Obsah (7)

§ 309§ 181§ 126§ 314§ 315§ 306§ 175

1-20-5819 KOHTUOTSUS EESTI fVABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. märts 2021, Pärnu kohtumaja Kriminaalasja number 1-20-5819 (19267000300) Kohtukoosseis kohtunik Indrek

§ 309lg 2, § 311 – 312, § 314, § 315 lg 4, § 181 lg 1 kohus otsustas: 1. Õigeks mõista E. S. kogu esitatud süüdistuses Kar

S § 121 lg 1 järgi. 1 1-20-5819

1. Menetluskulud 2.
2. Rahuldada õigeksmõistetud E. S. lepingulise kaitsja menetluskulu hüvitamise taotlus täies ulatuses. Eesti Vabariigil (s.o Rahandusministeeriumi kaudu)

§ 181lg 1 alusel hüvitada kohtuotsuse jõustumisel E.

S. tema valitud kaitsjale makstud tasu summas 840 (kaheksasada nelikümmend) eurot. 2.2.

§ 181

lg 1 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses osalemise eest summas 120 eurot.

1. Tsiviilhagi ei ole esitatud.
2. Tõkendit ei ole kohaldatud.
3. Asitõendid Jätta

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde DVD-R plaat T.

L. poolt tehtud videosalvestistega (tl 22). 6.

§ 314

p 51 alusel kustutada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile 08.05.2019 saadetud ja riiklikusse DNA-registrisse kantud andmed. 7. Kohtuotsus saata kohtumenetluse pooltele ning jõustumisel Rahandusministeeriumile riigi kanda jäänud menetluskulude tasumise korraldamiseks ja Eesti Kohtuekspertiisi Keskusele DNA-registrisse kantud andmete kustutamise korraldamiseks. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse resolutiivosa teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid

§ 315

lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

1. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Samuti menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse kuulutamisest esitada 7 päeva jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude osas või koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15). Kannatanul on kaebeõigus ulatub ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni (Riigikohtu 27.12.2019 otsus asjas nr 1-18-3901). Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine: 03.03.
2. Tähtaegselt apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav: alates 24.03.2021 Pärnu Maakohtu Kuninga tänava kohtumaja kantseleis. 2 1-20-5819 ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK E. S. on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 15.03.
3. a kella 16:19 paiku Pärnumaal X, viibides X kinnistu piiril, viskas tahtlikult eelneva sõnavahetuse käigus X kinnistu piiril seisvat T. L. punast värvi telliskivi tükiga vastu paremat säärt, põhjustades oma sellise tegevusega T. L. füüsilist valu. Seega E. S., teisele inimesele valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, pani tahtlikult toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil uuritud tõendid: 1) kannatanu T. L. 19.02.2021 kohtuistungil antud ütlused (protokoll lk 3-9); 2) süüdistatava E. S. 19.02.2021 kohtuistungil antud ütlused (protokoll lk 11-16); 3) DVD-R plaat T. L. poolt tehtud videosalvestistega aastast 2017, 2018 (2 salvestist) ja 15.03.2019 (2 videot kuriteosündmuse päevast) (tl 22); 4) 31.03.2019 süüteoteate vorm (tl 25-26); 5) 10.04.2019 kannatanu ülekuulamise protokolli juurde vormistatud joonis (tl 27); 6) 02.08.2019 riigi õigusabi andmise määrus (tl 29); 7) 15.08.2019 riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise määrus (tl 28); 8) 08.05.2019 DNA-proovi ja sõrmejälgede kaardi edastamise saatekiri (tl 30); 9) karistusregistri väljatrükk seisuga 19.02.2021 (tl 34); 10) tõend isiku maksustatava tulu kohta (tl 32-33). 03.03.2021 kohtuistungil prokurör nõudis E. S. esitatud süüdistuses süüdimõistmist ja karistamist KarS § 121 lg 1 järgi rahalise karistusega 75 päevamäära, s.o. 1017 eurot. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel rahalist karistust täitmisele mitte pöörata, kui süüdlane ei pane 1a katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kaitsja ja süüdistatav taotlesid õigeksmõistvat kohtuotsust. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et E. S. süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud. E. S. süüdistatakse KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. KarS § 121 lg 1 kohaselt karistatakse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Süüdistuse järgi tuleb kohtul seega tuvastada, kas: 1) E. S. viskas kannatanut telliskivi tükiga vastu paremat säärt (tegu); 2) kannatanu tundis süüdistatava tegevuse tagajärjel valu (tagajärg); 3) süüdistatav realiseeris objektiivse koosseisu tunnused vähemalt kaudse tahtlusega; 4) puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et süüdistatav ja kannatanu on pikaajalised naabrid, kelle omavahelised suhted on äärmiselt halvad ja et 15.03.
4. a toimus naabrite 3 1-20-5819 vahel järjekordne konflikt. Küsimus on selles, kas nimetatud kuupäeval viskas E. S. kannatanut telliskivi tükiga vastu paremat säärt, põhjustades sellega kannatanule valu. Viskamise faktis vaidlus puudub, vaidlus on üksnes selles, kas kivi lendas piisavalt kannatanu suunas ja kas kivi üldse tabas kannatanut. E. S. ütluste järgi ta ei tahtnud kannatanule pihta visata, vaid sisuliselt tõrjuda kannatanut, et ta saaks oma kinnistul rahus tööd teha. Konkreetselt sündmuse toimumise päeva kohta on kohtule uurimiseks esitatud neli tõendit – kannatanu ütlused, süüdistatava ütlused, kannatanu salvestatud video sündmusest ning süüteoteate vorm. Kannatanu ja süüdistatava ütlused toimunu osas on omavahel vastuolulised – kannatanu sõnade kohaselt läks ta kannatanu tegevust filmima, et fikseerida väidetavat seadusvastast tegevust ning edasi toimus kõik selliselt nagu on süüdistuses avaldatud. Süüdistatava sõnade kohaselt tahtis tema oma maa peal teed parendada ning seda tegevust käis kannatanu korduvalt segamas, teda filmimas. Süüdistatava sõnade kohaselt ta kannatanu pihta ühtegi kivi ei visanud. Seega on süüdistatava ja kannatanu ütluste puhul tegemist sõnasõna-vastu olukorraga. Kuivõrd kannatanu on jäädvustanud sündmuse toimumise videosalvestisena, milles ei ole näha kiviviske tabamust, tuleb kohtul hinnata, kas E. S. pani süüdistuses kirjeldatud teo toime või ei.
5. Nimetatud 15.03.2019 videosalvestiselt nähtub, et kannatanu T. L. kõnnib üle heinamaa, lähenedes E. S. ning küsib: „Kaua sa seda sodi vead siin?“. Videolt nähtuvalt E. S. toimetab aga oma maa peal ning paneb teeäärde maha kive. Esiti ei tee E. S. T. L. pöördumisest välja, vaid toimetab edasi, kuid T. L. küsib täiendavalt: „Kas sa arvad, et võid siin niimoodi igalt poolt kaevata lihtsalt?“, mida ta kordab veel, kuni lõpuks E. S., ärritunult, tahab teada, et kas see on üldse tema maa, et ta sinna passima tuleb. Järgneb sõnelus, E. S. on ärritunud ning tema olekust võib iga objektiivne inimene välja lugeda soovi, et T. L. lahkuks, kuna E. S. sõnutsi see ei ole tema asi, mida E. S. oma maa peal teeb. T. L. aga ei lahku, pigem aina läheneb süüdistatavale ja kordab, et selline tegevus ei ole õiguspärane, mida E. S. teeb. Ühel hetkel võtab E. S. maast midagi (ilmselt kivi, kuid videolt üheselt seda ei nähtu) ning teeb T. L. suunas viskeliigutuse, mille tõttu T. L. taganeb ning ütleb: „Aia, sa loobid kive lihtsalt!“, millele E. S. vastab: „Loobin jah!“. Ühtlasi palub E. S. ärritunud toonil veel kord T. L. minema minna, küsides, miks ta teda kogu aeg ahistab. T. L. endiselt ei lahku, läheb hoopis uuesti süüdistatavale lähemale, seejärel eemaldub ning filmib põllu peal maas olevat punast telliskivi tükki, mille kohta avaldab, et sellise kiviga oleks võinud konkreetselt teist inimest vigastada. Kannatanu endiselt ei lahku, pärast tema suunas kivi viskamist, vaid läheneb veel kord süüdistatavale, et tema toimetamist filmida ja seejuures avaldada oma arvamust tegevuse lubatavuse osas. Süüdistuse kohaselt viskas E. S. tahtlikult eelneva sõnavahetuse käigus X kinnistu piiril seisvat T. L. punast värvi telliskivi tükiga vastu paremat säärt, põhjustades oma sellise tegevusega T. L. füüsilist valu ning kohtul tuleb hinnata, kas viidatud videosalvestiselt selline tegevus ja tagajärg ka nähtub. Kohus, olles videofaili analüüsinud, on seisukohal, et ei nähtu. Selge on see, et E. S. võtab maast eeldatavasti kivi ning teeb sellega T. L. suunas viskeliigutuse. Küll aga ei nähtu videolt telliskiviga vastu paremat säärt tabamist ning videolt nähtuvast ei saa järeldada ka seda, et T. L. oleks kiviga tabamise tagajärjel haiget saanud ja seda alljärgnevatel põhjustel: 1) juba eluliselt ei ole usutav, et kui kannatanut äsja kiviga tabati ja ta sellise tegevuse järel haiget sai, ta mitte ei lahku, vaid läheneb veel korduvalt süüdistatavale ning jätkab tema suunal etteheiteid kivide ladustamise, mitte tema pihta viskamise ning 4 1-20-5819 valu tekitamise osas. Selline käitumine ei ole ratsionaalne ja adekvaatne – enese alalhoiuinstinkt peaks igal inimesel olema piisavalt tugev, et füüsilise ründamise korral isik kas taganeb või asub end aktiivselt vastu kaitsma; 2) seejuures ei anna selgust ka kannatanu ja süüdistatava kohtus antud ütlused, kuivõrd need on omavahel diametraalses vastuolus ning seega tuleb lähtuda videofailis nähtuvast; 3) kannatanu hüüet „Aia!“ tuleb mõtestada teisiti kui kuulduste tõendit. Videost on selgelt nähtav kannatanu provotseeriv käitumine ehk see, et ta ootab, et süüdistatav kaotaks n-ö lõpuks närvid ja seega võib „Aia!