← Eesti

3-20-2410/12

Obsah (6)§ 56§ 54§ 36§ 6§ 38§ 40

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2021, Tartu Haldusasja number 3-20-2410 Profister OÜ kaebus Antsla Vallavalitsuse

) § 61 lg 2 tähenduses.

  1. Seejärel on Landverk OÜ esitanud
  2. oktoobril 2020 Antsla Vallavalitsusele kooskõlastuse saamiseks Võidu tn 2 kinnistu juurdepääsuteede rekonstrueerimise projekti (töö nr T2041) (tl 6-26), mille vastustaja jättis
  3. oktoobri
  4. a otsusega nr 7-2/905-3 (tl 28) rahuldamata. Vastustaja leidis, et projekt ei ole kooskõlas maakatastriseadusega, planeerimisseadusega ja Antsla valla üldplaneeringuga järgmistel põhjustel. Projektiga kavandatut ei saa vastustaja hinnangul käsitleda Võidu tn 2 krundile mahasõitudena, vaid on projekteeritud Võidu tänavalt Tiigi tänavale uus eratee. Võidu tn 2 krunt piirneb kahest küljest avalikult kasutatava teega, mis tähendab, et juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt on tagatud. Võidu tn 2 krundile on lubatud projekteerida mahasõitu Võidu tänavalt, kuna krunt on adresseeritud Võidu tänava järgi. Tiigi tänavalt ei ole mahasõitu lubatud projekteerida ja rajada ilma detailplaneeringut koostamata. Krundi sisesed teed, platsid, parkimine, hoonestusala lahendatakse samuti detailplaneeringuga. Projektis märgitud tee hõlmab üle 5 % krundist, mis tähendab, et selleks peab määrama elamumaa sihtotstarbega krundile ka transpordimaa sihtotstarbe. Vastavalt maakatastriseaduse (MaaKatS) § 18 lg 1 p-le 2 määratakse katastriüksusele sihtotstarve detailplaneeringu kohustuse korral kehtestatud detailplaneeringu alusel. Võidu tn 2 kinnistu juurdepääsuteede rekonstrueerimise projektiga (Töö nr T2041) kavandatud tegevuseks on vaja koostada detailplaneering. Kohtule teadaolevalt ei ole kooskõlastuse mitteandmist vaidlustanud ei seda taotlenud äriühing ega praeguse haldusasja kaebaja, kelle kinnistuga kavandatav projektijärgne tegevus seondub.
  5. Kaebaja heidab vaidlustatud korraldusele ette põhjendamispuudusi.

§ 56

lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3). Haldusaktile kohaldub vorminõudena ka selguse ja üheseltmõistetavuse nõue (HKMS § 55 lg 1). Kohus nõustub kaebajaga, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peavad koormava haldusakti faktilises motiveeringus olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Haldusakti faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine peab haldusakti adressaati ja haldusaktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise, aktis kajastatud haldusotsustuse tegemise (vt nt Riigikohtu 19. märtsi 2002. a otsus asjas nr 33-1-13-02, p 14).

§-st 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 tulenevalt ei too haldusakti tühistamist kaasa mitte igasugune vormi- või menetlusnõude rikkumine, vaid ainult juhul, kui see võis mõjutada asja otsustamist. 11. Korraldus on selge ja üheselt arusaadav selle resolutsiooni osas, mis näeb ette, et kaeveluba Profister OÜ-le tuleb jätta väljastamata. Kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud korraldus aga normitehniliselt ülesehituselt ja sõnastuselt selgesti ja üheselt mõistetav põhjenduste ning neis 6

(13)3-20-2410 sisalduvate kaalutluste osas ning sellest ei selgu, millisele õiguslikule alusele tuginedes vastustaja loa andmisest keeldus. Kaebaja väidab, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada sellist dokumenti, mida ei tehta adressaadile teatavaks koos vaidlustatud haldusaktiga.

