Obsah (7)

§ 416§ 1132§ 415§ 162§ 113§ 402j§ 414

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 15. aprill 2020 Tsiviilasja number 2-18-1

§-i

1. Viivis tuleb kostja tervislikku ja majanduslikku seisundi tõttu jätta välja mõistmata või seda tuleb oluliselt vähendada. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. novembri
4. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 721 eurot 31 senti, sh põhivõla 638 eurot 58 senti, intressi 68 eurot 69 senti, lepingutasu 1 euro 60 senti, sissenõudmiskulu 5 eurot ning viivise
5. mai 2018 seisuga 7 eurot 44 senti. Kohus jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata. Kohus jättis hageja menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ja 5% ulatuses hageja kanda ning kostja menetluskulud 5% ulatuses hageja kanda ja 95% ulatuses kostja kanda. Kohus tasaarvestas menetluskulude nõuded kattuvas ulatuses ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 341 eurot 45 senti. Kohus mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja käekirjaekspertiisi kulu 47 eurot ning riigi õigusabi tasu ja kulud 259 eurot 70 senti. Kohus määras, et nimetatud summad tuleb tasuda riigi tuludesse 90 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid
6. juulil 2017 laenulepingu nr XXXXXXXXXX. Hageja maksis laenulepingu alusel laenu välja müüjale, kellelt kostja ostis arvuti LENOVO IdeaPad hinnaga 649 eurot. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Maakohus leidis, et kostja sai arvuti
7. juulil 2017 kätte. Kättetoimetamise kinnituselt nähtub, et vastuvõtja, so kostja, aadress on XXXXXXXXXX. Kinnitusel olevas aknas on vastuvõtja allkiri, mis on visuaalse vaatluse põhjal sarnane kostja poolt võrdlusmaterjaliks antud originaaldokumentidel olevate allkirjadega. Ekspertiisiaktist nr XXXXXX tuleneb, et tahvelarvuti ekraanile antud allkirja kirjutas kostja. Tunnistaja A.V. ütluste kohaselt andis ta paki
8. juulil 2017 kliendile üle. Asjaolu, et GPS seade näitab kohta, kus puudub asustus, osutab võimalikule tehnilisele veale salvestavas süsteemis või elektroonilises seadmes või muule eksimusele. Leping sõlmiti
9. juulil 2017, kostjale saadeti tarneaja kohta kiri
10. juulil 2017 ja kaup toimetati DPD vahendusel kätte
11. juulil
12. Seega ei saa järeldada, et kullerfirma poolt kätte toimetatud pakk võinuks sisaldada muud kaupa kui kostja poolt tellitud. Asjaolusid ega väiteid selle kohta, et kullerfirma pidi kostjale samal kuupäeval muu kauba toimetama, ei esitatud. Kuna hageja on laenulepingust tuleneva omapoolse kohustuse täitnud ja müüja on kauba üle andnud, ei saa kostja keelduda laenu tagastamise kohustuse täitmisest. Kostja väide, et laenulepingu ülesütlemine on tühine, on TsMS § 402 lõikest 2 tulenevalt esitatud hilinenult. Kohus märkis siiski, et hageja saatis kostjale
13. novembril 2017 meeldetuletuse koos hoiatusega lepingu ülesütlemise kohta ja
14. jaanuaril 2018 ülesütlemise 4 avalduse. Selleks ajaks oli kostja võlgnevuses oktoobri-, novembri-, detsembri- ja jaanuarikuu osamaksetega. Lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid seega täidetud. Ülesütlemise avaldus saadeti kostjale tema elukohta aadressil XXXXXXXXXX. Olukorras, kus kostja ei saanud kätte temale saadetud laenulepingu ülesütlemise avaldust, tuleb lugeda laenulepingu ülesütlemise avaldus kostjale kätte toimetatuks hagiavalduse kostjale kätte toimetamisega. Kostja sai hagiavalduse koos lisadega kätte
15. mail
16. Ülesütlemise avalduse kostjale kohtumenetluses kätte toimetatuks lugemine on kostjale ebasoodsam, kuna sellisel juhul on kostjal tasumata võlgnevus nii põhivõla osamaksete kui intressimaksete osas hagiavalduse kätte toimetamise aja seisuga. Ülesütlemise avalduse jaanuaris 2018 kätte toimetatuks lugemise korral lõpeb intressivõla arvestus aga
17. veebruaril
18. Kostja jaoks on seega soodsam, kui lugeda lepingu ülesütlemine toimunuks kostjale
19. jaanuaril 2018 saadetud kirjaga alates
20. veebruarist
21. Kohus leidis seega, et leping on üles öeldud alates
22. veebruarist
23. Kostja sai laenu 649 eurot. Kostja on laenu põhiosa tagastanud 10 euro 42 sendi ulatuses (
24. augusti 2017 makse põhiosa 5 eurot 15 senti ja
25. septembri 2017 makse põhiosa 5 eurot 27 senti). Maakohus rahuldas põhivõla 638 euro 58 sendi nõude. Laenulepingujärgne intressimäär oli 17% aastas. Laenulepingu ülesütlemise ajaks, so
26. veebruariks 2018, oli tasutud intressimaksed summas 29 eurot 62 senti ning tasumata summas 68 eurot 69 senti. Maakohus rahuldas intressinõude. Lepingutasu nõue ei ole

