Obsah (4)

§ 376§ 163§ 693§ 652

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2009 Tartu Tsiviilasja number 2-05-867 Tsi

§ 376

lg 7 sätestab, et hageja võib kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni muuta kõrvalnõudena esitatud viivise nõuet. Viivisenõue perioodil 17.03.2005– 21.06.2007 on summas 47 523.30 krooni.

1. A.A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt on maakohtu otsus viivisenõude rahuldamata jätmise osas seaduslik ja põhjendatud. Hagejal puudub alus viivisenõude suurendamiseks.
2. A.A. taotleb vastuapellatsioonkaebuses Viru Maakohtu
3. mai 2007 otsuse tühistamist osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg summas 200 000 krooni, ja osas, millega jäeti kõik kohtukulud kostja kanda ning saata asi vastavas ulatuses Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kohtuotsuse põhjendavas osas on kohus asunud seisukohale, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Samas jättis kohus kõik kohtukulud kostja kanda.

§ 163

lg 1 alusel 4 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte kanda. Kuna kohus jättis 23.04.2007 toimunud kohtuistungil kostja taotluse istungi edasilükkamiseks vastuhagi esitamiseks suulise määrusega rahuldamata, oli kostja sunnitud esitama hageja vastu hagi kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule (tsiviilasi nr 2-07-18461). 23.04.2007 istungil esitas kostja esindaja taotluse istungi edasilükkamiseks seoses vastuhagi esitamisega, kuid kohus jättis suulise, protokollitud määrusega rahuldamata vastuhagi esitamise taotluse. Sisuliselt tegi kohus suulise määruse taotluse osas, mida keegi menetlusosalistest ei esitanud. Kohtuotsuses on jäetud täielikult kajastamata hageja poolt 23.04.2007 kohtuistungil esitatud asjaolu, et alusetu rikastumise asemel oli poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping.

1. Jaanika Sillandi vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätmist, kuivõrd see on tõendamata ja alusetu. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
2. Viru Ringkonnakohus tühistas
3. veebruari 2008 otsusega maakohtu otsuse menetluskulude osas. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks esimese astme menetluskulude katteks 20 250 krooni. Ringkonnakohus mõistis kostjalt apellatsioonimenetluses riigilõivu katteks riigi tuludesse 5125 krooni. Lisaks mõistis ringkonnakohus hagejalt välja kostja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulude katteks 211 krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
4. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas
5. juuni 2008 otsusega Viru Ringkonnakohtu
6. veebruari 2008 otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Viru Maakohtu
7. mai 2007 otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude, ning osas, millega ringkonnakohus jagas menetluskulud. Riigikohus saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule ja jättis ülejäänud osas Viru Ringkonnakohtu
8. veebruari 2008 otsuse muutmata. Kolleegium ei nõustu viivisenõude rahuldamata jätmisel ringkonnakohtu põhjendustega. Kuigi alusetu rikastumise sätetes (VÕS
9. ptk) ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS §
10. APELLANTIDE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
11. Jaanika Antsmäe palub rahuldada oma seadusjärgse viivisenõue A.A. vastu, milline on 01.04.2009 seisuga summas 81 554.80 krooni. Vastustaja sai alusetust rikastumisest teada (hiljemalt) hetkel, mil poolte kooselu lõppes,
12. a lõpus. Kuivõrd käesoleval juhul on apellant esitanud viivisenõude alates 17.03.2005, s.o hagi esitamisest, on mõistlik aeg pärast võlasuhte tekkimist igal juhul möödunud ning apellant õigustatud nõudma viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni vastustaja poolt alusetu rikastumise alusel saadaud summa apellandile nõuetekohase tagastamiseni. Vastustaja palub VÕS §-de 113 lg 8 ja 162 alusel viiviseid vähendada 100 kroonini. Kuivõrd vastustaja taotlus viivisenõude vähendamiseks on täielikult põhistamata ning äärmiselt ebamõistlik, palub apellant vastustaja viiviste vähendamise taotluse rahuldamata jätta. 5 s.o
13. A.A. soovib vähendada väljamõistmisele kuuluvaid viiviseid 100 kroonini. A.A. sai väidetavast alusetu rikastumise nõudest teada alles hagi esitamisel Viru Maakohtusse. Vastustaja on seisukohal, et tuleb kasutada vastaval perioodil kehtinud intressimäära. Kuna J. Sillandi viivise arvestamise aluseks võtnud ebaõige intressimäära, siis on ka viiviste arvestus ebaõige ja tuleb jätta rahuldamata. Kui alusetu rikastumise puhul kuulub kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 ja viivisemäär on apellandi poolt valitud korrektselt, siis viivise nõuet tuleb vähendada, kuna antud juhul ei täida nõutavas ulatuses viivis oma seadusest tulenevat eesmärki ja ei ole õiglane. J. Sillandi poolt nõutav viivis kahjustaks ebamõistlikult A.A. majanduslikku olukorda ja seaks ta äärmiselt raskesse olukorda. Põhjendatud oleks viivise väljamõistmine suuruses 100 krooni. J. Sillandi poolt nõutud suuruses viivise väljamõistmine ilmselgelt rikastaks J. Sillandit, mitte ei täidaks õiguskaitse vahendi eesmärki. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
14. Vastavalt

