← Eesti

2-20-5197/11

Obsah (15)§ 277§ 657§ 654§ 456§ 651§ 392§ 351§ 230§ 436§ 173§ 163§ 162§ 174§ 138§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-5197 Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2021, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parre

) § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi, mille peab esile tooma menetlusosaline. Kui hageja ise olulise asjaoluna väidab, et uusi kaarte ei väljastatud, ei saa maakohus selgitada uute kaartide väljastamise kohta tõendite esitamise vajadust. Seega ei saanud otsus olla hagejale üllatuslik. Vastupidiselt maakohtus esitatud väidetele esitab hageja apellatsioonimenetluses uue väite ja tõendi kaartide üleandmise kohta. Maakohtus esitatud väidete muutmine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Lisaks vaidleb kostja vastu hageja poolt apellatsioonkaebusele esitatud 3. oktoobri 2017. a kaartide üleandmise akti ehtsusele

§ 277

lg 1 alusel, kuna sellel olev ELL-i esindaja allkiri ei ole kirjutatud kostja poolt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude väiksemas ulatuses kui 6057 eurot 14 senti ning nõude nimetatud summalt arvestatud

  1. aprillil
  2. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks väiksemas ulatuses kui 6057 eurot 14 senti. Eelmärgitust lähtuvalt tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla kokku 6057 eurot 14 senti ja nimetatud summalt
  3. aprillil
  4. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 6057 eurot 14 senti. Ringkonnakohus jaotab uuesti ning määrab kindlaks 6

(10)ka poolte maakohtu menetluses kantud menetluskulud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti hagi kostja vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi kostja vastu osaliselt rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1904 eurot 83 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 1904 eurot 83 senti. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

  1. Maakohus on poolte õigussuhte õigesti kvalifitseerinud käenduslepinguna. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Praegusel juhul on kostjast käendaja hageja nõudele vastu vaielnud mh põhjusel, et käendatavat kohustust ei eksisteeri, kuna põhivõlgnik (ELL) ei ole kätte saanud kliendikaarte, millega on väidetavalt arve esitamise aluseks olevad tehingud tehtud. Maakohus jättiski hagi osaliselt rahuldamata põhjusel, et hageja väited kliendikaartide üleandmist põhivõlgnikule pärast
  2. juuli
  3. a lepingu allkirjastamist ei ole tõendatud. Hageja väitel on ELL-ile üle antud kliendikaartide kohta esitatud loend, kuid sellel puudub põhivõlgniku seadusliku või volitatud esindaja allkiri kaartide kättesaamise kohta. Samas asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks poolte väiteid pärast
  4. juulit 2016 toimunud kaartide üleandmise kohta piisavalt arutanud ning andnud hagejale võimaluse vaidlusaluseid asjaolusid tõendada. 8.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, mh

§ 392

lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatut, mille kohaselt peab kohus eelmenetluses välja selgitama menetlusosaliste väited faktiliste asjaolude kohta ning tõendid, mida menetlusosalised soovivad esitada selliste väidete põhjendamiseks.

§ 351

lg 1 järgi peab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest arutama. Need minetused on viinud maakohtu osaliselt ebaõige lõppjärelduseni. 8.

  1. Ringkonnakohus pidas võimalikuks maakohtu vea apellatsioonimenetluses ise kõrvaldada ning võttis
  2. detsembri
  3. a määrusega (tl-d 124–125) asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid – akti magnetkaartide väljastamise kohta (tl 116), arve nr X (tl-d 117–118) ja maksekorralduse nr 1428 arve nr X tasumise kohta (tl 119). Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole esitanud seoses kliendikaartide üleandmisega apellatsioonimenetluses uusi väiteid. Hageja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et pärast
  4. juulit 2016 rohkem uusi kliendikaarte põhivõlgnikule ei väljastatud.
  5. mai
  6. a seisukoha (I kd, tl-d 48–53) p-s 2.5 on hageja väitnud üksnes seda, et lepingu uue redaktsiooni sõlmimisel
  7. juulil 2016 ei väljastatud põhivõlgnikule uusi kaarte. 7