§ 56

lg 1 ls-st 2 tulenevalt võib haldusakti põhjendus sisalduda ka haldusaktis viidatud dokumendis, kui see on menetlusosalisele kättesaadav. Vaidlustatud korralduses viidatud kirjaga on vastustaja jätnud kooskõlastamata Landverk OÜ esitatud projekti. Kuigi tegemist oli kaebajale kuuluvat kinnistut puudutava projektiga ja eelduslikult sai ta projektiga seonduvast teada, ei ilmne haldusasja toimikust tõsikindlalt, et see kiri olnuks ka kaebajale endale kättesaadav dokument HKMS § 56 lg 1 ls 2 kontekstis. Vastutaja on vaidlustatud korralduses viidatud kirjas toodud põhjendusi korranud vaid osaliselt. Kohus nõustub, et korralduses viidatud kirja ei saa pidada selliseks dokumendiks

§ 56

lg 1 ls 2 tähenduses, milles sisalduvaid põhjendusi saab pidada vaidlustatud haldusakti põhjendusteks.

  1. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p 361 järgi on kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses kehtestada kaevetööde eeskiri. Antsla Vallavolikogu kehtestatud kaevetööde eeskirja p 67 kohaselt ei ole kaevetöid lubatud teha ilma vormikohase avalduse ja loata. Eeskirja punkti 69 ja selle alapunktide kohaselt lisatakse kaeveloa taotlusele tehnorajatise kinnitatud ehitusprojekt ja ehitusluba või tee ehituse või rekonstrueerimise teeprojekt ja teeehitusluba, samuti vallavalitsuse poolt määratud vajalikud kooskõlastused ning registreering, kui see on nõutav tööde iseloomu tõttu (p 69.5). Vallavalitsusel on p-st 70 tulenevalt õigus nõuda punktis 69 nimetatule lisaks täiendavaid dokumente (trasside mahamärkimine jne). Kaeveloa taotlus jäetakse rahuldamata, kui sellele ei ole lisatud eeskirja punktides 69 ja 70 nõutud dokumente või kooskõlastusi (p 72.1) või kaevaja on taotluse esitamisele eelneva ühe aasta jooksul kaks või enam korda rikkunud nimetatud eeskirja (p 72.2). Vastustaja ei ole korralduses tuginenud eeltoodud alustele ega ole viidanud eeskirja punktidele 69 või
  2. Alles vastuses kaebusele viitab vastustaja Eeskirja p-s 69.2 sätestatud ehitusloa nõudele. Haldusasja materjalidest ja pooltevahelise vaidluse sisust nähtuvalt ei ole vastustaja kindlasti tuginenud eeskirja p-le 72.
  3. Vastustaja ei viita ka sõnaselgelt p-s
  4. 1 sätestatud aluse kohaldamisele. Ainuüksi lause „Kaeveloa taotlus ja lisatud joonis ei ole kooskõlas“ ning kaebaja arvamus lisatud projektjoonise kohta ei ole kohtu hinnangul piisavad, et järeldada vastustaja tuginemist Eeskirja p-le 72.1 kui kaeveloa andmisest keeldumise alusele. Kohtupraktikas on küll kujunenud seisukoht, et eksliku õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui on ilmselge, et esinevad erinevad õiguslikud (asjakohane regulatsioon) ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks (nt Riigikohtu
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3-3-1-49-08, p 11). Praegusel juhul vaidlustatud korralduse põhjendustest ei ilmne kohtu hinnangul üheselt arusaadavalt kaeveloast keeldumise õiguslik alus vastavalt Eeskirja p-le 72 ning ei selgu, kas selliseks õiguslikuks aluseks on mõni korralduses viidatud normidest. Põhjenduste ebaselgus tervikuna ei võimalda ka kohtul teha järeldust, et hoolimata õigusliku aluse näitamata jätmisest selline õiguslik alus on olemas ja keeldumine on seetõttu kokkuvõttes õiguspärane.
  7. Korraldusest ilmneb selgelt, et vastustaja ei pea taotluses märgitud tegevust mitte Võidu tn 2 krundile mahasõidu rajamiseks, vaid uueks erateeks. Vastustaja põhjenduste kohaselt ei saa taotlusele lisatud projektjoonisel kavandatut käsitleda mahasõiduna krundile Tiigi tänavalt, vaid on projekteeritud Võidu tänavalt Tiigi tänavale uus eratee. 7