§ 416

lg 3 kohaselt lepingu ülesütlemisele järgneva aja eest põhjendatud, maakohus rahuldas lepingutasu nõude 1 euro ja 60 sendi ulatuses alates

1. oktoobrist 2017 kuni lepingu ülesütlemiseni
2. veebruaril 2018 summas 1 eurot 60 senti. Hageja saatis kostjale
3. novembril 2017 ja
4. novembril 2017 meeldetuletuskirja. Hageja saab nõuda kostjalt laenulepingu üldtingimuste p 1.3.2 ning

§ 1132lg 1 ja lg 2 p 2 alusel sissenõudmiskulude hüvitamist 5 eurot.

Kohus rahuldas seega võla sissenõudmiskulude nõude. Lepingus on kokku lepitud viivisemäär 17% aastas ja 0,05% päevas. Hageja arvestas viivist määras 0,047% päevas. Viivise määr 0,047% päevas vastab arvutuslikult määrale 17% aastas (17% : 365 = 0,0465). Sellest tulenevalt on kohane lähtuda määrast 0,047% päevas. Viivise määr 17% aastas, so 0,047% päevas on kooskõlas

§ 415lõikega 1 ja § 113 lõikega 1 ega ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

Viivise määr 17% aastas, so 0,047% päevas on seega õiguspärane. Viivisenõue on perioodi

1. oktoober 2017 kuni
2. veebruar 2018 eest põhjendatud summas 51 senti ja perioodi
3. veebruar 2018 kuni
4. mai 2018 eest põhjendatud summas 6 eurot 93 senti, kokku 7 eurot 44 senti. Hageja ei esitanud viivisenõuet maksimaalses võimalikus ulatuses ja loobus TsMS § 367 järgse viivisenõude esitamisest. Hageja nõuab viivist hagi esitamise seisuga. Viivise nõue on põhjendatud 7 euro 44 sendi ulatuses. Viivise vähendamine ei ole

