Tekkelilt XX kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 eurot.
lg 2 alusel jäeti XX tsiviilhagi läbi vaatamata osas, mis seondub temal raske tervisekahjustuse esinemisega osas, milles S. Tekkel mõisteti õigeks.
ja JX tsiviilhagi läbi vaatamata.
Tekkelilt riigituludesse menetluskuluna 918 eurot, s.o
lg 1 p-st 9, § 179 lg 1 p-st 2 tulenevalt sundraha 876 eurot,
S § 121 lg 1 järgi süüdi selles, et tema 4. novembril 2017 kella 23.00 – 23.50 ajal Saare maakonnas Saaremaa vallas Pammana külas xxx kinnistul, verbaalse vaidlusest alanud füüsilise konflikti käigus, lõi XXt vähemalt ühe korra rusikaga näkku, seejärel haaras kahe käega XX kõrist ja kägistas. S.Tekkel tekitas kägistamise ja löömisega XXle füüsilist valu ja tervisekahjustused: nahaalused verevalumid kaela eesmisele pinnale ja nahaaluse verevalumi parema silma ülalaule. S. Tekkelile oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla KarS § 121 lg 2 p 1 ja KarS § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes, mis süüdistuse järgi seisnesid selles, et tema, samal ajal ja samas kohas, mil toimus maakohtu otsusega tuvastatud tegevus, muutus verbaalse vaidluse käigus agressiivseks ning tungis kallale naabrimees XXle. Xxx kinnistu õuel ründas S. Tekkel XXt tahtlikult vigastuste tekitamiseks, võttes tal käsivartest kinni ja lõi saabastatud jalaga jõuliselt vastu XX paremat jalga selliselt, et XX kukkus maha ja murdis jalaluu. Niimoodi käitudes pidi S. Tekkel vähemalt möönma, et jalalöök tekitab teisele isikule füüsilist valu ja võib põhjustada jalaluu murru, millest 2 paranemine kestab vähemalt neli nädalat (reaalselt paranes 4 kuud). Sellegipoolest jätkas S. Tekkel maas lamava XX peksmist jalaga, mida XX üritas käte ja jalaga tõrjuda. XXl õnnestuski S. Tekkeli jalast kinni saada nii, et S. Tekkel kukkus XXle peale. Kui S. Tekkel tasakaalu tagasi sai, liikus ta XX kohale ja lõi XXt korduvalt rusikaga näkku ning peale seda haaras kahe käega kinni XX kõrist ja kägistas, samal ajal karjudes „ma tapan su ära“. XXl õnnestus S. Tekkeli haardest vabaneda, püsti tõusta ning sündmuskohalt põgeneda. S. Tekkel tekitas löömise ja kägistamisega XXle füüsilist valu ja tervisekahjustusi - parema sääreluu tagumise serva murru ja pindluu alaosa pekse nihkumisega murru koos kontsluu-sääreluu liigese eesmise ja välimise nihestusega, nahaalused verevalumid kaela eesmisele pinnale ja nahaaluse verevalumi parema silma ülalaule. Ekspertiis tuvastas, et XX parema sääreluu tagumise serva murd ja pindluu alaosa murd on raske tervisekahjustus, mille paranemine kestab vähemalt 4 kuud, s.t S. Tekkel põhjustas XXle raske tervisekahjustuse, kuid tegi seda ettevaatamatusest, sest möönates, et jalaga löömise tagajärjel võib teine isik saada jalaluumurru, mis üldise arusaamise juures paraneb kiiremini kui 4 kuud, oleks ta tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidama ette nägema ka võimalust, et selline vigastus sellise tugeva löögi tagajärjel võib tekitada raske tervisekahjustuse. Maakohus leidis, et kannatanul konfliktijärgselt esinenud vigastused on dokumenteeritud kiirabikaardil ja vigastuste tekkemehhanismi kohta on esitatud tõendina eksperdiarvamus. Seevastu süüdistuses kirjeldatud (vigastusteni viinud) sündmuste käigu puhul on tegemist olukorraga, kus otsesteks tõenditeks on üksnes kannatanu ja süüdistatava ütlused. Tunnistajaid, kes oleks toimunut pealt näinud, ei ole. Puudub ka video-või audiosalvestis või muu sündmuse kohta vahetut teavet andev tõend. Nii on kohtul süüdistus- või kaitseversiooni kontrollimisel võimalik osapoolte ütluste kõrval tugineda vaid kaudsetele tõendiallikatele. Sündmuste osas, mis toimusid süüdistatava kinnistul, on otsesteks tõenditeks ainult süüdistatava ja kannatu ütlused, milles konflikti kujunemise ja käigu osas kokkulangevused puuduvad. Olukorras, kus otsesteks tõenditeks on ainult kahe sündmuses osalenu ütlused, mis üheski detailis ei kattu, peavad muud kogutud tõendid (kaudsed tõendid) võimaldama teha kindlaid järeldusi, et lugeda süüdistusversiooni tõendatuks. Süüdistusversiooni kohaselt tuleb sündmuse asjaolud ja käik tuvastada kannatanu ütluste põhjal, kuna kogutud kaudsed tõendid kinnitavad, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Et süüdistaja esitas tõendeid kannatanu ütluste usaldusväärsuse toeks ka süüdistuses kirjeldatud konfliktile eelnenud sündmustiku valguses, pidas maakohus vajalikuks nende usaldusväärsuse kontrollimiseks hinnata kannatanu ütlusi konfliktile eelnenud sündmustest, mis ei ole süüdistusega faktiliselt hõlmatud. Kohus tõi välja, et prokuratuur pidas oluliseks tõendada, et XX ei läinud S. Tekkeli juurde planeeritult, s.t XX ei teadnud, et S. Tekkel on kodus ega pidanud ka võimalikuks, et S. Tekkel oli see, kes nööri katki sõitis. XXl oli väidetavalt eesmärk minna poolsaare lõppu, kus on ta karjamaad, teel olles märkas S. Tekkeli maja tulesid, sai teadlikuks, et S. Tekkel on suvilasse tulnud, mis andis mõtte küsida, kas S. Tekkel teab midagi nööri katki sõitnud autost. Süüdistusversiooni kohaselt võttis S. Tekkel tema juurde tulnud XX maja uksel vastu XXt relvaga sihtides ning eelnevalt kuulis XX toast relva vinnastamise heli. Prokurör soovis kinnitada kannatanu ütluste usaldusväärsust uurimiseksperimendiga 3 kogutud tõendiga, et relva vinnastamise heli on läbi S. Tekkeli maja välisukse terrassile kuulda (protokoll kd I, tl 116-117, salvestis cd-plaadil ümbrikus kd I tl 118). Maakohus analüüsis põhjalikult kannatanu ja tunnistajate – kannatanu abikaasa ja poja – ütlusi, tõi välja vastuolud, millised esinevad süüdistusversiooni ja ütlustes esitatud asjaolude vahel, seostas ütlused sündmuste käiguga ning esitas omapoolsed järeldused. Maakohus leidis, et tunnistaja YX ütlused, et ta sai kogu teabe kinnistut läbinud autost pojalt, kes kuulis signaali andmist, ja aknale minnes nägi Pakulaiu poole lahkuvat autot, ei ole veenvad ja eluliselt usutavad. Lisaks, kõnes häirekeskusele nentis YX XXst rääkides, et ilmselt XX närv ei pidanud vastu ja ta läks sinna (S. Tekkeli juurde). Kohus leidis, et XX pidi teadma S. Tekkeli kodus viibimisest juba varem, ja samuti, et tol õhtul sõitis läbi tema kinnistu ja nööri just S. Tekkel. Nii ei pidanud kohus usaldusväärseks kannatanu ütlusi, et ta lahkus kodust muul eesmärgil, kui S. Tekkeli juures selgituste saamine. Kannatanu kirjelduse kohaselt oli hetkel, kui S. Tekkeli majauks avanes, tal käes vintrelv ja ta sihtis sellest kannatanut 4-5 sekundit. Prokurör esitas selle väite usaldusväärsuse kinnitamiseks uurimiseksperimendi tulemuse, et nii vaikuses kui muusikas on kuulda toas relva vinnastamise heli läbi kinnise ukse õue. Uurimiseksperiment viidi läbi S. Tekkeli elamus, seoses XX versiooniga, et ta majast seest (läbi ukse) kuulis S. Tekkeli tulirelva vinnastamise heli. Maakohtu hinnangul ei anna uurimiseksperimendiga kontrollitud fakt, et läbi S. Tekkeli maja ukse on kuulda relva vinnastamise heli, mingitki teavet sellest, kas majas relv tol õhtul oli, relva ka tegelikult vinnastati või S. Tekkel uksel kannatanut relvaga vastu võttis. Asjaolu, kas S. Tekkeli kodus relv tol õhtul oli, ei ole kohtueelses menetluses püütud selgitada. S. Tekkeli elukohas sündmuse järgselt käinud politseiametnik kohtus antud ütluste kohaselt relva ei näinud, lisades, et seda ka eraldi ei otsitud. XX ütlusi, et S. Tekkelil oli tol õhtul kodus relv, millega ähvardades teda vastu võttis, ei kinnita eraldi ega kogumis ükski tõend. Uurimiseksperimendiga kontrollitud fakt ei anna kohtu hinnangul tõendit, et relva vinnastamine ka XX kirjeldatud situatsioonis toimus ja seetõttu ei saa see kinnitada ka XX ütluste usaldusväärsust. Lisaks märkis maakohus, et XX relvaga ähvardamine või fakt, et S. Tekkel oma elamu ukse avanedes saabujat (XXt) relv käes vastu võttis, ei ole süüdistuse faktilistes asjaoludes ka hõlmatud. Prokurör ei heida S. Tekkeli sellist tegevust kokkuvõttes ette. Kohtuvaidlustes leidis prokurör, et metsas enda kaitseks relva võtmine on loogiline ning ka see, et nähes külalisena naabrimeest, seepeale relv ära panna. Asjaolu, et S. Tekkel on jahimees ning tema nimele on registreeritud relvad ning kannatanud on eeltoodust teadlikud enne sündmust, ei ole vaidluse all. Registreeritud relvade olemasolu on prokurör tõendanud, esitades kohtule väljatrüki S. Tekkeli nimele registreeritud relvadest. Maakohus tõi kohtuotsuses välja sisulised vastuolud kannatanu ütlustes nii selles osas, mis puudutab kirjeldust, kuidas algas kohtumine süüdistatavaga, kui ka konkreetse sündmuskoha osas hoovis. Kohus ei nõustunud prokuröriga, et kui ei ole tõenditest tuleneva vastuolulise teabe tingimustes mõõdetud või kindlaks tehtud, kus sündmus toimus, tuleb lugeda sündmuse toimumine tõendatuks kannatanu versioonis. Sõna-sõna vastu olukorras on süüdistusel kõrgendatud kohustus tõendeid koguda. Kohus märkis, et kannatanu XX ei jäänud kohtus ristküsitlusel antud ütlustes enda versioonile kindlaks ning sarnaselt kirjeldusele esimesest kontaktist, varieerusid tema ütlused detailsetest kirjeldustest väiteni, et täpselt ei mäleta. Esmasküsitluses 4 prokurörile vastates kirjeldas kannatanu S. Tekkeli rünnet pisasjadeni. Samas väidab kannatanu, et süüdistatav hoidis temast ajal, kui kannatanu selg ees taganes, nii kahe käega kinni, kui lõi kahel korral rusikaga. Prokuröri esitatud dokumentaalsed tõendid konkreetse koha osas informatsiooni ei anna. XX välistas enda versioonis, et tema oleks S. Tekkelit konflikti kestel füüsiliselt rünnanud või vastu löönud. Ajast, kui ta kodust tuli, kuni kukkumiseni S. Tekkeli ründe tagajärjel, oli XXl ühes käes telefon ja teises taskulamp. Taskulamp ja telefon kukkusid siis maha. Kohtul kujunes veendumus, et nii kannatanu kui süüdistatav pisendavad oma rolli konfliktis. Füüsilise konflikti algatajatena osutavad mõlemad vastastikku teineteisele ning on konfliktis passiivseks pooleks. Kannatanu välistas oma ütlustes, et teadis süüdistatava kodus viibimisest. Ta väitis, et kodust minnes pidas ta kindlaks, et nööri lõhkus keegi võõras. Kannatanu on eitanud, et tema oleks olnud süüdistatava suhtes vestluses valjuhäälne või provotseeriv: „Ma pole häält tõstnud ega valjusti koputanud. Ma täiesti rahulikult, normaalse inimese juurde minnes, ootasin, et mind võtab vastu normaalne inimene“. Prokuröri täpsustuse peale, et kannatanu ei karjunud, kinnitas kannatanu: „Absoluutselt. Ma oleks pojad kaasa võtnud, kui ma oleks agressiivse plaaniga sinna läinud. Mul polnud põhjust. Kui mulle relv ette löödi, siis ma jumala eest, et ma saaks koju kuidagi. Ma olen ka ikkagi kartlik, kardan ka.“ (kd 1 tl 84-92, 21.09.2020 istungi protokoll lk 11-27). Süüdistatava versioonis röökis ja karjus ainult kannatanu. Süüdistatava poolt tunnistaja E.V vahetult peale sündmust telefonis konflikti käigu kohta räägitu vastab süüdistatava ütlustele osas, milles ta väitis kannatanupoolset rünnet ning kannatanu jooksujalu lahkumist. Süüdistatava kohtuistungil antud ütlustest erinevalt, ütles ta telefonis tunnistajale, et lõi kannatanut vastu (E.Vle kõne aeg jne: Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (tl 133-134) kõne kestus 05.11.2017 00.0100.05). Tunnistaja E.V ütlus on tõend
