Obsah (9)

§ 184§ 180§ 317§ 187§ 181§ 171§ 179§ 166§ 168

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 17.02.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-17-1047

) § 181 lg 3). Isegi kui kostja II tegi tehinguid lähikondsetega, ei ole hagejad toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et need tehingud olid kahjulikud.

1. Kuigi kostjale II kohaldati ärikeeldu ja tal oli kohtumäärusega keelatud tegutseda juriidilise isiku juhtorgani liikmena ehituse valdkonnas kuni Facio Ehituse OÜ pankrotimenetluse lõppemiseni, ei ole kostja II ärikeeldu rikkunud, sest kostja I tegevusala on hoonestusprojektide arendus.
2. Maakohus leidis, et hagejate esile toodud asjaoludest ei nähtu, et kostja II oleks tahtlikult rikkunud oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Ei ole tõendatud, et kostja II oleks osaühingut või osanikke kahjustanud. Ainuüksi nendest tõenditest, mille hagejad esitasid 03.09.2018 menetlusdokumendi lisana, ei saa järeldada, et kostja II oleks tahtlikult oma kohustusi rikkunud. Seega ei ole põhjust teda tagasi kutsuda.
3. Maakohus leidis, et osaühingule tuleb määrata lisaks teine juhatuse liige, kuna osaühingus on varem olnud kaks võrdse osalusega äripartnerit ja mõlemad on olnud juhatuse liikmed. Seega on põhjendatud, et ka hagejad oleksid juhtimisse kaasatud. Hagejad on seda ka ise soovinud. Hagejat I ei ole mõistlik määrata juhatuse liikmeks, kuna sel juhul võib ühingu juhtimine erimeelsuste tõttu muutuda võimatuks. Juhatuse asendusliikmeks tuleb määrata AP. Kostja I apellatsioonkaebus
4. Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus määras kostja I juhatuse asendusliikmeks AP (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3), osas, millega maakohus määras, et juhatuse liikmed võivad 1000 eurot ületavaid tehinguid teha vaid ühiselt (resolutsiooni p 4), samuti osas, millega maakohus jättis juhatuse asendusliikme tasu kostja I kanda (resolutsiooni p 5).
5. Maakohus sisustas ebaõigesti

§ 184lg 6 ja Ts

MS § 602, sest vastavate sätete kohaselt on asendusliikme määramine põhjendatud ja vajalik vaid siis, kui äriühing ei ole võimeline tulenevalt seadusest ja põhikirjast täitma oma peamisi ülesandeid. Antud juhul sellist olukorda ei esine, sest äriühingul ei ole olnud kunagi juhatuse liikmetel ühist esindusõigust. Äriühing on siiani toiminud seaduse ja põhikirjaga kooskõlas ka ühe juhatuse liikmega, sh kasumlikult. 4 2-17-10474 Seega ei esine ühtegi mõjuvat põhjust juhtorgani asendusliikme määramiseks olemasoleva juhatuse liikme kõrvale. Hagejate apellatsioonkaebus

1. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis kostja II tagasikutsumise nõude rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda (resolutsiooni p 5).
2. Hagejate hinnangul leidis kohus ebaõigesti, et kostja II ei tegutse äriühingu huvisid kahjustavalt ning samuti jättis arvestamata, et ettevõtte kaasosanikel ei ole mõistlikult vastuvõetav olukord, kus juhatuse liige tegutseb pidevalt huvide konflikti olukorras ja teistel osanikel on võimalik saada informatsiooni vaid kohtu vahendusel.
3. Kohus rikkus kohtulahendi põhjendamise kohustust, sest ei vastanud kõikidele hageja väidetele kostja II poolt hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumise kohta. Analüüsimata on tõendid kostja II poolt omandatud või antud laenude kohta, mille osas puudub kostjal I seos. Kohus leidis ebaõigesti, et praegusel juhul ei kuulu kohaldamisele

§ 180lg 5 teavitamis- ja informeerimiskohustuse kohta.

Kohus leidis ebaõigesti, et kostja II ei ole rikkunud raamatupidamiskohustust ning on äriühingut edukalt juhtinud. Kohus jättis hagejate väited hindamata ning tugines ebaõigesti ainult jaotamata kasumi numbrile. 21. Maakohus käsitles ebaõigesti

§ 317

lg 1, leides, et kinnisasjade võõrandamiseks ei ole vaja osanike nõusolekut, kuna see ei väljunud ettevõtte igapäevasest majandustegevusest. Hagejate hinnangul tuleneb sättest üheselt, et isegi igapäevase majandustegevuse raames on vajalik kinnisasjade võõrandamisel osanike nõusolekut.

1. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja II ei ole rikkunud ärikeeldu. Ehituse alla käib ka ehitusjuhtimine, peatöövõtt ja infrastruktuuride arendamine, millega kostja I tegeles.
2. Kohus ei andnud hinnangut sellele, et kostja II käitub teiste osanikega hea usu põhimõtte vastaselt.
3. Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus ebaõigesti kompromissist, sest hagejad ei nõustunud kompromissiga põhjusel, et kostjad ei suutnud tasuda kompromissisummat koheselt. Seega oli keeldumine põhjustatud kostjatest, mitte hagejatest. Vastustajate seisukohad
4. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluse vahepealne käik
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11.06.2019 otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostja II tagasi kutsumata, samuti osas, milles maakohus määras juhatuse liikmetele ühise esindusõiguse ning jaotas menetluskulud. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus rahuldas hagejate apellatsioonkaebuse ja jättis kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja II apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus läbi vaatamata, kuna juhatuse asendusliikme määramise peale võivad kaebuse esitada üksnes avaldajad (hagejad) ja osaühing (kostja I), kuid mitte juhatuse liige (kostja II). Kostja II apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmise osas on ringkonnakohtu 11.06.2019 otsus jõustunud. 5 2-17-10474
6. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.
7. Riigikohus jättis 18.12.2019 otsusega ringkonnakohtu 11.06.2019 otsuse muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis kostja II apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Ülejäänud osas ringkonnakohtu otsus tühistati ja saadeti asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Riigikohus asus seisukohale, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kostjatele anda võimalus vastata hagejate väidetele, et kostja II rikkus hoolsuskohustust sellega, et sõlmis Riitoga tagatiseta laenulepingu, samuti sellega, et ta sõlmis Facioga nõude omandamise lepingu ja omandas nõude Riito vastu, ja sellega, et ta ei nõudnud võlga enne Riito pankrotimenetlust sisse. Samuti tuleb kostjatele anda võimalus esitada oma vastuväidete kinnitamiseks tõendeid. Seejärel tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata hagejate esile toodud rikkumisi ja teha rikkumise tõendatuse korral kindlaks, kas see on sedavõrd oluline, et kostja II tagasikutsumine on kostja I kui äriühingu parimates huvides ja kostja I ei saaks kostja II juhatuse liikmena jätkamist mõistlikult võttes taluda.
8. 03.01.2020 kirjaga andis ringkonnakohus pooltele võimaluse seonduvalt Riigikohtu otsuses esiletooduga esitada oma seisukohad, sh kostjatel esitada vastuväiteid ja tõendeid hagejate poolt 03.09.2018 esitatud väidetele tehingute kohta Riitoga.
9. Kostjad tõid 30.01.2020 menetlusdokumendis esile, et Riitoga laenulepingu sõlmimiseks oli olemas kostja I osanike otsus, nõude omandamise eest ei ole Faciole tasutud, Riito majanduslikud näitajad olid lepingu sõlmimisel ja nõude omandamisel head ja kostja II ei pidanud ette nägema, et Riito kohustusi ei täida, mistõttu puudus vajadus Riitolt tagatise nõudmiseks. Kostja II on pöördunud korduvalt enne pankroti väljakuulutamist Riito poole, et viimane nõuded täidaks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osas, milles maakohus jättis kostja II kostja I juhatuse liikme kohalt tagasi kutsumata tühistada ja hagi selles osas rahuldada. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles maakohus määras kostja I juhatuse liikmeks AP, kuid otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus määras piirata kostja I juhatuse liikmete esindusõigust. Muuta tuleb eeltoodud osas ka otsuse põhjendusi. Seoses otsuse osalise tühistamisega tuleb tühistada ka menetluskulude jaotus. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus käesolevas otsuses resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
11. Kuna kostja II apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus 11.06.2019 otsusega läbi vaatamata ja selles osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud, siis käesolevas otsuses vaatab ringkonnakohus läbi maakohtu otsuse kostja I ja hagejate apellatsioonkaebuste väidetest lähtuvalt.
12. 22.12.2020 menetlusdokumendiga esitasid hagejad kohtule järgmised uued tõendid: TT 05.12.2020 e-kiri, Woodexpert OÜ registriväljavõte ja zone.ee väljavõte. Tõenditega soovivad hagejad tõendada, kes kasutab praegusel ajal Facio meiliserverit ja et kostjatel on võimalik esitada e-kirjade originaalfailid. Kostjad vaidlevad taotlusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et tõendite vastuvõtmisest tuleb TsMS § 238 lg 1 p 1 järgi keelduda. Kuna kostjad ei esitanud Facio serverist saadetud e-kirjade originaalfaile, siis puudub vajadus tõendada seda, kas kostjatel on juurdepääs failiserverile või kelle kontrolli all server on. 6 2-17-10474
13. Praeguses asjas on kohus ühes menetluses menetlenud kahte nõuet – kostja II kui juhatuse liikme tagasikutsumise nõuet, mis lahendatakse hagimenetluses, ja juhatuse asendusliikme määramise nõuet, mis TsMS § 475 lg 1 p 11 ja § 602 järgi lahendatakse hagita menetluses. Nende nõuete koos menetlemine on ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas õigustatud ja võimalik. Maakohus märkis otsuses õigesti, et sellele osale menetlusest, milles kohus lahendab hagita asja, kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, hagimenetluses lahendatavale nõudele aga hagimenetluse sätted.
14. Hagejad esitasid maakohtu menetluses 03.09.2018 lõppsõnas (II kd, tl 106 jj) varem menetluses käsitlemata uued asjaolud (Riitoga laenulepingu ja Faciolt nõude omandamise lepingu sõlmimine ning Riitolt võla sisse nõudmata jätmine) ja lisasid oma menetlusdokumendile ka uued tõendid. Kohtuotsuses märkis maakohus, et hagejate 03.09.2018 esitatud tõendid ei tõenda asjaolusid, mis annaksid aluse kostja II tagasi kutsuda. Apellatsioonkaebuses (p 4.2) tuginesid hagejad uuesti 03.09.2018 menetlusdokumendis esile toodud kostja II rikkumistele ja neid väidetavalt kinnitanud tõenditele ning leidsid, et maakohus jättis kõnealused tõendid põhjendamatult hindamata. Apellatsioonkaebusele vastates märkisid kostjad, et maakohus on leidnud, et need tõendid ei tõenda kahjulike tehingute tegemist, et tehingute tegemise ajal oli hagejate õiguseellane ise kostja I osanik ja juhatuse liige, kes teadis neist tehingutest, ja et Riito maksevõimes ei pidanud tehingute tegemise ajal kahtlust tekkima. Kuna kostjad ei esitanud õigel ajal (hiljemalt rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis) vastuväidet selle kohta, et hagejate 03.09.2018 esitatud asjaolud ja tõendid on esitatud hilinenult, siis ei saa kostjad edasises menetluses sellele asjaolule tugineda (TsMS § 333 lg-d 1–3).
15. Kohus peab andma uute väidete ja tõendite esitamise korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada nende kohta vastuväiteid ja tõendeid, mida maakohus ei teinud. Kui tõendite vastuvõtmine nähtub kohtuotsusest, on see menetlusosalise jaoks üllatav. Ringkonnakohus andis käesolevas menetluses 03.01.2020 kirjaga võimaluse kostjatele esitada vastuseks hagejate 03.09.2018 esitatud väidetele ja tõenditele vastuväiteid ja tõendeid ja 02.12.2020 toimunud istungil lahendas ringkonnakohus poolte esitatud tõendite vastuvõtmise ja võttis seisukoha uute asjaolude esitamise osas. Seega on maakohtu menetlusnormi rikkumine kõrvaldatud. 37.

