← Eesti

2-20-9585/44

Obsah (6)§ 101§ 100§ 105§ 116§ 102§ 99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 6. aprill 2021, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-9585 Tsiviilasi R. M.i ja K. M.i hagi S

) § 101 lg-s 1 sätestatud määras. 3. Mõista S. M.ilt K. M.i kasuks välja alates 02.07.2020 kuni K. M.i täisealiseks saamiseni, s.o kuni xxxx elatis

§ 101lg-s 1 sätestatud määras.

  1. Elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette kuu
  2. kuupäevaks. Elatis tuleb kanda I. M.i arvelduskontole nr xxxx, märkides selgituseks kalendrikuu nimetuse, mille eest on elatist tasutud ning lapse nime, kelle eest on elatis tasutud.
  3. Jätta menetluskulud kostja kanda. Mõista kostjalt välja hagejate kasuks solidaarselt menetluskulu 937,50 eurot. Kostja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (937,50 eurot) tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult 2-20-9585 teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagejate nõue
  4. R. ja K. M. esitasid 02.07.2020 hagi S. M.i vastu elatise saamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hagejate seadusliku esindaja I. M.i ja S. M.i ühised lapsed R. ja K. M. sündinud vastavalt xxxx ja xxxx. Hagejad elavad emaga, kes peab lapsi ülal. Kostja ei täida regulaarselt laste ülalpidamise kohustust. Hagejad taotlevad elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest summas, mis vastab ½ Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ühe kuu töötasu alammäärale. Vanemate vahel puudub kokkulepe laste ülalpidamiskulude kandmiseks. Kumbki hageja ei ole kostja juures ajutiselt viibinud. R.i igakuised põhjendatud kulutused on 1608 eurot kuus ning K. kulutused 638 eurot kuus. Kostja seisukoht
  5. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hagejate seaduslik esindaja ei kasutaks väljamõistetud elatist laste huvides. Põhjendatud ei ole siduda väljamõistetav elatis Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. Vajalik on tuvastada mõlema vanema varaline seisund. Kostja tugineb ka sellele, et hagejate kulud on osaliselt kaetud riigi poolt tasutava lapsetoetusega. Vanemad leppisid kokku, et lapse kulud kannab see vanem, kelle juures laps elab. Laps on veetnud isaga poole ajast. Kostja ei ole keeldunud hagejate toetamisest. Kostjal on kulud ka enda ülalpidamiseks, kostja peab rentima endale elamispinna. Hagejate vanemate kooselu ajal võttis kostja laenu ühise ettevõtte arendamiseks, kahjumi tekkimisel tekkis probleeme võla tagasimaksmisega ning kostja vastu esitati pankrotiavaldus tsiviilasjas nr 2-19-
  6. Kostja ei ole suuteline tasuma kahele lapsele kokku elatist enam kui 300 eurot. Kostja ei leia Eestis tööd, kostja töötas xxxx kuni 2020 detsembrini, praegu on kostja xxxx töötu. Kostjal puuduvad sissetulekud. Kostjal on lõpetamata xxxx, töötanud on ta 15 aastat, xxxx. Kostja on õppinud „xxxx“, kuid õpingud jäid lõpetamata. Xxxx on kostja brutotöötasu 1500 eurot. Kuna kostja on xxxx kodakondsusega, siis võetakse töötasust maha tulumaks 48% ning kostja saab ise kätte 600-700 eurot. Kostja maksab üüri 273 eurot kuus, toidule jääb 70 eurot, lisandub veel telefonikulu. Kostja varaline seis on halvem, kui hagejal. Kostja ainsaks varaks on kostja ning hagejate ema ühisvara hulka kuuluv äriühing M OÜ, millel on võlgnevused. Kostja väärtpaberikontol on väärtpaber, soetusmaksumusega 2 eurot, tegelik väärtus teadmata. Kostja kasutab oma naisele kuuluvat sõidukit xxxx, kostja enda nimel on sõiduk xxxx; see on tegelikkuses võõrandatud Venemaale, kuid ümber registreerimata. Kostja hinnangul ei peaks kummagi hageja põhjendatud kulud ületama 300-400 eurot kuus, millest kostja poolt tasutav osa peaks olema 200 eurot. Lastel ei ole kalleid erivajadusi. Kütusekulu ei ole põhjendatud. Eluasemekulu koosseis ei ole selge. Rõivaste kulu on toodud 2

(9)2-20-9585 liiga suurena. Hagejad ei pea käima eralasteaias, kulu võiks jääda seega 71 euro piiresse (avaliku lasteaia kuutasu). Ei ole usutav, et hagejate ema saab kulutada laste peale viidatud summasid, seega on hagejate kulud ülepaisutatud. Kohtuotsuse põhjendused
  1. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.
  2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Perekonnaseaduse (

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 21.12.

