← Eesti

2-18-15129/81

Obsah (9)§ 31§ 25§ 38§ 35§ 37§ 29§ 34§ 15§ 27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Geete Lahi Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 28.12.2020, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-15129 Tsiviila

§ 31

, mille lõike 1 kohaselt abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab, sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui abikaasa on teinud tehingu teise abikaasa nõutava nõusolekuta, võib tehingu teine pool teha abikaasale, kelle nõusolekuta tehing tehti, ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale, sama paragrahvi lõike 3 kohaselt, kui abikaasa, kelle nõusolekuta tehing tehti, ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettepaneku saamisest arvates, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud. Hageja sai kostja tehtud tehingutest, mis on kirjeldatud pretensiooni esimeses osas, summas 19 297 eurot, teada 2017.a lõpus ja pretensiooni teises osas toodud nõudest summas 20 000 eurot juunis

  1. Kostja ei ole soovinud hageja heakskiitu tehtud tehingutele ja hageja ei ole kostja tehinguid heaks kiitnud, - seega võib kostja rahuldada oma vanemate nõude oma osa arvelt pärast ühisvara jagamist poolte vahel. Peale abielu lahutamist laenukohustused Swedbank AS ees täitis XXX ja XXX hüvitas hagejale vabatahtlikult poole kuumaksest. 20.11.2019 seisuga on laenujääk summas 36 269 eurot. Sõiduauto AUDI Q7, registrinumbriga XXX, väljalaske aasta 2007, kostja müüs hageja tahteavalduseta, sõiduki omanikuvahetus toimus 19.12.
  2. aastal. Hageja ja kostja ei elanud koos alates august
  3. Hageja nõue hüvitada sõiduauto AUDI Q7, registrinumbriga XXX turuväärtusest ½ summas 4 450 eurot, hüvitis arvata ühisvara hulka, hüvitise summa võrra suurendada XXX ühisvara osa. Juhul kui kohus rahuldab vastuhagi ja XXX saab kinnistu ainuomanikuks, siis on hageja arvutuste kohaselt temale hüvitamisele kuuluva summa õiglane suurus 129 215 eurot. Hageja panustas ajavahemikul juuni-oktoober 2008 kinnistu heakorra ja aiaehituse tarvis tehtavate kulutuste katteks oma lahusvara summas 5 800 eurot. Hageja lahusvara moodustas tema ema XXXale kuuluva korteriomandi aadressiga XXX müügist saadud tulust ½, millest hageja panustas 5800 eurot abikaasade ühisvarasse kuuluva kinnistu heakorra ja piirdeaia ehitamiseks. Korteri müügist rahalised laekumised toimusid 20.06.2008 ja 15.07.2008 kogusummas 625500 krooni. Sellest rahast on panustatud ühisvarasse aia ehitusele ja heakorratöödele vähemalt 5800 eurot. Hageja leiab, et vastuhagi rahuldamise korral tuleb hagejale omandiõiguse kaotuse eest hüvitatava summa arvutamisel 3 arvesse võtta tema panust ühisvara parendamiseks tehtud kulutuste osas oma lahusvara arvelt summas 5 800 eurot. Hüvtise arvutuskäik on järgmine: kinnistu turuväärtus 280 000 eurot – laenujääk seisuga 20.11.2019 summas 36 269 eurot = 243 731 eurot. Hagejale hüvitamisele kuuluva summas tuleb arvesse võtta lahusvara 5 800 eurot, jagatuna pooleks, mis on summa 2 900 eurot - seega 243 731 : 2 = 121 865 + 2 900 = 124 765 eurot. Ning sinna juurde arvata hüvitis abielu ühisvara arvelt soetatud sõiduauto AUDI Q7, registrinumbriga XXX, väljalaske aasta 2007, turuväärtusest ½ summas 4 450 eurot. XXX peab XXXile hüvitama omandiosa kaotuse eest summa 124 765 + 4 450 = 129 215 eurot. Hageja leiab, et XXX ei ole ühisvara jagamise viisil, jätta kinnistu tema ainuomandisse ja võtta üle panga laenujääk ning hüvitada XXXile tema osa väärtus, arvesse võtnud seda, et kõik need tegevused tuleb teha samaaegselt, st et omanikukande muudatusega samaaegselt tuleb välja maksta ka hüvitis osa kaotuse eest ning XXX peab üle võtma ka pangalaenu. Hageja leiab, et ühisvara jagamisel tema näidatud viisil, so kinnistu müük avalikul enampakkumisel, on kõige vähem koormav viis, kuna pangalaenujäägi kuumakse suurus ulatuks vähemalt 500 euro kanti, millise puhul peaks igakuine töötasu olema vähemalt 1 900 eurot kuus netona, mida hageja andmetel XXXl ei ole. Arvesse tuleb võtta ka seda, et nende ühised lapsed on vanuses 17 ja 12, millest tulenevalt ka vanema lapse elatise maksmise kohustus langeb varsti ära ja on mõistlik, et lapse huvidest lähtuvalt tagada tema tuleviku mõttes hoopis talle eluase, mida on võimalik soetada kinnistu müügist sadava raha arvel. Laenukohustus panga ees on asja lahendamisel oluline, kuna ühisvarana jagatakse

§ 25

-st tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid, kuid tuleb arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi (

§ 38). Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada.

