KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2021, Tartu Haldusasja number 3-21-773 Xi taotlus esialgse õiguskaitse saamiseks seonduvalt Tartu Va

) § 112 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a kohtuotsuse asjas nr 3-3-1-3515 seisukohtadest. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise kiireloomulisust ja menetlustõhususe põhimõtet arvestades ei lähtu kohus menetlusabi taotlust lahendades praegusel juhul hinnangust taotluse eduväljavaatele. Arvestades taotleja vanglasisese isikukonto väljavõttes (
3. detsember 2020 kuni
4. aprill 2021 kohta) kajastatut, vabastab kohus kaebaja

§ 110

lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu 15 eurot tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

1. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusest nähtuvalt on tema sooviks, et talle oleks vaide- ja võimaliku kohtumenetluse ajal tagatud eluosakonnas liikumine kahe tunni vältel päevas ja külmkapi kasutamise võimalus. 2 Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg 1 kohaselt võib kinnipeetav väljaspool kambrit oma osakonna piires liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ette nähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Praegusel juhul on eeltoodud õigust piiratud Tartu Vangla direktori
2. aprilli
3. a käskkirjaga nr 1-1/47, mille punkt 1.
4. näeb koroonaviiruse levikust tingituna ette Tartu Vangla kinnise vangla eluosakondade lukustamise jätkumise. Sellega kaasnevalt ei ole kinnipeetavatel võimalik kasutada ka eluosakonnas asuvaid külmkappe. Arvestades eelnevat tõlgendab kohus Xi esialgse õiguskaitse taotlust selliselt, et tema sooviks on Tartu Vangla direktori
5. aprilli
6. a käskkirja nr 1-1/47 punkti 1.
7. kehtivuse osaline peatamine (

§ 251

lg 1 p 1) selliselt, et tagatud oleks vähemalt kahe tunni jooksul päevas eluosakonnas liikumine ja külmkapi kasutamine. Kuna X on nimetatud käskkirja peale esitanud vaide, on esialgse õiguskaitse taotlus lubatav (

§ 249lg 5).

5.

