KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 24. märts 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-9
§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks.
§ 101
lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul alla poole töötasu alammäära. Alates 01.01.2020 on töötasu alammäär 584 eurot, millest ½ on 292 eurot. Elatise väljamõistmiseks
§ 101lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada.
Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise.
§ 102
lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja on tuginenud vastuväidete esitamisel muuhulgas ka sellele, et ta on töövõimetu, töötu ning varatu. Kostja esitas Sotsiaalkindlustusameti tõendi, millest nähtub, et tal on X. Kostja saab Eesti Töötukassalt toetust X – X eurot kuus, mis kantakse tema noorema lapse kontole. Kostja enda konto on arestitud. Kostjale kuulub sõiduauto Audi M1
(1993), sõidukile on 07.02.2017 seatud keelumärge. Kostjal kinnisvara puudub. Kostja on füüsilisest isikust ettevõtja (registrikood XXXXXXXX). Kogutud tõenditest ei nähtu, et kostjal oleks püsiv sissetulek töötasu näol. Kohtule ei ole samas esitatud ühtegi tõendit ega veenvat põhjendust, millest nähtuks, et kostjal puuduvad võimalused töötasu teenimiseks ning oma sissetulekute suurendamiseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanema kohustus last ülal pidada tähendab ka kohustust teha kõik endast olenev, et leida vastavat tööd ja teenida sissetulekut nii endale kui lastele. Töövõimetuse tuvastamine või seda enam osaline töövõime ei tähenda koheselt, et isikul puudub võimalus tulu teenida. Kostja puhul võib töö leidmine tema tervislikust seisundist tulenevalt olla raskendatud, kuid kindlasti ei saa nõustuda, et see on täiesti võimatu. Eluliselt usutav on, et kostja teenib mitteametlikku sissetulekut voodipesuga kauplemise näol, kuna ka äriregistris on tema FIE tegevusalaks märgitud „tekstiili, rõivaste ja jalatsite jaemüük kioskites ning turgudel“. Arvestades sealjuures kostja ametlikku sissetulekut (X – X eurot kuus) ning tema igakuiseid väljaminekuid (vähemalt summas 390,50 eurot), on kostjal mitteametlikku sissetuleku omamine eluliselt usutav, mille suurus on tuvastamata. Arvestades Ida-Virumaa majanduslikku olukorda ning reaalset olukorda tööturul on töötasu teenimine vähemalt Eesti Vabariigi minimaalses töötasus (2020. aastal 584 eurot kuus) võimalik. Seega tuleb lähtuda sellest, et kostja on võimeline teenima töötasu vähemalt miinimummääras, s.o 584 eurot kuus. Ka minimaalsest sissetulekust kuus (584 eurot) ei jätkuks hagejale miinimummääras elatise maksmiseks ning kostja enda ülalpidamiseks. Arvestada tuleb ka, et kostjal on veel üks laps, keda tuleb lisaks hagejale samuti ülal pidada. Kostjalt hageja kasuks elatise miinimummääras väljamõistmisel osutuks kostja teine laps varaliselt vähemkindlustatuks kui hageja. Varaliste vahendite ühetaoline kasutamine
§ 102
lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite 3 hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates kostja varalist seisu ning sissetulekut, mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole kostja võimeline täitma hageja ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese ülalpidamist, mistõttu esineb mõjuv põhjus vähendada hageja nõutud elatise summat. Vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Seega, kui hageja palub kostjalt välja mõista elatise miinimummääras, peaks sellises ulatuses andma ülalpidamist ka tema ema. Vaatamata sellele, et mistahes usaldusväärseid tõendeid hageja oma kulutuste tõendamiseks esitanud ei ole, on iseenesest mõistetav, et laps peab igapäevaselt kusagil elama, sööma, riietuma jne. Arvestades hageja ema sissetulekut ja varalist seisu, ei ole võimalik ka hageja emal anda hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras kuus (292 eurot). Oma sissetulekust peaks hageja seaduslik esindaja eelduslikult katma ka enda kulusid. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi nr 3 2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Hageja mõlema vanema sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus. Maakohus leidis, et lapse igapäevaste kulude kindlaks tegemisel on muuhulgas mõistlik lähtuda uuringust „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf), kus on leitud, et eri vanuses laste ülalpidamiskulud on erinevas suuruses ning 11 - 13 aastaste laste ülalpidamiskulud on 319 - 360 eurot kuus. Vajalik on arvestada ka asjaoluga, et uuringus leiti üldiselt, et Ida-Virumaal on kõige madalamad kulud. Seega tuleb kostjalt välja mõista elatis summas 150 eurot kuus. Nimetatud summas on ka hageja korduvalt teinud kostjale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks.
