1-05-2306 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. mai 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-05-2306 (03278000028) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Kutsar

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. jaanuari 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-2306 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. maist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
4. maist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. maist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
8. jaanuari 2007 otsusega mõisteti H.S. süüdi ja karistati KrK § 143 lg 1 järgi 4-kuulise vangistusega. KarS § 73 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui H.S. 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus mõistis välja H.S. elt tsiviilhagi 103 950 krooni AS G.O. kasuks. Maakohus arutas H.S. ele KrK § 143 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles
9. mail 2001 kutsunud ennast tagasi OÜ B.P. juhatuse liikme ametikohalt ning organiseerinud
10. mail 2001 OÜ B.P. müügi A.S. ja variisikute A.S. ja A.P. valimise OÜ B.P. juhatuse liikmeks, esinedes OÜ B.P. juhatuse liikmena, lõi
11. mail 2001 ja
12. mail 2001 AS G.O. esindajale teadvalt ebaõige ettekujutuse, et on endiselt OÜ B.P. esindaja, kuigi tema volitused äriühingu esindamiseks lõppesid
13. mail 2001, ning omamata kavatsust kütuse eest tasuda, sai OÜ-le B.P. AS-st G.O. , aadressil XX , Tartu,
14. mail 2001 5000 liitrit kütust A-95 väärtusega 47 250 krooni ja
15. mail 2001 6000 liitrit kütust A-95 väärtusega 56 700 krooni. Nimetatud kütuse müügist saadud raha sai H.S. enda valdusesse. H.S. ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistatava kütuse ostmist eitavad ütlused ümber lükatud AS-s G.O. töötanud D.T. ja K.K. ütlustega. Tunnistaja D.T. kohtuistungil antud ütluste kohaselt mäletab ta kindlalt, et
16. ja
17. mail 2001 käis AS G.O. territooriumil kütust ostmas H.S. isiklikult. Kütuse ostmisel esines H.S. juhatuse liikmena ja lubas kütuse eest kohe ka ära maksta. Umbes 80% juhtudest käiski H.S. kütust ostmas kohapeal ja vaid vahel harva tegi seda telefoni teel. OÜ B.P. oli juba varem kütuse eest võlgu, aga kuna OÜ B.P. oli olnud n.ö hea klient, siis väljastasid nad kütuse ka seekord. Viimasel korral kütust ostes käis H.S. seal koos lapsega ja rääkis, et tal on maksmisega raskused ning ta ei suuda isegi lapsele puuvilja osta. Selle peale andis üks nende töötaja lapsele banaani. H.S. jättis ka seekord kütuse eest maksmata ning nad ei saanud meest enam kätte ei telefonitsi ega kodunt. Tunnistaja K.K. on kohtuistungil kinnitanud D.T. ütlusi selles, et kütuse ostmisel AS-st G.O. esindas OÜ-t B.P. alati H.S. . Ka
18. ja
19. mail 2001 käis kütust ostmas H.S. , kes esines jätkuvalt osaühingu juhatuse liikmena.
20. ja
21. mail 2001 ostetud kütuse eest raha ei laekunud ja kui nad püüdsid H.S. ega ühendust saada, siis see ei õnnestunud. Sarnaseid ütlusi on tunnistaja andnud ka eeluurimisel
22. juulil 2003, lisades, et OÜ-l B.P. oli juba varasemaid võlgnevusi, aga viimastel kordadel kütust ostmas käies lubas mees võlad tasuda pangalaenust, mida pidi varsti saama. D.T. ja K.K. ütlusi selles, et OÜ B.P. nimel tellis kütust alati H.S. , kinnitavad ka OÜ-s B.P. töötanud A.H. ja K.K. . 2 Kannatanu esindaja Toomas Kiisk kinnitas samuti, et
23. ja
24. mail 2001 kütust ostes ei teavitanud H.S. kedagi sellest, et ta ei ole enam osaühingu juhatuse liige. See selgus, kui nad hakkasid seoses tasumata arvetega H.S. t taga otsima. Meest ei olnud aga võimalik kätte saada. OÜ B.P. jättis kokku tasumata arveid 482 060 krooni eest, AS G.O. soovib tsiviilhagi esitada summas 103 950 krooni, mis tuleneb arvetest nr 211381 ja
25. Asjaolu, et H.S. jättis
26. ja
27. mail 2001 AS G.O. kontoris kütust ostmas käies aktsiaseltsi töötajatele tahtlikult mulje, et ta tegutseb jätkuvalt OÜ B.P. juhatuse liikmena, näitab ka AS G.O. juhataja A.S. poolt
28. novembril 2002 Tartu Politseiprefektuurile kirjutatud avaldus. Avaldusest nähtuvalt käis
29. ja
30. mail 2001 kütust ostmas H.S. . Osaühing oli jätnud maksmata juba eelnevate arvete eest, kuid H.S. lubas kõik arved tasuda hiljemalt
31. juunil
32. H.S. rääkis, et OÜ-l B.P. hakkab paremini minema ja töötajatel jäi mulje, et firma juhatuses ei ole mingeid muutusi. Kui töötajad hakkasid H.S. t taga otsima, selgus, et meest ei ole võimalik kätte saada. Siis said nad teada, et H.S. on oma osaluse firmas
33. mail 2001 võõrandanud A.S. , kellega samuti ei olnud võimalik ühendust saada.
