1-19-8129 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. november 2020, Pärnu kohtumaja Kriminaalasja number 1-19-8129 (17267000899) Kohtukoosseis kohtunik Indre

§ 309lg 2, § 310 lg 2, § 311 – 312, § 314, § 315 lg 4, § 181 lg 1, kohus otsustas: 1.

Õigeks mõista R. L. kogu esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. 1 / 19 1-19-8129

1. Jätta kannatanu S. L. tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot läbi vaatamata. Kohus selgitab, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine kriminaalmenetluses ei välista hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras.
2. Menetluskulud Rahuldada õigeksmõistetud R. L. menetluskulu hüvitamise taotlus täites ulatuses. Eesti Vabariigil (s.o Rahandusministeeriumi kaudu)

§ 181lg 1 alusel hüvitada kohtuotsuse jõustumisel R.

L. tema valitud kaitsjale makstud tasu summas 6600 eurot.

1. Tõkendit ei ole kohaldatud.
2. Asitõendid pakendites nr 1 ja 2 jätta kriminaalasja materjalide juurde. 6.

§ 314

p 51 alusel kustutada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile 05.12.2017 saadetud ja riiklikusse DNA-registrisse kantud andmed. 7. Kohtuotsus saata kohtumenetluse pooltele ning jõustumisel edastada Rahandusministeeriumile riigi kanda jäänud menetluskulude tasumise korraldamiseks ja Eesti Kohtuekspertiisi Keskusele DNA-registrisse kantud andmete kustutamise korraldamiseks. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse resolutiivosa teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Samuti menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse kuulutamisest esitada 7 päeva jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude osas või koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15). Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid

§ 315

lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kannatanul on kassatsiooniõigus ning see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni (Riigikohtu 27.12.2019 otsus asjas nr 1-18-3901). Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine:

1. november kell 10:
2. Tähtaegselt apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav: alates 16.11.2020 Pärnu Maakohtu Kuninga tänava kohtumaja kantselei kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK R. L. on antud kohtu alla süüdistatavana selles, et tema 27.10.2017 Pärnumaal X eramus lõi parema käega ühel korral oma ema S. L. vastu vasakut õlga, mille tagajärjel S. L. hakkas kõikuma, kuid ei kukkunud ning tundis vasakus õlas tugevat valu. Pärast seda torkas S. L. kahe parema käe sõrmega R. L. rindkeresse, misjärel lõi R. L. S. L. uuesti vastu tema vasakut õlga. R. L. tekitas löömisega S. L. füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o pindmise õla- ja õlavarrevigastuse, õla- ja õlavarrekontusiooni. 2 / 19 1-19-8129 Seega R. L., teise inimese tervise kahjustamisega ja samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes, pani toime KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil taotles prokurör süüdistatava süüdi tunnistamist esitatud süüdistuses ja karistamist rahalise karistusega 70 päevamäära ulatuses. Kannatanu taotles hagi rahuldamist summas 500 eurot. Kaitsja ja süüdistatav taotlesid kohtult õigeksmõistvat kohtuotsust. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Arvestades kohtul tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab kohus, et esitatud süüdistus ei ole tõendamist leidnud. R. L. süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. KarS § 121 lg 2 p 2 kohaselt karistatakse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest (lg 1), kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes (lg 2 p 2). Kohtul tuleb seega tuvastada süüdistuse järgi, kas: 1) süüdistatav lõi käega kahel korral oma ema S. L. vastu vasakut õlga (tegu); 2) süüdistatava tegevuse tagajärjel tundis S. L. õlas tugevat valu, tekitades tervisekahjustuse, s.o pindmise õla- ja õlavarrevigastuse, õla- ja õlavarrekontusiooni (teo põhjuslik seoses tagajärjega); 3) esineb teo suunatus lähi- või sõltuvussuhtes oleva isiku vastu; 4) süüdistatav realiseeris objektiivse koosseisu tunnused vähemalt kaudse tahtlusega; 5) puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Käesolevas asjas puudub vaidlus alljärgmistes asjaoludes: 1) R. L., tema elukaaslase ja viimase poja ühelt poolt ja teisalt S. L. omavahelised suhted on pikemat aega väga halvad; 2) R. L. ja S. L. viibisid koos süüdistuses märgitud ajal süüdistuses märgitud kohas; 3) R. L. ja S. L. vahel leidis aset verbaalne konflikt (vaidlus), mida teised isikud pealt ei näinud. Vaidlus on viimases osas aga eeskätt selles, kas lisaks verbaalsele konfliktile läks see ka üle füüsiliseks ründeks, nagu on süüdistuses märgitud ja mille kohta on kannatanu ütlused, või mitte, mille kohta on R. L. ütlused. Seega süüdistuses toodud sündmuse kohta on otsesed tõendiallikad üksnes kannatanu ja süüdistatav. Antud asjas on põhiküsimusteks ühelt poolt kannatanu S. L. ja teiselt poolt süüdistatava R. L. ütluste usaldusväärsus. Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine 3 / 19 1-19-8129 oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Taolises sõna-sõna-vastu-olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama.1 Sealjuures tuleb silmas pidada, et tulenevalt

§-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega, mistõttu kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.2 Maakohus on seisukohal, et arvestades tõendite hindamise printsiipe, ei ole käesolevas asjas olemasoleva tõendikogumi järgi võimalik süüdistuse osas tõstatatud kahtlusi veenvalt ja tõsikindlalt kummutada. Alljärgnevalt maakohus analüüsib asjas olevaid tõendeid. I. Süüdistusest ajaliselt väljapoole jäävad tõendid läbi ajalise telje Kohtupraktika kohaselt ei keela seadus tugineda kõrvuti teiste tõenditega ka tõenditele, mis annavad teavet isiku sellise käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel võib olla seos süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära.3 Allpool on kohtu analüüsi all iseloomustavad tõendid, mis puutuvad eeskätt tõendiallikate usaldusväärsuse ja motiivide, probleemide konteksti ja kujunemise mõistmiseks S. L. ja R. L. vahel läbi ajalise telje. 1.

