2-18-18479/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Janek Väli ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-18479 Kohtuasi XX hagi K-Pargi OÜ ja Saaremaa valla (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu) vastu kehavigastuse tekitamisega seotud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 7. veebruari 2020. a otsus Kaebuse esitaja ja liik Saaremaa valla (Saaremaa apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 4675 eurot 67 senti Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Vallavalitsuse kaudu) Kostja (apellant) Saaremaa vald (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu, registrikood 77000306), lepinguline esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar Menetluse liik Asja läbivaatamine 30. oktoobri 2020. a kohtuistungil RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 7. veebruari 2020. a otsus tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi kostja vastu, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt välja menetluskulude hüvitise.

2.Jätta hagi Saaremaa valla (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu) vastu rahuldamata.

3.Rahuldada apellatsioonkaebus.

4.Jätta Saaremaa valla (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu) menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja XX kanda.

2-18-18479 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. XX (hageja) esitas 6. detsembril 2018 Harju Maakohtule hagi K-Pargi OÜ ja Saaremaa valla (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu, kostja) vastu kehavigastuse tekitamisega põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt välja kehavigastuse tekitamisega põhjustatud varalise kahju 828 eurot 51 senti ning mittevaralise kahju kohtu poolt määratud ulatuses ning edasiulatuva viivise väljamõistetud hüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda ning arvestada hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist kohtulahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2.Hagiavalduse kohaselt külastas hageja 22. juulil 2018 perepuhkusel olles lastega Kuressaare seiklusparki ning läbis seal seiklusraja. Seiklusrajal paikneva trosslaskumise lõpus tabas hageja suurel kiirusel puud, mille külge tross oli kinnitatud. Trosslaskumise lõpus puudus pidurdusmehhanism, samuti püüdevõrk või muud liikumiskiirust piiravad ja kokkupõrget leevendavad kaitseseadmed. Ainsaks turvameetmeks oli puu ümber paigutatud pehmendusmatt. Kokkupõrkel trosslaskumist lõpetava puuga sai hageja tõsiseid kehavigastusi.

Hageja toimetati kiirabiga Kuressaare haiglasse, kus tal tuvastati nimmelülimurrud. Vigastuste tõttu pidi hageja katkestama perepuhkuse ning jääma haiguslehele. Esimesel haigusnädalal oli hageja liikumisvõimetuna voodis. Järgnevatel kuudel pidi hageja tarvitama ravimeid ning kandma ortoosi. 2018. a septembri keskpaigani ei tohtinud hageja aktiivselt liikuda ning autot juhtida. Hageja sai septembri keskpaigast kuni hagi esitamiseni taastusravi. Hageja kannatab praeguse ajani alaseljavalude käes. Taastusravi arsti hinnangul põhjustab hageja vigastus vaevusi veel vähemalt ühe aasta, mille jooksul tuleb kinni pidada taastusravi programmist ning teostada raviseansse. Võib juhtuda, et saadud vigastusega kaasnevaid kõrvalmõjusid ei olegi võimalik lõplikult välja ravida ja aeg-ajalt tekkivad seljavalud jäävad hagejat saatma elu lõpuni.

Juba 18. mail 2018 tehti Kuressaare Seikluspargis järelevalvetoimingud, mille käigus juhiti KPargi OÜ tähelepanu mitmetele puudustele ja kitsaskohtadele, mida ei ole kõrvaldatud. Pärast õnnetuse toimumist 22. juulil 2018 suleti vigastuse põhjustanud trosslaskumine kasutamiseks kuni täiendavate turvameetmete kasutusele võtmiseni.

Hageja hinnangul vastutavad K-Pargi OÜ ja kostja solidaarselt hagejale tekitatud tervisekahjustustega seotud kahju eest. K-Pargi OÜ vastusest ei selgu, missuguseid meetmeid hageja oleks saanud selles olukorras kasutusele võtta või missuguseid instruktori juhiseid oleks 2 2-18-18479 tal tulnud järgida. Kui õnnetusjuhtum oleks toimunud hageja enda süül või hooletuse tõttu, ei oleks olnud vajadust atraktsiooni sulgeda ning nõuda K-Pargi OÜ-lt täiendavate turvameetmete kasutuselevõtmist.

VÕS §-s 620 sätestatu kohaselt lasub K-Pargi OÜ-l kui käsundisaajal seadusest tulenev hoolsuskohustus tagada, et käsundiandjale ei teki käsunduslepingu täitmisega kahju. K-Pargi OÜ on kaitsekohutust rikkunud ja kannab eelnevast tulenevalt vastutust hagejale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest.

Kostja vastutus tuleneb asjaolust, et kostja on seikluspargi väljaehitamise ja käitamise andnud avaliku ülesande täitmise eesmärgil sõlmitud halduslepinguga üle K-Pargi OÜ-le. Kostja korraldas avaliku hankemenetlusena eelläbirääkimistega pakkumise, mille K-Pargi OÜ võitis.

Hankemenetluse tulemusena sõlmis kostja hankelepingu, mille kohaselt K-Pargi OÜ kohustus seiklusparki projekteerima, välja ehitama ning seda järgneva viie aasta jooksul käitama.

Lepingu kohaselt võttis K-Pargi OÜ endale kohustuse pakkuda avalikku teenust tasuta kohalikele kooliõpilastele. Kostja kohaliku omavalitsusena on halduslepinguga delegeerinud avaliku ülesande erasektori ettevõtjale. Lepingu eset silmas pidades olid kostjal kõik võimalused ja kohustused lepinguga tagada, et rajatava seikluspargi atraktsioonid oleksid kasutajatele ohutud. Kostja vastutuse aluseks on nii VÕS §-st 1045 tulenev üldine käibekohustus kui VÕS § 1054 lg-st 2 tulenev vastutus K-Pargi OÜ tegevuse eest. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus K-Pargi OÜ käitas kostjaga sõlmitud lepingu alusel objekti, mis vastab VÕS §-s 1056 sätestatud suurema ohu allika tunnustele, kuna seikluspargis asuvad atraktsioonid nõuavad juba oma iseloomu tõttu selle rajajalt ja käitajalt erilist hoolsust.

Hagejale on tekkinud varaline kahju hagiavalduse esitamise seisuga 828 eurot 51 senti.

Hagejale tekivad õnnetuse tagajärjel kulutused ka tulevikus, kuna taastusravi protseduurid on alles pooleli. Vastavat kulu ei ole võimalik ammendavalt ette prognoosida. Hagejale tekitatud kehavigastused põhjustasid füüsilist valu ning kannatusi, mis ei ole ka praeguseks möödunud.

Hageja palus mõista kohtul kostjalt hageja kasuks välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis omal äranägemisel.

2.1. Hageja ei pea ise määratlema, millises summas mittevaraline kahju tuleb hüvitada. Kostja selgitused, mille kohaselt ta on hagejale korraldanud instruktaaži ja selgitanud ohutusnõudeid, ei ole käsitletavad vastutust välistavate asjaoludena. Samal laskumisel sai jalgadele marrastused ka hageja alaealine poeg, kes tabas samuti suurel kiirusel trossi lõpus asuvat puud. K-Pargi OÜ töötaja kinnitas, et samal laskumisel on varem õnnetusi juhtunud. Laskumise ohtlikkust tõendab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) järelkontroll.