(13)3-20-2410 Vaidlustatud korralduses on esitatud mahasõidu definitsioon („Mahasõit on sõiduteega külgnevale kinnistule, sealhulgas parklasse, õue, puhkekohta, põllule, metsa, heinamaale ja muule teega külgnevale alale, sissesõidu ja sealt väljasõidu tee, mis kinnistut ei läbi“). Kuigi vastustaja õiguslikule alusele ei viita, on kohtu arvates tegemist majandus- ja taristuministri
  1. juuli
  2. a määruse nr 92 „Tee seisundinõuded“ § 17 p-s 11 sätestatuga. Vaidlustatud korraldus ei sisalda põhjalikumat seisukohta, miks kaevaloas nimetatud mahasõit sellele põhjendusele ei vasta. Vastustaja on ka märkinud, et kaeveloa taotlus ja lisatud joonis ei ole kooskõlas. Vastustaja ei ole seda järeldust vastuolu kohta sisuliselt põhjendanud. Vastuses kaebusele viitab vastustaja oma varasemale otsustusele, millega ta jättis Võidu tn 2 mahasõidu projekti kooskõlastamata. Kooskõlastamiseks esitatud projekti joonisest (tl 17) ja kaeveloa lisana esitatud joonise (tl 22.1.) võrdlusest ilmneb, et tegemist on sama joonisega ning võib eeldada, et vastustaja on ka kaeveloa andmisest keeldudes lähtunud varasemast seisukohast, et kavandatakse krunti läbivat erateed. Seda kaalutlust aga vaidlustatud korralduses selgelt esitatud ei ole.
  3. Vastustaja on viidanud määrusega nr 23 kehtestatud Eeskirja p-le 5.4, milles on sätestatud kaevetööd, mille teostamiseks on vaja esitada kaeveloa taotlus. Kohtule jääb arusaamatuks vastustaja järgnev selgitus: „[---] krundil asuvate jäätmehunnikute laialiajamiseks, mille käigus muudetakse maapinna kõrgust, on vaja taotleda kaeveluba.“ Vaidlustatud korralduses esitatud faktilised asjaolud ei sisalda infot taolise tegevuse kavandamise kohta ega kirjelda kinnistul valitsevat olukorda seoses jäätmetega. Vastuses kaebusele (p 1) on vastustaja selgitanud, et Keskkonnaamet on Võidu tn 4 krundile väljastanud jäätmeveo loa, kuid Võidu tn 2 krundile jäätmeluba väljastatud ei ole. Samas selgitas kaebaja, millist liiki jäätmed tema hinnangul krundil asuvad ning millistel juhtudel on pinnase tõstmiseks vaja kaeveluba. Vastuses kaebusele viitab vastustaja ka Võidu tn 2 krundil asuvate kraavide olemasolule, mis on vajalikud kolmandate isikute omandis olevate kruntide kuivendamiseks. Nende vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtade seos korralduses märgitud põhjendustega ja vaidlusaluse kaeveloaga jääb arusaamatuks. Kohtupraktika on küll aktsepteerinud haldusakti põhjenduste täiendamist kohtumenetluses, kuid seda vaid juhul, kui kohus on veendunud, et hilisemalt kohtule esitatud kaalutlused olid aluseks otsustamisel ka juba haldusakti andmisel, kuid on näiteks jäänud haldusaktis korrektselt sõnastamata (nt Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-17-1927, p 23 ja seal viidatud praktika). Kohtul puudub veendumus, kas ja mil määral jäätmekäitlusega seonduvad argumendid olid praegusel juhul aluseks kaeveloa andmisest keeldumisel. Kui ka vastustajal on teavet, et seostada jäätmete kasutust kaeveloa alusel kavandatava tegevusega, ei selgu see haldusmenetluse ega kohtumenetluse tõenditest. Samuti ei ole vastustaja vaidlustatud