  1. a määruse nr 115 järgi on alates 01.01.2020 töötasu alammäär 584 eurot kuus, millest ½ on 292 eurot. Aastal 2021 ei ole miinimummäära muudetud.
  2. Hagejate sünni tõenditest (tl 6 ja 7) nähtub, et kostja on hagejate isa. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise miinimummääras alates hagi esitamisest, s.o 02.07.
  3. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela hagejatega koos. Hagejatel on kostjast lahus elavate alaealiste lastena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka on Riigikohus leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamiseks, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. 6. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

7. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. 8. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hagejate nõue on esitatud seadusega ettenähtud 3

(9)2-20-9585 elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Kohtupraktika kohaselt ei ole sellises summas elatise nõudmise korral ka vaja tõendada kulutuste kandmist.
  1. Kostja on leidnud, et elatise väljamõistmine ei ole üldse põhjendatud, kostja on nõustunud kompromissi korras tasuma 200 eurot kummalegi lapsele ning samas leidnud, et ei saa maksta elatist üle 150 euro kummalegi lapsele. Kostja on tuginenud sellele, et on olnud ajutiselt töötu ning tema sissetulek ei ole piisav, andmaks hagejatele ülalpidamist nõutud määras. Samuti tugineb kostja sellele, et hagejate ülalpidamiskulud ei ole nii suured, kui hagiavalduses ja täiendavates seisukohtades on toodud; samuti leiab kostja, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, et hagejate kulud on osaliselt kaetud riigi makstava lapsetoetusega. Kostja on viidanud ka sellele, et „laps“ on elanud mingil ajal tema juures, vastavad väited on olnud ebamäärased ning hiljem ei ole kostja väitnud, et annab hagejatele vahetult ülalpidamist.
  2. Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on leidnud lahendis 3-2-1-174-16, et mõjuvate põhjuse loetelu ei ole kinnine loetelu.

  1. Kostja on kinnitanud, et tal ei ole võimalik anda hagejatele ülalpidamist seadusjärgses miinimummääras, kahjustamata enda tavapärast ülalpidamist. Kostja väited on kohtu hinnangul tõendamata. Kostja väidete kohaselt on tema sissetulekuks xxxx 600-700 eurot, selle kohta ei ole aga ühtegi tõendit esitatud. Kostja on esitanud tõendina oma ajutise töötuse kohta vaid xxxx dokumendi (tl 75), mille pealkiri on automaattõlke (Google translate) kohaselt hoopis „ajutiste töötajate tööleping“. Tõlget kohtule esitatud ei ole, vaatamata kohtu nõudmisele.
  2. TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli kostja kohustus välja tuua ja tõendada, et esinevad

§ 102lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolud.

Kohus on pooltele tõendamiskoormist 05.12.2020 määruses ka selgitanud. 13. Riigikohus on 24.10.2012 lahendis nr 3-2-1-118-12 (p 15) rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka

§ 105lg 3 kohaldamisel.

See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning 4

(9)2-20-9585 kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tõendatud ega isegi põhistatud, et kostjal puudub võimalus saada sissetulekut ulatuses, mis tagaks hagejatele seadusjärgses ulatuses elatise maksmise. Seetõttu ei ole antud vastuväide kohtu hinnangul põhjendatud ning puudub alus elatise väljamõistmiseks alla seadusjärgse miinimummäära kostja sissetuleku piiratuse tõttu. Kuna tõendatud ei ole tegeliku sissetuleku suurus, ei saa kohus asuda ka tuvastama, kas kostja põhjendatud igakuised kulutused on sellises suuruses, et kostja enda ülalpidamine saaks miinimummääras elatise maksmisel kahjustada. 14. Kostja on tuginenud ka sellele, et hagejate ülalpidamiskulud on paisutatud ning peaksid tegelikkuses olema väidetust palju väiksemad.

