MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2021. a, Tallinn Haldusasja number 3-21-406 Haldusasi X kaebus Politsei-ja Piirivalveameti haldusmenetlu

§ 4lg 3 p 5 ja 6), esindamiseks 2

§ 12lg 7 alusel vajalikuks.

4. Kaebaja väärteoasja nr 4-21-1965 lahendamine on Harju Maakohtu pädevuses, sj on maakohus kohtute infosüsteemist nähtuvalt teinud asjas ka esimese toimingu, ning seetõttu on ka sellekohase riigi õigusabi taotluse lahendamine Harju Maakohtu pädevuses (

§ 10lg 1).

Kaebaja kohtule teadaolev elukoht asub Tallinnas, mistõttu tuleb võimaliku kindlustusasja osas riigi õigusabi taotlus esitada samuti Harju Maakohtule (

§ 10lg 3).

Arvestades eeltoodut edastab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse väärteoasja kohtumenetlust ja võimalikku kindlustusasja kui tsiviilasja puudutavas osas lahendamiseks Harju Maakohtule (

§ 10lg 7).

5. Kohus võib isiku taotlusel menetlusabina määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses (HKMS § 110 lg 1 p 4). Riigi õigusabi on õigustatud saama taotluse esitamise ajal Eestis füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut (

§ 6lg 1 ja 11).

Lisaks on riigi õigusabi välistatud, kui esineb vähemalt üks

§ 7lõikes 1 nimetatud juhtudest.

Muu hulgas ei anta riigi õigusabi, kui kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma (p 1), kulud õigusteenusele ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud ja sundkindlustuse maksed ning seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud eluaseme- ja transpordikulud (p 4), asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (p 5) või taotlejale võimalik asjast tulenev kasu on ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile (p 12). 6. Kohus leiab, et kaebaja majanduslik seisund ei võimalda tal asjatundliku õigusabiteenuse eest tasuda, sh ei pruugi kaebaja majanduslik seisund võimaldada tal pärast õigusabi teenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kaebaja esitatud 19.12.2020-18.04.2021 pangakonto väljavõttelt nähtub, et viimase nelja kuu jooksul on kaebaja saanud töötasu (sh töötasu asendavat haigushüvitist ja tulumaksutagastust) kokku 3624,04 eurot, s.o ühes kuus keskmiselt 906,01 eurot. Sellele lisaks on kaebaja saanud toetust või laene eraisikutelt, mille kaebaja on kontoväljavõttest nähtuvalt suures osas tagastanud. Võrreldes kaebaja väidetavaid igakuiseid kulutusi pangakontode väljavõtetelt nähtuvate reaalselt tehtud maksetega, võib kaebaja sissetulekustest

§ 7

lg 1 p 4 alusel maha arvata igakuised kulutused summas 382 eurot: - Kohus peab mõistlikuks kulutusi toidule summas maksimaalselt summas 110 eurot kuus. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel1 oli

1. aasta märtsis neljaliikmelise pere nädalase toidukorvi maksumus ca 80 eurot. Statistikaamet loeb minimaalseks toidukorvi maksumuseks
2. aastal 104,9 eurot
3. Seega oleks kaebaja nelja nädala toidukorvi maksumus 110 eurot. - Kulud eluasemele (rent) on ühes kuus keskmiselt 214 eurot (arvutatud viie kuu maksete alusel detsember 150, jaanuar 200, veebruar 200, märts 200, aprill 320) on kohtu hinnangul mõistlikud. - Kulud sidevahenditele 28 eurot kuus (arvutatud kolme kuu maksete alusel – jaanuar 26, märts 31, aprill 28) on mõistlikud. - Tervisega seotud kulud 30 eurot kuus on mõistlikud. 1 https://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/Hinnainfo_nr_2_

§ 7

lg 1 p 4 alusel arvutatud kahekordne ühe kuu keskmine sissetulek 1048,02 (2x(906,01-382)) eurot. Kohus arvestab käesolevas asjas iseloomulikena kaebaja majandusliku seisundi hindamisel

