← Eesti

2-20-10639/48

Obsah (9)§ 534§ 536§ 477§ 701§ 688§ 524§ 172§ 180§ 190

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-10639 Määruse kuupäev Tartu, 23. aprill 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Ants Kull ja Kai Kullerkupp Kohtuasi Sihtasutu

) § 534 lg-le 1, psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja psühhiaatri

  1. juuli
  2. a arvamusele ning leidis, et puudutatud isiku esialgse õiguskaitse rakendamise korras kinnisesse asutusse paigutamist tuleb pikendada. Maakohus ei kahelnud, et jätkuvalt olid täidetud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused. Maakohtu hinnangul vajas puudutatud isik tahtevastase ravi kohaldamist, kuna ta ei saanud ravi vajalikkusest aru.
  3. Puudutatud isik esitas
  4. juulil 2020 määruskaebuse, milles palus tahtevastase ravi lõpetada. Puudutatud isiku esindaja esitas
  5. juulil 2020 määruskaebuse, milles palus maakohtu
  6. juuli
  7. a ja
  8. juuli
  9. a määrused tühistada.
  10. Avaldaja hinnangul oli puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamine põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 3

(8)2-20-10639
  1. Ringkonnakohus jättis
  2. oktoobri
  3. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruste resolutsioonid muutmata, kuid täiendas määruste põhjendusi. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul esinesid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Psühhiaatrite arvamuste kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2)), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Psühhiaatri
  4. juuli
  5. a arvamuse kohaselt käitus puudutatud isik äärmiselt ähvardavalt ja agressiivselt, röökis, sõimas valvearsti ning solvas personali. Puudutatud isik ei kontrollinud ega juhtinud adekvaatselt oma käitumist ning tal puudus haiguskriitika. Avaldaja
  6. juuli
  7. a arvamuse kohaselt käitus puudutatud isik ettearvamatult ja ebaadekvaatselt luulumõtete tõttu. Puudutatud isik ähvardas osakonnas personali, lubas kõik kohtusse kaevata ja haigla kinni panna. Puudutatud isik soovis vaid looduslikke ravimeid. Ringkonnakohtu hinnangul väljendus puudutatud isiku ohtlikkus endale eelkõige selles, et ta ei teadvustanud ravi vajalikkust ja keeldus haiguskriitika puudumise tõttu talle näidustatud ravimite võtmisest (lõpetas püsiravi juba aastal 2019). Haiglaravita jäämine oleks kahjustanud eelkõige puudutatud isiku vaimset tervist ja heaolu ning tema seisund oleks võinud veelgi halveneda. Puudutatud isik viibis ravil
  8. korda. Lisaks võis puudutatud isik ebaadekvaatse ja ähvardava käitumise tõttu olla ohtlik teistele. Viimast kinnitas puudutatud isiku suhtumine ümbritsevatesse inimestesse – ähvardas haigla personali (mh ära tappa), lükkas hooldajat. Puudutatud isik vajas
  9. juulil 2020 mehhaanilist ohjeldamist, kuna ta käitus agressiivselt. Puudutatud isiku vaimsest seisundist tuleneva ohu puhul ei saa tahtest olenematu ravi kohaldamine piirduda juhtudega, kus tema ohtlikkus on väljendunud kellegi elu või tervise kahjustamises. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaoludel lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Põhjendatud oli psühhiaatrite arvamus, et olukorras, kus puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ta keeldus ravimeid võtmast, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Ringkonnakohtu hinnangul olid täidetud

§ 534

lg 5 teises lauses sätestatud eeldused, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohus ei nõustunud sellega, et puudutatud isik oli pärast nelja päeva pikkust ravi võimeline andma teadvustatud nõusoleku enda ravimiseks. Ringkonnakohus viitas psühhiaatri

  1. juuli
  2. a arvamusele ja puudutatud isiku poolt ärakuulamisel kohtule avaldatule ning leidis, et olukorras, kus puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja tema seisukoht ravi vajalikkuse kohta muutus pidevalt, ei olnud puudutatud isik vabatahtliku raviga nõus. Puudutatud isik rõhutas pidevalt, et soovib ainult looduslikke ravimeid. Psühhiaatrid selgitasid, et puudutatud isik vajab ravi jätkamist meditsiiniliselt näidustatud ravivõtete ja ravimitega ning muu ambulatoorne ravi ei ole küllaldane. Olukorras, kus puudutatud isik ei nõustunud meditsiiniliselt näidustatud ravivõtete ja ravimitega, puudus alus arvata, et talle on võimalik vabatahtlikult ravi osutada. Asjaolu, et maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset
  3. juuli
  4. a määrusega ning pikendas seda juba järgmisel päeval, ei too ringkonnakohtu hinnangul kaasa maakohtu
  5. juuli
  6. a määruse tühistamist. Puudutatud isik oli ravil
  7. korda. Kuna tahtevastane ravi ei andnud kohe tulemust, oli puudutatud isiku eelnevat haiguslugu arvestades põhjendatud otsustada pikendamine juba järgmisel päeval pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist. Seaduses ei ole sätestatud, millal tuleb esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus. Maakohus pikendas esialgset õiguskaitset kooskõlas