34. a lõpupoole said nad H.S. ega kontakti, kuid mees ei soovinud asja kohta midagi öelda. Eeltoodud tõendid näitavad, et H.S. jättis teadlikult ja tahtlikult
35. ja
36. mail 2001 AS G.O. töötajatele mulje, et on jätkuvalt OÜ B.P. juhatuse liige ning tal on õigus osaühingut esindada. Tegelikkuses ei olnud H.S. el aga enam OÜ B.P. esindamise õigust. Selliselt pettis ta AS-lt G.O. välja 103 950 krooni ulatuses kütust. Tunnistajate E.V. , K.K. u, A.H. ja M.T. ühtelangevad ütlused, mille usaldusväärsuses puudub alus kahelda, näitavad, et H.S. tegutses peale
37. maid 2001 edasi sisuliselt juhatuse liikme kohustusi täites – tegeles OÜ B.P. töötajate palkade väljamaksmisega, töölepingu lõpetamise küsimustega, kassarahade kokkukorjamisega. Sellest, et ta ei ole enam osaühingu omanik ega juhatuse liige, ta töötajaid ei teavitanud. Tunnistajate B.L. , A.S. ja A.P. ütlused näitavad samuti selgelt, et ka peale
38. maid 2001 korraldas osaühingu tegevust sisuliselt H.S. , kelle käes olid firma pitsat, raamatupidamisdokumendid ja kes võttis firma arvelt raha. A.S. ja A.P. ütlused tõendavad ka seda, et ostes
39. ja
40. mail 2001 AS-st G.O. kütust, ei tegutsenud H.S. osaühingu juhatuse liikmete korraldusel ning tal ei olnud selleks volitusi. Ka näitavad tõendid kogumis seda, et firma võõrandamisel oli H.S. e sooviks jääda ise osaühingu tegevust organiseerima. Asjaolu, et H.S. otsustas ka peale
41. maid 2001, milliseid kohustusi OÜ-le B.P. võtta ja kuidas firma kasutuses olevat vara käsutada, näitavad ilmekalt ka kohtu avaldatud materjalid sõiduki Toyota LandCruiser kohta. OÜ B.P. rentis nimetatud sõidukit kuni
42. juunini 2001, mil see anti OÜ Ruut Disain valdusse ja kasutusse. A.P. on kohtuistungil kindlalt väitnud, et tema seda autot näinud ei ole ega oska midagi öelda ka liisingarvete tasumise kohta; kasutusrendilepingu lisa allkirjastas ta H.S. e palvel. Seega tegi otsuse sõiduki rentimise lõpetamise kohta H.S. ja see toimus juuni lõpus
43. a.
