Obsah (13)

§ 378§ 377§ 391§ 162§ 177§ 438§ 423§ 657§ 654§ 171§ 362§ 174§ 199

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 18.11.2020, Tallinn Kohtuasja n

§ 378lõike 1 punktiga 10 antud diskretsiooni hagi tagamisel.

Hagejal on võimalik kaitsta oma õigusi pankrotimenetluses. Ta on seda ka teinud, esitades nõudeavalduse pankrotimenetluses. Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohus rahuldas 27.05.2020 otsusega hagi ja tunnistas lubamatuks tsiviilasjas nr 2-19-4765 tehtud 03.04.2019 hagi tagamise määruse täitmise osas, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 027/2019/
2. Kohus jättis menetluskulud kostja II kanda ja mõistis kostjalt II hagejale välja menetluskulud 5080.20 eurot koos viivisega.
3. Maakohus tuvastas, et Harju Maakohtu menetluses on kostja II (käesolevas asjas; edaspidi pankrotihaldur) hagi Growth Real Estate OÜ, kostja I ja OÜ Pirita Holding (pankrotis) vastu tehingute tagasivõitmiseks (tsiviilasi nr 2-19-4765). Maakohus rahuldas 03.04.2019 pankrotihalduri taotluse ning peatas hagi tagamise korras täitemenetluse täiteasjas nr 027/2019/
4. Nimetatud täiteasja alustati 21.02.2019 hageja täitmisavalduse alusel, milles hageja nõuab kahe laenulepingu ja hüpoteekide seadmise lepingu alusel sissenõude pööramist kostjale I kuuluvatele kinnisasjadele. Kostja II edastas hagi tagamise määruse kohtutäiturile ning 03.04.2019 peatas täitur täitemenetluse. 21.04.2020 keeldus kohus menetlusse võtmast kostja II hagi Growth Real Estate OÜ, kostja I ja OÜ Pirita Holding (pankrotis) vastu tehingute tagasivõitmiseks ning tühistas 03.04.2019 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
5. Maakohus tugines

§ 377lõikele 1 ja § 378 lõike 1 punktile 6 ega nõustunud kostja II vastuväidetega.

Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et hageja või tema õiguseelneja Luminor Pank AS oleksid oma õigusi kuritarvitanud. Puudub vaidlus, et hüpoteekide realiseerimiseks täitemenetluse algatamise formaalsed eeldused on täidetud. Täitemenetlust on alustatud kehtiva täitedokumendi alusel, hüpoteekide kehtivust ei ole vaidlustatud. Kostja II hagi hageja, kostja I ja K.R.Trust & Asset Management OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 027/2019/444 menetlemisest on kohus 28.04.2020 keeldunud. Kostja II hinnangul ei oleks Luminor Pank AS tohtinud Growth Real Estate OÜ-ga sõlmitud laenulepingut 20.02.2019 ennetähtaegselt lõpetada ja kohustuse täitmist vastu võtta. Sellest tehingust sai kostja II hinnangul alguse õiguste kuritarvitamine, mis viis OÜ Pirita Holding (pankrotis) võlausaldajate huvide kahjustamiseni.