Seetõttu tuleks edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest. Hageja palus:

  1. Hagi rahuldada.
  2. Lõpetada XXXi ja XXX ühisomand kinnistule XXX, Tallinn, Harjumaa, selle müümisega avalikul enampakkumisel. Pärast kinnisasja müügi korraldamise kulude mahaarvamist müügitulust täita abikaasade solidaarkohustus Swedbank AS ees.
  3. Jagada kinnistu müügist pärast solidaarkohustuse täitmist Swedbank AS ees ülejääv raha XXX ja XXX vahel võrdsetes osas.
  4. Mõista XXXlt XXXi kasuks välja hüvitis sõiduauto AUDI Q7, registrinumbriga XXX, väljalaske aasta 2007, turuväärtusest ½ summas 4 450 eurot ja arvata hüvitis ühisvara hulka.
  5. Jätta sõiduauto Volkswagen POLO, registrinumbriga XXX, väljalaske aasta 2005, turuväärtusega 1 900 eurot, XXX ainuomandisse.
  6. Jätta motoroller Aprilia XXX turuväärtusega 300 eurot, XXXi ainuomandisse.
  7. Hageja 03.06.2019 vastuses vastuhagile märkis, et kuigi hageja ja kostja vahel oli eelkokkulepe pangalaenu ümbervormistamiseks kostja nimele, pöördus panka isiklikult kostja ning nõustas teda ema XXX, hageja selles protseduuris ei osalenud. Hagejale oli teadmata, millised tingimused pank esitas kostjale. Laenu ümbervormistamisega kostja kahtlaselt kiirustas ning oli isegi broneerinud notari aja. Veidi enne notari juurde minekut saatis pank mõlemale tutvumiseks lepingu projekti, millest hageja sai teada, et panga tingimusena laenu ümbervormistamisel läheb vara kostja ainuomandisse. Hageja oli sellele kategooriliselt vastu, mida selgelt väljendas kostjale. Lisaks helistas hagejale Swedbank laenuhaldur ning küsitles hagejat hageja nõusolekust ning asjast XXXaamisest, andes hagejale selgitusi vara omandi osas. Seejärel otsustas hageja laenu ümbervormistamise protseduuri lõpetada. Hageja leiab, et kostja koos XXXega tegutsesid pahatahtlikult, kasutasid olukorda ning 4 kiirustamistaktikaga soovisid hageja loobumist poolte ühisvarast XXX kasuks. Väide, et mõlemad abikaasad olid sellega nõus, ei vasta tõele. Väide et hageja ja kostja pöördusid abikaasade XXX poole 20 000 euro laenu saamiseks ei vasta tõele. Laenu ümbervormistamise protsessis hageja ei osalenud, laenu palvega XXXe poole ei ole pöördunud, laenu 20 000 eurot ei tunnista. Hageja ei ole abielu jooksul laene, väikelaene ega liisingud võtnud, hageja on nende vastu äärmiselt skeptiline. Seda enam tundub absurdsena võtta laenu teise laenu kustutamiseks. Väide et hageja ja kostja olid aastal 2005 palunud abikaasadelt XXX laenu ei vasta tõele. Maja ehitusprotsess käis kooskõlas laenulepinguga, ning pangapoolne finantseerimine oli samuti kooskõlas laenulepinguga. Võetud laenu oldi kolm korda refinanseerinud, ning laenanud raha juurde. Põhilaen 2003.aastal 950 000 krooni. Esimene refinantseerimine 2004.aastal 300 000 krooni, teine refinanseerimine 2005.aastal 250 000 krooni (suvel 2005 koliti majja sisse, maja oli elamiskõlbulik), kolmas refinanseerimine 2006.aastal 62 000 krooni. Laen kokku 1 562 000 krooni. Laenu abikaasadelt XXX hageja ja kostja pole küsinud ning väidetavad laenusummad, mis olid üle kantud XXX kontole, oli finantsabi abikaasade XXX poolt. Antud finantsabi oli osutatud kokkulepe raames, mille järgi hageja kui diplomeeritud ehitusinsener töökohaga suures ehitusfirmas, osutas teenuse abikaasadele XXX - tegi projektijuhtimist ja omanikujärelvalvet abikaasade XXX poolt ehitatavas eramus aadressiga XXX, Tallinn (naaberkinnistu kõnealuse XXX kinnistuga). Antud finantsabi ei olnud laen. Väidetava laenu kohta abikaasad XXX esitasid nõude 2017.a. lõpus ehk 12 aastat peale väidetava laenuandmist. Selle aja jooksul laenud aeguvad ja nõuded muutuvad õigustühiseks. 2011.a aprillis esitatud laenude kohta (summas 1500 eurot ja 3000 eurot) sai hageja teada vastuhagist. Nende väidetavate laenude kohta pole varem nõuet esitatud. Hageja kahtlustab, et need laenud on võltsitud, kuna alates maist 2008 majal on kasutusluba olemas, mis tõestab et alates sellest ajast pole ehitustegevust olnud. Väitega et hageja ja kostja abikaasadele XXX võlgnevad 39 263,58 eurot ei ole hageja nõus. Hageja leiab, et ei tema ega kostja ei ole abikaasadele XXX võlgu. Väidetavad laenusummad vastuhagi vormistamisel kogu aeg muutusid. XXX ja XXX on XXX ema ja kasuisa ning nad tegutsevad XXX huvides. Märgata on XXX kahtlast soovi maksta abikaasadele XXX väidetavad võlad tagasi. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi
  8. Kostja oma 17.02.2020 vastuses hagiavalduse terviktekstile tegi ettepaneku kinnistu hindamise teostamiseks määrata kohtuekspertiis tingimusel, et pooled maksavad ekspertiisi teostamise eest võrdselt, või lähtuda kinnistu keskmisest hinnast, mille keskmine maksumus saavutatakse lihtsa aritmeetika abil ja nimelt kahe hinnangu maksumused, s.t. kostja poolt teostatud hinnangu alusel moodustab kinnistu hind 240 000 eurot ja hageja poolt teostatud hinnangu alusel moodustas 280 000 eurot, kokku 520 000 eurot, kinnistu keskmine maksumus moodustab 260 000 eurot (520 000:2). Hageja ema korteri müügist saadud 5800 eurot ei ole hageja lahusvara, ei kuulu jagamisele ega kostjalt 2900 eurot väljamõistmisele. Hageja nõuab kostjalt sõiduauto Audi Q7, registreerimisnumber XXX, 2007.a. väljalase ½ maksumuse tagastamist. Hageja määras sõiduki hinnaks 8900 eurot. 8.10.2019 toimunud kohtuistungil teatas hageja kohtule, et tõepoolest ½ selle sõiduauto maksumusest kinkis ta kostjale sünnipäevaks. Sõiduauto maksumusest peab kostja maksma hagejale mitte ½ sõiduki maksumusest vaid ¼ sõiduki maksumusest. Jagada tuleb mitte 4450 eurot, vaid 2225 eurot. Seega moodustab kostja osa vaid 1112,56 eurot. 5 Hageja läks teise naisterahva juurde, jättes oma perekonna (2 alaealise lapsega) ilma rahata. Esialgu aitas ema XXX lapsi kooli ettevalmistamisel, kuid kostja pidi endale tööd leidma, ja enne töötasu saamist ja lastele kõike vajalikke ostmist, pidi töötama mingi aeg. Hageja ei võtnud kostja palveid kuulda maksta igakuist elatist kahele lapsele kasvõi miinimummääras. Pärast seda kui hageja keeldus igakuise elatise maksmisest kahele alaealisele lapsele, pöördus kostja kohtu poole, kohtulik arutamine kestis rohkem kui pool aastat ja lõppes kompromissi sõlmimisega Ringkonnakohtus. Pärast hageja lahkumist perekonnast oli kostja materiaalne olukord väga raske. Ei olnud raha igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, tekkisid võlad. Nimelt sel põhjusel müüs kostja sõiduauto Audi ja sõiduki müügist saadud raha kulutas perekonna vajaduste rahuldamiseks, tekkinud võlgnevuste kustutamiseks, samuti sõiduki müügist saadud rahast maksis kostja ½ igakuiselt tasumisele kuuluvast laenusummast. Kostja tegutses kehtiva perekonnaseaduse raames, seetõttu sõiduki müügist saadud ½ raha (jagamine) ja hagejale hüvitamine ei kuulu rahuldamisele. Juulis 2005 hakkas hageja kostjalt saama rahalisi vahendeid, mis olid laenatud abikaasadelt XXX. Poolte abielu lahutati 28.01.
  10. Kostja esitas 19.02.2019 vastuhagi (I kd, tl 78). Kostja täpsustas vastuhagi ja nõudeid 08.03.2019 (I kd, tl 107-108), 20.03.2019 (I kd, tl 120-121), 01.04.2019 (I kd, tl 127-128), 16.04.2019 (I kd, tl 133-134), 25.04.2019 (I kd, tl 139-141,vastuhagi terviktekst). Kostja palus vastuhagi terviktekstis: 1.Jagada poolte ühisvara, jättes kinnistu asukohaga Vigla tn.4, Tallinn (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX) hageja ainuomandisse.
  11. Kohustada XXXit andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXX teises jaos omanikukande muutmiseks, mille kohaselt kantakse kinnistusraamatusse (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX) XXX ainuomanikuna. 3.XXX, XXXi ja Swedbank AS-i vahel 17.12.2003 sõlmitud laenulepingust nr 03-291037-EL tulenevad kohustused summas 40 867,09 eurot (seisuga 26.01.2018) jäävad laenusaajate omavahelistes suhetes XXX kanda.
  12. XXX ja XXXi kohustus XXXe ja XXXe ees summas 39 263,58 eurot (seisuga 26.01.2018 a ) jääb XXX kanda.
  13. Välja mõista XXXlt XXXi kasuks hüvitis summas 81 934,67 eurot.
  14. XXX kohustub maksma hüvitist märgitud summas ühe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Vastuhagi kohaselt 2017.a halvenesid abikaasade abielulised suhted ning abikaasad pöördusid Swedbank AS-i poole laenulepingu nr 03-291037-EL muutmiseks. XXX tahtis ainuisiklikult kustutada laenu ja saada täiendava laenu, et maksta XXXile rahalise hüvitise tingimusel, et ta jätab XXX ainuomandisse kinnistu asukohaga Tallinn, XXX. 26.05.2017 vastuses Swedbank AS esitas tingimused, et enne laenulepingu lisa allakirjutamist on vajalik laenulepingusse tagastada 20 000 eurot. Pank oli nõus laenulepingust vabastama XXXi kui XXX saab XXX Tallinn ainuomanikuks ja muudetakse pandiga tagatud nõuded selliselt, et vara tagab edaspidi vaid XXX laene. Mõlemad abikaasad olid sellega nõus. Abikaasad XXXid pöördusid taas abikaasade XXX poole palvega vähendada nende laenu Swedbank AS-s. Nad palusid laenu summas 20 000 eurot. Abikaasade XXX arvelduskontodel puudus piisavalt raha ja nad vormistasid laenu summas 20 000 eurot. Raha oli tasutud pangale abikaasade XXXide laenu osaliseks kustutamiseks summas 20 000 eurot: XXX XXX saadud laenu summas 20 000 eurot 6 kandis üle XXX arveldusarvele alates 06.06.2017-16.06.
