← Eesti

2-19-13236/44

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-19-13236 Määruse kuupäev Tartu, 4. mai 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kalev Saare ja Tambet Tampuu Kohtuasi Piret Peedoski

) § 221 lg 11 kohaselt võimalus nõude olemasolu vaidlustada. Viidatud maakohtu määrus jõustus

  1. juunil
  2. Vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (

§ 221lg 2).

Hageja tugines praeguses hagis tõendamata väidetele, viidates väidetavatele tasumistele ajavahemikul

  1. detsember 2006 kuni
  2. juuli
  4. Maakohus jättis
  5. oktoobri
  6. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt riigituludesse hagilt tasutava riigilõivu 300 eurot ja viivise. Maakohtu hinnangul ei olnud hagi õiguslikult põhjendatud. Maakohus tuvastas täitmisregistri andmete alusel, et kohtutäitur alustas
  7. märtsil 2018 kostja kui sissenõudja avalduse alusel hageja vastu täiteasjas nr 084/2018/1453 täitemenetlust 935 euro 93 sendi suuruse nõude sissenõudmiseks. Täitedokumendiks selles täiteasjas on maakohtu
  8. jaanuaril 2017 tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud määrus. Maakohus tuvastas, et nõuet ei ole täitemenetluses täidetud. Maakohus viitas

§ 221

lg-tele 1 ja 2 ning selgitas, et

§ 221

lg 2 eesmärk on takistada olukorda, kus jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise eelduseks on, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud ja vastav asjaolu tekkis pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Kui vastav asjaolu esines juba kohtumenetluse ajal, on võimalik sundtäitmine lubamatuks tunnistada, kui hageja tõendab, et objektiivsel põhjusel ei olnud tal võimalik oma vastuväidet menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13). Hageja tugines sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude puhul sellele, et ta täitis nõude juba
  3. Pooled ei vaielnud, et
  4. a novembris sõlmis hageja kostja õiguseellasega laenulepingu, mille alusel andis kostja õiguseellane hagejale laenu 15 000 krooni. Hageja tunnistas, et 2007 tekkisid tal makseraskused ja ta ei teinud laenu tagasimakseid nõuetekohaselt. Maakohus mõistis
  5. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsusega hagejalt kostja õiguseellase kasuks välja
  6. novembril 2006 väljastatud eralaenu tagasimaksmisel tekkinud võlgnevuse 16 043 krooni 39 senti (põhinõue 15 000 krooni ja kahju 1043 krooni 39 senti). Hageja ei vaidlustanud tagaseljaotsust ja see jõustus
  7. aprillil
  8. Tagaseljaotsuse kohaselt oli kostja õiguseellase lepinguline esindaja A. Hõbe OÜ-st Incure Inkasso Agentuur (inkassofirma). Maakohus tuvastas, et hageja kontoväljavõtetest (tl-d 66–69) nähtusid tema maksed OÜ-le Halens Eesti, Halens Finans AB-le ja inkassofirmale ajavahemikul
  9. detsember 2006 kuni
  10. september
  11. Muu hulgas kandis hageja
  12. septembril 2008 inkassofirmale 15 000 krooni ning makse selgituseks oli märgitud „Halens Finans AB võlgnevus“. Maakohtu hinnangul ei olnud praeguse asja lahendamisel tähtsad tagaseljaotsusele esitatud hageja vastuväited (tasus võlgnevuse 2008; ei vaidlustanud tagaseljaotsust, kuna pöördus võlanõustaja vahendusel inkassofirma esindaja A. Hõbe poole, kes lubas, et otsusega väljamõistetud võlga sisse ei nõuta), kuna see lahend ei olnud vaidlustatud täitemenetluses täitedokument. 3