§ 14

lg 1 alusel järgmisi asjaolusid: - Kaebaja pangakonto jääk enne riigi õigusabi taotluse esitamist oli 412,23 eurot. - Kohtule teadaolevalt on kaebaja tööandja (s.o viimase kolme kuu peamine sissetulekuallikas) temaga töölepingu alates 13.04.2021 peatanud kuni PPA-lt kinnituse saamiseni, et kaebajal on õigus Eestis töötada. Seejuures on tööandja kaebaja selgituste kohaselt töölepingu peatanud just kaebaja elamisloaga seotud ebakindluse tõttu. Kaebaja teavitas 22.04.2021 ka kohut, et PPA keeldus kaebaja lühiajalise töötamise registreerimisest senise tööandja juures, kuigi kaebaja 23.04.2021 esitatud dokumentidest nähtub, et PPA on andnud kaebajale tähtaja oma ärakuulamisõiguse teostamiseks. Olukorras, kus puudub kindlus, et kaebajale on sissetulek tagatud ka edaspidi ja arvestades ka kaebaja pangakonto jääki võib õigusabiteenuse eest tasumine panna kaebaja olukorda, kus tal ei ole enam võimalik tasuda muude esmavajaduste eest. - Kaebajal tuleb magistritöö kaitsmise eest tasuda 750 eurot. Magistritöö kaitsmise eest tasumisele kuuluva summa arvelt õigusabikulude tasumine oleks kaebaja jaoks, arvestades vaidluse asjaolusid, ilmselgelt liiga koormav. PPA on haldusmenetluses väljendanud, et kaebaja elamisloa saamise võimalused sõltuvad muu hulgas ka ülikooli lõpetamisest, mistõttu oleks vältimatult ülikooli lõpetamisele kuluva raha arvelt õigusabikulude tasumine kohtu hinnangul ka ebaõiglane. - Kohus ei pea võimalikuks arvestada kaebaja krediitkaardivõlga ja võlgasid eraisikute ees, kuivõrd nende arvestamist ei võimalda

§ 7lg 1 p 4.

Siiski ei heida kohus kaebajale ette, et ta on pangakontolt nähtuvalt juba osaliselt eraisikute antud laene tagastanud. Krediitkaardivõla osas ei olnud kaebajal võimalik kohtule võla suurust tõendavaid tõendeid esitada ja kohtu hinnangul ei ole otstarbekas nimetatud tõendeid Egiptusest ka koguma hakata. Krediitkaardivõla mittearvestamine ei mõjuta kohtu järeldusi kaebaja majandusliku seisundi osas, kuivõrd ka ilma krediitkaardivõlga arvestamata leiab kohus, et kaebaja majanduslik seisund ei võimalda tal õigusabiteenuse eest ise tasuda. Seega, kuigi kaebaja

§ 7

lg 1 p 4 alusel arvestatud kahekordne ühe kuu keskmine sissetulek võimaldaks kaebajal olenevalt õigusabiteenuse tunnihinnast3 tasuda kuni 9 tunni õigusabiteenuse eest, ei võimalda kaebajal olemasolevad rahalised vahendid ja ebakindlus tulevase sissetuleku suhtes tal siiski õigusabiteenuse eest tasuda. Õigusabiteenuse eest tasumine ei tohi panna isikut olukorda, kus tal ei ole seetõttu võimalik tasuda esmavajaduste eest. 7. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebaja võimeline iseseisvalt oma õigusi kaitsma. Kaebaja on küll võimeline järgima vaidlustamisviiteid (kaebaja on väärteoasja vaidlustanud Harju Maakohtus) ja kaebaja pöördus olenemata 04.02.2021 tähtajalise elamisloa menetluse lõpetamise otsuses vaidlustamisviite puudumisele kohtu poole (algse kirja vaidlustamissooviga saatis kaebaja Tallinna Ringkonnakohtule), kuid kohtumenetluses seni antud selgituste kohaselt ei pruugi kaebaja teadmised olla piisavad selleks, et oma õigusi haldusmenetluses ise efektiivselt kaitsta. Näiteks on kaebaja riigi õigusabi taotluse esitanud lisaks haldus- ja halduskohtumenetluses õigusabi saamiseks ka väärteo kohtumenetluses ja võimaliku kindlustusvaidluse osas õigusabi saamiseks, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kõnealuse väärteo osas on kaebaja käesolevas haldusasjas kohtu poole pöördunud ka varem (kaebaja 08.03.2021 e-kiri). Kaebaja õigusalast kogenematust võimendavad käesoleval juhul ka keelebarjäär, käesoleva vaidluse tinginud PPA kohati napid selgitused haldusmenetluse läbiviimisel ning kaebaja keskmisest keerulisem õiguslik ja inimlik olukord, kus tal tuleb püsiva sissetuleku puudumise olukorras lisaks eelmise elamisloa eesmärgi täitmisele (ülikooli lõpetamine) tegeleda paralleelselt ka elamisloa menetlusega PPA-s, lühiajalise töötamise registreerimisega ja väärteootsuse vaidlustamisega kohtus. Ka olukorras, kus PPA on andnud kaebaja3 Kohtu praktika kohaselt on advokaatide tunnihinnad reeglina kõrgemad kui 120 eurot. 4

§ 4lg 3 p 5 ja 6).

Kohus annab riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (

§ 8p 1).

Kohus selgitab kaebajale, et kohtu määruse alusel määrab advokaadi advokatuur ja advokaadil on kohustus võtta kaebajaga ühendust. PPA-l tuleb teavitada haldusmenetlusi läbiviivaid ametnikke, sh LTR menetluse osas, et kaebajale on antud riigi õigusabi ja advokatuur on kaebajale määramas esindajat. PPA-l on otstarbekas kaaluda, kas hea halduse tavast tulenevalt tuleks kaebajale juba määratud menetluslikke tähtaegu sellest tulenevalt omal algatusel pikendada.

1. Kohus selgitab riigi õigusabi osutavale advokaadile lühidalt ka käesoleva haldusasja tausta ja senist haldusmenetlust. Seni esitatud materjalidest nähtub kohtule, et vastustaja on elamisloa taotluse lahendamisel võtnud alguses seisukoha, et elamisluba anda ei ole võimalik, sest kaebajal on kõrgkool lõpetamata. Seejuures ei ole menetluse käigus kaebajale selgitatud või põhjendatud, miks õpingute pooleliolek välistab VMS § § 2101 lg 1 ja 2102 lg 1 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks elamisloa saamise. Samas on kaebaja on vastustajale haldusmenetluses selgitanud, et ta oli vahepealsel ajal akadeemilisel puhkusel ja et oli sunnitud temast mitteolenevatel põhjustel Covid-19 kriisi tõttu lõputöö kaitsmise edasi lükkama. Kohtumenetluses heitis vastustaja kaebajale ette ka töötamist. Kaebajale ei olnud õpingute ajal töötamine keelatud (VMS § 175). Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebaja on töötanud suvel 2017 ja alates suvest
2. Suviti reeglina õppetööd ülikoolides ei toimu ja kaebaja selgitustest ja ülikooli tõendist ilmneb, et alates juunist 2020 võib kaebajal kaitsmata olla üksnes lõputöö (st õppeained on läbitud ja seega igapäevane õppetöö lõppenud), mistõttu ei ole kohus veendunud, et töötamine on kaebaja õpinguid seganud. Kohtule aga ei nähtu, et vastustaja oleks neid asjaolusid haldusmenetluses uurinud, kaalunud ja põhjendanud. Selle asemel on vastustaja menetluse vältel küsinud korduvalt kaebajalt, kas kaebaja võtab oma taotluse tagasi. Isikul on õigus nõuda haldustoimingutele üldiselt esitatavatest nõuetest kinnipidamist (HMS §-d 3, 4 ja 107) ja nõuda, et talle asutuse poolt antav teave ei oleks eksitav, st väär, vastuoluline, fakte moonutav jne. Eksitav teave, eriti soovitused ja juhtnöörid, võivad panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja vabaduste teostamisel (vt Riigikohtu 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-1216, punkt 10). Arvestades kaebuse esitamisele eelnenud vastustaja tegevust haldusmenetluses vajab kaebaja kohtu hinnangul õigusabi oma õigustest ja kohustustest kohaseks arusaamiseks, nende täit5

§ 19lõikes 1 sätestatust.

