KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2020 Võru kohtumaja Põlvas, Võru tn 12 Väärteoasja number 4-20-922 Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg K
) § 77 lg 2 järgi rahatrahviga 110 trahviühikut, s.o 440 eurot. A. Hollast on karistatud selle eest, et tema 30.06.2019 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx esitas Lämmijärvelt kalapüügiloa nr xxxxxxxx alusel toimuvalt kalapüügilt naastes andmed püütud kalakoguste kohta, mis erinesid rohkem kui 10% laeva pardal või maale toodavatest kalakogustest, rikkudes sellega
§ 61
lõike 9 alusel 23.12.2016 vastu võetud Vabariigi Valitsuse määruse nr 155 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ (edaspidi Määrus nr 155) § 20 lg 4 nõudeid. Eelpool kirjeldatud teod pani A. Hollas toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuna kutselise kalapüügi näol on tegemist spetsiifilise valdkonnaga ning kaluri puhul eeldatakse valdkonda reguleerivate õigusaktide tundmist. Kalapüügi eest vastutava isikuna pidi A. Hollas veenduma, kui palju kala tal reaalselt transpordivahendis on ning vastavad kogused kirja panema. A. Hollas esitas 30.06.2019 eelteate, et saabub Lämmijärvelt Räpina sadamasse kalapüügiloa nr xxxxxxxx alusel toimunud kutseliselt kalapüügilt ja püütud kalakogusteks on ahven - 200 kg, haug - 200 kg, koha - 250 kg, latikas - 250 kg, särg - 5 kg, luts – 2 kg ja säinas – 1 kg. A. Hollas poolt kaldale toodud kalakoguste kaalumisel saadi reaalseks kalakogusteks ahven – 160,28 kg, haug – 163,28 kg, koha – 94,0 kg ja luts - 13,4 kg. Seega erines A. Hollas poolt eelteates esitatud ja rannapüügipäevikus kirjas olev ahvena kogus 24,79%, haugi kogus 22,48%, koha kogus 165,95% ning lutsu kogus 85,07% reaalselt kaldale toodud sama kalaliigi kogusest. Määruse nr 155 § 20 lg 4 kohaselt ei tohi andmetes märgitud kalakogus laeva pardal või muus kala transportimiseks kasutatavas vahendis olevast ja maale toodavast kalakogusest erineda rohkem kui kümme protsenti. Kaebaja nõue ja põhjendused A. Hollas esitas 28.02.2020 Tartu Maakohtu Võru kohtumajale Keskkonnainspektsiooni Põlvamaa büroo keskkonnakaitse juhtivinspektori 13.02.2020 otsuse peale kaebuse, milles eelkõige palub lõpetada väärteoasja ja tühistada kaevatava otsuse, kuna rikkumine ei ole tõendatud. Mõõtmised ja keskkonnainspektorite tegevus on olnud ebaõige. 30.06.2019 inspektorite poolt läbi viidud menetlus oli valikuline, vastuoluline ja ebatäpne, eesmärgiga ainult karistada menetlusalust isikut. Alternatiivselt palub A. Hollas lõpetada menetluse otstarbekuse (rikkumise väheolulisuse) kaalutlustel ning piirduda hoiatusega. Menetlusalune isik põhistab oma kaebust kokkuvõtlikult alljärgnevaga. Mõõtmisprotseduur ja mõõtmistulemus on olnud ebaõige või ekslik, mida ei saa ka tagantjärele kontrollida. KKI inspektori poolt kaaluti ainult 4 liiki kala (ahven, haug, koha, luts), kuid eelteates ja rannapüügipäevikus oli märgitud 7 erinevat liiki kala (koha, ahven, latikas, särg, luts, haug, säinas). 2
(20)Muuhulgas kaaluti teatud osa kalast (latikas) A. Hollasele kuuluva kaaluga. Menetleja on teised kalaliigid jätnud arvesse võtmata. 01.07.2019 sündmuskoha vaatlusprotokolli lisas 4 olevalt fotolt on näha 17 plastikkasti, kuid protokollis on kirjeldatud 18 plastikkasti sorteerimata kaladega. Kui 18 kasti sorteerimata kaladega jõuti abihoonesse, on peale kalade sorteerimist saanud 18-st kastist äkki kokku 39 kasti (s.h latikat 21 plastikkasti). Tegelikkuses aga oli 17 kasti ja see nähtub ka fotodelt. A. Hollas ei nõustu inspektori poolt läbi viidud mõõtmisega (kaalumise õiguspärasusega) ja kalade kaalumisel saadud tulemustega. Sündmuskoha vaatluse ja kalade massi mõõtmise osas on etteheited ka kaitsjal. Sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt vaatlus algas kell 6.30. Kuna kalade massi mõõtmise protokolli kohaselt saadi kalakoguste väidetavad kaalud teada alles kell 10.45 ja sündmuskoha vaatluse protokoll koostati alles 1.07.2019, ei saanud 30.06.2019 kella 6.30-st kuni kella 10.45-ni olla väärteomenetlust. Suures osas kirjeldab sündmuskoha vaatluse protokoll sisuliselt jälitustoimingu läbiviimist (varjatut jälgimist), mis väärteomenetluses on keelatud. Seega on sündmuskoha vaatluse protokoll lubamatu tõend. Sündmuskoha vaatluse protokoll ja kalade massi mõõtmise protokoll on lubamatud tõendid ka asjaolu tõttu, et vaatlust ja kalade massi mõõtmist tehti ilma menetlusaluse isiku osavõtuta, kellele ei selgitatud ka nende toimingutega seotud õigusi ja kohustusi ega võimaldatud protokollidega tutvuda. Kui kohus leiab, et A. Hollase süü on tõendatud, siis menetlusalune isik palub kaaluda KarS § 39 lõike 1 kohaldamist (eksimus teo keelatuses). A. Hollasele on Keskkonnainspektsiooni ametnikud KKI infotelefonilt selgitanud, et kaalutud kalakoguse ja teates märgitud kalakoguse erisuse nõue 10% puudutab kalakogust tervikuna, mitte kalaliike eraldi. Kohtuväline menetleja ei kogunud menetlusalust isikut õigustavaid, vaid ainult süüstavaid tõendeid. Kaalumise tulemuste andmetel olid kaalutud kogused väiksemad kui eelteates märgitud kogused (v.a luts, kus vahe oli +10 kg). Kui kogus on väiksem, tuleb see kalade arvukusele kasuks. A. Hollas ei näidanud kalakoguseid väiksemana, kui oli kala tegelik kogus, vaid suuremana, et mitte ohustada kalade arvukust/kvoote. Menetlusalune isik leiab, et Määruse nr 155 § 20 ei ole objektiivselt täidetav. Mõrraga püügi korral on väga keeruline või isegi võimatu tegeleda väikeses paadis, kus ei ole ruumi ja töökäsi, 5-8 liiki umbes tonni kaaluva kala põhjalikuma sorteerimisega. Lainetuse ja tuulega lisandub oht elule ja tervisele. 30.06.2019 kell 6 hommikul oli Mustvees tuul puhanguti 6,1 m/s, kell 7 puhanguti 7,1 m/s ja kell 8 puhanguti 8,3 m/s. Eesti ilmateenistuse andmetel üle 8 m/s tuul on tugev tuul. Taolise tuule ja lainetusega ning ilma abitöölisteta kalade sorteerimine on vee peal paadis ohtlik ja võtaks aega mitu tundi. Suvel on järvevesi soe ja kalade veest välja võtmisel riknevad need paari tunniga. 30.06.2020 hommikul oli õhutemperatuur +18 kraadi, järve vesi +22 kraadi. Kalade riknemise ohu tõttu ei saa kalade sorteerimine järvel kesta lõpmatult. Kalade sorteerimine liigiti 10% eksimisvõimaluse piires looduslikke tingimusi ja sorteerimisele kuluvat aega arvestades pole praktiliselt reaalne. Lisaks menetlusaluse isiku etteheidetele leiab kaitsja veel täiendavalt, et A. Hollasele koostatud väärteoprotokoll on vastuoluline ja ebaselge. Väärteokirjelduses viidatakse nii eelteatega seotud andmetele kui püügipäevikule. Samas rikutud normiks on märgitud Määruse nr 155 § 20 lg 4 (eelteate esitamine). Rannapüügipäeviku täitmise korra rikkumise eest pole karistust ette nähtud, kuid väärteoprotokollis ja kaevatavas otsuses on selline etteheide. Väärteoprotokollis on märgitud, et A. Hollas on kalapüügi eest vastutav isik, millist mõistet Määruses nr 155 ei ole. Seega ei saa A. Hollas olla
§-s 77 lg 2 sätestatud süüteo subjekt. Konkretiseerimata süüdistuse esitamine rikub menetlusaluse isiku kaitseõigust. Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord on sätestatud Vabariigi Valitsuse määruses. Seega on väärteokoosseisu tunnused kindlaks määranud täitevvõim. Sisuliselt on Vabariigi Valitsus 3
(20)otsustanud, milline kalapüügiga seotud andmete esitamise nõude rikkumine on karistatav ja milline mitte. Seetõttu on
§ 77lg 2 vastuolus PS §-dega 4 ja 23 lg 1 ning Kar
S §-ga 12 lg 2. Peale selle ei vasta
§ 77lg 2 määratletuse põhimõttele.
Võimatu on kindlaks teha, kas
§-s 77 lg 2 osundatud tegevus eeldab tahtlust või ettevaatamatust. Käesoleval juhul heidetakse kalurile ette vale hinnangu andmist. Olukorras, kus räägitakse hinnangulisest kogusest, ei saa rääkida veendumusest kala reaalse koguse osas ja süüteona määratletava rikkumise toimepanemisest. Kuna tegemist on eelandmete, hinnanguliste andmetega, mille esitamise nõuded on madalamad, ei saa rääkida
§ 77lg 2 mõistes kalapüügiga seotud andmete esitamise korra rikkumisest.
Keskkonnainspektsiooni nõue, et kalur hakkaks paadis kaaluma ja liigiti sorteerima püütud saaki, on koormav ja ebamõistlik. Sellist aruandlust, nagu nõutakse kaluritelt
ja selle alusel kehtestatud määrusega, ei näe ette Euroopa Liidu õigus. Eestis on kehtestatud EL määrusest erinevad nõuded, mis pole lubatav. Käesoleval juhul pole tegemist tõsise rikkumisega Euroopa Nõukogu määruse nr 1005/2008 art 42 mõttes. Püügiandmed on esitatud. Andmete esitamata jätmine on tõsine rikkumine. Euroopa Liidu õigusest tuleneb nõue tõsiste rikkumiste korral reageerida haldussanktsioonidega, mitte karistuse kohaldamisega.
§ 61
lg 9 kohaselt on püügiandmete esitamise korra, viisi ja tähtajad, andmete saaja ja vajadusel ka esitaja kehtestamine antud Vabariigi Valitsuse pädevusse. Viimane on viidatud sätte alusel kehtestanud „Kalapüügi andmete esitamise korra“. Kaitsja arvates on rikutud parlamendireservatsiooni põhimõtet. PS § 3 lg 1 keelab jätta täitevvõimu otsustada seda, mis PS seisukohalt on oluline. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja 13.02.2020 üldmenetluse otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja arvates on kaevatav otsus õiguspärane, tugineb kogutud tõenditele, menetluses puuduvad kõrvaldamata kahtlused. Kohtuvälise menetleja esindaja põhistab oma vastuväiteid kokkuvõtlikult alljärgnevaga. On tõendatud, et A. Hollase poolt eelteates esitatud ja kalapüügipäevikus märgitud kalakogused (ahven, koha, haug, luts) erinesid rohkem kui 10% tegelikult maale toodud kogusest. Kuigi sündmuskoha vaatluse lisaks oleval pildil on näha 17 kalakasti, ei tähenda see, et oligi ainult 17 kalakasti. Mõni kalakast võis pärast abihoonesse jõudmist, pildi tegemise hetkel, olla veel autost ära toomata või paikneda teiste kastide taga või mujal sündmuskohal. Fotol olev kastide arv ei sea kahtluse alla väärteomenetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid maale toodud kalade koguste osas.
