← Eesti

2-20-17769/25

Obsah (5)§ 459§ 497§ 173§ 174§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märts 2021, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-17769 Tsiviilasi AA.BB. a hagi CC. DD. a

) § 459 lg 1 p 3). 10.

§ 459

lg 1 alusel on poolel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.

§ 497

sätestab, et kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses

  1. PKS §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond tegi XX.XX.XXXX. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr XXX AA.BB. ale ettepaneku tasuda elatist alates
  2. jaanuarist 2018 CC. DD. a ülalpidamiseks 250 eurot kuus ja samuti EE. FF. a ülalpidamiseks 250 eurot kuus. Tartu Maakohus kinnitas XX.XX.XXXX. a määrusega tsiviilasjas nr XXX kompromissi, mille alusel kohustus AA.BB. tasuma alates
  3. augustist 2020 GG. HH. a ülalpidamiseks 100 eurot kuus ja 200 eurot alates
  4. jaanuarist
  6. Hageja on hagiavalduses ja selle täienduses märkinud, et ta on taganud lastele elamispinna, maksnud neile ka piisavalt elatist ning teinud muid kulutusi lastele nende heaoluks, kuid ta ise kannatab selle kõrva puudust ning oli sunnitud lahkuma laste ema nõudel oma elukohast. Hageja sooviks lastega kohtuda, kuid laste ema ei võimalda seda. Samuti selgitas hageja, et tema olukord oli algusest peale kriitiline. Ta tasus vahepeal suure osa elatisvõlast ja ka jooksvat elatist, sest ta käis vaatamata püsivale töövõimetusele välismaal tööl. Pärast seda on aga tekkinud uued ja hullemad püsivad tervisekahjustused. Arvesse peaks hageja hinnangul võtma ka seda, et peretoetused laekuvad samuti lapse emale.
  7. Kostjad seevastu leiavad, et oluliselt ei ole muutunud hageja poolt kostjatele tehtavate maksete suurust mõjutavad asjaolud. Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX. a kohtumääruse tegemise järgselt (pärast asja arutamise lõppemist) ei ole muutunud hageja tervislik seisund ega 4

(7)2-20-17769 hageja varanduslik seisund, sh sissetulekud. Samuti leiavad kostjad, et hageja teeb praegu juhutöid, st teenib sissetulekut ning ta peaks elatise võla tasuma oma vara arvelt.
  1. Kohus ei nõustu siinkohal kostjatega ja märgib, et asjas kogutud tõendid kinnitavad hageja väidetut, et tema tervislik olukord on halvenenud ja ta on kaotanud sissetuleku töötasuna. Esmalt märgib kohus, et kostjad on ekslikult toonud esile, et hageja täielik töövõimetus lõppeb XX.XX.XXXX. Hageja on kohtul esitanud töövõime hindamise otsuse, mille kohaselt on hagejal puuduv töövõime XX.XX.XXXX (tl 4). Ka on hageja tuginenud sellele, et ta on saanud põlvevigastuse, mis takistab tal XXXna tööd tegemast. Selle kohta on hageja esitanud arstitõendi, millest nähtub XX.XX.XXXX pandud diagnoos „Põlve muude ja täpsustamata osade distorsioon ja distensioon“ ning ta on pidanud kandma külgtugedega põlveortoosi (tl 38).
  2. Maksu- ja Tolliameti
  3. veebruari
  4. a vastusest ( tl 30-32) nähtub, et hageja on saanud töötasu K. AS-lt
  5. aastal jaanuarist kuni maikuuni ja septembrikuus. Kohus on kontrollinud hageja pangakonto väljavõtteid ning AS Swedbank kontolt nähtub, et lõpparve K. AS-lt on laekunud
  6. septembril
  7. Samuti nähtub kontolt, et
  8. aasta maikuu eest, juunikuu eest, juulikuu eest ja augustikuu eest on hagejale tasutud töövõimetushüvitist. Töötukassast on laekumised tulnud alates
  9. aasta juulikuust. Hageja pangakonto väljavõtetest ei saa kohtu hinnangul selgelt järeldada, et hagejal oleks varjatud sissetulekuid või et ta kulutaks rohkem, kui tema tuvastatud sissetulekud seda teoreetiliselt võimaldaks. Maakohus leiab, et hageja majanduslik olukord on pärast eelmisi elatist puudutavate lahendite tegemist märgatavalt halvenenud.
  10. Kohtu hinnangul ei saa asjas jätta tähelepanuta ka seda, et hageja on puuduva töövõimega isik, kes küll on saanud teha tööd K. AS-s ja kostjate info põhjal ka XXX. Eeltoodu aga ei saa üheselt tuua hagejale kaasa kohustust leida samaväärse sissetulekuga töö, kui riik ise on hinnanud tema tervisliku olukorra selliseks, et tal on puuduv töövõime. Puuduv töövõime võib takistada teenimast sama suurt sissetulekut kui töövõimelised isikud selleks võimelised on. Ka ei ole põhjendatud võrrelda hageja praegust sissetulekut ajaga, mil ta käis väidetavalt XXX tööl. Kohtu hinnangul ei ole mingit põhjendust kohustada elatist maksma kohustatud vanemat teenima sissetulekut väljaspool kodumaad. Elatise süsteem peab arvestama Eestis maksatavat palka ja Eestis tavapärast kulutusi lastele. Ka on hageja esile toonud, et ta soovib lastega koos rohkem aega veeta, mistõttu on tema ja laste ühise osa tekkimiseks vajalik, et ta elaks lastele võimalikult lähedal. Isegi kui nõustuda kostjatega, et hageja teeb juhutöid, siis on see kostjate endi huvides, et hageja teenib vaatamata oma puuduvale töövõimele sissetulekut, millest on võimalik tasuda iga lapse ülalpidamiseks 100 eurot kuu, so kokku 300 eurot kuus.
  11. Kohus märgib, et hageja ei keeldu katmast laste kulutusi, vaid soovib seda teha vastavalt oma võimalustele. PKS § 99 lg 1 alusel määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (laste) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Elatise eesmärgiks on laste igapäevaste vajaduste rahuldamine ja nende arenguks piisavate vahendite tagamine. Kui lapsevanemad elavad koos, tehakse seda igapäevase pereelu majandamisel. Elatise tasumise kohustus lasub aga vanemal, kes elab lastest eraldi ja ei osale igapäevaste vajalike kulutuste kandmisel. Siiski mõlemas olukorras tuleb arvestada seda, et lastel endil ei ole üldjuhul sissetulekut, mistõttu saavad lapsed osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Riigikohtu varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu
  12. jaanuari
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12;
  14. oktoobri
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12) on rõhutatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. 5
(7)2-20-17769
  1. Üldise arusaama järgi peab vanem oma laste ja enda ülalpidamiseks tegema kõik endast oleneva. Siiski toob kohus esile, et ülalpidajale endale, kui täisealisele isikule, peab tema teenitavast sissetulekust jääma kasutada suurem osa, kui lastele kuluv. Kohtu hinnangul peab täisealisel isikul olema selline rahaline reserv, mis tagaks ootamatute kulude katmise kasvõi osaliselt, olgu selleks siis ülalpidaja haigus, mille tagajärjel sissetulek langeb, olulise kodumasina rike või töökoha kaotus, mille puhul peaks olema isikul endal varutud säästud. Samuti peab üle 40-aastane inimene mõtlema ka pensionisäästude peale, et mitte ise pensionieas langeda abivajava rolli. Samuti on Riigikohus on leidnud, et väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna teda olukorda, kus ta ei ole võimeline säilitama enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime riigi abita. Hagejal on paratamatult ka enda isikuga seotud kulud. Ei ole põhjendatud ja kooskõlas hea usu põhimõttega asetada hagejat olukorda, millises ta ei saa täita varasemaid kohtulahendeid elatise tasumiseks.
