KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-14264 Otsuse tegemise aeg ja koht 08. jaanuar 2021, Tallinn Kohtukoosseis Vallo Kariler, Meeli Kaur ja Ande Tänav K

) § 61 lõike 2 kohaselt omab kasutusloaga seonduv informatsioon ehitisregistris õiguslikku tähendust, ei ole kasutusloa puudumisest eraldi teavitamata jätmine käsitletav müügilepingu punkti 6.2.15 rikkumisena. 19. Müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud hoone veel terviklikult valmis. Kostjale teadaolevalt soovis hageja hoonesse tuua oma masinad, mistõttu ei olnud võimalik hoonet ka enne masinate saabumist ja paigaldamist lõplikult valmis ehitada, sest lõplik ehitustehniline lahendus sõltub sellest, kui palju masinaid hoones on ning kus ja kuidas need asetsevad. Masinate arvu, suuruse ja asukohaga on otseselt seotud ka võimalike tuleohutusnõuete vastavus ja nende täitmine. Kuna hageja poolt paigaldatava masinapargi tõttu oli hoones vaja teha täiendavaid ehitustöid, ei olnudki võimalik hoonet enne lõplikuna valmis ehitada ning kasutusluba taotleda. Kuna ehitustööde teostamiseks on vajalik ehitusloa olemasolu (

§ 38

) ning pärast hoone valmimist tuleb taotleda kasutusluba (

§ 50

), siis oli või pidi olema hageja teadlik, et hoonel müügilepingu sõlmimise ajahetkel kasutusluba olla ei saanud. Maakohtu otsus on vastuoluline (maakohus on tuvastanud, et hageja paigaldas hoonesse oma masinapargi, kuid ei ole tuvastanud, et hoone ei olnud müügilepingu sõlmimise ajahetkel veel täielikult valminud); maakohus on jätnud kohaldamata asjas tähtsust omavad materiaalõiguse normid (

§ 38

,

§ 50

,

§ 61); maakohus on kohaldanud materiaalõiguse norme (VÕS § 14 lg 2, Ts

ÜS § 95) ebaõigesti ning samuti on kohus jätnud hindamata asjas esitatud tõendid (nt kostja seadusliku esindaja kinnitus selle kohta, et müügilepingu sõlmimisel ei olnud hoone veel kasutusvalmis, mistõttu ei saanudki hoonel kasutusluba olla).

1. Pärast hageja masinapargi paigaldamist oli vajalik suurendada selle jahutamiseks vajalikku jahutusvõimsust. Samuti on tõendatud, et pärast müügitehingu toimumist on jahutussüsteem tulenevalt uutest masinatest põhjalikult ümber ehitatud. Seega oli hagejal vaja taotleda sellest tulenevalt uut ehitusluba ja kasutusluba, sõltumata sellest, kas müügilepingu sõlmimise hetkel oli kasutusluba olemas või mitte.
2. Hageja ei ole tõendanud, et kasutusloa saamine oleks olnud takistatud. Hageja ei ole müügilepingu sõlmimisest alates (so enam kui 4 aasta ja 7 kuu jooksul) pidanud isegi vajalikuks kasutusluba taotleda.
3. Maakohus ei ole tuvastanud ega hinnanud tõendeid selles osas, kas hageja väide, et hoonele ei saanud kasutusluba taotleda, kuna see ei vastanud ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile, vastab tõele või mitte. Hageja poolt esitatud Tulipunane OÜ poolt 02.02.2017 koostatud töö nr 5 2-18-14264 EE-143A „Hoone tuleohutuse audit“ ei tõenda, et hoonel oleksid olnud puudused ja et nende tõttu ei saanud hoonele kasutusluba taotleda. Auditi koostamisel on tuginetud
4. a ehitusprojektile, kuid see on tunnistatud 05.12.2012 kehtetuks ja väljastati uus ehitusluba uue projekti alusel. Auditi koostaja on võtnud aluseks 27.10.2003 määruse nr
5. Sellist määrust pole olemas olnud. Ka ei saanud võtta aluseks 27.10.2004 määrust nr 315, mille kehtivus lõppes 30.06.
6. Samuti on audit tuginenud Eesti Standardi EVS 812:2005 Tööstushoonete, ladude ja garaažide tuleohutusele, mis aga oli samuti auditi koostamise ajahetkeks oma kehtivuse kaotanud.
7. Lisaks tuleohutuse auditile on hageja esitanud kohtule 21.12.2018 DAGOpen arhitektuuribüroo
8. a märtsi töö nr 18-18 „Tootmishoone tuleohutusolukorra parandamine“. Tuleohutuse projekti lehekülje 5 kohaselt on tuleohutuse parandamiseks ettenähtu juures lähtutud Tulipunane OÜ poolt koostatud objekti auditist ja antud soovitustest. Seega on tuleohutuse projekti aluseks olnud tuleohutuse audit, mis omakorda on tuginenud omavalitsuse poolt kehtetuks tunnistatud ehitusprojektile.
9. Auditis märgitud tööd ei olnud müügilepingu sõlmimise hetkel vajalikud selleks, et kasutusluba saada. Automaatne tulekustutussüsteem (ATS) ei ole vajalik hoones, mis kuulub I tuleohuklassi, lisaks ei nõua seda tootmise iseloom (hageja enda tuleohutuse projekti kohaselt on hoones tuleoht väike). Täidetud ei ole piksekaitse paigaldamise tingimused. Hoone ei asu tuleohutusnõuete määruse § 37 lg-s 2 ettenähtud kõrgusest kõrgemal. Ka muude auditis ettenähtud tööde vajalikkus ei ole tõendatud. Auditis märgitud tööd ei ole kohustuslikud, kuna need pole ette nähtud Päästeameti ettekirjutusega. Seda, kas hoonele saab väljastada kasutusluba, saab kinnitada kohalik omavalitsus. Sellist kinnitust pole.
10. Hageja ei ole nõudnud VÕS § 222 lg 1 kohaselt enne kahju hüvitamise nõude esitamist asja parandamist (vajalike toimingute tegemist). Tegemist ei ole ka olulise lepingu rikkumisega, mis annaks aluse nõuda kohe kahju hüvitamist. Samuti ei ole hageja andnud kostjale tähtaega puuduse kõrvaldamiseks.
11. Hageja ei ole nõuetekohaselt tõendanud kahju suurust ning põhjuslikku seost väidetava lepingu rikkumise ja väidetava kahju tekkimise vahel. Tulipunane OÜ poolt koostatud tuleohutuse auditi näol ei ole tegemist ettekirjutusega, vaid üksnes hageja tellimusel koostatud dokumendiga. Tavapärane on ehitustööde teostamise vajaduse korral võtta mitu konkureerivat hinnapakkumist ning nende alusel valida vastavalt hinna ja kvaliteedi suhtele välja parim. Lisaks on esitatud hinnapakkumised ja tõendid omavahel vastuolus. Hageja ei ole ka tõendanud põhjuslikku seost kostja poolse väidetava müügilepingu rikkumise ning hagejale tekkinud kahju vahel.
12. Isegi juhul kui eeldada, et kostja rikkus müügilepingut, hagejale tekkis kahju ning rikkumine ja kahju on omavahel põhjuslikus seoses, tuleb kahju võimalikul hüvitamisel arvestada ka VÕS § 139 lõikes 1 toodut, mille kohaselt vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Olukorras, kus hageja ei kontrollinud kergesti kättesaadavat infot ja ei kontrollinud avalikust registrist, kas hoonele on kasutusluba väljastatud, on ka hageja ise süüdi hagejale väidetavalt tekkinud kahjus.
13. Maakohus on rahuldanud hagiavalduse osaliselt, ca 40% ulatuses. Seega ca 60% nõude ulatuses on hagi jäetud rahuldamata. Maakohus oleks pidanud sellist proportsiooni arvesse võtma ja vastavalt kulud jaotama, mitte jätma need poolte endi kanda. 6 2-18-14264 Vastustaja seisukoht
14. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei tuginenud maakohtus sellele, et auditi algandmed on ebaõiged või koostaja ei ole pädev ning et see audit ei tõenda tuleohutuse puuduste olemasolu müügilepingu sõlmimise hetkel. Kostja ei esitanud maakohtus selle tõendi osas ühtegi vastuväidet. Kostja tugineb ringkonnakohtus esmakordselt sellele, et hageja ei ole nõudnud VÕS § 222 lg 1 kohaselt enne kahju hüvitamise nõude esitamist asja parandamist ega ole andnud kostjale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
16. Maakohtu otsuse vaidlustas üksnes kostja, osas, milles kohus hagi rahuldas. Maakohtu otsus on seega hagi rahuldamata jätmise osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
17. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud väidete lubatavust. Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hageja poolt esitatud tõendid, Tulipunane OÜ 02.02.2017 töö nr EE-143A „Hoone tuleohutuse audit“ ning 21.12.2018 DAGOpen arhitektuuribüroo
18. a märtsi töö nr 18-18 „Tootmishoone tuleohutusolukorra parandamine“ lähtuvad ebaõigetest eeldustest - kehtetust projektist, määrusest ja standardist. Samuti on kostja tuginenud apellatsioonkaebuses sellele, et tuleohutuse audit ei tõenda puuduste olemasolu müügilepingu sõlmimisel ning tuleohutuse auditis ettenähtud tööd ei olnud ette nähtud Päästeameti ettekirjutusega. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja ei ole maakohtus nimetatud tõendite osas vastuväiteid esitanud. Samuti ei ole kostja maakohtus tuginenud sellele, et tuleohutuse auditis ettenähtud tööd ei olnud ette nähtud Päästeameti ettekirjutusega. Lisaks eeltoodule ei ole kostja maakohtus tuginenud sellele, et hageja ei ole nõudnud kostjalt VÕS § 222 lg 1 kohaselt enne kahju hüvitamise nõude esitamist asja parandamist ega ole andnud kostjale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kõik kostja vastuväited piirdusid maakohtus sellega, et hageja pidi teadma kasutusloa puudumisest ning hageja väidetud kulu peaks olema väiksem. TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Kostja ei ole esile toonud, et maakohtus oleks tal jäänud hageja esitatud tõenditele vastuväited esitamata objektiivsetel põhjustel, 7 2-18-14264 sealhulgas tulenevalt kohtu selgitamiskohustuse rikkumisest. Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja eelpooltoodud vastuväited tähelepanuta.
19. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on rikkunud müügilepingu punkti 6.2.15, andes selles kinnituse, et kõik Dagöplasti äritegevuse jaoks vajalikud load on olemas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud õigele lõppjäreldusele, et kostja on müügilepingu punkti 6.2.15 rikkunud, kuid on jõudnud selleni osaliselt ebaõigetel põhjendustel.
20. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõude rahuldamise aluseks saab olla VÕS § 115 lg 1, mille eeldusena tuleb eelkõige tuvastada kostja poolne kohustuse rikkumine. Maakohus viitas õigesti ka sellele, et tegemist on müügilepinguga VÕS § 208 lg 1 mõttes. Olukorras, kus müügilepingu esemeks on äriühingu enamusosalus, saab VÕS § 217 lg 1 alusel lepingutingimuste vastavuse hindamisel hinnata ka seda, kas selle äriühingu majandusüksuse omadustes on kokku lepitud ja kas nendes esineb puuduseid. Pooled ei vaidle selle üle, et müügilepingu punktis 6.2.15 on kostja andnud kinnituse, et Dagöplastil on olemas kõik load, mis on vajalikud tema äritegevuse läbiviimiseks, nagu seda praegu tehakse, ning oma vara omamiseks ja kasutamiseks, nagu neid praegu omatakse ja kasutatakse. Maakohus on jõudnud järeldusele, et nimetatud kinnitus hõlmab ühtlasi ka kinnitust selle kohta, et Dagöplasti tootmishoonel, aadressil Spordi tn 5, Käina, on olemas kasutusluba ja selle tegelikust puudumisest oleks kostja pidanud hagejat teavitama, rikkudes selliselt müügilepingut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega, neid kordamata.
21. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et hagejal oli müügilepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg 2 kohaselt äratuntav huvi teada saada, et tootmishoone ei vasta tuleohutusnõuetele ja sellest asjaolust teavitamata jätmisega on kostja müügilepingut rikkunud. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja tugines kostja poolse müügilepingu rikkumisena asjaolule, et kostja ei teavitanud hagejat kasutusloa puudumisest. Hageja väitel ei olnud müügilepingus eraldi kokku lepitud, millistele tingimustele peab tootmishoone vastama. Seega sai hagejal olla müügilepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg 2 kohaselt äratuntav huvi üksnes selle vastu, et tootmishoonel oleks olemas kasutusluba. Selle puudumisest teavitamata jätmisest ei saa aga omakorda järeldada, et kostja oleks pidanud hagejat lisaks teavitama ka tootmishoone tuleohutusnõuete puudustest. Maakohtu ebaõige järeldus ei ole siiski kaasa toonud ebaõiget kohtulahendit, kuna maakohus tuvastas lõppkokkuvõttes õigesti, et hagejal on tekkinud kahju summas 111 022 eurot. Hageja tugines sellele, et kasutusloa saamiseks on vaja täita tootmishoone tuleohutusnõuded, milleks hageja on teinud kulutusi summas 111 022 eurot. Sellele, et hageja poolt esile toodud tuleohutusnõuded on vajalikud kasutusloa saamiseks, ei ole kostja maakohtus vastuväiteid esitanud. Hageja finantseeris Dagöplasti täiendavaid rahalisi vahendeid, st tegi kulutusi selleks, et müügilepingu eseme puudus kõrvaldada ja kasutusluba saada. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigesti lõppjäreldusena leidnud, et hagejale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega ja selline kahju on võimaliku tagajärjena kostjale VÕS § 127 lg 3 kohaselt ettenähtav.
22. Hageja on enda poolt tehtud kulutuste tõendamiseks esitanud Tulipunane OÜ poolt 02.02.2017 koostatud töö nr EE-143A „Hoone tuleohutuse audit“, 21.12.2018 DAGOpen arhitektuuribüroo
23. a märtsi töö nr 18-18 „Tootmishoone tuleohutusolukorra parandamine“ ja kuludokumendid. Maakohus on antud tõendeid hinnanud ja on leidnud, et need tõendavad hagejal kahju tekkimist hageja poolt märgitud summas. Samuti ei pidanud maakohus põhjendatuks kostja väiteid kulu suuruse osas ning leidis põhjendatult, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja kulu oleks pidanud olema väiksem. Ringkonnakohtul puudub alus seda järeldust muuta ja nõustub maakohtu põhjendustega, neid kordamata. 8 2-18-14264
24. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kasutusloa puudumine oli või pidi olema hagejale teada juba müügilepingu sõlmimise ajal, kuna see informatsioon oli nähtav avalikust registrist ning tulenevalt ka sellest, et pooled teostasid müügitehingule enne selle sõlmimist due diligence`i. Avalikus registris oleva informatsiooni olemasolu ei muuda lepingus antud kinnitusi. Teisisõnu ei saa lepingu pool anda lepingus ebaõiget informatsiooni ja lähtuda seejärel sellest, et rikkumise kõrvaldab muul viisil õige informatsiooni saamise võimalus. Samuti ei ole kostja selgitanud, kuidas oleks hageja saanud due diligence`i teostamisest teada saada, et tootmishoonel kasutusluba puudub. Hageja väitel teostati see üksnes finantsilise poole kontrollimiseks dokumentide põhjal, mitte tootmishoonete nõuetelevastavuse hindamiseks. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et hageja pidi due diligence`i teostamisest tulenevalt teadma kasutusloa puudumisest.
25. Kostja väitel jättis maakohus arvestamata, et müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud tootmishoone veel terviklikult valmis ja seetõttu ei saanudki sellel kasutusluba olla ning antud asjaolust pidi hageja olema teadlik. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga. Maakohus on otsuses käsitlenud kostja sellekohast väidet ja on kolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et tootmishoone täiendavast finantseerimise vajadusest ei saanud järeldada hoone kasutusloa puudumist.
26. Kostja leiab, et tulenevalt hageja poolt tootmishoone jahutussüsteemi ümberehitusest pidi hageja nagunii taotlema uut ehitusluba ja ka kasutusluba, mistõttu ei omanud tähtsust, kas hoonel oli müügilepingu sõlmimise hetkel kasutusluba olemas või mitte. Pealegi ei ole kostja väitel hageja kuni tänaseni hoonele kasutusluba taotlenud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja sellekohased väited asjakohatud. Ostja edasised plaanid omandatud asja suhtes ei välista asja müüja kohustust anda selle asja kohta tegelikkusele vastavat informatsiooni. Kostja on pealegi kinnitanud müügilepingu punktis 6.2.15, et kõik load äritegevuse jätkamiseks, nagu seda praegu tehakse („as it is currently conducted“), on olemas (I kd tl 8-13). Seega võis hageja sellest kinnitusest järeldada, et lepingu sõlmimise hetkel on hagejal võimalik äritegevust jätkata, nii nagu see toimub.
27. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et käesoleval juhul on alust kohaldada VÕS § 139 lõiget