§ 184

lg 5 sätestab, et kui osaühingul ei ole nõukogu, võivad osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, mõjuval põhjusel nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu kaudu. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses selgitanud, et viidatud säte annab vähemusosanikule ja ka patiseisus olevas osaühingus 50% suurust osalust omavale osanikule võimaluse nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu kaudu olukorras, kus iseenesest oleks alus kutsuda juhatuse liige osanike otsusega tagasi, kuid osanikud ei saa sellist otsust vastu võtta, kuna neil ei ole tagasikutsumiseks vajalikku häälteenamust.

1. Pooled ei vaielnud, et hagejatele kuulub ühiselt 50% suurune osalus kostjas I ja kostja II on kostja I juhatuse liige alates 11.06.2003 ja alates 25.09.2013 ainuke juhatuse liige, kuid vaidlus oli selle üle, mida pidada osaühingu juhatuse liikme tagasikutsumist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks ja kas praegusel juhul on selliste asjaolude esinemine tuvastatud.
2. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuses selgitanud, et terminit „mõjuv põhjus“ kasutab seadus muu hulgas lepingust taganemise ja kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise puhul. Juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks äriseadustiku sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. Seega on juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumiseks vajaliku mõjuva põhjuse sisustamisel võimalik lähtuda kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise põhimõtetest, 7 2-17-10474 arvestades juhatuse liikme ja osaühingu vahelise õigussuhte erisusi. VÕS § 196 lg 1 sätestab kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise mõiste, nähes ette, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda ja et eelkõige on ülesütlemine võimalik siis, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei saa kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Riigikohtu arvates on juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumist õigustav mõjuv põhjus eelkõige tema kohustuste rikkumine, mis on sedavõrd oluline, et osaühingult ei saa mõistlikult eeldada, et ta taluks selle isiku edasist juhatuse liikmeks olekut, kusjuures rikkumine võib olla ühekordne. Tagasikutsumise põhjendatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada osaühingu huvi säilitada tegevuse stabiilsus ja jätkusuutlikkus ning kaitsta selliselt ka osaühingu võlausaldajate ja teiste huvigruppide (töötajad, lepingupartnerid jt) huve. Nõude lahendamisel peab kohus esmalt tuvastama, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud, ja seejärel kaaluma, kas rikkumine on sedavõrd oluline, et osaühingu parimates huvides on juhatuse liikme tagasikutsumine. Hinnates kohustuste rikkumist juhatuse liikme tagasikutsumist õigustava mõjuva põhjusena, tuleb kohtul arvestada rikkumise asjaolusid, selle korduvust või kestvust, rikkumise mõju osaühingule, juhatuse liikme kavatsusi osaühingu suhtes ja muid niisuguseid asjaolusid.
3. Hagejad tuginevad juhatuse liikme tagasikutsumise nõude esitamisel järgmistele kostja II kohustuste rikkumistele: • osanikega tehingute kooskõlastamise kohustuse ja kinnisvaratehinguteks osanike nõusoleku küsimise kohustuse rikkumine (kokku võõrandas kostja II 18 kinnisasja); • lojaalsuskohustuse rikkumine, kuna kostja II võõrandas ühe kinnisasja endale ja osa ülejäänutest oma lähikondsetele; • Riitoga laenulepingu sõlmimisel lojaalsuskohustuse rikkumine, kuna tehing tehti huvide konfliktis ja kostjat I kahjustades; • raamatupidamise kohustuse rikkumine ja alates sügisest 2013 osanike koosoleku kokkukutsumata jätmine; • osanikele teabe andmata jätmine, kui osanikud seda küsisid; • kehtiva ärikeelu rikkumine; • huvide konfliktis tegutsemine ja hea usu põhimõtte rikkumine; • hoolsuskohustuse rikkumine, sest kostja II ei tegutsenud osaühingu jaoks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, sõlmis laenulepingu Riitoga ja omandas lisaks nõude Riito vastu ning ei nõudnud Riitolt nõuete rahuldamist.
4. Maakohus leidis, et juhatuse liikme tagasikutsumiseks ei ole alust, kuna need rikkumised, mis olid tõendatud, ei olnud sedavõrd olulised, et juhatuse liikme tagasikutsumine olnuks põhjendatud. Hagejad on maakohtu järeldused vaidlustanud. 42.

