajad leppisid hiljem kokku, et kinnistu kuulub Xi lahusvara hulka, ei väära järeldust, et kinnistu omandamise hetkel ja vaidlustatud hoiatuse tegemise hetkel kuulus kinnistu kaebajate ühisvarasse ja kasu said sellest mõlemad kaebajad. Kinnistu omandamine ei too ka sellist vältimatult isiku endaga seotud kasu (nt õppelaenu arvel omandatud haridus, vrd Riigikohtu 04.04.2006 otsuse nr 3-2-1-18-06 p 15), millest perekond otsest kasu ei saa. Kohus ei pea seaduse mõttega kooskõlas olevaks ka tõlgendust, et abikaasa, kes notariaalses tehingus küll ei osalenud, kuid sai omanikuks, võiks käesoleval juhul ise ehitustegevusega tegeleda või siis seda ühisvara arvelt rahastada, samas tema suhtes avalik-õiguslikke sunnivahendeid rakendada poleks võimalik. Ka PKS § 19 sätestab, et abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise eest niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Kokkuvõttes leiab kohus, et kuna kinnistu ostmisel sai ühisomanikuks ka Y, tuleb tema lugeda samuti ettekirjutuse adressaadi õigusjärglaseks, kellel lasus ettekirjutuse järgimise kohustus. Abikaasade omavahelist suhet, eelkõige perekonna huvides kohustuse võtmisel tuleb käsitleda oluliselt lähedasemana kui kortermajas kaasomanike vahelist suhet. Seega on lubatav, et küll üksnes ühe abikaasa osalusel võetud kohustusest tekivad tagajärjed mõlemale abikaasale. Muus osas, sh sunniraha proportsionaalsuse hindamisel jääb kohus Xi osas toodu juurde. Kohus ei pea vajalikuks ning ka vastustaja ei pidanud hindama eraldi mõlema kaebaja maksevõimet, kuna perekonna huvides võetud kohustuse korral tekib solidaarkohustus, sh kogu ühisvara ulatuses. 9
(10)21. Kohus jätab kaebused rahuldamata. Kuna kaebused jäävad rahuldamata ning vastustajal puuduvad menetluskulud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 10
(10)