(9)2-19-13236 Vaidlusaluses täiteasjas oli täitedokument maakohtu
  1. jaanuaril 2017 tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud määrus (jõustus
  2. juunil 2017), millega kohus kinnitas hageja pankrotimenetluses lõpparuande ja lõpetas tema pankrotimenetluse. Viidatud määruses on märgitud iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses jäi tal raha saamata. Muu hulgas on II rahuldamisjärgu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena märgitud kostja nõue, mille saamata jäänud osa on 935 eurot 93 senti. Määrusega määras kohus kindlaks ka pankrotihalduri tasu. Maakohus tuvastas KIS-i andmete alusel, et hageja esitas maakohtu
  3. jaanuari
  4. a määruse peale määruskaebuse osas, millega määrati pankrotihaldurile tasu. Maakohus keeldus
  5. märtsi
  6. a määrusega hageja määruskaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus jättis
  7. mai
  8. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohtu hinnangul ei vaieldud selle üle, et hageja ei vaidlustanud maakohtu
  9. jaanuari
  10. a määrust osas, millega maakohus määras võlausaldajate (sh kostja) tunnustatud nõuete osad, mille ulatuses jäi neil pankrotimenetluses raha saamata. PankrS § 101 lg 2 kohaselt oli hagejal pankrotimenetluses enne nõuete kaitsmise koosolekut võimalik esitada haldurile nõuete kohta kirjalikke vastuväiteid. Ei olnud tõendatud, et hageja kasutas seda õigust. Maakohtu
  11. jaanuari
  12. a määruse kohaselt ei esitanud hageja nõuetele nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid. Seega ei tõendanud hageja, et esines objektiivne põhjus, mille tõttu ei olnud tal võimalik oma vastuväiteid kostja nõude tunnustamisele pankrotimenetluses tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle kohta saanud võtta lahendis seisukoha. See, et hageja ei esitanud kostja nõude tunnustamisele vastuväidet, kuna uskus halduri väidet, et nõuded kustuvad viie aasta pärast, ei olnud objektiivne põhjus, mis takistas hagejal oma vastuväiteid maksma panna. Hageja kaotas

§ 221

lg 2 kohaselt õiguse esitada vastuväiteid täitedokumendiks oleva kohtumääruse sundtäitmisele, tuginedes asjaoludele, mis tekkisid enne määruse jõustumist. Seega ei olnud maakohtu

  1. jaanuari
  2. a määruse alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldused täidetud.
  3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja märkis apellatsioonkaebuses mh järgmist. Maakohus oleks pidanud jätma

§ 221lg 2 hea usu põhimõtte järgi kohaldamata.

Hageja selgitas (ning selle üle ka ei vaielda), et on võlgnevuse ammu tasunud. Hageja pidas kostjaga mitmel korral läbirääkimisi, andis talle teada, et on võlgnevuse tasunud, ning kostja nõustus sellega enda vastuses. Kostja pani hageja uskuma, et ei nõua temalt rohkem võlgnevust. Nõude pankrotimenetluses uuesti esitamine ning täitemenetluse algatamine olukorras, kus hageja selgitas mitu korda, et on võlgnevuse tasunud, oli pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega. Sellise käitumise eesmärgiks on tekitada hagejale kahju ja rikastuda tema arvel. Selline käitumine on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 2 kohaselt keelatud. Eesmärk ei ole kaitsta isikut, kes pahatahtlikult oma nõudeid esitab. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

  1. Ringkonnakohus keeldus
  2. novembri
  3. a määrusega hageja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, jättis kostja menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda ja märkis, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohus jättis hageja menetlusabi taotluse läbi vaatamata ning hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda. Ringkonnakohus ei võtnud apellatsioonkaebust menetlusse, sest apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei olnud võimalik apellatsioonkaebust rahuldada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6). Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks 4

(9)2-19-13236 (Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12;
  3. aprilli
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835/64, p 10.1). Ringkonnakohtu hinnangul oli praegu tegemist olukorraga, kus kaebuse väidete õigsust eeldades ei saanud kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus oli õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei esitatud väiteid, mis annaksid alust maakohtu otsust tühistada või muuta. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mille õigsust eeldades oleks võimalik väita, et praegu oleks sundtäitmise algatamine vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja väitis, et pankrotihaldur eksitas teda pankrotimenetluses nõude kustumise osas ning seetõttu ei esitanud hageja nõudele vastuväidet. Ringkonnakohus selgitas, et kostja nõue pankrotimenetluses tulenes tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsusest. Seega loeti kostja nõue nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks, kuna see nõue oli kohtulahendiga rahuldatud (PankrS § 103 lg 4). Kaitsmiseta tunnustatuks loetud nõuete tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vaieldakse vastu, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse (Riigikohtu
  5. novembri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18531/37, p 18). Seega isegi siis, kui pidada õigeks hageja väiteid, et pankrotihaldur eksitas teda, ei olnud need väited tähtsad, sest tagaseljaotsusest tulenev nõue oli kaitsmiseta tunnustatav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  7. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha asjas uue määruse, millega võtta määruskaebus menetlusse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Määruskaebuse kohaselt ei pea sundtäitmise algatamine olema vastuolus hea usu põhimõttega, vaid võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 järgi tuleb jätta kohaldamata säte, mille kohaldamine on hea usu põhimõtte kohaselt vastuvõetamatu. Praegu tuleb kohaldada VÕS § 6 lg-t 2 ja

§ 221

lg-t 1 ning jätta

§ 221lg 2 kohaldamata.