1. Asitõendi 09.03.2018.a vaatlusprotokoll koos lisaga DVD-plaat (I kd tl 46) Antud tõend tõendab kannatanu ja R. L. pereliikmete vahelist suhtlust ja omavahelist mitteläbisaamist, milles niigi vaidlust ei ole. Kannatanu on näiteks teinud politseile väljakutse ühiselu olmeküsimustes – väidetava uste paugutamise kohta majas. Lisaks sisaldab antud asitõend mitmeid olmelisi vaidlusi ühises majapidamises – vaiba minemaviskamine, tualettruumi koristus jms. 1.
2. PPA poolt
3. aastal S. L. ja R. L. kohta registreeritud väljakutsete kokkuvõtted (I kd tl 46-48) 1 RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-29-09, p 11; RKKKo 3-1-1-114-13 p
4. RKKK täiskogu otsus 3-1-1-10-11 p
5. 3 RKKKo 3-1-1-16-04 p 9,
6. 2 4 / 19 1-19-8129 Esiteks tõendavad nimetatud kokkuvõtted kannatanu korduvaid pöördumisi politseisse ning perekonnasisest probleemset käitumist, mis annavad asjas täiendavat teavet fakti kohta, et kannatanu ja süüdistatava peresuhted on olnud pikaajaliselt väga halvad. Maakohus nõustub kaitsja poolega, et nimetatud tõenditest tõusetub oluline kahtlus kannatanu kui tõendiallika usaldusväärsuse kohta, millest kohus ei saa mööda vaadata, kui kannatanu käitumismustriks on kujunenud alusetute süüteokaebuste esitamise narratiiv. Sellist käitumismustrit ei ole aga süüdistataval. On võimatu kõrvaldada kahtlust süüdistustes, kui asjaoludest nähtub kannatanu suur rahulolematus ja see, et kannatanu ei ole kohkunud ka oma tahtmise mittesaamisel vahendeid valimata süüstada süüdistatavat ka teistes menetlustes alusetult. Sellest kõigest on maakohtu arvates lõppastmes kujunenud välja genees, et menetluste tulemustega mitterahuldumisel võib olla see tipnenud kõige tõsisema alusetu süüdistusega käesolevas asjas. Näiteks on juhtumi 3100,17,0101679 lahendamisel politsei tuvastanud, et S. meeldiks, et elu käiks majas tema ütlemist mööda. Noored ei kuula tema nõuandeid ja õpetusi ning panevad ust liiga valjult kinni (vt ka prokuröri poolt esitatud helisalvestist – tõend nr 4). Samuti nähtub, et politsei on S. L. selgitanud, et selliste väikeste probleemide peale ei saa politseid kutsuda. Politsei on konstateerinud selle juhtumi lahenduse osas, et S. L. väljakutsed tunduvad pigem valeväljakutsetena. Sarnaselt nähtub juhtumi nr 3100,17,0224610 lahendusest (politsei tuvastatust), et perevägivallaga tegemist ei olnud, S. on olmelised probleemid. Kokkuvõtvalt, kõnealuse tõendiga on tõendatud muuhulgas, et S. L. on teinud ohtralt väljakutseid (lisaks tõenditele I kd tl 135-141), millel tegelikult puudub põhjendatud alus. Seega tõend laiemas mõttes näitab, et S. L. on olnud paraku kalduvus avaldada politseile mittetõeseid asjaolusid. 1.
7. Väljavõtted (kokkuvõtted) PPA andmebaasist S. L. ja R. L. kohta registreeritud väljakutsetest alates 02.11.2017 kuni 04.09.2020 (I kd tl 135-141) Tõend puudutab S. L. ja R. L. politseiväljakutseid. Tõendiga on tõendatav omavaheliste konfliktide ning halbade suhete olemasolu nii S. L. ja R. L. kui ka S. L. ja T. V. vahel, aga ka selle kohta, et nii mõneski kohas on politsei tuvastanud, et mingit alust politsei väljakutsumiseks ei ole olnud. Tõend on oluline hindamaks S. L. ütlusi kui tõendiallikat ning tõendiallika usaldusväärsust. Tõendist nähtub, kui paljudel kordadel on S. L. esitanud politseile selgelt ebaõigeid asjaolusid väites, et tema suhtes on kasutatud vägivalda või on hävitatud vara (puid, lilli), mida tegelikult ei ole toimunud (vt näiteks 15.05.2019, 21.06.2019 - 3 väljakutset), 10.11.2019, 27.11.2019, 25.04.2020, 18.06.2020 juhtumid). Kokkuvõtvalt tuleb eeltoodu alusel maakohtul tuvastada, et S. L. on süstemaatiliselt esitanud halvustavaid ja valesid faktiväiteid enda poja ja tema pere kohta. 1.
8. Väärteoasjas 2670,1800,1908 S. L. poolt 04.07.2018 antud ütlused (I kd tl 142) Selle tõendi järgi kannatanu kui tõendiallika ebausaldusväärsust kinnitavad süüdistatava ja tema pere vastu teisedki kannatanu käitumisaktid. 04.07.2018 on andnud S. L. ütlused väärteoasjas. Varasemalt selles väärteoasjas olid S. L. poolt antud ütlused, mis kummutati videosalvestisega. Alles videosalvestise tutvustamise järgselt 5 / 19 1-19-8129 nö paljastatuna - tunnistas S. L. , et on varasemalt andnud menetlejale valesid ütlusi. Seega on S. L. ka ise tunnistanud oma tahtlike valeütluste andmist süüteomenetluses süüdistatava elukaaslase kohta. Maakohus leiab, et see on oluline fakt kogumis, mis näitab kujunenud konteksti. Oluline on, et sõna-sõna-vastu-juhtumitel peab olema kohtu poolt arvesse võetud kõik tõusetunud ja kõrvaldamatud kahtlused. Sõna-sõna-vastu-olukorras peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendiallika uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need isiku süüdi mõistmisel veenvalt kummutama. 1.
9. Pärnu Maakohtu 11.03.2020 otsus väärteoasjas nr 4-20-814 (I kd tl 193-198) Maakohus nõustub kaitsjaga, et nimetatud tõend tõendab samuti asjaolu, et kannatanu S. L. kui tõendiallikas ei ole olnud paljus usaldusväärne, kuna on andnud R. L. ja T. V. seonduvalt tõele mittevastavaid ütlusi. S. L. on kõnealuses väärteomenetluses andnud ebaõigeid ütlusi ja tõenduslikult oluline lõik kohtuotsuse lk 5 on järgmine: „Tunnistajate A. H. ja T. V. ning videosalvestiste põhjal on tõendatud menetlusaluse isiku S. L. poolt kivi maast võtmine ja selle viskamine sõiduki kapotile. S. L. on tegutsenud vastavalt oma teoplaanile, pidades silmas eesmärki kahjustada konkreetset sõidukit. Videosalvestiselt nr 1 on näha, et S. L. läks kindla sihiga kivi juurde, seetõttu ei olnud tegemist spontaanse otsusega tegu toime panna, vaid eesmärgipärase käitumisega rikkuda teise inimese vara. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ja vastulauses on S. L. süüd eitanud ja ajanud süü T. V. peale, mis ei ole leidnud tõendamist.“ Samuti on S. L. oma ütlustes tunnistanud, et suhted läksid pojaga halvaks siis kui poeg koos elukaaslase T. V. hakkas elama samas majas. See tõend kinnitab asjaolu, et S. L. ei ole kohkunud tagasi ametlikes menetlustes ebaõigete kaebuste esitamisest või ütluste andmisest, vahendeid valimata – lavastuslikult võltse olukordi luues poja ja ta elukaaslase vahele konflikti tekitamises valesüüdistusega. Need on püüded suhteprobleeme R. L. perega eskaleerida ametivõimude abiga. S. L. on antud väärteoasjas alles taltunud videolindi ilmsikstulekul. Käesolevas asjas väidetava süüdistuses toodud kuriteosündmuse kohta puudub aga videoülesvõte. 1.
10. Pärnu Maakohtu 31.10.2017 kohtumäärus, 14.12.2018 kohtuotsus ning kohtuistungi 13.11.2018 protokoll tsiviilasjas 2-17-15893 (I kd tl 143-172) Nimetatud dokumendid puudutavad suhete halvenemise põhjust ja algust ning läbi ajalise telje süüdistusse puutuvat konteksti. Tegemist on S. L. sooviga taganeda kinkelepingust (ema kinkis pojale X asuva kinnistu), milline sõlmiti tema ja R. L. vahel. Nimetatud asjaolu on käsitlemist leidnud politsei raportites (politsei on tuvastanud korduvalt S. L. selgituste põhjal, et tema ja teiste majaelanike vahel on probleem seonduvalt pikaajalise varajagamisega – näiteks politseile 24.05.2018, 22.12.2018, 01.05.2019, 15.05.2019, 26.05.2019, 31.05.2019, 27.11.2019, 12.02.2020, 22.03.2020, 11.04.2020, 25.04.2020, 16.05.2020 tehtud väljakutsed, I kd tl 135141) ning millest on rääkinud kohtuistungil S. L. ise, samuti tunnistaja T. V. ja süüdistatav. 31.10.2017 on maakohus teinud määruse selle kohta, et hagi ei ole menetlusse võetud. Maakohus nõustub kaitsjaga, et nimetatud kohtumäärus võis olla ajend, miks oli vaja teha politseile avaldus ja kindlasti saada alustatud kriminaalmenetlus kuriteo ja vägivalla kahtlustuses, et tugevdada hagi alust tsiviilasjas. Seda kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. 6 / 19 1-19-8129 Kohtuotsuses on väga konkreetselt tuvastatud, et hageja hiljem loobus jämeda tänamatuse alusest (kohtuotsuse lk 5). Kohtuistungi protokollist nähtub, et S. L., vaatamata sellele, et talle antakse korduvalt sõna, ei käsitle ühegi sõnaga asjaolusid, mis puudutavad väidetavat kuriteosündmust, R. L. poolt tema ähvardamist, tema suhtes vägivalla kasutamist ja muid väidetava kuriteosündmusega seotud asjaolusid. Kaitsja hinnangul need tõendid kogumis (sh ka kriminaalmenetluse alustamise teatis) viitavad ebausutavusele S. L. ütlustes väidetava kuriteosündmuse asetleidmise osas. Eeltoodud on kaudsed ja iseloomustavad tõendid peamiste tõendiallikate suhtes sõna-sõnavastu-süüdistuse analüüsimiseks. Maakohus on seisukohal, et kannatanu kui tõendiallikas eeltoodu alusel on ilmselt ebausaldusväärne, kuid kui kannatanu kohtuistungil antud ütlused on vastuoludeta ehk piisavalt usaldusväärsed või isegi esineb neid objektiviseerivaid asjaolusid süüdistuse seisukohalt, võivad ka need süüdistusest väljapoole jäävad läbi ajalise telje tekkinud asjaolud taanduda sellise objektiivsuse ees. II. Otseselt süüdistuse sündmuse asjaoludega seotud tõendid 2.
11. Kriminaalmenetluse 03.11.2017 alustamise teatis (I kd tl 41) Selle tõendiga on tõendatud, et kriminaalmenetlus alustati 03.11.2017.a.