§ 534

lg 5 teise lausega (maakohus kuulas puudutatud isiku ära ning olemas oli psühhiaatri arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta). Ringkonnakohus ei nõustunud sellega, et maakohus ei kuulanud puudutatud isikut isiklikult ära. Videosilla abil on võimalik ärakuulataval ja kohtunikul omavahel vahetult suhelda. Viirushaiguste (praegu koroonaviiruse) leviku ohu korral on selline ärakuulamine vastutustundlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus

§ 536lg-s 1 sätestatut. 4

(8)2-20-10639 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata maakohtu
  2. juuli
  3. a määruse tühistamise osas. Puudutatud isiku esindaja viitab, et puudutatud isiku hinnangul ei olnud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused täidetud ning tahtest olenematu ravi määramisel ei lähtunud kohtud tema hetkeseisundist, vaid varasematest epikriisidest. Puudutatud isik taotleb ekspertidelt oma diagnoosi muutmist. Puudutatud isiku esindaja hinnangul ei olnud PsAS § 11 lg 1 kohaldamine põhjendatud, kuna puudutatud isik oli pärast nelja päeva pikkust ravi võimeline andma teadvustatud nõusoleku enda ravimiseks. Isikut saab tahtest olenematult ravida üksnes juhul, kui ta ei ole võimeline andma või ei anna teadvat nõusolekut enda ravimiseks PsAS § 3 lg 1 tähenduses. Maakohus tegi esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse
  4. juulil 2020 ning pikendas esialgset õiguskaitset järgmisel päeval. Esialgse õiguskaitse mõttega ei ole kooskõlas olukord, kus esialgse õiguskaitse avaldus ning selle pikendamise avaldus esitatakse sisuliselt samal ajal. Esialgse õiguskaitse pikendamine on erandlik võimalus olukordadeks, kus kuni neljapäevase tähtaja jooksul ei ole jõutud põhimenetlust korraldada ning esialgse õiguskaitse pikendamine on vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Seetõttu ei ole võimalik hinnata esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust samal ajal esialgse õiguskaitse taotlemisega.

§ 534

lg 5 mõtteks on, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18). Kuna maakohus kuulas puudutatud isiku ära päev pärast esialgse õiguskaitse rakendamist, ei hinnanud ta, kas nelja päeva jooksul ei või puudutatud isiku seisund stabiliseeruda selliselt, et ta saab anda teadva nõusoleku enda ravimiseks. Asjas esitatud psühhiaatri arvamust ei saa käsitada psühhiaatri arvamusena

§ 534lg 5 mõttes. Psühhiaater tegi 23. juulil 2020 Ps

AS § 11 lg-s 3 sätestatud tahtest olenematu ravi otsuse kohtu nõusolekuta. PsAS § 13 lg 3 eesmärgist tuleneb, et kohus ei saa

§ 534lg-s 5 sätestatud eelduste kontrollimisel tugineda arvamusele, mille on andnud psühhiaater, kes tegi Ps

AS § 11 lg-s 3 sätestatud otsuse. Maakohus kuulas puudutatud isiku 24. juulil 2020 ära video teel. Isiku isiklik ärakuulamine tähendab seda, et kohus vestleb isikuga vahetult ning selleks ei ole võimalik kasutada videosilda (

§ 534lg 5 teine lause, § 536 lg 1 ja § 524 lg 1 esimene lause).

Üksnes selline ärakuulamine võimaldab saadud teavet isikliku kogemusega hinnata. Riigikohus on varem selgitanud, et eestkosteasjas ei ole vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada

§ 477

lg 4 neljandat lauset ärakuulamise kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14, p 15). Üldjuhul ei tohiks ka kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul olla lubatav sidevahendite abil ärakuulamine olukorras, kus haigla ja kohus paiknevad lähestikku. Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel on välistatud puudutatud isiku ärakuulamine videosilla kaudu. Maakohtu
  3. juuli
  4. a määrus tuleb seetõttu tühistada.
  5. Avaldaja märkis, et jääb menetluses varem esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5

(8)2-20-10639 11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb kooskõlas

§ 701

lg-ga 3 tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata maakohtu

  1. juuli
  2. a määruse resolutsiooni p 1 tühistamise osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue määruse, millega tühistab maakohtu
  3. juuli
  4. a määruse resolutsiooni p
  5. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  6. Riigikohus on seotud kaebuse piiridega ning kontrollib

§ 688lg 1 ja § 695 järgi ringkonnakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud.

Määruskaebuse kohaselt vaidlustab puudutatud isik ringkonnakohtu määrust üksnes osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu

  1. juuli
  2. a määruse muutmata.
  3. Kolleegium käsitleb esiteks puudutatud isiku videosilla vahendusel ärakuulamist tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamisel. 13.1.

