← Eesti

2-19-18415/79

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Merit Helm Määruse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-18415 Tsiviilasi XX avaldus YY vastu alaealise lapse YXi suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse andmiseks XXle lapse viibimiskoha ja lasteaiakoha valiku osas. YY vastuavaldus XX vastu alaealise lapse YXi suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse andmiseks YYle Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YY määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja XX (isikukood xxxxxxxxxxx) Puudutatud isik YX (isikukood xxxxxxxxxxx), määratud esindaja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska Puudutatud isik YY (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso Kohalik omavalitsus: Tallinna linn (Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu), esindaja Marina Keizo Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu), esindaja Olga Žuravljova Kirjalik menetlus Menetluse liik RESOLUTSIOON
  4. Jätta Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a määrus muutmata.
  7. Jätta määruskaebus rahuldamata.
  8. Määruskaebemenetluses kantud menetluskulud jätta YY kanda, välja arvatud lapse esindaja kulud, mis jätta riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. MENETLUSE KÄIK
  9. XX (avaldaja, isa) esitas
  10. novembril 2019 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada osaliselt tema ja YY (puudutatud isik, ema) ühine hooldusõigus alaealise lapse YXi (puudutatud isik, laps) suhtes. Isa täpsustas korduvalt avaldust. Viimase,
  11. aprilli
  12. a täpsustuse kohaselt palus isa lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha ja haridusküsimuste osas. Lisaks palus isa: - kohustada ema andma laps üle isale viie päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest; - lubada kohtutäituril lapse üleandmise kohustuse täitmata jätmise korral ema suhtes kasutada jõudu; - keelata emal ja tema lähisugulastel suhelda lapsega alates lapse isale üleandmise kuupäevast ühe aasta jooksul; - keelata emal ja tema lähisugulastel viibida koos lapsega välismaal. Isa leiab, et lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga, kuid ema takistab järjepidevalt isa ja lapse suhtlemist. Lapse heaolu tagamiseks tuleb lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha ja haridusküsimuse osas ning anda selles osas ainuhooldusõigus üle isale. Pikaajalised kohtuvaidlused emaga, ema korduv kohtumääruste rikkumine, lepitusmenetluste nurjumised, isegi ema hooldusõiguse piiramine ja erieestkostja määramine ei ole toonud kaasa muutust ema arusaamistes ega lapse kontakti isaga. Lapse elukorralduse muutus võib olla lapsele esialgu ootamatu, kuid lapse ühekordne traumeerimine kaalub üles lapse emapoolse pikaaegse kahjustamise, mis seisneb lapse isast lahutamises ja lapse emotsionaalse ning vaimse arengu takistamises. Lapse huvidega on kooskõlas kohustada ema last üle andma ning lubada kohtutäituril lapse üleandmisekohustuse täitmata jätmisel kasutada ema suhtes jõudu. Isa väitel esitas ta esmakordselt kohtule avalduse tema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks
  13. mail 2013, sest ema ei võimaldanud isal lapsega suhelda. Harju Maakohtu
  14. augusti
  15. a määrusega asjas nr 2-13-20288 määrati kindlaks lapse ja isa suhtluskord. Ema kohtumäärust ei täitnud, mistõttu esitas isa
  16. jaanuaril 2014 maakohtule avalduse lepitusmenetluse korraldamiseks, mida menetleti asjana nr 2-14-
  17. Maakohus kinnitas
  18. veebruari
  19. a määrusega kompromissi, mida ema ei täitnud. Maakohtu
  20. septembri
  21. a määrusega tunnistati lepitusmenetlus ebaõnnestunuks ja kehtestati uus suhtluskord. Tallinna Ringkonnakohtu
  22. novembri
  23. a määrusega tühistati maakohtu määrus ja saadeti asi maakohtule tagasi uueks arutamiseks.