1. Kostja II etteheited on tõendamata. 12.10.2017 laenulepingu nr 09321342364 kohaselt andis pank Growth Real Estate OÜ-le laenu 2 350 000 eurot kinnistutele kortermajade projekteerimiseks ja ehitamise finantseerimiseks. 19.02.2019 sõlmitud lisakokkuleppega kohustus Growth Real Estate OÜ laenu tagastama hiljemalt 20.02.
2. Kohtule on esitatud laenulepingu punkti 9 kohaselt on lubatav laenu ennetähtaegne tagasimaksmine. 17.11.2017 on laenulepingu kohaselt andis hageja laenu Brave Capital OÜ-le 850 000 eurot. Laenu sihtotstarbeks oli kinnistutega seotud arendustegevuse finantseerimine. Laenulepingu punkti 5 4 2-19-7142 kohaselt on samuti lubatav laenu ennetähtaegne tagastamine. Kohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 5 märkides, et seadusest ei tulene võlausaldajale keeldu kohustuse täitmise ennetähtaegse täitmise vastuvõtmiseks, samuti ei ole see vastuolus avaliku korra või heade kommetega ega riku isiku põhiõigusi.
3. Kohus ei pidanud veenvaks kostja II väiteid selle kohta, et nii esialgne võlausaldaja Luminor Pank AS kui temalt nõude omandanud hageja on tekitanud OÜ Pirita Holding (pankrotis) võlausaldajatele kahju. Kostja II kahtlused võiksid vastata tõele juhul, kui pank või hageja oleksid teinud rahatuid tehinguid. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et pank on saanud laenulepingu nr 09321342364 täitmisena 20.02.2019 833 675.26 eurot ning pärast nõudesumma saamist kohustunud ühishüpoteegid vabastama. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et 21.02.2019 on pank loovutanud nõude 837 148.91 eurot hagejale. Nõude loovutamisega on üle läinud nõuet tagavad tagatised ja kõrvalkohustused. Puudub vaidlus, et loovutus on kehtiv. Kohtule on esitatud ühishüpoteekide loovutamise leping ja asjaõigusleping, mille punkti 3.2 kohaselt on hüpoteegipidaja tasunud loovutajale ühishüpoteekide loovutamise eest 837 148.91 eurot. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lõikest 1 ja § 352 lõikest 1 tuleneb, et hüpoteegipidajal on õigus nõuda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist täitemenetluses hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundmüügi teel. Hüpoteegipidajal on õigus hüpoteeki realiseerida sõltumata sellest, kellele kinnisasi kuulub. Seega ei saa vaidlusaluste kinnisasjade kunagise omaniku võlausaldajaid kahjustada see, et hüpoteegipidaja on vahetunud ega ka see, et hüpoteegipidaja oma õigusi realiseerib. Tegemist ei ole kostja II nimetatud erijuhtumiga ega kuritarvitusega, mis õigustaks hageja põhiõiguste ebaproportsionaalset riivet. Täitemenetluse peatamisel ei ole ka mingit majanduslikku sisu OÜ Pirita Holding (pankrotis) võlausaldajate jaoks, kuivõrd pankrotiseaduse (PankrS) §-s 139 sätestatust tulenevalt peaks haldur müügitulemi jaotamisel arvestama ka hüpoteegipidaja nõudega. Küll aga oleks vaidlusaluste kinnisasjade edukas tagasivõitmine pankrotivarasse majanduslikult kasulik haldurile tema tasunõuet silmas pidades.
4. Kohus ei nõustunud kostjaga II, et kuivõrd Harju Maakohtu 03.04.2019 hagi tagamise määruse täitmiseks ei ole algatatud sundtäitmist, ei ole võimalik ka sundtäitmist lubamatuks tunnistada ning et täitemenetluse peatamine ei saa hageja kui hüpoteegipidaja õigusi rikkuda, kuna hageja ei olnud 03.04.2019 hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kantud. Praeguses menetluses on kostja II kinnitanud, et informeeris kohtutäiturit 03.04.2019 hagi tagamise määrusest. Kuivõrd 03.04.2019 määruse punkti 3 kohaselt pidi kostja II määruse täitmiseks pöörduma kohtutäituri poole ning täitemenetluse peatamise otsuse kohaselt esitati määrus täiturile 03.04.2019, ei peatunud täitemenetlus iseenesest. Menetluses tuvastatu põhjal algatati 03.04.2019 määruse sundtäitmine nimelt kostja II taotluse alusel.
5. Maakohus tugines TMS § 222 lõikele
6. Antud juhul on kostja II taotluse ja kohtu 03.04.2019 määruse alusel olnud täiteasi nr 027/2019/444 peatatud ligemale aasta. Seega on alustatud hagi tagamise määruse sundtäitmine, mis on kestnud ligemale aasta. Harju Maakohtu 03.04.2019 määruse peale hagejal kaebeõigus puudus. Kostja II on menetluses asunud ekslikule seisukohale, et olukorras, kus kolmandad isikud vaidlevad kinnistu kuuluvuse üle ning selle käigus kitsendatakse hüpoteegipidaja õigusi, peab hüpoteegipidaja passiivselt oma õiguste riivet taluma. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hüpoteegipidajal ei oleks hüpoteegi realiseerimise õigust. Asjas on üksnes kostja II kahtlused õiguste kuritarvituste kohta.
7. Kostja II on menetluse käigus asunud ennast distantseerima hagi tagamise määruse sundtäitmisest, leides, et täitemenetluse peatas kohus ning kohtulahend on täitmiseks kohustuslik. Maakohtu hinnangul on kostja II seisukoht vastuolus tõenditega. Hageja on 05.05.2019 selgitanud kostjale II, et tema tegevus tekitab hagejale kahju ning palunud kahju 5 2-19-7142 tekitamine lõpetada.