§ 249

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Seejuures tuleb vältida põhivaidluse eseme üle otsustamist (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. septembri
2. a kohtumääruse asjas nr 3-3-1-5914, p 19).
3. Taotluse ajendanud käskkirjast ja selle põhjendustest ning taotluse seisukohtades järeldub, et vaidlusalused piirangud mõjutavad märgatavalt kinnipeetava liikumisvõimalust vanglas ning võimalust kasutada üldiseks kasutamiseks mõeldud hüvesid, sh taotluses nimetatud vähenenud võimalus toiduainete säilitamiseks külmkapis. Kohus möönab, et vanglasisese liikumise piiranguid vastavalt Tartu Vangla
4. aprillil
5. a käskkirjale nr 1-1/47 (p 1.1) on kohaldatud juba pikka aega. Kohus on juba varem väljendanud kahtlust, et piirangud võivad nende ajalise kestuse pikenedes muutuda ebaproportsionaalseks (nt Tartu Halduskohtu
6. detsembri
7. a määrus asjas nr 3-20-2493). Need piirangud tähendavad muuhulgas, et kinnipeetav ei saa erinevalt tavaolukorrast (vähemalt neli tundi vastavalt VSkE § 8 lg-le 1) liikuda eluosakonnas ringi ning seejuures ka kasutada eluosakonnas asuvat külmkappi. Kohus möönab, et tegemist on hüvedega, mille võimaldamine sisulise kohtumenetluse tulemusena tehtava lahendiga ei oleks enam eesmärgipärane – liikumisvõimaluse ja esemete kasutamise võimaluse puudumist ei saa tagantjärele korvata. Seega tunnustab kohus kujunenud olukorras taotlejal esialgse õiguskaitse vajadust, kuid leiab, et praegusel juhul puudub alus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
8. X on toonud taotluses välja, et esialgset õiguskaitset on vajalik kohaldada selleks, et vangla kauplusest ostetud kiiresti riknevad toiduained ilmade soojenemise tõttu enam kambris ei säili ning roiskuvad. Seetõttu on taotleja arvates vajalik juba esialgse õiguskaitse korras tagada võimalus kasutada külmkappi, mis eeldab liikumispiirangute leevendamist. Riknevate toiduainete tarbimine võib tuua kaasa tervisekahjustuse. Lisaks ei kannata taotleja sõnul tema psüühiline seisund enam koroonaviiruse levikuga seonduvaid piiranguid välja ja ta soovib kasvõi kahe tunni jooksul eluosakonnas vabalt liikuda.
9. Sarnaselt varasemalt samalaadseid piiranguid kehtestanud käskkirjadega on ka Tartu Vangla
10. aprillil
11. a käskkirja nr 1-1/47 seletuskirjas arvestatud olukorda Eesti Vabariigis ja COVID19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ning selle ohtlikkust ning vajadust minimeerida inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Tartu Vangla on vaidlusaluse 3 käskkirjas esitanud põhjalikud põhjendused, mis käsitlevad viiruse olemust ja nakkuse leviku tingimusi ning selle tõrjumise vajadust ja abinõusid. Järeldus, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid (sh liikumise piiramine osakonnas) tugineb käskkirjas viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele. Kohus on arvamusel, et kõnealuste piirangute kohaldamisel on kaalumisel kaks vastandlikku väärtust – esmalt kinnipeetavate õigus nende elu ja tervis kaitsele (põhiseaduse § 28 lg 1) seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist. Teisalt õigus kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid, sh VSkE § 8 lg-st 1 tulenev õigus liikuda vähemalt neli tundi oma osakonnas ning sisustada oma aega mõtestatud tegevusega. Inimestevaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine peavad viiruse leviku tõkestamise abinõudena toimima ka vanglas ning seejuures arvestades vangistuse täideviimise eripära. Seejuures on kinnipeetaval endal äärmiselt piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise vältimiseks korraldada. Samuti ei ole alati võimalik vältida piisaval määral kontakte, nt korrarikkumise korral eeldab neile reageerimine vanglaametnike lisandumist ja täiendavaid kontakte.
12. Taotleja rõhutab piirangute kumulatiivset mõju ning samas asjaolude muutumist. Kohtu hinnangul on Tartu Vangla
13. aprillil
14. a käskkirjas nr 1-1/47 arvesse võetud ajakohast informatsiooni koroonaviiruse leviku kohta ning see levik on jätkuvalt kõrge
15. Haigestumise näit (viimase 14 päeva haigestumus 100 tuhande elaniku kohta) on küll
16. a aprillikuus hakanud langema (
17. aprilli 2021 näit 621,61), kuid pole allpool taset, mille puhul kohtud näiteks
18. a lõpus ja käesoleva aasta alguses on pidanud piiranguid õigustatuks (nt Tartu Ringkonnakohtu
19. jaanuari
20. a määrus ja Tartu Halduskohtu
21. detsembri määrus asjas nr 3-20-24932). Asjaolu, et vanglaametnikud ja kinnipeetavad on osaliselt vaktsineeritud (seni peamiselt ühe doosiga) ei alanda vanglas koroonaviiruse leviku riski oluliselt, sest vangla puhul on tegemist n-ö suletud keskkonnaga, kus ka üksik haigusjuhtum võib tekitada viiruse ulatusliku leviku. Ühe vaktsiinidoosiga vaktsineeritud isikute haigestumine ning nende viiruse kandjaks ja levitajaks olek ei ole välistatud ning vaktsineerimise ulatus Tartu Vanglas ei hõlma kohtule teadaolevalt seni kaugeltki kõiki vanglas viibivaid isikuid. Riskirühmadesse kuuluvate kinnipeetavate ja vanglaametnike vaktsineerimine võib küll kaasa aidata, et vältida väga ulatuslikku hospitaliseerimist haiguspuhangu korral, kuid ei välista ulatuslikku nakatumist. Piirangute jätkuva kohaldamisega seoses soovib kohus märkida, et Vabariigi Valitsus ei ole seni otsustanud riigis tervikuna kehtivaid piiranguid veel leevendada.