  24. a kevadel saavutasid vanemad lapsega suhtlemise korra osas tänu lastekaitsetöötajate abile kokkuleppe, isa ja lapse kohtumised toimusid vastavalt kokkuleppele, kuid alates
  25. a augusti teisest poolest keeldus ema lapse ja isa kohtumistest, mis on pikemad kui 1 tund, sest need olevat lapsele väsitavad. Samuti keeldus ema lapse ja isa kohtumistest perekeskuse vahendusel, sest seal olevat inimesed, keda laps ei tunne. Vaatamata lastekaitsetöötajate püüdlustele ei õnnestunud emaga kokkulepet saavutada. Haabersti Linnaosa Valitsus (LOV) teatas
  26. novembri 2015 vastuses avaldaja pöördumisele, et ema ei nõustunud isa ja lapse kohtumistega enne
  27. veebruari
  28. a kohtuistungit asjas nr 2-14-
  29. Tsiviilasjas nr 2-14-52778 menetleti isa avaldust ema hooldusõiguse piiramiseks, lapsele erieestkostja määramiseks ja suhtluskorra määramiseks. Asjas kohaldati esialgset õiguskaitset viisil, et ema hooldusõigus peatati isa ja lapse suhtlemise osas ning lapsele määrati erieestkostja, kelleks oli Haabersti LOV pädev ametnik ja Lasnamäe LOV pädev ametnik ühiselt. Erieestkostja ülesanneteks määrati lapse ja isa suhtlemise 2

(10)korraldamine kohtumenetluse ajal, sh kohtumisaegade ja kohtade määramine ning lapse üleandmine isale. Alates kohtumääruse tegemisest on erieestkostja püüdnud süstemaatiliselt korraldada isa ja lapse suhtlemist, kuid see ei ole õnnestunud erinevatel emast tulenevatel põhjustel. Ehkki ema hooldusõigus on peatatud, elab laps emaga ja ema on sellest tulenevalt tugevamal positsioonil. Perioodil
  1. september 2016 kuni
  2. detsember 2016 tegi perega tööd Sotsiaalkindlustusameti lastekaitseüksuse spetsialist Ly Rüüs, kelle tehtud töö kokkuvõttest nähtub, et ema ei tee koostööd ja on otsustanud, et laps kohtub isaga siis, kui ema seda soovib. Taoline käitumine takistab lapse normaalset sotsiaalset ja emotsionaalset arengut ning riivab lapse isikuõigusi suures ulatuses. Ema äärmuslikult kaitsev ja hooldav käitumine lapse suhtes takistab lapse vaimset arengut ja kahjustab lapse psüühikat. Harju Maakohus tegi
  3. aprillil 2019 lõpliku määruse lapse ja isa suhtlemiskorra määramiseks, kuid ema seda ei täitnud, mistõttu pöördus isa järjekordse lepitusmenetluse avaldusega tsiviilasjas nr 2-14-52778 kohtusse. Pärast
  4. septembrit 2019 on isa suhtlemine lapsega peatunud.
  5. Ema vaidles isa avaldusele vastu ja esitas
  6. jaanuaril 2020 vastuavalduse, milles palus lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ning anda lapse hooldusõigus üle emale. Alternatiivselt palus ema lõpetada ühine hooldusõigus osaliselt ning anda temale otsustusõigus lapse elukoha, hariduse ning tervise küsimustes. Ema ei mõista, miks isa algatab kohtuvaidlusi, sest isa, kes tahab lapsega kohtuda, seda ei tee. Isal on olnud võimalus suhelda lapsega alates lapse sünnist, kuid isa ei ole suutnud aastate jooksul luua lapsega usaldusväärseid suhteid. Laps ei soovi isaga suhelda alates
  7. a septembrist, kuna laps solvus isa peale. Laps ei soovinud isaga suhelda perioodil
  8. septembrist kuni
  9. oktoobrini
  10. Pärast seda ei ole isa lapsega kohtuda soovinud ja on helistanud lapsele vaid neli korda. Isa ise ei algata suhtlust lapsega ega käitu lapse huvides. Isa käitumine on traumeerinud last, mistõttu on laps vajanud korduvalt psühholoogi abi. Kuigi isa palub kohtul keelata emal ja tema lähisugulastele lapsega suhtlemisele, on lapse huvides lähisuhted mõlema vanemaga. Isa on aastate jooksul korduvalt kuritarvitanud vanema hooldusõigust, rikkunud regulaarselt lapse heaolu ega suuda täita oma kohustusi, mis annab aluse lapse ainuhooldusõiguse üleandmiseks emale. Ema leidis, et praeguses menetluses on kõik vanemate lepitused välistatud.
  11. Lasnamäe LOV leiab, et isa avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja talle ainuhooldusõiguse osaliseks üleandmiseks on põhjendatud. Kohalikul omavalitsusel oli perega esmane kokkupuude
  12. novembril 2013, mil isa palus abi lapsega suhtlemisel, sest ema takistas isa ja lapse suhtlemist. Alates
  13. a juulist on Lasnamäe LOV kaasatud Harju Maakohtu menetlustesse isa ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks ja korduvatesse lepitusmenetlustesse. Isa pikaajaline kohtuskäimine emaga, korduvad kompromissid (sh korduvad kohtumääruse rikkumisest tingitud lepitusmenetlused) ja nende mittetäitmine, lepitusmenetluste ebaõnnestumine, ema hooldusõiguse piiramine ja lapsele erieestkostja määramine, perelepitus, pakutud perenõustamise teenus ja sellest loobumine või mitteilmumine ning kohtumenetluse käigus tehtud selgitused emale, ei ole toonud kaasa muutust ning ema jätkab takistuste tegemist lapse ja isa kohtumistele. Ema tegevuse tõttu puuduvad lapsel isaga peaaegu seitse aastat lähedased suhted, v.a periood, mil Harju Maakohtu
  14. detsembri
  15. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-52778 peatati ema hooldusõigus lapse ja isa suhtlemise küsimuses ning määrati Haabersti LOV ja Lasnamäe LOV pädevad ametnikud ühiselt ajutiseks erieestkostjaks lapse ja isa vahelise suhtlemise korraldamiseks. Ka nendel kohtumistel ei soodustanud ema lapse ja isa lähenemist. Perioodil
  16. a veebruar kuni
  17. a märts oli erieestkostja ülesandel lapse ja isa kohtumistel lepitaja – Sotsiaalkindlustusameti nõunik Ly Rüüs. Nõustamise teenuse osutamise lõpus oli lapsel tugev kiindumussuhe nii ema kui ka isaga. Vaatamata rohkem kui aasta kestnud nõustamisele ei muutnud see ema käitumist ega suhtumist isasse. Ema kuritarvitab hooldusõigust ega soodusta isa ja lapse suhtlemist. Lapse negatiivne meelestatus isa suhtes on tingitud sellest, et ema ei ole püüdnud töötada kaasa lapse ja isa suhete parandamisele, vaid on järjepidevalt teinud takistusi lapse ja isa suhtlemisele. Ema ei ole võimaldanud isal alates lapse sünnist last kasvatada ega tema eest hoolt kanda, mistõttu ei ole 3
(10)alust väita, et isa ei suuda teostada hooldusõigust lapse huvidest lähtudes. Lapse kontakt isaga ei ole ema juurde elama jäämisel võimalik. Seevastu on ema kontakt lapsega pärast isa juurde elama asumist võimalik. Kuigi lapse isale üleandmine võib mõjuda lapsele esialgu raskelt, lõpeb sellega aastaid kestnud emapoolne lapse negatiivne mõjutamine ja kahjustamine. Kui laps väljendab vastumeelsust isaga kohtumiste suhtes, tuleb kindlaks teha selle põhjus ehk pöörduda lastepsühholoogi poole lapse emotsionaalse seisundi väljaselgitamiseks.