  15. Vastavalt XXX soovile Swedbank AS kandis maha 20 000 eurot oma kontole. Uus maa kinnisvarabüroo 15.02.2019 hinnangu kohaselt moodustab kinnistu asukohaga Tallinn, XXX turuväärtus 244 000 eurot. Hageja ja kostja abielu sõlmiti 23.08.
  16. Nii enne abielu sõlmimist kui ka pärast elasid abikaasad XXXid abikaasadele XXX kuuluvas majas. Kui abikaasad XXXid ehitasid oma maja, siis pank kontrollis ehitustööde teostamist ega kandnud üle järgmise laenu osa ilma ehitusdokumentide esitamist teostatud tööde kohta. Panga poolt laenatud rahast ei jätkunud. Juba 2005.a laenasid abikaasad XXXid abikaasadelt XXX 226 000 krooni. Tavaliselt raha kanti XXX arveldusarvele ning seejärel andis XXX sularaha oma abikaasale, kes töötas ehitusel ning kellel oli võimalik soetada ehitusmaterjale odavamalt. Samuti ta ostis ehitusmaterjale suurtes ehituspoodides. Kuna perekond XXX rahalisi vahendid koguti XXX kontol, siis laenatud raha kandis üle XXX. Ta kandis raha kostja kontole perekond XXXite ühisel palvel. Lähtudes sellest tuleb lugeda, et laenud olid vormistatud XXXe (kui perekond XXX esindaja) ja XXX (kui perekond XXXid esindaja) vahel. 25.07.2005 kandis XXX XXX kontole 100 000 krooni (selgitus-laen). 22.08.2005 kandis XXX XXX kontole 100 000 krooni (selgitus -laen). 08.09.2005 kandis XXX XXX kontole 26 000 krooni (selgitus -laen). Kokku 226 000 krooni ehk 14 450,12 eurot. XXX sai XXXalt saadud laenud oma kontole ja kasutas raha maja ehitamiseks. 29.10.2007 kandis XXX kostja kontole 5000 krooni, järelikult selles tehingus esindas XXX perekonda XXX ning tehing oli sõlmitud XXX ja XXX (kui perekond XXXi esindaja) vahel. Maksekorralduses XXX märkis selgitusse ,,laen“. Kõik laenud abikaasad XXXid kasutasid maja ehitamiseks. 04.04.2011 XXX sai laenu abikaasadelt XXX kirjaliku lepingu alusel summas 1500 eurot. 14.04.2011 XXXe ja XXX vahel oli sõlmitud laenuleping summas 3000 eurot (selgitus maksekorraldusel-ehituse jaoks). Perekond XXX poolt ülekantud summad moodustavad 39 263,58 eurot. Kuni käesoleva ajani ei ole perekond XXXid võlgnevust summas 39 263,58 tagastanud. Nimetatud tagastamata laen selle summa ulatuses eksisteeris ka seisuga 26.01.
  17. Endiste abikaasade solidaarne kohustus Swedbank AS ees seisuga 26.01.2019 moodustab 40 867,09 eurot. Swedbank AS on nõus laenulepingust vabastama XXXi kui XXX saab kogu XXX, Tallinn ainuomanikuks ja muudetakse pandiga tagatud nõudeid selliselt, et vara tagab edaspidi vaid XXX laene. XXX nõuab XXXilt nagu solidaarselt võlgnikult pool võlgnevust summas 20 433,54 eurot ja selle summa võrra vähendab kostja tema poolt XXXile tasumisele kuuluva hüvitise summa. Hageja ja kostja võlgnevus abikaasade XXX ees summas 39 263,58 eurot on solidaarne kohustus. Endiste abikaasade XXXide solidaarne kohustus abikaasadele XXX summas 39 263,58 eurot jääb XXX kanda. XXX nõuab XXXilt nagu solidaarselt võlgnikult pool võlgnevust summas 19 631,79 eurot ja selle summa võrra vähendab XXX tema poolt XXXile tasumisele kuuluva hüvitise summat. 7 XXX peab maksma XXXile hüvitist summas 122 000 eurot (244 000 :2), XXX peab maksma XXXle 40 065,33 eurot (20 433,54 +19 631,79). Kokku kostja peab maksma hagejale hüvitist summas 81 934,67 eurot (122 000-20 433,54-19 631,79). Abielu jooksul pooled ostsid kaks sõiduautot. Detsembris 2017 kostja müüs sõiduauto Audi 7000 euro eest. Sõiduauto Volkswagen Polo turuväärtus moodustab 3500 eurot. Kostja ettepanek jätta sõiduauto Volkswagen Polo hagejale. 8.Kohus selgitas pooltele materiaalõigust, andis korduvalt tähtaegu menetlusdokumentides puuduste kõrvaldamiseks ja tõendite esitamiseks ning arutas asja kokku kolmel istungil. Pooled arutasid ka kompromissi, kuid kompromissile ei jõudnud. 26.10.2020 toimunud kohtuistungil andis kohus hagejale tähtaja kostja menetluskulude nimekirjale seisukoha esitamiseks hiljemalt 03.11.
  18. Hageja menetluskulude nimekirja esitada ei soovinud. Kohus teatas et teeb lahendi 04.12.
  19. Kohus 04.12.2020 kohtumäärusega lükkas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise edasi
  20. detsembrile
  21. Seoses kohtuniku erakorralise haigestumisega teatas kohus pooltele, et kohus teatab kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja kohtuniku tervenemisel. Kohus teatas pooltele, et teeb kohtuotsuse avalikult teatavaks
  22. detsembril
  23. Kohtuotsuse põhjendused
  24. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja vastuhagi rahuldada osaliselt.
  25. Käesolevas asjas on tuvastatud, et pooled abiellusid 23.08.2002 (I kd, tl 4) ja poolte abielu lahutati kohtuotsusega 26.01.2018, tsiviilasi nr 2-17-14856 (I kd, tl 5).
  26. Perekonnaseaduse (

