← Eesti

2-20-745/62

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-745 Tsiviilasi Monefit Es

§-ga 659) alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud 10 256,50 eurot ületavas osas, samuti sellelt viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega jätab kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata ja menetluskulud hagejalt kostja kasuks välja mõistmata 10 256,50 eurot ületavas osas, samuti jätab rahuldatama sellelt viivise väljamõistmise nõude. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määruse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus vaidlustatud määruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse TsMS § 654 lg 2² (

§-ga 659) alusel. 9. Kolleegium kontrollib TsMS § 651 lg 1 (

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Hageja vaidlustab maakohtu määruse osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja lepingulise esindaja kulud. Seega ei vaidlusta hageja riigilõivu ega sellelt viivise väljamõistmist seadusjärgses ulatuses. Selles osas on maakohtu määrus jõustunud (TsMS § 466 lg 3).

  1. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56).
  4. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus kostja lepinguliste esindajate ajakulu ja tunnitasu suuruse kontrollimisel rikkunud TsMS § 175 lg-t
  5. Kolleegium nõustub sellega osaliselt. Maakohtu poolt põhjendatuks peetud tasumäär 170 eurot tunnis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Samas leiab kolleegium, et maakohtu määrus on kostja lepinguliste esindajate teostatud õigusabitoimingute ajakulu osas osaliselt põhjendamatu.
  6. Vastuseks määruskaebuse väitele, et maakohtu poolt põhjendatuks peetud õigusabitoimingute ajakulu tuleks vähendada, sest kostja seisukohad kattuvad teistes sarnastes tsiviilasjades esitatud seisukohtadega, märgib kolleegium järgmist. 12.
  7. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et kostja lepinguliste esindajate ajakulu tuleb arvestada teatud protsendimäärana kostja menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulust tulenevalt asjaolust, et kostja esitas hageja väitel sarnased seisukohad ka tsiviilasjades nr 2-20803 ja 2-20-
  8. Kohtul tuleb igas asjas kontrollida TsMS § 175 lg 1 järgi esindaja tehtud toimingute ja neile kulunud aja vajalikkust ja põhjendatust ning teha õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas kaalutlusotsus. Ajakulu hindamisele tuleb läheneda toimingupõhiselt, st vaadata, kas esindaja tehtud toimingud ja neile väidetavalt kulutatud aeg on põhjendatud. 12.
  9. Hageja esitas maakohtule
  10. septembri
  11. a seisukohaga võrdluse kostja seisukohtadest hagi tagamise taotluste kohta käesolevas asjas ja tsiviilasjas nr 2-20-
  12. Hageja arvestuse järgi kattusid selles osas käesolevas asjas esitatud seisukohad tsiviilasjas nr 2-20-803 varem esitatud seisukohtadega hinnanguliselt 46,37% ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on 4