§ 162alusel põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja palub võtta TsMS § 633 lg 4 ja lg 5 alusel vastu apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalsed tõendid, so DPD
2. septembri
3. a kättetoimetamise kinnituse ja asukohaplaani, SKA otsus nr XX, Eesti Töötukassa
4. aprilli
5. a otsuse nr XX, kontoväljavõtted ekspertiisitasu maksmise kohta ning SA Jõgeva linna sotsiaalmaja kirja „Üürilepingu lõpetamise teade A.A.
6. juuli 2019“. Kostja palub lisaks võtta asja juurde kostja 5
7. märtsi
8. a seisukoha lisad 1 –
9. Lisad 1 ja 2 tõendavad kostja majandusliku seisukorra muutust viimaste kuude jooksul. Lisa nr 3 tõendab, et kostja võttis ONOFFiga ühendust seoses kauba ja selle üleandmisega. Kostja leiab, et maakohus eiras tõendite hindamise reegleid ning jõudis seeläbi tõendamiskoormise jaotamisel ja tõendite hindamisel valele järeldusele. Kostja laenu tagastamise kohustuse tekkimise eeldus on müüja poolt müügilepingu eseme kostjale üle andmine. Hageja peab müügilepingu eseme kostjale üleandmist tõendama. Hageja ei ole seda teinud. Kostja allkiri saadetise kättetoimetamise dokumendil ei ole visuaalsel vaatlusel kattuv ekspertiisiks kogutud võrdlusmaterjalil kajastuvaga. Arvestades allkirjade andmise situatsioone (üks anti ekraanipliiatsiga skänneriaparaadile ja teised kirjutusvahendiga originaaldokumendile), ei ole allkirjade andmise tingimused ka võrreldavad. Ekspertiisiakt ei kinnita kostja poolt DPD kättesaamiskinnitusele allkirja andmist ega ka kauba kostjale üleandmist. Ekspertarvamus on antud arvamuste skaalal lisa 2 aste 4 märgitud hindamiskriteeriumitele tuginedes. Eksperdi poolt tehtud järeldusotsustus on: „võimalik, et on sama kirjutaja”. Nimetatud kriteerium asub skaala tõenäosushierarhia keskel ning tähendab, et vaidlustatud ja võrdlusmaterjalil on vaid mõned kokkulangevused. Tunnistaja A.V. eelistamine muudele tõenditele on arusaamatu. Tunnistaja ütlused on üldsõnalised ja vastuolulised ega ühti kostja poolt esitatud tõenditega. Tunnistaja kinnitusel on ta külastanud kostja elukohaks olevat sotsiaalmaja korduvalt. Samas ei suutnud ta anda selgitusi sotsiaalmaja kodukorra kohta. Tunnistaja kirjeldused vastavad olukorrale, kus tunnistaja toimetas
10. septembril
11. a kostjale kätte saadetisena teleri. Tunnistaja väitis, et kinnitas kättetoimetamise toimingu elektrooniliselt (see fikseerib GPS koordinaadid) sotsiaalmajast väljudes auto juures, kuid kostja poolt kohtule esitatud tõendi kohaselt asub nende koordinaatide järgne asukoht sotsiaalmajast umbes 1,5 kilomeetri kaugusel XX maanteel inimasustuseta piirkonnas. Maakohtu järeldus salvestusseadme tehnilise eksimuse kohta on meelevaldne, sest erinevus ületab ilmselgelt mõõtevahendi võimaliku eksimuspiiri. Kohtu arutelu on vastuoluline, sest skänner ei saa GPS koordinaatide määratlemisel olla rikkis ja ekslik, kuid adressaadi allkirja salvestamisel töökorras. Kostjale
12. septembril 2019 sama kulleri poolt teleri kättetoimetamisel ja samaväärse skänneri kasutamisel kattuvad DPD kättetoimetamise kinnitusel fikseeritud GPS koordinaadid kostja tegeliku asukohaga. Olukorras, kus saadetise kättetoimetamise registreering sõltub kulleri toimingutest ning tema toimingusooritus ei ole isikuliselt, ajaliselt ega asukohapõhiselt kontrollitav, puudub kauba adressaadil võimalus tõendada, et ta ei ole saadetist saanud. Kostja teavitas hagejat koheselt sellest, et ta ei saanud kaupa. Maakohus oleks pidanud sellises olukorras suhtuma hageja poolt kauba kättetoimetamise kohta esitatud tõenditesse kriitiliselt, kuid maakohus pani ikkagi tõendamiskoormise kostjale ning jättis kostja tõendid arvestamata. Maakohus ei käsitlenud poolte vahelist võlasuhet kogumis, so müügi- ja laenulepingu seotust, vaid lähtus üksnes laenusuhet reguleerivatest normidest. Laenulepingust tulenev nõue ei muutunud sissenõutavaks, kuna kostjale ei toimetatud kaupa kätte. Maakohus ei arvestanud tarbijakrediidilepingust tulenevate tarbija kaitsenormidega (tarbijakrediidilepingu sõlmimise, täitmise ja ülesütlemise eritingimused) ja jõudis mh lepingu ja/või selle ülesütlemise kehtivuse ja nõude sissenõutavaks muutumise osas valele seisukohale. Maakohus kohaldas viivise määra tuvastamisel ja viivise arvutamisel materiaalõiguse normi ja kohtupraktikat valesti.