korralduse põhjendustes esitanud kaalutlusi seoses kolmandate isikute (läheduses asuvate kinnistute omanikud) õigustega ega kavandatava kaevetegevuse mõju nende kinnistutele. Vastusest kaebusele (p 2) ilmneb, et selline võimalik mõju on vastustajale teada. Vastustaja märgib, et Võidu tn 2 krundi tõstmisel võib hakata pinnavesi voolama ka Võidu tänavale, kuna materjali koguse järgi hinnates tõstetakse krunt Võidu tänava tasapinda ja isegi natuke kõrgemale. Võidu tn 2 krundil asub kraav, mis kuivendab Metsa tn 1, Metsa tn 1a ja Metsa tn 1b krunte. Äravool toimub Tiigi tänava alt Tiigi tn 7 ja Tiigi tn 9 krundi vahelt truubi kaudu Laululava pargi tiiki. Tõstes Võidu tn 2 krunti nii, et kraavid suletakse või ehitatakse välja kooskõlastamiseks esitatud (ja kooskõlastamata jäänud) projekti järgi tee, on äravool takistatud ja Metsa tänava krundid muutuvad liigniiskeks. Pole aga üheselt selge, kas vastavaid kaalutlusi ka kaeveloa andmisest keeldumisel on silmas peetud ning kas kaebaja on saanud menetluses omapoolsed selgitused sellele esitada. 8
(13)3-20-2410
  1. Vastustaja märgib, et Võidu tn 2 krundile on lubatud projekteerida ja rajada ühte mahasõitu ja seda Võidu tänavalt, kuna krunt on adresseeritud Võidu tänava järgi. Tiigi tänavalt teist mahasõitu ei ole lubatud projekteerida ja rajada ilma detailplaneeringut koostamata. Seejuures viitab vastustaja vaidlustatud korralduses Antsla Vallavalitsuse
  2. oktoobri
  3. a kirjale nr 7-2/905-
  4. Vastuses kaebusele viidatud ruumiandmete seaduse (RAS) § 48 lg-st 2, mida korralduses endas õigusliku alusena pole välja toodud, ei tulene kohtu hinnangul kaeveloa andmisest keeldumise alust. See norm sätestab koha-aadressi määramise üldnõuded. RAS reguleerimisalaks on seaduse § 1 kohaselt sätestada nõuded ruumiandmekogumite ja -teenuste kohta nende kättesaadavaks tegemiseks ja jagamiseks, geodeetilise süsteemi ja aadressiandmete süsteemi haldamise ning topograafiliste andmete hõive ja kasutusse andmise tingimused, ruumiandmete infrastruktuuri väljaarendamise koordineerimise ja aruandluse korralduse, haldusjärelevalve koha-aadresside määramise üle ning vastutuse geodeetilise märgi kaitse nõuete rikkumise eest. Kohtu hinnangul ei ole kinnistule juurdepääsu (mahasõidu) lubatavuse üle otsustamisel määravaks viidatud RAS norm. Täiendavates vastuväidetes kaebaja seisukohtadele (tl 87-87p) väidab vastustaja, et kinnisasja omanik ei ole andnud täiendavat teavet krundile kavandatava osas ning ei ole taotlenud ka krundi ümber adresseerimist Tiigi tänava järgi. Haldusmenetluse materjalidest ega ka hilisemalt kohtule esitatust ei ilmne, et vastustaja oleks seda võimalust kaebajale selgitanud. Samuti jääb ebaselgeks, kas ümberadresseerimise tulemusena oleks soovitud kaevetööd lubatavad.