2.2. Alusetud on kostja väited, et ta ei vastuta seikluspargis toimunu eest, kuna kostja on sõlminud K-Pargi OÜ-ga tsiviilõigusliku lepingu kostjale kuuluva maa üürimiseks, millele on rajatud seikluspark. Kostja maale on rajatud ehitus- ja kasutusloa alusel lõbustus- ja puhkepargi rajatis. Rajatis kui ehitis on vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg-le 1 kinnisasja oluliseks osaks. Seega kuulub kostjale ehitisloa alusel tema kinnisasjale püstitatud lõbustus- ja puhkepargi rajatis. Kostjal kui ehitise omanikul on võim talle kuuluva asja üle.

Ehitise kahjulike mõjutuste ja nendega seotud kahju eest kannab üldise käibekohtuse alusel vastutust ehitise omanik.

2.3. Hageja pöördus seoses traumast tingitud seljavaludega 7. mail 2019 uuesti perearsti poole, kes saatis hageja röntgenuuringule. Uuringuga tuvastati, et lülisamba kolme lüli vaskpoolsed väljaulatuvad jätked on murrujärgselt paigast liikunud ja kokkukasvades deformeerunud.

Diagnoosi kohaselt põhjustavad jätkuvat valu lülisambamurru jääknähud.

3 2-18-18479 Hageja kahjunõue seoses transpordikuluga on seotud asjaoluga, et tal tuli tööülesannete täitmiseks aeg-ajalt kasutada taksoteenust, sest arst ei lubanud hagejal endal autot juhtida.

Hageja nõudis kostjatelt ka seikluspargi piletiraha tagastamist, sest saadud trauma tõttu jäi seikluspargi külastus hagejal ja tema pereliikmetel pooleli.

Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega, et halduslepingu alusel rajatud seikluspargi tehnilise auditi läbiviimisega enne avamist oli kostja täitnud oma hoolsuskohustuse. Kostja ei sõlminud lepingut ainult kinnistu üürimiseks, vaid korraldas eelläbirääkimistega pakkumise seikluspargi rajamiseks. Seda tõendab kostja esitatud enampakkumise protokoll, mille kohaselt arvestati pakkumise hindamisel kriteeriumitena just seikluspargi väljaehitamisega seotud asjaolusid. Seikluspargi rajamise eesmärgiks oli avaliku ülesande täitmine, mida kinnitab asjaolu, et seiklusparki said tasuta kasutada Kuressaare kooliõpilased. Kostja vastutab avaliku ülesande täitmisega kaasnevate ohtude eest, mis tulenevad vahetult rajatise iseloomust.

Seikluspargi rajatiste näol on tegemist suurema ohu allikaga. Tulenevalt VÕS § 1059 regulatsioonist vastutab ehitisena püstitatud suurema ohu allika eest ka ehitisealuse maa omanik. Kostjal oleks olnud võimalik nõuda halduslepingus vastutuskindlustuse lepingu sõlmimist või see ise sõlmida või nõuda muude tagatiste esitamist.

Kostja ei ole hoolsuskohustust täitnud. Ehitise esmane audit viidi läbi vahetult pärast ehitise rajamist 31. mail 2017. Õnnetusjuhtum leidis aset 22. juulil 2018. Kostja ei ole tõendanud, et selle perioodi jooksul oleks järjepidevat seiret korraldatud.

Seadme ohutuse seaduse (SeOS) § 9 alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri määruse „Auditi kohustusega seadmed ja nõuded auditile ning auditi tulemuste esitamisele“ §-s 16 sätestatu kohaselt tuleb nii lõbustuspargi kui köistee seadme ohutuse tagamiseks läbi viia korraline audit iga 12 kuu järel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb lõbustuspargiseadme ja köistee korraline audit visuaalse kontrolli näol läbi viia enne iga hooaja algust, aga mitte varem kui üks kuu enne hooaja algust.

Kinnisasja omanikuna oli kostjal tegelik võim asja üle. Kostjal oli kohustus jälgida, et seadusega nõutavad järelevalvetoimingud oleksid teostatud. Kostja jättis kontrollimata, kas kostja K-Pargi OÜ lepingut vastavas osas täidab ning tagab sellega avalikult kasutatava seikluspargi ohutuse. Sellega on kostja jätnud mõistlikult täitamata hoolsuskohustuse. Kostja ei saanud lugeda hoolsuskohustust täidetuks sellega, et TTJA teostas pargis 2018. a maikuus järelevalvetoiminguid. Kostja ei tundnud kuni õnnetusjuhtumi toimumiseni pargi ohutuse vastu huvi ega nõudnud K-Pargi OÜ-lt seadusest tulenevate ohutusnõuete täitmist.

2.4. Menetluskuludena palus hageja kostjatelt välja mõista kulud õigusabile. Hagejale on osutatud õigusabi tunnitasumääraga 156 eurot (koos käibemaksuga). Hageja kui eraisik ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb õigusabikulusid arvestada koos käibemaksuga. Hageja esindajal kulus hagiavalduse koostamiseks ja esitamiseks 5,2 tundi, kostjate vastuste analüüsimiseks ja vastuse koostamiseks 2,8 h, kohtuistungi ettevalmistamiseks 1,2 tundi ning istungil osalemiseks 1,3 tundi. Taotluse koostamiseks ja tõendite esitamiseks kulus 0,2 tundi.

16.oktoobril 2019 esitatud täiendavate seisukohtade koostamise ajakulu oli 4,2 tundi. Kostja seisukohtade analüüsi ja lõplike seisukohtade esitamise ajakulu oli 2,6 tundi. Kokku on hagejale õigusabi osutatud 17,5 tundi ning teenuste kogumaksumus on 2730 eurot (koos käibemaksuga).

4 2-18-18479 Kostjate vastuväited 4.1. K-Pargi OÜ palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

K-Pargi OÜ vastuväided on järgmised:

1)Hageja nõue ei ole selge, kuna hageja on korraga tuginenud nii K-Pargi OÜ-ga sõlmitud käsunduslepingule kui VÕS §-le 1045. Ei ole arusaadav, kas hageja on esitanud oma nõude käsunduslepingu alusel või delikti alusel.

2)Hageja peaks mittevaralise kahju hüvitise nõude esitama rahaliselt selgelt määratletuna.

Hageja mittevaralise kahju nõue on liiga suur ja üksnes analoogiale viitamine ei ole nõude rahuldamiseks piisav, kuna hageja ei saanud raskeid kehavigastusi. Füüsilist valu ei ole hageja tõendanud. Samuti ei ole teada hageja tervislik seisund praegusel hetkel.

Tulevikus tekkida võivaid kulusid ei ole hageja tõendanud. Hageja ei ole selgitanud, milliseid taastusravi protseduure ta võib vajada.

3)K-Pargi OÜ ei ole süüdi hagejale kahju tekkimises. Õnnetus toimus hageja süül, sest hageja ei järginud ohutusnõudeid. Võib esineda alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 ning § 140 järgi. K-Pargi OÜ on täitnud hoolsuskohustust, selgitanud hagejale ohutusõudeid ja viinud läbi vajaliku instruktaaži. Kuna varem ega hiljem ei ole sarnaseid õnnetusjuhtumeid toiminud, viitab see K-Pargi OÜ süü puudumisele.

4)Hageja viitas Tehnilise Järelevalve Ameti teavituskirjale, mis kostja K-Pargi OÜ hinnangul oli vastuolus Tarbijakaitseameti koostatud protokolliga. Tarbijakaitseamet ei pidanud vajalikuks radu sulgeda, mistõttu ei saa väita, et rajad olid ohtlikud ning neid ei tohtinud kasutada. Suurem osa etteheidetest puudutas dokumentaalset vormistamist.

Rada ei suletud TTJA käsul. Rada küll suleti, kuid mitte õnnetusjuhtumi tõttu, vaid seetõttu, et üks puu sai tormi tagajärjel vigastada.

5)Hageja varaline nõue 828 eurot 51 senti ei ole veenvalt põhjendatud. K-Pargi OÜ vaidles vastu takso kasutamise kulule, sest pidas põhjendamatuks taksoteenuse kasutamist pärast tööpäeva lõppu. Saamata jäänud töötasu nõuet 292 eurot 78 senti on alusetu, sest K-Pargi OÜ ei vastuta selle eest, et riik töötasu täies ulatuses ei hüvita.

4.2. Kostja Saaremaa vald palus jätta hagi tema suhtes läbi vaatamata, kuna puudub õiguslik alus tema vastu nõude esitamiseks. Menetluskulud palus kostja jagada vastavalt seadusele.

Kostja Saaremaa valla vastuväited on järgmised:

1)Kostja ei ole hageja ja K-Pargi OÜ vahelise käsunduslepingu pooleks, seetõttu ei saa ta vastutada solidaarselt K-Pargi OÜ-ga kahju hüvitamise eest.

2)Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et K-Pargi OÜ käitab seiklusparki avaliku ülesande täitmise eesmärgil kostjaga sõlmitud halduslepingu alusel. Kostja ja K-Pargi OÜ vahel on sõlmitud tsiviilõiguslik maa-ala üürileping, mille alusel on üüritava maaala kasutamise otstarve üürniku kulul seikluspargi projekteerimine, väljaehitamine ja kasutamise korraldamine. Tegu ei olnud riigihangete seaduse alusel riigihankega seikluspargile operaatori leidmisega. Kostja ei tohi lepingu kohaselt sekkuda K-Pargi OÜ majandustegevusse.

3)Kostja ei vastuta VÕS § 1054 alusel kahju eest. Viidatud sätte kohaselt vastutab isik teise isiku majandustegevuse eest, kui ta kasutab teist isikut pidevalt oma majandus– või kutsetegevuses. Üürilepingu alusel ei oma kostja mingit teavet K-Pargi OÜ majandustegevuse käigus osutatavate teenuste kohta TsÜS § 133 lg 2 mõttes.

Üürilepingu kohaselt on K-Pargi OÜ kohustuseks üürnikuna hoida maa-alale püstitatavad ehitised ning tehnosüsteemid ja –seadmed heas tehnilises korras, teha 5 2-18-18479 selleks vajalikku hooldus–, sanitaar–, avariiremonti, tagada seadmete säilimine lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis. Samuti on K-Pargi OÜ kohustuseks tagada seikluspargis ohutusnõuete täitmine, sh vajalik arv infotahvleid, millel on märgitud seikluspargi kasutamise kord, ajad, tingimused, ohutusnõuded, hoiatused ja muu vajalik teave. Maa–ala üürilepingu puhul ei ole ka tegemist lepinguga kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lõike 2 ja § 81 lõike 1 mõttes. Hageja kolmanda isikuna saaks esitada üürilepingu alusel nõudeid kostja vastu vaid juhul, kui see oleks ette nähtud üürilepinguga või tuleneks seadusest.

4)K-Pargi OÜ on seikluspargis avaliku korra eest vastutav isik, kelle tegevus on käsitletaval juhtumil põhjustanud hagejale tervisekahjustuse. K-Pargi OÜ ei ole taganud ohutust teenuse osutamisel ega ole ohtu ennetanud.

5)Kostja leidis, et kuna teda on ebaõigesti kostjana kaasatud, ei ole tal võimalik hinnata kahjunõude põhjendatust. K-Pargi OÜ on nõudele vastu vaieldes viidanud, et hageja ise ei järginud ohutusnõudeid. Kostja ei saa hinnata, kas TTJA tuvastatud puudused KPargi OÜ tegevuses põhjustasid õnnetusjuhtumi. Mittevaralise kahju hüvitise nõude hindamisel tuleb arvestada, millisel määral hageja elu kvaliteet pärast õnnetust püsivalt halvenes. Selles osas, kas füüsiline valu on möödunud ja kas tagajärjed on ravitavad, on vajalik raviarsti seisukoht.

6)Kostja tegevusel või tegevusetusel ei ole põhjuslikku seost hagejale Kuressaare seikluspargis põhjustatud kahju tekkimisega. Kostja vastutus ei tulene seikluspargile ehitus– ja kasutusloa väljastamisest. Seikluspargi rajad on ehitatud nn köisteedena (trossirajad puudel) ja vastavalt lifti ja köistee ohutuse seaduse §-le 28 ja ehitusseadustiku § 130 lõike 3 punktile 1 on köistee nõuetele vastavuse üle kohustatud riiklikku järelevalvet teostama TTJA. Kostjal kui kohalikul omavalitsusel ei ole nõutavat järelevalve teostamise pädevust ega õigust köisteena rajatud seikluspargi rajatiste üle.

7)Kostja ei nõustunud, et seikluspark on rajatis, mis on vastavalt TsÜS § 54 lõikele 1 kinnisasja oluliseks osaks. Hageja jätab tähelepanuta, et üürileping on sõlmitud tähtajaga 5 aastat. Seega on tegemist rajatistega, mis on ühendatud maaga (trassid kulgevad puude peal) mööduvaks otstarbeks TsÜS § 54 lõike 2 mõttes. TsÜS § 54 lg 2 sätestab, et kinnisasja osaks ei loeta maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asja.

Kostja ei vastuta ehitise omanikuna üldise käibekohustuse alusel.

8)Kostja esitas tõendina Kuressaare Linnavalitsuse 24. jaanuari 2017. a korralduse nr 34 „Eelläbirääkimistega pakkumise tulemuste kinnitamine ja maa-ala üürilepingu sõlmimine“. Korraldusega kinnitati Kuressaare linna tervisepargis asuva maa-ala üürile andmiseks korraldatud eelläbirääkimistega pakkumise tulemused ning tunnistati võitjaks K-Pargi OÜ. Pakkumise kohaselt kohustus K-Pargi OÜ projekteerima seiklusraja ning investeerima seiklusparki kuni 150 000 eurot. Kostja hinnangul kinnitab see dokument, et seikluspargi rajatised kuuluvad K-Pargi OÜ-le.

9)Enne Kuressaare seikluspargile kasutusloa väljastamist on kostja kohaliku omavalitsusena ehitusseadustiku (EhS) § 51 järgse pädeva isikuna EhS §-le 18 tuginedes nõudnud kasutuseelse auditi tegemist seikluspargi nõuetele vastavuse ja ohutu kasutamise kohta hinnangu saamiseks. Auditi kokkuvõttev arvamus oli, et seiklusrajad olid konstruktiivselt stabiilsed ning terviklikud. Kandetrosside ning puitplatvormide kinnitused olid nõuetekohased ja püsivad. Seikluspargi rajamise materjalide (terastross ja erinevad sõlmed) kohta oli esitatud sertifikaat ja vastavusdeklaratsioon. Kostja järgis kõiki õigusakte, tagamaks seiklusraja atraktsioonide vastavuse standarditele ja ohutusnõuetele. Samuti oli tagatud kostja KPargi OÜ teavitus seiklusraja haldamisel esinevatest võimalikest riskidest, mida peab 6 2-18-18479 ekspluatatsiooni eel ja hiljem selle käigus jooksvalt jälgima. EhS § 130 lg 3 p 1 järgi ei olnud kostjal pädevust teostada järelevalvet köisteede üle.

10)Ebaõige on hageja väide, et kostja K-Pargi OÜ käitas seiklusparki hankemenetluse tulemusena sõlmitud halduslepingu alusel. Saaremaa vallal puudub kohustus osutada erinevatele sihtgruppidele seikluspargilaadset elamus- või vabaaja teenust. Samuti ei ole maa-ala kasutusse andmine kohaliku omavalitsuse seadusjärgne kohustus ega avalik ülesanne. Seega kinnistu väljaüürimine elamusteenuste (seikluspark, köiel ronimine vmt) osutamiseks ei ole kostja kui kohaliku omavalitsuse seadusest tulenev kohustus ega avalik ülesanne, vaid õigus võimaldada eraõiguslikul isikul tulu teenimise eesmärgil pakutava elamusteenuse/vabaajateenuse näol rahuldada kõigist vanuserühmadest isikute soovi vaba aja lõbusaks ja põnevaks sisustamiseks.

11)Osutatava elamusteenuse olemust ei muuda asjaolu, et K-Pargi OÜ käibe suurendamise ja rahaliste kohustuste optimeerimise huvides lepiti kokku, et maa-ala kasutamise eest makstava üürisumma arvel ostab Saaremaa vald seikluspargi pileteid, mida levitab tasuta erinevates koolides.

12)Kostja ei vastuta VÕS § 1059 alusel hagejale tekitatud kahju eest. Üürilepingu punkti 3.2. järgi ei saanud kostja sekkuda K-Pargi OÜ majandustegevusse. Kostja K-Pargi OÜ haldas ja käitas temale kuuluvat seiklusparki oma äritegevuses iseseisvalt. Kostjal ei olnud õigust kohustada ettevõtjat võtma täiendavaid kulutusi vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise näol.

13)Kostja ei vastuta VÕS § 1056 lg 1 alusel, sest seiklusparki valitses K-Pargi OÜ. Hageja ei ole ka tõendanud VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaldamise eeldusena, et kostja tekitas süüliselt hageja jaoks ohtliku olukorra ning hageja sai kehavigastuse sellisest olukorrast lähtunud riski realiseerumise tagajärjel. Seikluspargi rajatised ei kuulu kostjale nende rajatiste aluse maa omanikuna. Seikluspark on maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud rajatis. Üürilepingu punktide 8.1 ja 8.2 järgi kohustus K-Pargi OÜ lepingu viimasel kehtivuspäeval maa–ala üürileandjale akti alusel tagastama seisundis, kus maa–ala on samas seisundis nagu üleandmisel. Kostjal puudub riskivastutus.

14)Hageja on kostja kui kohaliku omavalitsuse pädevust järelevalve teostamisel alusetult laiendanud. Kostja ei pidanud pärast kasutuseelse auditi läbiviimist tegema seikluspargile pidevat seiret. EhS § 130 lg 2 punktidest 2 ja 5 selliseid kohustusi ei tulene. Kui suurema ohu allika seisukord kasutamise käigus ehk kasutusaja jooksul muutub ning üksnes korrashoiutöödega ei ole võimalik ohu kõrvaldamist tagada, on riikliku järelevalve tegemise eest vastutav ja EhS § 130 lõike 3 punkti 1 ning toote nõuetele vastavuse seaduse § 50 lõike 5 p 5 järgi sellekohast pädevust omav TTJA, kellele on pandud köistee kui spetsiifilise ehitise järelevalve pädevus tagamaks kasutamisel selle ohutuse ja nõuetele vastavuse. Ohutuse üle pidi üürilepingu alusel järelevalvet tegema K-Pargi OÜ. Õnnetusjuhtumi põhjustas asjaolu, et K-Pargi OÜ ilmselt ei täitnud koheselt riikliku järelevalve teostaja tehtud ettekirjutisi avastatud puuduste kõrvaldamiseks.

Maakohtu otsus ja põhjendused 5. Harju Maakohus rahuldas 7. veebruari 2020. a otsusega hagi ning mõistis K-Pargi OÜ-lt ja kostjalt solidaarselt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 828 eurot 51 senti ning mittevaralise kahju hüvitise 12 000 eurot. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja viivise varaliselt ja mittevaraliselt kahjult hagi esitamisest kuni kahju hüvitiste täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras.

7 2-18-18479 Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ning määras, et kostjatel tuleb hüvitada hagejale menetluskulud 2730 eurot ning viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-kostja ja K-Pargi OÜ olid sõlminud omavahel üürilepingu, mille alusel rajati Kuressaare tervisepargi alale seikluspark;

-hageja sõlmis K-Pargi OÜ-ga lepingu seikluspargi teenuse kasutamiseks;

-hageja sai 22. juulil 2018 seiklusraja trosslaskumise lõpus kokkupõrkel puuga lülisamba murru.

Pooled vaidlevad selle üle, kas ja kes (kostja või K-Pargi OÜ) vastutab õnnetusega tekkinud kahju hüvitamise eest ning millises suuruses kahju kuulub hagejale hüvitamisele.

6.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutavad kostjad solidaarselt hagejale tekitatud kahju eest.

6.1. Hagejale tekkinud kahju eest vastutab erineval õiguslikul alusel ka kostja. Seikluspargi rajatise näol on tegemist kõrgema ohu allikaga. Seikluspark kui rajatis vastab ohtliku ehitise kriteeriumitele (VÕS § 1058 lg l). Maakohus ei nõustunud kostja väidetega, et tema vastutuse välistab üürilepingu sõlmimine K-Pargi OÜ-ga. Kostja vastutab VÕS 1056 lg-te 1 ja 2 alusel kahju tekitamise eest suurema ohu allikat valitsenud isikuna. Kostja on vastutab hageja ees ohtliku ehitise omanikuna. Kostja on seikluspargi kui rajatise omanik ning sai seetõttu mõjutada asja kasutamist. Pooled ei vaidle selle üle, et seikluspargi näol on tegemist EhS § 3 lg 2 mõistes rajatisega. Ainuüksi sellest asjaolust ei tulene aga, et rajatise alune maa ja rajatis ise võiksid automaatselt kuuluda erinevatele isikutele.

6.2. Kuigi TsÜS § 54 lõike 2 järgi ei ole kinnisasjal asuv tehnovõrk või –rajatis kinnisasja oluline osa, ei tähenda see, et tegu oleks tsiviilkäibes iseseisvalt liikuva vallasasjaga.

Kirjeldatud rajatis ei ole kinnisasja oluliseks osaks vaid juhul, kui on olemas teisele isikule kuuluv asjaõigus. Üürileping ei näinud ette, et rajatav seikluspark kuulub K-Pargi OÜ-le.

Leping ei näinud ette ka seda, et selle lõppemisel tuleks seikluspargi rajatised maalt kindlasti ja tingimusteta eemaldada. Kostjat saab pidada TsÜS § 132 lg 2 mõistes teise isiku eest vastutavaks, sõltumata sellest, et üürilepingu alusel ei saanud ta sekkuda K-Pargi OÜ igapäevasesse majandustegevusse ning seikluspargi rajamine ei kujutanud endast kohaliku omavalitsuse seaduses sätestatud avaliku ülesande täitmist.

6.3. Kostja vastutab solidaarselt koos K-Pargi OÜ-ga seikluspargi radade ohutuse eest korrakaitseseaduse (KorS § 15 lg 3) alusel. Trosslaskumised ja muud seikluspargi tehniliste osade ohutus pidi olema tagatud SeOS kohaselt. SeOS § 4 lg 3 sätestab, et seadmest, seadme kasutusele võtmisest ja kasutamisest ning seadmetööst tuleneva ohu ennetamise, tõrjumise ja kõrvaldamise eest vastutav isik määratletakse KorS-i§ 15 kohaselt. KorS-i § 15 lg 1 järgi on avaliku korra eest vastutav isik on isik, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus. Kostja lõi ja korraldas olukorra, kus temale kuuluvale kinnistule rajati seikluspark. Kostjal oli võimalik kontrollida, kas K-Pargi OÜ täidab lepingulisi kohustusi ohutuse tagamisel, kuid see ei vabastanud kostjat ennast vastutusest kolmandate isikute ees.

Eelnevat kokkuvõttes leidis maakohus, et hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused kostja suhtes on täidetud. Kostja esitatud tõenditest ei nähtu käibes vajaliku hoolsuse täitmist.

8 2-18-18479 Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud VÕS § 1058 lõikes 3 toodud asjaolusid, mis välistaksid tema vastutuse.

6.4. Hageja varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendatud ja tõendatud. Hagejale tuleb hüvitada kulud, mis tal tekkisid pärast vigastust põhjusel, et tal oli vaja saada taastusravi, osta abivahendeid ja kasutada liiklemiseks taksot. Hageja on tõendanud, et tal esines seljavigastusest tulenev vajadus abivahenditele ning takso kasutamiseks. Hageja tõenditega on maakohtu hinnangul kogumis tõendatud, et hagejale tekkis õnnetuse tõttu varaline kahju kokku 828 eurot 51 senti. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 828 eurot 51 senti. Lisaks tuleb kooskõlas hageja taotlusega mõista kostjatelt solidaarselt välja viivis varalise kahju hüvitiselt alates hagi esitamisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

6.5. Hagejale tekkis tõsine kehavigastus, mis vajas pikaajalist ravi ning tõi kahtlusteta kaasa valu ning kannatusi. Maakohus leidis, et õiglane on mittevaralise kahju hüvitis 12 000 eurot.

Hüvitise suuruse määramisel arvestas maakohus asjaolu, et tegu oli raske tervisekahjustusega, mis tõi kaasa olulise liikumispiirangu, kannatused ja valu. Hüvitis vastab sarnastel asjaoludel varem välja mõistetud hüvitiste suurusele. Mittevaralise kahju hüvitise mõistis maakohus samuti kostjalt ja K-Pargi OÜ-lt solidaarselt välja.

6.6. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 kohaselt solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus määras hageja menetluskulud rahaliselt kindlaks. Maakohus leidis, et hageja esindaja tunnitasu suurus on mõistlik ning kooskõlas vaidluse keerukusega. Hageja esindaja õigusabi osutamiseks kulunud aeg on samuti mõistlik ja põhjendatud, kuna see on kooskõlas kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga ning kohtuistungi ajalise kestusega.

Maakohus määras kostjal ja K-Pargi OÜ-lt solidaarselt hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 2730 eurot ning mõistis välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus 7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja vastu, mõistis kostjalt solidaarselt K-Pargi OÜ-ga välja varalise kahju 828 eurot 51 senti ning mittevaralise kahju 12 000 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kahjuhüvitistelt alates hagi esitamisest kuni hüvitiste täieliku tasumiseni. Samuti palus kostja tühistada maakohtu otsuse osas, millega menetluskulud 2730 eurot jäid solidaarselt kostja ja K-Pargi OÜ kanda ning tuleb mõlemal kostjal solidaarselt hüvitada.

Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi tema suhtes tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

8.Kostja apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtlikult järgmised:

1)Maakohus rikkus TsMS § 405 lg-t 1 kuna lihtmenetluse kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Kohtuotsuse kohaselt on tsiviilasja hind 4675 eurot 67 senti. See ületab lihtmenetluse eelduseks oleva summa. Samuti mõistis kohus kostjatelt solidaarselt välja mittevaralise kahju hüvitise 12 000 eurot. Mittevaralise kahju puhul on hagihind 3500 eurot. Maakohus rikkus lihtmenetlust kohaldades ja kohtuotsuse edasikaebamist keelates oluliselt menetlusõiguse normi.

2)Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1056 lg-t 1, lugedes trosslaskumise raja seikluspargi rajatisena suurema ohu allikaks. Õiguskirjanduses on leitud, et suurema ohu allikaks on 9 2-18-18479 asi või tegevus, mis teatud tunnuse tõttu kätkeb endas kõrgendatud ohtu ümbruskonnale, mida ei õnnestu vastava asja kasutamise või tegevuse teostamise käigus vältida isegi kõrgendatud hoolsust ning ettevaatusabinõusid järgides. Ohu kõrgendatus väljendub seega objektiivses võimatuses selle realiseerumist täielikult ära hoida ning kahjulike tagajärgede saabumise suures tõenäosuses ja/või raskuses. Mingi asi võib olla eriti ohtlik nii siis, kui teda kasutatakse teatud viisil, kui ka siis, kui see lihtsalt kusagil paikneb. Maakohus pidi andma õigusliku hinnangu konkreetsele seikluspargi rajatisele, mille kasutamisel hageja ennast vigastas, s.o trosslaskumisele. Maakohus ei ole seda teinud, vaid on leidnud üldiselt, et seikluspargi rajatise näol on tegemist kõrgema ohu allikaga. Seikluspargi rajatised on erinevad ja kõigi nende käsitlemine suurema ohu allikana ei ole kostja hinnangul põhjendatud.

3)Trosslaskumise rada ei kätke seikluspargi rajatisena endas iseseisvat kõrgendatud ohtu ümbruskonnale, kuna tegemist on puude vahele tõmmatud trosskaabliga, mida mööda on võimalik selleks ettenähtud rullikuid kasutades laskuda ja mis ei kätke endas ümbruskonnale ega kõrvalistele isikutele ohtu. Asjaolust, et trosslaskumise rada kusagil paikneb või et keegi seda eesmärgipäraselt viisil kasutab, ei saa iseenesest tekkida ümbruskonnale ega kõrvalistele isikutele kahju. Seega luges kohus trosslaskumise raja seikluspargi rajatisena põhjendamatult suurema ohu allikaks. Isegi kui trosslaskumise rada kätkeks endas ümbruskonnale ohtu ja seda saaks lugeda suurema ohu allikaks, ei tekkinud hageja vigastused praegusel juhul sellise ohu realiseerumise tagajärjel, vaid seetõttu, et hageja ise aktiivselt kasutas trosslaskumise rada. Kuna hageja kasutas seikluspargi atraktsioone, sh trosslaskumise rada K-Pargi OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel enda vabal tahtel, mis sisaldab endas mh nõusolekut taluda trosslaskumise raja kasutamisest hageja jaoks tulenevat riski, on seikluspargi rajatise omanikult VÕS § 1056 lg 1 alusel kahjuhüvitise nõudmine hea usu põhimõtte vastane.

4)Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 1058 lg-t 1, kuna trosslaskumise rada ei ole selle sätte mõttes ohtlik ehitis. Maakohus leidis, et kostja on hageja ees vastutav ohtliku ehitise omanikuna. Trosslaskumise rada ei ole selle sätte mõttes ohtlik ehitis ja kostja ei ole seikluspargi rajatiste omanik ega valitseja. Maakohus ei ole hinnanud, kas trosslaskumise rada vastab ohtliku ehitise kriteeriumile, vaid leidis üldiselt, et seikluspark kui rajatis vastab ohtliku ehitise kriteeriumile. Seikluspargi rajatised on erinevad ja kõigi nende käsitlemine ohtlike ehitistena ei ole põhjendatud. Juhul kui seikluspark kui rajatis on ohtlik ehitis, saaks lugeda ohtlikuks kõiki ehitisi, mille otsast on võimalik alla kukkuda. Sel juhul oleks ohtlik ehitis ka elamu, kuna inimene võib elamu aknast ja katuselt alla kukkuda ning ennast vigastada või surma saada. VÕS § 1058 lg 1 sõnastusest nähtuvalt kohaldatakse sätet juhul, kui ehitis kujutab endast ohtu inimese tervisele või keskkonnale juba ainuüksi oma olemasoluga ning ohu realiseerumiseks ei ole vajalik inimese enda aktiivne tegevus, vaid piisab ohuraadiuses viibimisest. Maakohtu otsuses kirjeldatud ohu realiseerumine eeldab aga isiku enda aktiivset tegevust seikluspargi rajatise kasutamisel. Maakohus luges seikluspargi kui rajatise põhjendamatult ohtlikuks ehitiseks.

5)Isegi kui trosslaskumise rada saab lugeda suurema ohu allikaks, ei vastuta kostja hagejale tekkinud kahju eest, kuna kostja ei ole selle raja omanik ega valitseja. Kostja ja K-Pargi OÜ vahel 21. märtsil 2017 sõlmitud üürileping tõendab, et seikluspargi rajatised on ajutised ja kostja ei ole nende rajatiste omanik. Maakohus on sõlmitud üürilepingut ebaõigesti hinnanud ja teinud seetõttu ebaõige otsuse. Üürilepingu pooled on lepingu p-s 4.12 kokku leppinud, et üürnik kohustub lepingu lõppemisel eemaldama maa–alalt ehitised, paigaldised ja inventari ning tagastama üürileandjale maa–ala korrasolevana vastavalt lepingu tingimustele, kui ei lepita kokku teisiti. Kuna üürilepingu pooled on lepingus sõnaselgelt kokku leppinud, et üürnik on kohustatud 10 2-18-18479 lepingu lõppemisel eemaldama maa–alalt ehitised, paigaldised ja inventari, tuleneb lepingust otseselt, et seikluspark on rajatud ajutiselt mööduvaks otstarbeks ja seikluspargi kasutamiseks vajalikud ehitised on püstitatud üürniku poolt ajutiselt üürilepingu kehtivuse ajaks. TsÜS § 54 lg 2 kohaselt ei ole kinnisasja osa võõrale maale õiguse teostamise vahendina püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis või muu sellesarnane asi, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi. Kuna seikluspargi rajatised (puude külge kinnitatud ja puude peal kulgevad trossrajad) on kostjale kuuluva kinnisasjaga ühendatud üürilepingu kehtivuse ajaks s.o mööduvaks otstarbeks, siis ei ole seikluspark TsÜS § 54 lg 2 kohaselt kinnisasja osa, vaid iseseisev vallasasi. Kuna käesoleval juhul ehitas K-Pargi OÜ seikluspargi rajatised üürilepingu alusel iseenda majandustegevuse eesmärgil ajutiseks kasutamiseks ja üürilepingu pooled ei ole kokku leppinud, et rajatiste omandiõigus läheb üle kostjale, ei ole kostja nende rajatiste omanik. Seega on maakohtus vääralt järeldanud, et seikluspark oli kostjale kuuluva kinnisasja osaks ning kuulus asjaõiguse alusel kostjale.

6)Kuna seikluspargi rajatised ei ole kostjale kuuluva kinnisasja osaks, vaid kuuluvad alates rajamisest K-Pargi OÜ-le, ei ole õige ka maakohtu seisukoht, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg-st 1 tulenevalt oleks tehing, millega K-Pargi OÜ oleks saanud omandada asjaõiguse, pidanud olema notariaalselt tõestatud. Kuna kostja ei ole seikluspargi rajatisi K-Pargi OÜ-le üle andnud, vaid K-Pargi OÜ on need üürilepingu alusel rajanud iseenda majandustegevuse eesmärgil ajutiseks kasutamiseks ja seega on nende rajatiste omanik, ei ole õige ka maakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud tõendama seikluspargi rajatiste omandiõiguse üleandmist K-Pargi OÜ-le.

7)Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud kostja ja K-Pargi OÜ vahel sõlmitud üürilepingu p-i 8.3, leides sellele viidates, et leping ei näinud ette, et rajatav seikluspark kuulub KPargi OÜ-le ega seda, et selle lõppemisel tuleks seikluspargi rajatised maalt kindlasti ja tingimusteta eemaldada. Kostja hinnangul võivad pooled lepingutingimustest tulenevalt kokku leppida, et üürnik ei eemalda lepingu lõppemisel seikluspargi rajatisi ja tagastab lepingu esemeks oleva maa–ala koos rajatistega, kuid sellisel juhul tekib nimetatud rajatistele kostja omandiõigus AÕS § 92 lg 1 kohaselt pärast sellise kokkuleppe sõlmimist ja rajatiste kostjale üleandmist. Kuni need eeldused ei ole täidetud, ei ole kostja seikluspargi rajatiste omanik.

8)Kuna kostja ei osale seikluspargi käitamisel, siis ei ole ei ole kostja seikluspargi valitsejaks VÕS § 1056 lg 1 tähenduses. Kostja on eelnevalt põhjendanud, et ta ei ole seikluspargi rajatiste omanik, seetõttu ei vastuta kostja ka nende rajatiste ohutuse eest.

