← Eesti

2-20-7577/51

Obsah (5)§ 27§ 37§ 38§ 18§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 31. märts 2021 Tsiviilasja number 2-20-75

§ 27lg 2 p 3 viimane alternatiiv).

Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et kostjale kuulub veel kinnistuid, kuivõrd tegu on kostja lahusvaraga. 2

  1. Kostja esitas
  2. juunil 2020 vastuhagi, milles palus jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kostja palus lõpetada poolte varaühisus ja jagada poolte ühisvara selliselt, et anda kostja ainuomandisse korteriomand ja sõiduauto; mõista kostjalt hageja kasuks välja 50% korteriomandi ja sõiduauto turuväärtusest; jätta laenulepingust tulenev laenukohustus jäägiga 8055 eurot kostja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 50% laenukohustuse jäägist, s.o 4027 eurot 50 senti. Kostja palub tekkinud vastastikused nõuded tasaarvestada. Vastuhagi põhjenduste kohaselt omandas kostja korteriomandi
  3. juunil
  4. Samal aastal omandas kostja ka sõiduauto. Korteri soetamiseks võttis kostja C.C.-lt laenu 20 000 eurot, mida tõendab
  5. mail 2015 sõlmitud laenuleping. Laenu tagastamise tähtaeg oli
  6. mai 2017, kuid
  7. oktoobril 2015 laenuleping muudeti ja laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku
  8. mai
  9. Vastuhagi esitamise seisuga on laenujääk 8055 eurot. Seega kuulub ühisvara hulka lisaks korterile ja sõiduautole ka korteri soetamiseks võetud laenust tekkinud kohustus. Pindi Kinnisvara OÜ eelhinnangust nähtuvalt on korteri väärtus 7000 – 8000 eurot. Ühisvaraks oleva sõiduauto maksimaalseks väärtuseks võib olla kuni 1000 eurot.
  10. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Laenuleping on sõlmitud tagantjärele vahetult enne vastuhagi esitamist. Hagejal pole võimalik korterisse siseneda. MAAKOHTU LAHEND
  11. Viru Maakohus rahuldas
  12. oktoobri 2020 otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt. Maakohus lõpetas poolte ühisomandi korteriomandile ja sõiduautole, jättes korteriomandi ja sõiduauto kostja ainuomandisse. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 50% ühisvara maksumusest ehk 6487 eurot 50 senti enamsaadud ühisvara eest, võttes arvesse korteri väärtusena 11 000 eurot ja sõiduauto väärtusena 1975 eurot. Maakohus jagas poolte ühise laenukohustuse jäägiga summas 7515 eurot ning jättis laenukohustuse kostja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 50% olemasolevast kohustusest, s.o 3757 eurot 50 senti. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused nõuded ning mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja 2730 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Pooled sõlmisid abielu X ja lahutasid X. Vaidlust pole selles, et poolte ühisvaraks on korteriomand asukohaga X ja sõiduauto Audi A6 registreerimisnumbriga X. Vaidlust pole, et õmblusmasin, keeduseade ja tõukeratas kogumaksumusega 115 eurot, on hageja lahusvara. Tõendatud on, et ühisvarana tuleb jagada ka ühisvaraks oleva korteriomandi soetamiseks võetud laenukohustus. Vastavalt perekonnaseaduse (

) §-le 25 lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Maakohus ei pidanud tõenäoliseks, et alates laenulepingu sõlmimisest

  1. mail 2015 kuni kooselu lõpuni märtsis 2019 ei olnud hageja teadlik kostja finantssuutlikkusest, töötamisest, tuluteenimisest ega laenulepingu sõlmimisest korteriomandi omandamiseks. Hageja ei esitanud veenvaid tõendeid, et korteriomand ja sõiduauto soetati hagejale lahusvarana kuulunud X asunud korteriomandi müügist saadud rahaga. Raha kostjale üleandmise kohta hageja tõendeid ei esitanud. Tõendamist ei leidnud ka hageja väide, et kostjal puudus
  2. aastal raha korteriomandi ja sõiduauto ostmiseks, sest kostja ei ole töötanud alates
  3. aastast. Asjas puudub alus, mis võimaldaks kalduda kõrvale ühisvara võrdsetes osades jagamise põhimõttest (

§ 37lg 3).