  5. Lisaks juba viidatud kirjas toodud põhjendusele, et teise mahasõidu ning krundisisese tee projekteerimiseks ja rajamiseks on vajalik detailplaneering, tugineb vastustaja seda argumenti esitades ka PlanS §-le 126, seda küll lõike ja punkti tasemel täpsustamata. Vastustaja märkis vaidlustatud korralduses, et Antsla linn on detailplaneeringukohustusega ala ning vastavalt PlanS §-le 126 on detailplaneeringu ülesanneteks muuhulgas krundi ehitusõiguse ja liikluskorralduse põhimõtete määramine ning avalikule teele juurdepääsuteede võimaliku asukoha määramine. Kohus nõustub, et sellised ülesanded on PlanS § 126 erinevates punktides ette nähtud. Vastustaja esitab korralduses ka järelduse, et kuna detailplaneering on koostamata, siis on lahendamata krundisisesed teed, platsid, hoonestusala, sademevete ärajuhtimine ja määramata ehitusõigus. Kohus mõistab vastustaja põhjendusi selliselt, et kaebaja soovitud viisil kaevaloa väljastamise eelduseks on detailplaneeringu olemasolu, mis näeb ette kaebaja kinnistult mitu mahasõitu. Ka hiljem kohtumenetluses selgitab vastustaja, et teist mahasõitu Tiigi tänavalt ei ole lubatud projekteerida ja rajada ilma detailplaneeringut koostamata (vastus kaebusele). Krundisisesed teed, platsid, parkimine, hoonestusala lahendatakse samuti detailplaneeringuga. Samuti seda, et hoonestuse eripärast tulenevalt ei ole välistatud krundile mitme juurdepääsu rajamine, kuid praegusel hetkel ei ole Võidu tn 2 krundil ehitisi ning ei ole esitatud ka taotlust detailplaneeringu algatamiseks (ehitiste kavandamiseks) (vastuväited kaebaja seisukohtadele, tl 78-78p). Haldusmenetluse materjalidest ega kohtumenetluses esitatust ei ilmne, et vastustaja oleks kaebajale selgitanud ja temaga arutanud võimalikke lahendusi, mh seda, kas lahendused on võimalikud ainult detailplaneeringu kaudu.
  6. Vastutaja viide MaaKatS § 181 lg-le 1, milles on defineeritud elamumaa, jääb vaidlustatud korralduse kontekstis raskesti mõistetavaks. Vastustaja ei ole korralduses selgitanud, kuidas 9
(13)3-20-2410 mõjutab kinnistu elamumaa sihtotstarve kaeveloa taotluse lahendamist. Vastuses kaebusele märgib vastustaja, et ilma olemasolevate ja planeerimata hooneteta elamumaa krundi 1/3 osale tee rajamine on maakatastriseaduse mõistes kasutusotstarbe muutmine. Vastustaja ei ole taotlusele lisatud plaanile ega ka muudele tõenditele tuginedes näidanud, kuidas selline järeldus kujunes.
  1. Vastuses kaebusele on vastustaja märkinud, et uue mahasõidu rajamine avalikult kasutatavale teele on juurdeehitamine ehk laiendamine ja ehitusloakohustuslik tegevus (ehitusseadustiku Lisa 1). Vastutaja selgitab, et Tiigi tänav on avalikult kasutatav tee ja uue mahasõidu rajamisel ei ole tegemist vaba ehitustegevusega, vaid ehitusseadustiku mõistes Tiigi tänava laiendamisega. Tuues erinevalt vaidlustatud korraldusest esile ehitusloa vajalikkuse alles kohtumenetluses, möönab vastutaja kohtu hinnangul, et tegemist on mahasõidu, mitte kinnistusisese erateega, kuigi eelnevalt on vastutaja olnud arvamusel, et ehitada soovitakse kinnistut läbivat erateed.
  2. Eelnevat kokku võttes on kohus arvamusel, et vastustaja põhjendused vaidlustatud korralduses ei võimalda veenvalt järeldada, millistele õigusnormidele ja nendega seonduvatele faktilistele asjaoludele vastustaja oma kaalutlustes tugineb, ning kas kõik korralduses esitatud normid ja asjaolud on olnud otsustamisel aluseks. Ebaselgus on haldusakti vormiviga, mis muudab selle õigusvastaseks