§ 378

lõikest 6 tulenevalt ei takista hagi tagamine hagi tagamist taotlenud isikut käsutamast hiljem oma õigust väljaspool kohtumenetlust. Kostja II

§ 378lõikes 6 sätestatud võimalust ei kasutanud.

1. Kostja II väited selle kohta, et hageja õiguste riivet ei saanud 03.04.2019 täitemenetluse peatamisega tekkida, kuna hageja ei olnud sel hetkel hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kantud, on vastuolus TMS §-s 18 sätestatuga. 17.11.2017 ühishüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu punktist 3.4 nähtub, et ühishüpoteegiga on tagatud ka hageja nõuded. 21.02.2019 ühishüpoteekide loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu punkti 4.1.1 kohaselt andis senine hüpoteegipidaja kinnistamisavalduses nõusoleku hageja hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmiseks, hageja kanti kinnistusraamatusse 15.04.
2. Kohus viitas TMS § 18 lõikele 1 ja märkis, et eeltoodust nähtub, et kohtutäiturile esitati kehtiv täitedokument ja hageja nõuded olid sissenõutavaks muutunud. 03.04.2019 hagi tagamise määruse sundtäitmine toimus perioodil 03.04.2019–21.04.2020, seega toimus samal perioodil ka hageja õiguste riive.
3. Hageja on selgitanud, et täitmisavalduse esitamise seisuga 21.02.2019 oli hageja laenulepingutest tulenev nõue 2 437 928.34 eurot, 08.01.2020 seisuga aga juba 2 854 674.48 eurot. Kostja II tegevuse tulemusel ei ole hageja saanud antud rahasummat majandustegevuses kasutada, mis on hagejale tekitanud suures ulatuses kahju. Hageja on laenuandja, kes nõuab väljastatud laenude tagastamist. Kinnisvaraprojektide finantseerimine on hageja majandus- ja kutsetegevus. Hageja ei ole laenusaajatega ega kinnistu omanikega seotud isik. Kohus tugines

§ 391

lõike 1 punktile 1 märkides, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-15-7163 asunud seisukohale, et hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist saab nõuda ka menetlusväline isik VÕS § 1043 jj alusel, kui ta tõendab kahju tekitaja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1045 lõike 1 punkti 5 mõttes saab õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ning hagi kuulub rahuldamisele. 22. Menetluskulude jaotamisel tugines kohus

§ 162lõikele 1 ja § 165 lõikele 1.

Kostja I hageja nõudele vastu ei vaielnud ning osales menetluses üksnes seetõttu, et TMS § 222 lõike 3 kohaselt pidi hageja esitama hagi ka täitemenetluses võlgniku vastu. Seetõttu jättis kohus menetluskulud täies ulatuses kostja II kanda.

1. Hageja menetluskuluks on õigusabikulud 4449 eurot, riigilõiv 300 eurot, registriväljavõtted 72 eurot ja kohtuistungil osalemisega seotud kulu 259.02 eurot (1h 12min, 180 eurot/h). Kostjad menetluskulude nimekirja ei esitanud. Kostja II vastuväite kohaselt ei ole hageja esindajate õigusabikulu vajalik ega põhjendatud. Tegemist on pankrotimenetlusega seotud menetlusega, mida finantseerivad võlausaldajad. PankrS § 108 lõige 2 muutuks sisutühjaks kui pankrotivara moodustamine piirduks üksnes selle müügiga. Põhjendatud ei ole istungil osalemise tunnihind 180 eurot, kui muid menetlustoiminguid on tehtud ka 130 eurot/h.
2. Riigikohus on rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Kohus leidis, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Hageja esindajate tasutaotlus vastab menetluse keerukusele, kantud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kostja II on esitanud kohtule hulganisti taotlusi, mille kohta 6 2-19-7142 on hageja pidanud seisukohad kujundama. Kohus ei nõustunud kostjaga II, et hageja õigusabikulusid peaks vähendama põhjusel, et pankrotihalduri alustatud menetlusi finantseerivad võlausaldajad. Tsiviilasi nr 2-20-3881 on lõppenud seetõttu, et kohus ei näinud halduri esitatud hagil õiguslikku perspektiivi ning menetlus nr 2-19-4765 on lõppenud just seetõttu, et riigilõiv on halduri esitatud hagilt tasumata, st võlausaldajad menetlust ei finantseeri. PankrS § 148 lõikest 1 ja § 55 lõikest 1 tulenevalt ei pea menetlusväline isik kandma halduri võetud menetluslikke riske.
3. Kohtul puudus alus kahelda, et menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu on tegelikkuses kantud. Hageja on esitanud detailse aruande tegevuste loetelu ja ajakulu kohta. Hageja esindajate toimingute kestvuse (21,5h) luges kohus põhjendatuks ja tsiviilasja keerukusega kooskõlas olevaks.
4. Menetluskulude nimekirja kohaselt on v/adv Liis Könni õigusabi tunnihinnaks 180 eurot (lisandub käibemaks) ja adv Mailis Meieri tunnihinnaks 130 eurot (lisandub käibemaks). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-115-14 leidnud, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtu hinnangul ei ole ületa vandeadvokaadi tunnihind 180 eurot (lisandub käibemaks) oluliselt mõistlikuks peetud tunnihinda, advokaadi tunnihind 130 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Hageja esindamise tunnihind kohtuistungil ei kuulu vähendamisele kostja II soovitud viisil, kuivõrd taotluse kohaselt soovitakse tasu ühele esindajale (v/adv Liis Könn) tunnihinnaga 180 eurot ning vandeadvokaat ei pea istungil osalemise eest saama tasu advokaadi tunnihinna järgi. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskulud 5080.20 eurot. Hageja on esitanud ka

