KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2020.a. Pärnu Väärteoasja number 4-20-3874 [2670,20,003732] Kohtunik Rubo Kikerpill Kohtuistungi sekretär

§ 150lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes, mis on toonud kaasa ebaõige karistusotsustuse.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Kohtuväline menetleja ei toeta kaebust ning palub jätta kaebus rahuldamata. R L on karistatud LS § 201 lg 1 järgi üldmenetluse korras. Karistus on määratud keskmises karistusmääras. Vastavalt LS § 201 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust rahatrahviga kuni 800 eurot või arestiga. Karistust kergendavaid ja karistust raskendavaid asjaolusid menetluse käigus ei tuvastatud. R L ei ole kahetsenud toimepandud tegu ega esitanud vastulauset lisaselgitustega. Tegu on tahtliku rikkumisega R L poolt. R L kirjutab väärteoprotokollis antud ütlustes, et tegi seda, sest tahtis saada auto teisele poole maja. R L peab normaalseks, et omamata mootorsõiduki juhtimisõigust sõidab tema mootorsõidukiga avalikus liiklusruumis. See, et R L on õpilane ei anna talle õigust panna toime tõsiseid Liiklusseaduse nõuete rikkumisi. Kõik isikud on seaduse ees võrdsed. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et antud väärtegu on tõendamist leidnud ja karistus, rahatrahv keskmises karistusmääras omab R L suhtes eripreventiivset eesmärki, mahub etteantud karistusraamidesse ja on õiglane. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi

) § 132 lg 1, palub kohtuväline menetleja R L kaitsja vandeadvokaat Hannes Toodu kaebus jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil kaebuse esitaja R L ja alaealisele riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik (kaitsja määrati, sest vandeadvokaat Hannes Toodu teavitas üks tööpäev enne istungi toimumist 29.10.2020 e-kirja teel kohut, et klient homme istungile kaitsjat ei soovi ning seega tema istungist osa ei võta. Istungi ajast on ta teadlik ja tuleb temaga kaasa lapsevanem) jäid kaebuses toodud seisukohtade juurde. Kohtuväline menetleja esindaja Aime Kask leidis, et kaebaja süü antud väärteorikkumiste toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik, järgitud on väärteomenetlusõigust ning palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Esindaja tugineb kaebusele esitatud kirjalikus vastuses toodule. Pärnu Maakohtu seisukoht 1.

§ 123

kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse rikkumisi. 3

§ 70

lg 31 kohaselt kui menetlusalune isik on 14- kuni 18aastane, teavitab kohtuväline menetleja väärteoprotokolli koostamisest menetlusaluse isiku valikul viivitamata kas vanemat või muud seadusjärgset esindajat või eestkostjat. Seega ei käitunud menetleja valesti, kui politseis viibis alaealine üksinda ning vanemaid teavitati alles dokumentide koostamise järgselt (vt menetlusaluse isiku ütlused istungiprotokolli lk 3-4). Vaidlusaluses asjas on kohtuväline menetleja täitnud

§ 70

lg 31 tuleneva nõude ja teatanud väärteoprotokolli koostamisest menetlusaluse isiku ema L L, kes on väärteoprotokollis omakäeliselt kinnitanud, et laps on temale üle antud. Ühtlasi on alusetu kaitsja kohtuistungil tõstatatud etteheide, mille kohaselt ei teavitatud alaealise seaduslikku esindajat alaealise isiku politseiasutusse viimisest ning menetlustoimingute tegemisest, so menetlusaluse isikuna ülekuulamisest.

§ 41

lg 6 kohaselt saadetakse alla 14-aastase alaealise või psüühikahäirega isiku kutse tema vanemale või muule seaduslikule esindajale. Seega alaealise puhul, kes on vähemalt 14 aastat vana, ei peagi kutset edastama lisaks alaealisele endale ka veel tema seaduslikule esindajale (nt vanemale).

1. Antud väärteoasjas puudub vaidlus selles, et R L juhtis 31.07.2020 19:29 x tn x, x linnas, x maakonnas, mootorsõidukit x registreerimismärgiga x sõiduki tüübikoodiga/kategooriaga M
2. Eeltoodu on tõendamist leidnud tunnistaja ütlustega, menetlusaluse isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega ning ka kaebuse esitaja ise ei ole eitanud, et juhtis konkreetsel ajal ja kohas nimetatud mootorsõidukit. Vastupidiselt on kaebuses ja ka kohtuistungil kinnitatud, et menetlusaluse isik juhtis sõidukit oma kodutänavas. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
3. juuni
4. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele” lisa 5 kohaselt on M1 kategooria (sõiduauto) on sõiduk, millel lisaks juhiistmele ei ole rohkem kui kaheksa istekohta. LS § 93 lg 2 p 3 kohaselt on B kategooria mootorsõiduk selline, mille lubatud täismass ei ületa 3500 kilogrammi ja mis on kavandatud ja valmistatud vedama lisaks juhile veel kuni kaheksat sõitjat; sama auto koos kerghaagisega; sama auto koos haagisega, mis ei ole kerghaagis, kusjuures autorongi lubatud täismass ei ületa 3500 kilogrammi; sama auto koos haagisega, mille lubatud täismass ületab 750 kilogrammi, kusjuures autorongi lubatud täismass ületab 3500 kilogrammi, kuid ei ületa 4250 kilogrammi, tingimusel et sellise auto ja haagise ühendi juhtimisõigus on saadud pärast vastava sõidueksami sooritamist. Seega tuleb kontrollida, kas R L oli sõidukit juhtides B-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Vaidlus puudub selleski, et R L ei omanud sõidukit juhtides B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Kaebuse esitaja ise ei vaidlusta asjaolu, et tal puudus B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. R L on väärteotoimikus sisalduva liiklusregistri päringu kohaselt jalgratta ja AM kategooria (mopeedi) juhtimisõigus. Kaebuses ja ka kohtuistungil on selgitatud, et menetlusalune isik õpib käesolevalt autokoolis. LS § 90 lg 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kusjuures LS § 201 lg 1 näeb ka sellise keelu eiramise eest ette väärteokaristuse. Seega tuleb asuda seisukohale, et tuvastatud on R L käitumises LS § 201 lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivne koosseis.
5. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohtuväline menetleja on leidnud otsuses, et tegemist oli tahtliku rikkumisega. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et R L pani LS § 201 lg-s 1 kvalifitseeritud väärteo toime tahtlikult, täpsemalt kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. R L on kohtuistungil selgitanud, et sõitis x sissesõidu juurest x tn lõppu ning väärteoprotokollis antud selgitustes (vt 4