28. Hagejast tulenevatel asjaoludel ei ole kolleegiumi hinnangul hagejale kahju tekkinud. Olukorras, kus kostja andis müügilepingus kinnituse, et kõik vajalikud load äritegevuse jaoks on olemas, ei pidanud ta loa olemasolu kontrollima avalikust registrist. Samuti on käesolevas asjas tuvastatud seos kasutusloa saamise ja hageja poolt tehtud kulutuste osas. Hageja poleks pidanud neid kulutusi tegema kui hoone vastaks tuleohutuse nõuetele.
29. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei ole põhjust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus oleks pidanud võtma arvesse hagi rahuldamise proportsiooni ja vastavalt kulud jaotama. Maakohus jaotas menetluskulud õigesti lähtudes TsMS § 163 lg-st
30. Nimetatud säte näeb ette hagi osalise rahuldamise korral kohtu õiguse jaotada menetluskulud võrdsetes osades, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Tegemist on kohtu diskretsiooni ehk kaalutlusotsustusega (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes siis, kui kaalutlusõiguse piire on ületatud. Maakohus on põhjendanud, et sellise jaotuse tingib hagi osaline rahuldamine. Arvestades hagi rahuldamise ulatust on selline jaotus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud. 9 2-18-14264 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
31. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
32. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esitas 03.12.2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 3 192 eurot (käibemaksu ei lisandu). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 22,8 tunni ulatuses tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta), millele lisandub kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu 2 tundi, menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tundi ja 04.12.2020 toimunud kohtuistungil osalemine 1 tunni ja 38 minuti ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja teostanud järgmised menetlustoimingud: kohtuotsuse analüüs 1 tund, ekiri kliendile ülevaatega otsusest 1 tund; kõne kohtule apellatsioonkaebusega esitamisega seoses 0,4 tundi; apellatsioonkaebusega tutvumine 2,5 tundi; kliendile ülevaate saatmine apellatsioonkaebusest 1 tund; kliendiga nõupidamine 1,2 tundi; kliendiga kohtumine apellatsioonkaebuse esitamise osas 1 tund; auditi kohta selle koostjale e-kirja saatmine 0,5 tundi; apellatsioonkaebuse vastuse koostamine kokku 14,2 tundi. Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu, leides, et need on kohati ülepaisutatud. Kostja hinnangul ei ole apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kulunud aeg 14,2 tundi põhjendatud olukorras, kus hagejat esindas maakohtus sama lepinguline esindaja.
33. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetlustoimingud on osaliselt põhjendatud. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et arusaadavalt on hageja ajakulu suurenemise põhjuseks olnud kostja apellatsioonkaebuses esitatud uute väidete hulk. Kostja pidi arvestama sellega, et sellises mahus uute väidete esitamisega, tekib vastaspoolel vajadus neile reageerida ja oma tagala kindlustamiseks ka taotlused esitada. Ehkki nõustuda tuleb sellega, et hagejal on tulenevalt kostja apellatsioonkaebusest olnud vajalik teha suur hulk täiendavat tööd, ei ole see siiski hageja poolt märgitud ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus ei leia, et apellatsioonkaebusele vastamiseks tulnuks kulutada kokku 14,2 tundi. Arvestades kostja väidete mahtu ja hageja poolt esitatud vastuseid, on põhjendatud ajakuluks ringkonnakohtu hinnangul 10 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud nõuda menetlusosalise ja tema esindaja vahelise suhtluse kulude hüvitamist (vt Riigikohtu 27.11.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-18-10073/22, p 22). Seega tuleb hageja ajakulust maha arvata suhtluseks kliendiga kulutatud 4,2 tundi. Samuti on selgusetu, mis apellatsioonkaebusega seotud kõnet koostas 12.05.2020 hageja kohtule, kulutades selleks 0,4 tundi. See kulu tuleb samuti hageja lepingulise esindaja ajakulust maha arvata. Ülejäänud menetlustoimingutele hageja lepingulise esindaja poolt kulutatud aeg on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Kokku on seega hageja põhjendatud menetluskulu suuruseks 18 tundi ja 8 minutit. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 140 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul, arvestades asja keerukust ja keskmist mahukust, TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud.
34. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 2 538,67 eurot (käibemaksu ei lisandu). (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 10