§ 693

lg-le 2 Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu 16.06.2008 otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu 21.02.2008 otsus osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Viru Maakohtu 25.05.2007 otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude ning osas, millega ringkonnakohus jagas menetluskulud. Selles osas saadeti asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tulenevalt Riigikohtu otsusest kontrollibki ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hageja viivisenõude osas ning jagab menetluskulud.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada hageja viivisenõude rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab A.A.lt J. Sillandi kasuks välja viivise 01.04.2009 seisuga 73 554.60 krooni ja sealt edasi seadusjärgses määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus viivisenõude osas on põhjendatud osaliselt. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et võlgniku alusetu rikastumise korral ei ole võlausaldajal võimalik nõuda temalt täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohus on 16.06.2008 otsuse p-s 10 leidnud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise kindlaksmääramisel tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt viivist alates hagi esitamisest, s.o 18.03.
2. Hageja põhjendab seda sellega, et ta tegi kostjale juba kohtueelselt korduvalt ettepaekuid võlgnetava summa tasumiseks, millest aga kostja keeldus. Kostja on kinnitanud, et ta sai alusetu rikastumise nõudest teada alles hagi esitamisest maakohtule. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud väidet, et ta on enne hagi esitamist pöördunud korduvalt kostja poole nõudega tagastada alusetult saadu, siis tuleb lugeda tõendatuks kostja väite, et enne hagiavalduse saamist ei teadnud ta hageja nõudest ja selle sisuks olevast kohustusest. Asja materjalidest nähtub, et maakohtu 02.08.2005 määrusega on teavitatud kostjat hagi esitamisest ning teda on kohustatud vastama kirjalikult hagile ühe kuu jooksul alates 6 hagiavalduse kättesaamisest. 30.08.2005 on kostja esitanud maakohtule vastuse hagile (t.l 39). Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et kostja sai hagist teada hiljemalt 23.08.2005 (seitse päeva enne vastuse koostamist) ning sellest alates tuleb lähtuda mõistlikult vajaliku aja kindlaksmääramisel VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause tähenduses. Seejuures tuleb arvestada eelkõige kohustuse olemust ja suurust ning võlgniku ja võlausaldaja huve. Kuivõrd hageja nõudis kostjalt 200 000 krooni tasumist, siis tuleb eelkõige arvestada nimetatud summa suurusega, kuna ei saa eeldada 200 000 krooni kohest tasumist. Ringkonnakohus arvestab siinjuures ka sellega, et alusetu rikastumine leidis aset
3. a lõpus ja hageja esitas hagi maakohtusse alles
4. a märtsis. Ülaltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus mõistlikult vajalikuks ajaks, mille möödudes võis hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist, 01.11.2005 (s.o ajavahemik alates 23.08.
5. a kuni 01.11.2005). Sellest ajast muutus hageja nõue sissenõutavaks ning kohustuse mittetäitmisel on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist. Riigikohus on 16.06.2008 otsuse p-s 12 leidnud, et VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja ajast, kui ta saab teada või peab teada saama asjaolust, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS
6. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Kuna kostja sai teada hagi esitamisest hiljemalt 23.08.2005, siis sellest ajast kuni 01.11.2005 on ta kohustatud maksma intressi VÕS §-s 94 sätestatud suuruses. Intress alates 23.08.2005 kuni 01.11.2005 – 200000x0.09:365x68 = 3353.42 krooni. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt nimetatud määrale on hageja esitanud ka viivise arvestuse. Sellest tulenevalt on ekslik vastustaja väide, et hageja on lähtunud viivise arvestamisel ebaõigest intressimäärast (4 %). Kuivõrd hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 01.11.2005, siis tuleb sellest ajast arvestada viivist. Viivise arvestus alates 01.11.2005 kuni 01.04.2009 on järgmine: kuni 01.01.2006 - 200000x0.09:365x61 = 3008.20 krooni kuni 01.07.2006 - 200000x0.0925:365x181 = 9174 krooni kuni 01.01.2007 - 200000x0.0975:365x184 = 9830 krooni kuni 01.07.2007 - 200000x0.105:365x181 = 10413.70 krooni kuni 01.01.2008 - 200000x0.11:365x184 = 11090.40 krooni kuni 01.07.2008 - 200000x0.11:365x181 = 10909.60 krooni kuni 01.01.2009 - 200000x0.11:365x184 = 11090.40 krooni kuni 01.04.2009 - 200000x0.095:365x90 = 4684.90 krooni Kokku viivis 70 201.20 krooni, koos intressiga 73 554.60 krooni. Alates 01.04.2009 peab kostja