“ hüüatus olla seotud sellega, et saada kunstlikult inkrimineerivat materjali E. S. vastu. Kohtul puudub alus kahelda E. S. ütlustes selle kohta, et kannatanu on prokuratuurile esitanud üksnes viimase sündmuse toimumise päeval tehtud video. Süüdistatava väitel oli ka eelnevaid videoid, mida ei esitatud ja esitati vaid see, kui E. S. oli juba igati ärritatud. Eeltoodule viitavad tegelikkuses ka kannatanu ütlused, et kannatanu oli väidetavalt teinud kõne ja uurinud vastavalt ametkonnalt E. S. tegevuse seaduslikkust (pole teada, kuidas ja mis vormis ta seda tegi ja millistele küsimustele mis vastused sai). See kinnistu osa, kus E. S. aga teed parandas, asus kannatanu majast kaugel, seega oli ta eelnevalt käinud uurimas (kinnitab E. S. väidetud võimalikku filmimist varasemalt) ja seejärel tagasi tulnud, et avaldada E. S. ärritaval viisil seisukoht (väidetavalt üle küsitud teatud ametkonnalt äsja nähtud tegevuse kohta) E. S. tegevuse osas; 4) kannatanu kasutatud sõna „Aia!“ ei anna ka üheselt kinnitust sellest, et kivi teda kindlasti tabas ja tema hüüe „Aia!“ oli tingitud just valuaistingust, vaid võib olla seotud ka psühholoogilise reaktsioonina viske faktile. Selline reaktsioon võib antud situatsioonis esineda ka siis, kui inimene ehmub. See on esmane reageering ka täiesti tavalises elulises olukorras, millises ei ole valu saamine mingil viisil tagajärjena võimalik; 5) videolt on näha seega üksnes viske sooritamine ning sellele kannatanu järgnev reaktsioon, kuid tõsikindlalt vastu paremat säärt kiviga tabamist ning selle tulemusena valu tundmist jaatada ei ole võimalik. Kaitsja on kaitsekõnes toonud välja ka võimaliku hädakaitseseisundi esinemise – kuigi käesolevalt ei ole süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemine ja selle tagajärgede saabumine kohtu hinnangul üldse tõendamist leidnud, ei oleks ka hädakaitseseisund kohtu hinnangul välistatud, kuivõrd kannatanu sekkumine E. S. eraellu on 15.03.2019 videosalvestiselt nähtuvalt üsna intensiivne ja ta rikub E. S. kodurahu ning kodu puutumatust kui õigushüve. Iseenesest on hädakaitseseisundi tekkimine võimalik ka selliste õigushüvede ründe vastu, mis ei ole karistusõiguslikult kaitstud. Samas PS § 19 lg-s 2 sätestatud solidaarsuspõhimõte nõuab, et isiku hädakaitseõigus taanduks, kui selle täismahus realiseerimine tooks kaasa õiguste kuritarvitamise ja talumatu sotsiaaleetilise konflikti. Sellest tulenevalt on nt väheohtlike õigusvastaste rünnete puhul nõutav, et kaitsja, vaatamata KarS § 28 lg-le 3, väldiks rünnet või piirduks üksnes mõõdukate (ründajat säästvate) kaitsevahenditega (RKL nr 3-1-1-111-04 p 11, 15). Maakohus leiab, et isegi, kui oleks tuvastatud E. S. tahtlus kiviviskega tõrjuda, ja isegi, kui see väike kivi kannatanut ähvardas või isegi tabas, siis arvestades kannatanu provotseerivat käitumist ja E. S. põhiõiguste rikkumise intensiivsust, ei 5 1-20-5819 saa välistada, et selline ründe tõrjumine ka vabastaks E. S. süüdimõistmisest. Kahtlusteta ei saa välistada, et kannatanu kandis piisavalt paksu riietust nagu viitas E.S. Lähemalt hädakaitseseisundit ei pea kohus siiski käesoleva asja raames vajalikuks analüüsida, kuivõrd eelnevale tuginevalt ei ole E. S. poolt talle etteheidetava teo toimepanemine kahtlusteta tõendatud, s.t, et kivivise oli suunatud reaalselt kannatanu tabamiseks ja see kivi ka teda tabas. E. S. oli subjektiivsest küljest kivi viskamise kaudu tahtlus tõrjuda kannatanut, et ta laseks tal oma kodus tööd teha.