Kohus ei nõustunud prokuröri käsitlustega E.V ütluste tõendikogumis arvestamisel. Prokurör leidis, et süüdistatava poolt tunnistajale telefonikõnes räägitu süüdistatava poolt konflikti käigus kannatanule „vastu andmisest“ on tõendina lubatav
Samas tunnistaja ütluseid süüdistatavalt kuuldust, mille kohaselt XX ründas S. Tekkelit, on prokurör hinnanud kui tõendiväärtuseta. Prokurör ütles vaid, et XX tuli kallale, kuid ei täpsustanud, mis kallale tulek tähendas täpselt. Erinevalt prokurörist leidis kohus, et E.V ütlused on tõendina usaldusväärsed. Kuigi enamuses on tunnistaja ütlused süüdistatavale soodsad, siis osas, milles tunnistaja vahendab süüdistatava räägitut kannatanule vastu andmisest, on tunnistaja ütlus ilmselgelt vastuolus süüdistatava huvidega. Eelöeldu annab põhjuse pidada E.V ütlusi S. Tekkelilt kuuldu kohta usaldusväärseks. Süüdistusversioonis kinnitava tõendina viidatud tunnistaja L.R kirjeldatud määrdumised S. Tekkeli riietel (vereplekid särgil ja määrdumine püksipõlvel), võivad samavõrra eluliselt usutavalt olla tekkinud ka süüdistatava kirjeldatud viisil, s.o päevaste jahitegevuste käigus. Tunnistaja kirjeldus ei võimalda väita määrdumise tekkimist just süüdistuses esitatud viisil. Tunnistaja arvamus, et heledate riietega ei käida jahil, ei ole tõend. Süüdistatav jäi kohtus versiooni juurde, milles kannatanu lõi esimesena, lõi rusikaga rindu, jalaga vastu reit, seejärel haarasid mehed üksteisel kaelast või õlgadest ja süüdistatav lükkas kannatanu verandalt maha. S. Tekkeli kirjeldusel: „Minul olid verevalumid jalalöögist, siis kuna hoidsime kätest üksteisel kinni, siis olid verevalumid käte ja kaela peal, rinnus oli valus, millest ma ka oma arstile rääkisin. Käisin ja näitasin 5 üle“. Süüdistatava väide ei loo alternatiivset versiooni kannatanu vigastuste tekkemehhanismist, kuid tõendatuse korral toob sisse olulise erinevuse sündmustest süüdistusversioonist, milles kannatanu oli algusest lõpuni konflikti passiivne pool. Perearsti tõendist nähtub, et 7.11.2017 pöördus S. Tekkel perearsti poole, et fikseerida toimunud rünnakut 4.11.2017 öösel vastu 5.11.2017. Objektiivse leiuna on kirjeldatud mõlemal õlavarrel umbes 3-5 sõrmejäljekujulist lillakas-kollakat muljumisjälge, vasaku reie keskosas umbes 8-9 cm suurune hematoom kollakaslillakat värvust, palpatoorne valulikkus vasakpoolsete alumiste roiete vajutamisel rindkere eesseinal (kd I tl 131). Prokuröri hinnangul ei saa sellele poolt esitatud meditsiinidokumendile viidates rääkida mingist põhjendatud kahtlusest süüdistusversiooni suhtes. Kohus ei nõustunud prokuröri poolt süüdistatavale pandud tõendamiskoormisega, s.o kohustusega esitada süüdistataval meditsiinidokumendis kirjeldatud tervisekahjustuste tekkemehhanismi tõendamiseks eksperdi- või asjatundja arvamus. KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava tervisekahjustuse tekitamist tõendades on praktikas tavaline kasutada ütlusi kinnitava tõendina vigastuste kirjeldust, mis on arsti poolt väljastatud tõendis objektiivse leiuna fikseeritud. Tõendamiskoormis ei eelda hematoomide tekkemehhanismi kohtuarstliku ekspertiisiga kindlakstegemist. Hematoomide tekkemehhanismi (tömbi jõu mõju pehmetele kudedele) mõistmine ei jää väljaspoole tavapärase üldteadmise piire ega loo olukorda, kus oleks vaja rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. S. Tekkeli õlavartel tuvastatud kollakas-lillakad sõrmejäljekujulised muljumisjäljed seostuvad realistlikult tema kirjeldatuga, et kannatanu haaras ja hoidis tal konflikti käigus käsivartest. S. Tekkeli reiel tuvastatud hematoomi on küll võimalik tema kirjeldusega seostada, samas on jalale hematoomi tekkimise võimalused niivõrd laiad (lüües end kõva eseme vastu, kukutades eseme peale vms), et siit ei saa teha mõistliku kahtluseta järeldust, et süüdistataval objektiivse leiuna kirjeldatud hematoom reie keskosas on seostatav just kannatanult saadud võimaliku löögiga. Sama järelduskäik kehtib ka S. Tekkeli roiete palpatoorse valulikkuse kohta. S. Tekkeli väide, et tal olid verevalumid kaela pinnal, ei ole esitatud tõendiga kontrollitav. Kohus leidis, et kui on realistlik süüdistatava versioon, et muljumisjäljed süüdistatava õlavartel on tekitanud kannatanu 4.11.2017 füüsilise konflikti käigus, seab see omakorda kahtluse alla kannatanu väited, et ta hoidis kogu aja kuni kukkumiseni ühes käes telefoni ja teises taskulampi. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et ta oleks süüdistatavast kätega haaranud. Kohus leidis, et eelnev ei võimalda võtta ühest seisukohta kannatanu ütluste usaldusväärsuse määra osas. Kohus viitas XX haigusloo andmetele, tema kohtuarstlikule ekspertiisile, ja leidis, et arvestades sündmuse asjaolusid ja kannatanul tuvastatud tervisekahjustusi (kägistamisjäljed kaelal ja hematoom silma ülalaul), on eluliselt usutav, et need on tekitatud süüdistatava poolt kannatanu kirjeldatud viisil (rusikalöögi ja kätega kõrist kägistamisel). Süüdistatava poolne pelk eitamine ei muuda tagajärgi olematuks ega loo põhjendatud kahtlust eelnimetatud vigastuste aja või tekkeviisi kohta. Samas ei pidanud kohus võimalikuks lugeda tõendatuks, et S. Tekkel lõi XXt jalaga ja sel moel, et tekitas talle jalaluu murru. Süüdistuse kohaselt lõi S. Tekkel saabastatud jalaga jõuliselt vastu XX paremat jalga selliselt, et ta kukkus maha ja murdis jalaluu. Ekspertiisiaktis on kajastatud XX tervisekahjustus jala osas: parema sääreluu tagumise serva murd ja pindluu alaosa pekse nihkumisega murd koos kontsluusääreluu liigesest eesmise ja välimise nihestusega. Kohtuarst-eksperdi arvamuse 6 kohaselt võib selline vigastus olla saadud nii löögist kängitsetud jalaga kui ka kukkumisest vastu kõva tömpi pinda. Ekspert on osutanud, et vigastus on saadud tömbi vägivalla toimel, mööndes, et vigastuse tekkemehhanismi on kohtuarstlike meetoditega keerukas määrata. Toetudes radioloogi konsultatsioonile peab ekspert sellise vigastuse tekkimist võimalikuks siis, kui labajalg on fikseeritud ja ülejäänud kehaosa liigub suure kiirusega ettepoole - seega kas vigastus tekkis suure jõu (löögi) tagajärjel tagant või suure kiirusega keha kukkumisel ette. Ekspert märgib, et võimalikud mõlemad tekkemehhanismid - löögist kängitsetud jalaga, kukkumisest vastu kõva tömpi pinda ning võimalik on parema jala vigastus endale ka ise tekitada. Eksperdi järeldused XX jalavigastuse tekkepõhjuste kohta näevad võimalikuna lööki kängitsetud jalaga. Niisiis on jalalöögiga XXle jalaluumurru tekitamise süüks arvamiseks S. Tekkelile vaja väljaspool mõistlikku kahtlust tuvastada, et S. Tekkel lõi XXt süüdistuses kirjeldatud viisil - saapas jalaga. Väide, et S. Tekkelil olid konflikti ajal saapad jalas, baseerub üksnes kannatanu ütlustel. Muid toetavaid tõendeid sellele ei ole. S. Tekkeli väitel tal saapaid jalas ei olnud, oli sokkides. Nii prokurör kui kaitsja tõstatavad enda versiooni tõepärasuse prevaleerumiseks vastupidise versiooni üle elulise usutavuse argumendi. Nii toetub kaitsja S. Tekkeli jalas saapaid eitades sellele, et inimesed ei viibi toas välisjalanõudes. Prokurör omakorda, et XX jutt on usutav ja olukorras, kus S. Tekkel viibis toas riietes, millega ta (enda sõnul) eelnevalt ka jahil või looma nülgimas oli käinud, pole välistatud, et tal saapad jalas olid. Kohus leidis, et eluliselt usutavad on mõlemad versioonid. Kuid sellest ei piisa süüdistuse kinnitamiseks. On võimalik, et S. Tekkel XXt konflikti käigus muuhulgas jalaga lõi, kuid seda, et tema jalavigastus on tekitatud süüdistuses kirjeldatud viisil tõendatuks lugeda ei saa. Kohtul ei ole võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi (faktilisi asjaolusid, mida ei ole süüdistuses esitatud) inimesele omistada. Nii ei saa kohus asuda analüüsima ega tegema järeldusi, kas XX jalavigastus võis tekkida konflikti käigus ka näiteks S. Tekkeli löögist saapata jalaga. Viisil, mida XX on demonstreerinud ütluste olustikuga seostamise protokollis, ei saaks löök ka saapata jalaga eksperdi kirjeldatud vigastuse tekkemehhanismi kontekstis puht põhimõtteliselt automaatselt sellist vigastust välistada. Kohtu hinnangul esineb saapas jalaga löömise osas kahtlus, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks
Y ja JX ähvardamise süüdistuse osas luges maakohus kannatanute ja tunnistaja kokkulangevate ütluste põhjal tuvastatuks, et S. Tekkel sõnavahetuse käigus ütles JXale, et murrab (või laseb) tal mõlemad jalaluud murda (süüdistuses kui JXale ähvardus mõlemad jalaluud puruks lüüa), ning YXale ja JXale, et paneb nende maja(d) põlema ja hävitab nad sealt (süüdistuse kui ähvardus nendele kuuluvad hooned põlema panna ja kogu nende perekonna hävitada). Kohus pidas vajalikuks märkida, et S. Tekkeli öeldu osas: „/…/ ja hävitan teid siit“ on olemuselt ja hõlmatuselt ja võimalikult realiseerimisviisilt ebamäärane. Kohtuliku uurimise käigus ei ole hävitamisele suunatud lausungi sisu selgitatud. Kannatanud on andnud sellele erinevad tõlgendused. Kannatanu YX leidis et tegemist võib olla nende perekonna sealt külast hävitamisega ja nentis, et ta ei saanud aru, mida see tähendas, võib-olla midagi füüsilist. Kannatanu JX ähvarduse sisu, nii nagu tema sellest aru sai, ei avanud. Kohus leidis, et lähtudes süüdistuse tekstist, milles kirjeldatakse, et S. Tekkel ähvardas tahtlikult naabreid YXat ja JXat tervisekahjustuste tekitamisega ning nendele kuuluvate hoonete hävitamisega, on nii põlema panemine kui hävitamine süüdistuse kohaselt 7 suunatud varalise kahju tekitamisele (hoonete hävitamisele). Maakohus leidis, et S. Tekkeli lausetes väljendatud viisil (murdmine ja põlema panemisega hävitamine) on KarS § 120 koosseisulise tagajärje kaasatoomine ka võimalik. Seega vastab tema öeldu sisu KarS § 120 lg 1 dispositsioonile, s.o saab öelda et tegemist on ähvardusega. Tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt asus kohus samas seisukohale, et S. Tekkeli tegevuse ei täida KarS § 120 lg 1 koosseisu, kuna kannatanutel puudus alus karta ähvarduse täideviimist (viited Riigikohtu otsustele 3-1-1-59-11; 1-19-1849). Süüdistusest ja kannatanute ütlustest nähtuvalt põhines nende kartus asjaolul, et S. Tekkel oli neile teadaolevalt eelmisel hilisõhtul kehaliselt väärkohelnud nende pereliiget XXt, teda jahirelvaga ähvardanud. JX on ütlustes selgitanud, et ähvardused tundusid talle reaalsed eelmise õhtu sündmuste valguses ning füüsilise ründe võimalikkuse muutis talle usutavaks asjaolu, et Sven Tekkel on temast füüsiliselt suurem. Ühtlasi oli süüdistatav ähvarduste lausumise ajal ka ärritunud ja ähvardava hoiakuga. Kohtu hinnangul oli oluline, et kannatanu teadmine kartuse põhjuseks olevast asjaolust oli olemas ka enne sõnavahetuse eskaleerumist, s.o kui S. Tekkel autoga traktori ees peatus. Sellest, et JX, hoolimata süüdistatava ärritunud olekust, päris süüdistatavalt aru eelneva õhtu sündmuste ja isa vigastuste kohta ning teatas , et läbipääsu nende kinnistult hakkab nööri asemel tulevikus sulgema metallist värav, nähtub, et ta ei kartnud süüdistatavast tulenevalt reaalset ohtu. Hoonete põletamisele (hävitamisele) suunatud lausete mõjust selgitas kannatanu, et pidi samal õhtul veel Tallinnasse sõitma ja tal hakkas hirm tekkima, et kuidas jätta koju töövõimetu puudega ema, 90-aastane vanaema ja 15-aastane vend, et kuidas nemad hakkama saavad või end tunnevad. Sellega on kannatanu väljendanud küll muret lähedaste emotsionaalse seisundi üle, kuid ei nähtu kannatanu hirmu, et S. Tekkel ähvarduse hooneid põlema panna (hävitada) ka tegelikult plaaniks teoks teha. Asudes hindama, kas kannatanus tekitatud võimalik hirmutunne tervisekahjustuse tekitamisest mõnele pereliikmele (hoonete põletamise või hävitamisega) olnuks tõsiseltvõetav, väljuks kohus süüdistuse piiridest. Kannatanu YXa sõnul võtsid S. Tekkeli sõnad ta keeletuks ja panid sisemiselt värisema. Kannatanule tundus reaalselt, et ta S. Tekkel võib kohe seda teha, eriti eelmisel õhtul on juhtunu ja abikaasaga tehtu tõttu. Maakohus leidis, et on eluliselt usutav, et S. Tekkeli öeldu tekitas kannatanus ebameeldivaid emotsioone ja ärevust. Kohus viitas vajadusele arvestada ka perekond X ja süüdistatava pingelisi suhteid. Süüdistuskõnes on prokurör välja toonud süüdistust kinnitava argumendina, et suhted süüdistatava ja kannatanute vahel ei olnud head, kuid mingit ähvardamist varem ei ole olnud. Tegemist on asjakohase faktiväitega, samas ei saa selle pinnalt lugeda veenvaks, et hetkel kui ähvardus öeldi, tuli seda pidada tõsiseltvõetavaks. Samavõrra saab pikalt heanaaberlike suhete puudumise situatsioonis asuda seisukohale, et just eelhoiaku tõttu adus kannatanu öeldut teravamalt ja reageeris emotsionaalsemalt kui neutraalsete naabrisuhete pinnalt ootamatult tekkinud sõnavahetuses. Kohus pidas vajalikuks arvestada ka kannatanute tegevust sündmuse järgselt. YXa ütlustest nähtuvalt soovitas poeg tal küll politseisse helistada, aga ta ei helistanud. YXa selgitusel oli asi juba toimunud ära ja ta ei näinud mõtet, et politsei peaks kohe kohale tulema. Seetõttu ta kasutas võimalust teha politsei kodulehele süüteoteade, kus sai asjad kirja panna. Süüteoteate koostasid JXaga koos. Sellest nähtub, et kannatanud ei pidanud tõenäoliseks S. Tekkeli naasmist või ähvarduse teoks tegemist. 8 Tuvastatud asjaolusid arvestades ja hinnates S. Tekkeli öeldut keskmise mõistliku kõrvalseisja vaatepunktist, ei olnud kohtu hinnangul tegemist reaalsete ähvardustega, vaid eskaleerunud sõnalise konflikti käigus üle keenud emotsioonide pinnalt mõtlematult välja öelduga ning on pigem praalivad. Sealjuures tuleb kõrvaltvaatajana arvesse võtta ka kannatanute rolli sõnavahetuse ägenemisel. Situatsioonis, kus kannatanud, teades S. Tekkeli ärritumist takistatud tee tõttu, on pärinud temalt eelmise õhtu intsidendi kohta ning selmet, et vestlust vältida ja lasta naabril lahkuda, on kannatanud selgitanud, et teele, mida süüdistatav kasutab koju liikumiseks, ehitavad nad värava, on kõrvaltvaatajana konflikti teise poole süvenev ärritatus ka ette nähtav. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatava kaitsja, prokurör ja kannatanute esindaja. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. M.Sikut taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava S. Tekkeli süüdimõistmises, tema õigeksmõistmist ja menetluskulude riigi kanda jätmist. Apellant ei nõustu maakohtu otsuse resolutsiooni p-ga 37, ja leiab, et see tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Menetlusõiguse olulisteks rikkumisteks on kaitsja hinnangul resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme asjaoludele ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumine. Oma seisukohti põhjendab kaitsja kokkuvõtlikult järgmiselt. Puudub vaidlus, et XX ja S. Tekkeli vahel toimus süüdistuses märgitud ajal ja kohas intsident ja mõlemal esinesid vigastused. Kannatanu löömine ja kägistamine e süüdistuse osa, milles kohus mõistis S. Tekkeli süüdi, ei ole usaldusväärselt tõendatud. Oluline on, et 4. novembri 2017 öösel ei tulnud S. Tekkel XX elukohta, vaid vastupidi. Kannatanu väide, et ta soovis minna poolsaare tippu uurima, kas seal ei ole võõraid inimesi, on otsitud. S. Tekkel viibis rahulikult kodus. Tal polnud eluliselt usutavat vajadust tungida kallale ukse taha tulnud kannatanule. Vastupidi – intsidendi tekitajaks, mis päädis riiuga, oli ainuusutavalt kannatanu. Juhul, kui asja oleks soovitud lahendada rahulikul teel, võinuks see toimuda järgmise päeva hommikul valges, rahunenud olekus, mitte keset südaööd. Esineb kahtlus, kes füüsilise konflikti algatas ja kes ennast esimesena kaitses. Kohus järeldas meelevaldselt, et see pidi olema S. Tekkel, kes ka osa kehavigastusi XXle tekitas. Küsimus jääb, kes ja millal tekitas vigastused S. Tekkelile? On inimlikult mõistetav, et kui tekib käsikähmlus, siis on raske tagantjärgi, eelkõige shokiseisundist tulenevalt, mäletada kõiki üksikasju. Oluline pole, kas S. Tekkel asus ennast kaitsma aktiivselt või passiivselt. Ta avaldas esmasel ülekuulamisel politseis lihtsalt, mis tol öösel toimus. Milliseid hüpoteese esitas kaitsja menetluses, ei oma asja sisulise lahendamise tulemina tähtsust, kaitsja soovis näidata, et ka nii võis juhtuda. Viidetega Tallinna Ringkonnakohtu lahendi 1-17-11002 p-le 8.3 selgitab kaitsja, missugused on S. Tekkeli õigused kaitseversiooni esitamisel ja kuidas ta on seda teinud igati seaduslikult. 9 Olulise tähtsusega on tunnistaja E.V ütlused, kes on eeluurimisel ja kohtus selgitanud, et vahetult peale konflikti helistas talle ärritunud olekus S. Tekkel ja ütles, et naabrimees tuli talle kallale ja ta andis ka vastu. Sellest järeldub, et S. Tekkel oli sisuliselt hädakaitse seisundis ja kaitses ennast öise ründe vastu. Ka seda tulnuks kohtul süüdistatava kasuks hinnata. Maakohus ei kummutanud kõiki kahtlusi veenvalt ja rikkus nõnda
Kohtu järeldused tuginevad osaliselt oletustele ja siseveendumusele. Siseveendumus ei ole iseseisev tõendiallikas. Samuti on kohus ülaltoodud asjaoludel kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust ehk langetanud osaliselt süüdimõistva kohtuotsuse. Kannatanute XX, YXa ja JXa lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Tamm taotleb otsuse tühistamist S. Tekkeli õigeksmõistmise osas ja uue otsusega tema süüdimõistmist KarS § 121 lg 2 p 1, § 119 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi. Apellant leiab, et kohus eksis materiaalõiguse kohaldamisega, tõlgendas tõendeid ebaõigesti ja ebaõiglaselt, mis tõi kaasa vale otsuse. Kohtuotsuse tühistamise aluseks on
S § 121 lg 2 p 1 ja § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest vangistus kohtu äranägemisel. Samuti palub apellant rahuldada kannatanute tsiviilhagid ja mõista S. Tekkelilt kannatanute kasuks välja mõistlik hüvitis mittevaralise kahju eest. Apellant leiab, et kohus oli põhjendamatult siseveendumusel, et kannatanu XX valetab ja süüdistatav räägib tõtt. Seejuures jättis kohus apellandi hinnangul arvestamata järgmised asjaolud. XX oli sündmuste toimumise ajal 63-aastane pensionär, talunik, kes on kogu elu elanud oma talus xxx kinnistul Pammana külas, kus on abikaasaga üles kasvatanud neli last. Ta peab ligi 200 lammast ja on sõlminud lepingu PRIA-ga poollooduslike hoiualade hooldamiseks. Ta on umbes 180 cm pikk ja kaalub 70-80 kg. S. Tekkel oli tollal 10 aastat noorem mees, kes omab samas kohas suvilat, mida kasutab põhiliselt jahipidamiseks ja kalapüügiks. Ta on umbes 185 cm pikk, ca 95 kg raske. Ta elab Tallinnas, kus tegutseb FIEna, kes rendib väidetavalt välja piljardilaudu. 