44. novembril 2001 müüs A.S. OÜ B.P. V.H. . A.S. ütlusega on tõendatud, et müümine toimus H.S. e eestvedamisel ja organiseerimisel. Seega võttis süüdistatav osaühingut puudutavaid otsuseid vastu ka veel novembris
45. a. H.S. e ütlused selle kohta, et peale
46. maid 2001 käis ta Tulbi tn tanklas vaid kui OÜ S. esindaja ja raha OÜ B.P. kassast sai ta OÜ S. esindajana, on paljasõnalised, ei ole loogilised ja on vastuolus teiste tõenditega. A.P. ütlusest nähtub, et tema kirjutas juhatuse liikmena küll ka alla raha väljavõtmise orderitele, aga raha ta kunagi ei saanud. Tunnistajad E.V. , K.K. ja A.H. on andnud ütlusi selle kohta, et kassaraha sai H.S. e kätte ning ühelegi tunnistajale ei jäänud muljet, et see raha oli H.S. e poolt välja võetud seoses OÜ S. esindamisega. Vastupidi, tanklatöötajad ei teadnudki üldse, et H.S. ei ole enam osaühingu omanik ega juhatuse liige. 3 H.S. e ütlused selle kohta, et ta ei ole hoidnud eemale AS G.O. töötajatega kohtumisest, on ümber lükatud D.T. ja K.K. ütlustega. Kohtul puudub alus kahelda tunnistajate ütlustes, kuna nad on andnud ühetaolisi ja loogilisi ütlusi ning nende ütlused on kooskõlas ka teiste tõenditega. Samuti oli kohus seisukohal, et kõnealustel kuupäevadel kütust tellides tegutses süüdistatav kavatsusega jätta kütuse eest maksmata. H.S. võõrandas
47. mail 2001 OÜ B.P. isikule, kes ei pidanudki osaühingu töös osalema hakkama. Ta korraldas A.P. valimise juhatuse liikmeks, teades, et viimane ei tea kütuseärist ega osaühingu juhtimisest midagi ning teavitas A.P. kohe, et osaühingu tööd korraldab H.S. ise edasi. Seega organiseeris ta nn variisikute valimise juhatuse liikmeteks. See toimus olukorras, kus OÜ-l B.P. olid juba tekkinud võlad. Hoolimata võlgadest, võttis ta
48. ja
49. mail 2001, s.o ajal, mil miski ei seostanud teda enam OÜ-ga B.P. , osaühingule uusi kohustusi. Kelmusele viitabki ka asjaolu, et H.S. võttis osaühingule kohustusi, mis olukorda arvestades raskendasid firma majanduslikku olukorda veelgi. Samuti on oluline H.S. e jätkuv käitumine. Nimelt on D.T. ja K.K. ütlustega tõendamist leidnud, et peale
50. maid 2001 ei olnud neil võimalik H.S. t enam ei telefonitsi ega kodunt kätte saada. Seega hakkas ta AS G.O. töötajate eest kõrvale hoidma, soovides võlaküsimuste arutamisest pääseda. Tunnistajate ütlused näitavad, et H.S. sai ka peale
51. maid 2001 enda kätte OÜ B.P. raha ning sai seega kelmuse tulemusel ka kasu. Kohus leidis, et tsiviilhagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kaitsja väide tsiviilhagi aegumisest ei ole asjakohane.

§ 38

lg 1 p 2 sätestab kannatanu õiguse esitada tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Sama mõte sisaldus KrMK §

1. Seega on kriminaalmenetluses sätestatud erikord selles osas, millise aja jooksul on kannatanul õigus esitada süüdistatava vastu tsiviilhagi. AS G.O. esindaja on teavitanud prokuratuuri tsiviilhagi esitamise soovist
2. juulil
3. Seega on täidetud nõue, mille kohaselt peab kannatanu esitama tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kohus leidis, et H.S. e poolt mais
4. a toimepandud kelmus ei ole aegunud. Kuriteo toimepanemisest kuni karistusseadustiku jõustumiseni
5. septembril 2002 kehtinud KrK § 53 lg 1 sätestas, et isikut ei või võtta kriminaalvastutusele, kui tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisest on möödunud viis aastat. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega arvestati alates kuriteo toimepanemisest kuni süüdistatava kohtu alla andmiseni. H.S. anti kohtu alla
6. septembril