6. Kuivõrd E. S. siiski viske sooritas, on asjakohane analüüsida, kas tegemist võis olla KarS § 121 lg 1 katsega. Ka selles on kohus seisukohal, et KarS § 121 lg 1 katsega tegemist ei olnud, kuivõrd täidetud ei ole subjektiivne koosseis – antud olukorras ei saa lugeda tõendatuks E. S. tahtlust T. L. valu tekitamiseks. Eelnevalt analüüsitud videofailist on objektiivse kõrvaltvaataja jaoks selge, et E. S. tahtlus on suunatud sellele, et T. L. lahkuks ja laseks tal oma maa peal oma asju rahus ajada. Ta tahab lihtsalt rahus oma kodus töötada ning sellist soovi T. L. järjekindlalt eirab, E. S. rahule jätmata. Asjaolu, et E. S. soovis üksnes enda segamise lõpetamist ja tema minemaajamist, tuleb välja ka süüdistatava kohtus antud ütlustest: „Esimene kord ei seganud mind see üldse. Ta rääkis küll, aga ma ei teinud sellest välja ja tegin oma tööd. Teist korda seletas veel ja ma ütlesin, et ei taha rääkida, hoidku eemale, mis sa segad mind. Kolmas kord tuli uuesti samamoodi aparaat pea kohal, edasi tagasi. /…/ Ja edasi? Siis ma võtsin need väikesed kivid, veel enne ütlesin, et kao ära siis või midagi, et teda eemale lükata, et mis ta tuleb mind segama. Ikka filmis. Pihta ma ei visanud talle ühtegi kivi.“ (19.02.2021 kohtuistungi protokoll lk 12). Ühtlasi on E. S. selgesõnaliselt avaldanud, et: „Ei, kuritegu ei taha, aga ma tahan, et ta mind ei segaks ega minu õue ei tuleks. Ma teen oma teed. Iga üks teeb kodus oma tööd ja võõras ei tule sinna.“. (19.02.2021 kohtuistungi protokoll lk 14). Süüdistatava sellised ütlused on siirad ja selline soov on ka igati inimlik ning mõistetav – mitte keegi ei soovi, et teda tema enda kodus keegi võõras pidevalt filmiks, segaks, uuriks, mida ta teeb ja teeks alusetuid provotseerivaid etteheiteid. Ainuüksi juba pidev filmine on provotseeriv antud kontekstis, arvestades ka seda, et kannatanu käis korduvalt E. S. tegevusi häirimas. Antud filmine on provotseeriv ka seetõttu, et kannatanu on esitanud varasemate aastate kohta samuti videomaterjali prokuratuurile, mis esitati kohtule, kus on olnud samane tegevus – E. S. filmimine viimase kinnistul. E. S. soov saada rahu omaenda maa peal oma asjatoimetusi ajades on kaitstud ka tema põhiõigusega omandi ning kodu puutumatusele PS § 32 ja § 33 järgi. Seejuures ei ole asjas tähtsust T. L. avaldatud hinnangul E. S. tegevuse õigusvastasusele – selline kivide ladustamine E. S. enda kinnistule ei mõjutanud otseselt T. L. heaolu, elu ega tervist mingil viisil ning olles õiguskuulekas kodanik, olekski piisanud olukorra fikseerimisest ning sellisest tegevusest vastavale ametkonnale teatamisest. T. L. ei saa minna ise olukorda lahendama, tülitades ja segades oma naabrit tema tegevuses, mis kellelegi sel hetkel ka ohtu ei kujutanud. Veel enam – T. L. on ise kohtus andnud ütlustes kinnitanud, et halvad suhted naaber E. S. on juba alates aastast 2010 või 2011 (kohtuistungi protokoll lk 5) ning nimetatud asjaolu arvesse võttes võib T. L. poolset süüdistatava jätkuvat tüütamist pidada pahatahtlikuks, lausa kiusamiseks. Sellises olukorras sooviks igaüks, et teda rahule jäetaks, eriti, kui isik ajab rahulikult oma maatükil oma asju.
7. Samuti ei võimaldaks süüdistuse tekst analüüsida E. S. kiviviset oma naabri suunas kui ähvardamist KarS § 120 lg 1 järgi, kuivõrd süüdistus on väga kitsalt piiritletud – süüdistatav viskas tahtlikult T. L. punast värvi telliskivi tükiga vastu paremat säärt, põhjustades oma sellise tegevusega T. L. füüsilist valu. Selline teokirjeldus süüdistuses ei anna kuidagi 6 1-20-5819 võimalust analüüsida hoopis näiteks tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise koosseisu, kuna süüdistus räägib kitsalt vastu jalga viskamisest ning valu tekitamisest, milliseid tagajärgi käesolevalt aga üldse tuvastatud ei ole. Samuti eelnevas punktis jäi kohus seisukohale, et subjektiivse koosseisu puudumise tõttu ei saa rääkida ka KarS § 121 lg 1 katsest. Puudulikuks jääks tuvastatud asjaolude pinnalt ka KarS § 120 lg 1 subjektiivne koosseis.
8. Tõendina on esitatud ka 31.03.
