← Eesti

1-17-10830/56

Obsah (5)§ 144§ 121§ 64§ 871§ 75

Kriminaalasi nr 1-17-10830 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2021, Jõgeva kohtumaja (istung toimus kaugkohtuistungina 15.04.2021) Kriminaalasja number 1-17-10830

§ 144

lg 2 järgi ja karistuseks mõistetud 3 aastat vangistust;

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi ja karistuseks mõistetud 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti Valeri Merilale liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 3 aastat 1 kuu vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas 30.05.2018 ja lõpeb 30.06.2021. Tartu Vangla edastas 30.03.2021 kohtule Valeri Merila isikliku toimiku karistusjärgse käitumiskontrolli menetluse raames. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Tartu Vangla 1

(3)toetab süüdimõistetule käitumiskontrolli kohaldamist. Samas on märgitud, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist raskendab kindla elukoha puudumine. Valeri Merila selgitas kohtuistungil, et ta plaanib pärast vabanemist ööbida hotellis ja seejärel läheb elama õe juurde Taani. Lastel on oma elu ja nad ei ole kohustatud teda vastu võtma. Ta on kursis, et välisriigid ei pruugi inimesi vastu võtta. Väidetavalt viib teda autoga sugulane. Prokuröri arvates ei ole õige saata Valeri Merilat elama laste juurde, kelle suhtes ta on varasemalt kuriteod toime pannud. Tartu Vangla ei ole täpset elukoha võimalust välja toonud, on mingi sotsiaalmaja variant, kuid lepinguid ei ole sõlmitud ja ei saa öelda, et ta sinna saab elama. Kuna Valeri Merilal puudub vabaduses kindel elukoht, ei saa karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldada. KOHTU SEISUKOHT

§ 871

lg 1 p 1, 2 sätestavad, et kohus võib kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule, kui isikut on karistatud vähemalt kaheaastase vangistusega tahtliku kuriteo eest ja teda on enne seda karistatud vähemalt üheaastase vangistusega tahtliku kuriteo eest või teda on karistatud vähemalt kaheaastase vangistusega käesoleva seadustiku

  1. peatüki 1., 2.,
  2. või
  3. jaos,
  4. peatüki
  5. jaos või
  6. peatüki
  7. või
  8. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses. Valeri Merila kannab hetkel 3 aasta 1 kuu pikkust liitkaristust karistusseadustiku
  9. peatüki
  10. ja
  11. jaos sätestatud kuritegude toimepanemise eest. Süüdimõistetu vabaneb vangistuse täies ulatuses ära kandmise järel. Seega on täidetud formaalsed alused Valeri Merila suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. Käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel tuleb kohtul arvestada

§ 871

lg 1 p 3 sätestatut, see tähendab kas kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik, varasem elukäik ning käitumine karistuse kandmise ajal annavad alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. Samuti tuleb arvestada süüdimõistetu elutingimusi ja neid tagajärgi, mida karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võib kaasa tuua. Valeri Merila kannab karistust oma abikaasa ja kahe alaealise lapse kehalise väärkohtlemise ning oma alaealise lapse suhtes toime pandud seksuaalsüüteo eest. Valeri Merila kasutas oma alaealisexxxxx suhtes mitme aasta jooksul korduvalt füüsilist vägivalda ning pani lapse suhtes korduvalt toime ka sugulise iseloomuga tegusid. Lisaks kasutas ta füüsilist vägivalda oma abikaasa ja alaealise tütre suhtes. Valeri Merilat on ka varem kriminaalkorras korduvalt karistatud. Ta on viibinud korduvalt vangistuses, kuid see tema käitumist püsivalt mõjutanud ei ole, sest ta on kuritegude toimepanemist jätkanud. Karistuse kandmise ajal on Valeri Merila käitumine olnud rahuldav. Hetkel on tal kaks kehtivat distsiplinaarkaristust. Jätkuvalt on küsitav Valeri Merila enda suhtumine toimepandusse. Süüdimõistetu on vangistuses tegelenud kuriteoriskide maandamisega, kuid seda ka valikuliselt. Kohtule ei ole selge, kas ja milliseid muutuseid on karistus kinnipeetava käitumises kaasa toonud. Vangla iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetu ennast seksuaalkurjategijaks ei pea. Seega ei saa kohus olla veendunud, et süüdimõistetu on oma negatiivsest käitumisest vajalikud järeldused teinud. 2

(3)Eelneva põhjal leiab kohus, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine Valeri Merila suhtes oleks põhjendatud ja vajalik, et suunata teda õiguskuulekale teele ja osutada muuhulgas ka abi resotsialiseerumisel. Vangla iseloomustuses on kirjutatud, et kinnipeetav ei soovi jagada andmeid oma võimaliku toetajaskonna, tulevase elu- või töökoha kohta vabaduses, mis viitab sellele, et ta kas ei ole motiveeritud oma elustiilis muudatusi tegema ja vastutust võtma või teadlikult soovib sellise käitumisega vabaneda võimalikust määratavast karistusjärgsest käitumiskontrollist. Eeltoodu näitab, et süüdimõistetu on koostööks ja muutusteks valmis seni, kuni need tema jaoks kasulikud ja mugavad on. Kuna Valeri Merila ei ole avaldanud sellist elukohta, mida kohus saaks kinnipeetava vabanemisjärgse elukohana määrusesse märkida, tuleb asuda seisukohale, et elukoht vabaduses puudub. Kui varasemalt tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluse käigus on ta avaldanud soovi minna elama oma tütre juurde, siis praegu ta seda võimalikuks ei pea. Kohus nõustub prokuröriga, et kuivõrd Valeri Merila on pannu kuritegusid toime just oma pereliimete suhtes, ei ole nende juurde elama asumine hea mõte. Valeri Merila ise on selgitanud, et ta läheb elama hoopis Taani oma õe juurde. Riigikohtu 30.05.2016 määruse nr 3-1-1-45-16 kohaselt ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel võimalik kohustada süüdimõistetut endale elukohta otsima.

§ 871

lg 1 lubab kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli vastavalt

§ 75

sätestatule ning

§ 75

lg 1 p 1 kohaselt on süüdlane kohustatud käitumiskontrolli ajal elama kohtu määratud alalises elukohas. Eelnevast nähtuvalt tuleb karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel näidata kohtumääruses ära koht, kus süüdimõistetu elama peab. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise üle otsustamiseks vajalikud materjalid valmistab vangistusseaduse § 76 lg 6 teise lause kohaselt ette vangla. Juhul, kui süüdimõistetu vabanemisjärgne elukoht pole teada või see puudub, tuleb järelikult riigil (vangla sotsiaaltöötaja ja kohaliku omavalitsuse abiga) süüdimõistetu elukoht välja selgitada või enne karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materjalide kohtusse saatmist süüdimõistetule elukoht leida. Kokkuvõttes jätab kohus Valeri Merilale karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata, kuna süüdimõistetul puudub hetkel vabanemisjärgne elukoht. Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 426 lg 1, § 432 lg 3. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.