§ 108
järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Küll on kohtupraktikas leitud, et teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud (Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19 ja Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Kostja on kohtule teatanud, et ta on varasemalt hagejale elatist tasunud, sh ka märtsis
- Mistahes usaldusväärseid tõendeid kostja aga selle kohta kohtule esitanud ei ole. Tagasiulatuva elatise nõudmine alates märtsist 2020 on seega põhjendatud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1–
- Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi 4 elatise väljamõistmiseks alates
- märtsist 2020 rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus lahendi tegemisel TsMS § 232 lõiget 1, kui ei hinnanud kõiki tõendid igakülgselt, samuti on maakohus valesti kohaldanud
101 lg 1 ja 102 lg
- Maakohus hindas vääralt kostja majanduslikku olukorda ja ei arvestanud sellega, et kostja ainus sissetulek on töövõimetushüvitis. FIE tegevusest ei teki kostjale tulu. Kostja teine laps jääb vähem kindlustatuks kui hageja, kelle kasuks on määratud elatis suuruses 150 eurot.
- Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Kostja kaupleb voodipesuga, millest ta saab ka sissetulekut. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäetakse kostja kanda.
- Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei korda maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel. Maakohtu otsuse tegemisel ei rikutud oluliselt menetlus- ja materiaalõiguse norme. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel (TsMS § 232 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8). Maakohtu järeldused on arusaadavad ja seostatavad tuvastatud asjaoludega. Vastusena apellatsioonkaebuses esitatud väidetele lisab ringkonnakohus järgmist.
- Ringkonnakohus märgib, et maakohus on juba väljamõistetavat elatist vähendanud ning põhjendanud, miks väljamõistetud elatise suurus rahuldab lapse vajadused ega ole kostja jaoks liigselt koormav. Maakohus tugines põhjendatult lapse vajadusi käsitlevale uuringule ja leidis, et elatis 150 eurot kuus on kooskõlas lapse vajadustega. Kostja on küll tõendanud keskmise puude olemasolu, kuid mitte seda, et see vähendaks oluliselt tema sissetulekuid. Samuti ei ole kostja põhistanud, millisest sissetulekust ta enda kulud kannab ning elatist tasub. Kostja väitel on tema sissetulek ca X eurot kuus, samas on kulutused 390 eurot ning kostja nõustus tasuma elatist 100 eurot kuus. Kostja esitatud kulud ületavad tema tulusid, kuid ta ei ole põhistanud, millest ta need kulud kannab. Seega ei ole kostja tõendanud usutavalt ja täielikult enda sissetulekuid. Samuti ei ole kostja põhjendanud, miks ta ei ole võimeline teenima mingilgi määral tulu tööst või ettevõtlusest (nt FIE-na tegutsemisest). Olukorras, kus isikul on seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, on ta kohustatud hankima rahalised vahendid ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Elatis, mis on kuus 150 eurot, ei ole sellises suuruses, mille tasumine on kostja jaoks objektiivselt võimatu.
- Maakohus tuvastas, et kostja ei ole tõendanud, et ta on alates märtsist 2020 elatist tasunud. Kostja väide, et ta kandis
- aasta märtsis hagejale 35 eurot spordiriiete ostmiseks, 100 eurot jalgratta ostmiseks ning 40 eurot jalgratta remondiks, ei ole tõendatud. Hageja kinnitas, et veebruaris andis kostja peale mitmekordset palumist 60 eurot jalgratta ostmiseks, märtsis ei ole kostja last toetanud ((I kd lk 45) 5 Samuti ei ole kostja tuginenud apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus on nimetatud asjaolu ebaõigesti tuvastanud. Seega ei esine alus
§-s 108 sätestatud nõude rahuldamata jätmiseks. 10. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lõike 1 alusel kostja kanda. Hageja teatas ringkonnakohtule, et temal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 6 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi