Obsah (4)

§ 320§ 424§ 65§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. veebruar 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-1706 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ingeri Ta

§ 320lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 7.

detsembri 2020 otsus Apellatsiooni esitaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk Süüdistatav Prokurör Jaanika Kirss Isikukood: 47407265212; elukoht: XXX; Töökoht: OÜ Lemoine Estonia; varem kriminaalkorras 1 korral karistatud; tõkendit kohaldatud ei ole Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu

1. detsembri 2020 otsus muutmata ning Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluki apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1 Süüdistus Jaanika Kirssi süüdistatakse selles, et tema
2. veebruaril 2018 kohtuistungil Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas Rakveres Rohuaia 8, kus arutati kriminaalasjas nr 1-17-8531 V.L. ele

§ 424järgi esitatud süüdistust, andis tunnistajana valeütlusi V.L.

e huvides viimase poolt sõiduki juhtimise osas, olles eelnevalt hoiatatud kriminaalvastutusest

§ 320järgi teadvalt valeütluste andmise eest.

V.L. e süüdistati selles, et ta alkoholijoobes juhtis

1. augustil 2016 kella 02.00 paiku mootorsõidukit, liikudes Rakvere linnas Võidu ja Mulla tänavatel ning parkides sõiduki XXX hoovis.
2. veebruaril 2018 J. Kirss muude ütluste seas andis kohtus ütlusi, et ta oli XXX maja juures, kui kaks politseinikku tuli Adoffi tänava poolt jala üle tee nende trepikoja ette, kus ta poeg M. ega seisis. Samuti andis ütlusi, et kui politseinikud ja tema koos poja M. ega olid politseiautos, siis ei sõitnud neist mööda ühtegi autot. Ei näinud tol õhtul Subarut liikumas. Samuti andis ütlusi, et ta ei saanud aru, miks politseinikud V.L. politseibussi viisid.
3. veebruaril 2018 kohtus tunnistajana küsitletud patrullpolitseinik R.N. e muude ütluste seas andis ütlusi, et väljakutsele tulid Võidu tänavalt ja keerasid Mulla tänavale. Auto parkisid Mulla tänavale. Kui oli politseiautos koos Jaanika ja tema poja M. ega, nägi Subarut tulemas, Võidu tänava poolt keeras Mulla tänavale, sõitis neile vastu. Nägi, et auto roolis oli V.L. . J. Kirss ütles, et see oli V.L. , kes selle autoga sõitis ja arvatavasti ta läheb XXX taha parklasse.
4. juulil 2018 kohtuotsusega mõisteti V.L.

§ 424järgi süüdi ja otsus jõustus 13.

juulil 2018. Sellega maakohus jättis J. Kirsi ütlused tõendikogumist välja, kuna need ei haakunud ülejäänud tõenditega ning olid ebausaldusväärsed ja vastuolus politseinik R.N. e ütlustega. J. Kirsi ütlustes oli vale see, et politseinikud tulid jalgsi mitte Mulla tänavale pargitud politseiauto juurest, vaid teiselt poolt. Samuti see, et ajal, mil ta istus politseiautos, ei sõitnud neist mööda ühtegi autot, sealhulgas V.L. e poolt juhitavat ning ta ei saanud aru, miks viisid politseinikud V.L. e politseisõidukisse. Sellega J. Kirss pani toime tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise, s.o kuriteo

§ 320lg 1 järgi.

Maakohtu otsus 7. detsembri 2020 otsusega mõistis Viru Maakohus J. Kirsi tema süüdistuses

§ 320lg 1 järgi õigeks.

Kohus, hinnanud antud kriminaalasjas olevaid tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et J. Kirsi süü temale esitatud süüdistuses

§ 320lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud.