Kostja esitas tõendid, mille kohaselt ostis ta korteriomandi C.C.-lt laenulepingu alusel saadud raha eest. Hageja loobus

  1. septembri
  2. a seisukohas taotlustest kuulata tunnistajana üle C.C., kuivõrd C.C. oli talle telefoni teel kinnitanud laenu andmist ja selleks kahe korteri pantimist. Samuti loobus hageja laenulepingule ekspertiisi tegemise taotlusest. Sisuliselt hageja möönis, et kostja võis saada C.C.lt laenu korteriomandi ostmiseks. 3 Ühisvaraks oleva vara enampakkumisele määramine ei oleks mõistlik, sest kostja kasutab ühisvaraks olevat korterit oma elukohana ning lähtudes auto vanusest ja läbisõidust, võib auto müük enampakkumise kaudu vähendada enampakkumise läbiviimisega seotud kulude tõttu niigi suhteliselt väikest auto väärtust. Korteriomandi väärtuse hindamisel tugines hageja kinnisvaraportaalist www.kv.ee saadud hinnangule, mille kohaselt on korteriomandi väärtuseks 15 000 eurot. Kostja tugines Pindi Kinnisvara OÜ eelhinnangule, mille kohaselt on korteriomandi väärtuseks 7000 kuni 8000 eurot. Pooled ekspertiisi määramist korteriomandi tegeliku väärtuse hindamiseks ei soovinud. Maakohtu hinnangul ei saa eelistada Pindi Kinnisvara OÜ eelhinnangut portaalist www.kv.ee saadud hinnangule, kuivõrd Pindi Kinnisvara OÜ ekspert ei ole hindamisakti koostanud ega hinnatavat objekti näinud. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu hinnangul mõistlik määrata poolte hinnangutest lähtuvalt korteriomandi maksumuseks 11 000 eurot [(15 000 + 7000) / 2]. Sõiduauto väärtuse hindamisel tugines hageja automüügiportaalist www.auto24.ee saadud hinnangule, mille kohaselt on sõiduauto väärtus 2950 eurot (hinnangu kohaselt 1800 kuni 4100 eurot). Kostja on tuginenud samuti portaali www.auto24.ee hinnangule ning leidis, et sõiduauto väärtus on ligikaudu 1000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on mõistlik määrata poolte hinnangutest lähtuvalt sõiduauto eeldatavaks maksumuseks 1975 eurot [(2950 + 1000) / 2]. Maakohus rahuldas osaliselt kostja vastuhagi ja jagas poolte ühise kohustuse, mis on
  3. oktoobri
  4. a seisuga 7515 eurot. Laenukohustus jääb kostja kanda ja hagejalt tuleb kostja kasuks mõista välja 50% kohustusest, s.o 3757 eurot 50 senti. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 2730 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osaliselt osas, millega maakohus määras kindlaks ühisvara koosseisu, ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse ning kohustuste suuruse ning sellega seoses poolte tasaarvestatavad summad. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2.3 osaliselt ning p-d 2.4 ja 2.5 täielikult ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kostja vastuhagi. Kostja palub jätta korteriomand väärtusega 9100 eurot kostja ainuomandisse ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 50% korteriomandi turuväärtusest ehk 4550 eurot; jätta sõiduauto väärtusega 1000 eurot kostja ainuomandisse ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 50% sõiduki turuväärtusest; jätta
  6. mai
  7. a C.C. ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad kohutused summas 8055 eurot kostja kanda; jätta korteriomandi kommunaalkuludest 50%, s.o 1227 eurot 29 senti hageja kanda; tasaarvestada hageja nõue 5050 eurot [(9100 + 1000) / 2) ja kostja nõue 5254 eurot 79 senti (8055 / 2 + 1227,29) ning tasaarvestuse tulemusena mõista hagejalt kostja kasuks välja 204 eurot 79 senti. Täiendavalt palub kostja kohustada hagejat andma kostjale välja korteriomand ning andma tagasivõtmatu nõusolek või tahteavaldus KRS § 341 lg 1 tähenduses kande tegemiseks kinnistusraamatusse selliselt, et Tartu Maakohtu kinnistusosakonnakonna kinnistusregistri registriossa nr X kantud korteriomandi omanikuna kantakse kinnistusraamatusse kostja. Kostja palub asendada hageja vastav tahteavaldus kohtuotsusega. Kostja palub apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud täitmata TsMS § 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded, jättes välja selgitamata poolte nõuded ning täitmata selgitamiskohustuse. Kostja esitas maakohtule
  8. juunil 2020 vastuhagi ühisvara jagamise nõudes ning
  9. oktoobril 2020 menetlusdokumendi, mille sisust ning lisatud tõenditest ei saanud jääda kahtlust, et kostja 4 soovis nimetatud avaldusega täpsustada vastuhagi ühisvarasse kuuluva kohustusega. Maakohus oleks pidanud menetluse uuendama ja andma kostjale võimaluse oma
  10. oktoobril 2020 esitatud nõuet ühisvarasse kuuluva kohustuse jagamise osas täpsustada ning põhjendada. Kui maakohus oleks asunud seisukohale, et sellekohast nõuet on võimalik esitada eraldi menetluses täiendava ühisvara jagamise nõudena, oleks kohus pidanud seda selgitama. Seega on maakohus põhjendamatult jätnud ühiskohustuste koosseisu määramata ühisvarasse kuuluval korteriomandil lasuvad igakuised kohustused kommunaalmaksetena, mida on tasunud üksnes kostja. Korteriomanikud vastutavad käsundita asjaajamise sätete järgi üksnes osavõlgnikena. VÕS § 63 lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse, peavad nad seda tegema võrdsetes osades. Kuivõrd kostja on üksi tasunud alates
  11. aasta juunist korteriomandil lasuvaid makseid, on tal õigus nõuda hagejalt solidaarvõlgniku tagasinõude korras 50% tema poolt tasutud kommunaalkuludest. Kostja on kohtule esitanud kommunaalkulude arved perioodi juuni 2018 – oktoober 2020 kohta ning arvestused, milles on eraldatud kommunaalkulud, mis on seotud tarbimisega. Maakohus ei ole juhtinud eelmenetluses poolte tähelepanu asjaolule, et ühisvara jagamise tulemusena tuleb teha uus kanne kinnistusraamatusse ühisvara jagamise kohta. Maakohtu lahendi alusel ei ole kostjal kinnistusraamatu kande tegemine võimalik, kuna selleks puudub hageja nõusolek. Kuivõrd pooltevahelised suhted on konfliktsed, on väheusutav, et hageja annab vastava nõusoleku vabatahtlikult. Kostja taotleb hageja tahteavalduse asendamist kohtuotsusega. Maakohus on jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Kostja loobus ekspertiisi taotlemisest ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kindlakstegemiseks ja esitas maakohtule eksperdi eelhinnangu. Maakohus ei selgitanud, milline on ekspertiisist loobumise ning täiendavate tõendite esitamata jätmise tagajärg. Eeltoodu tõttu jäi kostjal esitamata korteriomandi väärtuse eksperthinnang. Maakohus pole hinnanud tõendeid. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et mõistlik on määrata poolte hinnangutest lähtuvalt korteriomandi maksumuseks 11 000 eurot. Kostja esitas eelhinnangu konkreetse korteriomandi kohta. Hageja esitas üksnes kinnisvara müügiportaalis vaidlusaluse korteriomandiga samas piirkonnas asuva teise korteriomandi müügikuulutuse, kuid vastav müügikuulutus tõendab ainult asjaolu, et portaalis müüdava korteriomandi omanik soovib müüa oma korteriomandit just kuulutuses toodud hinnaga. Kostja esitatud Pindi Kinnisvara OÜ eelhinnangus puuduvad andmed, et ekspert ei ole hinnatavat objekti näinud, seda on maakohus ise järeldanud. Eelhinnangust nähtub, milliseid remonditöid oleks vaja korteris teha, eelhinnangu esitaja on tutvunud korteriga. Kuna vaidlus puudutas eseme väärtust, pidi maakohus selgitama eelmenetluses asjaolude tõendamise kohustust ning võimaldama pooltel asjaolusid täiendavate tõenditega tõendada. Kostja esitab ringkonnakohtule uue tõendina Uus Maa Kinnisvarabüroo
  12. juuni
  13. a eksperthinnangu X, mille kohaselt on korteriomandi väärtuseks 9100 eurot. Kostja ei saanud tõendit esitada esimese astme menetluses, sest maakohus ei selgitanud pooltele täiendavat tõendamiskohustust ühisvara eseme väärtuse tõendamise osas ning selle tõendamata jätmise tagajärgi. Maakohus on ebaõigesti määranud ka ühisvarasse kuuluva sõiduki väärtuse. Pooled tuginesid sõiduauto hinna määramisel www.auto24.ee hinnangutele, hageja nimetas sõiduauto väärtuseks 2950 eurot ning kostja umbes 1000 eurot. Maakohus ei ole hinnanud esitatud tõendeid ja seisukohti, vaid võtnud poolte nimetatud hindadest keskmise väärtuse. Maakohus on kohtuotsuses küll nõustunud kostja väidetega, et auto väärtuse hindamisel on mh olulisteks kriteeriumiteks auto läbisõit, autoga juhtunud liiklusavariid ning et sellise auto minimaalne väärtus on 1299 eurot bensiinimootoriga ja 1499 eurot diiselmootoriga, kuid ei ole nende 5 väidetega arvestanud. Ühisvarasse kuuluv diiselmootoriga sõiduk saaks minimaalselt maksta 1499 eurot, kuid arvestades sõiduauto läbisõitu ning liiklusavariisid, on väärtuseks 1000 eurot. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud laenulepingust tuleneva ühise kohustuse suuruse lähtudes maksegraafikust. Maakohus oleks tulenevalt