§ 77
lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu täidetuks lugemiseks piisab ka juba ühe kalaliigi osas rikkumise toimepanemisest. Kuivõrd latikat kaaluti kaebuse esitajale kuulunud kaaluga ja mitte taadeldud kaaluga, on selle kalaliigi puhul rikkumine jäetud väärteo etteheitest välja. Kahtlus latika kaalu korrektsuses loeti kaebuse esitaja kasuks. Kaebuse esitaja näol on tegemist pikaajalise kutselise kaluriga, kellel on kõrgendatud hoolsuskohustus olla kutselist kalapüüki teostades teadlik antud tegevusele kehtestatud nõuetest, mistõttu menetlusalune isik ei olnud keelueksimuses KarS § 39 mõttes.
alusel vastu võetud Määruse nr 155 § 20 lg 1 p 3 kohaselt kaluri kalapüügiloa alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel toimuva kalapüügi kohta esitatakse Keskkonnainspektsioonile vähemalt üks tund enne püügilt 4
(20)sadamasse või randa saabumist püütud kala hinnanguline kogus kilogrammides liikide kaupa. Sama sätte lõike 4 kohaselt andmetes märgitud kalakogus ei tohi laeva pardal või muus kala transportimiseks kasutatavas vahendis olevast ja maale toodavast kalakogusest erineda rohkem kui kümme protsenti. Mõlemad nõuded asetsevad samas sättes ning seega kalade liikide kaupa ja mitte ainult üldkogusse alusel hindamise ja teatamise nõue on piisavalt selge ja ühemõtteline. Valvetelefoni nr 1313 haldab Häirekeskus ja mitte Keskkonnainspektsioon. Antud valvetelefonil esitatud andmed ja kõned eelteadetega sisaldavad vaid infot maale toodud kalakoguste kohta. Keskkonnainspektsiooni ametnikud ei anna antud numbril isikutele nõuandeid või muid selgitusi. Määruse nr 155 § 20 lg-s 4 sätestatud nõudele ei ole seatud erandit, mis välistaks nõude kohaldumise, kui on teatatud suuremast kogusest, kui tegelikult maale toodi. Sellise erandi puudumisel kehtib antud nõue samamoodi nii juhtumite puhul, kus teatati vähem kui maale toodi kui ka juhtumite puhul, kus teatati rohkem kui maale toodi. Antud nõude täitmine on vajalik kvoodi täitumisest ajakohaste ja korrektsete andmete saamiseks ning seega on nõude täitmine oluline selleks, et riik saaks reageerida kvoodi täitumisele kiirelt ja efektiivselt. Peale selle erinesid A. Hollase esitatud andmed kalakoguste kohta maale toodust olulisel määral. Seega pole tegemist väheolulise rikkumisega ning puudub alus menetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlustel. A. Hollasele alla ½ maksimaalsest karistusmäärast määratud karistus on proportsionaalne, vastab teo raskusele ning süü suurusele. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega tuleb kohtul võtta seisukoht kõigis VTMS §-s 108 nimetatud küsimustes. A. Hollasele on 14.01.2020 koostatud Keskkonnainspektsiooni Põlvamaa büroo keskkonnakaitse juhtivinspektori poolt väärteoprotokoll (kohtuvälise menetleja toimik, tl 16-17) väärteoasjas nr 940019000747 selles, et tema 30.06.2019 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx esitas Lämmijärvelt kalapüügiloa nr xxxxxxxx alusel kutseliselt kalapüügilt naastes andmed püütud kalakoguste kohta, mis erinesid rohkem kui 10% laeva pardal ja maale toodavatest kalakogustest, rikkudes sellega
§ 61lõike 9 alusel 23.12.2016 vastu võetud määruse nr 155 § 20 lg 4 nõudeid.
Eelpool kirjeldatud teod pani A. Hollas toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuna kutselise kalapüügi näol on tegemist spetsiifilise valdkonnaga ning kaluri puhul eeldatakse valdkonda reguleerivate õigusaktide tundmist. Kalapüügi eest vastutava isikuna pidi A. Hollas veenduma, kui palju kala tal reaalselt transpordivahendis on ning vastavad kogused kirja panema. A. Hollas esitas 30.06.2019 eelteate, et saabub Lämmijärvelt Räpina sadamasse kalapüügiloa nr xxxxxxxx alusel toimunud kutseliselt kalapüügilt ja püütud kalakogusteks on ahven – 200 kg, haug – 200 kg, koha – 250 kg, latikas – 250 kg, särg – 5 kg, luts – 2 kg ja säinas - 1 kg. A. Hollase poolt kaldale toodud kalakoguste kaalumisel saadi reaalseks kalakogusteks ahven – 160,28 kg, haug – 163,28 kg, koha – 94,0 kg ja luts – 13,4 kg. Seega erines A. Hollas poolt eelteates esitatud ja rannapüügipäevikus kirjas olev ahvena kogus 24,79%, haugi kogus 22,48%, koha kogus 165,95% ning lutsu kogus 85,07% reaalselt kaldale toodud sama kalaliigi kogusest. Määruse nr 155 § 20 lg 4 kohaselt ei tohi andmetes märgitud kalakogus laeva pardal või muus kala transportimiseks kasutatavas vahendis olevast ja maale toodavast kalakogusest erineda rohkem kui kümme protsenti. A. Hollase poolt toime pandud väärtegu kvalifitseeriti kalapüügiseaduse § 77 lg 2 järgi. 5
(20)Antud asjas ei ole vaidlust selles, et A. Hollas püüdis 30.06.2019 varahommikul kala Lämmijärvel ja enne püügilt Räpina sadamasse saabumist esitas A. Hollas Keskkonnainspektsioonile eelteate püütud kalaliikide ja nende koguste kohta. Asjaolu, et ta väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas kala püüdis, eelteate esitas ja püütud kala kaldale toimetas, pole menetlusalune isik vaidlustanud oma kaebuses ega ka kohtuistungil. Väljavõte objekti kontrollimise andmekogu süsteemist (kohtuvälise menetleja toimik, tl 11) tõendab, et A. Hollas 30.06.2019 esitas kalateate – Peipsi: 403457 selle kohta, et püügiloa nr xxxxxxxx alusel on laevaga xxx-xxx (tegelik registreerimisnumber xxx-xxx) püütud järgmised kalakogused: ahven – 200 kg; haug – 200 kg; koha – 250 kg; latikas – 250 kg; särg – 5 kg; luts – 2 kg; säinas – 1 kg. Teade võeti vastu 30.06.2019 kell 05.06 ja laeva Räpina sadamasse saabumise kellaajaks oli teates märgitud 06.10. Et nad siirdusid 30.06.2019 varahommikul Räpina sadamasse kontrollima A. Hollase esitatud eelteadet, kinnitasid kohtuistungil ka tunnistajad xxxxxx xxxxxxx ja xxxxx xxxxxx. Kuigi 30.06.2019 eelteates on laevaks märgitud xxx-xxx, on kohtule liiklusregistri andmetel teada, et laeva tegelikuks reg-nr-iks on xxx-xxx (vt Maanteeameti liiklusregistri väikelaeva detailandmed), nagu on märgitud väärteoasjas koostatud menetlusdokumentides. Nimetatud asjaolu ei ole ka menetlusalune isik menetluses kahtluse alla seadnud. Tõendid on kattuvad ka asjaolus, et A. Hollas mõnda aega peale eelteate esitamist saabus oma paadiga koos selles olevate kaladega Räpina sadamasse, kus olid temal vastas Keskkonnainspektsiooni ametnikud xxxxxx xxxxxxx ja xxxxx xxxxxx. Tunnistaja x. xxxxxx ütluste kohaselt läks ta koos x. xxxxxxx 30.06.2019 varahommikul Räpina sadamasse, et kontrollida A. Hollase eelteadet. A. Hollas saabus sadamasse oma paadiga kella 6.30 ajal. Ka tunnistaja x. xxxxxxx ütluste kohaselt soovisid nad koos x. xxxxxx kontrollida kutselise kaluri A. Hollase eelteadet, milleks nad läksid 30.06.2019 hommikul peale kella 6 Räpina sadamasse. Et tal olid 30.06.2019 varahommikul Räpina sadamasse püügilt naastes vastas KKI ametnikud, on kinnitanud ka menetlusalune isik A. Hollas ise. Väärteoprotokolli teokirjeldus, eelteade ja rannapüügipäevik Kohtu arvates A. Hollasele koostatud väärteoprotokolli teokirjeldusest nähtub üheselt, et eelteates märgitud ja tegelikult püütud kala koguste eksimispiiri 10% ületamises süüdistatakse kalapüügiloa nr xxxxxxxx omanikku A. Hollast. Teokirjeldus on piisavalt konkretiseeritud – süüdistuses on kirjas, millise teoga, millal ja kus menetlusalune isik rikkumise toime pani. Et menetlusalune isik on teokirjeldusele tuginedes aru saanud, milles teda süüdistatakse, järeldub tema enda kaebuse sisustki. Menetlusalune isik on oma kaebuses käsitlenud erinevaid süüteokoosseisu asjaolusid. Seega on tal olnud võimalik ennast nii kohtueelses menetluses kui ka advokaadi vahendusel kohtumenetluses kaitsta. Samuti on teokirjelduse kaudu tuvastatav, millise õigusnormi rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse. Väärteoprotokolli teokirjelduses olev lause „Seega erines A. Hollas poolt eelteates esitatud ja rannapüügipäevikus kirjas olev…“ ei viita mitte sellele, nagu menetlusalusele isikule oleks ette heidetud eelteate või püügipäeviku esitamisega seonduvate nõuete rikkumist, vaid sellele, et nii eelteates kajastuvad kui ka püügipäevikus kirjas olevad kalakoguste andmed ei olnud vastavuses reaalselt kaalutud kalakogustega. Kohtu arvates on ekslik kaitsja väide, et A. Hollasele on ette heidetud püügipäeviku täitmise ja esitamise nõuete rikkumist. Kohus möönab, et väärteoprotokollis oleks kohtuväline menetleja võinud lisaks
§ 61
lg-le 9 viidata ka sama paragrahvi lõikele 1 kui
§ 77lg 2 sanktsiooninormi blanketset koosseisu sisustavale üldsättele.
Väärteoprotokollis on viidatud õigesti
§ 61
lõikele 9 ja Määruse nr 155 §le 20 lg 4 kui
§ 77lg 2 blanketset koosseisu tehnilistes üksikasjades sisustavatele normidele.
