Obsah (9)

§ 657§ 429§ 645§ 20§ 652§ 230§ 232§ 171§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-5841 Kohtu

§ 657

lg 1 p 4 alusel tühistada osas, millega kohustati kostjat tegema hageja töölepingulise suhte kohta kanded Maksu- ja Tolliameti töötamise registris (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6). Hageja loobus apellatsiooniastmes nimetatud haginõudest (kd II, tl 30 ja pöördel).

§ 429

lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kolleegiumi hinnangul puuduvad

§ 429lg-s 4 sätestatud alused hagist loobumise vastuvõtmata jätmiseks.

Seega tuleb osaline hagist loobumine vastu võtta, tühistada selles osas

§ 645lg 1 järgi maakohtu otsus ja menetlus lõpetada.

Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Kolleegium lahendab menetluslikud küsimused. 7.
2. Pooli teavitati kohtukoosseisu liikmetest
3. märtsi
4. a kirjaga. Kohtukoosseisu vahetumise tingis asjaolu, et
5. veebruari 2021 istungiks oli asja arutamise koosseisu Tallinna Ringkonnakohtu esimehe
6. detsembri
7. a käskkirjaga nr 11-1/7 määratud maakohtu kohtunik Reena Nieländer, kuid kuna istung lükati kostja taotlusel edasi, siis taastus tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaaniga kinnitatud kohtukoosseis. Tulenevalt

§ 20

lg 1 teisest lausest, kui eelmine kohtukoosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei pea uus koosseis seda kordama, kui pooled seda ei taotle. Kostja ei ole taotlenud apellatsioonkaebuses esitatud taotluse (hageja vande all ülekuulamine) uuesti lahendamist. 7.2. Kostja esitas 19. märtsil 2021 menetlusdokumendiga dokumentaalseid tõendeid. Kostja ei ole vastavalt

§ 652lg-le 4 uute tõendite esitamise lubatavust põhjendanud.

Lisaks uutele tõenditele esitas kostja tõendid, mis on juba ringkonnakohtu

1. jaanuaril 2021 tehtud määrusega vastu võetud (pankrotihaldur Maie Klemmeri
2. novembri
3. a e-kiri ning üheksa maksekorraldust). Hageja ei ole nõus uute tõendite vastuvõtmisega. Kolleegium jätab uued tõendid

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta (19.

märtsi 2021 menetlusdokumendi lisad 1–3).

1. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas nende vahel on sõlmitud tööleping ja kas sellest tulenevalt on hagejal kostja vastu nõudeid. Kolleegium leiab, et maakohus jättis täitmata selgitamiskohustuse, sest ei selgitanud pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ega asjaolude tõendamiskoormist. Olukorras, kus maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ja selle tõttu on vaja esitada uusi asjaolusid ning tõendeid, peab ringkonnakohus võimaldama pooltele maakohtu selgituskohustuse rikkumise kõrvaldamiseks neid esitada sõltumata sellest, kas neile on tuginetud apellatsioonkaebuses (vt Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 12). Nimetatud rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Pooltele anti
4. jaanuari
5. a määrusega tähtaeg seisukohtade ja tõendite esitamiseks (kd II, tl 27–28). 8.
6. Kolleegiumi hinnangul ei muuda apellatsioonkaebusega esitatud väited ja tõendid maakohtu lõppjäreldust ebaõigeks. Kolleegium leiab, et kostja ei ole

§ 230

lg 1 järgi tõendanud, et pooled ei olnud töösuhtes või nende vahel oli muu tsiviilõigusega reguleeritav suhe. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Üksnes siis, kui on ilmne, et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. 5 8.2. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus rajas otsuse suurel määral hageja vande all antud seletusele. Kolleegium leiab, et maakohus on kõiki tõendeid

§ 232

lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ning otsustanud seejärel oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Eri liiki tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust ega kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (

§ 232lg 2).