§ 415

lg 1 esimeses lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat 6 viivist.

Tegemist on tarbijakrediidilepingu puhul erinormina kehtestatud imperatiivse keeluga/viivise maksimumääraga, mida kohus ei saa suurendada. Maakohus jättis kostja viivise vähendamise taotluse

§ 113lg 8 ja § 162 järgi põhjendamatult rahuldamata.

Viivise vähendamist reguleerivad sätted ei saa seda sõltuvusse hageja poolt viivisenõude realiseerimise mahust, vaid kohustatud isiku käitumisest ja tema maksevõimest. Kostja on 100% töövõimetu ja sügava puudega. Kostja sissetuleku moodustavad sotsiaalabitoetused. Kostjal on mahukad rahalised kohustused. Maakohus ei jaganud menetluskulusid õiglaselt. Kostjale on SKA otsusega nr XX määratud sügav puue tähtajaga kuni

1. märts
2. Eesti Töötukassa
3. aprilli
4. a otsusega nr XX on kostjal tuvastatud täielik töövõimetus kuni
5. märtsini
6. Kostjal ei ole võimalik käia tööl. Maakohtule oli teada kohtutäituri vahendusel täidetavatest kohtulahenditest tekkinud kohustuste maht. Maakohus oleks pidanud kostja majandusliku seisundi tõttu jätma hageja menetluskulud hageja kanda ja vabastama kostja riigituludesse makstavate menetluskulude hüvitamise kohustusest. Maakohtu otsus mõista kostjalt käekirjaekspertiisi tasu 47 eurot riigituludesse välja on ekslik. Kuna saadetise kättetoimetamise tõendamise koormis lasus hagejal, ei ole õiglane panna kostjale kohustust maksta käekirjaekspertiisi tasu. Kostja aga tasus siiski käekirjaekspertiisi kulu kogusummas 141 (3x47) eurot. Maakohtu menetluskulude jaotuse kohaselt pidanuks kostja kandma käekirjaekspertiisi kulust siiski vaid 95%.
7. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kostja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu menetluses oli tõendamiskoormis hagejal. Maakohus hindas tõendeid õigesti. Ekspertiisiaktis on selgelt välja toodud, et vaidlustatud allkirjal ja võrdlusallkirjadel olid kokkulangevused enamikes üld- ja eritunnustes. Eksperdil ei olnud üksnes seetõttu, et vaidlustatud allkiri on kirjutatud tahvelarvuti ekraanile, võimalik anda tugevamat hinnangut kui aste
8. Asjaolu, et kaup on kostjale kätte toimetatud, on tõendatud. Maakohus ei ole kohaldanud materiaalõiguse normi valesti, kui mõistis kostjalt välja viivise summas 7 eurot 44 senti.