) § 66 punktist 2 tulenevalt lõpeb abielu kohtus abielu lahutamise korral päeval, millal kohtuotsus jõustub. Kohtute infosüsteemi andmetel jõustus 26.01.2018 kohtuotsus 26.01.2018. Ühisvara koosseis tuleb

§ 35

järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga (s.o seisuga 26.01.2018), lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. 12. Nii abikaasade ühisvaras olevad asjad kui ka õigused jagatakse

§ 37

lg 3 (koosmõjus AÕS § 70 lg-tega 6 ja 7) järgi kaasomandi lõpetamise sätete (s.o AÕS § 77) kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. 13. Selleks, et kohus saaks ühisvara jagada, tuleb kõigepealt välja selgitada ühisvara koosseis.

§ 25

kohaselt lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Eseme kuulumine ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha vastavalt omandamise ajal kehtinud seadusele.

§ 38

kohaselt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut.

  1. Pooled on vastastikku esitanud hagi ja vastuhagi nende abielu ajal soetatud ühisvara ning kohustuste jagamiseks.
  2. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kinnistu asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXX) (edaspidi kinnistu) kuulub poolte ühisvara hulka. Hageja esitas turuväärtuse kohta müügikuulutused (I kd, tl 9-11). Hageja esitatud eksperthinnangu (II kd, tl 5-21) kohaselt on kinnistu turuväärtus 8 280 000 eurot ja kostja esitatud eksperthinnangu (II kd, tl 80-95) kohaselt 244 000 eurot. Pooled leppisid 08.06.2020 kohtuistungil kokku, et kinnistu turuväärtus on 262 000 eurot (280 000+244 000:2). Vaidlust ei ole, et kinnistusraamatusse on kinnistu omanikuna kantud XXX (I kd, tl 7) ja kinnistule on seatud 3 hüpoteeki AS Hansapank kasuks (II kd, tl 82). Elamule väljastati kasutusluba 20.05.2008 (I kd, tl 8). Hageja palus müüa kinnistu avalikul enampakkumisel, kostja palus vastuhagis jätta kinnistu tema ainuomandisse koos kohustusega maksta hagejale hüvitist. Abikaasade ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt (

§ 37lg 3).

Kaasomandi lõpetamise nõude peab lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Kinnisasja jätmine kostjale ühisomandi lõpetamisel ei vii ebaõiglaste tagajärgedeni. Pooltel puudub vaidlus, et vaidlusalune kinnistu on kostja ja poolte ühiste laste elukohaks ja hageja seal ei ela. Kostja on põhjendanud soovi saada kinnistu omanikuks sellega, et soovib kinnistut koos poolte ühiste lastega edasi kasutada. Kohus nõustub kostjaga selles, et laste hariliku elukoha muutmine oleks vastuolus laste huvidega. Kostja on hagejata ja koos lastega elanud seal 2,5 aastat, hoolitsenud ja hoidnud kinnistut korras. Samuti osaleb kostja pangalaenu maksmisel, kandes hagejale igakuiselt 130 eurot. Varaesemete jagamisel peab kohus selgeks tegema hüvitise määra, mida ühisomanik on valmis ja võimeline teisele ühisomanikule maksma. Põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühisomandis olevat vara ühe ühisomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma. Kostja huvi on saada kinnistu endale ja kostja on nõus tasuma hagejale kostja osa turuväärtusest, võttes selleks pangast laenu. 08.06.2020 toimunud istungil vastuseks kohtu küsimusele kinnitas kostja, et pank annab talle laenu ja ta on võimeline maksma hagejale hüvitist ka 130 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kinnisasi turuväärtusega 262 000 eurot tuleb jätta kostja ainuomandisse.

§ 37

lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi AÕS § 77 lg 1 järgi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta. Kohtuotsus üksnes asendab tahteavaldust, mille kostja peaks vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse üle anda. Kohtuotsus ei saa olla hageja ainuomandi (lahusvara) tekkimise aluseks (hageja saab ainuomanikuks sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel). TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid tahteavaldusi kohtuotsus asendab. AÕS § 64¹ kohaselt on kinnisasja käsutuseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kande tegemiseks on KRS § 34¹ nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tahteavalduseks, mille hageja peaks andma selleks, et kostja saaks kinnistu ainuomandi, on tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste kannete tegemiseks. Kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse nõusolek, et senine kanne kustutatakse ja tehakse kostja kohta ainuomaniku kanne. 16. Pooled on taotlenud ka ühisvaral lasuva poolte ühise laenukohustuse jagamist. Laenukohustuse jagamisel juhindub kohus