§ 37

lg 1¹ pidanud ühisvarasse kuuluva kohustuse suuruse määrama kindlaks varasuhte lõppemise aja seisuga. Kostja soovis ühisvarasse kuuluva kohustuse jagamist vastuhagi esitamise aja seisuga ehk soodsamalt hageja jaoks, kuna ühise kohustuse suurus oli antud hetkeks vähenenud võrreldes varasuhte lõppemise aja seisuga. Maakohtu poolt ühise kohustuse vähendamine 8055 eurolt 7515 eurole on vastuolus

§ 37lg 1¹ ja § 38 viimases lauses sätestatuga.

Seejuures on maakohtu poolt summat vähendatud ainuüksi maksegraafiku alusel, maakohus ei tuvastanud, et kohustus on täidetud. Kostjal on kohustus hageja ees 5050 eurot [(9100 + 1000) / 2)] ning hagejal on kohustus kostja ees 5254 eurot 79 senti (8055 / 2 + 1227,29). Vastastikuse tasaarvestuse tulemusena tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 204 eurot 79 senti.

  1. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus ei võtnud arvesse oluliste tõenditena kirjavahetusi, millest nähtub, et hageja X korteri müügist saadud raha on kostja käes ja ta ei kavatse raha tagastada. Kostja on kogu korteri müügist saadud 65 833 eurot omastanud. Kostja pole maakohtule esitanud tõendeid enda sissetulekute kohta, mistõttu on ilmne, et kostja elab ja maksab lapsele elatist 290 eurot kuus hageja lahusvarasse kuulunud korteri müügist saadud rahast. Hageja ei olnud teadlik sõlmitud laenulepingust, mistõttu pole laenujäägi ühiste kohustuste hulka arvamine õige. Hageja ja kostja vahel oli suuline kokkulepe juba enne X asuva korteri müüki, et kogu Eestis olev vara ostetakse X korteri müügist saadud raha eest. Laenu võtmine polnud mõistuspärane, kuivõrd hageja ega kostja ei käinud tööl. Kui kostja oleks teavitanud hagejat laenulepingu sõlmimisest, poleks hageja sellega nõustunud. Hageja on seisukohal, et kostja peab hüvitama ka tõukeratta, keeduseadme ja õmblusmasina väärtuse, kuivõrd esemed osteti hageja ema raha eest ning hagejal pole võimalik neid korterist kätte saada. Hageja on nõus andma tagasivõtmatu nõusoleku kande tegemiseks kinnistusraamatusse selliselt, et korteriomandi omanikuna kantakse kinnistusraamatusse kostja. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada resolutsiooni p-de 1–2 ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saadab asja uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis maakohtule TsMS § 656 lg 2 teise lause ja § 657 lg 1 p 3 alusel, sest rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 2 p 1 järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis hageja nõude hagejale lahusvarana kuuluvate õmblusmasina, keeduseadme ja tõukeratta kogumaksumusega 115 eurot ühisvarana jagamiseks ja selle eest hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3).
  3. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei ole maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud. Seega on maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis hageja nõude hagejale lahusvarana kuuluvate õmblusmasina, keeduseadme ja tõukeratta ühisvarana jagamiseks ja selle eest hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3), jõustunud. Ringkonnakohus jätab hageja 6 vastuses apellatsioonkaebusele esitatud väited nende esemete väärtuste hüvitamise kohta tähelepanuta. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta hageja väited, et kostja on omastanud hageja korteri müügist saadud 65 833 eurot.