§ 54

ja § 55 lg 1 mõttes, kuid ei pruugi

§-st 58 tulenevalt tingimata tuua kaasa haldusakti tühistamist (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 3-19-2448, p 14). Praegusel juhul on ebaselgus akti õiguslike ja faktiliste aluste osas kohtu hinnangul sedavõrd suur, et võib olla mõjutanud haldusorgani lõppjäreldust. Kaalutlusotsust ei saa pidada õiguspäraseks, kui seejuures tuginetakse asjakohatutele kaalutlustele (

§ 54, § 4 lg 2).

Kohtu jaoks jääb arusaamatuks jäätmekäitlusele viitav kaalutlus ning selle asjakohasus. Samuti ei selgu arusaadavalt, millised kaalutlused prevaleerivad teiste ees ja on otsustamisel saanud määravaks, sh kas selliseks määravaks põhjenduseks on detailplaneeringu puudumine. 20. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud teatama, kui tulnuks esitada veel puuduolevaid dokumente või projektjoonist parandada. Vastustaja on kohtumenetluses märkinud, et vallavalitsus kaalutles kaeveloa mitteväljastamisel kõiki asjaolusid ja võttis arvesse varasemaid dokumente ja kirjavahetust, mis on seotud Võidu tn 2 krundi mahasõitude ja tee rajamise sooviga. Samuti leiab vastustaja, et kinnisasja omanik ei ole andnud täiendavat teavet krundile kavandatava osas. Eeskirja p-s 69 on sätestatud, millised dokumendid tuleb lisada kaeveloa taotlusele.

§ 36

lg 1 p-st 3 tulenevalt peab haldusorgan selgitamiskohustuse raames küll isikutele selgitama tõendite ja dokumentide esitamise vajadust nende soovi korral, kuid samas tuleneb uurimispõhimõttest haldusorgani kohustus asjaolud välja selgitada ja tõendid koguda ka haldusorgani enda algatusel (

§ 6

) ning

§ 38lg 1 sätestab haldusorgani õiguse tõendeid nõuda.

Koormava haldusakti (milleks on ka loa andmisest keeldumine) puhul on haldusorgani ülesandeks tagada ka menetlusosaliste tõhus ja eesmärgipärane ärakuulamine (

§ 40lg 1).

Vastustaja väitel küsisid vallavanem ja majandusnõunik vahetult enne kaeveloa taotluse esitamist Võidu tn 2 ja 4 omanikult tema plaanide kohta nende kruntidega, kuid omanik ei soovinud vastata. 10