§ 193

lg-s 1 on sätestatud – uurimisasutus või prokuratuur alustab kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad käesoleva seadustiku § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud. Arvestades eeltoodut, ei saanud S. L. pöörduda uurimisasutuse poole kriminaalmenetluse alustamiseks enne 03.11.2017.a ning ei ole välistatud, et S. L. poolt politseisse pöördumise ajendiks võis olla asjaolu, et 31.10.2017.a. kohtumäärusega jäeti S. L. hagiavaldus kinkelepingu tühistamiseks käiguta. Nimelt heitis maakohus viidatud tsiviilasjas S. L. muuhulgas ette, et S. L. ei ole nimetanud konkreetseid kuupäevi, millal ja mil viisil on teda kostja poolt füüsiliselt rünnatud, milles seisneb ähvardamine jms (kohtumääruse lk 3). R. L. kinnitusel on S. L. pidevalt üritanud kunstlikult luua aluseid, tugevdamaks enda hagi alust nn jämeda tänamatuse väidetega, tehes korduvaid ja sisutuid politseiväljakutseid. Maakohus nõustub kaitsja hinnanguga, et S. L. poolt uurimisasutuse poole pöördumine alles 6 päeva pärast väidetavat kuriteosündmust (27.10.2017) ja 3 päeva pärast hagi käiguta jätmise määruse tegemist võib kaudselt viidata. Põhjusel, et seda ei ole kohtu hinnangul võimalik ka välistada, et tegelikult 27.10.2017.a kuriteosündmust ei toimunudki ning nimetatud kuupäeval toimunud konflikti/vaidluse järgselt tehtud alusetut politseiväljakutset üritas kasutada S. L. ära oma hagi aluse tugevdamiseks. Prokuröri vastuväide, et menetluse alustamine otsustakse 10 päeva jooksul seaduse järgi, jääb paljasõnaliseks ehk seostamata käesoleva juhtumi asjaoludega, sest kaitsja poolt väidetut ei ole võimalik kahtlusteta kõrvale heita. Prokurör ei ole kõrvaldanud kahtlusi kaitsja väidetes, sealjuures kaitsja osundab konkreetsetele faktidele. Patrullilehel 27.10.2017 fikseeris politsei selle väljakutse tulemi kui tsiviilvaidluse, mitte kui kuriteoteate ja süüdistusaktist on näha (I kd tl 1), et ka kannatanu S. L. kuulati esmakordselt üle just 03.11.2017.a. Seega siit võib kohus eeldada, et menetlus algas esimese menetlustoiminguga just 03.11.2017.a. Prokurör ei ole kõrvaldanud võistlevas menetluses kahtlusi kaitsja konkreetsetes vastuväidetes. 7 / 19 1-19-8129 Maakohus rõhutab, et see seisukoht kujuneb kohtul kogu tõendite kogumile hinnangut andes, sest ka teistest tõenditest tuleb välja, et S. L. on kasutanud ära süüteomenetlusi kättemaksuks ja neid alusetult enda kasuks algatada soovinud. Sellest tõigast tekib kohtul ka siseveendumus, et S. L. ei jätnud kasutamata võimalust ka sel korral - vahendeid valimata - enda hagialuse tugevdamiseks põhjusest sõltumata ja seetõttu on kaitsja poolt püsitatud versioon võimalik. See väide on võimalik, kuna aja vältel on S. L. teinud rohkesti alusetuid pöördumisi politsei poole, mistõttu saab järeldada, et S. L. järjekordset pöördumist algselt ka sisulise kuriteoteatena ei käsitletud. Kohus leiab, et seetõttu on ka võimalik kaitsja poolt osundatud versioon, et S. L. pöördus nt suuliselt uuesti ja seejärel alustati ka menetlus. Lisaks ei ole kohtuistungil kannatanu antud ütluste põhjal võimalik asuda seisukohale, et kriminaalmenetlus sai alguse 27.10.2017, ta vaid ütleb, et ta käis politseis ära, seal tuli M. K. vastu ja tehti protokoll või midagi sellist (I kd tl 78). Kui esmakordne kannatanu ülekuulamine toimus 03.11.2017, on loogiline järeldada, et kuriteoteade või ajend kriminaalmenetluse alustamiseks ilmneski just sellel päeval. Ülal väljendatud siseveendumust kujundab ka asjaolu, et kohus, analüüsides kannatanu kohtuistungil antud ütlusi, jõuab veendumusele, et kannatanu kohtuistungil antud ütlused ei ole samuti usaldusväärsed. 2.2. Patsiendikaart nr 17/41411 (I kd tl 42) Kohus nõustub kaitsja poolega, et väidetava kuriteosündmuse sisu nii alustamise teates, patrullilehel kui ka patsiendikaardil põhinevad kannatanu väidetel. Seetõttu kohus peab eriliselt tähelepanu pöörama, kas ühe ja sama tõendiallika poolt dubleeritavad tõendid saavad ka muid objektiviseerivaid kinnitusi. Prokuröri väitel on nimetatud tõendiga tõendatud, et patsiendil (kannatanu) fikseeriti vigastused ja objektiivne leid. Maakohus nõustub aga kaitsja hinnanguga, et patsiendikaardi järgi ei ole S. L. tuvastatud mingit objektiivset leidu, s.o vigastust, milline oleks olnud tajutav ka oma ala asjatundjale (meedikule). Patsiendikaardilt nähtub vaid S. L. poolt meditsiinitöötajale antud seletus – „Täna löödi vas. rangluu prk., valu“. Kuivõrd uuringu käigus mingeid objektiivseid vigastusi ei leitud (tehti vasaku rangluu otseülesvõte, fraktuuri ei sedastatud), on arst kirjeldanud anamneesi ka ilmselgelt vaid S. L. ütluste põhjal, sest meedik ei ole ju väidetava löömise juues olnud, kätt tõstab või ei tõsta ikka patsient ise – „löödi täna hommikul käega vastu vasemat õlga, valu tõttu käel fn häire, üle 90’ ei tõsta“. Sellest tulenevalt on ka RHK 10-s määratletud diagnoosid tuletatud vaid S. L. paljasõnaliste ütluste põhjal. Tegelikult mingit pindmist õla- ja õlavarrevigastust, õla- ja õlavarrekontusiooni objektiivsete andmete alusel ei tuvastatud. Kaitsja on antud juhtumil asjakohaselt viidanud, et Riigikohtu seisukohtades (RKKKo 3-1-167-10 punktides 10-12) ei ole patsiendikaardil sisalduv teave vägivalda tarvitanud isikute kohta hõlmatud meditsiinitöötaja eriteadmiste ja pädevusega ehk kannatanu sõnad antud dokumendis ei ole tõend

§ 63lg 1 mõttes, mis saaks täiendada kannatanu ütlusi kohtus.