  1. Haabersti LOV seisukoha kohaselt tegelevad lastekaitse spetsialistid last puudutavate küsimustega juba seitse aastat. Vaatamata kohtulahenditele, spetsialistide arvamustele, korduvatele kompromissidele ning lepitusmenetlustele, leiab ema erinevaid takistusi ja ettekäändeid, miks isa ei ole saanud siiani oma lapsega regulaarselt kohtuda. Ema on hoidnud last isa suhtes isolatsioonis, mistõttu ei ole laps harjunud isaga suhtlema.
  2. jaanuari 2020 jutuajamisest lapsega selgus, et laps ei soovi kohtuda isaga ilma ema kohalolekuta. Laps ei osanud rääkida, kuidas ta veetis oma isaga kohtumised suvel, vaid ta väidab, et on solvunud isa peale, sest isa hakkas naerma, kui laps ratta pealt maha kukkus. Oli märgata, et lapsel tekib pinge, kui jutt puudutab isa. Kohaliku omavalitsuse hinnangul on lapse emotsionaalne tasakaal rikutud ning ema ei soodusta oma käitumise ja mõjutusega selle taastumist. Ema on tahtlikult võõrandanud last isast. Mida kauem viibib laps äärmuslikult kaitsva ema mõjusfääris, seda raskem on isal lapsega kontakti saada. Lisaks puudub emal tahe teha isaga koostööd lapse elu puudutavate küsimuste otsustamisel. Pole alust arvata, et isa ja lapse suhtlemine võiks olla last kahjustav. Hooldusõiguse osaline üleandmine viibimiskoha määramise küsimuses isale ei kahjusta lapse huve ning on põhjendatud. Isa on kinnitanud ametnikele, et tal ei ole plaanis teha takistusi ema ja lapse suhtlemisele. Arvestades lapse õigust suhelda isiklikult lahuselava vanemaga, ei ole põhjendatud isa avalduse taotlused, mille kohaselt isa palub keelata emal ja tema lähisugulastel suhelda lapsega ühe aasta jooksul lapse isale üleandmise kuupäevast ning keelata emal ja tema lähisugulastel viibida lapsega koos välismaal. Nimelt on lapsega kooselaval vanemal kohustus toetada lapse hingelist seotust lahuselava vanemaga.