Kohus tuvastas, et nii J. Kirss kui ka R.N. e kuulati V.L. e süüteoasjas üle poolteist aastat pärast sündmuse toimumist. Mõlemad isikud andsid ütlusi oma mälu järgi. Süüdistuses on J. Kirsi valeütlustena märgitud need ütlused, mis lahknesid tunnistaja R.N. e kohtuistungil antud ütlustest. Süüdistuses on märgitud, et

1. veebruaril 2018 kohtus tunnistajana küsitletud patrullpolitseinik R.N. e muude ütluste seas andis ütlusi, et väljakutsele tulid nad Võidu tänavalt ja keerasid Mulla tänavale. Auto parkisid Mulla tänavale. Kui oli politseiautos koos Jaanika ja tema poja M. ega, nägi Subarut tulemas, Võidu tänava poolt keeras Mulla tänavale, sõitis neile vastu. Nägi, et auto roolis oli V.L. . J. Kirss ütles, et see oli V.L. , kes selle autoga sõitis ja arvatavasti ta läheb XXX taha parklasse. Kohus leiab, et kui isikud mäletavad sündmust erinevalt, siis ei saa teha järeldust, et J. Kirss on 2 andnud valeütlusi. Kohtupraktika kohaselt ainuüksi ütluste lahknemist neist tõenditest, millele tuginedes süüteosündmus kohtuotsusega tuvastatuks loetakse, ei tähenda veel valeütluste andmist. Kohus leidis, et kui ei ole teada, milliste tõendite alusel kohus luges V.L. e süü tõendatuks, siis ei ole võimalik järeldada, et J. Kirsi ütlused lahknesid neist tõenditest, millele tuginedes süüteosündmus kohtuotsusega tuvastatuks loeti. Asjaolu, et
2. juuli 2018 kohtuotsusega mõisteti V.L.

§ 424

järgi süüdi, ei anna kinnitust, milliste tõendite alusel antud süüteosündmus tuvastatuks loeti. Viru Maakohtu 5. juuli 2018 lahend oli resolutiivotsus ning vormistatud vastavalt KrMS §-le 313, mistõttu ei ole selle otsusega jälgitav kohtu põhjendus V.L. e süüdi mõistmiseks. Vastavalt KrMS § 312 p-s 1 sätestatule peab kohtuotsuse põhiosas olema näidatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolu ja tõendid, millele tuginetakse, vastavalt KrMS §-le 312 p 2 tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kohus märkis, et kui kohtuotsuses puuduvad põhjendused ei saa teha järeldusi, milliste tõendite alusel V.L.

§ 424järgi süüdi mõisteti, samuti millised tõendid loeti mitteusaldusväärseks.

Seetõttu on ebaõige ja oletuslik süüdistuses toodud väide, et maakohus jättis J. Kirsi ütlused tõendikogumist välja, kuna need ei haakunud ülejäänud tõenditega ning olid ebausaldusväärsed ja vastuolus politseinik R.N. e ütlustega. Kohtu käsutuses ei ole selliseid tõendeid. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes palub Viru Maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistada ja J. Kirss

§ 320lg 1 järgi süüdi tunnistada.

Teha uus otsus, millega mõista J. Kirss süüdi

§ 320

lg 1 järgi ja karistuseks mõista rahaline karistus 100 päevamäära, võttes päevamääraks 28,84 eurot, seega 2884 eurot.

§ 65

lg 2 ja

§ 74lg 6 alusel liita rahalisele karistusele Harju Maakohtu 15.

septembri 2016 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 1 aasta 6 kuu vangistuse osa ning liitkaristuseks mõista 1 aasta 6 kuud vangistust ja rahaline karistust 100 päevamäära.

§ 74

lg 6 alusel jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistus täitmisele pööramata ning uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viia täide iseseisvalt. Prokuratuuri arvates on antud kriminaalasjas kaks vaidlusalust küsimust. Esmalt see, kas valeütluse kaasuses peab kindlasti olema tõendiks põhistatud otsus menetlusest, kus ütlusi anti? Teiseks, kas J. Kirss andis valeütlusi või tema ütluste näol on tegemist eksimise, mittemäletamise, unustamise või muu sellisega? Kohus on otsuses märkinud, et kui kohtuotsuses puuduvad põhjendused ei saa teha järeldusi, milliste tõendite alusel V.L.

