Haldusasi nr 3-20-2044 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Andreas Paukštys Määruse tegemise aeg ja koht 15.04.2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-2044 Haldusasi X kaebus Tööinspektsiooni

) § 93 lg 1 alusel kaebaja töövõime vähenemise tõttu seoses haigestumisest tingitud eemalviibimisega viimase aasta jooksul summeeritult üle viie kuu (kaebuse lisa 8).

1. X esitas 26.03.2019 TI-le taotluse maksta talle alates 21.10.2017 kahjuhüvitist seoses töövigastuse tagajärjel toimunud töövõime alanemisega ja endise sissetuleku vähenemisega alates.
2. TI jättis 11.04.2019 vastusega nr 1.4-11/641 X taotluse rahuldamata.
3. X esitas 19.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse TI-lt hüvitise välja mõistmiseks ühe aasta põhipalga ulatuses vastavalt

§ 49

kuni 01.07.2016 kehtinud redaktsioonile ning taastusravi omaosalise ja voodipäevade kulude hüvitamiseks summas 147,20 eurot Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses viibimise eest ja sellega seotud sõidukulude hüvitamiseks kogusummas 24,10 eurot vastavalt 31.05.2017 esitatud avaldusele. Kaebaja on seisukohal, et tal on õigus nõuda hüvitist teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse tõttu tekkinud osalise töövõime puudumise tõttu. Tööõnnetuse toimumise ja töövõime kaotuse esmakordse diagnoosimise ajal ei kehtinud õigusnorme, mis näinuks ametnikule ette hüvitise õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse tõttu tekkinud töövõime kaotuse eest. 13.06.2012 vastu võetud ja 01.04.2013 jõustunud

näeb ette §-s 49 ametniku sotsiaalsed tagatised hukkumise, surma ja töövõime vähenemise korral.

§ 49lg 5 kuni 2016 1.

juulini kehtinud redaktsioon nägi ette, kui ametnik tunnistatakse seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel püsivalt töövõimetuks, makstakse talle hüvitist, lähtudes SKA esmakordse püsiva töövõimetuse ekspertiisi otsusest töövõime osalise kaotuse korral kuni tema ühe aasta põhipalga ulatuses.

§-i 49 kuni

2. juulini kehtinud redaktsioon nägi ette, et töövõimetuse puhul tehakse ametnikule hüvitise maksmise maksimumkestus kindlaks selle järgi, millise töövõime kaotuse SKA ametnikule püsiva töövõime kaotuse esmakordsel tuvastamisel määrab, s.t kas täieliku (100%) või osalise (10–90%). Töövõime täieliku kaotuse puhul oli hüvitise maksimumsuuruseks ametniku viie aasta palk, töövõime osalise kaotuse korral ühe aasta palk. Kaebaja omakäelise arvestuse kohaselt maksti talle ajavahemikus oktoober 1996 – november 1997 palka koos lisatasudega kokku 41 078,50 eurot ehk keskmiselt 2 934,18 krooni kuus. Eurodesse arvestatuna on kuupalga suuruseks 187,53 eurot. Kui jätta arvestusest välja
3. aasta august ja september, mil kaebaja puhkas ja tasu ei saanud, on kuu keskmiseks palgaks 3 423,21 krooni ehk 218,78 eurot. Kaebaja hinnangul on oluline märkida, et tööõnnetuse tõttu tekkinud haigestumisega seotud kulude hüvitamist pidas varem põhjendatuks ka vastustaja, kes hüvitas kaebaja avalduste alusel talle tekkinud kulud, s.o taastusravi omaosalus, voodipäevade tasu ja sõidukulud seoses arsti 2 vastuvõtule sõitmisega. Kaebaja märkis esitatud avaldustes, et vajas taastusravi seoses
4. aastal juhtunud tööõnnetusega. Seega kaebaja käis pidevalt taastusravi saamas, et tööõnnetusest tekkinud tervisekahjustust ravida ning olemasolevat töövõimet säilitada. Kaebaja sai vahetult enne teenistusest vabastamist ebameeldiva üllatusena teada, et varasema praktikaga vastuollu minnes vastustaja ei hüvita talle 31.05.2017 avalduse alusel järgmisi taastusravi kulusid: 1) taastusravi omaosaluse ja voodipäevade kulud Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses viibimise eest summas 147,20 eurot; 2) sellega seonduvad sõidukulud Haapsallu ja tagasi kogusummas 24,10 eurot. Kokku on hüvitamata jäetud taastusravil käimisega seotud kulutuste summa 181,30 eurot. Kulude hüvitamisest keeldumist kooskõlastuse andmata jätmist põhjendati argumendiga, et puudub info tööõnnetuse ja rehabilitatsiooni vajaduse põhjusliku seose kohta. Vastustaja varasema käitumisega vastuollu minev tegu rikkus kaebaja õiguspärast ootust, st tal põhjendatult tekkinud usku, et haldusorgan juhindub ka tulevikus oma varasematest otsustest. Ilma teenistusülesannete täitmisel juhtunud tööõnnetuseta ei oleks X tervisekahjustust ja sellest tulenevat töövõime osalist kaotust tekkinud. Veelgi enam, tööõnnetuseta ei oleks pidanud kaebaja tihti töövõimetuslehel viibima ning ei oleks tekkinud alust tema teenistusest vabastamiseks