Sisuliselt kajastab see teave kannatanu ütlusi tõendamiseseme asjaolude (teo toimepanijad ja toimepanemise viis) kohta, mille arst kandis patsiendikaardile kannatanu poolt arstile antud seletuse järgi. Oluline on siinkohal, et patsiendikaardil sisalduv teave on eravestluses arstile 8 / 19 1-19-8129 edastatud teave, mis on patsiendikaardi vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse ja arstil menetlusvälise isikuna puudub info, et kahelda ka isiku subjektiivsetes tervisekaebustes. Seega kokkuvõtvalt – patsiendikaardist ei nähtu objektiivset infot mistahes vigastuse olemasolu ja teiste tõendamiseseme asjaolude kohta ning antud patsiendikaart ei saa anda täiendavat objektiivset teavet lisaks kannatanu kohtuistungil antud ütlustele. 2.

1. Patrullileht, kutsung 5279 seonduvalt 27.10.2017.a tehtud väljakutsega (I kd tl 43-44) Ka siinkohal nõustub maakohus kaitsja käsitlusega. Nimetatud tõend ei ole iseseisev tõend vägivalla kui fakti otseseks tõendamiseks, kuivõrd selles sisalduv informatsioon saab taas tuleneda vaid S. L. poolt hädaabinumbrile tehtud kõnes sisalduva väite kirjapanekust patrullilehele. Seda, et informatsioon lähtub ainult kannatanult, kinnitas ka kohtus politseiametnikust tunnistaja A. Õ. Ükskõik kui palju kordi ja millisele dokumendile kirjutada kannatanu paljasõnaline väide, ei oma sellised sama väite üleskirjutused mingit tõendiväärtust lisaks kohtuistungil antud ütlustele. Analoogselt põhjendustega, miks patsiendikaardil märgitud kannatanu ütlused ei saa olla kriminaalasjas tõendiks, ei saa tõendiks olla ka patrullileht. Lisaks eeltoodule - kõnealuses tõendis sisalduvast kirjalikust väitest („Poeg lõi ema“) ei nähtu ka väidetava teo toimepaneku tegelikku aega, kohta, viisi jms tehiolusid. Nimetatud tõend tõendab aga väljakutse aega, mis haakub süüdistusega. Samas patrullilehel on menetlusliku otsustusena ka järeldused, mis on vahetult kohapeal n.ö kuuldustena saadud info põhjal politseiametnike poolt tehtud. Nimelt, see kinnitab kaitsja seisukohta kriminaalmenetluse alustamise teatise osas, sest patrullilehel on tl 44 kirjas, et „/…/lähevad teevad ise vajadusel avalduse/…/“. Seega prokuröri viide, et kriminaalmenetlust alustatakse 10 päeva jooksul, ei ole üldse seostatav ja asjakohane 27nda kuupäeva seisukohast. Antud dokumendi kokkuvõtvast järeldusest ei nähtu, et kohapeal kogetut käsitleti üldse piisava kuriteoteatena 27.oktoobril vahetult S. L. pöördumisele ning sooviti selleks veel eraldi pöördumist. Vähemalt eeltoodud asjaolud prokuröri esitatud tõendis jätavad kaitsja poolt osundatud kahtlused kõrvaldamata, kuna need sellisena järeldustes on kirja pandud. Lõppjäreldustest tl 44 on samuti näha, et patrull ei ole olnud veendunud, et probleem on enamat kui tsiviilvaidlus. 2.
2. 27.10.2017.a hädaabinumbrile 112 tehtud kõne 29.01.2018.a asitõendi vaatlusprotokoll koos lisaga DVD-plaat (I kd tl 45) Maakohus nõustub kaitsja hinnanguga, et ka antud tõendi puhul on objektiivselt tõestatud hädaabinumbrile tehtud kõne toimumise fakt, mitte aga väidetud kuriteosündmus ja selle asjaolud. Olemuslikult on tegemist S. L. poolt esitatud väidetega, mille tõepärasuses on põhjendatud alus kahelda. Vahetult kohale sõitnud patrull patrullilehe järgi tegelikkuses ei tuvastanud piisavat alust, et toime on pandud kuriteo kahtluse vääriline tegu, mis peaks vahetult kaasa tooma ilma täiendava kannatanu avalduseta kriminaalmenetlust algatavad toimingud politsei poolt (lisaks vestlustele). Järelikult kohapeal tajutu ei andnud alust ka S. L. väiteid pidada n.ö kuuluduste tõendida piisavalt usutavaks. Lisaks, kõrvutades seda juhtumi kokkuvõttega I kd tl 47, on politsei märkinud, et füüsilist vägivalda ei olnud. Kui siinkohal peeti silmas, et nende silme all seda ei olnud, siis väide, et tegemist on üksnes tsiviilvaidlusega, kinnitab aga seda, et kohapeal ei tuvastatud kriminaalmenetluse alustamise alusele ja ajendile viitavaid piisavaid asjaolusid. 9 / 19 1-19-8129 Kogumis tuleneb kohtuasja materjalidest (sh I kd tl 47-48 juhtumite kokkuvõtted), et S. L. ütlused ja avaldused R. L. ja teiste pereliikmete suhtes on aastaid (s.o nii enne kui pärast väidetavat kuriteosündmust) olnud korduvalt tõendatult siiski mitte tõesed, sest S. L. on paljukordselt teinud alusetuid politseiväljakutseid. 2.
3. S. K. vastus uurija 07.03.2018 nõudekirjale ja nõudekiri (I kd tl 131-133) Nõudekirjast (07.03.2018) nähtuvalt küsis uurija arst S. K., et milline on S. L. vasaku käe ja vasaku õla seisund olnud enne 27.10.2017.a ja kas S. L. on pöördunud vasaku käe ning vasaku õla trauma või muude kaebustega perearsti poole. Perearsti vastuse kohaselt aga ei leidnud ta infot, et patsiendil oli probleeme vasaku käe ja vasaku õlaliigesega enne 27.10.2017.a. Arst kinnitab (tl 133), et patsient oli vastuvõtul 23.01.2018 ja 06.03.2018 parema õlaliigese valuga, tehti röntgen. Seega nähtub otseselt ülal nimetatud tõendist, et perearst ei ole leidnud infot, et S. L. oleksid tema poole pöördumisel olnud probleemid vasaku käega või vasaku õlaliigesega. Vastupidi, patsient oli 23.01.2018 ja 06.03.2018 vastuvõtul hoopis parema õlaliigese valuga. Arvestades süüdistuses esitatut ja S. L. ütlusi, lõi R. L. väidetavalt kannatanut vastu vasakut õlga. Ütlustes 09.03.2018 väitis kannatanu endal olevat probleemi vasaku õlaga. Samas arstil puudub selline info, kuna ei 23.01.2018 ega 06.03.2018 pole S. L. sellisest probleemist perearstile rääkinud. Vastuolu tekib ka siinkohal kannatanu kohtuistungil antud ütlustega (I kd tl 79), mille kohaselt prokuröri küsimustele vastates ta avaldas: „Jah, läksin perearstile, kuna tema tahtis kogu aeg selle vasaku õla seisundit ka kontrollida, ta oli väga hoolas arst, dr S. K.“. Lisaks sellel samal kohtuistungil aga kaitsja küsimustele vastates (I kd tl 87-88) andis kannatanu ütlusi, et seoses selle vasaku käega ta perearsti poole ei pöördunud, rääkis arstiga sellest vaid telefoni teel. Kannatanu ütlustest tuleb välja, et kuna EMO-s oli ravi määratud, siis perearst sellega ei tegelenud. Seega on ühel ülekuulamisel kannatanu andnud ka omavahel diametraalselt vastuolus olevaid ütlusi. Samuti andis kannatanu ütlusi praeguse vasaku käe seisukorra kohta istungil (I kd tl 79): „Ta ikka enam see käsi ei ole, mis ta oli. Ma pean sellega arvestama, et seda kätt ma ei või väga rakendada, aga parema käega on natukene lihtsam. See nagu paranes kiiremini.