Obsah (8)

§ 5§ 436§ 230§ 162§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Geete Lahi Otsuse avalikult teatavaks 13.10.2020, Tallinn, Tallinna kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-19-18073 Tsiviila

§ 5

lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Samas ei ole poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon kohtule siduv (

§ 436lg 7).

Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne.

Kohus ei ole asja lahendamisel seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende faktiliste asjaoludega, millele pool on viidanud (RKTKo 3-2-1-62-08, p 11). 17.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab 4 otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on tuvastatud tõendite alusel (

§ 436lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).

1. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 kohaselt on alaealine laps ülalpidamist saama õigustatud isikuks. PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on alaealise lapse vanematel ja vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Seejuures annab lähema astme sugulane PKS § 105 lg 2 järgi ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada. PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi tekib asenduskohustus juhul, kui sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada.
2. Kohus loeb tõendatuks, et hageja on O G ja A D tütar (tl 5). Vaidlus puudub, et kostjad on hageja isapoolsed vanavanemad ehk A D vanemad. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjad peaksid andma hagejale ülalpidamist olukorras, kus kostjate väitel on hageja isa, A D, selleks kohustatud enne kostjaid ning tal on selleks võimalus.
3. Hageja on välja toonud, et hageja isalt, kostjate pojalt, A Dlt on tsiviilasjas nr 2-18-121071 välja mõistetud igakuine elatis hageja kasuks (tl 7), kuid A D pole ülalpidamist hagejale andnud ei kohtulahendist tulenevalt, tema vastu algatatud täitemenetluses (tl 8) ega muul viisil. Kostjad ei ole antud asjaolule vastu vaielnud, kuid on toonud antud asjaolu põhjendusena välja asjaolu, et A D ei teadnud, et jõustunud on kohtulahend elatise nõudes tema vastu. Kostjad on esitanud kohtule tõenditena maksekorraldused kostjalt I hageja seadusliku esindaja arveldusarvele 18.06.2020 summas 300 eurot, 05.07.2020 summas 300 eurot, 05.08.2020 summas 300 eurot (tl 64-67), mis kostjate hinnangul tõendavad, et pärast elatiseotsusest teada saamist kostjate kaudu, täidab kostjate poeg A D ülalpidamiskohustust hageja suhtes läbi oma ema, kostja I, kuna tal puudub Eestis arveldusarve. Kohtu hinnangul on tõendatud, et A D on kätte saanud tsiviilasjas nr 2-18-1210771 tehtud lahendi, mille kohta on ka hageja esitanud vastavasisulise tõendi (tl 79-80) ehk kostjate vastuväited seonduvalt asjaoluga, et A D ei olnud teadlik kohustusest tasuda hageja ülalpidamiseks elatist, on paljasõnalised. Kohus nõustub ka hagejaga, et ülalpidamiskohustus on seadusest tulenev kohustus, mistõttu tuleb täita A Dl ülalpidamiskohustust hageja suhtes ka ilma kohtulahendita. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas oluline, et kostjad ise on oma hagivastuses välja toonud, et A D viibib juba ammu Venemaa, Sankt-Peterburgis, tal ei ole Eestis vara ega sissetulekut, tal puuduvad Eestis töösuhted või äritegevus, A D ei ela pikemat aega Eestis (tl 43). Eelpooltoodust ja hagis esitatust lähtuvalt on hagejad kohtu hinnangul tõendanud, et A Dlt on elatist ülemäära raske saavutada, olukorras, kus A D ei ole taganud hagejale stabiilset, regulaarset, igakuiselt makstavat elatist kohtulahendis väljamõistetud suuruses.
4. Kostjad on välja toonud, et puudub alus hagi rahuldada, kuivõrd kostjate poeg täidab hageja suhtes ülalpidamiskohustust ning lähema astme sugulane annab ülalpidamist enne kaugema astme sugulast. Kostjad tõid välja, et A D täidab hageja suhtes ülalpidamist oma ema, kostja I kaudu ning et A Dl on võimalik hagejale ülalpidamist anda. 5 Kohtu hinnangul on kohtule esitatud kolme elatisemakse maksekorraldused heaks alguseks hageja suhtes ülalpidamiskohustuse täitmise kohta, kuid pelgalt esimese kolme makse osas ei ole kohtul võimalik teha pikema-ajalisi järeldusi selle kohta, et A D tõsikindlalt tasub edaspidi hagejale igakuiselt väljamõistetud elatist ja tasub ka varasemalt tekkinud elatise võlgnevuse hageja ees. Kohtu hinnangul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millest nähtuks, et elatise tasumine A Dlt otse hageja seadusliku esindaja arveldusarvele oleks ebamõistlikult keeruline või kulukas, mistõttu on kohus seisukohal, et ülalpidamiskohustust saab A D täita hageja suhtes otse, mitte läbi kostja I.
5. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-75-11 leidnud, et vanavanemal tekib PKS § 106 lg 2 järgi asenduskohustus eelkõige juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud. Olukorras, et kui PKS § 106 lg 2 alusel täidab järgmise järjekorra sugulane eelmise järjekorra sugulase kohustuse ning ühes sellega läheb ülalpidamist andnud sugulasele ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue PKS § 106 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi kohustatud sugulase vastu üle, kui see ei ole vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. Seega tekib ülalpidamist andnud teise järjekorra ülalpidamiskohustuslasel regressinõue esimese järjekorra ülalpidamiskohustuslase vastu. Sellest tulenevalt on ka vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel PKS § 106 lg 2 alusel lapselapse ülalpidamise kohustust, õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale.
6. Hageja on välja toonud, et kostjatel on võimalik anda hagejale ülalpidamist. Kohus selgitab, et vanavanematelt saab asenduskohustusena elatise välja mõista üksnes siis, kui vanavanema varaline seisund seda võimaldab ning seejuures elatise väljamõistmine ei kahjusta vanavanema tavalist ülalpidamist. Vanavanematel ei ole PKS § 102 lg 2 järgset kohustust hankida endale alaealiste laste ülalpidamiseks täiendavat sissetulekut, milline kohustus lasub laste vanematel. Kohtu hinnangul ei ole kostjad hageja esitatud väitele vastu vaielnud ega toonud kohtu ette asjaolusid ja tõendeid, millest nähtuks, et kostjate varaline seisund ei võimaldaks hagejale ülalpidamist anda. Kohtu hinnangul ei anna kostjate poolt väljatoodud asjaolud ning tõendid alust järelduseks, et kostjatel ei oleks võimalik hagejale ülalpidamist anda. Seega on kohus seisukohal, et käesoleval juhul võimaldab vanavanemate varaline seisund elatist hageja kasuks välja mõista.
7. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kummaltki kostjalt välja hageja kasuks igakuise elatise summas 150 eurot alates hagi esitamisest 19.11.2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni.
8. Igakuise elatise maksmisel võtta arvesse N Ba poolt kohtumenetluse ajal tasutud elatist. Menetluskulude kindlaksmääramine 26.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 6 27. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. 28. Vastavalt