7. Seega ei olnud kuritegu, milles teda süüdistatakse, kriminaalkoodeksi tähenduses aegunud. KarS § 81 lg 1 p 2 sisaldab üldpõhimõtet, et kedagi ei tohi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Sama paragrahvi lõikest 5 tuleneb aga, et kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega ja sellest menetlustoimingust alustatakse uuesti aegumise arvestamist. KarS § 81 lg 5 sätestab, et isikut ei tohi süüdi mõista ega karistada, kui teo toimepanemisest on möödunud sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu uuesti katkenud. Süüasjas on tehtud erinevaid menetlustoiminguid, aeg nende vahel ei ole kordagi ületanud viit aastat ja neid toiminguid on tehtud ka pärast viie aasta möödumist H.S. ele süüksarvatavate tegude toimepanemist. Seega ei ole teod, mille toimepanemises H.S. t süüdistatakse, aegunud ka karistusseadustiku mõttes. Nii kriminaalkoodeksi kui karistusseadustiku järgi teise astme kuriteo enne karistusseadustiku jõustumist toime pannud isiku suhtes võib pärast karistusseadustiku jõustumist sõltuvalt asjaoludest osutuda leebemaks kas KrK § 53 lg 1 p 2 või KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 kohaldamine. 4 H.S. anti kohtu alla
8. septembril 2005, seega KrK § 53 lg 1 p 2 tähtaja piires, mistõttu kuulub kohaldamisele KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg
9. Kuivõrd menetlustoimingute vaheline aeg ei ole kordagi ületanud viit aastat, ei saa rääkida süüteo aegumisest. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu H.S. e kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista H.S. e õigeks. Apellatsiooni põhjendused:
10. H.S. ei ole pannud toime kelmust. H.S. ei ole
11. ja
12. mail 2001 kütust tellinud ega AS-s G.O. kohal käinud. Tunnistajate D.T. ja K.K. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd nad on isiklikult huvitatud AS G.O. jaoks soodsast lahendist. K.K. väitis kohtus esmalt, et ei mäleta, kas H.S. käis isiklikult kohal. Ta kinnitas üksnes eeluurimisel antud ütlusi. Ei ole eluliselt usutav, et pikaajaliselt kütuse müügiga tegelev isik mäletab kuupäevaliselt 647 päeva möödudes, kes kütust tellimas käis. K.K. põhjendas erakordset mälu H.S. e nn erilise sümpaatsusega, mis arvestades tema hinnanguid H.S. ele ei ole usutav. D.T. oli
13. a sekretär, kelle ülesandeks ei olnud kütuse müügiga tegelemine. Veelgi enam, D.T. on OÜ A. töötaja. Nimetatud ettevõte esindab AS-i G.O. võla sissenõudmisel. Ka ei põhjendanud tunnistaja millegagi oma erakordset mälu. Juulis
14. a ei olnud H.S. el võimalik enda alibit tõendada, kuivõrd telefonikõnede andmeid säilitati üksnes aasta. Nimetatud tõenditest oleks võinud nähtuda, et H.S. ei viibinud üldse AS G.O. kontori läheduses, kui ka see, et telefonitsi tellis kütust keegi teine isik. Kohtu väide, et mõne tunnistaja ütlus on loogiline, ei tee iseenesest ütluse sisu usaldusväärseks. Ka mitme isiku nn ütluste kooskõla võib olla seotud nn Goebbelsi tõe fenomeniga. Tehingud on kehtivad, mistõttu võimalik juhatuse liikme volituste lõppemisest teatamata jätmine ei saa olla pettuslik. Registriandmete väljatrükist nähtub, et kanne H.S. e tagasikutsumise kohta on kinnitatud
15. mail
16. ÄS 34 lg 1 sätestab, et äriregistri kanne jõustub, kui kandele on alla kirjutanud kandeotsuse täitnud isik ja kande otsustamiseks pädev isik. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Kannet ei loeta kehtivaks õigustoimingute suhtes, mis tehakse 15 päeva jooksul pärast kande tegemist, kui kolmas isik tõendab, et ta kande sisu ei teadnud ega pidanudki teadma. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-39-05 leidnud, et juhatuse liikmeks saamine ja ametiaja lõppemine on üksnes äriühingu ja juhatuse liikme vahelise suhte küsimus. Juhatuse liikme kanne äriregistris peab vaid avalikustama suhte kolmandate isikute jaoks, kuid registrikanne ei tekita ega lõpeta seda suhet. Juhatuse liikme kande tähendus äriregistris on seega deklaratiivne, mitte õigust loov (konstitutiivne). Kanne äriregistris kaitseb kolmandaid isikuid, kes võivad registrikandele tuginedes ÄS § 34 lg-te 3 ja 4 alusel lugeda sinna juhatuse liikmena kantu õigustatuks äriühingu nimel tehinguid tegema. St isegi juhul, kui H.S. tehingu tegi, ei saa kumbki pool tugineda tehingu tühisusele. Kui H.S. e volitused oli OÜ-s B.P. siseselt lõppenud, kehtisid need kolmandate isikute jaoks ja kolmandal isikutel oli õigustus neile tugineda. Seega ei ole kelmuslikuks teoks ka tehingu tegemine ajal, mil volitusi kinnitas vastav registrikanne. Asjaolu, et vaidlus on tsiviilõiguslik, kinnitab ka kohtupraktika. Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1131-06 esitatud tsiviilasja tehiolud on praktiliselt analoogilised süüdistuses esitatud teo kirjeldusega. Ükski tõend ei kinnita, et isegi juhul, kui kütust tellis H.S. , tegi ta seda kavatsuseta selle eest maksta. Esiteks ei saanud H.S. vastutada äriühingu kohustuse täitmise eest – see kavatsus sai 5 olla üksnes äriühingul, mida said esindada äriühingu juhid. Kannatanu ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks soovinud raha OÜ-lt B.P. või et OÜ B.P. oleks kohustuse täitmisest keeldunud. OÜ B.P. pangakontodel liikus peale viidatud tehinguid piisavalt raha, et AS G.O. nõudeid rahuldada. Antud tehing ja ettevõtte majanduslik seis ei saa kuidagi viidata kelmusele, kuna äriühing sai kohustuse vastu kaupa, mida oli võimalik kasumlikult turustada. H.S. ei ole AS G.O. töötajate eest kõrvale hoidnud. OÜ S. , mida esindas H.S. , andis AS-le G.O. rendile Tulbi 2a tankla, milles oli tegutsenud OÜ B.P. . AS G.O. rentis tanklat aastaid ning sai rendileandjalt igakuuliselt arveid. Sellist olukorda arvestades ei saa olla usaldusväärsed ka D.T. ja K.K. ütlused, et peale
17. maid 2001 ei olnud neil võimalik H.S. t kätte saada. H.S. pidi suhtlema ja suhtles rendileandja esindajana AS G.O. töötajatega ka peale
18. a maid.
19. H.S. e väidetav kuritegu on aegunud ning kriminaalasja menetlus on olnud ebamõistlikult pikk, mistõttu tulnuks kriminaalmenetlus lõpetada. Vastavalt KrK § 53 lg 1 p 2 ei saa võtta isikut kriminaalvastusele kui on möödunud viis aastat kuriteo väidetavast toimepanemisest. KrK § 53 sätestab aegumise katkemise ja peatumise ammendavad alused. Kriminaalvastutus ei alga kohtu alla andmisel, nimetatud toiming on formaalne, mis muudab üksnes menetluslikku seisundit. Karistusseadustikust tulenevast aegumise tähendusest – s.o ei või süüdi mõista ega karistada – tuleneb ka kriminaalvastutuse sisu. Vastupidine seisukoht tähendaks kehtiva õiguskorra normide tõlgendamisel süütuse presumptsiooni nõude rikkumist. Väidetavast kuriteost on möödunud rohkem kui viis aastat. Kriminaalmenetlus on veninud ebamõistlikult pikaks. Avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks on esitatud
20. novembril 2002 sündmuste kohta, mis leidsid aset
21. a mais. Esimesi menetlustoiminguid on tehtud
22. jaanuaril
23. Kahtlustus on esitatud
24. aprillil
25. Kohtueelne menetlus politseis kestis 725 päeva, seejärel oli kriminaalasi prokuratuuri menetluses 203 päeva. Uus süüdistus esitati kohtule
26. detsembril
27. Maakohtus on asja menetletud u 20 kuud. Tegemist on 2-episoodilise ühte isikut puudutava kriminaalasjaga. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 alusel, mis sätestab, et igaühel on temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul, tulnuks menetlus lõpetada. Tunnistajad kinnitasid kohtus sageli, et ei mäleta kuus aastat tagasi toimunud sündmusi. Pikaajaline menetlus teeb võistleva kriminaalmenetluse mõttetuks kui ainsateks ja olulisteks tõenditeks jäävad kohtueelses menetluse antud ütlused. Ka uue süüdistuse esitamine ligikaudu neli aastat hiljem kriminaalmenetluse alustamisest ning selle alusel H.S. e süüdimõistmine ei ole õigusriigile kohane. Süüdistajal ei olnud takistust esitada selline süüdistus
28. a. Uue oluliselt mahukama süüdistuse esitamisel puudusid H.S. el ajalisest distantsist tingitud objektiivsed võimalused enda kaitseks tõendite esitamiseks.
29. Tsiviilhagi rahuldamisel on kohus tunnustanud ebaseaduslikult aegunud nõuet. Tsiviilhagi on esitatud
30. juulil
31. TsÜS § 150 kohaselt on varalise kahju tekitamise nõude aegumise tähtaeg kolm aastat, st AS G.O. hagi aegus
32. juulil 2005.

§ 38lg 1 p 2 sätestab kannatanule üksnes protsessuaalse õiguse esitada tsiviilhagi.

Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab olema materiaalõiguslikult põhjendatud ning kehtiv. Vastupidine käsitlus looks põhjendamatu ebavõrdsuse tsiviilnõuete aegumise osas. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. 6 Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ja palus jätta selle rahuldamata ning Tartu Maakohtu otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p

1. H.S. e kaitsja poolt esitatud apellatsioonis taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt tema õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on H.S. e süüditunnistamisel KarS § 314 järgi tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (II kd tl 292-297). Ringkonnakohtu istungil jäi H.S. maakohtus antud ütluste juurde ning väitis, et tema ei olnud isikuks, kes
2. mail ja
3. mail 2001 tellis OÜ-st G.O. kütust OÜ B.P. nimel. Tunnistaja annavad teda süüstavaid ütlusi seepärast, et neid on mõjutatud suunavate küsimustega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et H.S. e kaitseversioonina esitatud eitavad ütlused tema osalemise kohta kütuse tellimisel OÜ-st G.O. , on ümber lükatud tunnistajate D.T. ja K.K. ütlustega, kes on üheselt kinnitanud, et isikuks, kes
4. mail ja
5. mail 2001 tellis OÜ B.P. i nimel kütust oli H.S. . Ringkonnakohus leiab, et kaudselt lükkavad H.S. e sellesisulised väited ümber ka tunnistajate A.S. ja A.P. ütlused, kelledest said OÜ B.P. juhatuse liikmed pärast
6. mail 2001 toimunud osaühingu müüki. Mõlemad tunnistajad on kinnitanud, et nemad ei ole OÜ-st G.O. kunagi OÜ B.P. nimel kütust tellinud ega andnud selliseks tegevuseks ka volitusi H.S. ele. Tunnistajad on kinnitanud, et kuigi toimus osaühingu müük ja nad olid selle juhatuse liikmed, ei antud neile üle osaühingu dokumentatsiooni ning tegelikult neil osaühingus mingeid tööülesandeid ei olnud. Reaalselt tegutses OÜ B.P. tegeliku juhina edasi H.S. . Tunnistajate taolisest ütlustest lähtuvalt ning arvestades asjaolu, et varasematel kordadel oli OÜ-st G.O. kütust tellinud H.S. , saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et juhul kui OÜ B.P. nimel oleks 25 ja
7. mail 2001 kütust tellinud isik, kes oleks OÜ G.O. töötajatele olnud tundmatu, siis oleks kontrollitud ka tema volitusi OÜ B.P. esindamiseks. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad süüdistuse väidet, et H.S. oli isikuks kes
8. ja
9. mail 2001 tellis OÜ B.P. i nimel kütust ka tunnistajate E.V. , K.K. ja A.H. ütlused. Nimetatud tunnistajate ütluste kohaselt müüdi OÜ-le B.P. kuuluvast tanklast kütust veel juunikuus ja kütuse müügist laekunud sularaha andsid nad alati H.S. e kätte. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tunnistajate ütlused viitavad otseselt sellele, et H.S. , kuigi ta ametlikult ei olnud enam OÜ B.P. omanik ja tal puudus alus OÜ B.P. tegevusse sekkumiseks, oli ka 2001 juunikuus teadlik, et tanklas on kütust mida müüa. Samas andsid tunnistajad ka kütuse müügist laekunud sularaha nimelt H.S. ele. Hinnates ülaltoodud tõendeid nende kogumis, leiab ringkonnakohus, et on ümber lükatud H.S. e enda süüd eitavad väited ning maakohus on H.S. e õigesti süüdi tunnistanud kelmuse toimepanemises. Ringkonnakohtu arvates on apellatsioonis esitatud väide, et tunnistajate D.T. ja K.K. ütlused ei ole usaldusväärsed, põhjendamatu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on nii prokuröri kui ka kaitsja taotlusel avaldatud nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks nende kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Seejuures on tunnistajad andnud selgitusi, miks nimetatud vastuolud esinesid ning 7 teinud seda veenvalt. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel esinev vastuolu ei olnud põhimõttelist laadi. Mõlemad tunnistajad on kohtus veenvalt kinnitanud, et