§ 113

lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivisemääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Samas tuleneb

§ 113

lg 1 kolmandast lausest, et kui lepinguga on ette nähtud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise nõue ei ole, arvestades kostja tervislikku seisundit ja majanduslikku olukorda, ülemäära kahjustav. Maakohus jaotas menetluskulud õigesti. Hagimenetluses kannab TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 651 657 lg 1 p 2 alusel tühistada maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suuruse ja eksperditasu riigi kasuks väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tasaarvestab menetluskulude nõuded kattuvas ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 290 eurot 15 senti. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt. 7
2. TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus jätab asja materjalide juurde võtmata kostja apellatsioonkaebusele lisatud DPD
3. septembri
4. a kättetoimetamise kinnituse ja asukohaplaani, SKA otsuse nr XX, Eesti Töötukassa
5. aprilli
6. a otsuse nr XX ja SA Jõgeva linna sotsiaalmaja kirja „Üürilepingu lõpetamise teade A.A.
7. juuli 2019“ ning kostja
8. märtsi
9. a seusukoha lisad 1 –
10. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud nimetatud tõendeid esitada maakohtu menetluses.
11. Hageja nõuab kostjalt
12. juulil 2018 sõlmitud laenulepingu järgse võlgnevuse tasumist. Kostja vaidleb hageja nõude vastu, leides, et ta ei ole laenulepinguga seotud müügilepingus kokkulepitud eset saanud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla, intressi, lepingutasu, sissenõudmiskulu ja viivise. Hageja ei ole maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
13. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus on jõudnud ekslikult seisukohale lepingu ja/või selle ülesütlemise kehtivuses. Laenulepingu kehtivust ei ole kostja varasemas menetluses vaidlustanud. Kuigi kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel (vt nt Riigikohtu
14. septembri
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13, p 12), ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul laenulepingu puhul tegemist tühise tehinguga. Kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi sisulist vastuväidet (mh ei ole kostja vaidlustanud hageja poolse ülesütlemise kättesaamist) sellele, et maakohus luges laenulepingu ülesöelduks alates
16. veebruarist
17. Maakohus on õigesti tuvastanud, et laenuleping oli tarbijakrediidileping

§ 402jj mõttes.

Maakohus on aga ringkonnakohtu hinnangul asunud ekslikult seisukohale, et kostjal ei ole õigust taganeda laenulepingust juhul, kui müüja ei ole kostjale müügilepingu eset üle andnud (maakohtu otsuse p 3).

§ 414

lg 1 järgi moodustab müügileping tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu, kui krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning mõlemaid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena, kui müüja annab ostuhinna finantseerimiseks krediiti ise, krediidiandja on tarbijakrediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel kasutanud müüja kaasabi või kui müügilepingu ese on tarbijakrediidilepingus sõnaselgelt kindlaks määratud. Pooltevahelise lepingu p-i 3.1 järgi annab laenuandja laenusaajale laenu lepingu p-s 3.3 loetletud kauba ostmiseks müüjalt. Seega oli krediidilepingu eesmärk konkreetse eseme (175083 LENVO IdeaPad, 1011Q) ostu finantseerimine. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja on laenulepingus kokkulepitud summa kandnud üle müüjale. Seega teenib laenuleping täielikult ja ainult kostja ja müüja vahel sõlmitud müügilepingu finantseerimise eesmärki. Nii laenulepingut kui müügilepingut saab käsitleda majanduslikult ühtsena: kostja ei saanud laenulepingus kokku lepitud summat vabalt kasutada. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus, mille kohaselt puudub tarbijakrediidi saajal üldse õigus keelduda laenulepingujärgse kohustuse täitmisest, on ekslik.