§ 93lg 1 alusel töövõime vähenemise tõttu.

Niisiis on antud juhul põhjust rääkida põhjuslikust seosest tööõnnetuse ja tekkinud varalise kahju vahel.

1. Kohus võttis 04.11.2020 määrusega kaebuse menetlusse järgmiste nõuetega: 1) kohustada TId X ühe aasta põhipalga ulatuses hüvitise väljamaksmiseks seoses 05.12.1997 juhtunud tööõnnetusega; 2) kohustada TI-d hüvitama X taastusravi omaosaluse ja voodipäevade kulude ning sõidukulude hüvitamiseks vastavalt 31.05.2017 esitatud avaldusele. Kohus tunnistas vastustajaks TI ning küsis vastustaja seisukohta kaebuse tähtaegsuse küsimuses. Lisaks märkis kohus, et kui kaebaja kaebuse nõuete tõlgendusega ei nõustu, tuleb tal sellest viivitamatult teatada.
2. Vastustaja esitas taotluse menetluse lõpetamise kohta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 alusel, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Esiteks leiab vastustaja, et kuna kaebaja on taotlenud 26.03.2019 vastustajalt kahju hüvitist ning saanud 11.04.2019 vastustajalt keelduva otsuse, on kaebaja läbinud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse haldusorganis. Seega oleks kaebajal olnud õigus pöörduda menetluse tulemusega mittenõustumise korral halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest. Kaebus kahju hüvitamiseks on esitatud üle ühe aasta ja viie kuu hiljem seadusega sätestatud kaebetähtajast. Teiseks on vastustaja seisukohal, et ka kohustamiskaebus hüvitise välja mõistmiseks ühe aasta põhipalga ulatuses vastavalt

§ 49kuni 01.07.2016 kehtinud redaktsioonile, on esitatud kaebetähtaega rikkudes.

Kuna kaebaja ei ole esitanud vastustajale teenistuse ajal ega ka pärast teenistussuhte lõppemist taotlust hüvitise saamiseks

§ 49

kuni 01.07.2016 kehtinud redaktsiooni alusel, kuulub vastustaja hinnangul kohustamiskaebuse tähtaegsuse arvestamisel kohaldamisele HKMS § 46 lg 2 teine lause, mille kohaselt võib kohustamiskaebuse esitada haldusorgani tegevusetuse korral ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest.

