KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Anu Maria Brenner Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-652 Haldusasi Aktsiaseltsi Eesti Post kaebus Eesti Töötuk

) § 278 lg-d 1 ja 2, § 204 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtu menetluses on aktsiaseltsi (edaspidi AS) Eesti Post kaebus Eesti Töötukassa riigihankes „Töövõimetoetuse kojukande teenuse tellimine“ (viitenumber 230963) Aktsiaseltsi Hansab kui eduka pakkuja kvalifitseerimise otsuse ja riigihangete vaidlustuskomisjoni (edaspidi VAKO) 17.03.2021 otsuse vaidlustusasjas nr 39-21/230963 tühistamise nõuetes.
2. Vastustaja esitas 05.04.2021 taotluse menetluse lõpetamiseks, kuivõrd riigihange „Töövõimetoetuse kojukande teenuse tellimine“ (viitenumber 230963) on Eesti Töötukassa juhatuse 01.04.2021 otsusega nr 57 kehtetuks tunnistatud.
3. Tallinna Halduskohtu 05.04.2021 määrusega paluti kaebajal ja kolmandal isikul esitada Eesti Töötukassa menetluse lõpetamise taotlusele seisukoht hiljemalt 10 päeva jooksul käesoleva määruse kättesaamisest arvates.
4. Kaebaja nõustus oma 15.04.2021 seisukohas menetluse lõpetamisega, 1) palus lõpetada menetlus; 2) tühistada tervikuna VAKO 17.03.2021 otsus nr 39-21/230963; 3) tagastada kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1280 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot ning 3) jätta vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud koos käibemaksuga summas 10 509,20 eurot, sh VAKO-s kantud menetluskulud 5070,20 eurot (sh km) ning halduskohtus kantud menetluskulud 5439 eurot (sh km). Juhul, kui kohus esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu ei tagasta, siis mõista see vastustajalt kaebaja kasuks välja. Oma seisukohta põhjendas kaebaja kokkuvõtlikult järgmiselt. Riigihanke kehtetuks tunnistamisega muutuvad kehtetuks ka kõik selle raames tehtud hankija otsused. Kaebuse esemeks olev õigusvastane hankija otsus ei riku enam kaebaja subjektiivseid õigusi. VAKO otsus tuleb tervikuna tühistada. Selle eesmärgiks on vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamisel vältida edasisi vaidlusi ja kõrvaldada asja kohta tehtud lahendid, mh selleks, et nendes väljendatud seisukohad ei jääks menetlusosaliste vahelisi õigussuhteid mõjutama. Seejuures ei peeta õigusselguse tagamise seisukohast piisavaks lugeda VAKO otsus RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks, vaid kaebuse esemeks olev VAKO otsus tuleb kohtumääruse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks praegusel juhul jääma VAKO otsus kehtima osas, milles kaebajalt mõisteti kolmanda isiku kasuks välja lepingulise esindaja kulud. Ebaõiglane oleks jätta VAKO menetluses kantud kolmanda isiku lepingulise esindaja kulud kaebaja kanda olukorras, kus kaebajal puudub kohtumenetluse lõpetamise tõttu võimalus jõuda kaebuse rahuldamiseni, millisel juhul tühistatakse VAKO otsus ka osas, milles kolmanda isiku kulud jäeti kaebaja kanda. RHS § 198 lg-te 3 ja 8 eesmärk on võimaldada kolmandale isikule lepingulise esindaja kulude hüvitamist, kui vaidlustus jääb rahuldamata ning sellekohane otsus jõustub. Viidatud RHS-i sätete eesmärk ei ole võimaldada kolmandale isikule lepingulise esindaja kulude hüvitamist olukorras, kus otsus kuulub tühistamisele. 2

§ 152

lg 1 p 4 alusel, tuleb tervikuna tühistada ka asjas tehtud VAKO otsus ilma et tehtaks erandit lepingulise esindaja kulude väljamõistmise osas. Kolmanda isiku viidatud Tallinna Ringkonnakohtu määruses haldusasjas nr 3-15-1924 jäeti VAKO otsus kehtima osas, milles hankijalt mõisteti vaidlustaja kasuks välja vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõiv, mille tingis eelduslikult asjaolu, et nii vaidlustuse esitamiseks kui ka menetluse lõpetamiseks andis aluse hankija tegevus. Praegusel juhul on küsimus selles, kas vaidlustuse esitaja peaks sõltumata kohtumenetluse lõpetamisest kandma kolmanda isiku lepingulise esindaja kulud. Kaebaja menetluskulud tuleb jätta hankija kanda (

§ 108lg 6).