§-st

  1. Pooled ei vaidle, et 17.12.2003 sõlmisid Hansapank, XXX ja XXX laenulepingu nr 03-291037-EL laenulimiidiga 60 755 eurot, sihtotstarbega kinnistu ost ja sellele eramu ehitus aadressil XXX/XXX, 9 Tallinn (I kd, tl 181-182). Laenulepingu muutmiseks sõlmisid pooled ja pank laenulepingu lisad (I kd, tl 183-185), millega suurendati laenulimiiti. Laenu tagatiseks olid hüpoteegid kinnistule. Hagiavalduse kohaselt pank finantseeris ajavahemikul 2003-2006 elamu ehitust summas 1 562 000 krooni, tehes 8 ülekannet, elamule väljastati kasutusluba 20.05.2008, elamu oli selleks ajaks valmis ja täiendavaid kulutusi sellega seoses ei tehtud. Vaidlust ei ole selle üle, et laenu tagasimaksmise kohustus kuulub poolte ühisvara hulka. Abielu lõppemise seisuga oli tagastamata laenusumma 40 867,09 eurot (I kd, tl 29), seisuga 20.11.2019 36 269,11 eurot (II kd, tl 23). Vaidlust ei ole ka selles, et hageja on peale poolte abielu lõppemist tasunud pangale laenumakseid ja kostja on igakuiselt maksnud hagejale pool laenumaksest. Kostja andmetel seisuga oktoober 2020 on poolte kohustus panga ees 33 964 eurot, millest kummagi poole kohustus 16 982 eurot ja mida kostja palub hüvitise määramisel arvesse võtta. Kuna kohus jätab kinnistu kostja ainuomandisse, on põhjendatud jätta ka sellega seotud laenukohustus 33 964 eurot (seisuga oktoober 2020) kostja kanda.
  2. Poolte ühisvarasse kuuluvad ka sõidukid WOLKSWAGEN POLO, AUDI Q7 ja mopeed APRILIA (I kd, tl 42, 59). WOLKSWAGEN POLO, esmase registreerimise aasta 2005, registreerimisnumbriga XXX on registreeritud XXX nimele 30.11.2011.a ja on liiklusregistris XXX nimel. Sõiduk on hageja ema kasutuses. AUDI Q7, esmase registreerimise aasta 2007, registreerimisnumbriga XXX, mis oli liiklusregistris registreeritud XXX nimele 04.05.2013 ning sõiduk on liiklusregistris registreeritud uue omaniku nimele 19.12.
  3. Mopeed APRILIA, ehitusaasta 2011, registreerimismärk XXX, omaniku nimi XXX. Vastavalt poolte kokkuleppele mopeed APRILIA, turuväärtusega 300 eurot, jääb XXXi ainuomandisse. Sõiduki WOLKSWAGEN POLO turuväärtuseks hindas hageja 1900 eurot ja esitas selle tõendamiseks müügikuulutuse (I kd, tl 13). Kostja leidis vastuhagis, et sõiduki turuväärtus on 3500 eurot, kuid turuväärtuse kohta tõendeid ei esitanud. Pooled leppisid kokku, et sõiduk WOLKSWAGEN POLO jääb XXX ainuomandisse. Hageja kinnitas, et hüvitist nimetatud sõiduki eest ta kostjalt ei nõua. Hagiavalduse tervikteksti kohaselt sõiduki AUDI Q7 kostja müüs hageja tahteavalduseta, sõiduki omanikuvahetus toimus 19.12.2017.a. Hageja ja kostja ei elanud koos alates augustist 2017.a, mille tõendamiseks esitas hageja kohtuistungite protokollid (I kd, tl 50) ja millele kostja vastu ei vaielnud. Hageja soovib, et kostja hüvitaks sõiduki AUDI Q7 turuväärtusest 8900 eurost, mida hageja tõendas müügikuulutusega (I kd, tl 12), ½, summas 4450 eurot. Hageja palus hüvitis arvata ühisvara hulka, hüvitise summa võrra suurendada hageja ühisvara osa. Kostja vastuhagi tervikteksti kohaselt müüs ta sõiduki 7000 euro eest, millest hageja osa on 3500 eurot. 08.10.2019 istungil selgitas kostja, et kasutas auto müügist saadud raha kommunaalarvete maksmiseks ja pere ülalpidamiseks. Hageja soetas sõiduki AUDI Q7 oma isikliku raha, 16 000 eurot eest, hageja kinkis talle sõiduki ostmiseks täiendavalt 4000 eurot. Auto maksis 20 000 eurot. Kostja mõtles, et see on tema auto ja ei ole nõus, et hageja saab pool auto väärtusest. Kostja müüs sõiduki, kuna hageja ei andnud lastele elatist. Elatise otsus oli tehtud peale auto müüki. Hageja maksis elatist 120 eurot lapse kohta, kohtus nõudis kostja miinimumi, hageja vaidles vastu ja kommunaalkulusid arvesse ei võetud. Hageja sõnul lahkus ta ühisest kodust 01.08.2017, kuni selle ajani osales ta leibkonnas tavapäraselt. Hageja andis kostjale raha juurde, oli kostja sünnipäev ja abikaasad ostsid sõiduki. Abikaasad müüsid vana auto maha ja hageja pani puuduva raha juurde, auto on ühisvara. Hageja on maksnud kõik elatisrahad alates sellest ajast kui lõpetas maksmise kommunaalkulude ja maja eest. Leping vormistati kostja nimele. Elatise osas on otsus, kus kostja küsis tagasiulatuvalt elatist kolme kuu eest ajal kui hageja maksis arveid. Vaatamata sellele maksis hageja kohtuotsuse alusel võlad tagasi, hagejal ei ole 10 elatise võlgu. Hagejal ei olnud võlga ka sel hetkel kui hageja auto müüs. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse, Ringkonnakohtus leiti kompromiss. Ringkonnakohtu otsuse jõustumisest maksab hageja kostjale elatist ja maksab kõik majapidamisega seotud kulud tagantjärgi, võlgnevusi ei ole. Tunnistaja XXXe ütlustel oli juttu, et XXX müüs oma vana auto ja oli juttu, et oli kingitus. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et sõiduki AUDI Q7 ostuks kasutatud 16 000 eurot oli tema lahusvara ja et hageja antud raha 4000 eurot oli kingitus. Kostja väitel müüs ta sõiduki AUDI Q7 7000 euro eest. Tõendeid müügihinna kohta kostja esitanud ei ole. Tunnistaja XXXe ütlustel kostja müüs sõiduki kuna see vajas remonti, kasulikum oli maha müüa kui raha juurde panna ja remontida. Hageja esitatud müügikuulutuse (I kd, tl 12) kohaselt oli sõiduki turuväärtus 8900 eurot. Müügikuulutuste alusel sõiduki turuhinna tuvastamine on kohtutes levinud praktika, kui puuduvad usaldusväärsemad tõendid konkreetse sõiduki turuhinna kohta. Hageja esitatud sõiduki taustakontrolli kohaselt sõiduk AUDI Q7 oli tehniliselt korras (I kd, tl 36-37). Seega kuulus sõiduk AUDI Q7, turuväärtusega 8900 eurot, poolte ühisvara kooseisu. Veel on kostja väitnud, et sõiduki AUDI Q7 müügist saadud raha kasutas ta kommunaalarvete tasumiseks ja pere ülalpidamiseks, kuna hageja ei maksnud elatist.