  3. Lapsele määratud esindaja nõustus kohaliku omavalitsuse arvamustega ja leidis, et isa avaldus tuleb rahuldada. Lapse esindaja on praeguse tsiviilasja ja tsiviilasja nr 2-14-52778 materjalidega tutvumise pinnalt jõudnud veendumusele, et ema käitumine takistab lapse normaalset sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Ema käitumine viitab ebatervele kiindumussuhtele ning tahtlikule lapse võõrandamisele isast. Ema tegevus on vaadeldav lapse emotsionaalse väärkohtlemisena. Vanemad on teineteise suhtes emotsionaalselt vägivaldsed. Sellised suhted ei mõju hästi lapse arengule ning võivad tulevikus hakata kahjustama ka vanemate endi tervist. Seega ei saa vanemad teostada ühist hooldusõigust. Samuti tuleb laps suunata psühholoogi juurde, et tasandada võimaliku elukorraldusega kaasnevate muutuste mõju. MAAKOHTU MÄÄRUS
  4. Maakohus rahuldas
  5. aprilli
  6. a määrusega isa avalduse osaliselt. Maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes viibimiskoha ja haridusküsimuste osas ning andis lapse ainuhooldusõigus viibimiskoha ja haridusküsimuste osas üle isale. Maakohus kohustas ema viie päeva jooksul peale kohtumääruse jõustumist andma lapse koos lapsele vajalike igapäevaste riideesemete, mänguasjade ja muude lapsele vajalike igapäevaste esemetega üle isale. Maakohus kohustas isa viima lapse hiljemalt ühe kuu möödumisel kohtumääruse jõustumisest alates lastepsühholoogi vastuvõtule, et aidata lapsel kohaneda elukorralduse muutusega ning käima psühholoogi juures nii kaua kui psühholoog seda lapse huvides vajalikuks peab. Maakohus andis kohtutäiturile õiguse kasutada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 4 alusel ema suhtes jõudu lapse üleandmiseks lapse isale viie päeva möödumisel kohtumääruse jõustumisest arvates, kui ema ei täida vabatahtlikult lapse isale üleandmise kohustust. Maakohus jättis rahuldamata ema vastuavalduse isa vastu lapse suhtes 4
(10)ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks. Maakohus jättis riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus ei pidanud vajalikuks vanemaid isiklikult ära kuulata, sest vanemate isiklik ärakuulamine ei anna juurde asja lahendamiseks olulist teavet. Maakohus tutvus vanemate vahel varasemalt toimunud kohtuvaidlustega ning praeguse tsiviilasja materjalidega, mh menetlusosaliste kirjalike seisukohtadega. Maakohus leidis, et ema rikub perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg-d 1 ja 2 ning takistab lapse õigust kohtuda lahuselava vanemaga ning kahjustab seeläbi lapse suhet isaga. Perelepitaja Ly Rüüsi kokkuvõttest perelepitusteenusest perioodil
  1. september 2016 kuni
  2. detsembrini 2016 selgus, et lapse ja isa kohtumiste mittetoimumise põhjused on tingitud eelkõige lapse emast. Ema soovimatus teha koostööd lapse ja isa suhtlemise korraldamisel nähtub ka Haabersti LOV
  3. novembri
  4. a kirjast isale, kus ema välistab lapse ja isa kohtumise enne esimest kohtuistungit
  5. veebruaril 2016 ning lastekaitsetöötajate, ema ja Ly Rüüsi
  6. veebruari 2017 kuni
  7. märtsi 2017 kirjavahetusest. Asjaolu, et lapse ja isa suhtlus on takistatud ema tõttu, kinnitavad oma seisukohtades ka mõlemad eestkosteasutused ja lapsele määratud esindaja. Nimetatus veendus maakohus ka tsiviilasja materjalide hulgas oleva vanemate kirjavahetusega tutvudes. Emapoolne lapse tahtlik võõrandamine tema isast, lapse ja isa suhtluse takistamine on lapse emotsionaalne väärkohtlemine, mis kahjustab lapse heaolu ja arengut. Seetõttu peab lapse hooldusõigus kuuluma isale. Ainuhoolduse andmine avaldajale vastab eelkõige lapse huvidele ja vajadustele. Olukorras, kus vanemad on vaielnud alates lapse sünnist, ei olnud maakohtule teada ühtegi muud vahendit lapse õiguste tagamiseks, kui vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine tagab lapse heaolu. Juhul kui kohus ühist hooldusõigust ei lõpetaks, jätkuks lapse suhtes emapoolne emotsionaalne vägivald. Ema ei võimalda lapsel isaga suhelda ning tekkida lapse ja isa vahel lähedustunnet. Lisaks on isa nõustunud lapse ja ema suhtlusega, kui temale kuulub lapse ainuhooldusõigus. Vanemate kirjavahetusest nähtuvalt on vanematel erimeelsusi ka lapse kooli osas. Maakohus pidas lapse huvidega kooskõlas olevaks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse haridusküsimuste osas ning selles osas ainuhooldusõiguse üleandmist lapse isale. Maakohtule ei ole teada asjaolusid, et isa ei ole võimeline vanema hooldusõigust nõuetekohaselt teostama. Lastekaitseametnike ja perelepitaja Ly Rüüsi kirjavahetusest nähtub hinnang isa teadmistele lapse arengupsühholoogia ja vajaduste osas, mis pidi ületama algaja lastekaitseametniku oma. Lasnamäe LOV on kontrollinud isa elukohta ning lugenud selle lapsele sobivaks elukeskkonnaks. Maakohus ei pidanud otstarbekaks suunata vanemaid perelepitusse, sest pooled on kohtus vaielnud alates
  8. aastast ning lepitusmenetlust on proovitud korduvalt läbi viia. Ükski lepitusmeede, sh erieestkostja määramine, pole osutunud edukaks, eelkõige lapse ema tegevuse tõttu. Maakohtul puudus veendumus, et lepitus sel korral osutuks edukaks. Perelepituse ajal viibiks laps oma ema juures, kes jätkaks lapse sihikindlat võõrandamist isast. Maakohus ei rahuldanud isa taotlust keelata üheks aastaks lapse suhtlus ema ja emapoolsete sugulastega. Lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga. Kuivõrd isale jääb ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramise osas, siis ei võtnud maakohus seisukohta lapse ja ema välisreiside keelamise osas, sest see jääb isale antud ainuhooldusõiguse küsimuseks. Arvestades ema varasemat käitumist, pidas maakohus vajalikuks kindlaks määrata määruse täitmise kord. Maakohus andis kohtutäiturile TMS § 179 lg 4 kohase õiguse kasutada ema suhtes jõudu lapse üleandmiseks lapse isale. 5
(10)Maakohus ei rahuldanud ema taotlust tema ja isa ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes, sest ema avalduses välja toodud asjaolud ei anna alust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Isa ei ole ohtlik lapsele ega avalda temale negatiivset mõju. MÄÄRUSKAEBUS
  1. Ema esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada, jätta isa avaldus rahuldamata. Ema loobus vastuavaldusest ning soovib, et vanematel säiliks lapse osas ühine hooldusõigus. Isa suhtlemist lapsega tagab kehtiv suhtluskord. Ema soovib asja läbivaatamist istungil ja tema istungil ära kuulamist. Ema väitel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. Maakohus jättis ema esitatud seisukohad ja tõendid hindamata ning hindas tõendeid ebaõigesti. Lisaks jättis maakohus vanemad isiklikult üle kuulamata ega kuulanud ära last ega selgitanud välja lapse tahet. Maakohus kohaldas vääralt PKS § 143 lg-t 1 ja § 137 lg-t 3, kui leidis, et laps peab tema tahte vastaselt isaga elama, kus laps pole isegi ööbinud. Maakohus ei põhjendanud vaidlustatud määruses, miks vanemate ära kuulamata jätmine ja kohtulahendiga kiirustamine oli vajalik. Asja materjalidest ei nähtu ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 558 lg 3 kohast alust, mis oleks õigustanud jätta vanemad ära kuulamata. Vanemate ära kuulamata jätmine annab aluse tühistada maakohtu määrus. Ema soovis kohtule suuliselt selgitada vanemate suhteid. Lisaks ei kuulanud maakohus TsMS § 5521 lg-t 1 rikkudes ära ka last. Ema ei ole takistanud lapse ja isa suhtlemist. Maakohus tugines põhjendamatult lapsele määratud esindaja arvamusele. Lapse esindaja ei ole olnud arvamust esitades objektiivne ega erapooletu. Ema esitas juba
  2. jaanuaril 2020 maakohtule taotluse lapsele uus esindaja määramiseks, kuna lapsele määratud esindajal on huvide konflikt. K. Sitska ei ole erapooletu, kuna Advokaadibüroo Tibar & Partnerid on isa varasemalt suhtluskorra vaidluses esindanud. Nimelt töötab K. Sitska Advokaadibüroos Tibar & Partnerid, kus töötab ka vandeadvokaat H. Tomberg, kes oli tsiviilasjas nr 2-14-52778 kuni
  3. maini 2018 isa esindaja. Lisaks ei ole lapsele määratud esindaja lapsega kohtunud. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes lapse esindaja väidab, et ainult ema otsustab, millal, kus ja kui kaua laps isaga olla saab. Ka on alusetud lapse esindaja väited, et tegemist on ühe vanema poolt lapse tahtliku võõrandamisega teisest vanemast, mis on lapse väärkohtlemine. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et ema on last emotsionaalselt väärkohelnud ning rikkunud suhtluskorda. Lapse esindaja arvamus on paljasõnaline ja kallutatud, kuna ei toetu ühelegi tõendile. Maakohus tugines ebaõigesti ka perelepitaja Ly Rüüsi kokkuvõttele perelepitusteenusest. Tegemist ei ole aktuaalse ega ajakohase hinnanguga. Ly Rüüsi arvamus kirjeldab olukorda, mis oli
  4. a lõpus, kui vanemate vahelised pinged olid suuremad. See arvamus ei kirjelda tänast olukorda. Lisaks on ka kohaliku omavalitsuse arvamused kallutatud, üldsõnalised ja ema süüdistavad. Nimelt puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et ema on rikkunud suhtluskorda ja takistanud lapsel isaga kohtumast. Kohaliku omavalitsuse arvamused ei vasta lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lgtele 2 ja
  5. Peale selle keeldus Haabersti LOV emale väljastamast
  6. jaanuari 2020 vestluse protokolli, mis seab täiendavalt kahtluse alla Haabersti LOV
  7. jaanuari 2020 seisukoha objektiivsuse ja usaldusväärsuse. Maakohtu määrusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes leidis maakohus, et emapoolne lapse tahtlik võõrandamine tema isast, lapse ja isa suhtluse takistamine, on lapse emotsionaalne väärkohtlemine, mis kahjustab lapse heaolu ja arengut. Ema esitas ringkonnakohtule uued tõendid selle kohta, et ta on teinud kõik, et isa saaks lapsega suhelda ja julgustanud isa aktiivsemalt lapsega suhtlema. Maakohus ei hinnanud ka Tallinna Sinilille lasteaia õpetajate lapse kohta antud iseloomustust, mis tõendab ema hoolivat ja lapse huvidest lähtuvat käitumist. Ema ei ole takistanud isal lapsega kohtumist. Hoopis isa ei täida määratud suhtluskorda. Maakohus ei arvestanud ema
