← Eesti

2-17-19258/17

Obsah (8)§ 78§ 1041§ 113§ 197§ 200§ 115§ 198§ 67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mai 2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-19258 Tsiviilasi XXX ´u hagi E

) § 78 lg 1 järgi kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest.

§ 78

lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest.

§ 1041

kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Vaidlustatud ei ole seda, et hageja poolt osundatud arved on võlgnikule esitatud ja kostjad ei ole tõendanud, et võlgnikule vastavaid teenuseid ei ole osutatud. Seega on tegemist võlgniku eest kohustuste täitmisega, mille tagajärjel võlgnik vabanes kohustustest. Kuna on tegemist alusetu rikastumisega, siis hagejal on õigus tulenevalt

§ 1041nõuda tema tehtud kulutuste hüvitamist.

Hageja kasutas seadusest tulenevat võimalust nõuda võlgniku kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist esitades vastava nõudeavalduse 18.08.2017 pankrotimenetluses. Kuna kohus peab põhjendatuks hageja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel, siis alternatiivnõudena esitatud käsundita asjaajamise eelduste täitmist kohus analüüsima ei hakka. Seega tuleb tunnustada hageja nõuet Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 5355,57 eurot. Viivisenõue Hageja on nõudeavalduses esitanud ka viiviste nõuded ja hagiavalduse p-s 2.8 märkinud, et 5355,57 eurole (st põhinõudele) lisanduvad sissenõutavaks muutunud seadusjärgsed viivised enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Sisuliselt olevat võlgnik hageja poolt toimunud kohustuste täitmise tõttu rikastunud vastava summa ulatuses. 3 2-17-19258 Hageja ei ole võlgnikule enne pankroti väljakuulutamist oma nõuetest teatanud – võlgnik sai nõuetest teada alles 18.08.2017, mil hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 113

lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja esitas oma nõude 18.08.2017 ehk pärast pankroti väljakuulutamist. PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega viiviste arvestus võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Kuna hageja teatas oma nõudest võlgnikule peale pankroti väljakuulutamist, siis viiviste arvestamist ei ole toimunud. Seega ei lisandu põhinõuetele viiviseid. Seega ei ole hageja nõuded viivise osas põhjendatud ning kohus jätab need rahuldamata. Tasaarvestus

§ 197

lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama § lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

§ 200

lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväide. Riigikohus on selgitanud kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-00 mida kohus peab tegema, kui kohtumenetluses esitatakse vastuväide seoses teostatud tasaarvestusega: „Kui nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld, siis jätab kohus tasaarvestatud summa sissenõudmiseks esitatud hagi rahuldamata”. Riigikohus leidis 4.01.2012 lahendis 3-2-1-129-11, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (Riigikohtu

  1. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10 ja
  2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17). Seega, kui kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Kohus käsitleb tasaarvestust esmalt hageja põhinõude osas. Hageja põhinõude tasaarvestus Hageja soovib nõude tunnustamist summas 5605,28 eurot, mis ei ole pandiga tagatud, teises rahuldamisjärgus pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 mõistes. Põhinõue on 5355,57 eurot, millele lisanduvad sissenõutavaks muutunud seadusjärgsed viivised kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni.

§ 115

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, 4 2-17-19258 välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja II esitas tasaarvestuse avalduse, milles tasaarveldas hageja nõuded ning hageja poolt kostjale II tekitatud kahju hüvitamise nõuded 5 605,28 euro ulatuses. Tasaarvestuse tulemusena jääb võlgnikul nõue hageja vastu 401 834,98 eurot. Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihaldur on tuvastanud, et Baram Bangkalan OÜ on perioodil 1.01.2006 – 31.12.2016 välja võtnud sularaha kokku summas 368 940,26 eurot alljärgnevalt:

  1. 1.01.2006 – 31.12.2007.a 123 000 krooni, so 7 861,13 eurot;
  2. 1.01.2008 -31.12.2009.a 694 000 krooni, 44 354,69 eurot;
  3. 1.01.2010-31.12.2011.a 561 000 krooni, so 35 854, 44 eurot ja 23 755 eurot, kokku 59 609,44 eurot;
  4. 1.01.2012- 31.12.2013.a 98 040 eurot;
  5. 1.01.2014- 31.12.2014 .a 62 325 eurot;
  6. 1.01.2015- 31.12.2015 .a 69 000 eurot;
  7. 1.01.2015- 31.12.2015 .a 27 750 eurot. Samuti leidis pankrotihaldur, et juhatuse liige on teinud endale alusetuid tagasimakseid 2016.a aastal summas 23 000 eurot ja 2014.a-2015.a 8000 eurot. Hageja kui võlgniku juhatuse liikme valduses ja kasutuses oli võlgniku sularaha lisaks eeltoodule veel vähemalt 12 500 euro ulatuses. Nimelt sõlmisid võlgnik müüjana (keda esindas hageja) ja Kaidi Freitok ostjana 22.09.2016 kinnistu müügilepingu (edaspidi leping), mille esemeks olid Tiigi, Mõisa ja Tiigimõisa katastriüksused (lepingu p 1.1). Nimetatud lepingu punkti 2.1 kohaselt on lepingu eseme ostuhind 12 500 eurot, mis oli müüjale tasutud sularahas enne lepingu sõlmimist ja mille saamist hageja lepingu punktis 2.
  8. kinnitas. Hageja kinnitas Harju Maakohtule 11.08.2017 tsiviilasjas nr 2-17-5877 vande all antud ütlustes: „Kaidi Freitok oli eelnevalt käinud Tiigi, Mõisa ja Tiigimõisa kinnistutel ning soovisin talle need kinnistud ära müüa. Hindamisakte ei tellinud. Maksti sularahas. Sularaha maksti Tarmoprojekti kassasse. Mingi osa raha eest maksti arveid ja mingi osa jäi minu kätte. Minu kätte jäi 7 000 eurot. Ma saan selle raha halduri arvele kanda järgmisel kuul.“ (11.08.2017 tsiviilasjas nr 2-17-5877 võlgniku vande andmise protokoll, teise lehekülje lõpus). Lubatud 7000 eurot kandis XXX Baram Bangkalan OÜ (pankrotis) kontole 23.08.
  9. Ülejäänud summa 5500 eurot on üle andmata. Hageja ei ole tõendanud, et võlgniku poolt katastriüksuste müügist saadud raha eest tasuti arveid. Ka ei ole oluline, et hageja oleks oma kontole pidanud tegema eelnevalt sularaha sissemakse. Seega piisab tasaarvestuseks ainuüksi katastriüksuste müügist saadud sularaha väljaandmise nõudest. Kohtu hinnangul on kostja II nõue tõendatud ning tasaarvestatav. Kohtuvaidluse käigus teise isiku hagile esitatud tasaarvestuse avaldus ja sellega kaasnev vastuväide, mida tehakse juhuks, kui kohus teise poole nõude rahuldab, ei ole tingimuslikuks tasaarvelduseks

§ 198tähenduses.

Kui hageja nõue tõepoolest eksisteerib, loetakse see alates tasaarvelduse avalduse jõustumisest tasaarveldatuks, kui aga hageja nõue tegelikult puudub, ei ole käesoleval avaldusel õiguslikke tagajärgi. Kohtuvaidluse käigus teise isiku hagile esitatud tasaarvestuse avaldus ja sellega kaasnev vastuväide, mis tehakse juhuks, kui kohus teise poole nõude rahuldab, ei kujuta endast teise isiku nõude tunnustamist või võlatunnistust. (vt P.Varul jt, Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 981). 5 2-17-19258 Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-95-11 sedastanud, et PankrS § 99, ega muud pankrotiseaduse sätted, ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestusavaldust (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 13). Seega on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks

§ 197järgi.

Nõuete tasaarvestamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu

  1. mai 2016 otsus 3-2-1-30-16,
  2. veebruari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10;
  6. novembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1126-13, p 12;
  8. märtsi
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 29).

§ 67

lg 1 kohaselt kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea ülejäänud võlgnikud kohustust täitma. Sama kehtib täitmise asendamise, hoiustamise või tasaarvestuse korral. Kuivõrd kostja II on hageja põhinõude õigustatult ja põhjendatult tasaarvestatud, jätab kohus hageja põhinõude osas hagi rahuldamata. Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud, et hageja ja kostja vastastikused nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld, mistõttu jätab kohus pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamiseks esitatud hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. 6 2-17-19258 Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.