  4. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus ei ole selgitamiskohustust täitnud ning on jätnud olulises osas eelmenetluse ülesanded täitmata. Vastavalt TsMS §-le 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 392 lg 1 p 4 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohus peab selgitama pooltele, milline on hageja ja kostja tõendamiskoormis esitatud nõuetest ja vastuväidetest tulenevalt, samuti millised on nõude ja vastuväite kohaldamise eeldused. Maakohus ei ole seda teinud. Maakohus määras asja kirjalikku menetlusse esmakordselt
  5. juuli
  6. a määrusega hagi ja vastuhagi menetlusse võtmise järel (I kd, tl 112), milles oli märgitud ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg. Asjas sisuliselt eelmenetlust ei toimunud, mh ei olnud pooltele eelnevalt selgitanud, millised on need olulised asjaolud, millest kohus lähtub otsuse tegemisel ja milline on menetluses tõendamiskoormis. Maakohus küll uuendas
  7. augusti 2020 määrusega asjas menetluse, kuid ka sellest määrusest jääb selgusetuks, missuguseid vaidluse all olevaid asjaolusid kohtu poolt esitatud üksikküsimused (ühisvara koosseisu kindlakstegemist, selle väärtuse hindamist, võimalikke ühiseid kohustusi jms) puudutavad. Ringkonnakohus leiab, et eelmenetluse läbiviimata jätmine on asjaolu, mida ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus käesolevas asjas viinud läbi eelmenetlust viisil, mis oleks taganud asja õige lahendamise. Juhul, kui pooled ei ole ühisvara jagamise asjas ühel meelel ühisvara väärtuse osas ja oma väidete kohta tõendeid esitanud ei ole või on neid esitanud kohtu hinnangul puudulikult, tuleb kohtul selgitada pooltele vajadust tõendada asjaolusid, millele nende väited ja vastuväited tuginevad. Eelmenetluses on TsMS § 392 lg 3 järgi kohtul õigus pooli küsitleda ja nõuda neilt täiendavaid selgitusi.
  8. Maakohus on jätnud välja selgitamata ühisvara jagamise nõude lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud. Ühisvara jagamise nõude aluseks on

§ 37lg 1.

Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (

§ 37lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (Riigikohtu 26.

aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). Ühisvara koosseis määratakse

§ 37

lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga ning jagatakse sama paragrahvi lõike 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab vastavalt AÕS § 77 lg 2 kohus poole nõudel jagamise viisi. Kuigi ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (

§ 37

lg 11), siis ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb kohtul arvestada ühisvara jagamise aja seisuga (Riigikohtu

  1. septembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9288 p 27;
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 15). Kuni ühisvara jagamiseni kuulub ka lahutatud abikaasade ühisvara