9. a süüteoteate vorm 15.03.2019 sündmuse kohta, süüteost teatajaks on kannatanu T. L. Esmalt ei anna nimetatud dokumentaalne tõend sisulist teavet sündmuse asjaolude kohta, kuna tegemist on T. L. ütlustega, mille menetleja on dokumendile kandnud, s.o neil ei ole eraldi tõendiväärtust. Küll tuleb möönda, et süüteoteate vormis kajastatu kattub T. L. kohtus antud ütlustega, millele vastanduvad E. S. ütlused ja milliseid ütlusi ei kinnita ka 15.03.2019 sündmustest tehtud videosalvestis. Kohtu jaoks jäävad aga õhku kahtlused sellise süüteoteate esitamise motiividest, põhjustest – nimelt ei pidanud kannatanu T. L. esmalt vajalikuks fikseerida oma paremal säärel esinenud punetust. Arusaadavalt ei olegi iga vigastusega tarvis arsti juurde või haiglasse erakorralise meditsiini osakonda pöörduda, kuid tundub kummastav, et T. L., isikuna, kes kõike telefoni kaameraga jäädvustab – ja mitte üksnes ei pildista, vaid lausa filmib – jättis oma vigastuse kasvõi fotona jäädvustamata. Eeltoodu ei tekita kannatanus kui tõendiallikas usaldusväärsust, sest tekib sisemine vastuolu kannatanu selgitustega, miks ta filmis – et saada tõendeid, kuna varasemad konfliktid olid sõna-sõna-vastu, siis väidetavalt politsei oli soovitanud. Seega jääb vastamata ja tekitab kahtluseid, miks osa tõendeid on siis esitamata – filmimata või fotografeerimata. Kohtul kujuneb neist asjaoludest siseveendumus kõrvaldamata kahtlusest, et foto või videoga fikseerimata tõendid ilmselt ei tõendanuks kannatanu versiooni. Oluline on seegi, et kannatanu videos konkreetselt ka ei öelnud, et ta sai kiviga pihta ja haiget. Kui kannatanu oleks seda teinud, esineks sellise väite puhul ilmselt ka E. S. kuulduste tõend ja seisukoht. Arvestades seda, kuidas kannatanu heitis ette E. S. õigusvastast tegevust, oleks väheusutav, et kannatanu ei oleks asunud ka selles küsimuses E. S. juba videol kuvatu järgi konkreetselt süüdistama ja ründama. Teiseks on kohtu jaoks arusaamatu ja ebausaldusväärsust tekitav süüteoteate esitamise hetk – sündmus ise toimus 15.03.2019, T. L. esitas avalduse süüteo toimepanemise kohta 31.03.2019, s.o enam kui kaks nädalat hiljem pärast sündmuse toimumist. Asjaolust, et tema osas üldse menetlus on alustatud, sai E. S. teada alles siis, kui ta menetleja juurde ülekuulamisele kutsuti (19.02.2021 kohtuistungi protokoll lk 15). Selle kutsega sai süüdistatav muuhulgas teada ka sellest, et ta olevat 15.03.2019 kannatanule kiviga pihta visanud, mida süüdistatav eitab, mida ei tõenda 15.03.2019 sündmusi kajastav videofail ning mis ei ole tõendamist leidnud. Seega, arvestades süüdistatava ja kannatanu vahelisi suhteid juba kümne aasta tagusest ajast, jäävad kohtu jaoks õhku kahtlused selles, et süüteoteate esitamise motiivid võisid olla pahatahtlikud, kantud kättemaksumotiivist vms.
10. Tõendina on asja juurde esitatud ka T. L. videosalvestisi süüdistusest väljapoole jäävatest aegadest – 22.09.2017, 24.05.2018, 14.12.2018, 15.03.2019 varasem aeg enne sündmust. Nimetatud videosalvestised ei tõenda kohtu jaoks enamat, kui asjaolu, et süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted on olnud pikemat aega halvad, milles vaidlust ei olegi olnud. Oluline on tähele panna sedagi, et nii süüdistatav kui ka kannatanu on kinnitanud, et kannatanupoolset filmimist on olnud pidevalt ning seega peab kannatanu 7 1-20-5819 valduses olema ka rohkelt videomaterjali, mille seast on ta saanud teha ise valiku, milliseid ta tõendina asja juurde esitab. Esitatud videod on salvestatud pea kahe aasta jooksul enne käesoleva kriminaalasja aluseks oleva sündmuse toimumist, neil ei ole asjaga mingisugust puutumust ning nendest lähtub üksnes asjaolu, milles vaidlust ei ole – naabritevahelised suhted on halvad juba pikema aja vältel. Lisaks kinnitab see, et sõna-sõna-vastu olukorras selliste suhete pinnalt ja ilma usaldusväärsete objektiviseerivate süüstavate asjaoludega ei ole süüdimõistmine ilmselt võimalik, sest tõendite kogum on napp ja kahtlusi ei saa kõrvaldada.
11. Kokkuvõte Ülaltoodud põhjendustel on maakohus tõendite analüüsil jõudnud seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud E. S. esitatud süüdistuses toodud asjaolud, mis oleksid subsumeeritavad KarS § 121 lg 1 järgi või mõne muu kuriteokoosseisu järgi. Seetõttu tuleb E. S. kogu esitatud süüdistuses õigeks mõista.
12. Menetluskulud