§ 175

lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku § s 218 sätestatu kohaselt.

1. Hageja esitas 28.08.
2. a menetluskulude nimekirja ja 14.09.2020 täiendatud avalduse, kus toob välja lepingulise esindaja toimingud 10h 15min ulatuses, mis vastab nõutavale hüvitisele 410 eurot (käibemaksuga), millele lisandub lepingutasu 5 eurot. Hageja on kasutanud kasutanud toetusena antavat riigiõigusabi summas 80 eurot, mis tuleb välja mõista Eesti Vabariigi kasuks. Kostjad ei esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale. Kohus peab kontrollima omal algatusel siiski menetluskulude suuruse põhjendatust.
3. Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga. Menetluskulude nimekirjas toodud toimingud vastavad esitatud menetlusdokumentidele, nende mahule ja sisule ning kohtu poolt nõutule. Asjas toimus ka istung ning istungil osalemise aeg on esitatud 45 min kestusena. Kohtuistung kestis 26 min. Eelpooltoodust lähtuvalt vähendab kohus hageja lepingulise esindaja tasu kohtuistungi tegelikust ajast lähtuvalt 19 min ehk 12,67 euro ulatuses.
4. Kohus leiab, et hageja esindaja tasumäär on põhjendatud ega ületa oluliselt sarnase õigusabiteenuse keskmist turuhinda kohtupraktika kohaselt.
5. Seega tuleb kindlaks määrata hageja põhjendatud lepingulise esindaja kuludena kokku 402,33 eurot koos käibemaksuga (415 – 12,67 eurot), mis tuleb kostjatel võrdsetes osades hüvitada.
6. Lähtudes hageja taotlusest ja

§ 177

lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 34.

§ 178

lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

§ 178

lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik 7