10. mail ja
11. mail 2001 ostis OÜ B.P. nimel kütust nimelt H.S. . Nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsust ei sea ringkonnakohtu arvates kahtluse alla ka süüdistatava kaitsja subjektiivne arvamus tunnistajate mälu osas. Asjaolu, et mõlemad tunnistajad olid OÜ G.O. töötajad ja D.T. töötab firmas, mis tegeleb OÜ G.O. võlgade sissenõudmisega, et muuda nende ütlusi veel iseenesest ebausaldusväärseteks, sest tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on maakohus neid kõrvutanud vastavalt seadusele ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning hinnanud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et H.S. el puudus tahtlus OÜst G.O. saadud kütuse eest maksta. Ringkonnakohtu arvates viitab nimetatud tahtlusele otseselt asjaolu, et OÜ-l B.P. esines võlgnevusi ning H.S. , kui ettevõtte omanik oli sellest teadlik. H.S. on ka ise kinnitanud, et 2001 maiks, mil ta osaühingu müüs, oli OÜ-l B.P. kohustusi umbes 1 miljoni krooni ulatuses. Ringkonnakohtu arvates viitab H.S. e kavatsusele saadud kauba eest mitte tasuda ka asjaolu, et vahetult enne OÜ-ga G.O.
12. mail ja
13. mail 2001 sõlmitud tehinguid, oli H.S. talle kuulunud osaühingu maha müünud uutele omanikele. Nimetatud fakt viitab ringkonnakohtu arvates sellele, et H.S. püüdis taolisel teel vabaneda vastutusest oma edasise tehingute eest, soovides vastutuse kauba eest mittetasumisel jätta uute omanike kanda. Vastasel juhul jääb ringkonnakohtule arusaamatuks miks H.S. kui isik, kellel puudus alates
14. maist 2001 igasugune seos OÜ-ga B.P. , pidanuks ilma omanike teadmata tellima kahel korral OÜ-le B.P. kütust. Samuti viitab H.S. e soovile saadud kütuse eest mitte maksta asjaolu, et H.S. ei võtnud OÜ-ga G.O. ühendust, ega püüdnud tekkinud olukorda lahendada. Asjaolu, kas H.S. teadlikult hoidus kõrvale suhtlemisest OÜ G.O. töötajatega ei oma seejuures ringkonnakohtu arvates tähtsust tema tegevuse kvalifitseerimisel kelmusena. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu oleks H.S. e poolt toimepandud tegu aegunud. H.S. t süüdistatakse kahes kelmuse episoodis, milledest esimene on toime pandud
15. mail ja teine
16. mail
17. Vastavalt 2001 kehtinud KrMK § 53 lg 1 p 2 kohaselt ei või isikut võtta kriminaalvastutusele, kui tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisest on möödunud viis aastat. Seega, lähtudes KrMK § 53 lg 2 algas H.S. e aegumistähtaja arvestamine
18. maist
19. H.S. anti Tartu Maakohtu määruse alusel kohtu alla
20. septembril
21. Riigikohus on korduvalt oma varasemates lahendites märkinud ja jäänud samale seisukohale ka lahendis nr 3-1-1-114-02, see on pärast Karistusseadustiku kehtima hakkamist, et kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega tuleb KrMK § 53 lg 1 alusel arvestada alates kuriteo toimepanemisest kuni süüdistatava kohtu alla andmiseni. Kuivõrd H.S. anti kohtu alla
22. septembril 2005, siis ei olnud teod, milles teda süüdistati, Kriminaalkoodeksi tähenduses aegunud. Kelmus on kriminaalkorras karistav ka Karistusseadustiku alusel ning tulenevalt KarS § 4 lg 3 käsitab Karistusseadustik kelmust samuti teise astme kuriteona. KarS § 81 lg 1 p 2 sisaldab põhimõtet, et kedagi ei tohi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Sama paragrahvi lõikest 5 tuleneb, et kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega ja sellest 8 menetlustoimingust alustatakse uuesti aegumise arvestamist (kuni