2017.a tulu peale tulumaksu mahaarvamist oli 602 eurot. Arvestades, et süüdistataval on Tallinnas mitu kinnistut, samuti on tal ja abikaasal auto, siis võib arvata, et ta varjab tegelikke tulusid. Eelneva pinnalt on apellandi hinnangul küsitav, miks peaks 10 aastat vanem, rahulik pensionär ja 10-15 kg kergem mees ründama 10 aastat nooremat, raskemat ja agressiivsemat meest tema kodus? See pole reaalne. Kui XX tahtnuks rünnata jahimees S. Tekkelit, oleks ta kaasa võtnud täiskasvanud pojad, või vähemalt kaitsevahendi, mitte üksnes taskulambi ja telefoni. Lisaks, kannatanu ja süüdistatava iseloomud on täiesti erinevad. XX on rahulik talumees, kes praktiliselt alkoholi ei tarvita. S. Tekkel on äkiline elu-jahi- ja kalamees, kes tarvitab sageli alkoholi (mida ta oli tarvitanud ka sel õhtul, kui oli edukas jahilkäik Metsküla jahiseltsis). Apellant selgitab kohtu poolt välja toodud XXa ütluste vastuolude osas ehk miks ta ei mäletanud, kes ukse avas, järgmist. XX on korduvalt nii abikaasale ja pojale, kiirabile, uurijale saatnud kirju, kus kirjeldas kuriteosündmust samm-sammult ja ühesuguselt. S. 10 Tekkel kasutas eeluurimisel õigust mitte anda ütlusi. Kohtu arvates oli see õige käitumine. Kõik, mida süüdistatav kohtus ühel korral rääkis, oli kohtu hinnangul õige, vähemalt polnud selles vasturääkivusi. Lisaks tuleb arvestada, et kui konfliktsituatsioon tekib ootamatult, siis on kolm aastat peale sündmuse toimumist keeruline kindlaks teha, kuidas täpselt miski oli, ning kas ukse tegi lahti süüdistatav või kannatanu. Kuna uks oli lukustatud (seda ütles kannatanu), siis pidi selle lahti tegema süüdistatav, uks oli suletav seestpoolt. Samuti ei saa kannatanu kahjuks arvestada, et politsei ei fikseerinud sündmuskohta, ei tunnistanud asitõenditeks S. Tekkeli jalas olnud veriseid pükse, või uurija ei läinud järgmisel päeval (vaid alles pool aastat hiljem) ega teinud sündmuskoha vaatlust. Kui neid standartseid protseduure oleks tehtud, oleks piisavalt XX ütlusi kinnitavaid tõendeid. Otsuse p 18 kohaselt ei olnud võimalik täpselt kindlaks teha, kus kannatanu ütluste kohaselt sündmus juhtus. Kannatanu ütles, et see võis olla õue keskel, või ca 5 meetrit terrassist. Tunnistaja L. R leidis telefoni ja taskulambi u 20 meetrit majast, kus oli ka tambitud pinnas. Tegemist oli pimedas ja liikumises oleva situatsiooniga, mis algas ukse lähedalt terrassilt ning lõppes tõenäoliselt seal, kus olid taskulamp ja telefon. On kummaline, et kohus ei saa sellest aru ning süüdistab kannatanut valetamises, et ta ei oska näidata täpset kohta, kus löömine toimus. Otsuse p-s 35 analüüsis kohus, kas S. Tekkelil olid jalalöögi ajal saapad jalas või mitte, ja leidis, et selline vigastus võis tekkida ka saapata jalalöögist. Seetõttu jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et muud vigastused tekitas süüdistatav, kuid jalavigastust ei tekitanud, kuigi võis kannatanut vastu jalga lüüa. Lisaks jättis kohus tähelepanuta kannatanu JX ütlused, kes andis ütlusi järgmise päeva, s.o. 5. novembri 2017 kohta, kus S. Tekkel sõnaselgelt ütles, et isa ühe jalaluu asemel lööb temal katki kaks jalaluud. Seega S. Tekkel tunnistas, et lõi eelmisel õhtul XXl katki jalaluu. Apellant ei nõustu kohtuga ka selles, et S. Tekkeli tehtud ähvardus ei olnud reaalne. Jääb arusaamatuks, miks ei olnud raskete kehavigastuste tekitamine ja vara hävitamine kohtu arvates reaalne, kui eelmisel päeval oli süüdistatav toime pannud kehavigastuste tekitamise perekonnapea X vastu ja järgmisel päeval uhkeldas sellega kannatanu poja JXa ees, lubades tal puruks lüüa mõlemad jalad. Ähvarduste reaalsust näitab YXa poolt 13. novembril 2017 psühhiaatri poole pöördumine, milles kurtis konflikti naabruses elava suvilaomanikuga. Prokurör leiab oma apellatsioonis, et kohtulik uurimine kohtus oli ühekülgne ja puudulik, kuna kohus ei hinnanud tõendeid kogumis ning tegi kogutud tõenditest valed järeldused, mis viis S. Tekkeli õigeksmõistmiseni KarS § 121 lg 2 p 1, § 119 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi, mida saab käsitleda kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
Samuti kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, muutes esimeses episoodis S. Tekkeli kuriteokvalifikatsiooni. Prokuratuur taotleb uue otsusega S. Tekkeli süüdimõistmist KarS § 121 lg 2 p 1, § 119 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi ning palub mõista talle karistuseks KarS § 121 lg 2 p 1 ja KarS § 119 lg 1 kuritegude 11 eest KarS § 63 lg 1 alusel vangistus 2 aastat 6 kuud ning KarS § 120 lg 1 kuriteo eest vangistus 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel palub prokuratuur mõista liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel vangistus 3 aastat, mis jätta KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat 6 kuud. Lisaks taotleb prokuratuur KarS § 75 lg 2 p 7 alusel keelata süüdistataval suhelda X perega ja p 8 alusel määrata lisakohustusteks sotsiaalprogrammis osalemine. Prokuratuur nõustub kohtuga, et kuna sündmusel tunnistajaid ei olnud, siis tuleb hinnata kannatanu XX ja süüdistatava S. Tekkeli ütluste usaldusväärsust läbi kaudsete tõendite ning selle alusel tuvastada, kelle ütlused on usaldusväärsed ja kelle ütlused mitte. Kohus analüüsis otsuses teatud nüansse kannatanu XX ja tunnistaja YXa ütlustes, otsides loogikavigu ja vastuolusid, kuid ei arvestanud ütluste terviklikkusega ega kontekstiga, mis viis kohtu valedele järeldustele. Samas ei tulene kohtuotsusest üheselt, millises osas on kannatanu ütlused usaldusväärsed, millises mitte ning kuidas see mõjutab kannatanu ütluste usaldusväärsust tervikuna tõendi lubatavuse kontekstis. Sama saab järeldada süüdistatava ütluste kohta. Prokuratuuri hinnangul ei ole kannatanu XX ja tunnistaja YXa ütlustes loogikavigu ega vastuolusid, tegemist on otsitud vastuoludega, mis ei kajasta tegelikkust. Prokuratuur leiab, et kannatanu XX ja tunnistaja YXa ütlused on tervikuna usaldusväärsed. Kohus leidis, et „kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed osas, et kannatanu lahkus kodust muul eesmärgil, kui Sven Tekkeli juurde selgitusi saama minek“. Prokuratuur leiab, et selline järeldus on meelevaldne ega vasta kogutud tõenditele. Prokuratuur juhib tähelepanu, et kuni
lg 2-1 p 2 alusel; 5) Väljavõte haigusloost – sündmuskohale sõitis kiirabi ning XX rääkis ka sündmuse mõju all kiirabis sama, mis kohtus. Anamneesist nähtub: naabrimees sõitnud autoga läbi elektrikarjuse ja provotseerinud valvekoeri autoga signaalitades. Läinud selgitusi küsima – seepeale naaber ähvardanud relvaga – jahirelv. Seejärel tulnud kallale ja peksnud, kägistanud, peksnud jalgadega. Arvab, et naaber oli ka joobes. Peksmise järgselt ei saanud jalale toetuda, suutis siiski jõuda koju, abikaasa kutsus kiirabi; 6) Tunnistajana üle kuulatud politseinik L.R andis ütlusi, et süüdistatava riided olid verepritsmetega ning pükstel põlved mustad (rohused) – seega kinnitab ka politsei poolt antud ütlus kannatanu sõnu muru peal maas tema ründamisest. Prokuratuuri hinnangul on tõendatud, et S. Tekkel põhjustas XXle raske tervisekahjustuse – kohtuarstlik ekspertiis tuvastas, et jalavigastuse paranemise aeg on vähemalt 4 kuud s.t tegemist on raske tervisekahjustuse tunnusega. Tõendatud on ka, et süüdistatav tekitas XXle kergemad tervisekahjustused (nahaalused verevalumid kaela eesmisele pinnale ja nahaaluse verevalumi parema silma ülalaule). Tõendatud on, et süüdistatav on kõik vigastused tekitanud kannatanule löömise tagajärjel s.t objektiivne kuriteokoosseis on täidetud. Prokuratuur leiab, et süüdistatav Sven Tekkel tekitas raske tervisekahjustuse ettevaatamatusest hooletuse vormis kuna jalaluumurrust paranemine üldjuhul ei võta aega 4 kuud. Sellest tulenevalt leiab prokuratuur, et kuigi süüdistatav tekitas kannatanule vigastuse tahtlikult, siis ei näinud ta ette, et sellest taastumine võtab aega rohkem kui 4 kuud, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema, mistõttu 16 subjektiivsest küljest arvestades ei ulatunud süüdistatava tahtlus KarS § 118 lg 1 p 2 kuriteoni. Riigikohus on 03.05.2019 otsuse nr 1-17-5883 punktis 9 leidnud, et „KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule vastav tagajärg. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni“. Antud juhul sellisest olukorrast rääkida ei saa, mistõttu vastutab STekkel ettevaatamatusest toime pandud kuriteo eest. Vigastused tekitas süüdistatav kannatanule kavatsetult s.t ta seadis eesmärgiks kannatanu vigastamise, murdes jalaluu, lüües talle rusikaga näkku ja kägistades teda kaelast. Kuna nendest paranemine võttis aega üle 4 nädala (haigusloost nähtub, et haiglas viibis kannatanu 27 päeva (05.11-01.12) ja siis 6 nädalat järelravi), vastab tema tegevus kogumis KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 119 lg 1 kuriteokoosseisule. Järgnevalt ei nõustu prokuratuur kohtu hinnangutega süüdistuses YXa ja JXa vastu toime pandud kuriteos. Kohtu seisukohad ei vasta kohtupraktikas välja kujunenud põhimõtetele ning kohus tegi tõenditest valed järeldused, mis viis S. Tekkeli õigeksmõistmiseni KarS § 120 lg 1 järgi, mida saab käsitleda kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
Kohus tuvastas, et süüdistatav S. Tekkel ähvardas JXat, lubades tal „mõlemad jalaluud murda“ ja ähvardas JXat ja YXat, lubades „nende majad põlema panna ja nad sealt hävitada“. Seega on kohus pidanud kannatanute ja tunnistaja JMXa ütlusi usaldusväärseteks ning süüdistatava S. Tekkeli ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohtu hinnangul pole täidetud KarS § 120 lg 1 objektiivne tunnus „alus karta ähvarduse täideviimist“. Sellega prokuratuur ei nõustu, kuna kohtupraktikas on välja kujunenud, et kui süüdistatav on pannud vägivallakuritegusid toime ning kannatanu sellest teab või on seda ise tajunud, siis see annab aluse arvata, et süüdistatava ähvardus on reaalne. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-59-11 p-s 10.2 leidnud, et „Puutuvalt V. S tapmisega ähvardamisesse asus ringkonnakohus seisukohale, et kuigi kannatanu ei pidanud sellise intensiivsusega rünnet tõenäoliseks, tekkis temas hirm, et I. P võib talle tervisekahjustusi tekitada („peksa anda“). Selleks andis aluse nii see, et I. P on vägivaldsete kuritegude toimepanemise eest varasemalt korduvalt karistatud, kui ka asjaolu, et ta on kasutanud vägivalda ka oma töötajate suhtes ja lõi samal päeval enne V.S ähvardamist viimase isa J.S. Kuna eeltoodust nähtub, et süüdistatava hiljutine vägivaldsus andis V.Sle objektiivse aluse oma tervise pärast kartma hakata, kohaldati kolleegiumi arvates materiaalõigust õigesti ka I.P süüditunnistamisel KarS § 120 järgi“. Prokuratuuri hinnangul vastavad nimetatud Riigikohtu lahendi asjaolud S. Tekkeli kuriteo asjaoludele. 