22. Mis puudutab taotleja poolt välja toodud pikaajaliste piirangute kumulatiivset mõju, siis peab kohus oluliseks leevenduseks Tartu Vangla poolt loetletud abinõusid ja võimalusi. Kinnipeetavatele on tagatud seadusest tulenevalt võimalus iga päev viibida ühe tunni vältel värskes õhus. Tartu Vangla vastusest nähtuvalt kaebaja ka kasutab võimalust värskes õhus jalutada, joosta ja füüsilisi harjutusi teha. Taotleja on määratud tööhõivesse ning veebruaris oli ta 3, märtsis 12 ning aprillis seni 3 korral hõivatud väljaspool elukambrit tööülesannete täitmisega. Muid taasühiskonnastavaid tegevusi praegu talle planeeritud pole, kuid taotlejale on kambris tagatud televiisori vaatamine, ajakirjanduse lugemine ja soovi korral ka vangla poolt pakutavad tegevused (sudokud, ristsõnad jne). Xil on kambris isiklik teler, mille vaatamine on piirangute ajal võimalik ööpäev läbi. Taotlejale on tagatud iganädalane suhtlus inspektor-kontaktisikuga. Elukambrist väljaspool on kinnipeetavatel võimalik viibida ka lühiajalise kokkusaamise ajal, mida lubatakse neile lähedaste ja tuttavatega kokkusaamiseks kord kuus. Taotleja ei ole Tartu Vangla vastuse 1 2 https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart
23. jaanuaril 2021 viimase 14 päeva haigestumus 100 tuhande elaniku kohta oli 526,
24. 4 kohaselt seda võimalust kasutada soovinud, kuid suhtleb aktiivselt telefoni teel. Samuti ei ole takistatud suhtlus kirjavahetuse teel.
25. Taotleja väidab jätkuvate piirangute mõju tema vaimsele tervisele. Tartu Vangla
26. aprilli
27. a vastuses edastatud informatsioonist nähtuvalt ei ole vangla täheldanud koroonaviiruse levikuga seonduvate piirangute mõju taotleja vaimsele tervisele. Vangla on viidanud, et piirangutest tekkida võivate meeleoluprobleemide avastamiseks ning sekkumiseks on loodud toimiv tugisüsteem ning kinnipeetavale on vajadusel abi saamine tagatud. Kohus peab eeltoodut usutavaks. Tartu Vangla
28. aprilli
29. a vastuse kohaselt ei ole taotleja vaimse tervise probleeme kurtnud psühhiaatrile ega inspektor-kontaktisikule. Psühhiaatriga
30. aprillil 2021 toimunud kohtumisel oli taotleja reibas ja heatujuline ning psühholoogiga vestlemiseks ei ole ta viimasel ajal soovi avaldanud. Eeltoodut arvestades ei pea kohus vanglas kehtivate piirangute (s.o kambrite lukustamine) mõju taotleja vaimsele tervisele selliseks, mis tooks vältimatult kaasa vajaduse tema eluosakonnas liikumiseks kahe tunni jooksul päevas. Taotlejale on kambris tagatud televiisori vaatamine, ajakirjanduse lugemine ja soovi korral ka vangla poolt pakutavad tegevused (sudokud, ristsõnad jne). Lisaks saab taotleja iga päev viibida ühe tunni vältel värskes õhus ning teda on kambrist väljaspool rakendatud ka tööhõives. Kohus märgib, et esialgse õiguskaitse korras saaks isegi praeguse taotluse rahuldamise korral võimaldada vähem piiratud liikumist vaid taotlejale endale ning see ei laieneks ülejäänud kinnipeetavatele. Seega ei tagaks piirangute osaline leevendamine taotleja osas talle ulatuslikku suhtlemisvõimalust ülejäänud kinnipeetavatega.
31. Lisaks liikumise üldisel piiramisele eluosakonnas rõhutab taotleja eriliselt vajadust võimaldada talle esialgse õiguskaitse korras külmkapi kasutamine. Kohus märgib, et taotlejale on toitlustus tagatud vangla poolt ning talle pakutakse kolm korda päevas sooja toitu. Kinnipeetavate toitlustamisel lähtutakse vangistusseaduse §-st 47 ja sotsiaalministri
32. detsembri
33. a määrusest nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ Seega ei ole vangla kauplusest lisatoiduainete ostmine igapäevaeluks vältimatult vajalik, vaid võimaldab kinnipeetaval rahaliste võimaluste olemasolul oma elukvaliteeti parandada. Tartu Vangla
34. aprilli
35. a vastusest nähtub, et taotleja saab vangla kauplusest toiduaineid osta kaks korda kuus. Kohus nõustub vanglaga selles, et taotleja saab arvestada, millises koguses kiiresti riknevaid toiduaineid ta suudab õigeaegselt ära tarvitada enne nende riknemist, ning ta saab osta poest vaid paraja koguse selliseid toiduaineid. Asjaolu, et taotleja sooviks võib olla osta selliseid toiduaineid suuremas koguses ja neid külmkapis säilitada, ei ole alus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kiiresti riknevad toiduained ei ole ainus kaubakategooria, mida taotleja saab enda heaolu parandamiseks soovi korral soetada. Seega ei tekita külmkapi kasutamise võimaluse puudumine vaidemenetluse ja võimaliku kohtumenetluse ajal taotlejale selliseid pöördumatuid tagajärgi, mille vältimiseks tuleks esialgset õiguskaitset kohaldada.
36. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus kaaluma nii taotleja kui ka teiste isikute ja avalikke huve. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja huvi vaidlustatud käskkirja kehtivuse peatamiseks piirangute osas, mis ei võimalda liikumist eluosakonnas ega kasutada külmkappi, pole ülekaalukas võrreldes teiste isikute ja avaliku huviga nakkusohu tõrjumiseks. Lisaks sellele, et vanglal on kinnipeetava elu ja tervise kaitsmiseks kohustus valida neid õigusi võimalikult paremini kaitsvad abinõud, on praegusel juhul ka väga suur avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste haigestumist vältida. Samuti on igal üksikul kinnipeetaval õigustatud ootus, et tema elu ja tervis on parimal moel kaitstud ning igal vanglatöötajal huvi töötada maksimaalselt ohututes tingimustes. Senise teadmise juures ei ole kinnitust leidnud 5 vaktsineerimise absoluutne kasulik mõju. Vanglaametnike haigestumise korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine. Iga täiendav ilmtingimata vältimatu kontakt suurendab ohtu nii taotleja enda kui ka teiste isikute ja avaliku huvi seisukohast. Kohtu hinnangul ei ole olukord koroonaviiruse leviku osas ja vaktsineerimise tase riigis ning sh Tartu Vanglas sellisel tasemel, et isikute elu ja tervise kaitseks poleks vaja tõhusaid abinõusid kasutada.
37. Arvestades eeltoodut ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud ning kohus jätab taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 6