23. märts 2007 kehtinud KarS redaktsioon). Nii katkestas iga menetlustoiming H.S. e kuriteo aegumise ning aegumistähtaeg hakkab iga menetlustoimingu tegemisega uuesti algusest kulgema. Samas ei saa kuriteo aegumise katkemine ja uuesti kulgemine toimuda lõputult, sest KarS § 81 lg 5 sätestab, et isikut ei tohi süüdi mõista ega karistada kui teo toimepanemisest on möödunud sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu uuesti katkenud. Seega tuleneb KarS § 81 lg 1 p-st 2 ja lg-st 5, et juhul kui teise astme kuriteo toimepanemise järel viie aasta jooksul ühtegi menetlustoimingut ei tehta ning selle teo toime pannud isik ei pane toime uut kuritegu, aegub kuritegu viie aastaga, kui aga menetlustoiminguid on teostatud, siis viie aasta möödumisel viimasest menetlustoimingust. H.S. e süüasjas on tehtud erinevaid menetlustoiminguid ning aeg nende vahel ei ole kordagi ületanud viit aastat ja neid toiminguid on tehtud ka pärast viie aasta möödumist H.S. ele süüksarvatavate kelmuse episoodide toimepanemist. Seega ei ole teod, mille toimepanemises H.S. t süüdistatakse, aegunud ka Karistusseadustiku mõttes. Ringkonnakohus leiab, et H.S. e süüteod ei ole aegunud ka alates
24. märtsist 2003 kehtima hakanud KarS § 81 lg 5 redaktsioonist lähtudes. Kui
25. märtsini 2007 kehtinud KarS § 81 lg 5 redaktsiooni puhul katkestas kuriteo katkemise igasugune menetlustoiming, siis alates
26. märtsist 2007 on loetletud need menetlustoimingud, mis konkreetselt katkestavad kuriteo aegumise. Käesoleval hetkel kehtiva KarS § 81 lg 5 redaktsiooni kohaselt katkestab kuriteo aegumise muuhulga kas süüdistatava kohtu alla andmine aga ka näiteks kohtulikul arutamisel süüdistatava ülekuulamine. Seega juhul kui rakendada H.S. e kuritegude aegumise arvestamisel käesoleval hetkel kehtivat KarS § 81 lg 5 redaktsiooni, siis katkenuks H.S. e kuriteo aegumine
27. septembril 2005, mil ta anti maakohtu määrusega kohtu alla. H.S. e kohtu alla andmisest aga ei ole käesolevaks hetkeks möödunud 5 aastane aegumistähtaeg. Ringkonnakohus leiab, et määramaks kindlaks kriteeriumi, millal on ületatud kriminaalasja arutamise mõistlik aeg, tuleb arvestada ka KarS § 81 sätestatut. H.S. e poolt toimepandud teo suhtes KarS §-s 81 sätestatud tähtajad saabunud ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, et rahuldades OÜ G.O. poolt esitatud tsiviilhagi, tunnustas maakohus aegunud nõuet.

§ 3

lg 2 kohaselt kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Maakohus tegi kohtuotsuse H.S. e süüasjas ja rahuldas seejuures OÜ G.O. tsiviilhagi 29. jaanuaril 2007. Seega tuli maakohtul juhinduda käesoleval ajal kehtivast Kriminaalmenetluse seadustiku sätetest.

§ 37

lg 1 kohaselt on kannatanuks füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteo või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju.

§ 38

lg 1 p 2 kohaselt on kannatanul õigus esitada tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on OÜ G.O. esindaja esitanud igati nõuetekohase tsiviilhagi 18. oktoobril 2006, see on enne kohtuliku uurimise lõppu käesolevas kriminaalasjas. Ringkonnakohus leiab, et lahendades kriminaalasjas kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi, tuleb kohtul järgida kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ning kuna kannatanule on antud õigus esitada tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise lõppu, siis kuni selle hetkeni ei ole alust ka rääkida aegunud haginõudest. 9 /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Ago Kutsar Tiit Lõhmus 10