Maakohus ei rajanud otsust üksnes hageja vande all antud seletusele, vaid ka dokumentaalsetele tõenditele (väljatrükid e-kirja- ja sõnumivahetusest). Olukorras, kus hageja vande all antud seletus haakub teiste asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, saab kohus otsust tehes menetlusosalise vande all antud seletusele tugineda (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 15). 8.
3. TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Samas on töölepingu kirjalik vormistamine eelkõige tööandja kohustus, kuid vorminõude järgimata jätmine ei too sama paragrahvi lõike 4 järgi kaasa töölepingu tühisust. Kui töölepingut ei ole sõlmitud kirjalikult, võib selle sõlmida ka kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3). Kolleegium võtab

§ 652

lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud, millest tulenevalt asus hageja kostja pakutud tingimustel tööle ja kostja ei vaielnud tema tööle asumisele vastu. 8.

1. Maakohus tuvastas, et hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Tööleping lõppes hageja erakorralise ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 p 2 alusel
2. veebruaril
3. Kolleegium järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ja neid ei korda. Asjaolu, et töötaja esitas kooskõlas TLS § 95 lg-ga 1 tööandjale töölepingu lõpetamise kirjaliku avalduse, saab tõendada kõigi tsiviilkohtumenetluse seadustikus lubatud tõenditega. Seadusest ei tulene, et seda asjaolu tuleb tõendada teatud liiki või teatud vormis tõenditega. Töötaja peab TLS § 95 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi põhjendama erakorralist ülesütlemist ja seda peab tegema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samas ei mõjuta viidatud lõikes nimetatud kohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust. 8.
4. Kostja väidab, et hageja ei olnud pankrotihaldurit teavitanud väidetavast tööle asumisest. Kolleegiumi hinnangul ei lükka see asjaolu hageja väiteid ega tõendeid ümber. Hageja võis sellega rikkuda küll oma pankrotimenetlusest tulenevaid kohustusi, kuid see ei tähenda seda, et tema ja kostja vahel ei saanud olla töölepingulist suhet. 8.
5. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et töösuhte puudumist tõendab vastavate kannete puudumine töötamise registris ja tööjõumaksude deklareerimata jätmine kostja poolt. Tegemist on tööandja kohustustega ning need asjaolud ei tõenda töösuhte puudumist. 8.
6. Kostja tugineb ka sellele, et hageja ei soovinud kostjaga töölepingut sõlmida ning hageja sai W OÜ-lt laenu. W OÜ juhatuse liige GG tasus laenu hageja pangakontole kuue erineva maksega (kd II, tl 6–14). Kolleegium leiab, et nimetatud tõenditest ei saa teha kostja soovitud järeldust, et hageja ja kostja vahel töösuhe puudub. Nimetatud tõendid üksnes tõendavad, et W OÜ kandis hageja pangakontole teatud rahasummasid ning W OÜ ja hageja vahel võis olla võlasuhe. 8.
7. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud töötasu suuruse ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2766 eurot, puhkusehüvitise 337,34 eurot ja TLS § 100 lgs 4 sätestatud hüvitise 2556 eurot. Töötasu suuruse kokkulepet on võimalik tuvastada hageja vande all antud seletuse ning sellega haakuva e-kirjavahetuse ja sõnumite põhjal (kd I, tl 170– 6 171, 174–175 pöördel). Maakohtu tuvastatu kohaselt leppisid pooled töötasus kokku netosummana. Seega on kostja kohustatud väljamaksetelt kandma tulumaksu üle Maksu- ja Tolliameti pangakontole, sest esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud „ümbrikupalga“ maksmises. Maakohus on töötasu suuruse kokkuleppe tuvastamisel põhjendatult tuginenud hageja tööaja arvestuse tabelitele, sest suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, siis peab kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Kostjale oli selgitatud ning talle anti võimalus esitada apellatsiooniastmes vastuväited ja neid väiteid tõendavad tõendid tingimuslikult ka juhuks, st töösuhet küll tunnistamata, kui kohus siiski tuvastab töösuhte ning asub hindama sellest tulenevaid hageja nõudeid töötasu, puhkusehüvitise ja ülesütlemishüvitise saamiseks. Kostja sisulisi vastuväiteid hageja arvestusele ei esitanud.
8. Kuigi kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei ole ta menetluskulude vaidlustamiseks argumente esitanud. Apellatsiooniastmes loobus hageja ühest haginõudest. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta nõudest loobumine menetluskulude jaotust ning muus osas maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust ega kindlaksmääramist muuta. Menetluskulude jaotus
9. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 kohaselt kostja kanda.

Hageja menetluskulude nimekirja apellatsiooniastmes ei esitanud. Seega rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 7