§ 37

lg 2 järgi edasi nende ühisomandisse ning seda vara tuleb valitseda ühisvara arvel, arvestades abikaasade ühisvara valitsemise põhimõtteid (Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 13). Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on aga eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). 7 Seega tuli maakohtul vara jagamisel ja omandi kaotamise järgse hüvitise suuruse määramisel teha vara väärtus kindlaks võimalikult täpselt selle jagamise hetke seisuga, s.o kohtuotsuse tegemise seisuga.
  3. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väljendatuga, et poolte poolt nimetatud hindade keskmisest maksumusest lähtumine vara väärtuse kindlakstegemisel ei ole seaduse mõttes tõendite hindamine. Maakohus ei ole korteri ega sõiduauto väärtusi nõuetekohaselt kindlaks teinud. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas TsMS §-s 438 sätestatuga hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus poolte poolt esitatud tõendeid korteri ja sõiduauto väärtuste tõendamiseks hinnanud. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole vastuhagis selgelt välja toonud, mis on kostja hinnangul korteri väärtus. Ka Pindi Kinnisvara OÜ hinnangu edastades ei nimeta kostja korteri väärtust, millest kostja hinnangul tulnuks vara jagamisel lähtuda. Maakohus ei ole vara väärtuse kohta esitatud tõenditele hinnangut andnud. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ühisvara väärtuse kohta. Kuivõrd hüvitise suurus omandi kaotamise korral tuleb määrata võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, tuleb tõendite hindamisel ka arvestada seda, kas tõendid kajastavad vara väärtust omandi kaotamise aja seisuga. Tõendite ebapiisavuse korral tuleb maakohtul pooltele tõendamiskoormist selgitada ning vajadusel teha ettepanek täiendavate tõendite esitamist. Maakohtul tuleb otsustada kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud uue tõendi, s.o Uus Maa Kinnisvarabüroo
  4. juuni
  5. a eksperthinnangu X, tsiviilasja materjalide juurde võtmine. Seejuures tuleb arvestada, et Pindi Kinnisvara OÜ hinnang on tehtud
  6. juunil 2020 ning apellatsioonkaebusele lisatud Uus Maa Kinnisvarabüroo hindamisakt on tehtud
  7. juunil
  8. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised ning kumbki pool peab tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema väited.
  9. Maakohus ei ole lahendanud poolte taotlusi vara väärtuste väljaselgitamiseks ekspertiiside läbiviimiseks. Maakohtu seisukoht, et pooled ei soovinud ekspertiisi määramist korteriomandi tegeliku väärtuse hindamiseks, on vastuolus tsiviilasja materjalidega. Hageja esitas hagi
  10. mail
  11. Kostja esitas vastuhagi
  12. juunil
  13. Vastuhagis taotles kostja viia läbi ühisvara hulka kuuluva kinnisvara väärtuse tuvastamiseks ekspertiis (I kd, tl 51). Kostja möönis, et ta pöördus vara väärtuse kindlakstegemiseks kinnisvarafirma poole ning esitab ekspertiisi valmimisel selle ka kohtule. Kostja esitas
  14. juunil 2020 Pindi Kinnisvara OÜ maakleri arvamuse korteri müügihinna osas. Hageja toetas
  15. juuni
  16. a vastuses kostja taotlust ühisvara (korteri ja sõiduauto) suhtes ekspertiisi teostamiseks (I kd, tl 82). Hageja teatas kohtule
  17. septembril 2020 (I kd, tl 141), et kuna kostja on esitanud korteri väärtuse kohta hinnangu, siis hageja taotleb ekspertiisi läbiviimist sõiduauto väärtuse kindlakstegemiseks. Hageja esitatust ei tulene, kas ta loobub kinnisvara suhtes ekspertiisi tegemisest. Samuti taotles hageja C.C. tunnistajana ülekuulamist. Maakohus täpsustas
  18. septembril 2020, kas hageja jääb tunnistaja ülekuulamise taotluse juurde (II kd, tl 89), kuid ei ole võtnud seisukohta hageja ekspertiisi läbiviimise taotluse kohta. Hageja selgitas
  19. septembri
  20. a vastuses, et ta 8 loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest juba
  21. septembri
  22. a menetlusdokumendis, kuid hageja ei täpsustanud, kas ta jääb oma esialgse sõiduki väärtuse kindlakstegemise ekspertiisi läbiviimise taotluse juurde. Kuigi apellatsioonkaebuse kohaselt loobus kostja ekspertiisi läbiviimisest ning esitas eksperdi eelhinnangu, ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et kostja oleks selgesõnaliselt ekspertiisi läbiviimisest loobunud. Omalt poolt hinnangu / ekspertiisi esitamine ei ole käsitletav taotlusest loobumisena. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada, kas pooled soovivad korteri ja sõiduauto väärtuste kindlakstegemiseks ekspertiisi läbiviimist või mitte. Pooltel tuleb esile tuua, milliste tõenditega nad oma väiteid vara väärtuse kohta soovivad tõendada.
  23. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus oli ebaõigesti määranud laenukohustuse suuruse, selgitab ringkonnakohus järgmist. Kuigi ühisvarana jagatakse

§-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel

§ 38kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi.