(10)8.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja
  2. oktoobri
  3. a aktiga tõendanud, et kaardid nr X, X, X, X ja X, millega tehtud tehingud on arve nr X esitamise aluseks, on ELL-i seaduslikule esindajale (kostjale) üle antud. Ringkonnakohus märgib, et kostja on vastuses apellatsioonkaebusele vaidlustanud hageja poolt esitatud tõendi – akti magnetkaartide väljastamise kohta (tl 127) – ehtsuse, väites, et dokumendil ei ole tema allkiri. Pärast hageja poolt
  4. jaanuaril 2021 ringkonnakohtule magnetkaartide väljastamise akti originaaldokumendi esitamist kostja teatas, et kuigi Irina nimeline isik ei ole kostjale kunagi magnetkaarte üle andnud, siis ta ei vaidlusta enda allkirja magnetkaartide üleandmise aktil. 8.
  5. Samuti on hageja tõendanud kaartide nr X, X, X ja X üleandmist ELL-ile
  6. oktoobril 2017 põhivõlgnikule väljastatud arvega nr X (tl-d 117–118) ja maksekorraldusega nr 1428 selle arve tasumise kohta (tl 119). Seega on ELL nimetatud kaartidega tarbitud kütuste ja teenuste eest varasem tasunud ega ole hagejale vastuväiteid esitanud. 8.
  7. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud põhivõlgnikule (ELL-ile) kliendikaartide nr X, X, X, X, X, X, X, X ja X üleandmise, millega tehtud tehingud on arve nr X aluseks. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses muid vastuväiteid hageja nõudele esitanud. Seetõttu vastutab kostja arve nr X tasumise eest täies ulatuses. Kuivõrd hagiavalduse kohaselt on arvest nr X tulenev täitmata põhinõue 5573 eurot 65 senti, millest maakohus on välja mõistnud 1421 eurot 34 senti (lisaks on maakohus välja mõistnud 483 eurot 49 senti arvest nr X lähtuvalt), tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista põhivõlg 4152 eurot 31 senti. 8.
  8. Hageja nõuab arve nr X järgi tasumata summalt viivist
  9. aprilli
  10. a üldtingimuste p-s 3.6 sätestatud määras (0,15% päevas) alates
  11. detsembrist 2017 kuni hagi esitamiseni (
  12. aprillini 2020). Arvestades, et ringkonnakohus rahuldab põhinõude suuremas ulatuses kui maakohus, tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, milles kohus jättis nõude põhivõla 4152 euro 31 sendi suuruselt osalt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks rahuldamata. Altes
  13. aprillist
  14. a kehtivate hageja üldtingimuste p-s 3.6 sätestatud määras arvestatud viivis põhivõla 4152 euro 31 sendi suuruse osa tasumisega viivitamise eest ajavahemikul alates
  15. detsembrist 2017 kuni
  16. aprillil 2020 on 5287 eurot 97 senti. Ringkonnakohus on kasutanud viivise arvestamiseks veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/ kättesaadavat viivisekalkulaatorit. Kuivõrd hageja on hagiavalduses vähendanud viivist põhivõla suuruseni, tuleb põhivõlalt 4152 eurot 31 senti sissenõutavaks muutunud viivist samuti vähendada põhivõla suuruseni. Kostja väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust vähendada viivist alla põhinõude summa. Viivise nõudmise õigus tuleneb võlausaldajale seadusest (VÕS § 113 lg 1 esimene lause). Viivise määr tulenes praegusel juhul hageja üldtingimuste p-st 3.
  17. Viivise rakendumine sõltub üldjuhul võlgnikust enesest ning võlausaldaja ei pea võlgnikule kohustuse täitmist eraldi meelde tuletama. Praegusel juhul oli kostja ka põhivõlgniku juhatuse liige ning tal pidi seega olema ülevaade võlgniku täitmata kohustustest. 8
(10)8.
  1. Arvestades maakohtu otsust vaidlustamata osas ning käesolevat otsust, rahuldatakse hageja nõue põhivõla 6057 euro 14 sendi ja sellelt sissenõutavaks muutunud viivise 6057 euro 14 sendi saamiseks.
  2. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Maakohtu järelduste kohaselt hageja ja ELL üksnes muutsid