Seetõttu kohtu arvates ei ole
§-le 61 lg 1 viitamata jätmine käesoleval juhul 6
(20)väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna menetlusalune isik sai väärteoprotokollile tuginedes aru, millise õigusnormi rikkumises teda süüdistatakse. Kaitsja on kohtuvälisele menetlejale ka ette heitnud, et teokirjelduses on A. Hollast nimetatud „kalapüügi eest vastutavaks isikuks“. Tuleb nentida, et sellist isikut asjassepuutuvad õigusaktid tõesti ette ei näe. Samas sellise sõnastuse kasutamine ei välista A. Hollase käsitlemist vaidlusaluse süüteo subjektina. A. Hollas püüdis kutselise kalurina 30.06.2019 Lämmijärvel kala kalapaadi reg-nr-ga xxxxxx kaptenina püügiloa nr xxxxxxxx alusel. Määruse nr 155 § 3 lg 1 kohaselt on andmete esitajaks nimetatud määruse mõttes muuhulgas kalapüügiloa omanik ja laeva kapten. Eelteates on A. Hollas ennast märkinud laeva kapteniks ja viidanud oma püügiloale. Seega sisuliselt oligi A. Hollas kalapüügi eest vastutav isik. Väärteoprotokollis ja kaevatavas otsuses on viide A. Hollase kalapüügiloale olemas. Seega sisaldab süüteokirjeldus lisaks mõistele „kalapüügi eest vastutav isik“ ka Määruse nr 155 kohast mõistet. Kohus peab siinkohal seoses eelteate ja rannapüügipäeviku omavahelise vahekorraga vajalikuks selgitada järgmist. Eelteate esitamise kord on sätestatud määruse nr 155 § 20 lõigetes 1, 2, 3, 5 ja
- Püügipäeviku esitamise nõuded on sätestatud määruse nr 155 §-s 15 lg 4 (paberdokumendil rannapüügipäeviku täidetud originaalleht esitatakse Veterinaar- ja Toiduametile iga kuu kohta hiljemalt aruandekuule järgneva kuu viiendaks päevaks, igal rannapüügipäeviku lehel kajastatakse ainult ühe aruandekuu püügiandmed). Andmete elektrooniline esitamine on reguleeritud sarnaselt määruse nr 155 §-s 18 lg 7 (kaluri kalapüügiloa alusel toimuv püük). Kuigi püügipäeviku esitamise korra osas käesolevas asjas vaidlust ei ole, siis on kaitsja viidanud asjaolule, nagu väärteoprotokolli teokirjelduses oleks A. Hollasele heidetud ette püügipäeviku esitamise korra rikkumist. Nagu kohus eespool tuvastas, siis sellist etteheidet menetlusalusele isikule väärteoprotokollis ei tehtud. Määruse nr 155 § 10 lg 1
- lause sätestab, et kalapüügiga tegeleval isikul peab püügipäevik kalapüügi teostamisel kaasas olema ning ta on kohustatud riiklikku järelevalvet teostava isiku nõudmisel selle viivitamata esitama. Seega lisaks eelteates märgitule peavad kalurid kalakoguste andmed kalaliikide kaupa kandma ka püügipäevikusse. Nii eelteates kui ka püügipäevikus olevad andmed peavad olema omavahel vastavuses. Seega 30.06.2019 A. Hollase poolt püütud kalakoguste osas järelevalvet teostades oli Keskkonnainspektsiooni ametnikel õigus küsida menetlusaluselt isikult ka püügipäevikut ja seal märgitud koguseid võrrelda tegelikult püütud kogustega. Ent käesoleval juhul on sõnaselgelt ette heidetud üksnes erinevust tegelike ja eelteates märgitud kalakoguste vahel. Sündmuskoha vaatluse protokolli ja kalade massi mõõtmise protokolli õiguspärasus Kui asuda seisukohale, et sündmuskoha vaatluse viis KKI ametnik R. xxxxxx läbi väärteomenetluse raames, oleks sündmuskoha vaatluse protokoll koos lisadega kohtu arvates koostatud nõuetekohaselt ja lubatav tõend. Sündmuskoha vaatluse protokoll (kohtuvälise menetleja toimik, tl 1-2) kannab kuupäeva 01.07.2019 ja selle kohaselt vaatlus ise toimus 30.06.2019 kell 6.30-11.
- Kalade massi mõõtmise protokoll (kohtuvälise menetleja toimik, tl 5-7) kannab kuupäeva 30.06.2019 ja selle kohaselt toimus see toiming kell 10.20-10.
- Nagu kohus eespool tuvastas, leidiski vaidlusalune sündmus aset 30.06.2019 varahommikul. Tunnistaja R. xxxxxx ütluste kohaselt tegi ta 30.06.2019 kohapeal mustandi ja protokolli vormistas järgmisel päeval. Kohtule on töökogemuse pinnalt teada, et kohtuväliste menetlejate (nt PPA, KKI) igapäevases praktikas koostataksegi vaatlusprotokoll sageli pärast vaatluse toimumist hiljem asutuse siseruumides. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa sellist toimimisviisi lugeda rikkumiseks. Seadus ei sätesta sündmuskoha vaatluse protokolli koostamise (s.o sündmuskoha vaatluse käigus kogutud teabe tõendina vormistamise) aega ja kohta. Seda saab põhjendada asjaoluga, et protokolli koostamise aeg ja koht võivad sõltuda mitmest tegurist, nt 7
(20)konkreetse süüteo tehioludest, vaatluse eesmärgist, vaatlusel osalevatest isikutest, vaatluse käigust, vaatlusprotokolli lisadest, aga ka ilmastikuoludest jms. Juhul, kui uurimistoimingu protokolli ei ole võimalik või otstarbekas vormistada uurimistoimingu käigus, võib seda teha ka pärast uurimistoimingut. Ainuüksi sündmuskoha vaatluse protokolli koostamine või vormistamine sündmuskoha vaatlusest hiljem või teises kohas ei tingi a priori vaatlusprotokolli ebausaldusväärsust (vt RKKKo 4-18-6598, p 21 ja RKKKo 3-1-1-31-11, p 20.1). Käesolevas asjas on tõendatud, et protokolli koostaja R. xxxxxx viibis kogu vaidlusaluse sündmuse aja sündmuskohal. Tunnistaja R. xxxxxx kohtuistungil antud ütluste kohaselt nägi ta, kui A. Hollas tuli paadiga järvelt, kuhu paigutati kalad, kuidas toimus kalade sorteerimine ja kaalumine. Sama on kinnitanud tunnistaja H. xxxxxxx. Seega puudub alus kahelda, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu seda on R. xxxxxx protokollis kajastanud. Vaatluse protokollis on kajastatud inspektori poolt läbi viidud toiminguid, menetlustoimingute koht ning vaatluse toimumise alguse ja lõpu kellaaeg. Samuti on kalade massi mõõtmise protokollis välja toodud kalade mõõtmise ajavahemik, mõõdetud kalad liikide ja kastide kaupa ning kalade kaalutud kogus (võttes arvesse kastide kaalu ja mõõtemääramatust). Kalade massi mõõtmise protokoll on sündmuskoha vaatluse protokolli lisa KrMS § 148 mõttes (vt ka RKKKo nr 4-18-6598, p 20 ja RKKKo 3-1-1-116-10, p 8). Kindlasti ei olnud tegemist jälitustoiminguga, nagu menetlusaluse isiku kaitsja on väitnud. Inspektorite eesmärgiks oli kontrollida A. Hollase esitatud eelteadet, mitte teha varjatud jälgimist. Üksnes asjaolu, et sündmuskoha vaatluse protokollis on kirjeldatud A. Hollase paadi sadamasse tulekut, ei muuda seda toimingut jälitustoiminguks KrMS § 126-3 mõttes. Asjaolu, et sündmuskoha vaatluse ja kalade massi mõõtmise protokollis pole juuresviibijaks märgitud menetlusalust isikut A. Hollast, ei muuda nimetatud protokolle kohtukõlbmatuteks tõenditeks. VTMS § 2 ja KrMS §-de 84, 87 koostoimest ei tulene kohustust menetlusalune isik igal juhul ja alati kaasata. Riigikohus on 23.05.2011 otsuses nr 3-1-1-39-11 p-s 11 sedastanud, et mitte iga menetlustoimingu protokoll ei pea sisaldama menetlusosalise isiku allkirja, kuivõrd menetlusalune isik ei pea osalema igas menetlustoimingus. Kuivõrd väärteomenetluse seadustik ei sisalda teavet sündmuskoha vaatluse läbiviimise kohta, tuleb vastavalt VTMS §-s 2 sätestatule pöörduda kriminaalmenetluse seadustiku poole. KrMS § 84 lg 2 (alates 01.09.2011 kehtiv KrMS § 83 lg 3) sätestab, et kahtlustatav, süüdistatav, tunnistaja või kannatanu kutsutakse sündmuskoha vaatluse juurde vaid siis, kui tema selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse. Seega ei pea ka menetlusalune isik väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima ning menetlusaluse isiku allkirja puudumine sündmuskoha vaatluse protokollist ja selle lisaks olevast kalade massi mõõtmise protokollist pole väärteomenetlusõiguse selline rikkumine, mille tõttu tuleks protokollid jätta tõendite kogumist välja. Kohus möönab, et menetlusaluse isiku oleks käesoleval juhul võinud nii sündmuskoha vaatluse kui kalade massi mõõtmise juurde kaasata. Seda eelkõige asjaolude tõttu, et oli teada kalade kuulumine A. Hollasele ning viimane faktiliselt niikuinii kohapeal viibis. Tunnistaja R. xxxxxx ütluste kohaselt viibis A. Hollas ruumis, kus toimus kalade kaalumine ja ta aitas ka kalu sorteerida. A. Hollas käis küll ruumis ringi, kuid R. xxxxxx mäletamist mööda kuskil ära ei käinud. A. Hollast ei märkinud ta protokolli, kuna vormistas selle järgmisel päeval ja poleks saanud protokollile A. Hollase allkirja võtta. Tunnistaja H. xxxxxxx ütluste kohaselt A. Hollas liikus ringi ja kaalumise juures kogu aeg ei olnud. A. Hollase ütluste kohaselt hakkasid keskkonnainspektorid alguses hoopis kalade pikkusi mõõtma. Kalade kaalumise juures ta kogu aeg ei olnud, sest käis vahepeal toas. Hinnates kogumis tunnistajate ja A. Hollase enda ütlusi, võib asuda seisukohale, et vähemalt mingi aja viibis KKI ametnike tegevuse juures ka A. Hollas ise. Kuna KKI ametnikud läksid kontrollima just A. Hollase esitatud eelteadet ja nägid viimast kaladega sadamasse saabumas, polnud kahtlusi ka kalade 8