  8. jaanuari 2020,
  9. märtsi 2020 ja
  10. aprilli 2020 6
(10)menetlusdokumentides ja nende lisades väljatoodut, mis kinnitavad isa suhtluskorra täitmisest kõrvale hoidumist ja terapeudi Tiina Teska
  1. aprilli 2020 seansi tühistamist. Isa on jätnud mitmel korral lapsega kohtumised ise ära ning saatnud emale ja lastekaitseametnikele segaseid e-maile, mis peaks jätma mulje, et ema ei võimalda temal lapsega kohtuda. Maakohus ei arvestanud ka asjaolu, et lastekaitseametnike osavõtul organiseeritakse isale asenduskohtumisi, kuid isa neid ei täida. Samuti on isa lapsele helistanud kahe kuu jooksul vaid kolm korda. Lisaks ei ole isa esitanud ühtegi otsest tõendit, et ema ei võimaldanud isal suhtluskorraga määratud päeval lapsega kohtuda. Maakohus ei arvestanud ka järgmiste ema väidetega. Laps loobus isaga suhtlemisest alates
  2. aasta septembrist, mil laps kukkus jalgrattalt maha ning isa naeris lapse üle. Laps solvus isa käitumise peale ega soovinud isaga mitmel korral kohtuda. Lisaks kirjeldas ema vastuavalduses isa agressiivset käitumist lapse juuresolekul, mida maakohus, lapsele määratud esindaja ega ka lastekaitseametnikud ei arvestanud. Peale selle toimub igal aastal lasteaias 3–4 üritust vanematele. Laps on käinud lasteaias neli aastat, kuid isa on käinud vanematele suunatud üritusel ainult ühel korral. Lapse ja isa suhtlemisprobleemi tekitajaks ei saa pidada ema. Kui isa soovib tõemeeli lapsega suhelda ja tema elus osaleda, siis miks esitas ta
  3. aastal maakohtule isaduse vaidlustamise avalduse. Selline käitumine ei kinnita isa soovi tegutseda lapse huvides. Lisaks andis Tallinna Ringkonnakohus
  4. juuli
  5. a määrusega asjas nr 2-14-52119 emale ainuhooldusõiguse lapse lasteaiakoha valiku küsimuses. Kui viis aastat tagasi pidas ringkonnakohus mõtlikuks, et ema otsustab lapse lasteaiakoha üle, siis kuidas leiab maakohus viis aastat hiljem, et ema mõjub lapsele halvasti. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud ka Arenduskeskuse Sõprus psühholoogi S. Nefedkina
  6. juuni
  7. a arvamusega, et laps ei ole veel isa juures ööbimiseks psühholoogiliselt valmis ning kui hakata seda harjutama hoolimata lapse valmisolekust, võib see põhjustada stressi ja neuroosi. Maakohus ei arvestanud ka isa varasema konfliktse käitumisega. Nimelt peab isa kõikide inimeste arvamust valeks, kes ei ole temaga samal arvamusel. Isa survestab oma agressiivse käitumisega lastekaitseametnikke ja teisi vaidlusega seotud isikuid. Selline käitumine ei ole aktsepteeritav. Peale selle on isa
  8. aastal mitmeid kordi muutnud oma soove lapsega suhtlemise osas. Isa esitas
  9. juunil 2019 taotluse lepitusmenetluse algatamiseks ning
  10. novembril 2019 avalduse hooldusõiguse üleandmiseks. Maakohus ei arvestanud, et eeltoodu näitab selgelt, et isa tegevus on vastuoluline. Maakohus ei selgitanud, miks lapse elama määramine isa juurde on lapse huvides, kui isa leiab, et laps ei peaks esimese aasta jooksul emaga üldse suhtlema. Lisaks ei lähtu maakohtu määrus lapse huvidest. Lapse seisukohta ei ole kõigi vaidlusaluste küsimuste osas küsitud ning lapse arvamust on elukoha valiku küsimuses eiratud. See on vastuolus TsMS § 5521 lg-ga
  11. Nimelt nähtub Lasnamäe LOV
  12. jaanuari 2020 arvamusest, et
  13. jaanuari 2020 vestluses on laps väljendanud kindlalt, et ta ei soovi isaga elada. PKS § 143 lg 1 järgi ei ole lapsel kohustust suhelda mõlema vanemaga. Last ei saa tema tahte vastaselt kohustada elama isaga, kellega tal pole tekkinud usalduslikku suhet. Lapse huvides on tema ema juurde elama jätmine. Olukorras, kus isa ise ei ole suhtluskorda korrektselt täitnud, emapoolne suhtluskorra rikkumine ei ole tõendatud, lapsel on tugev hingeline side emaga, laps ei ole kordagi isa juures ööbinud, ei ole lapse isa juurde elama määramine mõistlik ega proportsionaalne abinõu tagamaks isa ja lapse vahelist suhtlemist. Isa ei ole suutnud tekitada lapsele turvalist keskkonda, et laps sooviks isa juurde ööseks jääda. Maakohus ei arvestanud ka Tallinna Lasteaia xxx psühholoog J.J
  14. oktoobri 2018 hinnanguga lapse emotsionaalse seisundi kohta, et laps ei ole harjunud isa hääle tõstmisega ja isa käitumine on lapse jaoks ärevust tekitav. Maakohus ei ole ka kaalunud, et päevapealt lapse isa juurde elama määramine kahjustab oluliselt ka lapse suhet isaga, keda laps näeb siis šoki põhjustajana. Samuti on elukoha ja haridusküsimustes hooldusõiguse isale üleandmine ennatlik, kuna kehtiv suhtluskord tagab isale piisava võimaluse lapsega suhelda. Eeltoodust tulenevalt ei põhjendanud maakohus, miks 7
(10)isa suhtlemisõiguse tagamiseks ei piisa muudest meetmetest ja miks on vajalik jõu rakendamine. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis menetlusosalistele tähtaja kaebusele vastamiseks.