“ Kannatanu ütluste kohaselt pärast 27.10.2017 alles paari-kolme kuu pärast sai ta hakata kasutama mõlemat kätt ning samuti ta andis ütlusi: „Esimesed kaks kuud ma kohe hoidsin seda kätt nagu arst soovitas, et ei tohi üldse füüsilist tegevust rakendada, et tuleb täiesti terveks saada. Ma tegin kõike parema käega./…/“ (I kd tl 79). Vasaku käe seisundi kohta on antud istungil ütlus, et praegugi on veel vasak käsi nõrgem, ei taha otsest koormust, teatud liigutustel käib käest krõmsti valu läbi ja siis ei ole see enam nagu oma käsi (I kd tl 80). Kõnealused tõendid on olulised eelkõige kannatanu ütluste usutavuse hindamise aspektist ja KarS § 121 järgi teo ja tagajärje tuvastamiseks. Maakohus leiab, et kannatanu ütlused on ebajärjepidevad ja vastuolulised. Dr S. K. vastusest ei nähtu, et kannatanu oleks arstile viidanud, et probleem on tekkinud seoses parema käe 10 / 19 1-19-8129 ülekoormusega ehk liigse kasutamisega. Kohtuistungil aga kannatanu märkis (I kd tl 79), et hiljem haigestus parem käsi füüsilisest koormusest (puude vedamine) jne. Samuti ei ole kohtu jaoks usutav, kui kannatanu kirjeldused vasaku käe olukorra kohta isegi täna on võrdlemisi halvad, et ta perearsti juurde sellega ei pöördunud või korduvalt ei pöördunud. Kuid kui arst sellest midagi ei tea, siis järelikult ei olnud põhjust, et pöörduda ja seetõttu ka ei pöördutud. Kohus leiab, et perearsti kokkuvõte pöördumiste kohta ei kinnita, et seoses vasaku käe või õlaga perearsti poole oleks sellise kaebusega pöördutud kas vastuvõtule, telefonitsi vms. Olukorras, kus kannatanu istungil antud ütlustes väidab, et perearst tahtis kogu aeg selle vasaku käe seisundit kontrollida, ei ole võimalik, et perearstil endal puudub selle kohta igasugune info. Istungil kaitsja avaldas kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks 09.03.2018 kohtueelsel uurimisel antud ütlustest järgmise (I kd tl 88-89): „Siiani mul käsi taastunud päris ei ole. See küll otseselt ei valuta, aga puid ma sellel käel kanda ei suuda.“ Seejärel kaitsja kannatanult istungil küsis: „Kas see vastab tõele? - Jah, üksinda selle käega ma ei tee midagi, ma pean toetama. Kui ma näiteks puid tõin, ma tõin algul pikema maa parema käega, et uksest sisse tulla, mul oli käsi juba väsinud, toetasin, tegin ukse lahti, tulin teise ukse kaudu, vahetasin käsi ja seda kätte peab ka praegu toetama. Ega see ei ole paranenud, prõks ja prõks teeb ta kogu aeg.“ Maakohus märgib, et siin on kannatanu väga täpselt kohtueelsel uurimisel nimetanud ära toimingu, mida ta ei suuda üldse teha, s.o: puid sellel käel kanda ei suuda. Pole kirjas, et nt sirge käega ei suuda asju kanda, puid ei kanta käel ju sirge käega. Eitus on antud absoluutse väitena – ei suuda, s.t üldse ei suuda. Maakohut ei rahulda seega kannatanu istungil antud selgitused, milles kannatanu ühelt poolt ütleb, et see eeluurimisel öeldu on õige ja teisalt jälle märgib, et pidas ikkagi silmas sirge käega asjade tassimist ning et ikkagi natuke sai vasaku käega ka kanda. Maakohus leiab, et selline „mängimine“ oma sõnadega ei ole naljaasi, kui maakohus arutab kuriteosüüdistust ja eriti veel sõna-sõna-vastu-olukorras. Maakohus ei saa kannatanut kuidagi usaldusväärseks pidada, eriti sellisel juhul, kui kannatanul ongi aeg-ajalt kalduvus liialdada selliste tõsiste küsimustega, millega on inkrimineeritud süüdistatavat kui väidetava kahjuliku tagajärje tekitajat. Veelkord kannatanu istungil antud ütlustest selle kohta: „Kui ma näiteks puid tõin, ma tõin algul pikema maa parema käega, et uksest sisse tulla, mul oli käsi juba väsinud, toetasin, tegin ukse lahti, tulin teise ukse kaudu, vahetasin käsi ja seda kätt peab ka praegu toetama.“ Samas on tuvastatav 11.03.2020 Pärnu maakohtu otsuses toodud tõendite analüüsis (I kd tl 196), et S. L. 02.08.2019 vinnas piisavalt raske kivi üles kahe käega, et oma poja R. L. auto vastu visata. Antud käsi seega ei vajanud tuge ka hiljem, sest sellega oli võimalik üles vinnata ja visata rasket kivi. Kaitsja poolt istungil ettemängitud turvakaamera 19.02.2018, s.o vähem kui neli kuud pärast väidetava löömise toimumist, videolindi järgi on samuti näha, et S. L. tuleb lausa üle lumise hoovi piisavalt pika maa, kandes puid vasakul käel. Seejuures on S. L. vasakul käel kantavate küttepuude kogus märkimisväärne, seda võib nimetada lausa hunnikuks, s.t, tegemist ei ole 11 / 19 1-19-8129 kõigest paari puuhaluga, vaid salvestiselt on tuvastatav vähemalt seitse pikka puuhalgu (nn ahjupuud). Maakohus on seisukohal, et kannatanu selgitused istungil ei kummuta tekkinud vastuolude kogumit ja ei suurenda kuidagi kannatanu kui tõendiallika usaldusväärsust kogu tõendikogumit arvestades, sest jätkuvalt esinevad objektiivsed asjaolud, mis annavad alust jäädavalt kahelda kannatanu ütlustes. Arvestades veel kuu aega hiljem, s.o 09.03.2018, menetlejale ülekuulamisel väidetud täielikku mittesuutmatust puid kanda, leiab maakohus, et tegemist on ilmselge valetamisega. Käesolevas asjas kannatanu poolt esitatud vale ja moonutatud väidete hulga pinnalt tuleb tõdeda, et kannatanu ei suuda ilmselt ka ise nendes enam orienteeruda. Maakohus märgib, et valeütlusteks peetakse ütlusi oluliste tõendamiseseme asjaolude kohta, milleks on ka süüdistuses toodud vägivallategu ja selle tagajärg, viimase kohta on kannatanu eelnevalt välja toodud ütlused. Lisaks on oluline tõendamiseseme asjaolu antud juhul see väidetav tagajärg ka tsiviilhagi aluse tuvastamisel. 2.
4. Turvakaamerate salvestised 30.01.2018.a, 19.02.2018.a, 23.02.2018.a, 05.03.2018.a ja 26.03.2018.a See tõend on samuti oluline kõrvutamiseks kannatanu ütlustega, kuivõrd kannatanu istungil kinnitas, et eeluurimisel väidetu vastab tõele, st et 09.03.2018 kannatanul käsi päris taastunud ei olnud, puid sellel käel kanda ei suutnud. Need kohtuistungil uuritud salvestised tõendavad vastuolusid S. L. ütlustes ning sellega tema ütluste vähest usaldusväärsust. Videod on samast sellise ütluse andmise perioodist ja ka veidi varasemast perioodist. Turvakaamerate salvestistelt nähtub üheselt, et ajaperioodil 30.01.2018 kuni 26.03.2018 kasutab S. L. küttepuude ja ämbri vedamiseks just nimelt vasemat kätt – vastupidi 09.03.2018.a ütlustes väidetule. Seejuures näiteks 30.01.2018 videosalvestiselt on tuvastatav vähemalt seitse pikka küttepuud ning 23.02.2018 videosalvestiselt vähemalt kümme pikka küttepuud. Samuti ei saa videosalvestiselt nähtuvat eluruumides liikumist sugugi pidada ainult uksest sisse tulemiseks ja korraks puude vasakule käele võtmiseks. 2.
5. Tunnistaja A. Õ. istungil antud ütlused (I kd tl 62-68) Patrullilehele järgi kohapeal käinud politseinikust tunnistaja ei ole ise väidetavat kuriteosündmust pealt näinud, teab asjaolusid vaid S. L. selgituste pinnalt. Tunnistaja väitel teab ta kannatanu ütluste põhjal, et kannatanu poeg oli löönud esimest mingisse piirkonda. Prokurör kohtuvaidluses leidis: „Tegemist on vahendliku tunnistaja ütlustega