§ 177lõikele 4 vastava taotluse.

Apellatsioonkaebus 27. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus asja lahendamisel

§ 438lõiget 1, otsusest ei nähtu hageja nõude rahuldamise õiguslik alus.

Seega on kohus lähtunud nõude põhjendatuse eeldusest, rikkudes otsuse seaduslikkuse nõuet. Arusaamatuks jääb, miks peatus kohus hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamisel. Sellist nõuet ei ole esitatud.

1. Hageja märkis nõude alusena TMS § 222 lõike 1, mille üks eeldus on, et toimub täitedokumendi sundtäitmine. Maakohtu otsuse järgi algatati sundtäitmine kostja II taotluse alusel ning see toimus perioodil 03.04.2019–21.04.
2. Otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel kohus need asjaolud tuvastas. Kuna hagi tagamise määrust ei sundtäideta, puuduvad alused TMS § 222 lõike 1 kohaldamiseks.
3. Maakohus kohaldas valesti TsÜS §
4. Õiguste kuritarvitamise keelu vastuväite hindamisel ei ole tähtis mitte see, kas isikutel oli vastav õigus, vaid see, kas neid õigusi teostati heas usus. Laenuleping lõpetati ennetähtaegselt võlgniku initsiatiivil sooviga laen ennetähtaegselt tagasi maksta. Seejuures ei makstud laenu tagasi, vaid laenusaaja loovutas nõude ja tagatised hagejale. Paralleelselt ütles hageja üles tema poolt sõlmitud laenulepingu. Omandatud hüpoteekidele viidates pööras hageja nõuded sundtäitmisele kinnisvara arvelt, mis tol hetkel kuulus kostjale I ja OÜ-le K.R. Trust & Asset Management. Seejuures oli kinnisvarale seatud käsutuskeeld OÜ Pirita Holding ajutise halduri kasuks. Täitmisavalduse esitamisel ei olnud hüpoteek hagejale üle läinud. Kostja I ja OÜ K.R.Trust & Asset Management sundtäitmisele vastu ei vaielnud ehkki selle tulemusena kaotanuks nad omandid. Ka toetas 7 2-19-7142 kostja I praeguse hagi rahuldamist. Hea usu põhimõtte hindamisel tuleb mh arvestada ajalist dimensiooni. Kohus nimetas OÜ-le Pirita Holding ajutise halduri 14.01.2019, seadis vaidlusalusele kinnisvarale käsutuskeelu 18.01.2019, käsutuskeeld kanti kinnistusraamatusse 15.02.2019, laenulepingud lõpetati 20.02.2019, nõue ja hüpoteegid loovutati, täitmisavaldus esitati ja kinnisvara arestiti täitemenetluses 21.02.
5. Growth Real Estate OÜ omandas vaidlusaluse kinnisvara OÜ-lt Pirita Holding 18.05.2017 ja oli omanikuks kuni OÜ-le Pirita Holding ajutise halduri nimetamiseni. Järgmisel päeval pärast ajutise halduri nimetamist võõrandati kinnisvara kostjale I ning 25.01.2019 OÜ-le K.R.Trust & Asset Management. Nimetatud asjaolud nende kogumis näitavad, et veebruaris 2019 tehtud tehingute ja toimingute eesmärk ei olnud niivõrd laenu ennetähtaegne tagasimaksmine, vaid eelkõige kinnisvarale seatud käsutuskeelust vabanemine ja tagasivõitmise muutmine võimatuks. Käsutuskeeld kustutatakse juhul, kui toimub sellest järjekorras eespool oleva hüpoteegi sundtäitmine. Tehingute ja toimingute tegemine eesmärgiga välistada tagasivõitmine on hea usu põhimõtte vastane. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et tagasivõitmise hagi jäeti läbi vaatamata ning menetlus on lõppenud – maakohtu vastav määrus ei ole jõustunud.
6. Maakohus märkis valesti justkui puuduks vaidlus selle kohta, et täitemenetluse algatamise formaalsed eeldused on täidetud. Vastuses hagile, samuti istungil, selgitas kostja II, et täitmisavalduse esitamise ajal ei olnud hageja hüpoteegipidaja hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kantud. Seega ei olnud täitemenetluse formaalsed eeldused täidetud. Ka nõude loovutuse notariaalse tõendamise nõue on täitmata.