Arvestades hankija juhatuse 01.04.2021 otsuses nr 57 esitatud põhjendusi, tunnistas hankija riigihanke kehtetuks, kuna kaebuse esitamise ning sellega seoses esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu polnud hankijal võimalik 01.04.2021 hankelepingut sõlmida. Seega esineb selge seos riigihanke kehtetuks tunnistamise ja menetluse lõpetamise vahel. Ühtlasi tuleb jätta VAKO-s kaebaja kantud menetluskulud vastustaja kanda.

1. Kolmas isik nõustus oma 09.04.2021 seisukohas menetluse lõpetamisega, kuid palus jätta VAKO 17.03.2021 otsus vaidlustusasjas nr 39-21/230963 muutmata selle punkti 2 osas, s.o osas, millega mõisteti kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja lepingulise esindaja kulud summas 1040 eurot ning jätta halduskohtumenetlusega seotud kulud vastustaja kanda ja mõista vastustajalt välja kolmanda isiku menetluskulud summas 504 eurot. Oma seisukohti põhjendab kolmas isik kokkuvõtvalt järgmiselt. Riigikohtu lahendite nr 3-3-1-91-10 ja nr 3-3-1-38-11 tegemise ajal kehtinud RHS-i redaktsioon ei näinud ette VAKO menetluse lepingulise esindaja kulude väljamõistmist. See lisandus käesoleval ajal kehtiva RHS-i jõustumisega ning hakkas RHS § 222 lg-st 1 tulenevalt kehtima alates 01.01.
2. Seetõttu ei olnud lahendis nr 3-3-1-38-11, milles anti juhis kohtumenetluse lõppemisel VAKO otsuse tühistamiseks, arvestatud võimalusega, et VAKO on mõne menetlusosalise kasuks välja mõistnud lepingulise esindaja kulud. Käesoleval juhul oli VAKO 17.03.2021 otsusega mõistetud kaebajalt kolmanda isiku kasuks lepingulise esindaja kulud summas 1040 eurot (ilma käibemaksuta), mida kolmas isik oli seoses VAKO menetlusega kandnud. Juhul, kui kohtumenetluse lõpetamisel tühistada VAKO otsus tervikuna, ei ole kolmandal isikul võimalik välja nõuda kaebajalt VAKO menetlusega kantud lepingulise esindaja kulusid. Selline lahendus ei oleks kooskõlas RHS § 198 lg-te 3 ja 8 sisu ning eesmärkidega, kuna kolmandal isikul on õigus nõuda vaidlustuse rahuldamata jätmisel lepingulise esindaja kulude hüvitamist vaidlustajalt. Kuigi kohtumenetlus lõpetatakse, ei saavuta kaebaja (vaidlustaja) ka kohtumenetluse tulemusel enda eesmärki. Õigustatud ei ole ega ka mitte kooskõlas viidatud normidega, et kaebaja vabaneb kolmanda isiku lepingulise esindaja kulude hüvitamisest pelgalt põhjusel, et hankija on hankemenetluse kehtetuks tunnistanud. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma lahendis nr 3-15-1924 hankeasjas menetluse lõpetamisel

§ 154

lg 1 p 4 alusel jätnud VAKO otsuse muutmata osas, millega oli vastustajalt kaebaja (vaidlustaja) kasuks välja mõistetud riigilõiv. KOHTU PÕHJENDUSED Menetluse osaliselt kinniseks kuulutamine ja juurdepääsupiirangu seadmine 6. Kaebaja on palunud piirata kolmanda isiku juurdepääsu kaebuse lisale 3, kuivõrd see sisaldab kaebaja ärisaladust. 3

§ 77lg 1 järgi kohaldatakse haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 37-

1. TsMS § 37 lg 1 järgi on asja arutamine kohtus avalik, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 38 lg 1 p 6 järgi kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik ärisaladuse või muu sellesarnase saladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole saladuse kaitse huvist suurem.
2. Kaebuse kohaselt sisaldab kaebuse lisa 3 kaebaja ärisaladust. Arvestades, et asja ei vaadata sisuliselt läbi ja menetlus kuulub lõpetamisele, siis ei saa avalikkusel olla kaitsmist väärivat ja kolmandate isikute huvidest kaalukamat huvi ärisaladusi sisaldavate dokumentide sisu avaldamiseks. Kohus kuulutab menetluse kaebuse lisa 3 osas kinniseks.
3. Menetlusosalise õiguste piiramine on