§ 424järgi süüdi mõisteti, samuti millised tõendid loeti mitteusaldusväärseks.

Seetõttu on kohtu arvates ebaõige ja oletuslik süüdistuses toodud väide, et maakohus jättis J. Kirsi ütlused tõendikogumist välja, kuna need ei haakunud ülejäänud tõenditega ning olid ebausaldusväärsed ja vastuolus politseinik R.N. e ütlustega. 3 Seega on prokuratuuri arvates maakohtu hinnang ühene - peab olema põhistatud otsus, kus on must valgel kirjas, et tunnistaja J. Kirsi ütlused on ebausaldusväärsed ja vastuolus teiste tõendiga. Prokurör sellega ei nõustu. Riigikohtu lahendi 3-1-1-100-07 p 7 kohaselt ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. Seega võib kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli

§ 320

järgi alustatud kriminaalmenetluses kasutada tõendina tuvastamaks süüdistatava ütluste erinevust tõenditest, millele kohus on tuginenud otsuse tegemisel. Prokuröri hinnangul Riigikohtu lahend 3-1-1-100-07 viitab, et teise asja dokumente võib kasutada. Samas nimetatud lahend ei viita, et valeütluse kaasuses peab kindlasti olema üheks tõendiks põhistatud otsus. Nimetatud lahend ei viita, et põhistatud otsuse puudumisel on § 320 koosseis välistatud. Nii võiks ju püstitada ka küsimuse, kas valeütluse kahtlustust ja süüdistust saab esitada juhul, kui on olemas põhistatud otsus, kuid kohus ei ole põhistuses kasutanud sõnastust “tunnistaja ütlus on ebausaldusväärne“, “tunnistaja ütlus jäetakse tõendikogumist välja“, “tunnistaja ütlus on vastuolus teise tõendiga“, kuid ometigi on menetluses näha tunnistaja täiesti erinev ütlus tõendamiseseme osas võrreldes teise tõendiga. Istungil antud ütlused on kajastatud protokollides, millest piisab otsustamaks, kas inimene on tunnistajana kaasatud, hoiatatud vastutusest valeütluse andmise eest ja ütluste sisu. V.L. e menetluse protokollidest on selge, et tema kohtuasjas oli vaidlus, kas V.L. on sõidukit juhtinud. Kokkuvõtvalt politseinik R.N. e andis ütlusi, et sõiduk Subaru liikus ja V.L. juhtis seda sõidukit. V.L. e elukaaslane J. Kirss andis ütlusi, et ei näinud ühtegi sõidukit liikumas sündmusega seotud kohas. V.L. e kohtuotsusest on selge, et V.L. mõisteti süüdi. Tõendid, millele kohus sai tugineda, on tuletatavad istungiprotokollidest. Kohus sai ainult politseinikust tunnistaja ütluste pinnalt jõuda otsustuseni, et V.L. juhtis sõidukit. Viru Maakohus