7. Üllatuslik on kohtu seisukoht, et täitemenetluse peatamisel ei ole majanduslikku sisu. Kohus ei selgitanud, et kostja II peab tõendama 03.04.2019 määruse majanduslikku sisu. Kostja II tõi maakohtu menetluses välja, et osa täitmisele esitatud nõuetest ei ole hüpoteegiga tagatud, samuti, et korteriomandid pandi täitemenetluses kogumina müüki. Kohus neid asjaolusid ei hinnanud ehkki need näitavad, et tagasivõitmisel on majanduslik sisu – tagasivõitmise korral saab korteriomandid müüa kõrgema hinnaga ning välistada olukord, kus kinnistute arvelt rahuldatakse ka hüpoteegiga tagamata nõuded. Kostja II hinnangul ei oma vaidluse lahendamisel täitemenetluse peatamise majanduslik sisu õiguslikku tähendust. Kui ringkonnakohus leiab teisiti, palub kostja II anda talle tähtaja majandusliku sisu kohta väidete ja tõendite esitamiseks.
8. Otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel tuvastas kohus, et hageja nõuded on sissenõutavaks muutunud. Sissenõutavuse tõendamine kohtumenetluses ei näita, et täitemenetluse formaalsed eeldused oleksid täidetud. Maakohtule esitati võlatunnistus, millest nähtuvalt muutus nõue Brave Capital OÜ vastu sissenõutavaks 20.02.2019 võlausaldaja ülesütlemise tõttu. Seega kandis ka selle laenulepingu lõpetamine ja võlatunnistuse väljastamine sama eesmärki, mis muud
9. a veebruari tehingud ja toimingud. Kohus ei ole ka neid tehinguid eraldi ega koostoimes muude veebruari
10. a tehingute ja toimingutega TsÜS § 138 võtmes hinnanud.
11. Maakohtu seisukoht, et kostja II sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlus on lõppenud, ei ole õige – kohtumäärus ei ole jõustunud. Olukorras, kus kohus teiste kohtuasjade materjalidest omal initsiatiivil tõendeid otsis, jääb arusaamatuks, miks kohus ei võtnud asja juurde teiste kohtuasjade materjale, mida kostja II taotles ja 29.04.2020 esitas. Seda enam, et hageja jättis selle 07.05.2020 kohtu otsustada, seega tõendite asja juurde võtmine ei oleks toonud kaasa asja arutamise venimist. Selles olukorras ei näi kohtu tegevus erapooletu, mis on menetlusõiguse oluline rikkumine. Kostja II väited on tõendatud olemasolevate tõenditega. Kui kohtu arvates neist ei piisa, palub kostja II rahuldada taotluse kohtuasja nr 2-19-4765 materjalide asja juurde võtmiseks. Maakohus jättis taotluse põhjendamatult rahuldamata. Kuna 8 2-19-7142 ringkonnakohtu 04.10.2019 määrusega asjas nr 2-19-4765 tuleb lugeda hagi tagatuks asjas nr 2-20-3881, tuleks sel juhul juurde võtta ka need materjalid.
12. Kostja II vaidlustab ka maakohtu hinnangu hageja õigusabikulude põhjendatusele ja vajalikkusele. Hagi ei olnud väga keerukas ega mahukas. Hageja 08.10.2020 seisukoha esitamist kohus ei nõudnud. Asjas toimus üks istung. Kostja II menetluse peatamise taotlusele ning tõendite ja taotluste esitamise tähtaja pikendamise taotlusele esitatud hageja seisukohad olid napid ja õiguslikult lihtsad. Sellise mahu ja keerukusega menetluses on väljamõistetud õigusabikulu ülemäärane, seda nii toimingute kestvuse kui tunnihinna poolest. Kui kohtu arvates menetlusosaline kuritarvitab oma õigusi, saab kohus menetlusosalist korrale kutsuda. Ülemääraste õigusabikulude väljamõistmise kaudu menetlusosalise karistamine õiguspärane ei ole.
13. 28.10.2020 esitas apellant taotluse jätta hagi