Seega on ebaõige ka maakohtu järeldus, et kostja kasutas K-Pargi OÜ-d ohutuskohustuse täitmiseks, samuti sellega seotud viited seadme ohutuse seaduse ja KorS-i rikkumisele.

9)Maakohtu otsusega väljamõistetud mittevaralise kahju suurus ei vasta kohtupraktikale.

Maakohus hüvitise suuruse määramisel tuginenud üksnes ühele kohtulahendile, millega mõisteti välja hüvitis 12 000 eurot luumurdude tõttu, millistest taastumine võttis aega üks aasta. Kuna maakohus on tuvastanud, et esitatud tõenditest ei saa järeldada, et vigastus oleks muutnud hageja püsivalt töövõimetuks või toonud talle kaasa püsivaid liikumistakistusi ja hagejale tekkinud tervisekahjustus oleks pöördumatu ning hageja taastumine on olnud mõnevõrra kiirem, leiab kostja, et põhjendatud ei ole hageja kasuks niivõrd suures summas mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine. Riigikohtu 2016. a kohtupraktika analüüsi põhjal on 12 000 euro suures mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine tervisekahjustuse tekitamise eest erandlik. Ka ei nähtu nii suurte hüvitiste väljamõistmist hilisemast kohtupraktikast. Isegi olukorras, kus õnnetuse tagajärjel on kannatanul tekkinud püsiv tervisekahjustus (nt 80% töövõimetus) ei ole välja mõistetud suuremat mittevaralise kahju hüvitist kui 10 000 eurot. Maakohus ei ole 11 2-18-18479 põhjendanud, miks oli praegusel juhul asjakohane võtta mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramiseks aluseks just nimelt kohtulahend, millega mõisteti välja 12 000 euro suurune hüvitis. Seega on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust.

Hageja seisukoht 9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi kostja vastu, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt välja menetluskulude hüvitise. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi kostja osas rahuldamata ning muudab kostja osas menetluskulude jaotust.

Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse täielikult.

11.Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel:

-kostja ja K-Pargi OÜ olid sõlminud omavahel üürilepingu, mille alusel rajati Kuressaare tervisepargi alale seikluspark;

-hageja sõlmis K-Pargi OÜ-ga lepingu seikluspargi teenuse osutamiseks;

-hageja sai 22. juulil 2018 seiklusraja trosslaskumise lõpus kokkupõrkel puuga lülisamba murru.

12.Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et hagis esile toodud asjaoludel vastutab kostja kahju tekkimise eest suurema ohu allika valitsejana VÕS § 1056 lg 1 või § 1058 lg 1 järgi.

13.Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt hinnata, kas seikluspargi trosslaskumisrada on suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 1 mõttes. VÕS § 1056 lg 2 kohaselt on suurema ohu allikaks asi või tegevus, mis teatud tunnuse tõttu kätkeb endas kõrgendatud ohtu ümbruskonnale, mida ei õnnestu vastava asja kasutamise või tegevuse teostamise käigus vältida isegi kõrgendatud hoolsust ning ettevaatusabinõusid järgides. Riigikohus on lugenud suurema ohu allikaks tee remontimist, märkides, et kuni tee remontija ei ole tõendanud, et kõik tee remontimisega kaasnevad kahjuliku mõjutused olid teistele isikutele ette nähtavad ja hoolika tegutsemisega ära hoitavad, tuleb hea usu põhimõtte järgi lugeda tee remontimist kui tegevust suurema ohu allikaks (RKTKo 3-2-1-169-10, p 12). Riigikohus on pidanud suurema ohu allikaks kõrgepingeliini. Kõrgepingeliinile kui suurema ohu allikale iseloomulik oht on selle kaudu edastatava elektri levik teistele objektidele ja inimestele. Kuivõrd kõrgepingeliinilt võib elekter levida teistele objektidele ka liine puudutamata, võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju (RKTKo 2-18-5278, p 11). Kohtupraktikas on peetud suurema ohu allikaks hoone elektri peajaotuskilpi, märkides, et elekter ja elektriseadmed kätkevad endast ohtu ning on suurema ohu allikad (TlnRnKo 12.04.2011, 2-07-39608/49).

13.1. Hindamaks, kas hagejale tekkis kahju suurema ohu allika tagajärjel, on põhjendatud lähtuda mitte seikluspargist tervikuna, vaid konkreetselt kahju tekkimisega seotud atraktsioonist. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kõnealuseks atraktsiooniks oli kahe puu vahele kinnitatud terastross, millel sai kõrguste vahe tõttu liuelda rullikutega karabiini abil.

12 2-18-18479 Kolleegiumi hinnangul võib sellist atraktsiooni pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 järgi. Et trosslaskumisrada oli paigutatud kõrgele ning inimese liikumine rajal ei olnud kontrollitav, võis isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida raja kasutamisel suur kahju.

13.2. Seejuures võib suurema ohu allikaks olla nii teatud füüsiline ese, tegevus või kombinatsioon mõlemast. Praegusel juhul ei tulenenud trosslaskumisrajast lähtuv oht üksnes füüsilisest esemest, vaid koosmõjust raja kasutamisega. Lisaks kahe puu vahel olevale trossile on atraktsiooni kasutamiseks vaja rullikutega karabiini ja ohutustrakse.

14.Järgmisena tuleb hinnata, kas kostjat saab pidada trosslaskumisraja kui suurema ohu allika valitsejaks. Riigikohus on selgitanud, et suurema ohu allika valitseja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on ja kes saab seetõttu mõjutada asja kasutamist ning asja olemuse või kasutamisega seotud ohtusid kolmandatele isikutele (RKTKo 04.12.2019 , 2-18-5278, p 12).

Viidatud juhtumil märkis Riigikohus, et ainuüksi asjaolu, et kõrgepingeliin asub mh kostjale kuuluval kinnisasjal, ei muuda kostjat kõrgepingeliini valitsejaks, sest kostja ei ole kõrgepingeliini käitaja (samas, p 12). Teiselt poolt on Riigikohus selgitanud, et suurema ohu allika valitseja vastutust ei välista seejuures asjaolu, et ta ei käitanud ohu allikat otseselt ise, vaid lasi seda lepingulisel alusel teha kolmandal isikul. Süül põhineva deliktilise vastutuse korral võib isik vastutada ka selle isiku õigusvastase ja süülise teo eest, keda ta kasutas kas oma majandus- või kutsetegevuses pidevalt või ühekordse lepingu alusel (RKTKo 09.03.2011, 3-21-169-10, p 14).

14.1. Suurema ohu allika valitsejaks ei saa pidada üürileandjat, kes on andnud ohu allikaga seotud eseme üürniku valdusse üürilepingu alusel. Viidatud kohtupraktikas laienes vastutus isikule, kes kasutas ohu allika käitajat oma majandus- või kutsetegevuses pidevalt või ühekordse lepingu alusel. Üürileping selline leping ei ole.

14.2. Kuigi kostja eesmärk oli, et linna maadel tegutseks seikluspark, ei tulenenud sellest, et kostja oli seikluspargi rajatiste valitseja VÕS § 1056 lg 1 mõttes. Hageja on välja toonud mitmeid lepingupunkte, mis viitavad, et kostja oli huvitatud seikluspargi rajamisest ja selle tegevuse kontrollimisest. Üürnikul oli lepingu punkti 4.3. järgi omakorda kohustus korraldada omal kulul seikluspargi projekteerimine, väljaehitamine ja kasutamine. Ehitustööd ja muud parendused tuli üürnikul üürileandjaga lepingu punkti 4.4. kohaselt eelnevalt kooskõlastada.

Lepingu punkti 4.8. järgi pidi üürnik hoidma maa-alale püstitatavad ehitised ning tehnosüsteemid ja seadmed heas tehnilises korras ja tegema selleks vajaliku hoolduse ning remondi. Lisaks nägi lepingu punkt 4.9 ette, et kostja K-Pargi OÜ pidi üürnikuna tagama seikluspargi ohutusnõuete täitmise koos vajaliku arvu infotahvlitega ohutusnõuete kohta.

Kohustuste rikkumist võis kostja lepingu kohaselt sanktsioneerida leppetrahvide ning lepingu erakorralise ülesütlemisega.

14.3. Eelnev ei tähenda, et kostja kasutas K-Pargi OÜ-d enda majandustegevuses TsÜS § 132 lg 2 mõttes ja oli seikluspargi valitsejaks VÕS § 1056 lg 1 mõttes. Seikluspargi valitsejaks jäi K-Pargi OÜ, kes vastutas seikluspargi igapäevase toimimise eest, teenis sellest tulu ja sai vahetult mõjutada asja kasutamist ning asja olemuse või kasutamisega seotud ohtusid kolmandatele isikutele.

14.4. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et üürilepingu sõlmimise näol oli tegemist endale vabatahtlikult võetud avalik-õigusliku ülesande täitmiseks sõlmitud halduslepinguga, millega kostja ostis soovitava teenuse avaliku konkursi raames kolmandalt isikult. Haldusmenetluse 13 2-18-18479 seaduse (HMS) § 95 järgi on haldusleping kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 järgi alluvad sellest tulenevad vaidlused halduskohtule. Seikluspargi opereerimine ei ole avalik-õiguslik ülesanne ning selle käigus ei rakendata külastajate suhtes avalik-õiguslikke võimuvolitusi.

14.5. Õnnetuse hetkel ei olnud kostja saanud trosslaskumisraja omanikuks. TsÜS § 54 lg 2 kohaselt ei ole kinnisasja osa võõrale maale õiguse teostamise vahendina püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis või muu sellesarnane asi, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi. Et puude külge kinnitatud ja puude peal kulgevad trossrajad on kostjale kuuluva kinnisasjaga ühendatud üürilepingu kehtivuse ajaks, so. mööduvaks otstarbeks, ei ole seikluspark TsÜS § 54 lg 2 kohaselt kinnisasja osa, vaid iseseisev vallasasi.

14.6. Asjakohane ei ole analoogia tehnovõrkude ja tehnorajatiste regulatsiooniga AÕS § 158 lg 1 järgi ega Riigikohtu seisukohad kohtuasjas nr 2-15-17137 (lahendi p 25.1).

Trosslaskumisrada ei ole tehnorajatis AÕS § 158 lg 1 tähenduses, vaid puude vahele kinnitatud tross, mida on võimalik mõne tunniga eemaldada.

14.7. Kostja ja üürniku K-Pargi OÜ vahel ei olnud kokkulepet trosslaskumisradade omandiõiguse üleminekuks asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 mõttes. Üürilepingu pooled on lepingu p-s 4.12 kokku leppinud, et üürnik kohustub lepingu lõppemisel eemaldama maa-alalt ehitised, paigaldised ja inventari ning tagastama üürileandjale maa-ala korrasolevana vastavalt lepingu tingimustele, kui ei lepita kokku teisiti. Kuna üürilepingu pooled on lepingus sõnaselgelt kokku leppinud, et üürnik on kohustatud lepingu lõppemisel eemaldama maa-alalt ehitised, paigaldised ja inventari, tuleneb lepingust otseselt, et seikluspark on rajatud ajutiselt mööduvaks otstarbeks ja seikluspargi kasutamiseks vajalikud ehitised on püstitatud üürniku poolt ajutiselt üürilepingu kehtivuse ajaks.

14.8. Eelneva alusel saab järeldada, et kostja ei olnud suurema ohu allika valitseja VÕS § 1056 lg 1 järgi ega saanud vastutada ka VÕS § 1058 lg 1 järgi ohtliku ehitise omanikuna.

Viimasel juhul saab vastutust kanda üksnes ehitise või asja omanik (RKTKo, 04.12.2019, 218-5278, p 12).

15.Kostja ei vastuta hageja ees käibekohustuse rikkumisest tulenevalt. Käibekohustus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning sellest tulenevalt peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (RKTKo 10.06.2015, 3-2-1-48-15, p 24 ja selles viidatud kohtupraktika). Kuigi käibekohustuse rikkumine on kahju tekitamise õigusvastasuse kontekstis oma olemuselt sarnane seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg

3), eristab seda viimasest asjaolu, et käibekohustus ei sisaldu üldkehtivates õigusnormides, vaid kohus peab käibekohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamiseks esmalt tuvastama, kas kahju tekitajal lasus käibekohustus ning milline oli selle käibekohustuse sisu ja ulatus. Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, st kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Kolleegiumi hinnangul ei lasunud kostjal hea usu põhimõttest tulenevat kohustust kontrollida täiendavalt trosslaskumisraja ohutust või võtta ette meetmeid trosslaskumisraja ohutuse parandamiseks.

16.Põhjendamatu on hageja väide, et kostja vastutab tekkinud kahju eest KorS § 15 lg 1 ja SeOS-i alusel. Mõlemad õigusaktid reguleerivad avalik–õiguslikke suhteid ning nendes toodud 14 2-18-18479 nõuete rikkumine ei too kaasa tsiviilõiguslikku vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. VÕS § 1045 lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. KorS reguleerib üldisemas mõttes avalikku korda rikkuvate isikute suhtes haldussunnivahendi kohaldamist. KorS § 28 lg 1 järgi on korrakaitseorganil õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või kõrvaldamise kohustus.

KorS § 15 lg-tes 1, 4 ja 6 toodud normide kaitse-eesmärk ei ole deliktiõigusliku kahju hüvitamine VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.

17.Et välistatud on kostja vastutus riskivastutuse sätete (VÕS § 1056 lg 1 ja § 1058 lg 1) alusel ning delikti üldkoosseisu alusel (VÕS § 1045 lg 1 p-d 2 ja 7), ei ole kohtul põhjust analüüsida teisi nõudenormi eeldusi ega nendega seotud poolte väiteid. Apellatsioonikaebus tuleb rahuldada ning hagi kostja osas rahuldamata jätta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 18. Kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda TsMS § 162 lg 1 järgi. TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes tuleneb, et alama astme otsuse muutmisel või tühistamisel määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja lahendanud maakohus, iseäranis juhul, kus ringkonnakohus teeb vastupidise otsuse ja sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Janek Väli, Ele Liiv 15

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.