  2. Kostjad on esile toonud, et hagejal on võimalik enda vara arvelt tasuda elatise võlgnevus ja ka jooksvat elatist. Ka Riigikohus on leidnud, et arvestada tuleb elatist maksma kohustatud isiku varalise seisundiga (Riigikohtu
  3. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13;
  4. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 20). Kohtu hinnangul ei ole praeguses asjas kostjate sellekohane vastuväide põhjendatud. Varana, mida hageja võõrandama peaks, peavad kostjad silmas pere ühist eluaset. Kohus nõustub sellega, et iseenesest on põhjendatud see, kui elatist maksma kohustatud isik võõrandab oma vara ülalpidamise tasumiseks või võlgnevuse kustutamiseks. Selline nõudmine ei saa aga olla kohustuseks enda eluaseme võõrandamiseks. Kohus selgitas eespool, et lapsed saavad osa nendest võimalustest, mis vanematel enda sissetuleku või varana on. Kui vanema sissetulek väheneb, ei ole õigustatud nõuda temalt tema eluaseme võõrandamist. Kostjatel tuleb mõista, et hageja tervislik olukord ei ole võrreldav terve töövõimelise isiku tervisliku olukorraga.
  5. Lapse elatisnõude suuruse määramisel tuleb arvestada, et laste igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud. Sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuses (RAKE) on
  6. aasta veebruaris valminud uuring „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“, milles on uuritud lastega seotud kulusid ja kui suured on põhjendatud kulud lastele. Uuringu kohaselt oleks uus miinimumelatis
  7. aasta lõpu seisuga 172 eurot kuus, so 343 eurot kokku lapsele. Uuring on leitav: https://skytte.ut.ee/sites/default/files/skytte/miinimumelatis_lopparuanne_taiendatud_1902202 0.pdf. Täpsustatud on, et näiteks Tartu linnas on lapse ülalpidamiskulu 336 eurot (lk 15).
  8. Hageja on tuginenud sellele, et arvestada tuleb ka lastele makstava toetusega. Kohus nõustub hagejaga selles, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale. Ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lastega ühise perena koos elades sai kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lastest lahus. Ka on Riigikohus märkinud, et elatise vähendamise aluseks võib olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu
  9. märtsi
  10. a otsus tsiviilasjas nr 2 16 11905, p 18;
  11. veebruari
  12. a otsus tsiviilasjas nr 2-16118651, p 12).
  13. Eestis on mitmeid toetusi, mis aitavad lapse ülalpidamiskulu katta ehk peretoetusi, näiteks lapsetoetus ja lasterikka pere toetus. Praegune elatise süsteem peretoetusi arvesse ei võta. Siiski on kohtu hinnangul perehüvitis suunatud laste vajaduste katmiseks. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärk tagada lapse hooldamise, kasvamise ja õppimisega 6
(7)2-20-17769 seotud kulutuste osaline hüvitamine. PHS § 17 lg 3 alusel on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 60 eurot, kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suuruseks 100 eurot. PHS § 21 alusel on lasterikka pere toetuse suuruseks kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 eurot. Seega on hüvitise suurus, mida kostjad saavad enda vajaduste katteks riigilt 520 eurot. Kui hageja maksab igale kostjale ülalpidamiseks 100 eurot ning vähemalt sama summa panustab ka kostjate seaduslik esindaja ehk teine lapsevanem, ning sellele summale lisandub ka veel laste vajaduste katteks makstav toetus, on võimalik iga kostja ülalpidamiseks kulutada 373 eurot kuus. Sellises suuruses elatis on kohtu hinnangu mõistlik ja ületab RAKE uuringus märgitud elatise suurust. Kuivõrd ka kostjate seaduslikul esindajal on kohustus lapsi ülal pidada oma töötasu arvelt (mitte ainult peretoetuse arvelt), tuleb tal tagada nii enda kui oma laste ülalpidamiseks sarnases suuruses töötasu saamine.
  1. Kohus arvestab elatise suuruse kindlaksmääramisel asjaoluga, et kostja oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt
  2. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11 ja
  3. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09).
  4. Kohus märgib, et kostjatel säilib õigus taotleda elatise suurendamist, kui hageja majanduslik olukord paraneb.
  5. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus 26.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kuivõrd tegemist on elatise vähendamise hagiga, mille üheks pooleks on alaealine laps, siis peab maakohus õigeks jätta menetluskulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.