Tulenevalt

§-st 38 tuleb ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Ringkonnakohus selgitas eespool käesoleva otsuse p-s 11, et ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb kohtul arvestada ühisvara jagamise aja seisuga. Nimetatu puudutab ka kohustuste suurust. Seega on maakohus põhjendatult lähtunud laenukohustuse suuruse kindlaksmääramisel ja abikaasade vahel jagamisel kohustuse suurusest kohtuotsuse tegemise aja seisuga. 15. Maakohtul tuleb lahendada ka kostja apellatsioonkaebuses esitatud nõue kohustada hagejat andma nõusolek või tahteavaldus KRS § 341 lg 1 tähenduses kande tegemiseks kinnistusraamatusse selliselt, et korteriomandi omanikuna kantakse kinnistusraamatusse kostja ning asendada hageja vastav tahteavaldus kohtuotsusega.

§ 37

lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi AÕS § 77 lg 1 järgi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12;
  3. septembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20). TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid hageja tahteavaldusi kohtuotsus asendab. AÕS § 641 kohaselt on kinnisasja käsutuseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kande tegemiseks on KRS § 341 järgi nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tahteavalduseks, mille hageja peaks andma selleks, et kostja saaks korteriomandi ainuomandi, on tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste kannete tegemiseks. Kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse nõusolek, et senine kanne, mille kohaselt korteriomand on poolte ühisomandis, kustutatakse ja tehakse kostja kohta ainuomaniku kanne. Hageja kinnitas vastuses apellatsioonkaebusele, et ta on nõus andma nõusolekut kande tegemiseks kinnistusraamatusse nii, et korteriomandi omanikuna kantakse kinnistusraamatusse kostja. 9 Kuigi kostja ei ole asja esimesel läbivaatamisel maakohtus vastavat nõuet esitanud, on nõude menetlemine poolte ühisvara jagamise nõudega koos menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt mõistlik. Apellatsioonkaebuse väide, et vastava nõude esitamise vajalikkust oleks maakohus pidanud eelmenetluses pooltele selgitama, on õige. Maakohtul tuleb tsiviilasja uuel lahendamisel otsustada kostja nõusoleku andmise kohustamise ja tahteavalduse asendamise nõude menetlusse võtmine. Korteriomandi omanikuna on selle omandamisest alates
  5. aastal kantud üksnes kostja. Ka olukorras, kus kinnistusraamatus nähtav omaniku nimi ei muutu, kuid muutub vara õiguslik staatus (ühisomandist saab ainuomand või vastupidi), on vajalik kande tegemine, kuna sellega tagatakse kinnistusraamatus olevate andmete terviklikkus. Kanne tuleb AÕS § 641 alusel teha ka juhul, kui pealtnäha midagi ei muutu ehk ühisvara jagamisel jääb kinnisasi sellele abikaasale, kes on juba näiliselt ainuomanik kinnistusraamatus (Riigikohtu
  6. detsembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2;
  8. oktoobri
  9. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-4192, p 10). See kehtib ka juhul, kui ühisvara jagatakse kohtus.
  10. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda hinnang ka kostja nõudele ühisomandis olnud korteriga seotud kulude tasumise kohustuse osas. Vajadusel tuleb jätta kostja nõue käiguta ning anda võimalus oma nõuet täpsustada. Kohtul tuleb hinnata, kas maksed on tehtud perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks

§ 18lg 1 ja § 29 lg 1 kolmanda lause mõttes.

Tulenevalt

§ 29

lg-st 4 võib kostjal olla aga hageja vastu nõuded tulenevalt sellest, et kostja on kandnud korteriomandi valitsemisega seotud kulud (korteriomandiga seotud maksed) ja hageja on solidaarvõlgnikuna kohustatud kostjale VÕS § 69 lg 2 alusel maksma hüvitist hagejale langeva solidaarkohustuse osa eest (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-164-14, p 14). Seejuures tuleb maakohtul arvestada, et TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kuigi nimetatud norm kohustab eeskätt menetlusosalisi, eeldab see ka kohtult aktiivset rolli. Kohtul tuleb võimalikult varajases menetluse staadiumis menetlusosalistega läbi arutada vaidluse nii faktiline kui ka õiguslik pool, selgitada neile, millised on kohtu hinnangul asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning kumb pool peaks neid tõendama.
  3. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu
  4. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.