4.11.2017 õhtul tekitas S. Tekkel XXle rasked tervisekahjustused ning sündmuskohalt koju naasnuna nägid YX, JX ja JMX XX vigastusi ning kuulsid XX käest, kuidas S. Tekkel oli need vigastused tekitanud. YX ja JX andsid kohtus ütlusi, milles kirjeldasid üksikasjalikult XX vigastusi. Tema vigastused olid nii rasked, et ta toimetati kiirabiga haiglasse ning ekspertiisiga tuvastati, et vigastused olid rasked. Seega tajusid kannatanud YX ja JX 5.11.2017 öösel visuaalselt seda, mida S. Tekkel 17 oli XXle teinud s.t tugeva füüsilise vägivalla tagajärgi. Samuti rääkis XX neile, kuidas sündmus oli toimunud s.t kuidas Sven Tekkel vigastused talle tekitas. Arvestades, et Sven Tekkel ähvardas JXat ja YXat 5.11.2017 päeval, s.o XX sündmusest ca 12 h hiljem siis andis see objektiivse aluse neile karta oma tervise ja vara pärast. Kohus on leidnud, et kuna JX, teades sündmustest oma isaga, asus sellegipoolest 5.11.2017 S. Tekkeliga sõnavahetusse ja julges talle öelda, et kinnistule tuleb värav, näitab et ta ei kartnud süüdistatavast tulenevat reaalset ohtu. Prokuratuuri hinnangul on selline järeldus meelevaldne, sest JX ei saanud kuidagi teada, et Sven Tekkel hakkab teda 5.11.2017 sõnavahetuse käigus ähvardama, olenemata, mis oli toimunud tema isaga. Hirm tekkis peale ähvardusi, sest seos isa vastu toime pandud vägivallateoga realiseerus peale S. Tekkeli ähvardust. Seega tuleb hinnata, kas peale S. Tekkeli tehtud ähvardust oli alus karta selle täideviimist. Siin tulebki arvestada eelviidatud Riigikohtu seisukohaga. Nii J kui YX ütlesid, et peale S. Tekkeli ähvardusi tundsid nad mõlemad hirmu ja seostasid selle konkreetselt eelneva vägivallaga XX suhtes. Seda järeldust ei väära asjaolu, et kannatanute ja süüdistatava vahel oli enne ähvardusi ka sõnavahetus. Nimelt on tavapärane, et konfliktsituatsioonis tõuseb osapoolte hääletoon, kuid see ei tähenda, et sõnavahetuste käigus öeldut ei saaks pidada ähvardusteks ja neid ähvardusi pidada reaalseteks. Selles olukorras tulebki hinnata ähvardaja varasemat käitumist ja kannatanu poolset teadmist selle kohta. Olukorras, kus S. Tekkel on kannatanute jaoks olulise inimese suhtes lühikest aega enne ähvardusi tekitanud raskeid tervisekahjustusi, on vähemalt osaliselt samasisulise ähvarduse (tekitada tervisekahjustus) esitamisel kannatanutel alus karta ähvarduste täideviimist objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast. Tõendatud on, et S. Tekkel ähvardas kannatanuid peale seda kui sõidutee oli tema jaoks vabastatud s.t S. Tekkelil oli võimalus ähvardamata lahkuda, kuid ta tuli konkreetselt enda autost välja eesmärgiga sõnavahetust jätkata ja kannatanuid ähvardada. See tõendab tema agressiivsust, millega kohus ei ole arvestanud. Kohtu järeldus, et kuna kannatanud ei helistanud koheselt Häirekeskusesse, tähendab et nad ei pidanud tõenäoliseks S. Tekkeli naasmist või ähvarduse teoks tegemist, on ebaõige. YX selgitas, et kuna S. Tekkel lahkus, siis politsei sündmuskohale kutsumine ei oleks midagi andnud ning tal oli õigus. Ähvardamine on kuriteokoosseis, mille kohaselt välismaailmas jälgi ei jää. Kannatanud pöördusid kirjaliku avaldusega politsei poole, mis näitab, et nad pidasid ähvardusi reaalseteks. Prokuratuur palub ringkonnakohtul tõendeid uuesti hinnata ning mõista S. Tekkel süüdi KarS § 120 lg 1 järgi, kuna kannatanutel oli alus karta ähvarduse täideviimist. Karistuse osas märgib prokuratuur, et karistust kergendavad/raskendavad asjaolud S. Tekkeli käitumises puuduvad. Süüdistatav kuritegude toimepanemist ei tunnista ega kahetse. Kannatanu vigastused on rasked ja kuriteo asjaolud olemuselt jõhkrad. Riigikohus on 11.06.2018 kohtuotsuse nr 1-17-1629 punktis 28 leidnud, et „kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad 18 iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid“. KarS § 121 lg 2 p 1 sanktsioon on rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus. KarS § 119 lg 1 sanktsioon on rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. KarS § 120 lg 1 sanktsioon on rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. KarS § 63 lg 1 alusel kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Prokuratuur leiab, et süüdistatava tegevuse jõhkrus ja ükskõiksus selle suhtes näitab, et tegemist on õiguskorda ja õiglust mitte austava inimesega, kes oma nn „õiguse“ tagaajamise nimel on valmis kõigeks s.h ka jõhkraks vägivallaks. MTA andmetel ei ole süüdistatav oma tulu sisuliselt deklareerinud s.t tema rahaline võimekus andmebaasidest kogutud info alusel vastab miinimumpäevamäärale. Samuti tuleb arvestada seda, et süüdistatavat süüdistatakse kokku kolmes erinevas kuriteos. Seega leiab prokuratuur, et rahalist karistust süüdistatavale mõista ei saa kuna see et täida piisavalt karistuse eesmärki, mistõttu taotleb prokuratuur määrata süüdistatavale karistuseks vangistus. Kannatanute esindaja ja prokuratuuri apellatsioonidele esitas vastuväited süüdistatava S. Tekkeli kaitsja Mart Sikut, kes palub jätta nimetatud apellatsioonid rahuldamata. Oma taotlust põhjendab kaitsja kokkuvõttes järgmiselt. Kaitsja ei nõustu prokuröriga, et kannatanu XX ja YXa ütlused on usaldusväärsed, neis ei esine loogikavigu ega vastuolusid. Lisaks pole need eluliselt usutavad, nt väide, et XX läheb novembri südaööl poolsaare tippu uurima kas seal ei liigu võõraid inimesi. XX pidi teadma, et süüditatav saabus eelmisel päeval koju. Kahtlemata ei pidanud ta teadma, kes karjusenööri puruks sõitis, kuid see on asjaolu, mida oleks saanud oluliselt kergema vaevaga ka järgmise/sama päeva hommikul uurida ja tuvastada, sest see ei ole selline asjaolu, mis vajaks kohest reageerimist. Lisaks pole oluline nagu prokurör toonitab, et sel perioodil süüdistataval ja kannatanul tülisid polnud. Võimalik, et nöör sõideti puruks kogemata või siis kartusest lahtiste suurte koerte ees, kelle kallaletungi võis eeldada ka Tekkel nöörist läbi sõites. Kaitsja ei pea õigeks prokuratuuri apellatsiooni väiteid, et maakohtu hinnangud on kohati liiga detailsed, siis pinnapealsed ja vastuolulised. Ründe järjekorrad võivad segamini minna. Kuid asjaolu, et Tekkel lõi Xt saapas jalaga on ilmselgelt ebaõige, seda juba vastuoluga sündmuskoha ettenäitamisel kui kohtumeditsiinilises ekspertiisis toodud järelmiga, kuidas sai jalaluu murd tekkida. Pealegi on ekspert järeldanud, et jalavigastust sai endale ise tekitada. Sündmus toimus S. Tekkeli maja juures ca 5 m kaugusel. Taskulamp ja telefoni leiti majast ca 20-25 m kauguselt. Võib oletada, et seal kukkuski kannatanu, murdis jalaluu ja komberdas koju läbi pimeduse. Arusaadavalt pidid ka murule jääma sellest lamandumise, kukkumise jäljed. Samas võis ta kukkuda ka seal kuskil eemal ja saada tal esinevad vigastused. Tegemist on kõrvaldamata kahtlustega. Asjakohatu on prokuröri apelleering, et Tekkel ähvardas relvaga. Sellist süüdistust Tekkelile pole esitatud ja see ei ole tõendamiseesemeks. Kaitsja ei nõustu 19 prokuröriga, et tõendikogumist tuleb välja jätta S. Tekkeli perearstitõend. Ta pöördus perearsti poole kohe pärast sündmusi Tallinnas. Inimlikult on arusaadav, et ta pöördus perearsti poole, mitte suvalisse meditsiinilisse asutusse. Kaitsjale jääb arusamatuks, mis tähtsust on perearstikeskusel vigastuste fikseerimise seisukohalt lähtudes. Kaitsja vaidleb vastu prokuratuuri seisukohale, et pisidetailid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Prokuratuuri kaudsete tõendite hindamine baseerub ainult oletustel, millele ei ole lubatud rajada süüdimõistvat kohtuotsust. Lisaks nõustub kaitsja maakohtuga, et ähvardamise süüdistuse puhul puudus kannatanutel alus karta selle täideviimist. Lisaks pole tõendatud, et S. Tekkel pani toime vägivallakuritegusid. Prokurör osundab küll Riigikohtu lahendile 3-1-1-59-11, kui selles kriminaalasjas on tõendamisesemeks hoopis muud asjaolud. Mõlema kannatanu puhul peab arvestama, et lähestikku on elatud ca 20 aastat ja mingit vägivalda nendel süüdistatavaga sel ajal toimunud ei ole. Kaitsja leiab, et kannatanute esindaja apellatsioonid ei sisalda iseenesest midagi täiendavat võrreldes prokuröri apellatsiooniga. Arusaamatuks jääb, millele tugineb kannatanute esindaja väide, et Tekkel on äkiline, elu-, jahi- ja kalamees. Ka on paljasõnaline väide, et S. Tekkel olevat JXal lubanud puruks lüüa tema mõlemad jalaluud. Kannatanute esindaja väide, et ähvardamist tõendab YXa poolne psühhiaatri poole pöördumine, on oletuslik. Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2021 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 1.veebruarini 2021. Määratud tähtaja jooksul menetlusosalised kirjalikke seisukohti ei esitanud. Süüdistatava kaitsja esitas menetluskulude nimekirja. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonidega, vastuväidetega ja kriminaaltoimiku materjalidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning alust selle tühistamiseks ei ole. Mis puudutab maakohtu otsuses esinevaid rikkumisi, mida on apellatsioonides puudutanud kõik menetlusosalised ja leidnud selles puudusi viidates ka vastavatele sätetele, siis kohtukolleegium nende etteheidetega ei nõustu. Süüdistatava kaitsja on leidnud, et kohtuotsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks peab apellant resolutiivosa järelduste mittevastavust tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, samuti süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist. Apellatsioonis on tühistamise alustena viidatud
Prokurör viitab oma apellatsioonis maakohtu poolt
p 1-4; § 339 lg 2 tehtud rikkumistele e et maakohtu otsuses esinevad kõik seaduses ettenähtud tühistamise alused: 1) kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus; 20 2) materiaalõiguse ebaõige kohaldamine; 3) kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, apellatsiooni kohaselt
lg 2 mõttes 4) mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kannatanute esindaja adv. A.Tamm jaatab prokuröri poolt esitatud aluste esinemist. Nähes selliseid kohtuotsuse tühistamise aluseid apellatsioonides, tekib kohtukolleegiumil paratamatult arusaam, et esiteks, kas nende esitajad ei valda tõesti üldse Riigikohtu praktikat, mida kohtukolleegium lihtsalt ei usu. Tegemist on kõrgkvalifitseeritud juristidega, kes on kriminaalmenetlusega, sh apellatsioonimenetlusega seotud aastaid ja väita, et nad ei tea pea kolmkümmend aastat apellatsioonimenetluses valitsevaid põhitõdesid, oleks absurdne. Teiseks saab selliseid viiteid ja väiteid põhjendada kriminaalmenetlusliku kogemuse pinnalt sellega, et apellandil ei ole tegelikult midagi asjakohast maakohtu otsuse kohta öelda ja siis külvatakse apellatsiooni kõikvõimalikud alused ning jäetakse valiku tegemine ringkonnakohtule. Seejuures, tihtipeale ei sisaldu apellatsioonis ühtegi põhjendust selle kohta, milles tegelikult viidatud rikkumine seisneb ja sellised seaduseviited jäävadki paljasõnalisteks. Ei saa märkimata jätta sedagi, et selliseid apellatsioone lugedes tekib kohtukolleegiumil ka veendumus, et vaidlustatud kohtuotsust ei ole loetud põhjalikult e kannatlikult ja mõttega. Vaidlustatakse eraldi konkreetset maakohtu seisukohta ühe konkreetse tõendi osas, kuid maakohtu seisukohtade kogumit e seda, mis kogumis on viinud ühe või teise järelduse tegemiseni, paraku jääb apellatsioonides avamata. Kuna praegusel juhul esineb apellatsioonides maakohtu otsusele esitatud etteheidetes otsuse tühistamise aluste paljusus e viidatud on kõigile alustele, mida seadus ette näeb, siis peab kohtukolleegium vajalikuks teha sissejuhatuseks väike ekskurssi valitsevasse Riigikohtu praktikasse. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699).