§ 49

lg 5 kuni 01.07.2016 kehtinud redaktsioon sätestab, et ametnikule makstakse hüvitist, kui ta tunnistatakse seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt kuriteo tõkestamise tagajärjel püsivalt töövõimetuks, lähtudes SKA esmakordse püsiva töövõimetuse ekspertiisi otsusest. Vastustaja leiab, et lähtudes SKA 04.04.2013 otsusest nr 966593 ning kui oleks täidetud

§-s 49 sätestatud hüvitise maksmise eeldused, oleks võinud tekkida vastustaja kohustus 3 maksta kaebajale

§ 49

kuni 01.07.2016 kehtinud redaktsiooni lg 5 punktis 1 sätestatud hüvitist aprillis

1. Arvestades HKMS § 46 lg 2 teises lauses sätestatut, oleks kaebajal olnud õigus esitada halduskohtule kohustamiskaebus haldusorgani tegevusetuse korral ühe aasta jooksul hüvitise maksmiseks ehk toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest, so hiljemalt aprillis
2. Kaebaja esitas kaebuse 19.10.2020, seega üle kuue aasta võimaliku hüvitise saamise õiguse tekkimisest arvates. Kolmandaks on vastustaja hinnangul kaebetähtaeg ületatud ka taastusravi omaosaluse ja voodipäevade kulude hüvitamiseks Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses viibimise eest ja sellega seotud sõidukulude hüvitamise nõudes. Kaebaja sai 31.05.2017 avalduse kinnitamata jätmisest teada 17.10.
3. Seega oleks pidanud kaebaja esitama kaebuse taastusravi omaosaluse ja voodipäevatasu Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses viibimise eest summas 147 eurot ja 20 senti kulude kompenseerimiseks ja sõidukulude hüvitamiseks summas 34 eurot ja 10 senti halduskohtule 30 päeva jooksul avalduse kinnitamata jätmisest teada saamisest, so hiljemalt 16.11.
5. Kaebaja on seisukohal, et kaebus tuleb lugeda kaebus esitatuks HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul ning puudub alus haldusasjas menetluse lõpetamiseks. Kaebaja hinnangul tuleb kaebetähtaja arvestamisel konkreetse kaasuse asjaolusid arvestades lähtuda analoogia korras Riigikohtu praktikas mitmel korral kutsehaiguste põhjustatud tervisekahjustuse hüvitamise nõuete lahendamisel avaldatud käsitlusest, mille kohaselt ei ole põhjendatud aegumistähtaja kulgemise alguseks võtta töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aeg, vaid hoopis aeg, mil isik sai teada varalise kahju tekkimisest, s.o sissetuleku vähenemisest. Kohtu selgituse kohaselt isikule on kahju tekkinud siis, kui ta ei ole enam võimeline enam sissetulekut teenima (vt RKTKo 27.04.2018 nr 2-16-16328/28, p-d 11.1-11.2; 14.06.2016 nr 3-2-1-54-16, p-d 11-12). Konkreetsel juhul ilmnes kaebajale pärast tema teenistusest vabastamist tervislikel põhjustel, et ta ei ole enam võimeline tööõnnetuse tõttu halvenenud terviseseisundi tõttu tööd tegema ja seeläbi sissetulekut teenima, kuna ta vajas ja vajab jätkuvalt käe keskpidise närvi vigastuse tõttu regulaarselt ravi. Enne seda viibis kaebaja küll sageli tööõnnetuse tõttu halvenenud terviseseisundi tõttu töövõimetuslehel, kuid oli avalikus teenistuses jätkuvalt täistööajaga. Sagedane töövõimetuslehel viibimine viis lõpuks selleni, et kaebaja vabastati teenistusest. Teisisõnu tekkis pärast teenistusest vabastamist kaebajale kahju, millest teadasaamise ajaga seob HKMS § 46 lg 4 kaebetähtaja kulgema hakkamise. Võttes aluseks eelneva käsitluse, ei olnud hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg halduskohtule kaebuse esitamise ajaks veel möödunud. Kaebaja ei nõustu käsitlusega, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele RVastS § 18 lg
6. Vastustaja on jätnud tähelepanuta tõsiasja, et kaebaja 13.05.2019 omakäelise kahju hüvitamise avalduse ja 19.10.2020 hüvitamiskaebuse nõuded on erinevad. 13.05.2019 avalduses nõudis kaebaja vastustajalt saamata jääva tulu igakuist hüvitamist alates teenistusest vabastamise päevale järgnevast päevast, teisel juhul aga ametniku sotsiaalse tagatisena käsitatava ühekordse hüvitissumma väljamõistmist töövõime kaotamise eest. Kuna kaebaja 13.05.2019 taotluses ei ole nõude õiguslikku ega faktilist alust üldse märgitud, ei ole võimalik kõnealuse taotluse põhjendusest järeldada, et tegemist on aluse, eseme ja sisu poolest sama nõudega, mis sisaldub kohtule esitatud kaebuses. Hoopis vastupidi,

§ 49

, mille kohaldatavuse osas käesoleva kaasuse puhul menetlusosaliste vahel vaidlust pole, ei näe ette ametnikule igakuise kahjuhüvitise maksmist tulenevalt teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõime osalise kaotamisega. Seega on tegemist olemuselt erinevate nõuetega, mida ei ole põhjendatud käsitleda ühe ja samana. Arvestades eelnevalt märgitut, saab kaebajale ette heita kõige rohkem seda, et enne kaebusega kohtu poole pöördumist ei esitanud ta samasisulist hüvitisnõuet käesolevas asjas vastustajaks olevale haldusorganile ehk jättis eelnevalt 4 kasutamata võimalikud õiguskaitsevahendid. Kuid nimetatud asjaolu ei saa olla kahjunõude läbi vaatamata jätmise aluseks. Kuivõrd tegemist on õiguslikult ebaselge olukorraga, mistõttu ei saa eeldada, et kaebajale pidi selge olema, millise nõude, millal ja kellele ta peab esitama. Töövõime osalise kaotuse kaasa toonud tööõnnetuse toimumise ajal ei sätestanud seadus hüvitise maksmist ametnikule, kui ta tunnistatakse seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt kuriteo tõkestamise tagajärjel püsivalt või osaliselt töövõimetuks. Nimetatud hüvitised ja nende maksmise alused ja korra nägi ette alles 01.04.2013 jõustunud

§ 49

. Samas ei olnud kuni 30.06.2016 kehtinud

§-s 49 volitusnormi ametniku hukkumise korral hüvitise arvutamise ja väljamaksmise korra kehtestamiseks ning vastav kord puudus sootuks. Alles alates 01.07.2016 on

§ 49

regulatsiooni täpsustatud ja paragrahvi lõike 13 alusel kehtestati Vabariigi Valitsuse 01.04.2016 määrusega nr 41 ametniku hukkumise või surma, osalise või puuduva töövõime ning ajutise töövõimetuse korral makstava hüvitise, ametniku matuse korraldamise kulude ning ravi- ja ravimikulude hüvitise arvutamise ja väljamaksmise kord. Korra § 2 lg 2 näeb ette, et isik, kellel on õigus saada osalise töövõime hüvitist, esitab ametiasutuse juhile taotluse hüvitise saamiseks ning taotlus tuleb esitada 90 kalendripäeva jooksul alates