(20)kuuluvuses. Menetlusaluse isiku kaasamine saanuks ära hoida või vähemalt vähendada tema hilisemaid etteheiteid sündmuskoha vaatluse ja kalade kaalumise käigus tuvastatu usaldusväärsusele. Tunnistajate R. xxxxxx ja H. xxxxxxx ütluste kohaselt viibis kalade sorteerimise ja kaalumise juures lisaks protokolli koostajale R. xxxxxx ka teine Keskkonnainspektsiooni ametnik H. xxxxxxx. Viimane on kinnitanud R. xxxxxx koostatud protokollides märgitu õigsust nii oma allkirjaga protokollidel kui ka kohtuistungil. Seega ei tõenda sündmuskoha vaatluse protokollis kirjeldatut mitte üksnes see protokoll ja protokolli koostaja ütlused, vaid ka tunnistaja ütlused. Kuigi tegemist on samuti KKI ametnikuga, ei anna üksnes see asjaolu alust kahelda tunnistaja H. xxxxxxx erapooletuses ja ütluste usaldusvääruses. Kuigi R. xxxxxx kohtuistungil antud ütluste kohaselt selgitas ta A. Hollasele õigust toimingute juures olla ja toimingute kohta märkusi esitada, pole A. Hollas seda R. xxxxxx väidet kinnitanud. Ka ei tea sündmuskohal A. Hollasele õiguste selgitamisest midagi tunnistaja H. xxxxxxx, viidates asjaolule, et menetleja oli R. xxxxxx. Et A. Hollasele tutvustati menetlusaluse isiku õigusi tema ülekuulamisel ja väärteoprotokolli koostamisel, on ta oma allkirjaga kinnitanud (kohtuvälise menetleja toimik, tl 13). Seega tutvustati menetlusalusele isikule tema õigusi menetlustoimingu käigus, mis teda vahetult puudutas ja isiku kaitseõigust pole rikutud (vt ka RKKKo 3-1-1-32-15, p 7.2). Ent tuleb nentida, et sündmuskoha vaatluse protokolli kantud menetlustoimingu alguse kellaaeg 6.30 ei ole vastavuses tegeliku väärteomenetluse alustamise ajaga. R. xxxxxx kinnitusel oli kalade kaalumine järelevalvetoiming. Kui selgus, et tegelikud kalakogused ületavad eelteates märgitud kalakoguseid, alustas ta väärteomenetlust, kuid sündmuskoha vaatluse protokollis fikseeris sündmuse algusest peale alates kaluri sadamasse jõudmisest. Kohtu arvates on R. xxxxxx seisukoht väärteomenetluse alustamise hetkest õige. Süüteomenetluse saab alustada, kui esinevad süüteo alustamise ajend ja alus – süüteole viitav teave, milles on võimalik sedastada süüteo tunnuseid. Paljudel juhtudel on sellist teavet võimalik saadagi üksnes järelevalvemenetluses (vt RKKKo 3-1-122-14, p 7.2). Nii on see toimunud ka käesoleval juhul. KKI ametnike 30.06.2019 varahommikul Räpina sadamasse siirdumise eesmärgiks oli kontrollida kaluri poolt esitatud eelteates märgitud kalakoguste vastavust tegelikult püütuga. Alles kalade kaalumise (mis lõppes kell 10.45) tulemusena selgus, et tegemist võib olla süüteoga (eelteates märgitud kalakogused erinesid tegelikust rohkem kui lubatud). Isegi kui eeldada, et KKI ametnikel oli juba sadamasse minnes aimdus, et A. Hollas võib olla toime pannud mõne kalandusealase süüteo, poleks sellest piisanud väärteomenetluse alustamiseks, sest igasugused seda kahtlust toetavad tõendid puudusid. Vaidlusaluses asjas pole KKI ametnikest tunnistajad aga isegi viidanud sellise kahtluse olemasolule. Käesoleval juhul kasvas järelevalvemenetlusest välja väärteomenetlus. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud (vt RKHKo 3-3-1-65-07, p 17), et hinnang selle kohta, millise toiminguga kasvas järelevalvemenetlusest välja väärteomenetlus, sõltub konkreetsel juhul menetleja poolt tehtava toimingu valikust ja eesmärgist. Arvesse tuleb võtta, et nii järelevalvemenetlus kui ka väärteomenetlus võivad sisaldada oma sisult lähedasi ja ka nime poolest kattuvaid toiminguid (nt vaatlus). Maakohtule on eelneva töökogemuse pinnalt teada, et sageli on keskkonnaalaste rikkumiste puhul vormistatudki esmalt mitte sündmuskoha vaatluse protokoll, vaid objekti kontrollimise protokoll, mis sarnaselt sündmuskoha vaatluse protokolliga samuti sisaldab andmeid kontrollitava objekti (näiteks mõni metsaeraldus, looduskaitseala vms) asukoha, olustiku, objektil toimuva tegevuse kohta. Kohtu arvates olnuks selline toiming ka käesoleval juhul asjakohane. Objekti kontrollimise protokolli koostamise puhul ei oleks tegemist küll süüteomenetluse käigus tehtava toiminguga, ent see protokoll omaks tõenduslikku tähendust ka hilisemas süüteomenetluses. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt üldjuhul ei ole keelatud kasutada süüteomenetluses tõendina selliseid tõendeid, mis on kogutud mingis muus menetluses. Väljaspool süüteomenetlust kogutav tõend peab olemuslikult 9
(20)paigutuma mõne KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi vormi alla (vt nt RKKKo 3-1-1-116-10, p 8). Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium lugenud väärteomenetluses lubatavaks tõendiks näiteks massimõõteseadme kasutamise protokolli olukorras, kus pole selge, kas see koostati järelevalve- või väärteomenetluse raames (vt RKKKo 3-1-1-111-13, p-d 8-9). Lubatava tõendina on järjepidevalt käsitatud ka nt riiklikku järelevalve toimingut (s.o kiiruse mõõtmist) teinud ametniku ütlusi, kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja järelevalvemenetluse käigus tehtud salvestist (vt nt RKKKo 3-1-1-67-15, p 14). Käesoleval juhul on KKI ametnik vormistanud sündmuskoha vaatluse protokolli, mille kohaselt see menetlustoiming algas 30.06.2019 kell 6.
- Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et kuna kell 6.30 ei olnud veel väärteomenetlust alustatud, ei saanud sel ajal väärteomenetluse korras sündmuskoha vaatlust teha. Sündmuskoha vaatluse protokoll sisaldab peamiselt enne väärteomenetluse alustamist toimunu kirjeldust ja lõpeb andmetega kalade kaalumise kohta. Kalade massi mõõtmise protokolli kohaselt lõppes see toiming kell 10.
- Sündmuskoha vaatlus ise on edasi kestnud veel kella 11.50-ni. Kuna KKI ametnik on sündmuskoha vaatlust teostades väärteomenetluse toiminguna teinud seda osaliselt tegelikult väärteomenetluse väliselt, leiab kohus, et sündmuskoha vaatluse protokollis märgitu tervikuna tõendina arvestamine on kaheldav. Kohus ei tugine sündmuskoha vaatluse protokollile osas, milles see kirjeldab 30.06.2019 alates kella 6.30-st kuni kalade kaalumiseni toimunut. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et selles protokollis kirjeldatud asjaolud jääks protokolli osaliselt kõrvalejäämise tõttu tõendamata. Protokollis fikseeritu on arvestatav osas, mis puudutab kalade kaalumise kohta, s.o xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Räpina sadama vahetus läheduses oleval katastriüksusel 70703:004:0677 paiknevat abihoonet ja kaalumise tulemusi. Arvestatav on sündmuskoha vaatluse lisana ka kalade massi mõõtmise protokoll, mis oleks riikliku järelevalve käigus koostatuna niikuinii arvestatav tõendina ka iseseisvalt. Sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud fotosid on nendel kajastuvast tulenevalt kindlasti tehtud enne väärteomenetlust alustamist, kuna näha on sadamas olnud kalapaat ja kaubik ning abihoones enne kalade kaalumist kalakastid sorteerimata kaladega. Kui neid fotosid mitte arvestada sündmuskoha vaatluse käigus tehtuna, saab neid kohtu arvates arvestada järelevalvemenetluse käigus tehtud fotodena, mis samuti on väärteomenetluses lubatud tõendid VTMS § 31 lg 1-1 kohaselt. Peale selle tõendavad asjaolusid, millise püügi kaladega oli tegemist ja kuidas need jõudsid sadamast abihoonesse, kus neid kaaluti, tunnistajate R. xxxxxx ja H. xxxxxxx ütlused, millel kohus peatub veel edaspidi. Samuti on kalade abihoonesse jõudmise ja seal toimunu kohta ütlusi andnud menetlusalune isik A. Hollas ise. Kohus peab siinkohal vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et teatud juhtudel on kohtpraktikas aktsepteeritud analoogilises väärteoasjas olukorda, kus sündmuskoha vaatlust alustati enne kalade massi mõõtmise tulemuste selgumist. Nii nähtub Riigikohtu 17.10.2019 asjas 4-18-6598 tehtud otsuse sisust, et sündmuskoha vaatlus toimus 15.10.2018 kell 17.59-18.50 ja kalade massi mõõtmine toimus 15.10.2028 kell 18.00-18.