§ 187

lg 1 järgi juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Riigikohus on selgitanud, et juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Tegu on ärilise kaalutluse reegli abil kindlaks tehtava käitumisstandardiga, mida on järgitud siis, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui vaieldakse juhatuse liikme tagasikutsumise üle tema kohustuste rikkumise tõttu, peab hageja tõendama, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud. Juhatuse liikmel seevastu on võimalik tõendada, et ta on tulenevalt asjaoludest siiski käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega. 8 2-17-10474 43. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kinnisvaratehingud, mille tegemist hagejad kostjale II ette heidavad, ei olnud maakohtu tuvastatud asjaoludel sellised, mille tegemiseks oleks juhatuse liige pidanud saama osanike nõusoleku. Osanike nõusolekut on erandina vaja vaid sellisteks tehinguteks, mis tehakse osaühingu nimel kas juhatuse liikme või temaga samaväärse majandusliku huviga isikuga (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 10) ja mis väljuvad igapäevasest majandustegevusest ega ole tehtud turutingimustel (

§ 181lg 3).

Maakohtu tuvastatud asjaoludel olid etteheidetavad kinnisvaratehingud tehtud osaühingu igapäevases majandustegevuses (kostja I tegevusala oligi kinnisvara müük). Hagejad ei ole tuginenud sellele ega tõendanud, et tehingud oleksid tehtud turutingimustest erinevatel tingimustel. 44. Hagejad väitsid, et kostja II rikkus raamatupidamise korraldamise kohustust ega kutsunud kokku osanike koosolekuid majandusaasta aruannete kinnitamiseks. Maakohtu tuvastatu kohaselt ei rikkunud kostja II küll raamatupidamise kohustust, kuid majandusaasta aruannete kinnitamiseks koosolekuid kokku ta ei kutsunud. Osanike koosoleku peab juhatus

§ 171

lg 2 järgi kokku kutsuma juhul, kui osaühing on kaotanud netovara, või kui seda nõuavad nõukogu, audiitor või 1/10 suuruse osalusega osanikud. Majandusaasta aruande kinnitamiseks ei pea tingimata osanike koosolekut kokku kutsuma. Kolleegiumi arvates võiks juhatuse liikme

§ 179

lg-tes 2 ja 3 sätestatud kohustuse rikkumiseks olla see, kui juhatuse liige jätab majandusaasta aruande osanikele kinnitamiseks esitamata.

1. Hagejad väidavad, et kostjad on jätnud hagejatele esitamata majandusaasta aruanded perioodil 2013 –
2. Ringkonnakohtu arvates on aruannete osanikele esitamata jätmine juhatuse liikme kohustuste rikkumine, kuid tegemist ei ole esitatud asjaoludel olulise rikkumisega. Kuigi äriregistri kannetest nähtuvalt olid sellel perioodil osanikena kantud äriregistrisse hagejad, kuid hagejad ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et nad oleksid teatanud kostjatele oma kontaktid. Alates
3. aastast, kui hagejad on asunud aktiivselt osanikuõigusi teostama, on kostja II neile kostja I majandusaasta aruanded kinnitamiseks edastanud.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ärikeelu kohaldamine kostja II suhtes ei ole aluseks, et tuvastada tema poolt kostja I juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Kostjal II oli tsiviilasjas nr 2-14-4990 Harju Maakohtu 20.10.2014 määruse järgi keelatud tegutseda ehituse valdkonnas juriidilise isiku juhatuse liikmena. Kostja I ei tegutsenud ehituse valdkonnas. Kinnisvara arendamist ei saa samastada ehitusega.
5. Ringkonnakohus leiab, et äriühingu juhatus ei pea teatama osanikele igast osaühingu nimel tehtud tehingust. Kui osanik soovib saada teavet või tutvuda osaühingu dokumentidega, siis on tal

§ 166lg 1 järgi õigus pöörduda juhatuse poole.

Õige on see, et kui juhatus teavet ei anna või ei anna seda piisavas ulatuses, on osanikul

§ 166lg 3 järgi õigus nõuda teavet kohtu kaudu.

Riigikohus on rõhutanud, et vähemalt üldjuhul ei saa ainsa võimaliku rikkumisena olla teabe andmata jätmine juhatuse liikme tagasikutsumise mõjuvaks põhjuseks, kuna seadus näeb osanikele teabeõiguse teostamiseks ette eraldi õiguskaitsevahendi. Samas süstemaatilist teabe andmise kohustuse eiramist on ringkonnakohtu hinnangul võimalik koosmõjus teiste asjaoludega hinnata juhatuse liikme kohustuste rikkumisena. Hageja esiletoodud asjaolude järgi on kostja II keeldunud hagejatele andmast teavet, mida viimased vajavad selleks, et kujundada oma seisukoht osanike pädevusse kuuluvate otsustuste tegemisel. Nii on hageja I pöördunud kostja II poole saamaks teavet kostja I nõuete ja kohustuste kohta (II kd, tl 26-27), millele vastuseks saadeti võlausaldajate ja võlgnike nimekiri koos summadega, kuid keelduti ärisaladusele viidates esitamast nõuete ja kohustuste alusdokumente. Kostja II ei põhjendanud, 9 2-17-10474 milliste ärisaladuste kaitseks teabe andmisest keelduti. Ringkonnakohtu arvates ei saa teabe andmisest keeldumist osanikele, kellele kuulub 50% osakapitalist, ja kellel on

§ 168

lg 2 järgi õigus teha otsustusi juhatuse pädevusse kuuluvates küsimustes, pidada juhatuse liikme poolt heauskseks käitumiseks ja juhul kui on varjatud teavet tehingute kohta, mis on äriühingule kahjulikud, saab seda pidada ka lojaalsuskohustuse rikkumiseks. Osanikud, kellel on õigus saada teavet, ei pea igakordselt vajaliku teabe saamiseks pöörduma kohtu poole.

1. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus laenulepingu sõlmimist Riitoga. Hagejad väitsid, et Riito oli kostjate lähikondne ja laenulepingu sõlmimine Riitoga viitab kostja II lojaalsuskohustuse rikkumisele. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tegemine lähikondsega (isikuga, keda ühendavad seosed tehingu teise poolega näiteks juhtorgani liikmete või osanike osalise kattuvuse tõttu) võib, kuid ei pruugi viidata lojaalsuskohustuse rikkumisele. Selleks, et lojaalsuskohustuse rikkumist juhatuse liikmele ette heita, peaks juhatuse liige olema tehingu tegemisel mingil viisil eelistanud isiklikke (või endaga seotud kolmanda isiku) huve osaühingu huvidele. Sellise teabe varjamine teiste osanike eest võib muuta juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõuete esitamise võimatuks, mis on äriühingu huvisid kahjustav.
2. 03.09.2018 menetlusdokumendis tõid hagejad esile, et kostja I, mida esindas kostja II, ja Riito vahel on sõlmitud 31.01.2013 laenuleping 200 000 euro laenamiseks. Lepingusse oli märgitud laenu sihtotstarbeks Kihnu tn lasteaia katusetööde alltöövõtulepingu ettemaks ja tagastamise tähtaeg oli 30.12.2016 (II kd, tl 121). Vaidlust ei ole, et laen on tagamata ja sellel puudub kostja I majandustegevusega igasugune seos. Riito pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse kohaselt on kostja I põhinõude suurus 172 000 eurot, millele lisandub intress 55 104 eurot. Hagejad on apellatsioonimenetluses täpsustanud, et laenust ei ole tagastatud mitte 48 300 eurot, nagu väitsid kostjad, vaid 18 300 eurot, kuna 30 000 euro tasumine toimus 18.01.2013, s.o enne laenulepingu sõlmimist. Riito pankrotimenetluses on kostja I esitanud nõude summas 172 000 eurot arvestusega, et laenu oli reaalselt antud 190 500 eurot ja sellest oli tagastatud 18 300 eurot. Kostja I esitas Riito pankrotimenetluses nõudeavalduse pärast 2kuulise tähtaja möödumist, mistõttu jäävad nõuded rahuldamata. Hageja väidete kohaselt on kostjal II ja Riitol ühised majanduslikud huvid ja hagejate väitel on tegemist kostja II lähikondsega. 30.12.2013 nõude loovutamise lepingust OÜ-ga Facio nähtub, et kostja I on omandanud Faciolt Riito vastu nõude 63 716,16 eurot, kohustusega tasuda nõude eest 40 000 eurot. Kostja I majandustegevusega puudus nõude omandamisel seos.
3. Kostjad vaidlesid hagejate väidetele vastu. Kostjate väidete kohaselt oli Riitoga laenulepingu sõlmimiseks olemas teise osaniku (hagejate õiguseellane SB) nõusolek, s.t oli olemas osanike otsus. Väite tõestamiseks esitasid kostjad SB ja kostja II vahelise kirjavahetuse. Osanik Baltic Construction Group SA 18.09.2018 seisukoha kohaselt on osanik leidnud, et tehingu tegemisel ei ole kostja II rikkunud hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Riito tagastas tähtaegselt 48 300 eurot. Kostja II on 31.01.2017 pöördunud Riito poole kirjaliku nõudega laen tagastada. Samuti on suuliselt nõutud laenu tagastamist. Laenu andmise ajal oli Riito majanduslik seisund hea, mistõttu ei olnud tagatise nõudmine vajalik. Makseraskused tekkisid Riitol
4. aastal.
5. Hagejad on nimetanud Riitot kostja II lähikondseks, mis on praeguse vaidluse kontekstis ebatäpne mõiste, mida kasutatakse pankroti- ja täitemenetlusõiguses, kuid mõiste sisu saab kohtu arvates kasutada ka kostja II lojaalsuskohustuse täitmise hindamisel. Hagejad on esile toonud 02.08.2017 menetlusdokumendis, et Riito juhatuse liikmeks on TT, kellega on kostjal II olnud ühiseid ärilisi ettevõtmisi, sh Facio ettevõtted (I kd, tl 77 pöördel). Kostjad sellele väitele vastu vaielnud ei ole. Kostja I teise osaniku Baltic Construction Group SA 10 2-17-10474 juhtimisõigusega isik on TT (IV kd, tl 7), kes on mh 10.02.2020 esitanud kohtule seisukoha kostja II juhatuse liikmest tagasikutsumise kohta (IV kd, tl 46). Eeltoodut arvestades on Riito ja kostja I vahel äriühingute juhatuse liikmete kaudu majanduslikud seosed. Samuti saab äriühingute osalustest ja juhatuste liikmelisusest järeldada Riito ja kostja II seotust.
6. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja I andis Riitole laenu ja sellel puudus kostja I majandustegevusega otsene seos, kuid hagejad ei nõustunud kostjate väitega, et laenu andmiseks oli kostja I osanike otsus. Kostjad esitasid osanike otsuse tõendamiseks kostja II ja SB vahelise e-kirjavahetuse (III kd, tl 190). Hagejad esitasid tõendile võltsituse vastuväite ja põhistasid seda vastuoludega esitatud e-kirjade päistes (IV kd, tl 1-5). Ringkonnakohus kohustas 02.12.2020 istungil kostjaid esitama e-kirjade originaalfailid ja selgitas TsMS § 277 sisu, s.t võimalust, et kohus võib jätta originaalfailide esitamata jätmisel tõendi arvestamata. 09.12.2020 teatasid kostjad, et originaalfaile pole võimalik esitada, kuna need on edastatud Facio meiliserverist kostja II icloud kontole ja sealt lepingulistele esindajatele. Facio meiliserverile juurdepääs kostjatel puudub. Kuna tegemist on e-kirjadega, mille päistes olevad vastuolulised andmed annavad kohtule alust järeldada, et need võivad olla võltsitud, siis jätab ringkonnakohus TsMS § 277 lg 4 järgi esitatud tõendi tähelepanuta. Muid tõendeid selle kohta, et laenu andmiseks Riitole oli osaniku SB nõusolek, kostjad esitanud ei ole. Seega on kostjate väide SB nõusoleku kohta tõendamata.
7. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas Riitole laenu andmine oli kostja II poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumine. Riigikohus on rõhutanud, et selleks, et lojaalsuskohustuse rikkumist juhatuse liikmele ette heita, peaks juhatuse liige olema tehingu tegemisel mingil viisil eelistanud isiklikke (või endaga seotud kolmanda isiku) huve osaühingu huvidele. Vaidlust ei ole, et kostja I majandustegevusega Riitole laenu andmisel seos puudus. Kostjad on ise esile toonud, et tegemist oli käibelaenuga Riito ehitusobjektil tööde finantseerimiseks. Tagatiseta laenu andmine suures summas ei ole ärisuhetes tavapärane. Kostjad ei ole esile toonud, milline oli kostja I konkreetne ärihuvi sellise lepingu sõlmimisel. Hagejate väidete kohaselt oli kostjal I laenu andmise ajal kohustusi 892 631 eurot, millest lühiajalisi 117 696 eurot, mis nähtub kostja I
8. majandusaasta aruandest (I kd, tl 171-177). Arvestades kostja I lühiajaliste kohustuste mahtu, oli ringkonnakohtu arvates kolmeks aastaks tagatiseta laenu andmine majanduslikult ebaotstarbekas ja riskantne. Sellest, et Riitol puudusid käibevahendid oma igapäevase tegevuse finantseerimiseks ja ta laenu ei tagastanud, saab järeldada, et tegemist ei olnud majanduslikult õitsval järjel oleva ettevõttega, millele oli ohutu anda ilma tagatiseta laenu, nagu väitsid kostjad. Kuigi laenulepingus oli kokku lepitud igakuiselt intressi maksmises, ei ole Riito seda kohustust täitnud, millest samuti saab järeldada, et tegemist oli juriidilise isikuga, kellel võis olla makseraskusi ja kostja II oleks hoolsuskohustuse täitmiseks pidanud asuma laenu tagasi nõudma või nõudma tagatise andmist.
9. Vaidlust ei ole, et 30.12.2013 on kostja I omandanud Faciolt, mida esindas kostja II, nõude 63 716,16 eurot Riito vastu (II kd, tl 119 pöördel – 120). Nõude loovutamise lepingu p 2 kohaselt oli nõude aluseks Riito ja Facio vahel 01.02.2013 sõlmitud kokkulepe, mille järgi tasus Facio Riito jooksvad kulud. Loovutatud nõude eest kohustus kostja I tasuma 40 000 eurot 7 kalendripäeva jooksul. Riito nõuet täitnud ei ole. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et vähemalt juhatuse liikmete tasandil olid kostja I, Riito ja Facio vahel seosed, mh on kostja II olnud ka Facio juhatuse liige. Tagamata nõude omandamist isiku vastu, kes ei ole kostjale I eelnevalt sõlmitud laenulepingu järgi intresse maksnud, ei saa ringkonnakohtu arvates pidada tehinguks, mis on kostja I huvides. Asjaolu, et kostja I ei ole väidetavalt tasunud Faciole tasu nõude loovutamise eest, seda järeldust ei muuda. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et Facio ja kostja 11 2-17-10474 I oleksid muutnud 30.12.2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingut, mistõttu ei ole alust järeldada, et tasu nõue oleks lõppenud või Facio oleks loobunud nõudest.
10. Nõue Riito vastu on esitatud kostja II poolt Riito pankrotimenetluses pärast PankrS § 93 lgs 1 sätestatud 2-kuulist tähtaega, mistõttu on tegemist PankrS § 153 lg 1 p-s 3 sätestatud nõudega, mis kuulub rahuldamisele pärast kõigi muude nõuete rahuldamist. Hagejad on esile toonud, et Riito pankrotimenetluses kostja I nõuete rahuldamiseks vara ei jätku ja kostjad ei ole seda vaidlustanud.
11. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas kostja II on kostja I juhatuse liikmena eelviidatud tehinguid tehes rikkunud oluliselt hoolsuskohustust. Juhatuse liige peab tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.
12. Ringkonnakohtu arvates ei saa kostja II tegevusest eeldada, et ta tegutses laenulepingu sõlmimisel ja nõude omandamisel viisil, mis tagas kostja I ärihuvid. Riitole laenu andmisel ja Riito vastu nõude omandamisel pidi kostja II tehingute asjaolusid arvestades saama aru, et Riito näol on tegemist äriliselt keerukas olukorras oleva isikuga, kellele ilma tagatiseta laenu andmine on riskantne. Vaidlust ei ole, et laen oli antud käibevahendite defitsiidi leevendamiseks ja alltöövõtjatele tasumiseks ning kostjale I oli loovutatud nõue, mis oli tekkinud käibevahendite krediteerimisest. Sarnases olukorras tegutsev hoolas ja mõistlik juhatuse liige ei oleks kolleegiumi arvates eelviidatud tehinguid teinud, kuna risk, et võlgasid ei tasuta, oli suur ning sellises olukorras laenuandja tavaliselt sõlmib võlgnikuga vähemalt tagatiskokkuleppe, mis riskid maandaks. Tagatiskokkuleppe sõlmimata jätmine võib vastavalt asjaoludele kujutada endast liigset riski, et lepingupartner jätab oma kohustuse täitmata (vt nt Riigikohtu
13. märtsi
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p 14), ja sellise riski võtmine on üldjuhul hoolsuskohustuse rikkumine. Kostjate väited, et tagatiskokkulepe ei olnud vajalik või et seda ei olnud võimalik sõlmida, jäävad eelnevalt analüüsitud asjaoludel kohtu jaoks mitteveenvaks. Samuti oleks hoolsusstandardit järgiv juhatuse liige pidanud kaaluma laenu andmisel ja nõude omandamisel kostja I majanduslikku seisu ja arvestama äriühingu enda lühiajaliste kohustuste täitmise vajadusega.