1. detsembri 2020 otsuse põhistustes leidis maakohus, et J. Kirss ja R.N. e kuulati V.L. e süüteoasjas üle poolteist aastat pärast sündmuse toimumist. Mõlemad isikud andsid ütlused mälu järgi. Süüdistuses on märgitud, et
2. veebruaril 2018 kohtus tunnistajana küsitletud patrullpolitseinik R.N. e muude ütluste seas andis ütlusi, et väljakutsele tulid Võidu tänavalt ja keerasid Mulla tänavale. Auto parkisid Mulla tänavale. Kui oli politseiautos koos Jaanika ja tema poja M. ega, nägi Subarut tulemas, Võidu tänava poolt keeras Mulla tänavale, sõitis neile vastu. Nägi, et auto roolis oli V.L. . J. Kirss ütles, et see oli V.L. , kes selle autoga sõitis ja arvatavasti ta läheb XXX taha parklasse. Kohus leidis otsuses, et kui isikud mäletavad sündmust erinevalt, siis ei saa teha järeldust, et J. Kirss on andnud valeütlusi. Kohtupraktika kohaselt ainuüksi ütluste lahknemine neist tõenditest, millele tuginedes süüteosündmus kohtuotsusega tuvastatuks loetakse, ei tähenda veel valeütluste andmist. 4 Tunnistajate ütluste lahknemine teistest tõenditest, millega tuginedes tuvastati kuriteosündmuse toimumine, ei pea tähendama valeütluste andmist, vaid võib olla tingitud ka eksimusest. Kohus leidis, et kui ei ole teada, milliste tõendite alusel kohus luges V.L. e süü tõendatuks, siis ei ole võimalik järeldada, et J. Kirsi ütlused lahknesid neist tõenditest, millele tuginedes süüteosündmus kohtuotsusega tuvastatuks loeti. Seega on maakohtu hinnang ühene - J. Kirss ei mäletanud kuriteosündmuse toimumist. V.L. e
3. veebruari 2018 istungi protokollist nähtuvad tunnistaja J. Kirsi vastused kaitsja küsimustele ja need vastused on antud kindlas kõneviisis. Prokuröri hinnangul kaitsja küsitluse voorus J. Kirss vastab küsimustele kindalt. J. Kirss ei kasuta sõnu “ei mäleta“, “ei tea“, “vist“, “ei ole kindel“, mis viitaks tunnistaja ebakindlusele või mittemäletamisele. Seega on välistatud, et tunnistajate ütlused on lahknevad, kuna nad mäletavad asju erinevalt või eksivad kuriteosündmuse toimumise osas. Kui küsida, kas J. Kirss sai näha sõidukit liikumas, siis V.L. e istungi protokollidest ei nähtu asjaolu, mis välistaks J. Kirsi kui nägija ja kuulja. Nii politseinik kui ka J. Kirss ütlevad, et tänavavalgustus oli. Mõlema tunnistaja ütlustest ei nähtu, et J. Kirss asub hoopis kuskil mujal. Mõlema ütlusest nähtub, et J. Kirss oli politseisõidukis. Seega ei saa J. Kirsi vaateväli olla teistsugune kui politseinikul. Kui politseinik annab ütlusi, et Subaru sõitis mööda, siis seda pidi nägema ka J. Kirss, kes ei lahkunud sündmuskohalt enne, kui nägi, et politseinikud viivad mehe ära. Naine ei eksinud ega unustanud kogemata, kui ütles, et Subaru ei liikunud, sest Subaru ei saanud talle märkamata jääda. Eriti veel, kui politseinik ütles, et Subaru kiirendas politseisõidukist möödudes. Lähtudes eeltoodust on prokurör seisukohal, et J. Kirss andis kohtuistungil valeütlusi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustusega mõista J. Kirss talle

§ 320lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks ning tulenevalt Kr

MS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis heidab prokuratuur maakohtule esmalt ette põhjendamatut asumist seisukohale, et isiku saab valeütluste andmise eest vastutusele võtta vaid juhul, kui kriminaalasjas, kus isik võis anda valeütlusi, on kohtu poolt koostatud põhistatud kohtuotsus. Ringkonnakohus taolise etteheitega ei nõustu ning leiab, et kohtuotsusest tulenevalt maakohus midagi taolist väitnud ei ole. J. Kirsile esitatud süüdistuse tekstis on järgnev lõik: „5. juulil 2018 kohtuotsusega mõisteti V.L.