- Seega viidatud asjas alustati sündmuskoha vaatlust samuti enne, kui selgusid kalade massi mõõtmise tulemused. Riigikohtul pole selles osas olnud mingeid etteheiteid. Tõsi küll, viidatud asjas pole sündmuskoha vaatlus alanud varem niivõrd suure ajavahega kui käesolevas asjas, vaid sisuliselt on need kaks toimingut (vaatlus ja kalade massi mõõtmine) toimunud samaaegselt. Olukorras, kus järelevalvetoimingu tulemusena selgub vajadus alustada väärteomenetlust, on maakohtu arvates tõesti küsitav vaatluse eraldi järelevalvetoiminguna vormistamise otstarbekus, eriti kui need kaks toimingut langevad ajaliselt kokku. Kalade koguse tuvastamine (kastide arv, kalade kaal) Asjas on vaidlus KKI inspektorite poolt kontrollitud kalakastide arvu ning kastides olnud kala koguse üle. Menetlusalune isik on ette heitnud, et inspektorid ei kaalunud kõiki kastides olnud kalaliike. 10
(20)Tunnistajate ütluste kohaselt A. Hollase 30.06.2019 varahommikul Räpina sadamas maale esimeselt püügilt toodud kala tõsteti kastidega sadama territooriumil olevasse kaubikusse. Kuna A. Hollas pidi tagasi järvele minema, jäi eelnevalt maale toodud kala sadama territooriumile inspektorite jälgimise alla. Kui A. Hollas mõne tunni pärast järvelt tagasi tuli, liiguti koos A. Hollase majapidamise juurde, kus toimus kalade liikide kaupa sorteerimine ja kaalumine. Kalasid sorteeris A. Hollas oma abilistega ning kaalusid R. xxxxxx ja H. xxxxxxx. Sündmuskoha vaatluse protokolli juurde lisatud fotodelt (fotod 1 ja 2, kohtuvälise menetleja toimik, tl 3) on näha Räpina sadamas kaldale tõmmatud plastikpaat reg-nr-ga xxx-xxx, milles on plastikkastid kaladega ning paadi juurde tagurdatud kaubik. Sündmuskoha vaatluse protokolli juurde lisatud fototabeli kolmandalt fotolt (fototabelis ekslikult märgitud fotona nr 4, kohtuvälise menetleja toimik, tl 4) on näha 17 üksteise peale tõstetud sinist plastikkasti virna, mille ülemistes kastides on näha kalad. Tunnistaja R. xxxxxx ütluste kohaselt ongi see foto tehtud peale kaubikuga kalade A. Hollase abihoonesse toomist ja mahalaadimist. Et ta käis 30.06.2019 hommikul järvel kaks korda ning kalade sorteerimine ja kaalumine toimus peale tema teist korda sadamasse kella 9.05 ajal tagasi tulekut, kinnitas kohtuistungil ka menetlusalune isik. Kuid A. Hollase väitel hakkasid inspektorid esmalt hoopis kalade pikkust mõõtma, kuid seda protokolli pole kantud. Ka kahtleb ta protokolli kantud kalade kogustes, kuna ebaselge on kastide arv ja kalade sorteerimise ajal võis kaalutavate kalade hulka sattuda kala ka teise püügiga kaldale toodud kalade hulgast. A. Hollase väidet, et KKI ametnikud esmalt tegelesid kalade pikkuste mõõtmisega, pole kumbki tunnistajatest kinnitanud. R. xxxxxx ja H. xxxxxxx ütluste kohaselt ei olnud alamõõduliste kalade otsimine selle kontrolli eesmärk. Seega A. Hollase väidet kalade pikkuste mõõtmisest muud tõendid ei kinnita. Isegi kui eeldada A. Hollase väite õigsust, ei oma see käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust, sest A. Hollast ei süüdistata alamõõdulise kala püüdmises. Erinevalt menetlusalusest isikust ei pea kohus ebaselgeks asjaolu, et kalade massi mõõtmise protokolli kantud kala näol on tegemist A. Hollase poolt 30.06.2019 kella 6.30 ajal kaldale toodud kalaga, s.o kalapüügiloa nr xxxxxxxx alusel püütud kalaga. A. Hollase ja tunnistajate ütlused kinnitavad, et A. Hollas käis 30.06.2019 varahommikul järvel kaks korda. Vaidlusaluseks esemeks on just kella 6.30 ajal kaldale toodud kala. Kuigi A. Hollas ei olnud kogu aeg püütud kala juures (ajal, mil käis järvel teist korda), ei muuda see ebausaldusväärseks muid tõendeid. R. xxxxxx ütluste kohaselt kalade paadist maale laadimise ja kaubikusse paigutamisega tegelesid A. Hollase abilised. Tunnistaja H. xxxxxxx ütluste kohaselt lisaks abilistele paigutas kalakaste kaubikusse ka A. Hollas ise. Tunnistajate ütlustest tuleneb, et kaubikusse kalakastide paigutamine toimus A. Hollase juuresolekul. Kalad ei jäänud kusagile lahtise taeva alla valveta, vaid A. Hollas paigutas need oma kaubikusse. Asjas puuduvad igasugused viited, et selles kaubikus oleks olnud juba enne kalakaste. Seda pole menetlusalune isik ka ise väitnud. Pealegi oli tegemist suvise ja seega sooja ajaga, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et kaubikus oleks seisnud mingi varasema püügiga toodud kala. Kaubik kaladega jäi A. Hollase järvele siirdudes Räpina sadama territooriumile. R. xxxxxx kinnitusel oli tegemist sadama aiaga piiratud territooriumiga. Seega keegi kõrvaline isik kalakastidele ligi ei pääsenud. Tunnistajate R. xxxxxx ja H. xxxxxxx ütluste kohaselt oli A. Hollase esimeselt püügilt toodud kala alates selle sadamas paadist mahalaadimisest kuni kaalumiseni kogu aeg nende vaateväljas ning ka kaalumise ajal ei läinud see segi hiljem püütud kalaga. Tunnistaja R. xxxxxx ütluste kohaselt ei lasknud ta kaubikusse paigutada teiselt püügilt toodud kala. Tunnistaja H. xxxxxxx on kinnitanud, et tõepoolest toodi hiljem A. Hollase abihoonesse ka järgmiste partiide kala, kuid see paigutati hoones eraldi kohta. R. xxxxxx kinnitusel 30.06.2019 kella 6.30 ajal püügilt tulles laadis A. Hollas oma abilistega kaubikusse 18 kasti kalaga. Et kaubikusse sai just kell 6.30 ajal püügilt toodud kala ja see ei segunenud järgmiste püükide kalaga, on kinnitanud ka tunnistaja H. xxxxxxx, kuigi viimane kastide arvu ei mäleta. Sündmuskoha vaatluse protokolli juurde lisatud fototabeli kolmandalt fotolt (fototabelis 11
(20)märgitud ekslikult fotona nr 4, kohtuvälise menetleja toimik, tl 4) on näha sinist värvi kaubiku taga 17 üksteise peale tõstetud sinist värvi plastikkasti kaladega. Nimetatud fotole tuginedes on menetlusalune isik kahtluse alla seadnud kalakastide arvu. Kohus leiab, et foto iseenesest ei lükka ümber tunnistaja R. xxxxxx väidetud kastide arvu. Fotol ei pruukinud olla kõik kastid - mõni kast võis olla teiste kastide taga. Tunnistaja R. xxxxxx ütluste kohaselt luges ta kastid üle sadamas kaubikusse laadimisel ja hiljem ka kaubikust kuuri alla laadimisel. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et fotod on vaatlusprotokolli lisad, mis ei pea obligatoorselt sündmuskoha vaatluse protokollis VTMS § 2 ja KrMS § 84 kohaselt sisalduma. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast võib uurimistoimingu tingimused, käigu ja tulemused ning kogutud tõendusteabe talletada fotol menetlustoimingu protokolli lisana, kui selleks esineb vajadus või kui see on kohustuslik (RKKKo 4-18-6598, p 22). Riigikohtu praktikas on selgitatud, et fotode puudumine ei muuda vaatlusprotokolli ebausaldusväärseks tõendiks (vt RKKKm nr 3-1-1-41-09, p 7). 30.06.2019 menetlustoimingu läbiviimisel ei olnud fotografeerimine kohustuslik. Seega võinuks fotod käesoleval juhul ka üldse puududa. Kohus peab tunnistajate R. xxxxxx ja H. xxxxxxx ütlusi kogumis hinnates tõendatuks, et A. Hollase poolt 30.06.2019 kella 6.30 ajal püügilt toodud kala oli enne sorteerimist 18 kastis. Sündmuskoha vaatluse protokollist ja kalade massi mõõtmise protokollist tuleneb, et peale sorteerimist oli latikas kokku 21 plastikkastis ning ülejäänud kalaliigid, mida kaaluti (ahven, koha, haug ja luts) 18 plastikkastis. Seega sorteerimise tulemusena tekkis tõesti 39 kalakasti. Ilmselgelt viitab see asjaolule, et kala sorteerimisel kasutatud kastid olid mahult väiksemad kui need, milles oli sorteerimata kala püügilt tulles. Et paadis on kasutusel suuremad kastid ja müügikastid on väiksemad, kinnitas A.Hollas ka ise kohtuistungil. A. Hollase väide, et sorteerimise käigus sattus kaalutava kala hulka ka teiselt püügilt toodud kala, on ümber lükatud tunnistajate R. xxxxxx ja H. xxxxxxx ütlustega, mille kohaselt kaaluti ainult esimeselt püügilt toodud kala. H. xxxxxxx kinnitusel paigutati teise partii kala kaalutavast kalast eraldi. Kohtu arvates pole alust kahelda 30.06.2019 kalade massi mõõtmise protokollis esitatud kalakoguste mõõtetulemustes. Protokolli kohaselt ning ka tunnistajad R. xxxxxx ja H. xxxxxxx on kinnitanud, et protokolli kantud kala on kaalutud inspektoritel kaasasolnud kaaluga. Protokollis on märge, et mõõtmisel kasutatud mitteautomaatkaal CAS PB nr xxxxxxxxx on taadeldud 07.01.2019. (taatlustunnistus nr xxxx-xx/xxxxx). Kaalu taatlemist kinnitab asja juures olev taatlustunnistuse koopia (kohtuvälise menetleja toimik, tl 8). Protokolli kohaselt kaalumine toimus mõõtemetoodikat järgides (KKI peadirektori 21.05.2019 käskkirja nr 1-1/19/22 „Mõõtmise tööde kirjeldused, mõõtmise läbiviimise kord“ alusel) mõõtepädevust omava inspektori poolt (kellele on antud mõõtmispädevus KKI peadirektori 21.05.2019 käskkirjaga nr 1-1/19/21 „Ametnike kinnitamine, kellel on õigus teha KKI nimel mõõtmisi“). Kuna kalade kaalumine toimus taadeldud kaaluga mõõtepädevust omava ametniku poolt, puudub kohtu arvates alus kahelda mõõtetulemuse usaldusväärsuses. Kuna latikat kaaluti A. Hollase kaaluga, ei saanud latika mõõtetulemuse õigsuses KKI ametnikud olla veendunud. Seega on latika kaalu erinevus põhjendatult jäetud süüteokirjeldusest välja. Menetlusalune isik on ette heitnud, et KKI ametnikud on kõrvale jätnud ka säinase ja särje, mida samuti püütud kala hulgas oli. Kohtu arvates asjaolu, et osa püütud kalast on kaalumisel kõrvale jäetud, ei oma käesolevas asjas määravat tähendust. Inspektorid võivad valida, milliseid kalaliike nad otsustavad sadamas kontrollida. Kõikide püütud kalaliikide kontrollimise kohustust õigusaktidest KKI inspektoritele ei tulene.
§ 77
lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu täidetuks lugemiseks piisab ka juba ühe kalaliigi osas rikkumise (kas ala- või ülepüügi üle 10% ulatuses) toimepanemisest. Kapten A. Hollase 30.06.2019 püügiloa nr xxxxxxxx alusel esitatud eelteate (Kalateade – Peipsi: 403457) kohaselt oli ta püüdnud 200 kg ahvenat, 200 kg haugi, 250 kg koha, 250 kg latikat, 5 kg särge, 2 kg lutsu ja 1 kg säinast, millega pidi saabuma Räpina sadamasse 30.06.2019 kella 06.10-ks. 12
(20)Kalade massi mõõtmise protokollist tuleneb, et peale kalade liikide kaupa sorteerimist oli 7 kasti ahvena kogukaaluks 160,28 kg, 6 kasti haugi kogukaaluks 163,28 kg, 4 kasti koha kogukaaluks 94,0 kg ja 1 kasti lutsu kogukaaluks 13,40 kg. Kaalumisel arvestati nii kastide kaalu kui ka mõõtemääramatust (mis alapüügi korral on +1% ja ülepüügi korral -1% kaalutud kala kogusest püüdja kasuks). Küll aga on kohus kalade massi mõõtmise protokollis olevaid andmeid kontrollides tuvastanud, et selles esineb arvutusvigu. 6. real asuva ahvena lõppkaaluks on 21,74 kg, mitte 21,77 kg. Seega on ahvena kogukaaluks 160,25 kg, mitte 160,28 kg. Nimetatud arvutusviga aga ei muuda väärteoprotokollis ja kaevatavas otsuses toodud peamise järelduse õigsust – kontrollitud kalaliikide (ahven, luts, haug, koha) eelteates esitatud andmed erinesid tegelikest kaldale toodud vastava kala kogustest rohkem kui 10 %. Ka ei muuda arvutusvea esinemine kalade massi mõõtmise protokollis esitatud ülejäänud kaalumise andmeid ebaõigeteks. Arvutusviga pole mitte algandmetes, vaid nendest tuletatud andmetes. Eksimisprivileeg ja keelueksimus A. Hollas on seisukohal, et määruse nr 155 §-s 20 lg 4 sätestatud 10%-list eksimisvõimalust arvestatakse püütud kalakoguse kui terviku pealt, mitte kalaliikide kaupa eraldi. Ka pole tema arvates määruse nr 155 § 20 objektiivselt täidetav.
§-s 61 on sätestatud kalapüügiga seotud andmete esitamise kord.
§ 61
lg 1 sätestab, et kutselise kalapüügi loa alusel kala püüdev või veetaimi koguv isik esitab püügi-, kogumis-, ümberlaadimis- või lossimisandmed või muud nende töödega seotud andmed.
§ 61
lg 9 alusel Vabariigi Valitsuse 23.12.2016 määruse nr 155 Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord täpsustab
§ 61lg-s 1 nimetatud andmete esitamise viisi.