  2. Lapse esindaja vaidles ema määruskaebusele vastu. Ema on hooldusõigust kuritarvitanud hoides last eemal temale lähedastest isikust ning mõjutanud last oma käitumise ja eeskujuga isa tõrjuma. Ühise hooldusõiguse teostamine lapse suhtes ei ole praeguses asjas võimalik. Lapsel on võõrandamatu õigus suhelda isaga. Ei ole tuvastatud, et isa kujutaks ohtu lapsele.
  3. Isa vaidles ema määruskaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Poolte menetluskulud palus isa jätta ema kanda.
  4. Lasnamäe LOV vaidles ema kaebusele vastu. Ema on takistanud lapse ja isa vahelise kiindumussuhte tekkimist. Ema on hooldusõigust kuritarvitanud hoides last eemal temale lähedastest isikust ning mõjutanud last oma käitumise ja eeskujuga isa tõrjuma. Ühise hooldusõiguse teostamine lapse suhtes ei ole praeguses asjas võimalik. Lapsel on võõrandamatu õigus suhelda oma bioloogilise vanemaga. Ei ole tuvastatud, et isa kujutaks ohtu lapsele.
  5. Haabersti LOV vaidles ema kaebusele vastu. Ema käitumine mõjutab last, mis omakorda on viinud lapse võõrandumiseni isast. Vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes ja ema põhjendamatu usaldamatus isa suhtes, tingivad vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise. Osalise hooldusõiguse üleandmine ei kahjusta lapse huve ja tagab mõlemale vanemale võimaluse osaleda lapse kasvatamisel ja lapsega suhtlemisel.
  6. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata.
  8. Maakohtu määrus on vaidlustatud üksnes osas, milles maakohus isa avalduse rahuldas. Ema ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles isa avaldus jäi osaliselt ja ema vastuavaldus tervikuna rahuldamata. Selles osas ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendatust ei kontrolli.
  9. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses tooduga, et maakohus rikkus TsMS § 558 lg-t 1, jättes vanemad ära kuulamata. Ainuüksi asjaolu, et kohtu hinnangul on asja lahendus kirjalike dokumentide alusel selge, ei anna alust jätta vanemad ära kuulamata. Vanemate ärakuulamine on hooldusõiguse asjades vajalik, et võimaldada (tavaliselt õigusteadmisteta) vanematel maksimaalselt tõhusalt kohtule enda seisukohta avaldada, samuti et kohus saaks luua endale vahetu mulje vanematest. Üldjuhul on vanemate ärakuulamisel ka oluline roll vanemate lepitamisel. Samas ei tingi see rikkumine maakohtu määruse tühistamist, kuivõrd ringkonnakohus on rikkumise kõrvaldanud, kuulates vanemad ise ära.
  10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, jättes lapse ära kuulamata. TsMS § 5521 lg 1 kohaselt peab kohus kuulama ära vähemalt 10-aastase lapse. Praeguses asjas on laps noorem. Seega ei olnud kohtul kohustust last ära kuulata. Lapsega on vestelnud kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad. Ringkonnakohtul ei ole põhjust asuda seisukohale, et arvestades lapse vanust, aidanuks lapse huvisid paremini kaitsta see, kui maakohus oleks lapse isiklikult ära kuulanud. 8
(10)
  1. PKS § 137 lg 3 kohaselt lahendab kohus lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmise asja lähtudes eeskätt lapse huvidest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha ja haridusküsimuste otsustamiseks antakse üle isale, on lapse huvid paremini tagatud kui praeguse olukorra jätkumisel. Lapse huvides on omada sidet ja häid suhteid mõlema vanemaga. Praeguses asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et isa avaldaks lapsele kuidagi negatiivset mõju.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et asjas esitatud tõenditest ja menetlusosaliste seisukohtadest nähtub, et ema takistab lapse suhtlemist isaga ning on kahjustanud lapse ja isa suhet. Perelepitaja Ly Rüüsi koostatud kokkuvõtetest nähtub selgelt, et lapse ja isa suhtlust takistab ema käitumine. Tegemist on arvamusega, mille on andnud spetsialist, kes töötas pikemat aega vanemate ja lapsega. Kohtul pole mingit alust arvata, et lepitaja oleks olnud kuidagi põhjendamatult kallutatud. Õige on küll määruskaebuse väide, et tegemist on arvamusega, mis on antud mõned aastad tagasi, kuid arvestades kohaliku omavalitsuse hiljuti antud seisukohti pole olukord sisuliselt muutunud. Nii kohaliku omavalitsuse esitatud arvamustest kui ka lapsele määratud esindaja seisukohast nähtub, et jätkuvalt takistab lapse ja isa suhtlemist ema. Ema süüdistab küll