Obsah (5)

§ 2§ 120§ 121§ 133§ 43

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2021, Tartu Kohtuasja number 3-20-2598 Kohtuasi Xi kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes Men

) § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme.

§ 2

lg 4 teise lause kohaselt tuleb kohtul tõlgendada menetlusosaliste avaldusi ja lähtuda nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. 2 3-20-2598

1. Kaebaja
2. detsembril 2020 kohtule esitatud kaebus on lakooniline ning selles sisalduvad viited kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustele ja vangla vastavatele otsustele. Kaebaja märgib kaebuses, et talle ei väljastatud
3. aprillil 2020 maksikirja (ootas seda üle kuu aja) ning seda, et kirja kätteandmisega viivitades kaotas ta võimaluse kasutada talle saadetud 0,65 euro väärtusega marke, sest kirja saatmine läks kallimaks. Eeltoodut arvestades mõistab kohus, et kaebaja on pöördunud kohtu poole kaebusega, mille eesmärgiks on hüvitise saamine selle eest, et kaebajale saabunud maksikiri anti talle kätte viivitusega ning viivituse tõttu ei saanud kaebaja kasutada marke väärtusega 0,65 eurot ja seetõttu tuleks vanglal hüvitada postisaadetise hinnatõusu vahe. Kohtule arusaadavalt soovib kaebaja eraldi mittevaralise kahju hüvitist postisaadetise viivitusega kätteandmise eest ning samuti hüvitist varalise kahju tekitamise eest, mis seisnes selles, et alates
4. maist 2020 tõusid postiteenuse hinnad ja kaebaja ei saa enam 0,65 eurost marki kasutades kirja saata, sest kirja saatmine maksab 0,90 eurot
5. 8.

§ 120

lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada alljärgnevatel põhjustel. 9.

§ 121

lg 2 p 21 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

1. Kohus leiab, et nii kirja kätteandmise väidetava viivitamise kui ka markide maksumusega seoses on tegemist olukorraga, kus kaebaja õiguste riive on väheintensiivne. 10.
2. Tartu Vangla
3. novembri
4. a otsusest nr 1-3/259-2 (tl 10-11) nähtub, et vaidlusalune maksikiri saabus vanglasse
5. aprillil
6. Vangla möönab nimetatud otsuses, et VSkE § 50 lg 1 kohaselt tuli kiri edastada kaebajale 7 tööpäeva jooksul ehk hiljemalt
7. aprillil 2020, kuid seda tehti kaks päeva hiljem ehk
8. aprillil
9. Kohus leiab, et kirja edastamine kahepäevase hilinemisega ei saa intensiivselt riivata kaebaja õigusi. Kaebaja ei ole välja toonud, et kirja edastamisega viivitamine kahe päeva võrra oleks talle kaasa toonud mingeid suuri üleelamisi või muid raskeid tagajärgi. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest ka see, et kaebaja ise keeldus
10. aprillil 2020 saadetise vastuvõtmisest (tl 8). Maksikirjas sisalduv kummilint võeti küll selle lubatavuse kontrollimiseks kirjast ära, kuid kirjas sisaldunud kümmet ümbrikut keeldus kaebaja vastu võtmast. Kaebaja sai kummilindi ja ümbrikud kätte
11. mail
12. Kaebusest ei nähtu, et ka kummilindi puudumine kuu aja jooksul oleks kaebaja õigusi intensiivselt riivanud. 10.
13. Mis puudutab maksikirjana saabunud ümbrikus väidetavalt sisaldunud postmarke, siis vangla kinnitusel maksikirjas marke ei olnudki (Tartu Vangla 07.08.
14. a otsus nr 1-13/132-2, tl 8). Kaebaja vanglale esitatud pöördumisest nr 1-13/260-1 (tl 12) nähtub aga, et
15. mail 2020 sai ta postmargid koos kummilindi ja ümbrikutega kätte. Kohus peab praegusel juhul usutavamaks vangla väidet, et tegelikkuses maksikirjas postmarke ei sisaldunud. Tartu Vangla
16. augusti
17. a otsusest nr 1-13/132-2 (tl 8) nähtub, et valvur kontrollis
18. aprillil 2020 nii maksikirja mulliümbrikku, kui ka kõiki kümmet maksikirjas sisaldunud ümbrikku ja postmarke neis ei olnud. Kohus märgib, et isegi kui vastab tõele kaebaja väide, et postmargid siiski olid talle saadetud maksikirjas, siis tuleb ikkagi kaebaja õiguste riivet praegusel juhul pidada väheintensiivseks. Kaebajale tekkinud varaline kahju saaks olla suuruses 2,50 eurot (25 senti iga 65-sendise margi 1 Vt https://www.omniva.ee/public/files/failid/Universaalse_postiteenuse_kiri_hinnakiri%20_31.05.2020_EST.pdf 3 3-20-2598 kohta, millele hinnatõusu tõttu tuli täiendavaid marke lisada).

§ 133

lõikest 1 tuleneb, et varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot.

1. Kuigi ka väheintensiivsed riived võivad olla kohtulikult kaitstavad, on kohtu hinnangul praegusel juhul tegemist ka olukorraga, kus kaebuse rahuldamine ei oleks tõenäoline. 11.
2. Kuigi vangla viivitas kaebajale maksikirja kätteandmisega kaks päeva, siis ei ole tõenäoline, et selline viivitus oleks saanud kaasa tuua kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitamisele. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja ei ole kaebuses ega ka vanglale edastatud pöördumistes (kahju hüvitamise taotlustes) viidanud sellele, et kirja viivitusega üleandmine oleks kaasa toonud mõne eeltoodud tagajärje ning selliste tagajärgede saabumine ei ole kohtule ka äratuntav. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Mis puudutab kaebajale kummilindi tagastamist alles
5. mail 2020, siis märgib kohus, et nõustub Tartu Vangla
6. novembri
7. a otsuses nr 1-13/259-2 toodud seisukohaga, et kummilindi äravõtmiseks ja selle lubatavuse kontrollimiseks oli seaduslik alus olemas (vangistusseaduse § 29 lg 1 ja VSkE § 641 p 9) ning see tagastati kaebajale mõistliku aja jooksul. 11.
8. Väidetava varalise kahju, mis tulenes postisaadetise vahepealsest hinnatõusust, hüvitamisnõude rahuldamine ei ole samuti kohtu hinnangul tõenäoline. Kohus märkis eelnevalt, et peab usutavamaks vangla väidet, et maksikirjas marke ei sisaldunud, sest valvur kontrollis selle sisu põhjalikult. Samas, isegi kui margid tõepoolest maksikirjas sisaldusid ja kaebaja sai need kätte hilinemisega, oli tal võimalik marke veel nii kuni
9. maini 2020 kui ka pärast seda kirjade saatmiseks kasutada ning need säilitasid oma varasema vääruse ka postihinna tõusu korral. Kuigi kaebaja on kohtueelses menetluses maininud ka markide varastamist, on ta kohtumenetluses jätkuvalt seisukohal, et kahju tekkis seeläbi, et ta ei saanud enam kasutada kirja saatmiseks varasemas vääringus postmarke. Selle lähememise taustal ei saa ka kindlalt väita, et kaebaja varalised õigused üldse riivatud oleks – pole teada, kas kaebaja tegelikkuses oleks margid ka nende varasemal kättesaamisel enne
10. maid üldse ära kasutanud.
11. Eelnevat kokku võttes asub kohus seisukohale, et käesoleva vaidluse puhul ei ole tegemist isiku õiguste intensiivse riivega ja kohus ei pea kaebuse rahuldamist ka tõenäoliseks. Seega on täidetud

§ 121lg 2 p 21 kohaldamise mõlemad eeldused ning kohus tagastab kaebuse sel alusel.

13. Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (

§ 43lg 2).

14. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja riigilõivust vabastamise taotlust ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 4