§ 306

lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus küsimuse kriminaalmenetluse kuludest ja sellest, kelle kanda need jäävad. Kohtule on menetluskulude hüvitamise taotluse esitanud E. S. lepinguline kaitsja Paul Järve summas 840 eurot ning kohtueelses menetluses on riigi õigusabi korras määratud kaitsjale hüvitatud tasu summas 120 eurot.

§ 181

lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Kuivõrd E. S. mõisteti käesoleva kriminaalasja süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks, tuleb maakohtul

§ 175lg 1 p-le 1 tuginedes võtta seisukoht E.

S. valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muude menetlusosalise vajalike kulude osas, mis on tekkinud kriminaalmenetlusega. E. S. lepingulise kaitsja esitatud tasutaotluse järgi on E. S. õigusteenust osutatud kokku 7 tundi, tunnitasu suurus on 120 eurot koos käibemaksuga. Arvestades asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas on kaitsja esitanud kaitseakti, osalenud eelistungil ning lisaks 19.02.2021 ja 03.03.2021 kohtuistungitel, peab kohus kaitseülesannete täitmiseks kulunud õigusteenuse mahtu 7 tundi ning kaitsja tunnitasu 120 eurot mõistlikuks ja põhjendatuks. Seega tuleb kaitsja tasutaotlus rahuldada ning kuivõrd E. S. mõisteti õigeks, tuleb

§ 181lg 1 alusel Eesti Vabariigil hüvitada kohtuotsuse jõustumisel E.

S. tema valitud kaitsjale makstud tasu summas 840 eurot. Samuti tuleb Eesti Vabariigi kanda jätta

§ 181

lg 1 alusel määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses osalemise eest summas 120 eurot. 8. Tõkend, tsiviilhagi, asitõendid ja muud menetluslikud küsimused Tõkndit ei ole kohaldatud, tsiviilhagi ei ole esitatud. Asitõendid –

§ 126lg 3 p 1 alusel tuleb kriminaalasja materjalide juurde jätta DVD-R plaat T.

L.poolt tehtud videosalvestistega. Seoses õigeksmõistva otsusega tuleb

§ 314

p 51 alusel kustutada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile 08.05.2019 saadetud ja riiklikusse DNA-registrisse kantud andmed. 8 1-20-5819 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik 9