lastekaitsetöötajaid kallutatuses, kuid ta ei ole suutnud mõistlikult põhjendada, miks peaksid lastekaitsetöötajad, kes on eelduslikult asja lahenduse suhtes objektiivsed, asuma põhjendamatult isa kaitsma. Ka ringkonnakohtus toimunud ärakuulamisel selgus, et kohtumenetluse ajal on laps saanud isaga suhelda minimaalselt ning lapse ja isa suhted on halvenenud. Ema põhjendas kohtumiste ärajäämist osaliselt sellega, et laps ei tahtnud isaga kohtuda, ning osaliselt sellega, et kohtumised jäid ära isa tõttu. Ringkonnakohus leiab, arvestades lapse vanust, et kohtumiste toimumise otsustamise lapsele jätmine ei ole põhjendatud. Suhtluskorra täitmise kohustus lasub lapsega koos elaval vanemal. Pigem näitab asjaolu, et 7-aastane laps suhtub isasse vaenulikult, seda, et ema on last isa suhtes selliselt meelestanud. Olukorras, kus laps pole saanud isaga pikemalt koos eladagi ja kohtumised on reeglina toimunud ema juuresolekul, pole mõistlikku põhjust arvata, et lapse vastumeelsus isa suhtes on tekkinud isa käitumise tõttu. Ainuüksi üks intsident, mil laps isa juures viibides rattaga sõites kukkus, ei saa iseenesest rikkuda lapse ja vanema suhet. Ringkonnakohtul ei ole põhjust arvata, et suhtluskorra mittetoimimine on tingitud isast. Seda ei tõenda kohtule esitatud vanemate e-kirja ja sõnumivahetus. Nimetatud tõenditest nähtub vanemate konflikt, mitte see, et ema oleks teinud midagi isa ja lapse suhtlemise soodustamiseks ning lapse ja isa kohtumised on jäänud ära isa tõttu.
  3. Ringkonnakohus leiab, et lapse huvide kaitseks ei ole jäänud enam muud toimivat võimalust, kui anda lapse ainuhooldusõigus osaliselt isale, kes kohtu hinnangul suudab tagada lapse suhtlemise ja normaalsete suhete olemasolu mõlema vanemaga. Vanemad on vaielnud kohtus lapsega suhtlemise üle sisuliselt alates lapse sünnist. Muud meetmed, sh kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajate määramine lapse erieestkostjaks suhtluskorra täitmise osas, ei ole taganud isale püsivat ja regulaarset võimalust lapsega suhelda. Lapsele tingib hooldusõiguse üleandmine tõenäoliselt lühiajaliselt negatiivseid emotsioone, kuid isaga suhete taastamise pikaajaline mõju kaalub selle üles. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole, arvestades vanemate konflikti ja pikaajalisi kohtuvaidlusi, põhjendatud kohaldada lapse üleandmisel üleminekuperioodi. Mida kauem lapse üleandmine isale viibib, seda rohkem saavad nende suhted kahjustada.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult lubanud kasutada määruse täitmiseks vajadusel ema suhtes jõudu. Jõu kasutamine on küll äärmuslik meede, kuid arvestades asjaolu, et tegemist on ühekordse toimingu, mitte pideva suhtluskorra täitmisega, ning vajadust tagada lahendi kiire täitmine, on see õigustatud. Ringkonnakohus märgib siiski, et jõu kasutamist saab ema vältida sellega, et ei tööta jõustunud kohtulahendi täitmisele, s.o lapse üleandmisele vastu. Lapse üleandmisele vastu töötades, sh 9
(10)lapse nähes, kahjustaks vanem teadlikult oma last ja seda võtaks kohus arvesse hooldusõiguse üle edaspidi toimuvates võimalikes vaidlustes. Seega pole kohtul üldjuhul alust arvata, et jõu kasutamist oma lapsest hooliva ja õiguskuuleka vanema vastu reaalselt tarvis läheb ja jõu kasutamise võimaluse ettenägemine toimib juba iseenesest piisava heidutusena.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud määruskaebuse väited, mille kohaselt on lapse esindajal huvide konflikt, kuna sama advokaadibüroo advokaat esindas isa kuni
  2. maini
  3. Advokatuuriseaduse § 44 lg 4 kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule. Lapse esindaja ei ole esindanud selles asjas isa. Samuti selgitas lapse esindaja ringkonnakohtu istungil, et asus praegusesse advokaadibüroosse tööle pärast seda, kui tema kolleeg oli isa esindamise lõpetanud.
  4. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi ema kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulu, mis jääb TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda. Asja materjalidest ei nähtu, et teised menetlusosalised oleksid kandnud menetluskulusid, mida ema peaks hüvitama.
  5. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin / allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa / allkirjastatud digitaalselt / Merit Helm 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.