§ 102on pealkirjastatud kui „kohustatud isiku varalise seisundi arvestamine“.

Kohus leiab, et mõjuva põhjuse olemasolu tuvastamisele

§ 102

lg 2 tähenduses saab asuda alles siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmisel saab kohustatud isiku varaline seisund kahjustada. Seega, kui vanema varaline võimekus võimaldab elatise maksmist miinimummääras, puudub üldjuhul alus asuda tuvastama, kas esineb mõni

§ 102lg 2 kohane mõjuv põhjus elatise vähendamiseks.

Vastupidine järeldus oleks vastuolus

§ 99

lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, s.o sellega, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Olukorras, kus kohustatud isiku varaline võimekus ei saa kahjustada miinimummääras elatise maksmisel, tuleb üldjuhul lähtuda

§ 101

lg-s 1 sätestatud eeldusest, et lapse põhjendatud ülalpidamiskulu (s.o kummagi vanema osa kokku) on vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras.

  1. Eelnevast tulenevalt ei asu kohus käsitlema, kas hagejate kulutused võiksid olla viidatud ulatuses põhjendatud või on mingi osa kuludest toodud ülepaisutatult. Kohus märgib, et isegi juhul, kui kohus peaks jõudma järeldusele, et hagi läbivaatamisel on vajalik hinnata hagejate põhjendatud vajaduste suurust (kui tõendatud oleks, et kostja ülalpidamine saaks miinimummääras elatise maksmisel kahjustada), siis ei saaks praegu esitatud asjaolude pinnalt jõuda järeldusele, et hagejate viidatud kulutused ei ole põhjendatud vähemalt kahekordses elatise miinimummääras.
  2. Riigikohus on leidnud
  3. juuni
  4. a otsuses tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17 (punkt 28.1), et kuna mõjuv põhjus on

§ 102

lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kolleegiumi arvates tuleb mõjuva põhjuse hindamisel arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt otsuse p‑d 18 ja 21). Sama otsuse punktis 28.2 on Riigikohus leidnud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab kolleegiumi arvates olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti 5

(9)2-20-9585 vanema halb varaline seisund (vt otsuse p‑d 20-23). Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. 16.1 Seonduvalt transpordikuluga märgib kohus, et kuna hagejate elukoha (xxxx) ja lasteaia (xxxx) vahele jääb veebis saadaoleva kaardirakenduse xxxx järgi jalgsi liikudes vähemalt 10,6km, on vajalik lasteaias käimiseks (mis on omakorda vajalik emale tööl käimiseks ja laste ülalpidamiseks) sõiduvahendi kasutamine. Autoga liikudes on vahemaa vähemalt 12,5km. Sama kaardirakenduse järgi on ühistranspordiga liikumise aeg hagejate kodust sihtkohta kõige vähem 48min ja kõige kauem 1h 23min. Ka ühistranspordi kasutamisel on vajalik vähemalt 1km jalgsi kõndimist, mis nii väikeste laste puhul võib olla erinevates ilmastikutingimustes keeruline ja ülemäära väsitav. Kostja ise on kinnitanud, et kasutab oma naisele kuuluvat sõidukit. Kostja kütusekulu ja muu tanklatest soetatuga seonduva kulu kandmine nähtub ka kostja kontoväljavõtetest (tl 76, 102-104) kokku ajavahemikus 15.01.2020-04.02.2020 (s.o 21 päeva jooksul) vähemalt summas 384,14 eurot. On usutav, et valdav osa neist kulutustest on kütusekulu. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud leida, et erinevalt kostjast peavad hagejad kasutama vajalike käikude tegemiseks ühistransporti. Seega on hagejate transpordikulu põhjendatud kulu. Kuna transpordikulu koosneb üldtuntud asjaoluna nii kütusekulust, kui ka sõiduki soetamise, hooldamise ja kindlustamise kulust, on kogu pere kulu (3*70)210 eurot mõistlikus suuruses. 16.2 Samuti ei ole kohtu hinnangul põhjendatud kostja vastuväited hagejate eluasemekuludele. Kostja on märkinud, et talle jääb selgusetuks, millest koosneb eluasemekulu a´163 eurot. Hageja on välja toonud, et hagejad elavad koos oma emaga emale kuuluvas korteris xxxx ning sellise korteriomandi üüri turuhind on 490 eurot kuus. Hagejad arvestavad eluasemekuluks kasutuseelise ja kommunaalkulud (490/3) 163 eurot kuus. Kohus on seisukohal, et vanemad peavad vastavalt oma varalisele seisundile osalema ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Sama otsuse punktis 19 märgib Riigikohus, et lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. On selge, et kui vanemal napib vahendeid endale eluruumi hankimiseks või selle kasutamiseks, nt kui ta ei suuda tasuda laenumakseid või eluruumi jooksvaid ülalpidamiskulusid, mõjutab see ka temaga koos elava ja iseseisva sissetulekuta lapse elukvaliteeti. Hageja on tõendanud hageja eluasemega sarnase korteri üürikulu (tl 59-61). Kostja ei ole vastuväiteid esitanud ega leidnud, et võrdluses toodud eluase ei ole samaväärne hagejate emale kuuluva korteriga. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud eluasemekulu olemasolu ning kuna korter kuulub vaidlustamata asjaoluna hagejate emale, on sobilik arvestada kuluna kasutuseelist, s.o 1/3 samaväärse korteri üürihinnast. Kohus märgib, et viidatud üürikuulutuses on välja toodud, et üürihinnale lisandub veel kommunaalteenuste kulu. Kui hagejad oleksid ka selle kuluga arvestanud, oleks nende viidatud eluasemekulu põhjendatud veel suuremas ulatuses. 16.3 Lasteaiakulu osas on kostja leidnud, et hagejatel oleks võimalik kasutada ka väiksema kohatasuga lasteaeda. Kostja on viidanud, et taolisel juhul võiks lasteaiakulu olla 71 eurot kuus. Kohus märgib, et hageja on 28.08.2020 seisukohas toonud lapse põhjendatud kulude nimekirjas lasteaiakuluna mitte 210 eurot, mis nähtub lasteaia arvetelt (tl 113-114), vaid 150 eurot kuus. 6
(9)2-20-9585 Kostja ei ole tõendanud, et hagejatel oleks võimalik saada lasteaia teenust ka väiksema summa eest. 16.4 Kohtu hinnangul on mõistlikus suuruses ka kõik ülejäänud hageja 28.08.2020 seisukohas toodud kulud. Seega ka juhul, kui kohus peaks hindama seda, kas hagejate põhjendatud kulutused on vähemalt kahekordses elatise miinimummääras, ei saaks kohus jõuda järeldusele, et esineb alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära, tulenevalt hagejate kulude põhjendatud suurusest. Kohus märgib, et isegi, kui oleks tuvastatud, et hagejate ülalpidamiskulud jäävad veidi alla kahekordse miinimummäära (vaidlus selles, kas põhjendatud on eralasteaed või väiksema tasuga lasteaed), siis ei saaks praegustel asjaoludel lugeda seda mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisel.
  1. Kostja on viidanud sellele, et hagejate ema varaline seis on kostja omast parem. Vastavad väited on kohtu hinnangul tõendamata. Riigikohtu praktika (vt 17.01.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-135, punkt 11.6) kohaselt võiks vanemate varaline ebavõrdus olla aluseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära vaid siis, kui elatise maksmiseks kohustatud vanemal ei ole võimalik last ülal pidada seadusjärgses miinimummääras. Praegusel juhul ei ole kohus tuvastanud, et kostjal puudub võimalus pidada hagejaid ülal vähemalt seadusjärgses miinimummääras. Seetõttu ei asu kohus kaaluma vanemate sissetuleku või muu varalise võimekuse omavahelist proportsiooni ning seda, kas kaalutu alusel võiks vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla miinimummäära.
  2. Kostja on palunud arvestada elatise väljamõistmisel sellega, et laste ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud lapsetoetusega. Hagejad sellega ei nõustu. Asjas ei ole vaidlust, et hagejate emale makstakse perehüvitiste seaduse (PHS) § 16 lg 1 ja § 17 lg-te 1-3 alusel riikliku peretoetusena lapsetoetust vähemalt 60 eurot kuus kummagi lapse kohta vähemalt kuni hagejate täisealiseks saamiseni. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seega on hagejate (pere esimene ja teine laps) igakuised kulud olnud ja on ka edaspidi kaetud kummagi hageja korral 60 euro ulatuses kuus. Need rahasummad on igakuiselt ema käsutuses ja seadusest tulenevalt peab ta need kasutama laste vajaduste rahuldamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt (nt tsiviilasjad nr 3-2-1-35-17, p 28.2, nr 2-16-11905 p 19) saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega (perehüvitistega), olla