  1. juulil 2016 varem sõlmitud kliendikaardi lepingut, mitte ei sõlminud uut lepingut, ning seega kostja käendajana vastutab
  2. septembril 2013 sõlmitud käenduslepingu alusel kliendikaardi lepingu (nr XXXXX) täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Maakohus ei ole selles osas eksinud materiaalõiguse (sh VÕS § 29 sätete) kohaldamisel ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti on maakohus põhjendatult tuvastanud kütuse ja muude kaupade üleandmise põhivõlgnikule. Asjaolul, et hageja ei ole enda nõuet ELL-i pankrotimenetluses esitanud, ei ole käesoleval juhul tähtsust. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hageja poolt pankrotiseaduse (PankrS) § 146 lg-test 1 ja 2 tulenevate kohustuste täitmata jätmisest kahju, mis annaks alus nõuet käendaja vastu vähendada (PankrS § 146 lg 3). Hageja käitumine ei ole takistanud kostjal esitada enda VÕS § 152 lg-st 1 tulenevat nõuet (tingimusliku nõudena) põhivõlgniku pankrotimenetluses. Nagu eelnevalt märgitud, oli kostja ise põhivõlgniku juhatuse liige ning tal pidi seega olema ülevaade ELL-i täitmata kohustustest.
  3. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt, et maakohus leidis õigesti, et kostja ei vastuta käenduslepingu alusel arve nr X tasumise eest. Kuigi tehingu eest on tasutud kaardiga, on arve esitamise aluseks eraldiseisev hageja ja ELL-i vahel sõlmitud käibemaksu tagastamise vahendamise leping (tl-d 17–21). Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja käendajana üksnes hageja ja ELL-i vahel sõlmitud kliendikaardi lepingu nr XXXXX täitmise eest (tl 10). Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu oleks maakohus ületanud oma pädevuse piire, kuna kostja ei ole arve nr X alusel esitatud nõudele maakohtu poolt märgitud põhjustel vastu vaielnud. Hageja väidete kohaselt vastutab kostja nimetatud arves märgitud ELL-i kohustuse eest
  4. septembril 2013 sõlmitud käenduslepingu alusel. Kostja vaidles hagile tervikuna vastu ning sellest lähtuvalt tuli hagejal

§ 230lg 1 kohaselt oma väiteid tõendada.

Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne kohustus ning kohus ei ole seejuures seotud poolte väidetega (

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

11.

§ 173

lg-st 1 lähtudes peab kohus otsuses märkima menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses.

§ 173

lg 3 esimesest lausest tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. 9

(10)Maakohus on jätnud menetluskulud

§ 163lg-st 1 lähtudes 31% ulatuses kostja kanda ja 69% ulatuses hageja kanda.

Arvestades maakohtu otsuse vaidlustamata osa ning käesolevat otsust, rahuldatakse hageja nõue 99,8% ulatuses. Ringkonnakohus peab sellist hagi rahuldamise ulatust ning apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist arvestades põhjendatuks jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

12.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 174

lg-st 5 tuleneb, et kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. 12.

  1. Maakohus määras hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskulu suuruseks maakohtu menetluses 600 eurot, mille moodustab hagitavalduselt tasutud riigilõiv. Kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning samuti ei nähtu apellatsioonkaebuse põhjendustest hageja soovi vaidlustada maakohtu poolt põhjendatuks loetud menetluskulu suurust. Kuivõrd ringkonnakohus jätab menetluskulud kostja kanda, tuleb hagiavalduseslt tasutud riigilõiv kostjalt täies ulatuses hageja kasuks välja mõista (maakohtu poolt määratud 31%, s.o 186 euro asemel). 12.
  2. Hageja
  3. märtsil 2021 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja menetluskuluks apellatsioonimenetluses apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 500 eurot (lõivu tasumist tõendav maksekorraldus on esitatud koos apellatsioonkaebusega). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonakebuselt tasutud riigilõiv kui kohtukulu (

§ 138

lg-d 1 ja 2; § 139) on

§ 174lg 1 mõttes vajalik ja põhjendatud menetluskulu.

12.

  1. Eelmärgitut arvestades mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude, s.o hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivude, katteks 1100 eurot (600+500). 12.
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.