§ 49

lg-s 6 nimetatud asjaolu (s.o töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatus) tuvastamise päevast. Kaebajal ei olnud objektiivselt võimalik nimetatud tähtajast lähtuda, sest kaebajal tuvastati esmakordselt töövõime osaline kaotus juba 29.08.2001 otsusega nr 033701, st peaaegu 15 aastat varem. Esmakordse töövõime osalise puudumise tuvastamise ajal ei kehtinud ühtegi õigusakti, mis oleks reguleerinud ametniku osalise töövõime korral makstava hüvitise ning ravi- ja ravimikulude hüvitise arvutamist ja väljamaksmist, sh hüvitise saamise taotluse esitamise tähtaega. Samas ei saa tööõnnetuse toimumise ja töövõime kaotuse tuvastamise ajal kohase õigusliku regulatsiooni puudumine õigustada sarnases olukorras olevate ametnike erinevat kohtlemist, s.t isikule hüvitise mittemaksmist. Hüvitise maksmine ei saa olla sõltuvuses sellest, kas seadusandja on suvatsenud tööõnnetuse toimumise ja isiku töövõime kaotamise ajaks hüvitise saamise õiguse ja suuruse seadusega ette näha ning täidesaatev riigivõim hüvitise maksmise korra ja taotlemise tähtajad kehtestada. Kaebaja on seisukohal, et konkreetsel juhul tuleb arvestada kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja kulgema hakkamist kaebaja teenistusest vabastamisest tema terviseseisundi tõttu, kuna alates sellest ajast kaotas kaebaja sissetuleku ning nagu on nüüdseks selgunud, siis seda käesoleva ajani. Eeltoodut arvestades saab lugeda kahju tekkimise kõige varasemaks ajaks kaebaja teenistusest vabastamisele järgnenud aeg, st aeg alates 21.10.2017. Kaebaja ei nõustu ka käsitlusega, et taastusravi omaosaluse ja voodipäevatasu kulude kompenseerimiseks ja sõidukulude hüvitamiseks pidanuks kaebaja esitama halduskohtule kohustamiskaebuse ning seda hiljemalt 16.11.2017. HKMS § 37 lg 2 p-s 2 sätestatud haldusakti andmise või toimingu tegemise nõuet sisaldav kaebus olnuks asjakohane juhul, kui vastustaja olnuks kohustatud igal juhul 31.05.2017 avalduse alusel kaebajale taastusravi omaosaluse ja voodipäevatasu kulud kompenseerima ja sõidukulud hüvitama. Vastavasisulist kohustust vastustajal ei olnud. Tegemist oli seega vastustaja diskretsiooniotsusega. Kaebaja hinnangul kuulub nimetatud nõude puhul kohaldamisele

§ 49

lg 12 ning lg 13 alusel Vabariigi Valitsuse 01.04.2016 määrusega nr 41 kehtestatud kord, kuid kaebajaga 05.12.1997 juhtunud tööõnnetus nimetatud kriteeriumide alla ei mahu. Kaebajaga juhtunu koera rünnaku tagajärjel on käsitatav

§ 49

lg-s 6 nimetatud teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastusena. Kuna kaebaja 31.05.2017 avaldus taastusravi omaosaluse ja voodipäevatasu kulude kompenseerimiseks ja sõidukulude hüvitamiseks ei olnud käsitatav kahju hüvitamise taotlusena RvastS § 17 lg 1 tähenduses, ei saa antud juhul lähtuda RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 5 tähtajast kohtusse pöördumiseks. Nimetatud kulude hüvitamiseks tuleb esitada HKMS § 37 lg 2 p-s 4 nimetatud hüvitamiskaebus HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud aja jooksul. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 11. Kohus leiab, et kaebus TI kohustamiseks ühe aasta põhipalga ulatuses kaebajale hüvitise väljamaksmiseks seoses 05.12.1997 juhtunud tööõnnetusega ning taastusravi omaosaluse ja voodipäevade kulude ning sõidukulude hüvitamiseks vastavalt 31.05.2017 esitatud avaldusele esitatud kaebetähtaega rikkudes. 11.1 Kohus jääb oma 04.11.2020 määruses väljendatud seisukoha juurde, et kaebuse nõue vastustajalt hüvitise välja mõistmiseks ühe aasta põhipalga ulatuses vastavalt

§ 49

kuni 01.07.2016 kehtinud redaktsioonile saab olla üksnes kohustamisnõue.

§ 49

lg 5 redaktsioon kehtivusega 01.04.2013 kuni 01.07.2016 sätestas, et kui ametnik tunnistatakse seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt kuriteo tõkestamise tagajärjel püsivalt töövõimetuks, makstakse talle hüvitist, lähtudes Sotsiaalkindlustusameti esmakordse püsiva töövõimetuse ekspertiisi otsusest, järgmiselt: 1) töövõime osalise kaotuse korral - kuni tema ühe aasta põhipalga ulatuses; 2) töövõime täieliku kaotuse korral - kuni tema viie aasta põhipalga ulatuses. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt teeb otsuse hüvitise maksmise kohta ametiasutuse juht või tema volitatud isik ning lg 12 alusel makstakse hüvitis riigieelarvest selle ametiasutuse eelarve kaudu, kus isik oli teenistuses.

eelnõu 193 SE seletuskirjas on vaidlusaluse

§ 49

kohta selgitatud, et „[s]elles paragrahvis sätestatud juhtudel kohaldatakse ametnikule võrreldes töölepingu alusel töötavate isikutega lihtsustatud menetlust, st ametnik ei pea tõendama oma tegelikke kahjusid, vaid talle on määratud automaatselt väljamakstav summa.“ Kuivõrd hüvitise puhul, mida kaebaja antud juhul vastustajalt saada soovib, on tegemist ametnikule automaatselt väljamakstava summaga, mida ametnikul on õigus saada

§ 49

lg-s 5 (redaktsioon kehtivusega 01.04.2013 kuni 01.07.2016) sätestatud eelduste esinemise korral, on taotlus vastustajalt hüvitise väljamõistmiseks ühe aasta põhipalga ulatuses seoses 05.12.1997 juhtunud tööõnnetusega käsitletav kohustamsnõudena (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kuivõrd tegemist on kohustamisnõudega, kuulub antud juhul kaebetähtaja osas kohaldamisele HKMS § 46 lg 2, mitte aga HKMS § 46 kg 4, nagu leiab ekslikult kaebaja. HKMS § 46 lg 2 sätestab, et kohustamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. Haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral võib kohustamiskaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kohustamiskaebuse haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Kohus nõustub vastustajaga, et tulenevalt

§ 49

lg 5 kuni 01.07.2016 kehtinud redaktsioonist, millele kaebaja oma nõudes tugineb, lähtutakse hüvitise maksmisel SKA püsiva töövõimetuse ekspertiisi otsusest. SKA tegi kaebaja suhtes püsivalt töövõimetuks tunnistamise otsuse 04.04.

1. Vaidlus puudub et kaebaja teenistuses oldud aja jooksul ühtegi taotlust TI-le esitanud ei ole. Seega arvestades HKMS § 46 lg 2 teises lauses sätestatut, oleks kaebajal olnud õigus esitada kohustamiskaebus haldusorgani tegevusetuse korral ühe aasta jooksul hüvitise maksmiseks ehk hiljemalt aprillis
2. Kaebus on esitatud üle kuue aasta hiljem võimaliku hüvitise saamise õiguse tekkimisest arvates. Kuivõrd kaebaja on kohtule kinnitanud, et tema poolt 26.03.2019 vastustajale esitatud avalduse puhul ei ole tegemist aluse, eseme ja sisu poolest sama nõudega, mis kohtule esitatud kaebuses 6 puudub vaidlus selles, et käesoleva vaidluse esemega seoses vastustajale ühtegi taotlust esitanud. Seega ei hinda kohus kaebuse tähtaegsust täiendavalt kaebaja poolt 26.03.2019 vastustajale esitatud avaldusest ning selle rahuldamata jätmisest 11.04.2019 vastusega nr 1.4-11/641 lähtuvalt. 11.2 Kohus leiab, et kaebetähtaeg on mööda lastud ka nõude osas, mis puudutab vastustaja kohustamist hüvitama kaebajale tema taastusravi omaosaluse ja voodipäevade tasu kulude kompenseerimist ja sõidukulud vastavalt 31.05.2017 avaldusele nr 1.2-4/
3. Ka kõnealuse nõude puhul on tegemist kohustamisnõudega, mille puhul hakkas HKMS § 46 lg 2 esimeses lauses sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg kulgema hetkest, mil kaebaja sai teadlikuks sellest, et vastustaja jättis tema avalduse rahuldamata. Vaidlus puudub, et kaebaja oli teadlik sellest, et tema 31.05.2017 avaldust ei rahuldatud teadlik alates 17.10.
4. Seega oleks kaebus vastustaja kohustamiseks kaebaja 31.05.2017 avalduses taotletud kulude kompenseerimiseks tulnud esitada hiljemalt 16.11.
5. Kaebus on kohtule esitatud peaaegu kolm aastat hiljem.
6. HKMS § 152 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le
7. HKMS § 124 lg 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kuivõrd kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ning kaebaja ei ole tähtaja ennistamise taotlust esitanud, tuleb menetlus HKMS § 124 lg 2 alusel lõpetada. /allkirjastatud digitaalselt/ Andreas Paukštys 7