Määruse § 20 lg 1 p 3 kohaselt esitatakse Keskkonnainspektsioonile vähemalt üks tund enne püügilt sadamasse või randa saabumist muuhulgas püütud kala hinnanguline kogus kilogrammides liikide kaupa. Määruse § 20 lg 4 sätestab, et andmetes märgitud kalakogus ei tohi laeva pardal või muus kala transportimiseks kasutatavas vahendis olevast ja maale toodavast kalakogusest erineda rohkem kui kümme protsenti. Tõlgendades süstemaatiliselt omavahel määruse nr 155 §-i 20 lg 1 p 3 ja §-i 20 lg 4, on kohus seisukohal, et kuna KKI-le esitatakse eelteates püütud kala hinnanguline kogus kilogrammides liikide kaupa, siis eelteates märgitud kalakogus ei tohi maale toodavast kalakogusest erineda rohkem kui kümme protsenti liikide kaupa. Mõlemad nõuded (nii eelteates kalakoguse liigiti kilogrammides esitamise kohustus kui ka 10% eksimisprivileegi piir) asuvad samas paragrahvis, mis osutab sellele, et nimetatud sätetes kehtestatud nõudeid tuleb lugeda koos. Vastasel korral kaotaks kalakoguse eelteates liigiti esitamise nõue oma praktilise tähenduse. Lisaks eelnevale on 10%-line eksimisvõimalus sätestatud määruses üldise kohustusena. Määruse nr 155 §-s 20 lg 4 sätestatud nõudele ei ole seatud erandit, mis välistaks selle kohaldamise, kui eelteates on teatatud suuremast kogusest, kui tegelikult maale toodi. Sellise erandi puudumisel kehtib antud nõue nii juhtumite puhul, kus kalakoguseid teatati vähem kui tegelikult maale toodi kui ka juhtumite puhul, kus kalakoguseid teatati rohkem kui tegelikult maale toodi. Menetlusaluse isiku väide, et Keskkonnainspektsiooni ametnikud on talle telefonitsi selgitanud, et eelteates märgitud kalakogus ei tohi maale toodavast kalakogusest kui tervikust erineda rohkem kui 10%, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohtuvälise menetleja kinnitusel valvetelefoni nr-le 1313 helistades annavad kalurid infot ainult eelteadetes sisalduva maale toodud kalakoguste kohta. Keskkonnainspektsiooni ametnikud ei anna antud telefoni teel isikutele nõuandeid või muid selgitusi. 13
(20)A. Hollas on pikaajaline kutseline kalur, kellel on kõrgendatud hoolsuskohustus olla kutselist kalapüüki teostades teadlik antud tegevusalale kehtestatud nõuetest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 10.10.2014 otsuse nr 3-1-1-46-14 p-s 17.1 selgitanud, et süü välistamine KarS § 39 lg 1 järgi nõuab seda, et täidetud oleks kaks eeldust. Esiteks peab teo toimepanija olema õiguslikus eksimuses, nt pidama seaduslikuks sellist tegu, mis tegelikult on keelatud. Teiseks peab eksimus olema eksija jaoks vältimatu - teisisõnu ei välista mitte kõik õiguslikud eksimused isiku süüd. Üldjuhul ei ole eksimus vältimatu. Seda juhul, kui isikult saab nõuda, et ta oleks pidanud ise või nt asjatundjaga konsulteerides tulema selle peale, et tema tegu võib olla õigusvastane (vt ka RKKKo nr 3-1-1-31-14, p 25; RKKKo nr 3-1-1-91-13, p 15.1 ja RKKKo nr 3-1-1-92-13, p 17.2). Kui isik tegutseb teatud spetsiifilises valdkonnas, peab ta endale seda valdkonda reguleeriva normistiku piisavalt selgeks tegema (vt nt RKKKo nr 3-1-1-44-02, p 6.1 ja RKKKo nr 3-1-1-14-03, p 13). Kuna menetlusalune isik oli teadlik, et kala püüdmisel tuleb enne sadamasse saabumist saata KKI-le eelteade püütud kalakoguste kohta kilogrammides liikide kaupa ning eelteates esitatud kalakogused ei tohi erineda rohkem kui 10% püütud kogusest, siis oli A. Hollas teadlik õigusaktides sätestatud piirangutest, mis Lämmijärvel kala püüdes kehtivad. Asjaolu, et A. Hollas oli enda sõnul teadlik ainult sellest, et kogu püütud kalakogus ei tohi erineda 10% eelteates märgitud kalakogusest, ei olnud kohtu hinnangul menetlusalusele isikule vältimatu. A. Hollas oleks pidanud spetsiifilises valdkonnas tegutseva kogenud kalurina endale selgeks tegema õigusnormide tegeliku sisu, konsulteerides selleks vajaduse korral Keskkonnainspektsiooni pädevate ametnikega või vastavas valdkonnas eriteadmisi omava juristiga. Ei ole eluliselt usutav, et eelteadete edastamiseks käivitatud Häirekeskusele kuuluvalt telefoniliinilt antakse kaluritele KKI poolt juriidilist nõu, nagu menetlusalune isik on menetluse jooksul väitnud. Eelnevat kokku võttes järeldub, et A. Hollas ei olnud oma tegevuses keelueksimuses. Menetlusalune isik on märkinud, et määruses nr 155 lubatud kuni 10%-lisest kalakoguse erinevusest kinnipidamine ei ole silmaga hindamise korral reaalne ning seda probleemi on tõstatanud mitmed huvigrupid. Et selline probleem on erinevate organisatsioonide poolt tõstatud, nähtub A. Hollase esitatud „Huvigruppide bürokraatia vähendamise ettepanekutest 2019“ (kohtuvälise menetleja toimik, tl 21-37). Samast nähtub ka, et antud teema vajab ka Keskkonnaministeeriumi arvates täiendavat analüüsi ning sellega tegeletakse ka Euroopa Liidu tasandil. Kohus leiab, et isegi kui hetkel kehtivas määruses nr 155 sätestatud kalakoguste hindamise kord vajab mõningast muutmist, saab süü küsimuse otsustamisel lähtuda siiski ainult kehtivast õigusest, mitte huvigruppide ettepanekutest, seaduseelnõudest vms. Hädaseisund Menetlusalune isik on muuhulgas viidanud asjaolule et järvel olles pole ilmaolude tõttu võimalik kalu liigiti sorteerida ning ta viibis vaidlusaluse püügi ajal hädaseisundis. KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Hädaseisundi jaatamiseks on kõigepealt tarvis tuvastada hädaolukord: mingi õigushüve peab olema vahetus ohus või seda peab ähvardama vahetult eesseisev oht (vt RKKKo 3-1-1-3-16, p 20). On üldteada asjaolu, et Peipsi järvel, nagu igal suuremal veekogul, esineb igapäevaselt nii lainetust kui ka tuult. Kui kalur läheb lainetuse ja tuulega järvele oma kutsetegevuse raames kala püüdma ning koha peal tajutav lainetus ja tuul on tavapärased (isegi tugeva tuule esinemisel), siis ei saa ta määruse 14
(20)nr 155 § 20 nõudeid järgimata jätta, viidates hädaseisundile. Hädaseisundist saaks rääkida, kui järvel olles ilmaolud ettenägematult ja kardinaalselt muutuvad. Ning ka sellisel juhul kestab hädaseisund kuni selle hädaseisundi tekitanud olude möödumiseni (nt rannale lähenedes ilma rahunemisel). Kohus on Riigi Ilmateenistuse andmebaasidele tuginedes (www.ilmateenistus.ee) kindlaks teinud, et süüteo toimepanemise ajal, s.o 30.06.2019 oli kättesaadava kaardirakenduse kohaselt Peipsi järvele kõige lähemal olevas järveäärses asulas, Mustvees hommikul kell 5 tuul puhanguti 5,1 m/s, kell 6 puhanguti 5,6 m/s ja kell 7 puhanguti 6,6 m/s. Kaebuses märgitud andmetest tuleneb, et A. Hollas on vaadanud Riigi Ilmateenistuse andmebaasides UTC ehk nn maailmaaja kellaaegu, mis erinevad kolme tunni võrra Eestis kehtivast Ida-Euroopa suveaja kellaaegadest. Peale selle on A. Hollas viidanud ka kella 8 ajal esinenud ilmaoludele. Nagu kohus eespool tuvastas, saabus A. Hollas esimeselt püügilt sadamasse juba kell 6.30. Seega kella 8 ajal esinenud ilmaolud ei puutu käesoleval juhul üldse asjasse. Riigi ilmateenistuse andmetel 30.06.2019 kella 5-7 ajal sademeid ei olnud, temperatuur oli 12-14,8 kraadi. Tunnistaja R. xxxxxx ütluste kohaselt ei olnud 30.06.2019 hommikul lainetel valget harja, mis tekib suure lainetusega. Tunnistaja H. xxxxxxx ütluste kohaselt oli vaikne suveilm. Eeltoodu annab alust järeldusele, et 30.06.2019 varahommikul oli tegemist täiesti tavalise juunikuu hommikuse ilmaga, mis ei seadnud kalureid järvel olles hädaseisundisse. Seega kohus leiab, et A. Hollasel ei esinenud 30.06.2019 varahommikul enne kella 6.30 Lämmijärvel hädaseisundit.