(6)maakohus selles osas hageja vastuväiteid ja esitatud tõendeid arvestanud piisaval määral, lugedes hagi tagamise avaldusele vastuse koostamise ja sellega seotud toimingute (toiming nr 1) ajakulu 16,5 tunni asemel põhjendatuks 6,5 tunni ulatuses. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole hinnangu andmisel ületanud diskretsioonipiire. Sealjuures leidis hageja ise, et põhjendatud ja vajalik aeg kõnealuse toimingu teostamiseks on 7,25 tundi (kd IV, tl 73 pöördel), s.o maakohtu poolt mõistlikuks loetust suurem. 12.
  1. Samas nõustub kolleegium hagejaga selles, et maakohtu poolt põhjendatud ja vajalikuks peetud kostja
  2. märtsi
  3. a vastuse hagile koostamise (toiming nr 9) ajakulu 8 tundi on ülepaisutatud. Hageja esitas maakohtule
  4. septembri
  5. a seisukohaga võrdluse kostja seisukohtadest hagiavalduste kohta käesolevas asjas ja tsiviilasjas nr 2-20-
  6. Kostja käesolevas tsiviilasjas esitatud seisukohad kattusid kostja arvestuse järgi tsiviilasjas nr 2-20744 varem esitatud seisukohtadega hinnanguliselt 79,37% ulatuses. Kolleegium märgib, et hageja on esile toonud, et käesolevas tsiviilasjas esitas kostja vastuse hagile
  7. märtsil 2020, aga tsiviilasjas nr 2-20-744
  8. märtsil 2020, s.o ajaliselt varem. Kolleegium leiab, et hageja võrreldud kostja koostatud menetlusdokumendid kattuvad sellisel määral, et kolleegiumil on alust maakohtu diskretsiooniotsustusesse sekkuda, sest maakohtu märgitud ajakulu 8 tundi on ülemäärane. Kolleegiumi hinnangul tuleb menetlusdokumendi sisu ja mahtu ning hageja vastuväiteid hinnates pidada kostja
  9. märtsi
  10. a vastuse hagile koostamise põhjendatud ajakuluks 5 tundi. Kuigi hageja väitel saab ajakulu pidada põhjendatuks kõige rohkem 2,5 tunni ulatuses, siis nõustub kolleegium kostjaga selles, et isegi kui lõppastmes oli asjakohane kasutada samasisulist õiguslikku argumentatsiooni kui teises kohtuasjas, siis ei sisalda kohtule esitatava menetlusdokumendi ettevalmistamine ja koostamine endas üksnes menetlusdokumendi faktilist kirjutamist, vaid analüüsida ja arvestada tuli ka hageja praeguse asja hagis toodud asjaolusid ja tõendeid. 12.
  11. Kolleegium leiab, et muus osas ei tingi määruskaebuse väited kostja menetluskulude vähendamist. Hageja seisukoht, et kostja esindajad esitasid käesolevas tsiviilasjas sisuliselt sarnased argumendid, mis teistes tsiviilasjades, on tõendamata. Kostja menetluskulude vähendamiseks ei anna alust ka ainuüksi hageja väide, et samad esindajad esindavat kostjat ka kohtuvaidlustes Creditstar Estonia AS-ga ja Creditstar International OÜ-ga. Kui pool leiab, et teise poole menetluskulud sisaldavad teises tsiviilasjas osutatud õigusabi, siis peab menetluskulude suurust vaidlustav pool esitama ka konkreetsed tõendid enda väidete kinnitamiseks (vt Riigikohtu
  12. jaanuari
  13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 10). Kostja on menetluskulude avalduses kinnitanud, et kõik kulud on seotud praeguse tsiviilasjaga ning kuivõrd hageja ei ole esitanud vastupidiseid tõendeid, siis tuleb eeldada, et esitatud andmed on õiged. Maakohtu määruse muutmiseks ei anna alust ka hageja viide sellele, et kõigis paralleelselt toimuvates menetlustes suhtlevad esindajad kostjaga. Kolleegium märgib, et iga asja menetlus on erinev. Samuti ei ole hageja esile toonud, millise konkreetse toimingu puhul arvestas maakohus hageja hinnangul kostja ja tema esindajate suhtlust põhjendamatus ajamahus. Lisaks ei ole käesoleva tsiviilasja ning tsiviilasjade nr 2-20-744 ja 2-20-803 pooled samad, vaid viimastes on hagejaks Creditstar Estonia AS ja Creditstar International OÜ. Kuigi hageja on esile toonud, et tegemist on ühte konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingutega, siis nähtub hageja
  14. septembri
  15. a seisukohaga esitatud kostja vastuste hagile võrdlusest, et asjaolud siiski mõneti erinevad, mh kostja esile toodud lepingute ülesütlemise tinginud asjaolude osas. Sealjuures ei nõustunud menetluses hageja ise kostja väitega, et praeguse asja ja tsiviilasja nr 2-20-803 aluseks olevad asjaolud kattuvad suurel määral, märkides, et praeguses tsiviilasjas on tegemist lepingute erakorralise ülesütlemisega, mis põhineb kostja väitel, et hageja on rikkunud kohustusi, aga tsiviilasjas nr 2-20-803 on tegemist lepingute korralise ülesütlemisega, mille 5
(6)kasutamise õigus ei ole seotud lepingu rikkumisega (vt hageja
  1. veebruari
  2. a seisukoht; kd III, tl 27). Maakohus on hinnanud kostja lepinguliste esindajate tehtud toimingute vajalikkust ja põhjendatust ning vähendanud neile kulunud aega 47,55 tunni võrra, mõistes välja hüvitise 62,45 tunni eest. Hageja ei ole määruskaebuses ringkonnakohtu ette toonud asjaolusid ja tõendeid, mille alusel saaks kohus leida, et lisaks kostja
  3. märtsi
  4. a vastuse hagile koostamisele on ka muude toimingute puhul maakohtu poolt põhjendatud ja vajalikuks peetud ajakulu ülemäärane. 12.
  5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja menetluskulusid vähendada 3 tunni suuruse ajakulu osas. Seega on vajalik ja põhjendatud ajakulu kolleegiumi arvates 59,45 tundi (= 62,45 – 3).
  6. Vastuseks määruskaebuses esitatud väitele, et maakohtu poolt põhjendatuks peetud kostja lepinguliste esindajate tunnihind 170 eurot on ebamõistlikult kõrge, märgib kolleegium järgmist. 13.
  7. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu
  8. veebruari
  9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14;
  10. novembri
  11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). 13.
  12. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja lepinguliste esindajate põhjendatud tunnitasuks tuleb pidada 150–160 eurot tunnis. Maakohus on nõuetekohaselt hinnanud TsMS § 175 lg 1 alusel kostja lepinguliste esindajate tunnihinna põhjendatust ja vajalikkust. Kolleegium möönab, et asi ei olnud keskmisest oluliselt mahukam või keerulisem. Samas on Riigikohus keskmisest mõnevõrra keerukamate ja/või mahukamate asjade puhul pidanud lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud ja vajalikuks määraks 190 eurot (käibemaksuta) ja 200 eurot (käibemaksuta) (Riigikohtu
  13. mai
  14. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536/29, p 18;
  15. aprilli
  16. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 31.4). Seega leiab kolleegium, et maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire, leides, et 170 eurot on menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning kostja esindajate kvalifikatsiooni arvestades põhjendatud tunnitasumäär praeguses asjas. Tunnitasu suurust 170 eurot (käibemaksuta) on kohtupraktikas peetud põhjendatud ja vajalikuks (vt nt Riigikohtu
  17. veebruari
  18. a määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑159‑16, p 24).
  19. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud kokku 10 106,50 eurot (= 59,45 tundi x 170 eurot). Sellele lisandub tasutud riigilõiv kokku 150 eurot. Kostja hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks määrab ringkonnakohus 10 256,50 eurot (= 10 106,50 + 150).
  20. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
  21. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.