§ 414

lg 3 esimese lause järgi võib tarbija juhul, kui müüja ei täida tarbijakrediidilepinguga seotud müügilepingust 8 tulenevat asja üleandmise kohustust või kui asi ei vasta lepingutingimustele ning müüja on õigustamatult keeldunud tarbija õiguskaitsevahendite rahuldamisest, müügilepingu alusel krediidiandja suhtes keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Nimetatud sätte eesmärgiks on anda tarbijale õigus esitada laenuandjale neid vastuväiteid, mis tulenevad laenulepingu poolt finantseeritud ja sellega seotud lepingust. Seega oleks laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisest keeldumise õigus kostjal praegusel juhul siis, kui müüja (Onoff Jaekaubanduse OÜ) ei ole omapoolset kohustust müügilepingu eseme üleandmiseks täitnud. Nimetatud maakohtu seisukoht ei ole aga aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. 10. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega tuleneb tõendamiskoormise jaotuse üldpõhimõtetest, et kui kostja tugineb vastuväitena hageja nõudele menetluses sellele, et müüja ei ole täitnud asja üleandmise kohustust, mis annab talle aluse keelduda laenulepingust tuleneva kohustuste täitmisest

§ 414lg 3 esimese lause järgi, tuleb kostjal seda menetluses tõendada.

Kostja on esitanud

1. septembri 2017 maksekorralduse, mille selgituseks on kostja märkinud: „Laenuleping nr. XXXXXXXXXX, arvuti, mida ma pole veel kättegi saanud, järelmaksu tasumine“. Lisaks tugineb kostja sellele, et hageja poolt kohtule esitatud DPD kättetoimetamise teatel (II kd, tl 12) olev allkiri ei ole tema oma ning DPD kinnitusel kauba kostjale kättetoimetamise kohta olevad GPS asukohakoordinaadid on kostja alalisest elukohast ca 1 kilomeetri kaugusel (III kd, tl 4). Maakohus on asjas läbi viinud käekirjaekspertiisi ning kuulanud ära hageja poolt taotletud tunnistaja A.V., kes oli paki kohale toimetanud kuller. Hageja on kohtule esitanud kirjavahetuse DPD klienditeenindusega (III kd, tl 16jj). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kõik menetluses esitatud tõendid kogumis tõendavad, et kostjal on pakk müügilepingu esemega, mille ta tellis laenulepinguga seotud müügilepingu alusel, kätte toimetatud. Maakohus on õigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega (maakohtu otsuse p 2) ja ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 järgi. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole eksinud tõendamiskoormise jaotuse suhtes. Hageja tuli tõendada oma nõude tekkimise alus kostja vastu ja vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole oma laenulepingujärgset kohustust täitnud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ekspertiisiakti ebaõigesti hinnanud. Vaidlustatud allkiri on esitatud tahvelarvuti ekraanile. Nimetatud toiming on kullerteenuse puhul tsiviilkäibes tavapärane ja muud kauba üleandmise viisi ei ole kostja ja müüja omavahel kokku leppinud. Iseenesest on õige, et kauba üleandmise tõendamise riski kannab menetluses esitatud asjaolude järgi kauba müüja. Seega kui kostja on hageja nõudele vastuväitena vaidlustanud allkirja ehtsuse kauba kättetoimetamist tõendaval dokumendil, tuleb hagejal kostja selle ehtsust tõendada. Ringkonnakohus nõustub aga maakohtuga, et ekspertiisiaktis uuritud tulemused viitavad sellele, et vaidlustatud allkirja on kirjutanud kostja. Maakohus ei ole hinnanud ebaõigesti tunnistaja, kuller A.V. ütlusi. Ütlused ei ole üldsõnalised ega vastuolulised. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et eluliselt usutav on kullerfirma poolne kinnitus, mille kohaselt võib GPS seadmes olla tehniline eksimus, mis põhjustas vea koordinaatides. Kostja ei ole müügilepingust taganenud, mistõttu ei tõenda tema poolt
2. septembril 2017 tehtud märge pangaülekandes seda, et ta ei ole kaupa müüjalt kätte saanud.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud viivisemäära kohaldamisel.

§ 415

lg 1 viitab

§ 113lg-le 1.

Viimati nimetatud sätte viimane lause lubab siis, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui seadusjärgne viivisemäär, lugeda viivise 9 määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (vt Riigikohtu 14. jaanuar 2009. a. lahend tsiviilasjas nr 3-21-120-08, p 12). Ringkonnakohus leib, et puudub alus vähendada viivist

§ 162alusel.

Maakohus on ka kostjalt väljamõistetava viivise suurust vähendanud.

1. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus jättis hagi rahuldamise ulatust arvestades menetluskulud põhjendatult TsMS § 163 lg 1 alusel 95% ulatuses kostja kanda ja 5% ulatuses hageja kanda. Kostja majanduslik seis ei vabasta kostjat TsMS § 190 lg 1 järgi hageja menetluskulude kandmise kohustusest ega ole menetluskulude jaotuse muutmise alus. Menetluskulude rahaline suurus määratakse TsMS § 174 lg 8 järgi kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS
2. peatüki
3. jaos sätestatud erisusi. Maakohus pidi TsMS § 477 lg 7 järgi seega kontrollima menetluskulude kindlaksmääramise taotluse vastavust seadusele ka juhul, kui selle kohta ei esitatud vastuväiteid. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tunnistajatasu. Tunnistajale makstakse TsMS § 160 lg 1 järgi tasu üksnes nõudmisel. Tunnistaja osales viimati menetluses maakohtu istungil
4. novembril
5. Tunnistaja sai tunnistajatasu maksmise taotluse TsMS § 160 lg 2 kohaselt esitada seega kolme kuu jooksul alates
6. novembrist
7. Tunnistja ei olnud maakohtu otsuse tegemise ajal tasutaotlust esitanud, kuid tal oli seda veel võimalik teha. Maakohtu otsuse tegemise ajal ei olnud seega selge, kas tunnistajale tuleb tasu tagasi maksta või tekib hagejal TsMS § 150 lg 7 alusel õigus taotleda tunnistajatasu ettemaksu tagastamist. Maakohus on tunnistajatasu seega ennatlikult kostjalt hageja kasuks välja mõistnud. Maakohtu otsus tuleb vastavas osas tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja maakohtu menetluses kantud menetluskulud 290 eurot 15 senti [341 eurot 45 senti – (54 x 0,95)] eurot. Ringkonnakohus märgib, et toimiku materjalidest ei nähtu, et tunnistaja oleks tasu maksmist TsMS § 160 lg 2 nimetatud tähtaja jooksul taotlenud. Hagejal on TsMS § 150 lg 7 alusel seega õigus taotleda tunnistajatasu ettemakse 54 euro tagastamist. Maakohus arvestas kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatest menetluskuludest maha kostja tasutud ekspertiisikuludest hageja kanda jääva osa, so 7 eurot ja 5 senti (141 x 0,05). Kostja väide, nagu ei oleks maakohus ekspertiisikulude väljamõistmisel menetluskulude jaotusest lähtunud, ei ole põhjendatud. Tartu Ringkonnakohtu
8. märtsi 2019 määruse kohaselt pidi kostja tasuma ekspertiisitasu ettemaksu 141 eurot kolme 47 euro suuruse osamaksega. Kohtute infosüsteemist ja kostja esitatud maksekorraldustest nähtub, et kostja tasus
9. aprillil
10. a 47 eurot,
11. mail
12. a 47 eurot ja
13. juunil
14. a 47 eurot, kokku 141 eurot. Maakohtu otsuse tegemise ajal oli kostja ekspertiisitasu ettemaksu seega tervikuna tasunud. Maakohus otsus tuleb sellest tulenevalt tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt käekirjaekspertiisi kulude katteks riigi tuludesse välja 47 eurot ja määras selle tasumiseks tähtaja 90 päeva alates otsuse jõustumisest. Tartu Maakohus rahuldas