§ 61
lg 9 ja määruse nr 155 §-i 20 lg 1 p 3 ja lg 4 kooskõla Euroopa Liidu õiguse ning Põhiseadusega Kohtu hinnangul on
§ 61
lg 9 ja määruse nr 155 §-i 20 lg 1 p 3 ja lg 4 kooskõlas nii Euroopa Liidu õigusega kui ka Põhiseadusega. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Kohtu arvates tuleb määruse nr 155 §-s 20 asuvaid sätteid tõlgendada kooskõlas sama määruse § 41 sätetega (mis seonduvad andmete ristkontrolliga lossimisel ja ümberlaadimisel), süüteo toimepanemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 25.10.2018 määrusega nr 97 Kutselise kalapüügi võimalused ning lubatud aastasaak Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel, Läänemerel ja Liivi lahel kaluri kalapüügiloa alusel ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2019. aastaks (edaspidi määrus nr 97) ning Euroopa Nõukogu 20.11.2009 määruse nr 1224/2009 artiklitega 14, 16 ja 21 (edaspidi määrus nr 1224/2009, mis seondub püügipäeviku ja ümberlaadimisdeklaratsiooni täitmisega). Vastasel korral võib tekkida mõnetine segadus määruse nr 155 §-s 20 asuvate sätete koostoimes tõlgendamisel, kui ei võeta arvesse eespoolnimetatud määruste sisu. Jätkuvalt kohus rõhutab, et käesolevas asjas ei ole vaidlust eelteate ja püügipäeviku või muu dokumendi esitamise korra osas. Samas peavad eelteates ja püügipäevikus olevad andmed omavahel kattuma – see asjaolu omakorda võimaldab määruse nr 155 § 20 sätete süstemaatilisel tõlgendamisel pöörduda ka muuhulgas püügipäeviku pidamist reguleerivate sätete poole. Kohtule on maanteeameti liiklusregistri väikelaeva detailandmete päringu kaudu teada, et reg-nr-ga xxx-xxx väikelaeva kogupikkus on 7,75 m. Määruse nr 155 § 41 lg 1 p-d 1, 2 sätestavad, et püütud kala kohta enne kalakoguse kaalumist esitatavad andmed võivad kaalutud kalakogusest erineda kuni kümme protsenti järgmistel juhtudel 1) nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 14 lõikes 3 ja artikli 21 lõikes 3 sätestatud juhul, kui merel kala püüdmiseks kasutatakse kalalaeva, mille üldpikkus on vähemalt 10 meetrit, 2) selliste kalaliikide püügi korral, mille väljapüügimahtu on piiratud kalapüügiseaduse § 45 ning § 47 lõigete 1 ja 2 või Euroopa Liidu määruste alusel. Kalapüügiseaduse § 45 lõike 1, § 46 lõike 1 ja § 47 lõigete 1 ja 2 ning keskkonnatasude seaduse § 11 lõike 2 punkti 1 alusel kehtestatud ja 30.06.2019, s.o teo toimepanemise ajal kehtinud määruse nr 97 15
(20)§ 13 sätestab lubatud aastasaagi kogused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel: nt ahven – 1561,5 tonni; koha – 695,06 tonni, sellest kuni 347,53 tonni esimesel poolaastal; haug – 119 tonni; luts – 50 tonni. Määruste nr 155 ja 97 koostoimest kohtu hinnangul tuleneb, et igal juhul peab Lämmijärvel kutselist kalapüüki 7,75 m kalalaevaga teostav kalapüügiluba omav isik arvestama, et püütud ühe liigi kalakogus ei tohi erineda 10% eelteates ja püügipäevikus kajastatavatest kogustest liigiti. Nimelt liigiti arvestatakse aastakvoodi täitumist. Seda tõlgendust toetavad ka määruse nr 1224/2009 artiklid 14 lg 3 ja 21 lg 3. Artikkel 14 lg 1 sätestab, et ilma et see piiraks mitmeaastaste kavade konkreetsete sätete kohaldamist, peavad ühenduse kalalaevade puhul, mille kogupikkus on 10 meetrit või rohkem, nende kaptenid püügipäevikut laeva toimingute kohta, märkides konkreetselt ära kõik püütud ja pardal hoitud kogused liikide kaupa, kui kogus on suurem kui 50 kg eluskaalu ekvivalenti. Sama artikli lg 2 p f kohaselt peab püügipäevik sisaldama iga liigi hinnangulise koguse kilogrammides, väljendatuna elusakaalus, või vajaduse korral isendite arvu. Sama artikli lg 3 kohaselt püügipäevikusse kantud hinnanguliste koguste ja pardal asuva saagi kilogrammides mõõdetud koguste vaheline lubatud kõikumine on 10 % kõigi liikide puhul. Artikkel 21 lg 1 sätestab sisuliselt sama ümberlaadimise kohta. Sama artikli lg 2 p c kohaselt peab ümberlaadimisdeklaratsioon sisaldama iga liigi hinnangulise koguse toote massina kilogrammides, toote esitamise viisi lõikes, või vajaduse korral isendite arvu. Sama artikli lg 3 kohaselt ümberlaadimisdeklaratsiooni kantud hinnanguliste koguste ja ümberlaaditud või vastuvõetud saagi kilogrammides mõõdetud koguste vaheline lubatud kõikumine on 10 % kõigi liikide puhul. Artikli 16 lg 1 kohaselt ei kohaldata alla 10 meetristele laevadele püügipäeviku nõudeid, kui liikmesriik jälgib proovivõtu alusel nende kalalaevade tegevust, tagamaks et kõnealused laevad täidavad ühise kalanduspoliitika eeskirju. Sama erand on tehtud ka lossimisel (artikkel 25) ja müügiteatise esitamise kohta (artikkel 65). Kõrvutades määruse nr 1224/2009 ja määruse nr 155 vastavaid sätteid, siis on kohtu arvates ilmne, et Eesti ei kohalda alla 10 meetriste kalalaevade suhtes erandeid püügipäeviku pidamisel määruse nr 1224/2009 artikli 16 kohaselt, vaid erand tuleneb kalaliikidest (määruse nr 155 § 41). Määrus nr 155 on seega oma olemuselt pigem rangem kui määrus nr 1224/2009, sest Eesti õiguses on ka alla 10 meetriste kalalaevade kasutamisel sätestatud kalapüüdjatele püügipäeviku pidamise nõue. Samuti tuleb püügipäevikut pidada, kui püütud kala kogus jääb alla 50 kg. Samas aga on kohtu hinnangul määruse nr 155 regulatsiooniga jäädud määruse nr 1224/2009 artikli 14 raamidesse ja artiklis 16 sätestatud erandi kohaldamine ei ole liikmesriigile kohustuslik. Ei määrus nr 1224/2009 ega määrus nr 155 sätesta, kuidas peab laeval 10%-lise veapiiri tuvastama. Küll aga on mõlemast määrusest nähtuvalt tegemist hinnangulise küsimusega ja kas seda tehakse silmaga, kasti või kaaluga, on kalapüügiloa omaja otsustada. 10%-lise veapiiri nõue on EL liikmesriikides ühesugune. Kohus on teadlik, et määruse nr 1224/2009 vastuvõtmisel arutati veapiiri seadmist 5%-le, kuid on tehtud ka ettepanekuid tõsta see 20%-ni. Samas rakendada tuleb ikka kehtivat ja jõus olevat määrust. Eelnevast tulenevalt on nii Euroopa Liidu õiguses kui ka Eesti õiguses kalakoguste liigiti märkimisel vea piiriks seatud 10%. Määruse nr 155 § 20 sätted on seega Euroopa Liidu õigusega kooskõlas, sest tagavad määruses nr 1224/2009 seatud eesmärkide elluviimise siseriiklikul tasandil. Samuti on kohtu hinnangul eelteate esitamise kohustus määrusega nr 1224/2009 kooskõlas. Määruse nr 1224/2009 artiklites 17, 18 reguleeritakse eelteatega seonduvat kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on 12 m või rohkem. Alla 12 meetriste laevade suhtes on seega eelteatega seonduv reguleerimispädevus jäetud liikmesriigile, sest EL õigus seda ei reguleeri. Järelikult Eesti õiguses eelteate institutsiooni rakendamine ei ole Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Vastasel korral ei oleks praktilistel põhjustel võimalik (või oleks väga keeruline) teostada vahetult pärast püüki kalapüüdjate üle kalakoguste püüdmise osas kontrolli ning saavutada määruses nr 1224/2009 seatud eesmärgid (muuhulgas kvootidest kinnipidamine). 16
(20)Kaitsja on samuti viidanud, et menetlusaluse isiku poolt väidetavalt toime pandud rikkumine ei ole tõsine rikkumine Euroopa Nõukogu 29.09.2008 määruse nr 1005/2008 kontekstis. Nimetatud viide on kohtu arvates õige, kuid vaatamata sellele, et tegemist ei ole tõsise rikkumisega nimetatud määruse kontekstis, on liikmesriigil õigus võtta tarvitusele meetmeid määruses nr 1224/2009 sätestatud eesmärkide saavutamiseks. Määruse nr 1224/2009 kontekstis toime pandud rikkumised ei peagi alati olema tõsised rikkumised määruse nr 1005/2008 mõttes. Määruse 1224/2009 preambuli 37. punktis on muuhulgas sedastatud, et rikkumise korral tuleks tagada asjakohaste meetmete võtmine ning et rikkumise suhtes tuleb rakendada tõhusaid järelmeetmeid sõltumata sellest, kus see aset leiab.1 Kaitsja on kohtumenetluses tõstatanud küsimuse, kas määrus nr 155 on õiguspäraselt
-i alusel vastu võetud ja kas
-i volitusnormiga ei ole seadusandja andnud Vabariigi Valitsusele liiga palju otsustusruumi blanketse süüteokoosseisu sisustamiseks. Kohtu hinnangul tuleb kaitsja küsimusele vastata eitavalt. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
§ 61
lg 1 sätestab kalapüügiga seotud andmete esitamise üldkorra, mida on täpsustatud
§-s 61 lg 9 oleva volitusnormi alusel määrusega nr 155. Määrus nr 155 on kohtu arvates tehnilisi täpsustusi sisaldav määrus (milles on muuhulgas sätestatud andmete esitamise kord, viis ja tähtajad, andmete saaja ja vajaduse korral ka esitaja) ning selle sisu ei oleks mõistlik ega otstarbekas esitada seaduses. Seadusandja ei ole täitevvõimule delegeerinud väärteo tunnuste sisustamise, vaid andmete esitamise korra, viisi ja tähtajad, andmete saaja ja vajaduse korral ka esitaja määramise. Väärteo tunnuste sisu ehk üldkord on kirjas
§-s 61 lg 1. Küll aga on õigesti sätestatud seaduses sanktsiooninorm
-i §-s 77 lg 2. Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, mille sisustamiseks tuleb pöörduda teiste õigusaktide poole. Need teised õigusaktid ei pea Eesti õiguskorras olema ilmtingimata ainult seadused.
§ 77
lg 2 sisustamiseks tulebki liikuda läbi
§ 61lg-te 1 ja 9 edasi määruse nr 155 § 20 juurde.
Seadus ja määrus koostoimes määratlevad ära, millised on kalapüüdja kohustused andmete esitamisel ning andmete esitamise korra rikkumisel näeb seadus ette sanktsiooni. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2018 otsuse nr 1-16-9717 p-st 17 tuleneb, et blanketset kuriteokoosseisu tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt ka RKKKo nr 3-1-1-36-12, p 16.1). See tähendab kohtu hinnangul seda, et ka blanketset väärteokoosseisu on võimalik sisustada muuhulgas määruses sätestatuga.
§ 77
lg-s 2 on ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav (kutselise kalapüügiga seotud andmete esitamise korra rikkumine) ning milline on rikkumise eest ette nähtud karistus. Koosseisu subjektiivsed tunnused tehakse kindlaks, andes kalapüüdja käitumisele üldhinnangu tema käitumise alusel. Järelikult ei esine kohtu arvates
§ 61lg 9 ja määruse nr 155 § 20 lg 1 p 3 ja lg 4 osas vastuolu Põhiseadusega.
Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu 10.11.2011 lahendi nr 3-1-1-70-11 p-s 8.1 ongi Riigikohus asunud seisukohale, et karistatava teo kirjelduse ehk süüteokoosseisu määratlemiseks on PS § 23 lg 1 kohaselt pädev üksnes seadusandja ning viimane ei saa selle defineerimist delegeerida täitevvõimule. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktikaga tuleb blanketse süüteokoosseisu puhul blanketti täitvat normi käsitada süüteokoosseisu lahutamatu osana (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4). Käesoleval juhul ongi kohtu hinnangul
§-s 77 lg 2 väärteokoosseisu ja seda sisustava normi
§ 61lg 1 sisu määratlenud seadusandja, mitte Vabariigi Valitsus.
Küll aga on
§ 61
lg 1 rakendamise tehnilised üksikasjad kirja pandud määrusesse nr 155.