Hageja esitas apellatsioonkaebuses asjaolud, millest nähtub, et

§ 221lg 2 kohaldamine on praegu hea usu põhimõtte vastane.

Pooled ei vaidle, et hageja on võlgnevuse tasunud. Hageja on korduvalt pidanud kostjaga läbirääkimisi ning selgitanud, et on võlgnevuse tasunud. Kostja on seejärel hageja mitmel korral rahule jätnud. Selliselt on kostja tekitanud hagejas veendumuse, et temalt rohkem võlgnevust ei nõuta. Seega oli nõude pankrotimenetluses esitamine äärmiselt pahatahtlik ning vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kuna tagaseljaotsusest tulenev nõue oli kaitsmiseta tunnustatav, ei olnud oluline, kas esinesid objektiivsed põhjused, miks hageja ei esitanud

§ 221lg-s 1 sätestatud vastuväidet enne praegust tsiviilasja.

Kaitsmiseta tunnustatud nõuet ei mõjuta küll vastuväite esitamine, kuid viide PankrS § 103 lg-le 4 ei ole praegu asjakohane.

§ 221

lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei ole oluline, kas nõue, mille alusel täitemenetlus algatatakse, on kaitsmiseta tunnustatav või mitte. Seega ei olnud PankrS sätted tsiviilasja lahendamisel olulised. Vaatamata

§ 221

lg-le 2 võib tugineda asjaolule, et nõue on täidetud, ka siis, kui see on tekkinud enne täitemenetluse aluseks olevat kohtulahendit, kui isik ei saanud

§ 221lg-st 2 tulenevat vastuväidet objektiivsetel põhjustel varem esitada.

Hageja viitas objektiivsetele põhjustele, miks ta ei saanud

§ 221lg 1 kohast vastuväidet varem esitada.

Kui eeldada, et hageja vastuväited on tõesed, tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks, st hagi rahuldada (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39). Ringkonnakohus jättis vääralt asjakohase materiaalõiguse kohaldamata ja kohaldas asjakohatuid norme ning hindas kaebuse perspektiivikust valesti. Ringkonnakohus tugines vaid mõnele hageja väitele ega põhjendanud, miks ta teisi väiteid ei käsitle. Seega rikkus ringkonnakohus ka põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus tugines omaalgatuslikult ja 5

(9)2-19-13236 üllatuslikult asjakohatutele PankrS sätetele. Lisaks ei selgu määrusest, miks ringkonnakohus leidis, et kohaldada tuleb PankrS sätteid ning miks see välistab VÕS § 6 lg 2 kohaldamise.
  1. Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu, palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi rahuldada, ringkonnakohtu määrus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 692 lg 1 p-d 1 ja 2 ning § 695) tühistada ning saata asi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks ja hageja menetlusabi taotluse lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium kontrollib praegu määruse, millega ringkonnakohus keeldus kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, seaduslikkust. Kolleegiumi hinnangul ei saa ainuüksi need asjaolud, millele ringkonnakohus tugines, olla apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise alus. Seetõttu tühistab Riigikohus vaidlustatud ringkonnakohtu määruse. Ringkonnakohtul tuleb uuesti otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle. Juhul, kui ringkonnakohus võtab hageja apellatsioonkaebuse menetlusse ning leiab, et vaidlustatud maakohtu lahend tuleb tühistada, kuid ringkonnakohus ei saa ise teha asjas sisulist lõpplahendit, on ringkonnakohtul õigus saata asi TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  3. Kohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus on asjakohaselt viidanud, et selle sätte alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Seega peab kohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (nt Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835/64, p 10.1;
  6. detsembri
  7. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15974/34, p 9).
  8. Hageja tugineb määruskaebuses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alusena sellele, et ta tasus kostja esindajale
  9. aastal 15 000 krooni suuruse võlgnevuse ning praegu tuleks

§ 221

lg 2 (st selles sisalduv vastuväidete esitamise piirang) jätta kohaldamata ja kohaldada

§ 221lg-t 1.

10.1. Võlgnik võib

§ 221

lg 1 kohaselt esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

§ 221

lg 2 järgi on

§ 221

lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluses piiratud (Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, p 10).

§ 221

lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Seetõttu on

§ 221

lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.