§ 79

lg 2 ja § 88 lg 2 kohaselt võimalik vaid tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures või tutvuda toimikuga ja saada menetlusdokumentidest ärakirju. Kuna asja menetlus kuulub lõpetamisele ja asjas ei otsustata kolmanda isiku õiguste ega kohustuste üle, siis ei saa kolmandale isikule juurdepääsupiirangu seadmine sellele dokumendile tema õigusi riivata, samas kui kaebajale saab nende ärisaladust sisaldava dokumendi avaldamine tuua kaasa kahju. Kohus eeldab, et kaebuse lisa 3 sisaldab kaebaja ärisaladust. Puudub ilmselge põhjus vastupidisele järeldusele jõudmiseks. Seepärast piirab kohus kolmanda isiku ja tema esindaja juurdepääsu kaebuse lisale 3 (

§ 88lg 7).

Menetluse lõpetamine 10.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kohus ei lõpeta menetlust

§ 152

lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb (

§ 152lg 2).

11. Kohus nõustub menetlusosalistega, et ehkki hankija ei tunnistanud 01.04.2021 otsusega nr 57 formaalselt kehtetuks Eesti Töötukassa 10.02.2021 otsust nr 30 (millega mh tunnistati kolmas isik kui edukas pakkuja kvalifitseerimistingimustele vastavaks), on riigihanke kehtetuks tunnistamise tagajärjel lõppenud ka Eesti Töötukassa riigihankes „Töövõimetoetuse kojukande teenuse tellimine“ (viitenumber 230963) Aktsiaseltsi Hansab kui eduka pakkuja kvalifitseerimise otsuse regulatiivne toime (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.202 määrus nr 3-20-1995, p 11). Kaebaja on oma eesmärgi saavutanud, mistõttu ei ole kaebaja soovinud menetluse jätkamist. Seega

§ 152lg 2 ei kohaldu.

Eelnevast tulenevalt esineb õiguslik alus

§ 152lg 1 punkti 4 alusel menetluse lõpetamiseks.

Kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise nõudes, siis

§ 152lg 2 ei kohaldu.

Käesoleval juhul on kõik menetlusosalised avaldanud nõusolekut menetluse lõpetamiseks, mistõttu kuulub haldusasja nr 3-21-652 menetlus lõpetamisele. 12. Riigikohus on selgitanud

§ 152

lg 1 punktiga 4 analoogse varasemalt kehtinud

§ 24

lg 1 p 4 osas, et selle eesmärgiks on vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamisel vältida edasisi vaidlusi ja kõrvaldada asja kohta tehtud lahendid, mh selleks, et nendes väljendatud seisukohad ei jääks menetlusosaliste vahelisi õigussuhteid mõjutama (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2011 määrus nr 3-3-1-38-11, p 9). Riigikohus lisas, et õigusselguse tagamiseks ei ole

§ 24

lg 1 punkti 4 kohaldamisel piisav lugeda VAKO otsus RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks, vaid säärases olukorras tuleb kaebuse esemeks olev riigihangete vaidlustuskomisjoni otsus kohtumääruse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada 4

kohaldamisel.

1. RHS § 200 lõike 4 kohaselt jõustub VAKO otsus pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui ükski menetlusosaline ei esitanud kaebust halduskohtusse. Käesoleval juhul on AS Eesti Post esitanud 26.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse VAKO 17.03.2021 otsuse vaidlustusasjas nr 39-21/230963 tühistamise nõudes. See tähendab, et VAKO 17.03.2021 otsus vaidlustusasjas nr 39-21/230963 pole jõustunud. Lähtudes Riigikohtu järjepidevast praktikast leiab kohus, et käesoleval juhul on põhjendatud tühistada VAKO 17.03.2021 otsus tervikuna.
2. Kolmas isik on oma seisukohas leidnud, et VAKO otsus tuleks jätta kehtima menetluskulude osas. Seejuures on kolmas isik tuginenud Tallinna Ringkonnakohtu määrusele asjas nr 3-15-
3. Viidatud 05.10.2015 määruses on Tallinna Ringkonnakohus tühistanud VAKO 21.07.2015 otsuse vaidlustuses nr 147-15/162246 osas, millega vaidlustus rahuldati ning VAKO otsus jäeti muutmata osas, millega mõisteti AS Nordecon kasuks välja vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõiv (resolutsiooni punkt 1). Käesoleval juhul ei ole VAKO otsusega hankijalt vaidlustaja kasuks riigilõivu välja mõistetud, mistõttu ei ole tegemist asjakohase lahendiga. Õigusabikulude jagamine on eraldi reguleeritud