§ 66lg 21 p 2 mõttes, kuivõrd S.

L. oli veel politseile rääkimise ajal tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Nii on tunnistaja kohtus andnud ütlusi, mille kohaselt oli S. L. ärritunud olekus, kuna sündmus oli ju toimunud ning edasi tegelikult jätkus isikute omavaheline sõnaline konflikt, kui R. L. tuli koos teise patrullpolitseinikuga alla ja oli väga ärritunud olekus. R. L. kohta on seesama tunnistaja öelnud sedagi, et R. L. ähvardas ema maha lüüa ja oli sedavõrd agressiivse hoiakuga, et tema käitumises tunnetati vägivalla ohtu. Mis tähendab ka seda, et kumbki pool ei olnud eelnevast sündmusest tulenenud emotsionaalsest seisundist välja saanud.“ 12 / 19 1-19-8129 Maakohus leiab, et prokuröri seisukoht on ekslik, et A. Õ. on antud asjas kuulduste tunnistaja kvaliteedis süüdistust kinnitav tõendiallikas. Kuulduste tunnistaja kui instituut hõlmab endas siiski sügavamaid kriteeriume, s.t see tõend ei teki üksnes faktist, et tunnistaja oli rääkimise ajal mingil põhjusel ärritunud. Kuulduste tõendi puhul toimub üheaegselt mitmete faktide kokkulangemine ja need peavad omavahel ka kokku sobima. Tuleb tähelepanu pöörata ka võimalikele teistele ärritumisteguritele, et põhjuslike seoste loomine nendega ei oleks kunstlik. Nimelt, esiteks välistab sellise kuulduste tõendi tekkimise antud juhul patrullilehel olevad järeldused, mida kohus juba ülal punktis 2.3. käsitles. Teiseks, A. Õ. kohtuistungil antud ütlustest ei ole piisavalt võimalik järeldada tunnistajale sellise staatuse tekkimist: 1) A. Õ. ütluste kohaselt (I kd tl 62) ta täpselt ei mäleta, mis olekus oli S. L. kui nad kohale jõudsid. 2) Täpsustavale küsimusele S. L. oleku kohta vastas tunnistaja: „Päris rahulik ei olnud, ärritunud ikkagi, sest sündmus oli aset leidnud.“ Maakohus leiab, et sellisest tunnistaja vastustest ei saa teha kaugele ulatuvaid süüstavaid järeldusi, sest