§-st 367 tulenevalt maksma viivist seadusjärgses määras kuni võlgnevuse tasumiseni. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja nõue viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud ja temalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis (intress) 73 554.60 krooni. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sätete eesmärgiks on kaitsta võlgnikku ebamõistlikult suure viivise eest ja vähendada seda mõistliku suuruseni. Seega on viivise vähendamise eelduseks selle ebamõistlik suurus ja ebaproportsionaalsus. 7 Antud juhul on võlgnevuse suuruseks 200 000 krooni ning viivise, mille vähendamist taotletakse, suurus 73 554.60 krooni. Kuna viivise vähendamist taotles kostja, siis on tema kohustuseks tõendada, et viivise suurus 73 554.60 krooni on ebaproportsionaalne. Asja materjalidest nähtub, et kostja seda tõendanud ei ole. Viivis on õiguskaitsevahend, mida saab kohaldada kohustuse rikkumise korral. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Riigikohus on 18.11.2004 otsuses nr 3-2-1-132-04 asunud seisukohale, et seadusest tuleneva viivisnõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. 14.06.2005 otsuses nr 3-2-1-66-05 on Riigikohus asunud seisukohale, et viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et põhjendatud ei ole viivise vähendamine alla seadusega tagatud ulatuse. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt viivise nõudmist seaduses sätestatud ulatuses õigustab eelkõige selle tagatisfunktsioon, s.o hageja huvi kohustuse täitmise vastu. Asja materjalidest nähtub, et hageja tasus kostja eest 200 000 krooni 2003. a, hageja esitas hagi maakohtusse 2005. a ja nõue muutus sissenõutavaks 01.11.2005. Kostja vaidles viivisnõudele esmakordselt vastu alles 2008. a vastuses hageja kassatsioonkaebusele. Käesoleva ajani ei ole kostja võlgnevust tasunud ega esitanud tõendeid seadusest tulenevas määras nõutava viivise ebamõistliku suuruse või ebaproportsionaalsuse kohta. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et puuduvad alused viivise vähendamiseks ja kostjalt tuleb välja mõista viiviste katteks 73.554.60 krooni.

§ 652

lg 4 alusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta vastustaja poolt 24.03.2009 ringkonnakohtule esitatud palgatõendi (mille on vastustaja ise allkirjastanud) ning OÜ Meiveri 2007. a bilansi ja kasumiaruande koopiad. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud nimetatud tõendeid varem esitada ning apellant on täiendavas seisukohas viitega

§ 652

lgle 4 kinnitanud, et kuna kostja ei taotlenud viivise vähendamist maakohtus, siis puudub tal õigus taotleda selle vähendamist apellatsioonimenetluses. Samuti on apellant kinnitanud, et ta vaidleb viivise vähendamisel vastu.

1. Kuivõrd hagi on esitatud maakohtusse
2. a, siis tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluses sätestatust. Seoses hagi rahuldamisega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja poolt makstud riigilõiv 11 000 krooni ja õigusabikulud 5 % ulatuses hagi rahuldatud osast (273 554.60 krooni x 0.05 = 13 677.70 krooni) 13 677.70 krooni, kokku 24 677.70 krooni. Kostjalt tuleb riigituludesse välja mõista 5125 krooni, millises ulatuses oli ta vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kostja menetluskulud tuleb jätta tema kanda. Andra Pärsimägi Viivi Tomson 8 Üllar Roostoja