(13)3-20-2410 Kohtule on esitatud e-kirjad, mida vahetasid Antsla Vallavalitsuse maa- ja planeeringute spetsialist ning Landverk OÜ projektijuht projekteerimistingimuste menetluses (tl 57-59p). Pooled ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, kas ja kuidas toimus kaebaja esindajalt seisukohtade küsimine või muul moel ärakuulamine enne kaeveloa andmisest keelduva korralduse andmist. Kohus möönab, et kaebaja eesmärk ja tahe võis olla tuletatav juba varasematest menetlustest (projekteerimistingimuste taotlus, projekti kooskõlastamine). Nagu kohus ka eelnevalt juba märkis, võinuks täiendav suhtlus kaebajaga luua selgust soovitavate kaevetööde detailides. Nii jäi välja selgitamata, kas tegemist on pelgalt mahasõiduga, või kinnistut läbiva teega, millised on krundi omaniku tulevikuplaanid ja mõjud naaberkinnistutele ning ruumilisele planeerimisele piirkonnas. Samuti võinuks täiendav ärakuulamine viia projekti muutmiseni või anda taotlejale selgema ettekujutuse keeldumise alustest ja arusaama, kas eesmärki on võimalik saavutada projekti mõneti ümber tehes.
  1. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et menetluslikud rikkumised vaidlustatud korralduse põhjendamisel ja ärakuulamiskohustuse rikkumine ning eelpool välja toodud kaalumisvead on sellised, mis tingivad vaidlustatud korralduse tühistamise. Kaebus tuleb rahuldada ka kohustamisnõude osas. Vastustajal tuleb käesoleva otsuse põhjendusi arvestades kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata (RVastS § 6 lg-d 4 ja 5).
  2. Taotluse uuel läbivaatamisel võib osutuda vajalikuks arvestada vahepealse aja jooksul muutunud faktiliste asjaoludega. Näiteks on vastustaja kaebusele vastates märkinud, et kinnistutel asunud pinnas on tasandatud ja pinnase tõstetööde tulemusel on juurdepääs Võidu tn 2 ja Võidu tn 4 kinnistutele tagatud kolmest küljest. MENETLUSKULUD
  3. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
  4. Kaebajat on esindanud kohtumenetluses kaks erinevat vandeadvokaati kahest erinevast advokaadibüroost, mis ei ole just igapäevane praktika. 24.
  5. Vandeadvokaat Jaak Siim esitas
  6. veebruaril 2021 taotluse mõista välja lepingulise esindaja kulu koos käibemaksuga 739,20 eurot. Taotlusele on lisatud menetluskulude nimekiri koos kuludokumentidega (tl 65-66). Esindaja osutatava teenuse tunnihind on 140 eurot ning õigusabiteenust on esitatud kokku 4 tunni 24 minuti ulatuses. Esindaja on taotluses ära märkinud kulude loetelus sisalduvad tegevused, mis ei seondu praeguse haldusasjaga ja mille väljamõistmist selle asja raames ei taotleta (joonealune märkus taotluse lk 2, tl 63p). Esindaja viitab menetluskulude väljamõistmist taotledes ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikale, kus erinevalt halduskohtumenetluses välja kujunenud kohtupraktikale peetakse põhjendatud ja vajalikeks kuludeks ka menetlusosalise menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamise ning nimetatud dokumentide esitamise kulu, samuti vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha koostamise ning esitamise kulu. 24.
  7. Vandeadvokaat Raul Keba taotleb menetluskulu väljamõistmist 2016 euro ulatuses. Taotlusele on lisatud kuludokumendid, kust nähtub kulude nimekiri (tl 83-85p). Esindaja osutatava teenuse tunnihind on 140 eurot ning õigusabiteenust on esitatud kokku 12 tunni ulatuses 11
(13)3-20-2410 24.
  1. Seega taotlevad kaks advokaati kokku õigusabiteenuse kulude väljamõistmist 2755 euro 20 sendi ulatuses. Lisaks on menetluskuluks kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot.
  2. Vastustaja märgib vastuväites menetlusabikulude väljamõistmise taotlustele järgmist. Õigusabikulude nõue esitatud ulatuses ei ole osaliselt põhjendatud. Tegemist ei ole õiguslikult keerulise vaidlusega ning asja maht on suhteliselt väike. Kaebaja on kasutanud menetluses kaht advokaati, kusjuures neist viimane on mitmelgi korral püüdnud täiendada eelmise esindaja poolt esitatud seisukohti. Kaebuse esitaja võib õigusabi saamiseks küll pöörduda mitme õigusteadmisi omava isiku poole, ent menetluskulude nõudmine kahe vandeadvokaadi poolt ühe ja sama dokumendi koostamise eest on põhjendamatu ja ebavajalik menetluskulu. Lepinguliste esindajate tunnitasu – 140 eurot, millele lisandub käibemaks – ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Vastustaja arvates on õigusabikulude spetsifikatsioonides märgitud töötundide hulk ilmselgelt üle paisutatud ning kaebuse rahuldamise korral võiks lugeda kaebaja põhjendatud õigusabikuluks mitte rohkem kui 40 % nõutud summast.