§ 29

lg 1 kohaselt kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Vaidlust ei ole, et hageja AUDI Q7 müügiks oma nõusolekut ei andnud. Sama § lg 1 teise lause kohaselt abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Tunnistaja XXXe ütlustel müüs XXX sõiduki ka selleks, et XXXl oli vaja maksta laste kulusid. XXX vormistas kõik lepingud XXX nimele oktoobris kui oli algamas kütteperiood. XXX ütles XXXle, et XXX elab seal ja maksku. Elatist sellel ajal ta ei maksnud. 26.10.2020 kohtuistungil selgitas hageja, et AUDI Q7 müüdi detsembris 2017, hageja maksis elatist alates aprillist

  1. Kostja selgitas, et elatis mõisteti välja 2017.a maakohtu poolt, 2018.a Ringkonnakohus otsustas teisiti.
  2. juulil 2018 andis kostja otsuse täitmiseks kohtutäiturile, kuna hageja elatist ei maksnud. Kohus kontrollis kohtuistungil kohtute infosüsteemist, et Harju Maakohus tegi otsuse 22.01.2018, see vaidlustati ja Tallinna Ringkonnakohus tegi määruse 17.05.2018, millega kinnitas kompromissi ja kohtumäärus jõustus 30.06.
  3. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud kas ja mis summas ta enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks sõiduki AUDI Q7 müügist saadud raha kasutas. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ühisvara väärtuse vähenemise hüvitamiseks ½ sõiduauto AUDI Q7 väärtusest, s.o 4450 eurot.
  4. Pooled vaidlevad selle üle, kas vastuhagis nõutud laenukohustus summas 39 263,58 eurot XXX ja XXX ees on ühisvaral lasuv kohustus. 31.10.2017 esitasid XXX ja XXX hagejale ja kostjale pretensiooni tähtajatute laenude tagastamiseks summas 41 653,67 eurot (I kd, tl 18).

§-st 38 tulenevalt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamisel või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga.

§ 25

kohaselt moodustavad abikaasade ühisvara varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (kui abieluvaraleping ei näe ette teisiti). Sisuliselt sama tulenes

1995 § 14 lg-st 1.

1995 § 20 lg 1 järgi vastutas kumbki abikaasa oma varalise kohustuse eest enda lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest vastutasid abikaasad