§ 423

lõike 2 alusel läbi vaatamata, kuna vaidlusalune hagi tagamine on tühistatud 19.10.2020 jõustunud kohtumäärusega ja täitemenetluse läbiviimine ei ole enam takistatud. Pankrotihaldur püüdis käesoleva asja tarbetut edasi menetlemist vältida 29.04.2020 menetluse peatamise taotlusega, kuid hageja ja maakohus sellega ei nõustunud. Vastustajate seisukoht 36. Hageja ja kostja I vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 37. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lõike 1 punkti 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks nende kordamist käesolevas lahendis (

§ 654lõige 6).

Apellatsioonimenetluse kulud jäävad

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

38. Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus rahuldada apellandi taotlust jätta hagi

§ 423lõike 2 alusel läbi vaatamata.

Apellant ei ole täpsustanud, kuid taotluse sõnastusest nähtuvalt lähtub ta viidatud sätte lõike 2 punktist 1, mille kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata mh juhul, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Hageja vaidleb taotlusele vastu, tuues esile, et tsiviilasjas nr 2-19-4765 hagi tagamise tagajärjel oli hageja kasuks seatud hüpoteekide realiseerimine täitemenetluses peatatud u 1,5 aastat, täitemenetluse venimisega on hagejale tekitatud olulist varalist kahju ja hageja kavatseb nõuda selle hüvitamist tagamist taotlenud isikult. 39. Ringkonnakohus märgib, et

§ 423

lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel hagi läbi vaatamata jätmine on kohtu õigus, mitte kohustus. Kolleegium on seisukohal, et vaidlusaluse hagi tagamisega hageja kui tsiviilasjas nr 2-19-4765 menetlusosaliseks mitteolnud hüpoteegipidaja täitemenetluse venimisest tulenevate õiguste rikkumist ei välista asjaolu, et ringkonnakohtus lahendi tegemise ajaks oli tagamise abinõu tühitatud ja täitemenetlus sai jätkuda. Ei saa olla vaidlust, et hagi tagamise korras oli konkreetne täitemenetlus peatatud perioodil 03.04.2019 kuni 19.10.2020, mil Riigikohtu menetlusse võtmisest keeldumise määrusega jõustus Harju Maakohtu 21.04.2020 määrus, millega maakohus keeldus tsiviilasjas nr 2-19-4765 menetlusse võtmast pankrotihalduri hagi ja tühistas 03.04.2019 määrusega seatud hagi tagamise abinõu. 9 2-19-7142 Hüpoteegipidaja on põhistanud jätkuvalt õiguslikku huvi hagi tagamise lubamatuks tunnistamiseks.

1. Kolleegium on seisukohal, et käesoleva asja lahendamisel omab keskset tähtsust asjaolu, et pankrotihaldur ei ole esitanud hagi hüpoteekide, mille realiseerimiseks on täiteasi nr 027/2019/444 algatatud, kustutamiseks kinnistusraamatust, st ta ei ole vaidlustanud täitedokumendiks olevat hüpoteekide seadmise lepingut. Selliselt selgitas täitemenetluse peatamise võimalust ka Riigikohus 19.02.2020 lahendis tsiviilasjas nr 2-19-4765 (punktis 11.4). Samas selgitas Riigikohus, et pankrotihalduri poolt TMS § 222 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei oleks eelduslikult õiguslikult perspektiivikas, kuna isegi täitemenetluse peatamise ja kinnistute tagasivõitmise korral pankrotivarasse jääksid hüpoteegid kinnistuid koormama ja hüpoteegipidajal oleks õigus nõuda oma nõuete rahuldamist pankrotiseaduses sätestatud korras, mistõttu pankrotivõlgniku õiguslik seisund oluliselt ei muutuks. Apellandi poolt viidatud tsiviilasja nr 2-20-3881 materjalidest nähtuvalt aga püüab pankrotihaldur esitada nimelt täiteasja nr 027/2019/444 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mille õigusliku perspektiivi puudumist on nii maa- kui apellatsioonikohus kinnitanud.
2. Pankrotimenetluses tehingute tagasivõitmise nõude tagamise abinõuna täitemenetluse, milline toimub hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks koormatud kinnisasjade realiseerimise kaudu nende igakordse omaniku vastu, peatamine, ei ole sellise hagi tagamiseks asjakohane tagamise abinõu