§-s

2. Siinkohal selgitab kohus järgmist. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud oma 17.11.2020 määruse nr 3-21-1995 punktis 18 järgmist: „OÜ Messauto vaidlustusmenetluses kantud võimalike esindajakuludega seoses märgib ringkonnakohus, et kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks, jätab VAKO vaidlustuse RHS § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata. RHS § 198 ei reguleeri vaidlustusmenetluse kulude jaotust olukorras, kus vaidlustus jääb täies mahus läbi vaatamata, mistõttu ei ole vaidlustaja kulusid võimalik hankijalt välja mõista. Tegemist ei ole RHS § 197 lg 1 p 3 tähenduses vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt (vrd õigeksvõtt

§ 159

) ja seepärast ei saa vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda RHS § 198 lg-st 1.“ Eeltoodust lähtuvalt, ka juhul, kui kolmas isik oleks taotlenud vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude välja mõistmist, ei saaks käesoleval juhul kolmanda isiku poolt vaidlustusmenetluses kantud menetluskulusid tema poole vastaspoolelt välja mõista. 16. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus haldusasjas nr 3-21-652 menetluse ning tühistab VAKO 17.03.2021 otsuse vaidlustuses nr 39-21/230963 täies ulatuses (vt

§ 155lg 3 ls 1).

17. Kohus selgitab kaebajale, et menetluse lõpetamise korral puudub tal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (

§ 155lg 6, § 43 lg 1 p 2).

Menetluskulud 18.

§ 108

lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. 19.

§ 108

lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Menetluskulude kandmisest vabanemiseks lasub vastustajal kohustus tõendada, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel puudub seos esitatud kaebusega. Seose väljaselgitamiseks tuleb hinnata sisuliselt, millistel asjaoludel on haldusakt kehtetuks tunnistatud. Põhjendamiskoormus seose puudumise osas lasub vastustajal. Vastustaja ei peaks kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega (st 5

§ 104

lg 5 p 4 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 p 2 või 4 alusel.

Kuna kohus lõpetab praeguse asja menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, tuleb kaebuselt tasutud riigilõiv 1280 eurot kaebajale tagastada. Esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu 15 euro tagastamine ei ole põhjendatud, sest kohus on esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt lahendanud (riigilõivuseadus § 15 lg 1 p-d 4 ja lg 2; Riigikohtu halduskolleegiumi 28.01.2013 määrus haldusasjas nr 3-3-1-99-10). 26. Arvestades, et vastustaja ei pea kandma menetluskulusid, siis jäävad kaebaja menetluskulud muus osas tema enda kanda (

§ 108lg 4, § 109 lg 1).

27.

§ 108

lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele.

1. Käesoleval juhul on kolmas isik taotlenud vastustajalt välja mõista halduskohtumenetluses kantud menetluskulud summas 504 eurot. Menetluskulude taotluse kohaselt on kolmandale isikule osutatud õigusabi 3 tundi ja 30 minutit. Tõendatud on, et tegemist on käesoleva haldusasjaga seotud kuluga. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja mõistliku kuluga.
2. Praegusel juhul on kolmanda isiku vastaspooleks kaebaja.

§ 108

lg 4 kohaselt kannab menetluskulud kaebaja kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. Seega jäävad menetluskulud kaebaja kanda, kuivõrd vastustaja ei pea menetluskulusid

§ 108lg 6 alusel kandma.

Eeltoodust lähtuvalt mõistab kohus kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja halduskohtumenetluses kantud menetluskulud summas 504 eurot. Esialgse õiguskaitse tühistamine 30.

§ 253

lg-st 3 juhindudes tühistab kohus Tallinna Halduskohtu 29.03.2021 määruse resolutsiooni punktiga 7 kohaldatud esialgse õiguskaitse. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Maria Brenner kohtunik 7