1995 § 20 lg-st 2 tulenevalt ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Vastuhagi kohaselt 2017.a. halvenesid poolte suhted ja pooled pöördusid panga poole laenulepingu nr 03-191037-EL muutmiseks. XXX tahtis ainuisikuliselt kustutada laenu ja saada täiendava laenu, et maksta XXXile hüvitist tingimusel, et kinnistu jääb XXX ainuomandisse. 26.05.2017 vastuses teatas 11 pank (I kd, tl 113 pöördel), et enne laenulepingu lisa allkirjastamist on vajalik laenulepingusse tagastada 20 000 eurot. Pank on nõus laenulepingust vabastama XXXi kui XXX saab Koogu1/XXX Tallinn ainuomanikuks ja muudetakse pandiga tagatud nõudeid selliselt, et vara tagab edaspidi vaid XXX laene. Mõlemad abikaasad olid sellega nõus ja pöördusid abikaasade XXX poole palvega vähendada nende laenu, laenu palusid nad summas 20 000 eurot. Kuna abikaasade XXX kontol ei olnud piisavalt raha, vormistasid nad pangas laenulepingu nr 17-076944-EV, võtsid laenu 20 000 eurot ja XXX saadud laenu kandis XXX kontole 06.06.2017 – 16.06.2017 (I kd, tl 136). Pank võttis XXX kontolt 20 000 eurot laenu põhiosa tasumiseks (I kd, tl 116 pöördel). Hageja kinnitas, et väide tema ja kostja pöördumisest abikaasade XXX poole 20 000 euro saamiseks ei vasta tõele. Hageja laenu ümbervormistamise protsessis ei osalenud, laenu palvega perekond XXX poole ei pöördunud ja laenu 20 000 eurot ei tunnista. Lisaks XXXe kohtuistungil antud ütlustele tõendab laenu ka poolte e-kirjavahetus (I kd, tl 162 pöördel-169) ja hageja e-kiri XXX XXXile, XXXele ja XXXele (I kd, tl 167-168). Tõendamist on leidnud, et XXXelt saadud laenu 20 000 euro, mida pank arvestas poolte laenu põhiosa katteks, võrra vähenes poolte laenukohustus panga ees. Seega on põhjendatud poolte solidaarne vastutus XXX ees kokku summas 20 000 eurot ja mis tuleb kostja soovil jätta tema ainukohustuseks. XXX on kandnud XXXle 25.07.2005.a. 100 000 krooni, 22.08.2005.a. 100 000 krooni ja 08.09.2005.a. 26 000 krooni-selgitustega „laen“ (I kd, tl 111). mis XXX kandis XXXi kontole (I kd, tl 111 pöördel). 29.10.2007.a. kandis XXX XXX kontole 5000 krooni (I kd, tl 112) selgitusega „laen“. 01.04.2011 sõlmisid ja allkirjastasid XXX, XXX ja XXX laenulepingu XXXle laenu eluaseme XXX/XXX, Tallinn juurdeehituse lõpuleviimiseks 1500 eurot. Nimetatud summa on antud kasutamiseks tähtajatult sularahas, tagasimakse nõudmisel (I kd, tl 112 pöördel). 14.04.2011 on XXX kandnud XXXle 3000 eurot (I kd, tl 113). Hageja oli seisukohal, et 2005 ja 2007 XXXle kontole kantud väidetavad laenusummad oli finantsabi abikaasade XXX poolt ja see finantsabi ei olnud laen. Finantsabi osutati kokkuleppe raames, mille järgi hageja kui diplomeeritud ehitusinsener töökohaga suures ehitusfirmas osutas teenust abikaasadele XXX nende ehitatavas eramus aadressil XXX, Tallinnas. Samuti väidetava laenu kohta esitasid abikaasad XXX nõude alles 2017.a. lõpus. 2011.a laenude kohta sai hageja teada vastuhagist ja nende väidetavate laenude kohta pole varem nõuet esitatud. 2008.a. oli majal kasutusluba olemas ja alates sellest ajast pole ehitustegevust olnud. Tunnistajate ütlustel küsiti hagejalt nõu ainult kahel korral, s.o armatuuri panekuks põrandale ja drenaažiks ümber maja. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja osutas teenust XXXele ja XXXele 226 000 krooni ulatuses. Seega on põhjendatud poolte solidaarne vastutus XXXe ees summas 226 000 krooni (14 450 eurot) ja XXXe ees summas 5000 krooni (320 eurot). Tõendamist ei ole leidnud, et 01.04.2011.a. laenulepinguga perekond XXXelt saadud sularaha 1500 eurot oli kasutatud ehituse jaoks ja 14.04.2011 XXXelt saadud 3000 eurot selgitusega ehituse jaoks oli laen. 19. Hageja on seisukohal, et hageja panustas ajavahemikul juuni-oktoober 2008 kinnistu heakorra ja aiaehituse tarvis tehtavate kulutuste katteks oma lahusvara summas 5800 eurot (II kd, tl 27). Hageja lahusvara moodustas tema ema XXXale kuuluva korteriomandi aadressiga XXX müügist saadud tulust ½. Korteri müügist rahalised laekumised toimusid 20.06.2008 ja 15.07.2008 kogusummas 625 500 krooni. Hageja leiab, et vastuhagi rahuldamise korral tuleb hagejale omandiõiguse kaotuse eest hüvitatava summa arvutamisel arvesse võtta hageja panust ühisvara parendamiseks tehtud kulutuste osas hageja lahusvara arvelt summas 5800 eurot (II kd, tl 35). 12

§ 34

lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Varem kehtinud

§ 15

lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara. Kehtiva

§ 27

lg 2 p 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel. Kohus leiab, et kohtule esitatud müügileping (II kd, tl 38-43) ei tõenda, et hageja oleks selle raha saanud kinke teel, seega ei ole tegemist hageja lahusvaraga ning hagejal ei ole õigus nõuda, et see hüvitatakse ühisvara arvel.

  1. Hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest Eeltoodust tulenevalt jääb kostja ainuomandisse vara järgmiselt: - kinnistu asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXX) väärtusega 262 000 eurot; - laenulepingust nr 03-291037-EL tulenev kohustus Swedbank AS-i ees summas 33 964 eurot; - sõiduk WOLKSWAGEN POLO, väärtusega 1900 eurot (hageja hüvitist ei soovi); - laenukohustus XXX ees summas 20 320 eurot; - laenukohustus XXX ees summas 14 450 eurot. Positiivset vara on hagejal kokku 195166 eurot (262 000+1900-33 964-20 320-14 450) Kostja ainuomandisse jääb vara järgmiselt: - roller APRILIA väärtusega 300 eurot. Poolte võrdsust arvestades peaks kummagi poole lahusvaraks jääma vara väärtuses 97733 eurot. Kuivõrd hageja ainuomandisse jääb vara väärtuses 96783 eurot ja kostja ainuomandisse vara väärtuses 98683 eurot, kuna hageja ei soovi hüvitist sõiduki WOLKSWAGEN POLO eest, on hagejal kostja vastu enamsaadud ühisvara väärtuse eest hüvitise maksmise nõue summas 96483 eurot. XXXlt kuulub XXXi kasuks väljamõistmisele ühisvara väärtuse vähenemise hüvitamiseks 4450 eurot ja enamsaadud ühisvara väärtuse hüvitamiseks 96 483 eurot, kokku 100 933 eurot, mis tuleb XXX soovil tasuda XXXile ühe kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulude jaotus
  2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 164 on erinormiks, reguleerides menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. TsMS § 164 lg 2 näol on tegemist diskretsiooninormiga. Seega on kohtul võimalus ja ka kohustus kaaluda igal konkreetsel juhul, kuidas menetluskulusid jaotada. Kuna käesoleva vaidluse puhul oli tegemist ühisvara jagamise nõudega -seega hagilise abieluasjaga-, ning eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt TsMS §-st
  3. Kuna asjas ei nähtu kohtu arvates mõistlikke põhjendusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt TsMS § 164 lg13 s 1 sätestatust, tuleb hageja kantud menetluskulud jätta hageja enda kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda. Kuna kohus jätab poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.