1. a)ta kinnitab esmalt, et ta teadmine ei ole täpne. Tuleb seega arvesse võtta, kui tunnistaja ka ise tunnistab, et ta tegelik mälu pilt on siiski degenereerunud, s.t ta ei ole selles enam kindel;
2. b)tunnistaja on oma vastuse järeldanud väidetavast sündmusest, mille pealtnägija ta ei olnud – see on arusaadavalt spekuleerimine asjaoludega. Seega tunnistaja ütlused mäletamise kohta ei ole piisavalt täpsed ja tunnistaja teeb asjakohatuid järeldusi. Tunnistaja ei ole kutsutud kohtusse selleks, et teha järeldusi, oletada või spekuleerida anda seisukohti, vaid rääkida enda poolt kogetut, mis võimaldaks kohtul asjaolusid kontrollida ja järeldusi teha. Tunnistaja järeldustel võib olla teatud juhtumil kaalu, kui on selgelt arusaadav, milliste tajutavate kogemuste järgi ta need tegi, kuid selliselgi juhul peab olema antud järeldustele jõudmise protsess kontrollitav. Antud juhul ei ole võimalik tunnistaja ütlusest kohtul lugeda neid vajalikke asjaolusid välja;
3. c)kogumis segab sellist prokuröri järeldust täpselt mittemäletamise kvaliteet ja patrullilehe järeldused ning lisaks ei saa tunnistaja oma ütlustes usaldusväärselt eeldada, et sündmus oli aset leidnud. Kolmandaks, kannatanu emotsionaalsel seisundil võisid olla erinevad põhjused ja ärritavad tegurid, sh viha. Antud kaasuse puhul tuleb silmas pidada ka asjaolusid läbi ajalise telje, et kannatanu võibki olla pidevalt ärritunud, häiritud või rahulolematu, sest S. L. ja R. L. pere vahelise konflikti pidev genees ja lõputuna näiv narratiiv on kulgenud juba ebamõistlikult kaua. Emotsionaalsel seisundil on erinevaid põhjuseid, antud juhul on võimatu eristada kannatanu ja süüdistatava pideva vastasseisu olukorras kogu muu viha n-ö virvarr, sellest tekkiv loomulik meeleheide või ärritus ning teisalt väidetava süüdistusega seotud seisund. Viimast ei ole võimalik objektiivselt välja eristada. Lisaks, naabrist tunnistaja S. K. andis kohtuistungil ütlusi, et S. L. on oma pojaga seotud probleemidest rääkides kogu aeg ärritunud olekus. Neljandaks, lisaks on kannatanu kasutanud ka enda ja süüdistatava perega seotud juhtumitel ka lavastuslikke momente võltsolukordade loomisest, mida kohus on otsuses eelnevalt juba analüüsinud. 13 / 19 1-19-8129 Kokkuvõtvalt, maakohus ei saa olla veendunud, et S. L. puhul antud situatsioonis sai üldse tekkida süüstava kvaliteediga usaldusväärseid tõendeid ja neid vahendada tunnistajale. Nimetatud asjaolud võivad aga põhjendada A. Õ. poolt tajutud R. L. ärritust, mida ilmselgelt tõele mittevastavad süüdistused koos politsei kutsumisega võivad juba eluliselt inimeses esile kutsuda. Lisaks nähtub A. Õ. ütlustest seegi (I kd tl 65), et S. L. pidas vajalikuks politsei juuresolekul ka halvustavaid väärtushinnanguid jagada, väites oma poja eluruumide kohta, et seal pidid päris tihti orgiad toimuma. Seega see väidetav emotsionaalne seisnud ei olnud piisavalt ahendanud kannatanu tähelepanu, et keskenduda antud väidetavale teravale vahejuhtumile kui kõige olulisemale. Tegemist pidi ju olema tõsise pöördumisega, mille puhul ei ole eluliselt muidu mingit vajadust seda lisaks lausa n-ö vürtsitada ja lustida teatraalsete elementidega. Kohus ei tuvasta kannatanul pigem mitte mingit sellist usaldusväärset emotsionaalset seisundit, millest tuletada väidetava kuriteo mõju. Kogu asjaolude käik näitab kohtule, et S. L. võis olla eesmärk üksnes oma poega ärritada juba järjekordselt alusetult politsei kutsumisega ning kogumis selline kannatanu provotseeriv lausrünnak täitis ka eesmärki R. L. suhtes, sest põhjustas viimases suurt meelehärmi. Kohus leiab sedagi, et prokurör eksib, kui leiab, et sellisest R. L. seisundist võiks mingit süüdistusega haakuvat ohtlikkust järeldada, sest sellel on olemas loogilised ja isegi vastupidised põhjendused. On üldteada, et igas tugevalt provotseeritud inimeses võib tekkida eksalteeritud seisund ning kaugemale ulatuvateks järelduseks on vajalik seljatada in dubio pro reo konkreetse süüstava tõendiga. 2.8. Tunnistaja S. K. (I kd tl 68-71) S. K. on S. ja R. L. naaber ning ametilt politseinik. Tunnistaja ütluste kohaselt rääkis talle S. L., et poeg oli teda löönud ja juttu ei olnud, mis päeval või ta ei mäleta seda. Tunnistaja ütluste kohaselt S. L. küsis, mida ta peab edasi tegema ning ta soovitas, et kui talle on ikkagi valu tekitatud ja õlg valus, tuleks tal pöörduda EMOsse, vigastused fikseerida ja kui ta soovib, siis minna politseisse. Maakohus ei nõustu prokuröriga ka selles, et S. K. oleks antud asjas kuulduste tunnistaja. Seda ei ole võimalik tuvastada ka kuidagi tunnistajal prokurörile antud vastuste põhjal (I kd tl 70): „Kuidas teile tundus, kui S. teile rääkis sellest, et mis olekus ta ise oli selle sündmuse tõttu, mis oli juhtunud? - Eks see probleem on neil seal pikaajaline ja see ärritab teda kogu aeg. See on pikaajaline probleem ja ta on ärritatud sellest nagunii kogu aeg. Kas teiega suhtlusel te tajusite tema poolt sellist ärritust või häiritust? - Kui ta sellest räägib, siis ta ärritub selle peale alati jah.“ Kohtu seisukoht antud tunnistaja osas on samane eelmisega, et süüdistatava süüstava tõendiga ei ole tegemist. S. K. märgib kannatanu emotsionaalse seisundi kohta sedagi, et see on kogu aeg selline, kui ta räägib oma probleemidest. Seega rääkimise ajal kannatanu seisund ei erinenud millegipoolest tavapärasest. Lisaks, küsimustele vastates, täpsustavalt tunnistaja märkis (I kd tl 71), et kannatanuga kohtudes kõigepealt hakkas kannatanu rääkima väidetavast hiljutisest konfliktist miniaga, mitte oma pojaga. Tunnistaja ei osanud rääkida (I kd tl 69-70), kas kannatanu ärritumine oli toimunud päev varem aset leidnud asjaoludes nt vahejuhtumis miniaga või samal päeval toimunu suhtes. Seega kõik eeltoodud asjaolud näitavad, et tunnistaja 14 / 19 1-19-8129 ei tajunud ega saanud tajuda väidetava kuriteo sündmuse vahetut mõju mitte kuidagi. Seetõttu ei tohi tunnistaja ütlusi ka sellistena käsitleda. 2.9. Tunnistaja T. V. (I kd tl 175-181) ja J. V. (I kd tl 199-206) ütlused Süüdistatava elukaaslase ja tema poja ütlused maakohtu hinnangul ei anna juurde olulist tõenduslikku teavet peale selle, milles puudub poolte vahel niigi vaidlus, et suhted kannatanu ja süüdistava pere vahel on olnud kaua aega väga keerulised. T. V. ütluste kohaselt oli tal 26.10.2017 S. L. sõnelus selle tõttu, et S. L. lukustas ukse, kui ta nägi, et nad tulid naabri juurest saunast. T. V. selgitas, et kuna ei ole kardinaid ees, siis oli hästi näha ja ta nägi, et ta vaatab neid. Ta läks ukse juurde ja pani ukse liblikasse ja me ei saanud tuppa sisse. Võtmega väljast lahti ei saa. Mingil hetkel tegi ta lõpuks ukse lahti ja siis ta küsis (S. L.) käest, mis õigusega ta seda teeb. T. V. proovis minna lapse tuppa, kes oli tol hetkel kodus, aga ta (S. L.) seisis tal ees jne. Prokurör on samuti kohtuvaidluses leidnud (II kd tl 37), et kannatanu on ka ise tunnistanud, et sel õhtul kannatanu ka tõukas T. V. Samas puudub vaidlus käesolevas asjas selles, et 26.10.2017 tekkis tüli kannatanu S. L. ja T. V. vahel, mida arutati ka 27.10.2017.a. Seda kinnitavad ka oma ütlustes nii kannatanu kui süüdistatav. Süüdistatav on isegi tunnistanud, et ta ütles oma emale, et kui ta T. V. nii edasi käitub, siis ta lööb ta maha. Nimetatud asjaolu ei mõelnud aga süüdistatav tõsiselt ja arusaadavalt ei ole selle kohta ka seetõttu süüdistust. Prokurör leidis kohtuvaidluses: „/…/ eelmisel õhtul oli olnud konflikt S. L. ja T. V. vahel siis arusaadavalt kogu selle omavahelise kemplemise taustal on eluliselt usutav, et ühel hetkel lihtsalt R. L. nö kees üle ja ta lõi ema. Seda, et muidu väidetavalt rahulik R. L. oli väga ärritunud 27.10.2017, kinnitas ka tunnistaja A. Õ. „ Maakohus ei nõustu aga prokuröri sellise hinnanguga, sest see põhineb oletustel. Tuleb märkida sedagi, et ka loomult rahulik inimene võib provokatsiooni tõttu ühel hetkel ärrituda, see on normaalne ja üldteada, sest ta on inimene. Sellest ei saa antud juhul teha aga kaugele ulatuvaid järeldusi või tõendusmaterjali süüdistatava süüdioleku kohta. Maakohus on seisukohal, et käesolevas asjas on läbivalt kannatanu provokatiivne käitumine tuvastatav ning seda tuleb arvesse võtta kohtuotsuse tegemisel. 2.10. Kannatanu S. L. ütlused (I kd tl 71-91) Maakohus on juba kõikide eeltoodud tõendite juures kõrvutanud S. L. ütlusi ja lisaks analüüsinud ka eraldi võetuna S. L. kohtueelsel uurimisel avaldatut istungil öelduga. Tulemus on olnud läbivalt üks ja seesama – maakohtu hinnangul kannatanu ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Iseäranis niinimetatud sõna-sõna-vastu-sündmustiku rekonstrueerimisel. Maakohus ei saa mitte kuidagi nõustuda kohtuvaidluses prokuröri poolt tõdetuga, et kannatanu versioon toimunust on jäänud samaks ja seetõttu on ütlused usaldusväärsed. 2.11. Süüdistatava ütlused (I kd tl 208-222) Süüdistatava ütluste kohaselt süüdistuses kirjeldatud kuritegu aset ei ole leidnud. Maakohus ei tuvasta süüdistatava ütluste ja teiste tõenditega, v.a kannatanu tõendiallikast tulenevate väidetega, ühtegi vastuolu. Kohtuvaidluses ei toonud prokurör välja asjaolusid, milles seisneks süüdistatava ütluste ebausaldusväärsus. 15 / 19 1-19-8129 Kohtuistungil avaldas prokurör R. L. ütlustes kohtu arvates kõrvalise tähtsusega asjaolus vastuolu. Kuid kohus objektiivsuse huvides õiendab käesolevaga ka selle küsimuse. Süüdistatava ütlus kohtueelsel uurimisel: „Minu ema S. võttis minu nähes mobiiltelefoni ja ma kuulsin, et ta helistas politseisse.“ . Istungil ütles süüdistatav, et ta ei kuulnud seda ise, vaid kuulis seda siis kui politsei tuli. Kohus leiab ka siin, et puudub vastuolu, sest see võib sõltuda ütluste kirjapanemisest, sest õige on see, et ta kuulis sellest kui politsei tuli ja järelikult oli keegi helistanud politseisse ja selleks ei saanud olla keegi teine kui tema ema. Neid asjaolusid süüdistav kuulis siis, kui politsei saabus. Lisaks eeltoodule puudub selles momendis määrav tähtsus. Süüdistatava ütlustes ei ole kohtul põhjust kahelda ja võistlevas menetluses ei ole esitatud ka muid usaldusväärseid tõendeid, mis annaksid alust nendes kahelda. III. Kokkuvõte Ülaltoodu kohaselt on maakohus tõendite analüüsil jõudnud seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud R. L. esitatud süüdistuses toodud asjaolud, mis oleksid subsumeeritavad KarS § 121 lg 2 p 2 järgi või mõne muu kuriteokoosseisu järgi. Seetõttu tuleb R. L. kogu esitatud süüdistuses õigeks mõista.