§ 377

lõike 1 mõistes, kuna täitemenetluse peatamata jätmine ei raskenda kohtuotsuse täitmist ega tee seda võimatuks. Pankrotihalduri eesmärgiks tehingute tagasivõitmisel saab olla pankrotivara suurendamine (PankrS § 108 lõiked 1, 2). Selle eesmärgi saavutamine on võimalik ka kehtetu tehingu alusel saadu väärtuse hüvitamise tulemusena (PankrS § 119 lõige 3). Pankrotihalduri eesmärgiks ei saa olla tagasivõidetud kinnistute ise võõrandamine, teades, et hüpoteegipidaja on eesõigusnõudega võlausaldaja, kelle nõue rahuldatakse esimeses järjekorras pandieseme müügist saadud raha ulatuses (PankrS § 153 lõige 2). Asjaolu, et pandieseme müügitulemist kuni 15/100 läheb pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks, ei õigusta hüpoteegipidaja õiguste rikkumist, mis tekib täitemenetluse peatamise tulemusena. Tallinna Ringkonnakohus on sarnases vaidluses (13.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-13-803; punkt 8) selgitanud, et hüpoteek on põhiseaduse § 32 kaitsealasse jääv õigus, mis annab hüpoteegipidajale õiguse nõuda, et hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse täitemenetluses hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundmüügi teel; mitte ühestki seadusest ei tulene, et hüpoteegi realiseerimist saaks mõjutada vaidlus selle üle, kes peaks olema koormatud kinnisasja omanik; kui kinnisasja eelmise ja praeguse omaniku vaheline vaidlus saaks panna hüpoteegi realiseerimise seisma määramata ajaks (kuni lahendatakse kohtuvaidlus, mille kulgu ei saa menetlusosaliseks mitteolev hüpoteegipidaja mõjutada), kahjustaks see põhiseadusevastaselt hüpoteegipidaja omandipõhiõigust. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas jõustus apellatsioonimenetluse ajal Harju Maakohtu 21.04.2020 määrus, mis tähendab, et 03.04.2019 määrusega tagatud hagi kinnistute müügitehingute tagasivõitmiseks kohtusse esitatud üldse ei olegi (

§ 362lõige 1).

1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Vastuolus kehtiva kohtupraktikaga on apellandi seisukoht, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada TMS § 222 lõike 1 alusel. Asjakohasele Riigikohtu praktikale viitas hageja juba 10.05.2019 hagiavalduse põhjenduste punktis 7d). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida apellandi iga vastuväidet, millega vaidlustatakse maakohtu seisukohti vaidlusaluse täitemenetluse eelduste täidetuse kohta, kuna need asjaolud ei ole käesoleva vaidluse lahenduse seisukohalt olulised. Käesolevas vaidluses on oluline, kas hagi tagamine oli lubatud. 10 2-19-7142
2. Kuna hagi rahuldamine jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt teostatud menetluskulude jaotamist.
3. Apellant vaidlustab hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalist suurust. Konkreetselt on vaidlustatud hageja lepinguliste esindajate ajakulu 08.01.2020, 25.03.2020 ja 30.04.2020 menetlusdokumentide koostamisel ning esindajate tunnitasu suurust. Ringkonnakohus menetlusõigusnormide ega kaalutluse piiride rikkumist maakohtu poolt ei tuvastanud. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine

§ 174

ja § 175 järgi on maakohtu kaalutlusotsustus ning ringkonnakohus saab maakohtu määrust muuta üksnes siis, kui maakohus ületas diskretsioonipiire (vt Riigikohtu määrus nr 32-1-6-16, punkt 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebaja väited alust maakohtu järelduse muutmiseks. Maakohtu otsustus on põhjendatud, põhjendused on jälgitavad ja loogilised ning vastavad kehtivale kohtupraktikale, sh ka osas, milles kohus põhjendas esindajate mõistliku tunnitasu suurust vastavalt 130 eurot ja 180 eurot, millele lisandub käibemaks). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt ei dubleerinud advokaadist ja vandeadvokaadist esindajad teineteise tööd ja teistel menetlusosalistel puudub õigus nõuda, et vastaspool oleks kasutanud ainult odavama esindaja teenust. 45. Vastuseks kaebajale märgib kolleegium, et 08.01.2020 menetlusdokument (t I kd lk 105107) oli koostatud vastuseks kostja II 16.09.2019 hagivastusele ja selle jaoks kulutas üks lepinguline esindaja vastavalt kulude nimekirjale (t I kd lk 183) aega 6h. Nimekirjast ei nähtu muid kulusid seoses vastusega hagile, mis tähendab, et nimetatud aeg sisaldab lisaks dokumendi koostamise ajale ka tutvumist kostja II menetlusdokumendiga ja selle lisadega (t I kd lk 93101) ning nendeks toiminguteks vajalikku mõttetööd seisukohtade kujundamisel ja formuleerimisel. Arvestades ka, et sisult ei ole tegemist väga levinud vaidlusega, on kolleegium seisukohal, et hageja ajakulu oli mõistlik ja vajalik. Asjaolu, et maakohus ei olnud hageja seisukohta nõudnud, ei muuda toimingut ebavajalikuks.

§ 199

lõike 1 punkti 6 alusel on menetlusosalisel õigus vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele. 25.03.2020 kulutas lepinguline esindaja kostja II taotlusega tutvumisele ja sellele vastamisele 15min ning täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamisele 50min (t I kd lk 144, 145-147). Ka nende toimingute puhul ei näe ringkonnakohus hageja esindaja poolt ebavajalikku ajakulu.

§ 199

lõike 1 punkti 6 alusel oli hagejal õigus tutvuda ja vastata kostja II tähtaja pikendamise taotlusele ning kohus oli selleks hagejale ka tähtaja andnud. Täiendav seisukoht ei olnud küll mahukas, kuid vastavalt muutunud kohtupraktikale on hageja lepingulisel esindajal õigus saada tasu ka menetluskulude nimekirja ja vastava avalduse koostamise ja esitamise eest (Riigikohtu lahend nr 2-18-7550, punkt 15), mistõttu kogumis 50min ei olnud konkreetses menetluses asjatult kulutatud aeg. Vastavalt nimekirjale kulutas hageja lepinguline esindaja 30.04.2020 40min, et tutvuda kostja II eelmisel päeval esitatud menetluse peatamise taotlusega (t I kd lk 165) ja sellele vastata (t I kd lk 174). Ka nende toimingute puhul ei näe ringkonnakohus hageja esindaja poolt ebavajalikku ajakulu.

§ 199

lõike 1 punkti 6 alusel oli hagejal õigus tutvuda ja vastata kostja II tähtaja pikendamise taotlusele ning kohus oli selleks hagejale ka tähtaja andnud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 46. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

47.

§ 174

lõike 3 alusel määrab ringkonnakohus järgnevalt kindlaks apellandi poolt vastustajatele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt menetluskulude nimekirjale (t II kd lk 13 pöördel) koosneb hageja apellatsioonimenetluse kulu 11 2-19-7142 lepingulise esindaja tasust 8h eest (kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine) 130 eurot 1h, kokku 1040 eurot, millele käibemaksu ei lisandu. Kostja I menetluskulude nimekirja (t II kd lk 9 pöördel) kohaselt kulutas kostja I lepinguline esindaja kaebusega tutvumisele ja sellele vastamisele kokku 3,5h tunnitasuga 150 eurot, kokku 525 eurot. Apellant vaidleb taotlustele vastu. 48. Ringkonnakohus on seisukohal, et mõlemad taotlused menetluskulude kindlaksmääramiseks kuuluvad rahuldamisele täies ulatuses. Lepingulistest esindajatest vandeadvokaatide tunnitasu suurused vastavad kohtupraktikas aktsepteeritud vastava teenuse mõistlikule hinnale. Ka olid tehtud toimingud (tutvumine kaebusega, vastuse koostamine) apellatsioonimenetluses möödapääsmatud ja neile kulutatud aeg vastab tsiviilasja õiguslikule sisule ja mahule. Kuna tsiviilasja õiguslikust ja menetluslikust mahust enamuse moodustab vaidlus hageja ja kostja II (apellandi) vahel, oli hageja esindajal põhjendatud kulutada apellatsioonimenetlusele oluliselt rohkem tööaega kui kostja I esindajal.

§ 177lõike 4 alusel viivise taotlust apellatsioonimenetluses ei esitatud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb apellandil hüvitada hagejale apellatsioonimenetluse kulu 1040 eurot ja kostjale I 525 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Indrek Soots/ 12