§ 221lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi 6

(9)2-19-13236 esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada

§ 221lg 1 järgne hagi (vt nt Riigikohtu 24.

oktoobri

  1. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13;
  2. veebruari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.1;
  4. aprilli
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). 10.
  6. Hageja tugineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alusena sellele, et ta tasus kostja esindajale
  7. aastal 15 000 krooni suuruse võlgnevuse. Ei vaielda selle üle, et täitedokument, mille alusel algatatud sundtäitmist hageja lubamatuks soovib tunnistada, on maakohtu
  8. jaanuaril 2017 tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud määrus, millega kohus kinnitas hageja pankrotimenetluses lõpparuande ja lõpetas tema pankrotimenetluse. Hageja pankrotimenetluse ajal kehtinud PankrS (varasem PankrS) kohaselt võis võlgnik hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul esitada haldurile nõuete või neid tagavate pandiõiguste kohta vastuväiteid (varasema PankrS § 104 lg 1, § 101 lg 2). Nõuete kaitsmise koosolekul loeti aga kaitsmiseta tunnustatuks mh nõue, mis on rahuldatud kohtulahendiga (varasema PankrS § 103 lg 4). Ringkonnakohus tuvastas, et kostja nõue pankrotimenetluses tulenes
  9. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsusest ning kostja nõue loeti varasema PankrS § 103 lg 4 alusel nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks. Riigikohus on varem märkinud, et nõude ilma kaitsmiseta seaduse alusel tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vastu vaieldakse, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse (Riigikohtu
  10. novembri
  11. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18531/37, p 18). Ringkonnakohus järeldas eeltoodust ekslikult, et pankrotivõlgnikul ei ole jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõude tunnustamisele pankrotimenetluses üldse võimalik vastuväiteid esitada. Kolleegium selgitab, et varasema PankrS § 103 lg 4 eesmärk oli vältida pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel uut vaidlust jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja poolte läbivaieldud nõude üle. Eeltoodu ei välistanud siiski pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja kaitsmiseta seaduse alusel tunnustatuks loetavale nõudele vastuväidete esitamist alusel, mis tekkis pärast kohtulahendi jõustumist või mis tekkis kohtumenetluse käigus, kuid mida ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks saanud selle aluse kohta võtta seisukoha kohtulahendis. Samal põhimõttel on piiratud ka täitedokumendile vastuväidete esitamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul (

§ 221lg 2; Riigikohtu 24.

oktoobri

  1. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13;
  2. veebruari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.1). Pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saanud varasema PankrS § 105 kohaselt hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. Varasema PankrS § 106 lg 2 kohaselt sai mh võlgnik nõuda, et nõuete kaitsmise koosolek vaataks nõude uuesti läbi, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Seega oli varasema PankrS kohaselt võimalik väga piiratud juhtudel vaidlustada pankrotimenetluses tunnustatud nõuet. Hageja ei tuginenud praegu varasema PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud asjaoludele. Hageja tugineb sellele, et täiteasjas nr 084/2018/1453 sissenõutav nõue on 15 000 krooni ulatuses lõppenud täitmisega. Hageja väitel tasus ta nimetatud summa nii enne praegu täitedokumendiks oleva kohtulahendi, millega kohus lõpetas hageja pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisega, tegemist tsiviilasjas nr 2-14-56806 kui ka enne tagaseljaotsuse, millel põhines kostja nõue hageja vastu hageja pankrotimenetluses, tegemist tsiviilasjas nr 2-09-
  4. Seega ei toonud hageja praegu esile nõude olemasolu puudutavaid elulisi asjaolusid, mis tekkisid pärast tsiviilasjades nr 2-14-56806 ja 7

(9)2-19-13236 nr 2-09-69804 lahendite jõustumist või nende kohtumenetluste käigus, kuid mida ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta vastavas kohtulahendis seisukoha. Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et

§ 221

lg-s 2 sätestatud piirangut kohaldades ei saaks hageja esitatud asjaoludel hagi

§ 221lg 1 alusel rahuldada.

  1. Ringkonnakohus rikkus aga siiski menetlusõiguse norme hageja apellatsioonkaebuse eduvõimalust TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel hinnates. 11.
  2. Riigikohus on varem selgitanud, et kohtutäitur lõpetab

§ 48

lg 1 p 4 järgi täitemenetluse mh juhul, kui esitatakse kohtulahend, millega on määratud sundtäitmine lõpetada. Üldjuhul saab kohus lõpetada sundtäitmise siis, kui sundtäitmise lõpetamine on seaduses sõnaselgelt sätestatud. Samas tuleb täitemenetluses arvestada mh TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. Seega saab kohus erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine, sh