§ 310

lg 2 alusel, s.o seoses õigeks mõistva kohtuotsusega, jääb kanntanu tsiviilhagi läbi vaatamata. Igal kannatanul on alati õigus pöörduda hagi läbi vaatamata jätmisel tsiviilnõudega tsiviilkohtusse. IV. Menetluskulud

§ 306

lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus küsimuse kriminaalmenetluse kuludest ja sellest, kelle kanda need jäävad. Kohtule on menetluskulude hüvitamise taotluse esitanud R. L. kaitsja Teet Veer ning järgnevalt võtab maakohus seisukoha menetluskulude hüvitamise osas.

§ 181

lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Kuivõrd R. L. mõisteti käesoleva kriminaalasja süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks, tuleb maakohtul

§ 175lg 1 p-le 1 tuginedes võtta seisukoht R.

L. valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muude menetlusosalise vajalike kulude osas, mis on tekkinud kriminaalmenetlusega. R. L. kaitsja vandeadvokaat Teet Veer esitas kohtule 08.10.2020 taotluse R. L. menetluskulude hüvitamiseks ja nende välja mõistmiseks Eesti Vabariigilt summas 6600 eurot. Nimetatud taotluse kohaselt on kokku osutatud õigusteenust 64 tundi ning arved nr 46, 129, 161, 37, 121 ja 135 on esitatud kokku 55 tunni õigusteenuse eest summas 6600 eurot. Taotlusele lisatud 16 / 19 1-19-8129 arvete kohaselt on kaitsja töötunni hind 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.t koos käibemaksuga on kaitsja tunnitasu 120 eurot. Kuna R. L. ei ole käibemaksukohuslane, taotleb kaitsja kliendile menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-16, p 16). Maakohus on seisukohal, et kaitsja poolt välja toodud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga on hiljutise kohtupraktikaga kooskõlas. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 15.05.2020 otsuses nr 1-18-4590 pidanud mõistlikuks kaitsjate tunnitasusid nii suuruses 120 eurot kui ka 136 eurot, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on oma 08.05.2020 otsuses nr 1-187408 pidanud mõistlikuks ka kaitsja tunnitasu summas 144 eurot koos käibemaksuga. Menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt on kaitsja kliendiga sõlmitud kliendilepingu alusel täitnud järgmisi kaitseülesandeid kokku mahus 64 tundi: Kohtueelses menetluses
3. 13.04.2018 toimikuga tutvumine 1h;
4. 16.04.2018 konsultatsioonid kliendiga 1,5h;
5. 20.04.2018 salvestiste kuulamine, vaatamine prokuratuuris, konsultatsioonid kliendiga 1,5h;
6. 23.04.2018 tsiviilasja toimikuga tutvumine ja konsultatsioonid kliendiga (2,5h), taotluse koostamine kriminaalmenetluse lõpetamiseks (4,5h), kokku 7h; Üldmenetluses maakohtus
7. 27.11.2019 toimiku materjalidega tutvumine, konsultatsioonid kliendiga 1,5h;
8. 02.12.2019-03.12.2019 kaitseakti koostamine, sh kriminaalasja materjalidega tutvumine, analüüs, asjakohase õigusalase kirjanduse ja Riigikohtu praktika analüüs, konsultatsioonid kliendiga ning kaitseakti kirjutamine 7h;
9. 10.12.2019 eelistungiks ettevalmistumine, istungil osalemine istungieelsed ning – järgsed konsultatsioonid kliendiga 1h;
10. 06.02.2020 taotluse koostamine PPA-le dokumentaalsete tõendite saamiseks 1,5h;
11. 27.02.2020 taotluse koostamine kohtule PPA-lt dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks 1h;
12. 02.03.2020 kriminaalasja materjalidega tutvumine, küsimuste koostamine, sealhulgas konsultatsioonid kliendiga 2,5h;
13. 03.03.2020 kohtuistungiks (04.03.2020) ettevalmistumine, konsultatsioonid kliendiga 2h;
14. 04.03.2020 istungiks ettevalmistumine, istungil osalemine (10:00-13:00), istungieelsed ning –järgsed konsultatsioonid kliendiga 4,5h;
15. 17.08.2020 korduva taotluse koostamine kohtule PPA-lt dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks 1h;
16. 04.09.2020 konsultatsioonid kliendiga ja 04.03.2020 istungi protokolli analüüs 3h;
17. 07.09.2020-08.09.2020 istungiks ettevalmistumine

§ 175lg 1 p-le 1 ja § 181 lg-le 1 hüvitada R.

L. tema poolt kantud menetluskulud kogusummas 6600 eurot (sisaldab käibemaksu) ning see tuleb välja mõista Eesti Vabariigilt. V. Asitõendid

§ 308

lg 1 p 13 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus küsimuse sellest, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate objektidega. Asitõendid pakendis nr 1 (DVD-plaadile kopeeritud hädaabikõne salvestus) ja pakendis nr 2 (DVD-plaat kannatanu S. L. poolt 09.03.2018 ülekuulamisel üle antud kõnesalvestusega, mis kopeeritud DVD-plaadile) tuleb

§ 126lg 3 p 1 alusel tuleb jätta kriminaalasja materjalide juurde.

VI. Muud menetluslikud küsimused Tõkendit kohaldatud ei ole.

§ 314

p 51 alusel tuleb kustutada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile 05.12.2017 saadetud ja riiklikusse DNA-registrisse kantud andmed. (allkirjastatud digitaalselt) 18 / 19 1-19-8129 Indrek Nummert Kohtunik 19 / 19