Menetluse lõpetamine

1. PPA on vaidlustatud 04.02.2021 otsuse kehtetuks tunnistanud ja kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetluse uuendanud. Sellega on kaebaja oma algse kaebuse eesmärgi, milleks oli elamisloa taotluse läbivaatamise jätkamine, saavutanud. Seetõttu on põhjendatud käesolevas haldusasjas menetlus lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Menetluse lõpetamisel ei ole kaebajal enam võimalik sama nõudega samal alusel kohtusse pöörduda (HKMS § 43 lg 1 p 2). Kohus ei pea võimalikuks menetluse jätkamist PPA 04.02.2021 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks (HKMS § 152 lg 2). Kuivõrd PPA on 04.02.2021 otsuse kehtetuks tunnistanud, sh tunnistanud, et ei täitnud haldusmenetluses kohaselt selgitamisekohustust ja seetõttu on 04.02.2021 otsus õigusvastane (PPA 15.04.2021 lisa 1), ei aitaks õigusvastasuse tuvastamine kohtumenetluses kaebaja õiguseid täiendavalt kaitsta. Kohtul ei ole reeglina võimalik teha PPA üle haldusmenetluse läbiviimise ajal järelevalvet, vaid kohus kontrollib PPA otsuste õiguspärasust pärast nende tegemist. Tegemist ei ole menetlustoimingutega, millel oleks kaebaja õigustele edasine mõju. Seetõttu ei ole võimalik kohtul soovitada kaebajale ka muud nõuet ega pikendada käesolevat menetlust kaebaja soovi kohaselt vähemalt kuni 31.05.
2. Kaebaja õigus riivanud haldusakti kehtivus on lõppenud ja kaebaja taotlust vaadatakse vastavalt tema soovile uuesti läbi. Kohus ei pea põhjendatuks ka kohustada PPA-d tegema kaebaja elamisloa taotluse kohta otsust hiljemalt 15.05.
3. Siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 26 kohaselt tuleb otsus tähtajalise elamisloa andmise või sellest keeldumise kohta teha kahe kuu jooksul taotluse esitamise või puuduste kõrvaldamise päevast arvates. VMS § 34 lg 1 lubab haldusorganil menetlustähtaega pikendada, kui menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine või tõendite kogumine ei ole võimalik sätestatud menetlustähtaja jooksul, ning § 33 lg 3 seab menetlustähtaja maksimaalseks piiriks kuus kuud. Kohtu hinnangul võib PPA kohustamine kaebaja elamisloa taotluse kohta otsuse kiiremini tegemiseks mõjutada kaebaja õigusi negatiivselt, kuivõrd PPA-l ei pruugi sellisel juhul olla piisavalt aega kõikide asjaolude igakülgseks kaalumiseks. Kaebaja õigused on tagatud ka VMS §-s 130 tooduga.
4. Kohus selgitab kaebajale, et VMS-ist ei tulene talle keeldu VMS § 130 alusel seaduslikult Eestis viibimise ajal õppida. Töötamiseks on kaebajal vajalik töötamine PPA-s registreerida (VMS § 104 ja § 106). Kaebaja 23.04.2021 esitatud kirjast nähtub, et PPA on andnud kaebajale võimaluse oma vastuväidete esitamiseks. Registreerimisest keeldumist on kaebajal võimalik vaidlustada.
5. Kohus tagastab määruse jõustumisel kaebajale kaebuselt tasutud riigilõivu 15 eurot (HKMS 104 lg 5 p 4). Esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu 15 eurot mõistab kohus PPA-lt kaebaja kasuks välja (HKMS § 108 lg 6). Kohus on esialgse õiguskaitse taotluse lahendanud ning 04.02.2021 otsuse kehtetuks tunnistamine ja kaebaja tähtajalise elamisloa menetluse jätkamine on praegusel juhul selgelt tingitud kaebuse esitamisest, mistõttu on põhjendatud kaebusega seotud esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamise eest tasutud riigilõiv vastustajalt välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 6