§ 221

lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11). 11.
  3. Hageja väitel tasus ta võlgnevuse juba 2008 ning maakohus tuvastas, et hageja kandis
  4. septembril 2008 inkassofirmale, kes oli kostja õiguseellase esindaja, 15 000 krooni (makse selgituseks märgitud „Halens Finans AB võlgnevus“). Lisaks viitas hageja enda väitel ajal, mil tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsuse jõustumiseni oli veel aega, võlanõustaja kaudu inkassofirmale, et tasus nõude
  5. aastal. Hageja väitel nõustus inkassofirma esindaja pärast hagejalt maksekorralduse saamist, et hageja on oma võlgnevuse tasunud, ning kinnitas, et ta ei pea nimetatud summat uuesti tasuma. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme (TsMS § § 442 lg 8, § 436 lg 1), kuna ei analüüsinud hageja eespool viidatud väiteid ning viitas üldsõnaliselt, et hageja ei toonud esile asjaolusid, mille õigsust eeldades oleks võimalik väita, et praegu oleks sundtäitmise algatamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegiumi hinnangul tuleb asja edasises menetluses kontrollida, kas hageja kohtu ette toodud asjaolude tõendatuse korral saab järeldada, et

§ 221

lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega.

§ 221

lg 2 kohaselt on olukorras, kus täitedokumendiks on kohtulahend, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi alusena võimalik tugineda

§ 221

lg-s 1 sätestatud vastuväidetele (eelkõige, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud) üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et viidatud vastuväited kohtulahendist tuleneva nõude puhul on lubatud ka siis, kui alus, millel need põhinevad, tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetluslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha (Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13).

§ 221

lg-s 2 sätestatud vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus üksnes põhjusel, et sundtäidetakse jõustunud kohtulahendist tulenevat nõuet, mis on täidetud enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, kuid mille täitmisele võlgnik kohtumenetluses ei tugine, kuigi objektiivselt oleks kohtumenetluses nõude täitmisele tuginemine ja kohtul selle kohta seisukoha võtmine olnud võimalik. Hageja esitatud väidetest nähtub, et kostja õiguseellase esindaja käitus enne tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsuse jõustumist vastuoluliselt ning hageja jäi seetõttu ilma võimalusest kasutada tõhusalt kohaseid 8

(9)2-19-13236 õiguskaitsevahendeid. Juhul, kui kostja hea usu põhimõttega vastuolus oma õigusi kuritarvitades ning vastuoluliselt käitudes (avaldades hagejale enne kohtulahendi jõustumist, et hageja ei pea menetlusõigusi oma huvide kaitseks kasutama, sest kostja ei pööra kohtulahendit pärast selle jõustumist sundtäitmisele) on mõjutanud hagejat käituma kohtumenetluses selliselt, et ta jätab oma olulised menetluslikud õigused kasutamata (nt kaja või apellatsioonkaebuse esitamata), võib

§ 221

lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine olla vastuolus hea usu põhimõttega. 11.3. Kolleegium selgitab, et

§ 221

lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamise hea usu põhimõttega vastuolu kontrollimist ning jaatava vastuse korral ka kohtulahendist täitedokumendi puhul

§ 221

lg 1 alusel hagi lahendamist ei välista see, et hageja esiletoodud asjaolud on seotud tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsuse, mitte aga täitedokumendiks oleva tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud määrusega. Kolleegiumi hinnangul ei võimaldanud toimunud pankrotimenetlus olukorras, kus konkreetse pankrotimenetluse ajal levinud üldise õigusteadmise kohaselt tuli varasema PankrS § 103 lg 4 kohaselt lugeda jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõuded kaitsmiseta ja piiranguteta tunnustatuks ilma vastuväidete esitamise võimaluseta, tähelepanuta jätta kostja vastuolulist käitumist enne tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsuse jõustumist. Seega saab hageja

§ 221

lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu hea usu põhimõttega vastuolule tuginedes esitada praeguses täitemenetluses samu asjaolusid, mida olukorras, kus täitedokumendiks oleks olnud tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsus.

  1. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
  2. Riigikohus vabastas
  3. veebruari
  4. a määrusega hageja määruskaebuselt kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 4 alusel.
  5. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja Piret Pallo esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub hagejale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroo Pallo & Partnerid OÜ-le mõista riigieelarvest välja koos km-ga 291 eurot 60 senti. Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: ringkonnakohtu määruse analüüs ja määruskaebuse koostamine 270 minutit. Kolleegium leiab, et hageja esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri
  6. juuli
  7. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 10 lg 3 alusel rahuldada. Kolleegium määrab hageja esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 291 eurot 60 senti. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.