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. 21 Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sedastatav süüdistatava kaitsja poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine e
Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt
Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida
lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav
Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi – põhjendanud süüdimõistmist, kuid resolutiivosas ta õigeks mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud. Apellantide hinnangul on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik ja see asjaolu on maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks
Antud juhul ei saa rääkida kohtukolleegiumi hinnangul ka kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest. Kõiki tõendeid, mis kohtule esitati ja mille vahetut uurimist prokurör ja kaitsja kohtuistungil taotlesid, kohus ka uuris. Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik esitada küsimusi tunnistajatele. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsja, prokurör, kannatanu esindaja nõustusid kohtuliku uurimise lõpule viimisega. Apellatsioonis ei taotleta samuti mingite maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimist ringkonnakohtu istungil ega viidata ka sellele, et maakohus oleks jätnud tähelepanuta kaitsepoole taotlused ning rahuldanud ainult süüdistuse poole taotlusi või vastupidi e olnud ühekülgne. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus. Ette ei saa ka heita seda, et maakohus oleks ühekülgselt hinnanud tõendeid, sest ainuüksi maakohtu järeldus, mis väljendub resolutsioonis, annab tunnistust vastupidisest. Maakohus on osaliselt mõistnud süüdistatava süüdi, osaliselt õigeks. Maakohtu otsusest on selgelt väljaloetav seisukoht, et maakohus usub kannatanut, aga oma järeldusi saab ta kannatanu ütlustele rajada vaid niivõrd, kuivõrd neid toetavad ka teised tõendid. Maakohus on piisavalt selgitanud, et poolte vahel valitsevate suhete pinnalt ja tekkinud sõna-sõna vastu olukorras ei ole võimalik rajada kohtuotsust ainult ühe või teise poole e ainult kannatanu või süüdistatava ütlustele. Mingi toetav/siduv lüli muude tõenditega peab selleks olema. Apellantidele on jäänud see sõnum paraku hoomamatuks. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud apellantidest erinevale järeldusele süüdistatava süü osas ning sestap ei peeta kohtu järeldusi veenvateks. Apellatsioonides hinnatakse taaskord tõendeid omapoolselt ja nii nagu seda tehti kohtuvaidlustes e maakohtu tõendite 22 hindamisprotsess tunnistataks ebasobivaks ja pakutakse omapoolne, mis igale apellandile ka loomulikult ainuõigena näib. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Karistuse mittevastavusega kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikul ei ole samuti tegemist siis, kui kaitsja leiab, et kaitsealune tuleb õigeks mõista ja seetõttu üldse mitte karistada või kui prokurör või kannatanu leiab, et süüdistatav tuleb mõista süüdi ka nendes tegudes, millistes maakohtu poolt oli õigeks mõistetud ja sellega seoses karistust karmistada. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et ei prokurör ega ka kannatanu esindaja ei ole esitanud apellatsioonides ühtegi väidet, et kohtuotsuse muutmata jätmise korral tuleks karmistada maakohtu poolt mõistetud karistust e et maakohtu poolt tuvastatud kuriteo eest tuleb mõista süüdistaaval karmim karistus. Järelikult, selleks puuduvad ringkonnakohtul volitused ja see küsimus ei ole seega apellatsioonimenetluses vaidlusesemeks. Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist süüdistatava süü osas ja vastupidise otsuse tegemist e kaitsja taotleb täielikult õigeksmõistmist, prokurör ja kannatanu esindaja aga süüdimõistmist kogu süüdistuse mahus. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise või õigeksmõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist või mittetoimepanemist süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Kuna prokurör heidab oma apellatsioonis ette maakohtule füüsilise vägivallaga päädinud konflikti osas liiga detailset tõendite analüüsi e prokurörile ei meeldi, et maakohus on asunud iga tõendit detailselt ja kohati norivalt hindama, selle asemel, et hinnata kogumis kõiki tõendeid ja võtta aluseks e orientiiriks siiski kannatanute ütlused, siis selgitab kohtukolleegium veelkord ka tõendite hindamise põhitõdesid. 23 Tõendite hindamisel kasutatakse erinevaid mooduseid. Üks võimalus on see, kus iga tõendit kaalutakse ja hinnatakse üksikasjalikult eraldi. Praegusel juhul on maakohus põhjendanud oma hindamistaktikat just sellega, et olulistes tõendamiseseme asjaoludes ei lange konflikti asjaosaliste e kannatanu ja süüdistatava ütlused kokku ja maakohtu hinnangul on mõlemad osapooled oma osa püüdnud pisendada ja vastaspoole süüd suurendada. Sestap on maakohus sellises sõna-sõna vastu olukorras pidanudki äärmiselt oluliseks laskuda iga tõendi asjakohasuse hindamisel ja tõendile tõendiväärtuse andmisel aga ka usaldusväärsuse hindamisel just detailidesse. Kohus ei läinud prokuröri ja kannatanu esindaja poolt pakutud teed, mille läbivaks teesiks on arusaam, et kannatanu räägib tõtt kuna ta on kannatanu ja süüdistatav valetab. Seejuures on kannatanu esindaja poolt kaalukausile asetatud kaalupommid, mis süüdistatava ütluste tõendiväärtuse alla nulli suruvad väga isiklikku laadi ja juba sildistava iseloomuga, mis kohtukolleegiumi hinnangul juba eos asjakohatud on. Ei saa ka anda hinnangut selle järgi, kuidas üks või teine pool kohtusaalis käitub e et vaikselt istuvad kannatanud on ausad inimesed, kelle ütlusi tuleks seetõttu eelistada. Just seda aga palub prokurör maakohtul arvestada oma süüdistuskõnes. Paraku ei ole tõendite hindamine nii mustvalge protsess ja menetlusosaliste ettepanekud tõendite hindamisel arvestada just nende poolt pakutud pooli iseloomustavate teguritega tegelikult tõeni ei vii. Põhimõtteliselt ei saa eitada apellantide õigust omapoolselt ja vägagi ühekülgselt hinnata tõendeid, kuid kohus sellega kaasa minema ei pea. Tõendite vaba hindamise põhimõte ei ole mitte ainult kohtu kohustus vaid see on ka kohtu privileeg.
lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, see tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Veel selgitab kohtukolleegium, et Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Süüdistatava kaitsja apellatsiooni osas. 24 Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei kummuta maakohtu seisukohti selles, et Sven Tekkel lõi kannatanule rusikaga näkku ja kägistas. Need asjaolud, millele kaitsja oma apellatsioonis tugineb, ei muuda maakohtu poolt tuvastatud tehiolusid olematuks ja enamusega nendest on maakohus ka arvestanud. Kaitsja ei eita seda, et rüselus kannatanu ja süüdistatava vahel toimus ja vigastusi võis saada ka kannatanu. Kohtukolleegium rõhutab, et maakohtu seisukoht, et süüdistatava käitumises esinevad KarS § 121 tunnused, rajanevad eelkõige kannatanul esinenud kehavigastuste osas antud ekspertarvamusele, mida maakohus on hinnanud ka kooskõlas teiste tõenditega ja tuvastatud tehioludega. Ekspert esitas arvamuse, et kannatanu on saanud nahaalused verevalumid kaela eesmisel pinnal ja nahaaluse verevalumi vasaku silma ülalaul tömbi vägivalla toimel. Nahaalune verevalum vasaku silma ülalaul võib olla saadud löögist kõva tömbi esemega, näiteks löögist rusikaga. Nahaalused verevalumid kaela eesmisel pinnal võivad olla saadud kaela pigistamisest kätega/sõrmedega. Maakohus on seejuures jaatanud tervisekahjustuste esinemist ka süüdistataval. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et tegemist ei olnud lihtsalt vastastikuse rüselemisega ja teineteisele võrdsete tervisekahjustuste tekitamisega e verevalumitega kätel, õlgadel jne, mis on omased selliste rüselemiste käigus toimunud vastast tõrjuvatele liigutustele või võtetele. Praegusel juhul on tuvastatud, et süüdistatav siiski ründas kannatanut kägistamisega ning rusikalöökidega näkku. Kuna kohtukolleegiumil ei ole etteheiteid maakohtu poolt tõendite hindamisele ja nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning peab neid ammendavateks, siis ei pea ka kohtukolleegium vajalikuks neid oma otsuses üle korrata. Prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonide osas 1. Füüsilise konflikti osas Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Süüdistuse kohaselt heidetakse ette süüdistatavale füüsilist vägivalda kannatanu suhtes, mis seisneb küll teoühtsuse mõttes ühest teost aga koosneb mitmest vägivallaaktist, mis vähemalt mõtteliselt on ka eraldivõetult erinevate eriosa paragrahvide järgi kvalifitseeritavad. Üheks vägivallateoks on kannatanu kaelast pigistamine ja temale rusikaga näkku lõõmine (§ 121) ja teine on kannatanu löömine kängitsetud jalaga vastu jalga nii tugevalt, et kannatanu kukkus, kuigi löök ise tekitas vaid valu ja mingeid tervisekahjustusi mitte. Kukkumise tagajärjel sai kannatanu aga rasked tervisekahjustused (§ 121 ja 119). Lihtsalt selgituseks viitab kohtukolleegium Riigikohtu seisukohale, mis tuleneb otsuses 1-17-105 väljendatust, et juhul, kui lööja tahtlus löögi sooritamisel ei hõlmanud tervisekahjustuse põhjustamist või piirnes üldse vaid valu tekitamisega, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatusest toimepandud tagajärje järgi kvalifitseeritava kuriteo e antud juhul siis KarS § 119 järgi ideaalkogumis. Rõhutada tuleb sedagi, et süüdistuse seisukoht selles, et tegemist on süüdistuse kohaselt teoühtsuse mõttes ühe jätkuva rünnakuga, on põhjendatud. Kõik toimus ühel ajal, ühes kohas, ühe isiku suhtes, ühise tahtlusega ja ilmselgelt oli seetõttu ka motiiv üks. Kannatanu kohaletulek, kohapeal olek, kõik läbi ukse kuuldu ja süüdistatava seljas ja jalas nähtu jne kõik see kehtib tõendite hindamisel 25 teoühtsuse mõttes kogu toimepandud e ühtse teo kohta ja olenemata, et see tegu jaguneb ise mitmeks vägivallaaktiks. Maakohus leidis, et süüdistatava süü on tõendatud selles, et ta kägistas kannatanut ja lõi rusikaga näkku ja ei lugenud tõendatuks, et kannatanule tekitatud jalavigastus on tekkinud süüdistatava süül. Prokurör ja kannatanu esindaja on oma apellatsioonides esitanud maakohtule rida etteheiteid, mis nende arvates peaks tingima ümberhindamise ringkonnakohtu poolt, sest maakohus ei ole neid asjaolusid kas üldse arvestanud või on andnud ebaõige hinnangu. Kannatanu esindaja on esitanud oma apellatsioonis rida lausa puntidena loetletud etteheited, mida ei ole arvestanud maakohus. Kohtukolleegium möönab, et olles kannatanu esindaja, võib olla tema kohus tõesti oma esindatavat iseloomustada ülivõrdes, kuid õigusemõistmises ei kehti isikulise tõendi usaldusväärsuse hindamisel paraku need faktorid, mida soovitab arvestada oma esindatava ütluste usaldusväärsuse jaatamiseks apellant. Kannatanu esindaja väidab, et kohus on oma otsuse tegemisel juhindunud vaid siseveendumusest, et kannatanu igal juhul valetab ning kohtualune räägib tõtt. Selline teadmine ei lähtu tõenditest, mistõttu jätab see aga veidra mulje, väidab kannatanu esindaja. Kannatanu esindaja väite vastu räägib ainuüksi asjaolu, et kohus on vaidlusaluses konfliktis süüdistatava osas vägivallaaktides süüdi mõistnud ja rääkida, et kohus uskus siin süüdistatavat ning pidas valetavaks pooleks kannatanut, on põhjendamatu. Järgnevalt kirjutab apellant kohtule ette, mida tulnuks kindlasti arvestada ütluste usaldusväärsuse hindamisel ning esitab ka omalt poolt paar retoorilist küsimust. Kannatanu kasuks e kaalupommideks, mis tõstavad kannatanu ütluste usaldusväärsust on apellandi arvates järgmised faktorid: - - XX oli sündmuste toimumise ajal 63-aastane pensionär- talunik, kes on kogu elu elanud oma talus K kinnistul Pammana külas ning on seal koos abikaasaga üles kasvatanud neli last. Ta peab ligi 200 lammast ning on sõlminud lepingu PRIA-ga poollooduslike hoiualade hooldamiseks. Ta on umbes 180 cm pikk ja 70-80 kg, raske. S. Tekkeli näol on aga tegemist tollal 53-aastase ehk 10 aastat noorema mehega, kes omab Pammana külas suvilat, mida kasutab põhiliselt oma jahipidamise ja kalapüügiharrastuste rahuldamiseks. Ta on umbes 185 cm pikk ning ta on ca 95 kg raske. S. Tekkel elab Tallinnas, kus tegutseb FIEna, kes rendib väidetavalt välja piljardilaudu. 2017.a. tulu peale tulumaksu mahaarvamist oli 602 eurot. Tundub, et on tegemist elukunstnikuga, kellel on Tallinnas rida kinnistuid, nii temal kui ka abikaasal on auto, kuid kes varjab oma tegelikke tulusid. Kohtukolleegiumi arvates on apellant esitanud äärmiselt kummastavad hindamiskriteeriumid ja võib vaid ette kujutada, mida ütleks kõrgeim kohus, kui kohtud asuksid ütluste usaldusväärsust hindama sellistel alustel. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-100-15 selgitanud, et arvamus, mille järgi tuleks isiku ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks juba seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus
Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika 26 usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel poleks õige eelisseisundisse seada ka süüdistatava ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. Praegusel juhul ei ole juttu varasemast 14st karistusest, vaid isiku pikkusest, raskusest, tegevusalast, elukohast, laste arvust jms, mis ei saa isegi olla kahtluste tõstatamise aluseks. Tegemist on lihtsalt absurdsusega. Igal juhul ringkonnakohtule need tõsiseltvõetavad ei ole. Küsimused, millele vastuseid justkui apellant tahaks saada, samuti apellandi omapoolsed järeldused ei ole tõsiseltvõetavad. - Miks peaks 10 aastat vanem, rahulik pensionär ja 10-15 kg kergem mees ründama endast 10 aastat nooremat, raskemat ja agressiivsemat meest tema kodus? See pole lihtsalt reaalne. - Kui XX oleks tahtnud rünnata jahimeest S. Tekkelit, oleks ta kaasa võtnud oma täiskasvanud pojad, või vähemasti mingisuguse kaitsevahendi, mitte üksnes taskulambi ja telefoni. - Kannatanu ja süüdistatava iseloomud on täiesti erinevad. Kui XX on rahulik talumees, kes praktiliselt alkoholi ei tarvita, siis S. Tekkel on äkiline elu-jahi- ja kalamees , kes tarvitab sageli alkoholi (mida ta oli tarvitanud ka sel õhtul, kui oli edukas jahilkäik Metsküla jahiseltsis). Edasi tulevad retoorilised küsimused, mille sisust saaks nagu järeldada, et vaidlustatav kohtuotsus süüdistab kannatanut politsei tegematajätmistes. Seda pole ühegi sõnaga kohtuotsuses mainitud. Kohtuotsuses on analüüsitud tõendeid ja leitud, et kõik prokuröri väited ei ole kontrollitavad seetõttu, et nende asjaolude tõendamiseks pidanuks politsei pisut rohkem pingutama e tööd tegema. Kannatanut selles süüdistatud ei ole. Apellant hindab kohtuotsust selliselt, et süüdimõistev osa on nagu kannatanu õigustamine ja õigeksmõistev kannatanu süüdistamine. Ehk nende suhete iseloom, mis valitses reaalses elus kannatanu ja süüdistatava vahel – nö AndresePearu suhted – need on kandunud ka kannatanu esindaja apellatsiooni. Kohtuotsust võetakse nagu järjekordset ärategemist ühele või teisele. Suhete täpsemal kirjeldusel peatub kohtukolleegium allpool. See, et üks rahulik mees ei suuda kaua endas emotsioone hoida ja ükskord plahvatada võib, kuulub rohkem küll psühholoogia valdkonda, kuid ei ole kindlasti mitte eluvõõras olukord. Kuna ülejäänud osas kannatanu esindaja apellatsioon ühtib prokuröri omaga, siis ei käsitle kohtukolleegium seda eraldi muudes kohtule tehtud etteheidetes. Prokuröri apellatsioonis on erilist rõhku pandud asjaolule, et kohus asus prokurörist erinevale seisukohale küsimuses, mis puudutas seda, kas XX läks 4.11.2017 hilisõhtul kodunt välja juba eesmärgiga minna S. Tekkeli juurde või läks ta nii nagu ta ise väidab sel hilisõhtul jalgsi oma teisele kinnistule, mis asub ca kilomeetri kaugusel tema kodutalust. Prokurör ja kannatanu esindaja eitavad, et kannatanul oli juba kodus mõte minna S. Tekkeli juurde, sellega, et rahulik, pikkuselt ning kehakaalult süüdistatavale allajääv lambapidaja ei läheks hilisõhtul üksinda suure linnamehe juurde viimase ründamise eesmärgil. 