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele § 30 sätestatud alustel.

1. Kuna R L on alaealine, tuleb kohtul kaaluda karistusest vabastamist seoses mõjutusvahendi kohaldamisega KarS § 87 alusel. Lähtudes alaealise isikust ning arvesse võttes toimepandud süütegu, ei pea kohus võimalikuks karistusest vabastamist seoses mõjutusvahendi kohaldamisega KarS § 87 alusel. Tema kõlbelise ja vaimse arengu tase ei takista tal oma teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida.
2. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistus kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusregistri andmete kohaselt R L varasemad kehtivad liiklusalased karistused puuduvad. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1). Riigikohus on
3. mai
4. a otsuses nr 3-1-1-52-13 jätkuvalt selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Käesolevas asjas on karistusraam kuni 200 trahviühikut või kuni 30 ööpäeva aresti. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja diskretsioon, millesse saab kohus sekkuda diskretsioonipiiride ületamisel. Antud juhul karistuse liigi valikul kohtuväline menetleja diskretsioonipiire ületanud ei ole. Võimalikest sanktsioonialternatiividest on kohtuväline menetleja valinud kergeima, s.o rahatrahvi, mida ülalpool viidatud isiku karistusregistri andmeid silmas pidades saab pidada igati kohaseks. Kohtuväline menetleja on kohaldanud menetlusalusele isiku suhtes rahatrahvi keskmises ulatuses - 100 trahviühikut, leides otsuses, et kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Hinnates R L süü suurust LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest peab kohus vajalikuks rõhutada, et tegemist on seadusandja mõttes raske liiklusrikkumisega ning sellised sõidud võivad lõppeda fataalsete tagajärgedega. Käesoleval juhul on karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus, mida menetlusalune isik on kohtus sõnaselgelt väljendanud ning millega kohtuväline menetleja oma otsuses ei arvestanud. Seega arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, mis on keskmine, kergendava asjaolu esinemist, raskendavate asjaolude puudumist, samalaadse süüteo eest kehtiva karistuse puudumist, tuleks asuda seisukohale, et kergendava asjaolugagi arvestades on olemas kõik eeldused karistuse määramiseks sanktsiooni keskmisest määrast veidi allapoole jäävas ulatuses. Lisaks eeltoodule tuleb aga arvestada, et R L oli teo toimepanemisel alaealine, ta õpib ning on vanemate ülalpidamisel. Sellise isiku mõjutamiseks ei pea kohtu arvates isikut karistama tingimata 400 euro suuruse rahatrahviga. 5

§ 19

lg 3 on kaitsja osavõtt alates kohtumenetlusest kohustuslik, kui menetlusalune isik on 14- kuni 18-aastane. R L on x-aastane. RÕS § 15 lg 3 kohaselt kaitsja määramisel kriminaalmenetluses kõigil juhtudel ja väärteomenetluses juhul, kui kaitsja osavõtt on kohustuslik, antakse taotlejale riigi õigusabi RÕS §-s 8 ettenähtud viisi määratlemata ning riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamine toimub kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) ettenähtud korras.

§ 38lg 1 kohaselt järgitakse kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kr

MS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale makstud tasu. Kaitsja esitatud aruanne kaitsjatasus on usaldusväärne ja vastavuses kehtestatud advokaadi tasumääradega. KrMS § 180 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist või alaealise puhul ka kogu menetluskulude summa riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Arvestades asjaolu, et R L on alaealine, ta ei tööta vaid on väärteoasja materjalide kohaselt õpilane, ning tal puuduvad iseseisvad sissetulekud, samuti, et käesoleva otsusega on alaealisele trahvisumma näol juba määratud rahaline kohustus, on kohus seisukohal, et menetluskulude hüvitamine käib talle üle jõu. Seetõttu jätab kohus riigi õigusabi osutamisega seotud menetluskulud (muude menetluskulude kohta asjas kohtul andmed puuduvad) riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Rubo Kikerpill Kohtunik 6