§-s 77 lg 2 sätestatud tegu on vastavalt seadusandja tahtele toime pandav nii tahtlikult kui ka ettevaatamatusega (KarS § 15 lg 3). 1 Inglisekeelse määruse versioonis: in the case of an infringement it should be ensured that the appropriate measures are taken and that the infringement can effectively be followed up irrespective of where it occurs. 17
(20)Kohus möönab, et on teatud erandeid, kus Riigikohus on aktsepteerinud blanketse normi sisustamisel ainult Riigikogu poolt PS § 65 p 1 mõttes vastu võetud seadust (RKKKo 3-1-1-25-12, p 10.1 ja RKKKo 3-1-1-42-14, p 7 – kui erilise isikutunnusega isikul on seaduse alusel saladuse hoidmise kohustus). Käesolevas kaasuses nimetatud Riigikohtu lahenditele sarnane olukord kohtu hinnangul puudub ja
§ 77
lg 2 koosseisu sisustamisel on tehnilistes üksikasjades võimalik tugineda määrusele nr 155. Nagu kohus eespool on tuvastanud, siis
§-s 77 lg 2 on õigussubjektile ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline on rikkumise eest ette nähtud karistus.
§-s 77 lg 2 sätestatud sanktsiooninorm on seega piisavalt määratletud. Kaitsja hinnangul saaks
§-s 77 lg 2 sätestatud rikkumisele reageerida haldussanktsioonidega. Kohtule teadaolevalt Eesti kalapüügiõiguses haldussanktsioone ei kasutata. Haldustrahviõiguse kontseptsioon on hetkeseisuga Eesti õiguses alles väljatöötamisel (vt lähemalt Haldustrahviõiguse kontseptsioon2). EL õiguses haldussanktsioonidena nimetatud õigusrikkumised on Eestis seni olnud valdavalt sätestatud süütegudena ning neid on menetletud enamjaolt väärteomenetluses. Õigusalases kirjanduses on nimetatud praktika suhtes esitatud erinevaid arvamusi, kuid käesoleval juhul peab kohus lähtuma kehtivast õigusest. Kohtu hinnangul on võimalik ka väärteomenetluse raamides määruse nr 1224/2009 eesmärke saavutada. On seadusandja pädevuses otsustada, kas
-is välja toodud rikkumised peaksid olema sätestatud väärteokoosseisudena või haldustrahvikoosseisudena. Kuna määruse nr 155 § 20 sätted on nii Euroopa Liidu õiguse kui ka Põhiseadusega kooskõlas, siis peab paraku ka mõrraga püügi korral väikeses kalapaadis kalur suutma kalad ära sorteerida ja hinnata nende kogust liikide kaupa selliselt, et ei ületataks 10% eksimispiiri. A.Hollas peab seda ebareaalseks ja on oma väite kinnituseks esitanud ka fotod paatides olevast olukorrast ( kohtuvälise menetleja tl 20). Kohtul on alust arvata, et enamik kalureid saab ka sellega hakkama. „Huvigruppide bürokraatia vähendamise ettepanekutes 2019“ on muuhulgas märgitud, et kogenud kalur oskab kujunenud kogemuse järgi hinnata pardal olevat kalakogust ning üldjuhul sellega probleeme ei ole. Samas on ka soovitatud, et kalakoguseid ei pea üksnes silmaga hindama, vaid kala võib panna ka mõõdukasti või -anumasse või kaaluda pardal. Ka tunnistaja R. xxxxxx kohtuistungil kinnitas, et peale A. Hollase ülejäänud kalurid sorteerivad kala. Kokkuvõtlikult Eeltoodu alusel kohus loeb tõendatuks, et A. Hollas esitas 30.06.2019 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kalapüügiloa nr xxxxxxxx alusel toimuvalt kalapüügilt naastes andmed püütud kalakoguste kohta, mis erinesid rohkem kui 10% laeva pardal või maale toodavatest kalakogustest. A. Hollas rikkus sellega kalapüügiseaduse § 61 lg-t 1 ja lõike 9 alusel 23.12.2016 vastu võetud Vabariigi Valitsuse määruse nr 155 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ § 20 lg 4 nõudeid. A. Hollas esitas 30.06.2019 eelteate, et saabub Lämmijärvelt Räpina sadamasse kalapüügiloa nr xxxxxxxx alusel toimunud kutseliselt kalapüügilt ja püütud kalakogusteks on ahven - 200 kg, haug - 200 kg, koha - 250 kg, latikas - 250 kg, särg - 5 kg, luts – 2 kg ja säinas – 1 kg. A. Hollase poolt kaldale toodud kalakoguste kaalumisel saadi tegelikeks kalakogusteks ahven – 160,25 kg, haug – 163,28 kg, koha – 94,0 kg ja luts - 13,4 kg. Seega erines A. Hollase poolt eelteates esitatud ja rannapüügipäevikus kirjas olev ahvena kogus 24,80%, haugi kogus 22,48%, koha kogus 165,95% ning lutsu kogus 85,07% reaalselt kaldale toodud sama kalaliigi kogusest. Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 20 lg 4 kohaselt ei tohi andmetes märgitud kalakogus laeva pardal või muus kala transportimiseks kasutatavas vahendis olevast ja maale toodavast kalakogusest erineda rohkem kui kümme protsenti. 2 https://www.aki.ee/sites/default/files/dokumendid/muu/haldustrahvioiguse_kontseptsioon.pdf (20.10.2020) 18
(20)KarS § 12 lg 3 1. lause kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused tahtlus või ettevaatamatus. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 17 lg 3 kohaselt seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust. Kohtu hinnangul on menetlusalune isik väärteo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. A. Hollas pikaajalise kutselise kalurina peab olema kursis õigusaktides kalapüügile kehtestatud nõuetega. Et ta on tuttav kalapüügi kohta andmete esitamise korraga, kinnitas A. Hollas ise ka kohtuistungil. A.Hollas eelteadet esitades ei pööranud üldse tähelepanu asjaolule, kas eelteates märgitud kalakogused tegelikult püütule liikide kaupa vastavad. Selliselt käitudes pidas A.Hollas võimalikuks, et need ei vasta ja möönis seda. Asjaolu, et A. Hollas on määruse nr 155 § 20 sätete sisu tema enda väitel tõlgendanud nende tegelikust sisust teisiti, ei välista tahtlust süüteo toimepanemiseks. Määrus nr 155 jõustus 31.12.2016 seoses uue
-i jõustumisega, seega on nimetatud määrus olnud kehtiv juba peaaegu 4 aastat. Määruse nr 155 §-s 20 sätestatud nõuetele sarnased nõuded olid kehtestatud ka vana
-i alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse määruses nr 186 Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra §-s 19 (määrus kehtis 01.01.2015-30.12.2016) ja seoses mõrrapüügiga Vabariigi Valitsuse määruses nr 104 Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra 12.09.2009 jõustunud §-s 14-2 (määrus kehtis 01.01.2004-31.12.2014, põhjanooda- ja kastmõrrapüüki reguleeriti juba alates 01.05.2004, 01.01.2011 jõustus nimetatud määruses 10% veapiiri nõue). Ka enne nimetatud paragrahvi jõustumist tuli sama määruse kohaselt näidata kalakoguseid liikide kaupa. Järelikult on kalakoguse liigiti andmete esitamise kohustus kehtinud juba aastaid ning ka 10% veapiiri nõue on kehtinud ligi 9 aastat. Seega ei ole tegemist uue ja tundmatu normiga. A. Hollase süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. A. Hollase toimepandu on kaevatavas otsuses õigesti kvalifitseeritud
§ 77lg 2 järgi. Otsuse põhjendused karistuse, menetluse otstarbekusel lõpetamise ja menetluskulude osas Kar
S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
§ 77
lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo eest võib karistuseks mõista rahatrahvi kuni 300 trahviühikut. Sanktsiooni raskus viitab asjaolule, et seadusandja on pidanud antud süütegu küllaltki raskeks väärteoks. A. Hollast on karistatud rahatrahviga 110 trahviühiku ulatuses, s.o alla sanktsiooni keskmist määra. Nõustudes kaevatavas otsuses tooduga leiab ka kohus, et A. Hollase süüd võib pidada keskmisest väiksemaks. A. Hollase süüd vähendab tema isik ja toimepandud rikkumise raskus. Kohtuvälise menetleja kinnitusel, mida tõendab ka karistusregistri teatis (kohtuvälise menetleja toimik, tl 39), puuduvad menetlusalusel isikul kehtivad karistused. Seega on A. Hollas elanud kuni vaidlusaluse teoni õiguskuulekat elu. A. Hollase süüd vähendab kohtu arvates ka asjaolu, et väärteoprotokollis temale etteheidetud kolme kalaliigi (ahven, koha, haug) tegelikud kogused olid tunduvalt väiksemad, kui eelteates märgitud kogused. Ainult lutsu kogus oli eelteates märgitust 11,40 kg suurem. Seega ei tekitanud A. Hollas keskkonnale kahju. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. 19
(20)Võttes arvesse, et A. Hollas, püüdes eelteates märgitud kalakogusest kolme kalaliigi osas tunduvalt vähem kala, keskkonnale kahju ei tekitanud, vaid vastupidi – aitas sellega kaasa kalavarude säilimisele, peab kohus põhjendatuks menetlusalusele isikule mõistetud karistust veelgi vähendada. Nõustudes menetlusaluse isikuga leiab ka kohus, et antud asjas karistuse määramisel on oluline teha vahet, kas toime pandi eelteates märgitud kogusest 10%-st suurem püük või väiksem püük. Eelteatest märgitust vähem kala püüdes on kohtu arvates süüteo raskus märgatavalt väiksem. Eeltoodu ja VTMS § 132 p 2 alusel kohus tühistab Keskkonnainspektsiooni Põlvamaa büroo keskkonnakaitse juhtivinspektori 13.02.2020 otsuse väärteoasjas nr 940019000747 osaliselt, s.o karistuse osas ning kergendab A. Hollasele määratud karistust. Kohus peab põhjendatuks A. Hollast karistada
§ 77lg 2 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses s.o 240 eurot.
Kohus ei pea põhjendatuks väärteomenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetada nagu on menetlusalune isik alternatiivselt taotlenud. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kalanduse valdkonnas majandustegevuse korraldamise ja kalavarude kaitse eelduseks on kalavarude tegelikust suurusest õige ülevaate omamine. Seega ei saa rääkida A. Hollase süüteo puhul avaliku menetlushuvi puudumisest. Nagu kohus eespool leidis, vähendab käesoleval juhul A. Hollase süüd tõepoolest asjaolu, et tema esitatud andmed olid valdavas osas tegelikust väljapüügist väiksemad. Ent kuna A. Hollas esitas ebaõigeid andmeid mitte üksnes ühe kalaliigi osas, vaid mitme kalaliigi osas ja need erinesid tegelikult püütud kalakogustest oluliselt, ei saa süüd pidada sedavõrd väikseks, et menetlust VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Ka asjaolu, et menetlusalusel isikul on enda arvates väga raske või võimatu määruse nr 155 §-s 20 sätestatud nõudeid täita, ei anna alust menetlust otstarbekuse kaalutlustel lõpetada. Eestis kehtivad õigusaktid, mis on kooskõlas nii Euroopa Liidu õigusega kui ka Põhiseadusega, on täitmiseks kohustuslikud. Kalapüügil õigusaktides sätestatud nõuete täitmisel praktiliste raskuste tekkimine on küll inimlikult mõistetav, kuid ei vabanda nõuete täitmata jätmist. Kalur peab rakendama vajalikke meetmeid, täitmaks õigusaktides sätestatud nõudeid. Nagu kohus eespool leidis, on selleks olemas võimalusi, mida teised kalurid ka rakendavad. Valitud kaitsja tasu hüvitamise taotlust menetlusalune isik esitanud ei ole. Asjas puuduvad ka muud menetluskulud. Seega puudub kohtul vajadus otsustada menetluskulude jaotust. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg 20
(20)