15. Riigikohus on selgitanud, et üksnes asjaolust, et lepingupartner jätab lepingu järgi saadud laenusumma (osaliselt või täielikult) tagastamata ja pankrotistub hiljem, ei saa järeldada juhatuse liikme kohustuse rikkumist (Riigikohtu 04.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p 21). Küll aga võib juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks pidada seda, kui ta ei püüagi võlga lepingupartnerilt sisse nõuda. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et kostjale II saab ette heita seda, et kostja II ei ole tegutsenud kostja I huvides Riitolt kohustuse täitmist nõudes. Laenulepingu järgi pidi Riito maksma igakuiselt intressi. Vaidlust ei ole, et Riito ei ole intressi tasunud, seega oleks pidanud kostja II juba selle rikkumise korral kasutama õiguskaitsevahendeid, kusjuures intressi tasumata jätmisel on võlausaldajal õigus ennetähtaegselt laenuleping üles öelda ja nõuda kogu laenu tagastamist. Kostjad on esitanud kostja I 17.01.2017 kirja Riitole palvega laen tagastada (III kd, tl 191), kuid millisel moel nõudekiri on Riitole saadetud, kostjad täpsustanud ei ole. Loovutatud nõude osas ei ole kostja II esitanud asjaolusid, et ta oleks teinud pingutusi nõude rahuldamiseks. Lisaks on ringkonnakohtu arvates kostja II hoolsuskohustust rikkunud ka sellega, et jättis Riito pankrotimenetluses nõude õigeaegselt esitamata.
16. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et kostja II on kostja I juhatuse liikmena rikkunud eelviidatud tehinguid tehes hoolsuskohustust. Sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige ei saanud ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus on ühingu parimates huvides. 12 2-17-10474 Kuna Riito, Facio ja kostjate vahel olid nii ärilised suhted kui ka juhatuse liikmete tasandil kattuvused, siis on alust eeldada, et tehtud tehingute tegemisel ei järginud kostja II kostja I huvisid, vaid pigem Riito ja Facio huvisid.
17. Vaatamata sellele, et kostja II on rikkunud kostja I juhatuse liikmena hoolsuskohustus, tuleb tuvastada, kas tegemist oli selliste oluliste rikkumistega, mis annavad aluse kostja II tagasikutsumiseks. Selleks peab kostja II olema olulisel määral tegutsenud kostja I huvide vastaselt ja kostjat I kahjustavalt. Ringkonnakohus leiab, et Riitoga sõlmitud laenuleping ja Faciolt Riito vastu nõude omandamine ja nende lepingutest tulenevate nõuete sissenõudmata jätmisel on kostja II käitunud viisil, mis kahjustab olulisel määral kostja I huvisid. Arvestades lisaks seda, et kostja II on teinud teistele osanikele takistusi teabe saamiseks kostja I tehingute kohta, mis võivad olla kostjat I kahjustavad, siis leiab ringkonnakohus, et kostja II tegevus on olnud selline, mis on kostjat I oluliselt kahjustav. Arvestades, et kostja II on teinud äriühingut ja kaudselt ka selle osanikke kahjustavaid tehinguid ja neid varjanud, siis on täidetud eeldused tema tagasikutsumiseks.
18. Kostja II tagasikutsumise üle otsustamisel tuleb hinnata ka seda, et äriühing ei jääks jätkusuutliku juhtimiseta. Arvestades kostja II tegevust teabe varjamisel ja kahjulike tehingute tegemisel, ei ole alust järeldada, et kostja II peaks jätkama kostja I juhtimist, kuna kostja II tegevuse tulemusena on oht, et äriühingu majandustegevuse tulem võib olla kasutatud temaga seotud äriühingute ja isikute huvides. Maakohus lähtus kostja II poolt jätkusuutliku juhtimise hindamisel ennekõike sellest, et kostja I aastaaruannete järgi on kostja I tegutsenud kasumlikult. Ringkonnakohtu arvates on ainult kasumi näitajat hinnata ebapiisav. Kohtule esitatud dokumentidest saab järeldada, et kostja I on kõik talle kuulunud kinnistud võõrandanud ja praeguseks äritegevuse sisuliselt lõpetanud. Sellele, et kostja I äritegevus on lakanud, viitab mh asjaolu, et alates 03.09.2018 ei ole kostja I enam käibemaksukohustuslane. Kuigi kostja I osanik Baltic Construction Group SA on kirjalikus dokumendis selgitanud, et osaniku eesmärgiks on kostja I kaudu asuda arendama Kiviranna 1b/Mäepere tn 12 kinnistut, kuid selle kohta, et kostjad oleksid tegutsenud detailplaneeringu kinnitamise ja ehitusõiguse saamise eesmärgil, kostjad asjaolusid esile toonud ei ole. Eeltoodu tõttu ei ole usutav, et kostja II juhtimisel kostja I edasine tegevus oleks stabiilne ja eesmärgipärane. Seega ei saa eeldada, et kostja II jätkaks äriühingu juhtimist.
19. VÕS § 196 lg 3 näeb ette, et kestvuslepingu ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teada sai. Riigikohus on selgitanud, et viidatud säte kohaldub ka juhatuse liikme tagasikutsumise nõude esitamisel, kuid kui tagasikutsumise alusena tuginetakse juhatuse liikme kohustuse rikkumisele, oleks kõnealune tähtaeg ületatud eelkõige juhul, kui tagasikutsumise nõude esitamise ajaks oleks möödunud rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg (

§ 187lg 3), milleks on viis aastat.

Hagi esitamise hetkeks ei olnud kostja II vastu esitatava võimaliku kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg möödunud. 63. Kostja I on apellatsioonkaebuses vaidlustanud AP määramise kostja I juhatuse asendusliikmeks kuni uue juhatuse liikme määramiseni ning kostjale II ja AP-le ühise esindusõiguse 1000 eurot ületavate tehingute osas määramise. 64.

§ 184lg 6 koostoimes Ts

MS §-ga 602 sätestab, et mõjuval põhjusel võib kohus väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme määrata nõukogu, osaniku või muu huvitatud isiku nõudel. Kohtu määratud juhatuse liikmel on õigus mõistlike kulutuste hüvitamisele osaühingu arvel ja mõistlikule tasule, mille määrab vaidluse korral kohus määrusega. Kohtu 13 2-17-10474 poolt määratud juhatuse liikme volitused kestavad kuni uue juhatuse liikme määramiseni osanike või nõukogu poolt.

1. Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus maakohus tuvastas, et kostja II juhatuse liikmest tagasikutsumise eeldused ei olnud täidetud, ei saanud kohus määrata AP täiendavalt kostja I juhatuse liikmeks, kuid kuna käesoleva otsusega on maakohtu otsus selles osas tühistatud ja kostja II tagasi kutsutud, siis ei ole alust tühistada maakohtu otsust AP juhatuse liikmeks määramise osas, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi. Esile ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et AP ei saa või ei ole võimeline juhatuse liikme kohustusi täitma. Tühistada tuleb maakohtu otsus osas, milles maakohus piiras juhatuse liikmete esindusõigust ja otsustas kanda ühise esindamise kohta märke äriregistrisse. Eeltoodud osas kuulub otsus tühistamisele ennekõike selle tõttu, et AP jääb käesoleva kohtulahendi järgi ainukeseks kostja I juhatuse liikmeks. Seega ei kuulu otsus selles osas tühistamisele kostja I apellatsioonkaebuse põhjal.
2. Hagejad märgivad apellatsioonkaebuses, et maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta TsMS § 606 lg-s 1 sätestatu, mistõttu paluvad hagejad lugeda kohtulahend AP juhatuse liikmeks nimetamise kohta kehtivaks ja täitmisele kuuluvaks alates lahendi edastamisest kostjale I. Vastavalt TsMS § 606 lg-le 1 on
3. peatükis nimetatud määrused kehtivad ja kuuluvad täitmisele alates edastamisest juriidilisele isikule, mistõttu tuleneb vastav õiguslik tagajärg seadusest ja puudub vajadus kohtulahendis lahendi kehtivuse ja täidetavuse määramiseks.
4. Maakohus kohaldas 24.08.2017 esialgset õiguskaitset ja määras juhatuse täiendavaks liikmeks AP ja reguleeris juhatuse liikmete esindusõigust. Maakohus tühistas vaidlustatud otsusega esialgse õiguskaitse abinõud. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Maakohtu otsuse osaline tühistamine ei anna alust jätta esialgse õiguskaitse abinõud kehtima.
5. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab nii hagi juhatuse liikme tagasikutsumiseks kui ka avalduse juhatuse asendusliikme määramiseks, hagejate apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja I apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kostja II apellatsioonkaebus jäi läbi vaatamata, on põhjendatud jätta hagejate kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1, § 172 lg 6, § 171 lg 1 ja § 168 lg 2 alusel võrdsetes osades kostjate kanda. Kostja I juhatuse asendusliikme APa tasu tuleb jätta TsMS § 172 lg 6 alusel kostja I kanda.
6. Kuna maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määranud ja ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le
8. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 14