27 Esiteks, kohtukolleegiumile on maakohtu seisukoht, et kannatanu siiski läks kodunt välja eesmärgiga minna süüdistatava juurde, eluliselt usutavam, kui see, et ta hilisel sügisõhtul otsustas jalgsi minna pimedas, mööda metsateid jne kilomeetri või enama kaugusele lambaid kaema. See, et tegemist oli sedavõrd rahuliku külamehega, kes ise ei oleks kindlasti naabri juurde suhteid klaarima läinud, on paraku vaid süüdistaja ja kannatanu esindaja visioon. Suhted külainimestega olid vaatluse all, kui maakohtule tegid prokurör ja kannatanu esindaja taotluse kuulutada istung kinniseks, et ajakirjandus ei saaks jätkuvalt Pammanal toimuvaid intriige kajastada. Õigustamata või süüdistamata üht või teist poolt võib tõsikindlalt väita, et suhted ei olnud nii roosilised nagu seda näidata püütakse. Ehk, jutud sellest, et XX on talumees, kellel ei saa kunagi tekkida tahtmist kodunt välja minna eesmärgiga, et selgitada oma nõudmisi neid eiravale naabrimehele, on sisutud. Prokurör ja kannatanu esindaja väidavad, et ei saa olla tõsi, et isik, läheb teadlikult naabrimehe juurde teda ründama üksi, ei võta kaasa poegi, kes oleks tema võiduvõimalusi tõstnud. On tõsi, et kui kannatanu oleks võtnud sel õhtul naabrimehe juurde ka oma pojad ja varustanud end ründe/kaitse vahenditega, oleks tema heatahtlikke kavatsusi raskem jaatada. See fakt oleks kindlasti rääkinud tema kahjuks ja oleks pigem kinnitanud, et ta läks teadlikult „sõtta“. Kohtukolleegium aga leiab, et apellantide väide, millega püütakse jaatada seda, et kannatanu öö hakul lambakarja juurde tee ette võttis e et ei võtnud kedagi kaasa, ei ole maakohtu otsuse vaidlustamise seisukohast asjassepuutuv. Maakohus ei ole kordagi väitnud, et kannatanu lahkus kodunt eesmärgiga rünnata süüdistatavat. Maakohtu seisukoht on, et kannatanu teadis, et süüdistatav on oma maakodus, et tema oli see, kes sõitis maha nööri ja jättis selle maha, kelle juurde läks kannatanu selgitama, miks ta seda tegi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu selliste järeldustega. Kannatanu jutt sellest, et tema kahtlustas selles pahateos võõraid, on vastuolus tuvastatud tehioludega ja ei ole ka elulise usutavuse faktorit arvestades tõenäoline. Oluline on igaks juhuks selgitada, et ütlustes kajastuvate asjaolude elulise usutavuse hindamine tähendab sisuliselt seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Fakt, et hilissügisel öö hakul keegi võõras poolsaare tippu sõita kavatseb, on väheusutav. Oluline on aga rõhutada, et kannatanu teadis täpselt, isegi, kui ise ei juhtunud kuulma, siis abikaasa sõnadest, et kolm minutit enne nöörist läbi põrutamist anti autoga signaali, millega taheti provotseerida koeri. Võõras inimene ei tea koerte olemasolust, ei hakka ka provotseerima koeri ega hakka ka märku andma, et ta on sinna maile saabumas. Sellist käitumist omistab iga keskmine kõrvaltvaataja vaid isikule, kellel on pingelised suhted maaomanikuga, kust ta läbi põrutab ja kes teeb seda meelega. Kokkuvõtvalt rõhutab kohtukolleegium seda, et tegelikult ei oma mingit tähtsust fakt, kas süüdistatav lahkus kodunt juba mõttega minna naabrimehe juurde asjaolusid selgitama või tekkis tal see mõte pärast seda, kui nägi tuld naabritalu akendes. Pigem kinnitab tema käitumine kannatamatut soovi minna naabrimehe juurde ajal, kui enamus inimesi juba puhkab e öö hakul ja seda mitte mingitel heatahtlikel eesmärkidel, seda, et ei ole tegemist üdini rahuliku mehega, kel kannatust öö mööda lasta ja asju rahulikult ja päise päeva ajal ajada, mitte hetkeemotsioonide pinnal vastu ööd asju selgitama minna. Tagantjärgi väited võivad olla ka ettekujutus, millist olukorda isik ise õigeks pidanud oleks ja inimese väidetavaid mõtteid millegagi tõendada või ümber 28 lükata on pea võimatu. Isegi röntgenist ei piisa. Alles jääbki elulise usutavuse faktor, mis paraku ei räägi kannatanu ütluste poolt. Oluline on veel aga märkida, et asjaolu, kas kannatanu kodunt lahkudes tahtis minna naabrimehe juurde või lambaid üle vaatama teisele kinnistule, ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamisel olnud ega saa olla ka praeguses staadiumis määrava tähtsusega. Nagu kohtukolleegium rõhutas, on maakohus, olles süüdistajaga selles küsimuses vastupidisel arvamusel, mõistnud süüdistatava süüdi sama teo osades vägivallaaktides e kaelast pigistamises ja rusikaga näkku löömises. Ehk, et pidades küll kannatanu ütlusi selles osas, et ta ei teadnud süüdistatava kodusolekust ja ei läinud kodunt välja süüdistatava juurde minemise eesmärgiga, ebausaldusväärseteks, mõistis siiski süüdistatava süüdi. Ka ei ole see asjaolu olnud määravaks kannatanu mitteuskumiseks jalaga löömise episoodis. Rõhutada tuleb veelkord, et maakohus on kannatanu ütlusi uskunud sedavõrd, kuivõrd neid kinnitab ka mingi muu tõend. Prokuröri arvates on tõendeid hinnates olulisel kohal olustik 4.11.2017 enne sündmusi. Nimelt rõhutab prokurör, et S. Tekkelil ja Xl sellel perioodil ei olnud tülisid ega kokkupõrkeid, mis annaks ühele või teisele osapoolele aluse olla kuidagi eriti ettevaatlik ja tähelepanelik teineteise suhtes. Kannatanu XX andis isegi ütlusi, et umbes aasta enne sündmusi käis S. Tekkel vabandamas ja häid suhteid loomas. See kontekst on oluline, hindamaks ka inimeste käitumist 4.11.2017 õhtul. Sellel väitel ei ole jällegi olulist mõju süüküsimusele ja see, mida kirjeldab prokurör, ei kirjelda tegelikult suhteid sel ajaperioodil, kui toimusid nö kriminaalseks peetavad sündmused. Hoomamatuks jääb selline arutluskäik olukorras, kui on teada, et karjusenöör, mis ilmselgelt sai kogu tekkinud füüsilise konflikti aluseks, paigaldati alles augustis 2017. Jällegi nendib kohtukolleegium, et ei nõustu prokuröriga ja peab oluliseks, hindamaks naabritevahelisi suhteid süüdistuses näidatud ajahetkel hoopis muid asjaolusid. Kirjeldades reaalset olukorda, tuleb tõdeda, et tegemist on konflikti osapooltega e kannatanu ja süüdistatavaga, kes ei ole omavahel võõrad inimesed e kes oleks sattunud kriminaalmenetluses nö vastaspoolteks puhtjuhuslikult ja ainuüksi seetõttu, et tuju oli halb ja oli isu kellelegi peksa anda. Arutatavas kriminaalasjas on süüdistatav ja kannatanu naabrid, kelle omavahelisi suhteid ei saa pidada headeks. Nende suhteid iseloomustab kius ja tahe teisele koht kätte näidata, ennast kehtestada, oma õigusi taga ajada jne. Selliste suhete põhjuseks on mõned kuud enne konflikti kannatanu poolt tema õuemaalt läbiva tee sulgemine nööriga, mis süüdistatava jaoks tähendas maakoju sõitmisel iga kord vajadust auto peatada, autost väljuda, nöör lahti võtta, autosse istuda, nöörist mööda sõita, auto peatada, autost väljuda, nöör kinni panna, autosse istuda ja edasi sõita. Reaalses elus täitis süüdistatav osa kannatanu nõuetest ja teise poole e uuesti nööri sulgemise jättis täitmata. Kannatanu sellega rahul ei olnud. Ehk siis mõlemad osapooled olid vastapoole tegevusest häiritud ning selline plahvatus oli lihtsalt aja küsimus. Ülemäärast tähtsust on jällegi prokurör omistanud väidetavalt lömastunud murule süüdistatava õues. Vaidlust ei ole selles, et kannatanul esinesid ekspertiisiaktis 29 tuvastatud jalavigastused. Küsimus on selles, et ekspert ei välista, et need võivad olla saadud ka kukkumisel ja tõenäoliselt selliselt kukkumisel, mis on vastupidine kannatanu ja süüdistuse versioonile. Ehk siis, maa või muru oleku järgi ei saa kuidagi kindlaks teha, kas inimene kukkus selle koha peale löögi tagajärjel või ise koperdas ja kukkus. Seega ei pea kohtukolleegium oluliseks seda, millised olid suhted enne 2017 augusti, kui kannatanu paigutas nö libakarjusenööri, kas süüdistataval oli ust avades, kui ta ei teadnud, kes on öö hakul tema kodutalu ukse taga, käes relv ja kuidas sattusid maapinnale mahajäetuna kannatanu telefon ja taskulamp. Kohtukolleegiumi hinnangul on oluliseks tõendiks, mis on saanud määravaks ja mis on vaieldamatult ka käesolevas kaasuses üks neutraalsemaid tõendeid e ei ole ühe või teise poole õigustuseks ega süüdistamiseks öeldud, ekspertiisiakt. Süüdistatav eitab kannatanu löömist, sh jalaga selliselt, et kannatanu kukkus. Süüdistatava ütlused toetavad tema kaitsetaktikat, mis on üles ehitatud süü eitamisele. Samamoodi eitas oma süüd süüdistatav ka rusikalöögi ja kägistamise osas, kuid kohus pidas süüstavate tõendite kogumit piisavaks. Kohus toetus kannatanu ütlustele, kes väitis, et süüdistatav teda kägistas ja rusikaga näkku lõi. Kannatanu ütlused olid kooskõlas ekspertarvamusega. Teise vägivallaakti e jalaga löömise osas ei ole kannatanu ütlused kooskõlas ekspertarvamusega ja on pigem sellega vastuolus. Ekspert märgib, et võimalikud on mõlemad tekkemehhanismid - nii löögist kängitsetud jalaga, kukkumisest vastu kõva tömpi pinda, võimalik on parema jala vigastus endale ka ise tekitada. Seega on võimalik nii löögist kukkumine, kuid see kukkumine toimub ette ja hooga, mitte seljale või küljele. Või on siis võimalik ise tekitada e ise näiteks komistamisest. Sellisel juhul takerdub jalalaba kuhugi taha, inimesel tekib hoog, mille mõjul keha liigub suure kiirusega ettepoole ja suutmata hoida tasakaalu, inimene kukub. Oluline on see, et mõlemal juhul – nii löögist kukkudes, kui ka ise komistades, pidi selliste vigastuste tekkimiseks liikuma keha ettepoole, mis aga tähendab, et inimene kukub näoga maa poole. Kohtukolleegiumi hinnangul kannatanu ütlused sellise tekkemehhanismiga kooskõlas ei ole. Kannatanu on kirjeldanud enda ja süüdistatava asendit enne jalalööki selliselt, et nad olid näod vastamisi, süüdistatav püüdis teda eemale tõugata ja hoidis mõlema käega teda õlgadest kätest e nagu kannatanu ütles, olid nad pidevalt kontaktis. Kui süüdistatav sellises asendis lõi kängitsetud jalaga kannatanu jala sisekülge sedavõrd tugevalt et jalg alt kadus, siis selles asendis ei saa kukkuda suure hooga ettepoole. Ainuüksi asjaolu, et lööja hoiab tugevasti kinni löögi saajast ja on tema ees, takistab suure hooga ettepoole kukkumise. Millal toimus rusikaga löömine, kas siis, kui kannatanu oli veel püstises asendis e enne jalalööki või pärast, seda ei ole ka võimalik tuvastada. Mitte, et see omaks kuriteo kvalifitseerimisel määravat tähtsust, kuid siiski kannatanu ütlused ei ole selles osas olnud järjepidevad ja seda on rõhutanud ka maakohus (kohtuotsuse p 19). Ka prokuröri seisukoht ei ole apellatsioonis selgelt välja öeldud. Süüdistuse kohaselt, mis on üles ehitatud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud versioonile, on sündmust kirjeldatud selliselt, et esmalt lõi süüdistatav kannatanu tugeva jalahoobiga jalust maha e esmalt sai kannatanu tõsise jalavigastuse ja seejärel ründas süüdistatav maaslamavat kannatanut rusikahoopidega näkku. Selline versioon ei tundu kohtukolleegiumile eksperdi järeldusi arvestades veenev. Nimelt pidanuks kannatanu eksperdi järeldusest tulenevalt igal juhul ja olenemata, millest keha kiirenduse kukkumiseks sai, kas 30 jalahoobist või lihtsalt komistamisest, liikuma hooga ettepoole e inimene kukub näoga maapinna poole. Kannatanu aga räägib, et ta püüdis haarata süüdistatava jalahoope, süüdistatav lõi teda rusikatega pikali olles näkku, kukkus näoli tema peale ning nad olid üksteise peal näod vastamisi. Kohtus kannatanu poolt antud ütlustest aga nähtub, et järjekord oli teistpidine e esmalt olid rusikahoobid, siis jalaga löömine. Just nimetatud asjaolud tingisid kohtu järelduse, et süüdistusversioonis XXle jalavigastuse tekitamise kohta S. Tekkeli poolt saabastatud jalaga lüües esineb kahtlus, mida ei ole võimalik ühegi kogutud ja uuritud tõendiga eraldi ega kogumis välistada. Selliselt tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole ja
Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ei prokuröri ega ka kannatanu apellatsioonis neid kahtlusi kõrvaldatud ja pigem on maakohtu seisukohast mööda mindud ning soovitakse edasi tõendada vaid kannatanu ausust ja tema ütluste usaldusväärsust, millest paraku kohtu jaoks väheseks jääb.
§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
lg 1 p-st 1, § 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse S. Tekkeli suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
Seega tuleb käesoleva otsusega süüdistatava kasuks välja mõista 970 eurot lepingulise kaitsja teenuse eest apellatsioonimenetluses. (allkirjastatud digitaalselt) 34
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.