§ 534

lg 5 teise lause kohaselt võib kohus pärast isiku enda ärakuulamist isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist peab kohus isiku

§ 536

lg 1 esimese lause kohaselt isiklikult ära kuulama ja selgitama talle menetluse kulgu.

§ 536

lg 1 teise lause järgi kuulab kohus vajaduse korral isiku ära tema jaoks tavalises keskkonnas. Seega tuleb isik

§ 534

lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi enne isiklikult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise. 13.2. Riigikohus on varem selgitanud, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja suuline kohtumine vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise (sh esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise) menetluses on vahetu mulje loomise ja isiku isiklikult ärakuulamise eesmärk tagada, et isikut ei paigutataks kinnisesse asutusse põhjendamatult. Isiku ärakuulamiseks

§ 536mõttes ei saa pidada ka videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist.

Kuigi videosilla vahendusel isikut ära kuulates näeb kohtunik isikut ekraanil, on kohtunikul isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) siiski võimalik saada lisainformatsiooni puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada siseveendumus, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Videosilla vahendusel ärakuulamine on oma olemuselt sarnane telefoni teel ärakuulamisega, mida ei ole vähemalt üldjuhul võimalik isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kohaldada (Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2). 13.3. Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus.

§ 524

lg 5 ja § 536 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei pea kohus isikut, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulama, kui sellest võivad tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed (p 1) või kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama (p 2). Kui kohus jätab isiku

§ 524

lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. Praegu ei esitanud maakohus määruses põhjendusi, miks ta ei kuulanud puudutatud isikut ära isiklikult, vaid tegi seda videosilla vahendusel. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 2020. a juulis. Sel ajal ei kehtinud Eesti Vabariigis enam eriolukord, mille ajal oli võimalik isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamist pikendada 40 päevani, ilma et kohtunik ja esindaja isiku ära 6

(8)2-20-10639 kuulaksid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 91 lg 1). Kohtud ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et esines õiguslik alus jätta puudutatud isik isiklikult ära kuulamata. Seega rikkusid kohtud oluliselt menetlusõiguse norme. Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist

§ 524

lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide ja pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Näiteks võib ohutu ärakuulamise tagamiseks olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel; vt ka Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.3). 14. Kolleegium märgib lisaks, et

§ 534

lg 5 teise lause mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18). Kolleegium möönab, et mida pikemat aega on puudutatud isikule ravi kohaldatud, seda suurema tõenäosusega on see puudutatud isiku seisundile mõju avaldanud. Samas ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui otsustas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise päev pärast seda, kui paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et seaduses ei ole sätestatud, millal enne esialgse õiguskaitse tähtaja möödumist tuleb isiku kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise menetluse puhul esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ning millise aja jooksul peab maakohus selle lahendama.
  3. Asja materjalidest nähtub, et psühhiaater tegi
  4. juulil 2020 kell 03.29 PsAS § 11 lg 3 mõttes otsuse kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kohtu loata. PsAS § 13 lg 3 kohaselt tagab haigla pea- või ülemarst, et 24 tunni jooksul isiku tahtest olenematu haiglaravi algusest vaatab ravile võetud isiku arstlikult läbi teine psühhiaater, kes ei ole teinud PsAS § 11 lg-s 3 või 5 nimetatud otsust. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja kohtus puudutatud isikuga enne esialgse õiguskaitse avalduse esitamist ning andis
  5. juulil 2020 kell 12.54 tehtud otsuses hinnangu puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras neljaks päevaks kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise eelduste täidetusele. Riigikohus on varem selgitanud, et

§ 534

lg 5 teine lause eeldab esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani psühhiaatri täiendavat arvamust. Esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta (Riigikohtu 30. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17167/38, p 21). Praegu olid nimetatud nõuded täidetud.

§ 534

lg 5 teisest lausest ei tulene, et isiku esialgse õiguskaitse pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise põhjendatuse kohta ei võiks arvamust anda psühhiaater, kes tegi PsAS § 11 lg 3 mõttes otsuse kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kohtu loata.

  1. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu määruse puudutatud isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamist puututavas osas käesoleva määruse p-s 13.3 kirjeldatud põhjusel, ei käsitle kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustel ülejäänud määruskaebuse väiteid.
  2. Riigikohtu menetluse kulud jäävad

§ 172lg 3 esimese lause alusel riigi kanda. 7

(8)2-20-10639
  1. Riigikohus vabastas
  2. novembri
  3. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuselt kautsjoni tasumisest

§ 180lg 1 alusel.

Vabastamine on

§ 190lg 7 tähenduses lõplik.

  1. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja Anti Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub puudutatud isikule Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja koos km-ga 194 eurot 40 senti. Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: ringkonnakohtu määrusega tutvumine 30 minutit ja määruskaebuse koostamine 150 minutit. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 10 lg 2 alusel rahuldada. Kolleegium määrab puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 194 eurot 40 senti. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.