§ 101

lõikes 1 sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmise aluseks, kuid seda siiski vaid mõjuval põhjusel koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundi korral või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kohtu hinnangul puuduvad praegu muud asjaolud, mis annaks koostoimes aluse elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära tulenevalt sellest, et laste ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud lapsetoetusega. 19. Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras. Kostja on leidnud, et elatise suuruse sidumine Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul on põhjendatud siduda väljamõistetav elatis mitte Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, vaid lähtuda

§ 101

lg-s 1 sätestatud suurusest.

§ 101lg-s 1 on sätestatud miinimumelatis alaealisele lapsele.

Samuti on just

§ 101lg-s 1 sätestatud määraga seotud elatise suuruse tõendamise kohustuse puudumine.

Kohtule ei nähtu esitatud seisukohtadest, miks peaks vajaliku elatise suurus olema seotud justnimelt kuupalga alammäära ja mitte elatise miinimummääraga. 7

(9)2-20-9585 20. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ning kostjalt tuleb kummagi hageja kasuks mõista elatis välja

§ 101lg-s 1 toodud miinimummääras.

Kuna kostja ei ole sellises ulatuses lastele ülalpidamist andnud, on ta elatise tasumise kohustust rikkunud. Menetluskulude jaotus

  1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
  2. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldati, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
  3. TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagejad on esitanud menetluskulude väljamõistmise taotluse. Hagejate menetluskulud on 17.03.2021 taotluse kohaselt lepingulise esindaja tasu 1250 eurot, s.o 8 tunni eest, tunnihinnaga 125 eurot (käibemaksuta summa). Samuti on hageja kuluks menetluskulude taotluse kohaselt hagi tagamiselt tasutud riigilõiv 50 eurot. Kuna elatisenõude esitamine on riigilõivuvaba siis on ka elatise menetluses hagi tagamise taotluse esitamine riigilõivuvaba. Hageja saab seega küsida tagasi hagi tagamiselt tasutud riigilõivu 50 eurot ning seda kulu kohus kostjalt välja ei mõista. Kohus loeb põhjendatud ajakuluks hagi ja hagi tagamise taotluse esitamisega seotud õigusabikulu (02.07.2020 kirje, 2h 45min) vaid hagi tagamise taotlust puudutavas osas. Elatise hagi esitamine ei ole sedavõrd keerukas toiming, milleks on vajalik lepingulise esindaja olemasolu. Elatise hagi saanuks hagejate seaduslik esindaja esitada kas maksekäsu kiirmenetluses e-toimiku vahendusel või siis hagimenetluses, kasutades selleks kohtu veebilehel olevat blanketti. Ka lisade süstematiseerimise ja esitamise ajakulu selle kirjega seonduvalt ei ole põhjendatud, kuna kohtul on ligipääs rahvastikuregistrile ning sünni aktide esitamine ei olnud seetõttu hädavajalik. Hagi tagamise taotluse esitamise põhjendatud õigusabi ajakulu ei saanud kohtu hinnangul ületada 1 tundi, tegemist ei ole mahuka ega keeruka dokumendiga. Ülejäänud ajakulu on põhjendatud kohtu hinnangul kogu ulatuses, sh tunnitasu osas. Seega rahuldab kohus tasutaotluse 6h 15 min osas, s.o summas 781,25, millele lisandub käibemaks 156,25 eurot, kõik kokku 937,50 eurot.
  4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab menetluskuludelt viivise nõude.
  5. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 8

(9)2-20-9585 /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.