  3. HKMS § 109 lg 6 menetluskulud. kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud 26.
  4. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (15 eurot), mille tasumise kohustus tuleneb seadusest, on vaieldamatult vajalik ja põhjendatud kulu. 26.
  5. Vandeadvokaat J. Siim on vastavalt taotlusele lisatud spetsifikatsioonidele osutanud õigusabi käesolevas haldusasjas kokku 4 tunni 24 minuti ulatuses. Erinevalt vastustajast leiab kohus, et õigusabiteenuse tunnihind (140 eurot, millele lisandub käibemaks) on vandeadvokaadi osutatava õigusabi puhul tavapärane ja kohtupraktikas aktsepteeritud. Taotluses märgitust olulise osa (peaaegu 3 tundi) moodustab suhtlus kliendiga ja vastuväite koostamine kohtu tegevusele (kohus rahuldas
  6. jaanuari
  7. a määrusega vastustaja taotluse kaebuse vastamise tähtaja pikendamiseks nelja päeva võrra). Kohtu hinnangul ei olnud õigusabikulu vastuväite koostamisele ja esitamisele kohtu tegevuse peale kirjeldatud juhul kaebaja õiguste kaitse seisukohast vajalik ja eesmärgipärane. Kohus lahendas
  8. jaanuaril 2021 taotluse ja pikendas tähtaega kuni
  9. jaanuarini
  10. Kaebaja esindaja
  11. jaanuaril 2021 esitatud vastuväite kohtu tegevusele, mille kohus lahendas
  12. jaanuari
  13. a määrusega, st samal päeval, mis oli ka vastutajale kaebusele vastamiseks määratud pikendatud tähtaja viimane päev. Seega poleks
  14. jaanuaril 2021 esitatud vastuväide ja selle lahendamine sõltumata tulemusest kuidagi kiirendanud vastustaja vastuse varasemat saabumist kohtusse ega kaebaja õiguste tõhusamat kaitset. Kui isegi nõustuda vastustajaga, et tähtaja pikendamise taotluses esitatud asjaolud võisid olla vaieldavad, ei ole nende asjaolude üle vaidlemine sisuliselt määrav kaebaja eesmärgi saavutamiseks käesolevas haldusasjas ega mõjutanud kuigivõrd menetluse kestust. Kohus ei pea kulu seoses vastuväite esitamisega põhjendatuks. Kohtu hinnangul on põhjendatud suhtlus kliendiga edasise menetluse kavandamiseks
  15. jaanuari
  16. a kohtumääruse pinnalt (17 minutit) ning samuti osalemine kohtule koostatava seisukoha täiendamisel
  17. veebruaril
  18. Samas tuleb silmas pidada, et selle seisukoha esitasid kaks advokaati ühiselt ning kohtupraktika ei ole üldjuhul pidanud põhjendatud ja vajalikuks kuluks kahe advokaadi üheaegset õigusabiteenust. Kokkuvõttes hindab kohus vandeadvokaat J. Siimu osutatud õigusabi kulu vajalikuks ja põhjendatuks 1 tunni ulatuses (168 eurot, sh käibemaks). 12
(13)3-20-2410 26.
  1. Vandeadvokaat R. Keba esitatud kuludokumentide kohaselt on õigusabi osutatud 12 tunni ulatuses, mis hõlmab järgmisi tegevusi: kaebuse koostamine (7 tundi); telefoninõupidamised kliendiga seoses vastustaja taotlusega pikendada kaebusele vastamise tähtaega, vastuväite täpsustamine ja kohtule edastamine (30 min); vastustaja vastusega tutvumine ja analüüs. Telefoninõupidamine kliendiga seoses vastustaja vastusega kaebusele (30 min); kaebaja lõplike seisukohtade koostamine (3 tundi 30 min); kaebaja lõplike seisukohtade täiendamine (30 min). Kohtu eeltoodud hinnangu järgi ei ole põhjendatud ja vajalikud kulud seoses vastuväite esitamisega (vt eelpool otsuse põhjenduste p 23.2.). Nii suhtluses kaebajaga menetluse kavandamisel kui ka kaebaja lõplike seisukohtade kujundamisel on samade tegevustega olnud hõivatud 2 advokaati, mistõttu ei pea kohus selliseid kulusid täies mahus põhjendatuks. Kulu nii kaebuse koostamisele (7 tundi) kui ka lõplike seisukohtade koostamisele (3 tundi 30 min) peab kohus mõneti ülepaisutatuks. Kokkuvõtteks peab kohus advokaat R. Keba osutatud õigusabi põhjendatuks 9 tunni ulatuses (1512 eurot).
  2. Vastustajalt tuleb eeltoodut arvestades kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud kokku 1695 eurot (sh riigilõiv 15 eurot). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.