15. juuni 2018 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse osaliselt ja andis kostjale riigi õigusabi esindamiseks tsiviilasja kohtumenetluses tagasimaksekohustusega vastavalt asjas tehtavale lõpplahendile. Maakohus määras kohtuotsuses riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks 786 eurot 96 senti. Kostja ei ole tasu ega kulude suurust apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Maakohus jättis 67% riigi õigusabi tasust ja kuludest riigi kanda ning mõistis 33% (259 eurot 70 senti) kostjalt riigi kasuks välja. Maakohus andis kostjale riigi õigusabi tasu ja kulude tasumiseks aega 90 päeva kohtuotsuse jõustumisest. Kostja hinnangul oleks maakohus 10 pidanud ta riigi õigusabi tasu ja kulude riigile hüvitamise kohustusest kostja halva majandusliku seisundi tõttu vabastama. Ringkonnakohus ei nõustu sellega. Riigi õigusabi tasu ja kulude riigile hüvitamise kohustuse täitmise edasilükkamine, osamaksete määramine või sellest vabastamise on TsMS § 190 lg 7 järgi diskrestiooniotsus, mida ringkonnakohus saab muuta juhul, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire. Maakohus arvestas hüvitamiskohustuse määramisel menetluses tuvastamist leidnud kostja sissetulekute, vara ja kohustustega. Maakohus ei ületanud ringkonnakohtu hinnangul diskretsiooni piire. Maakohtu otsuse selles osas muutmine ei ole põhjendatud. Kuna apellatsioonkaebus rahuldati üksnes väikeses menetluskulusid puudutavas osas, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Hageja ei ole tähtaegselt menetluskulude nimekirja esitanud. Hagejal ei ole ringkonnakohtu menetluses seega hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.
16. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
17. jaanuari
18. a määrusega kostja menetlusabi taotluse ja vabastas kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 125 euro tasumisest. Kuna apellatsioonkaebus rahuldati üksnes väikeses osas ja menetluskulud jäid kostja kanda, tuleb TsMS § 190 lg 4 alusel mõista kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 125 eurot. Maakohtu poolt
19. juuni 2018 määrusega antud riigi õigusabi jätkus RÕS § 17 lg 3 alusel ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kostja esindaja vandeadvokaat Aare Kaldma
20. märtsi 2020 taotluse ja määras tema tasu suuruseks 329 eurot 40 senti, sh käibemaks 20 % summas 54 eurot 90 senti. Kuna maakohus andis kostjale riigi õigusabi hüvitamiskohustusega, otsustab ringkonnakohus RÕS § 25 lg 1 ja 2 alusel, kas ja millises ulatuses on kostja kohustatud riigile riigi õigusabi tasu hüvitama. Maakohus tuvastas kostjale riigi õigusabi andmisel, et kostja on raske puudega 100% töövõimetu pensionär. Kostja sissetulek on töövõimetuspension 360 eurot 27 senti ja sotsiaaltoetus 53 eurot 70 senti. Kostjal ei ole kinnisvara ega sõidukeid. Kostja on OÜ Sajandi Lugu ainuomanik ja juhatuse liige. Kostja osaühingul puudub käive. Ringkonnakohus on
21. jaanuaril 2020 kostjale menetlusabi andmisel tuvastanud, et kostja sissetulekud on töövõimetoetus 413 eurot 70 senti ja puuetega inimeste sotsiaaltoetus 53 eurot 70 senti, kokku 467 eurot 40 senti. Ringkonnakohus leiab, arvestades kostja sissetulekute suurust, muu vara puudumist ning maakohtu määratud esindajatasu ja ringkonnakohtu poolt määratud riigilõivu hüvitamise kohustust, et kostja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline täiendavaid menetluskulusid hüvitama. Kostja tuleb RÕS § 25 lg 3 ja TsMS § 190 lg 7 alusel seega vabastada ringkonnakohtus kantud riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu riigile hüvitamise kohustusest. Kostjal tuleb tema majanduslikust seisundist tulenevalt võimalda tasuda riigilõiv 125 eurot 90 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Riigilõivu 125 euro tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal TsMS § 179 lg 9 järgi tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 11