§ 424järgi süüdi ja otsus jõustus 13.

juulil

1. Sellega maakohus jättis J. Kirsi ütlused tõendikogumist välja, kuna need ei haakunud ülejäänud tõenditega ning olid ebausaldusväärsed ja vastuolus politseinik R.N. e ütlustega“. 5 Maakohus on otsuses tõepoolest välja toonud, et kui kohtuotsuses puuduvad põhjendused (resolutiivotsus), siis ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi, milliste tõendite alusel V.L. süüdi tunnistati ega ka selle kohta, millised tõendid loeti kohtu poolt ebausaldusväärseteks. Maakohus leidis, et seetõttu on oletuslik ka süüdistuses toodud väide, nagu jätnuks maakohus J. Kirsi ütlused tõendikogumist välja põhjusel, et J. Kirsi ütlused ei haakunud teiste tõenditega ja olid vastuolus politseinik R.N. e ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et taoline kohtu poolt esitatud seisukoht ei anna kuidagi alust väiteks, et isiku süüditunnistamine valeütluste andmise eest on võimalik vaid juhul, kui asjas, kus isik võis anda valeütlusi, on koostatud kohtu tervikotsus, s.o otsus, kus kohus on esitanud omapoolsed põhjendused. Ringkonnakohtu arvates on maakohus, vastates eeltoodud süüdistuse väitele, vaid leidnud, et prokuratuuri ülalesitatud kategoorilisel väitel ei ole tõsikindlat alust, sest resolutiivotsusest ei nähtu kohtu tegelikke kaalutlusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise seisukohaga, sest kuivõrd V.L. e süüditunnistamisel kriminaalasjas nr 1-17-8531 ei teinud kohus põhistatud kohtuotsust, siis jääb kohtu seisukoht, kas ta V.L. e süüdi tunnistamisel üldse arvestas ja kui arvestas, siis millises ulatuses J. Kirsi ütlustega, oletuslikuks. Kohtu seisukoht J. Kirsi ütluste osas võib kohtupraktika pinnalt olla küll aimatav, kuid süüdistuses esitatud kategoorilisele järeldusele see alust ei anna. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole käsitletavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses väitnud, nagu oleks isiku süüditunnistamine valeütluste andmise eest võimalik vaid juhul, kui asjas, kus isik võis anda valeütlusi, on koostatud kohtu tervikotsus. Ringkonnakohtu arvates annab taolisele järeldusele aluse ka see, et käsitletavas kriminaalasjas otsustust tehes on maakohus arvestanud just nimelt kriminaalasjas nr 1-17-8531 kogutud tõendeid, s.o nimetatud kriminaalasjas toimunud kohtuistungi protokollides kajastamist leidnud R.N. e ja J. Kirsi ütlusi ja seda vaatamata sellele, et nimetatud kriminaalasjas kohus ju tervikotsust ei koostanud. Apellatsioonis ei nõustu prokuratuur maakohtu otsustusega, et lahknevused J. Kirsi ja R.N. e ütlustes on tingitud J. Kirsi mittemäletamisest, eksimisest või muust taolisest ning sellest tulenevalt ei saa J. Kirsi väiteid, mis ei lange kokku R.N. e ütlustega, vaadelda valeütluste andmisena. Prokuratuur leiab, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt on J. Kirsi vastused kaitsja küsimustele kindlad ning nendes ei ole viiteid ebakindlusele või mittemäletamisele. Nimetatud põhjusel välistab prokuratuur võimaluse, et lahknevused R.N. e ja J. Kirsi ütlustes oleks tingitud sellest, et nad mäletavad asju erinevalt või eksivad sündmuse toimumise osas. J. Kirsile esitatud süüdistusest tulenevalt süüdistatakse teda valeütluste andmises järgmiste asjaolude kohta: - vale oli see, et politseinikud tulid jalgsi mitte Mulla tänavale pargitud politseiauto juurest, vaid teiselt poolt; - ajal, mil ta istus politseiautos, ei sõitnud neist mööda ühtegi autot, sealhulgas V.L. e juhitavat; - ta ei saanud aru, miks viisid politseinikud V.L. e politseisõidukisse. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt J. Kirss V.L. e kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ütlusi ei andnud. V.L. e poolt mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimine toimus, kriminaalasjast nr 117-8531 nähtuvalt,
2. augustil
3. 6 Esmakordselt andis J. Kirss V.L. e kriminaalasjas ütlusi
4. veebruaril 2018, mil toimus V.L. e kriminaalasja arutamine maakohtus. Seega andis J. Kirss
5. augustil 2016 toimunud sündmuse asjaolude kohta ütlusi poolteist aastat hiljem. Ringkonnakohus leiab, et J. Kirsi ütlustele hinnangu andmisel ei saa kindlasti jätta arvestamata mõju, mille jättis J. Kirsi ütlustele toimunud sündmuse ja ütluste andmise vahele jääv ajavahemik. On igati mõistetav, et mida pikem on ajavahemik sündmuse toimumise ja selle kohta esmaste ütluste andmise vahel, seda ebatäpsemaid, üksikasju mittemäletavaid ütlusi isik annab. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates midagi eriskummalist selles, et kuigi kriminaalasjas tuvastatakse tunnistajate ütluste vaheline vastuolu, jäävad mõlemad tunnistajad oma ütluste juurde ning kinnitavad oma ütluste tõesust. Kohtul lasubki kohustus kõrvutada saadud ütlusi teiste tõenditega, hinnata antud ütlusi elulise usutavuse aspektist ning teha otsustus, millised ütlused on tõesed ja millised tuleb tõendikogumist välja jätta. Samas ei tähenda see, et kohus loeb ühed ütlused usaldusväärsemateks kui teised veel seda, et kohtu poolt vähem usaldusväärseteks hinnatud ütluste andja annaks teadvalt valeütlusi. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et ainuüksi tunnistaja ütluste lahknemine teistest tõenditest ei tähenda veel valeütluste andmist, sest see võib olla tingitud eksimusest, mittemäletamisest või mingitest muudest asjaoludest. Analüüsides J. Kirsile süüksarvatud valeütlusi märgib ringkonnakohus järgmist. R.N. e ütluste kohaselt parkisid nad politseisõiduki Mulla tänavale ning suundusid seejärel jalgsi XXX asuva maja trepikoja juurde, kus vastavalt saadud informatsioonile oli toimunud perevägivald. J. Kirss on oma ütlustes kinnitanud, et politseinikud tulid kahekesi Adoffi tänava või siis Selveri poolt jala üle tee XXX asuva maja trepikoja ette, kus nemad poeg M. ega seisid. Nimetatud ütlusi kõrvutades on need kokkulangevad selles, et politseinikud tulid kahekesi ja jalgsi XXX maja trepikoja juurde, kus J. Kirss neid ootas. Ringkonnakohus leiab, et see, kas politseinikud tulid Mulla tänava poolt või siis vastassuunast, Adoffi tänava poolt, on vähetähtis fakt ega omanud olulist tähtsust V.L. e süüküsimuse otsustamisel. See kinnitab, et tegemist on inimliku eksimusega - J. Kirsil puudus igasugune põhjus selle kohta valetada. Süüdistusest tulenevalt käsitleb prokuratuur J. Kirsi valeütlusena ka tema kohtuistungil esitatud väidet, et ta ei tea, miks V.L.
6. augustil 2016 politseibussi paigutati. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, millistele tõenditele tuginedes leiab prokuratuur, et J. Kirss kindlasti teadis põhjust, miks V.L. politseibussi paigutati, kuid V.L. e huvides eitas seda, andes teadvalt valeütlusi. Ringkonnakohtu jaoks on prokuratuuri taoline väide seda kummastavam, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt on J. Kirss kaitsja täpsustavale küsimusele vastates avaldanud, et tema arvates paigutati V.L. politseibussi toimunud perevägivalla tõttu. Seega on J. Kirss avaldanud oma arvamust põhjuse kohta, miks V.L. politseibussi paigutati. Tegemist ei ole faktiväitega, mis annaks aluse süüdistuse esitamiseks teadvalt valeütluste andmises. Isegi kui lähtuda prokuratuuri väitest, et J. Kirss, teades tegelikku põhjust, miks V.L. politseibussi paigutati, kuid selle kohta teadvalt valetas, jääb arusaamatuks kuidas taoline väide oleks seotud V.L. e huvidega tema suhtes algatatud kriminaalasjas. 7 Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu jaoks mõistetamatu, miks pidanuks J. Kirss teadvalt andma valeütlusi, millisest suunast lähenesid neile politseinikud, või kas ta teadis V.L. e politseibussi paigutamise põhjust, sest nimetatud asjaolud ei omanud sisulist tähendust V.L. e süüküsimuse lahendamisel ning seega ei kaitsnud kuidagi V.L. e huve. Arvestades J. Kirsi eeltoodud ütluste vähest tähtsust V.L. e süüküsimuse lahendamisel, ei ole ringkonnakohtu arvates ka eluliselt usutav, et J. Kirss oleks andnud nimetatud osas teadvalt valeütlusi. Tal puudus selleks igasugune vajadus. Samas saab ringkonnakohtu arvates eeltoodust omakorda teha järelduse, et J. Kirss kirjeldas toimunud sündmusi ja andis neile omapoolseid hinnangud lähtuvalt sellest, kuidas tema neid mäletas ja tajus. Valeütluseks peab prokuratuur ka J. Kirsi väidet, et ajal kui ta istus politseiautos, ei sõitnud neist mööda ühtegi autot, sealhulgas V.L. e poolt juhitavat. Seadmata kahtluse alla R.N. e ütlusi, milliste kohaselt J. Kirss nägi politseiautos istudes V.L. e poolt juhitava auto möödasõitmist ning selgitas autos olnud politseinikele, et ilmselt sõidab V.L. e XXX asuva maja taha parklasse, ei saa ringkonnakohtu arvates ometi tõsikindlalt väita, et eitades kohtuistungil sõiduki möödumist, andis J. Kirss teadvalt valeütlusi. Vastupidises ei veena kohtukolleegiumi ka prokuratuuri väide, et kuivõrd politseinik nägi sõiduki möödumist, siis pidi seda kindlasti nägema ka samas autos istunud J. Kirss. Ringkonnakohus ei eita võimalust, et J. Kirss võib-olla nägigi
7. augustil 2016 V.L. e poolt juhitud sõiduki möödumist. Samas ei saa aga tõsikindlalt välistada olukorda, et andes
8. augustil 2018, s.o poolteist aastat pärast sündmuse toimumist kohtus ütlusi, ta nimetatud seika ei mäletanud. Ringkonnakohtu jaoks on taoline mittemäletamine ka arusaadav, sest
9. augustil 2016 viibis J. Kirss politseiautos samal ööl toimunud peretüli kohta seletuse andmise eesmärgil, s.o tol hetkel oli ta keskendunud peretüli lahendamisele ning nimelt selle lahendamine on talle mällu jäänud. Seega on samavõrd võimalikud versioonid, et J. Kirss nägi
10. augustil 2016 sõiduki möödumist, ta mäletas seda ja seda eitades andis valeütluse kui ka see, et J. Kirss ei mäleta sõiduki möödumist ning andis ütlusi selle kohta mida mäletas. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõsikindlalt võimalik ümber lükata kumbagi esitatud versioonidest ehk teisisõnu pole võimalik kõrvaldada kriminaalmenetluses tõusetunud kahtlusi. Kuivõrd KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks, siis on maakohus põhjendatult J. Kirsi talle

§ 320lg 1 järgi talle esitatud süüdistuses õigeksmõistnud.

allkirjastatud digitaalselt 8