S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: R.B, xxxxxxxxxxx, elukoht: xxxx RESOLUTSIOON 1. Jätta R.Bi kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 24.01.2011 otsusele nr 2317,11,000134 R.Bi karistamises LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 24.01.2011 otsus nr 2317,11,000134 R.Bi karistamises LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et menetlusalune isik 05.01.2011 kell 20.34 Siili 8 maja juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit BMW 525 registreerimismärgiga xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,56 +/- 0,05 mg, millega rikkus LE § 76 p 3 sätteid ja pani toime LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et määratud karistus – 800 euro suurune rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine 8 kuuks on arvestades rikkumise asjaolusid liialt range. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel viidanud, et teda iseloomustab asjaolu, et teda on korduvalt karistatud KarS § 424 järgi. Kaebuses leitakse, et karistuse määramisel on lähtutud ebaõigetest andmetest – teda ei ole KarS § 424 järgi korduvalt karistatud. 2008 aastal määrati karistuseks üldkasulik töö, mis oli 2008 aasta augustis sooritatud. Seega ei vasta otsuses kirjeldatu tõele, mis on aga kaasa toonud rangema karistuse määramise. Vastavalt Karistusregistri seaduse § 31 lõikele 1 lähtutakse karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Karistusregistri andmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni karistusregistri seaduse §des 25-28 sätestatud tähtaegadel. KarRS § 25 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kustutatakse karistusregistri andmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud 1 aasta või kui üldkasuliku töö sooritamisest on möödunud 3 aastat. Kaebuse esitajale ei ole täpselt teada tema kehtivad karistusandmed, kuid tema arvestuste kohaselt peaks need olema vastavalt KarRS § 25 kustutatud, va 2006 aasta rikkumine, mille osas määrati karistus 2008 aastal. Seepärast jääb kaebuse esitajale arusaamatuks kohtuvälise menetleja väide, et teda on korduvalt karistatud KarS § 424 järgi. Juhul, kui karistus on kustunud, ei tohi seda karistuse määramisel arvesse võtta. Samuti on arusaamatu kuidas ja miks kohtuväline menetleja omas infot tema karistusregistrist kustutatud ja arhiivi üle kantud andmete kohta, kui KarRS § 22 kohaselt on karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada uurimisasutusel kriminaalasja eeluurimise teostamiseks, mitte kohtuvälisel menetlejal väärteoasja lahendamisel. Kaebuses asutakse seisukohale, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel lähtunud ebaõigetest andmetest, jätnud sisuliselt tähelepanuta kahetsuse ja selgitused ning määranud lisakaristuse maksimumilähedasena, võttes ära juhtimisõiguse 8 kuuks kui maksimum on 9 kuud. Eeltoodu alusel palutakse otsus tühistada menetlusnormide rikkumise tõttu ja määrata LS § 7419 lg 1 alusel minimaalne karistus. Juhtimisõiguse äravõtmisel palutakse lisaks siirale kahetsusele arvestada, et juhtimisõiguse äravõtmine toob tõenäoliselt kaasa tema töösuhte lõppemise kuna töötab xxxx laaduri peal ning juhtimisõiguse puudumine ei võimalda tal töökohustuste täitmist. Kuna tänases majanduslikus olukorras on töökoha olemasolu eluliselt tähtis, palub otsuse langetamisel sellega võimaluse korral arvestada. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja seletas, konsulteeris juristiga, ise täpsemalt Karistusregistri seaduse sätteid peensusteni ei tunne. Karistusandmetega ei ole ka tutvunud. Taotleb lisakaristuse määra vähendamist miinimumini, so kolmele kuule. Käesolevaks ajaks on tal C kategooria juhtimisõigus olemas, kuid lisakaristuse tõttu veoautoga sõita ei saaks. Tööjuures säilib laaduril töötamise võimalus. Kahetseb toimepandut. Kohtuväline menetleja jäi vaidlustatud otsuses esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et tegemist on enamohtliku teoga. Vastavalt LS § 2 lg 1 sätetele peavad kõik liiklejad ja muud 2 isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kaebuse esitaja seadis oma käitumisega ohtu mitte ainult ennast, vaid ka kaasliiklejate elu ja tervise ning vara. Juhtimisõiguse saanud isikuna on kaebuse esitanud isik tuttav liikluseeskirja nõuete ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidega. Kaebuse esitanud isikut on varem karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest ja isikule ei ole ootamatu, et uue teo toimepanemise eest võidakse teda karistada lisaks rahatrahvile ka lisakaristusega. Vaidlustatud otsusega on määratud õiglane karistus. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitanud isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 7419 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 18 000 krooni või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7419 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 7419 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 7419 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedasena. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,56 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,51 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab mõningal määral sätestatud rikkumise keskmist määra. Esitatud kaebuses on vaidlustatud nii põhi- kui ka lisakaristust ja asutud seisukohale, et väärteomenetluse käigus on rikutud menetlusnorme, mis tingivad vaidlustatud otsuse tühistamise. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse rikkumisi, veel vähem olulisi rikkumisi, mis tingiks vaidlustatud otsuse tühistamise. Ka kaebuses ei ole viidatud ühegi väärteomenetlusõiguse konkreetse normi rikkumisele, mistõttu jätab kohus kaebuses märgitud viite menetlusõiguse rikkumistele tähelepanuta kui alusetu väite. Kaebuses on taotletud ka karistuse määramist LS § 7419 lg 1 sätestatud sanktsiooni miinimummääras, kuid kaebuses ei ole põhjendatud seda, miks peaks kaebuse esitanud isiku käitumise ümber kvalifitseerima olukorras, kus selleks igasugune alus puudub. Kaebuse esitanud isikul tuvastati lubatud alkoholipiirmäära ületamine 0,51 mg/l, mis vastab LS § 7419 lg 2 sätestatud väärteokoosseisule ning kohus leiab, et menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteona ja seaduslik alus sellise seisukoha ümberhindamiseks puudub. Seetõttu jätab kohus kaebuses esinenud taotluse teo ümberkvalifitseerimise osas kui alusetu väite tähelepanuta. Kaebuses on pikalt arutletud karistusregistri andmetest ebaõigete järelduste tegemise osas ja on tuldud järeldusele, et peale ühe karistuse on kõik menetlusalusele isikule määratud ja mõistetud karistused kustunud ning kantud arhiivi. Seejuures on viidatud Karistusregistri seaduse §des 25 kuni 28 sätestatud tähtaegadele. Kohus asub seisukohale, et juhul, kui kaebuse koostaja oleks tegelikke karistusandmeid kontrollinud ja tutvunud ka tegelikult Karistusregistri seaduse sätetega, ei oleks kaebust rajanud oletustele, oleks ta pidanud jõudma järeldusele et kaebuse esitamiseks puudub alus või siis vähemalt ei saa kaebust rajada 3 karistusregistri andmete kustutamise tähtaegadele. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud vaheldumisi nii väärteokorras kui ka kriminaalkorras alates 24.05.2002 kuni 14.01.2011 ning karistuste kustutamise tähtajad ei ole saabunud, kuivõrd üha uute süütegude toimepanemisega on karistuste kustutamise tähtajad katkenud Karistusregistri seaduse § 26 lg 5 mõttes. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kaebuses esitatud väited karistuste kustumise osas on põhjendamatud ega vasta tegelikkusele ja kaebuses on tahetud kohut viia menetlusaluse isiku karistusandmete osas teadlikult eksiteele, jättes arvestamata asjaolu, et ka kohtul on nendele andmetele ligipääs ja andmed kontrollitavad. Kohus asub seisukohale, et arvestades väärteo toimepanemisel menetlusaluse isiku poolt alkoholipiirmäära ületamise määra, sellest tulenevat mootorsõidukijuhist liikleja suurt ohtlikkust nii väärteo toimepanija enese kui ka teiste liiklejate suhtes, on põhikaristus võrdeline menetlusaluse isiku süü suurusega. Menetlusalusel isikul tuvastati alkoholipiirmäära ületamine üle LS § 7419 lg 2 sätestatud keskmise piirmäära ja teda on ka karistatud üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Karistuse määr tehakse kindlaks süü suuruse hindamisel, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude olemasolul ja puudumisel, lähtudes võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Arvestades inkrimineeritud teo iseloomu leiab kohus, et menetlusalune isik, viies end seisundisse, milline on juhile keelatud seisund, viib end sellisesse seisundisse teadlikult ja tahtlikult ning seejärel mootorsõidukit juhtima asudes seab teadlikult ja tahtlikult ohtu kaasliiklejate elu ja tervise ning vara. Sellest tulenevalt on isiku süü suur. Väärteoasja materjalidest ei nähtu karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kohtu arvates ei ole tuvastatud ka karistust kergendavaid asjaolusid. Kaebuse esitaja on väärteoprotokollis andnud kirjalikult oma seisukoha, konstateerides asjaolu, et jõi õlut ja sõitis koju. Seejuures on käekirjast näha, et isikul on lühikese lause kirjutamisega olnud suuri raskusi. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt loetaks puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendavaks asjaoluks, mis tingiks karistuse kergendamise. Menetluses olevas väärteoasjas on kahetsusavaldus ilmunud alles nn kahetsus kirjas ja jätkunud pärast väärteoasjas tehtud otsuse kättesaamist koostatud kaebuses. Varasemalt menetluse käigus koostatud menetlusaluse isiku koostatud selgitustest seda ei nähtu ning kahetsusavaldus on esitatud ilmselgelt selleks, et saavutada määratud karistuse kergendamine. Kohus asub seisukohale, et hilinenult esitatud kahetsust ei saa hinnata siirana, eriti veel olukorras, kus on tegemist tahtlikult toimepandud ohtliku väärteoga. Mõistlikult riske ja varasemat karistuste alast kogemust hinnates saanuks jätta väärteo toime panemata. Määratud põhikaristuse määr on keskmist määra ületav ja kuivõrd menetlusalust isikut on varem korduvalt väärtegude ja kuritegude toimepanemise eest karistatud, ei saa üheselt asuda seisukohale, et ka vaidlustatud otsusega määratud karistus kaebuse esitanud isikut oodatud viisil mõjutab. Mis puudutab õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on õiguskorraks ka liikluskord ning kuivõrd tegemist on sõiduki juhtimisega liikluses, milles osalevad ka teised liiklejad, siis teiste liiklejate ohtu seadmise eest tuleb isikut karistada selliselt, et see mõjutaks teda liikluskorda järgima ja samaaegselt hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Menetlusaluse isiku süü suurust arvestades ei pea kohus võimalikuks määratud põhikaristust vähendada, eriti veel olukorras, kus tegemist ei ole esmakordse liiklusalase väärteo toimepanemise eest määratud karistusega. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust. Riigikohus on senistes lahendites asunud seisukohale, et sellise väärteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohus asub seisukohale, et arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, samuti isiku süü suurust, so lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurust, siis oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. 4 Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et juhtimisõiguse äravõtmine võib tingida töökoha kaotuse. Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus ja senise töö iseloom ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom ja juhtimisõiguse vajalikkus teada ka inkrimineeritud väärteo toimepanemise ajal. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib esile kutsuda tema suhtes piiranguid ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja mugavused säiliks. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusaluselt isikult kahel korral liiklusalaste kuritegude toimepanemise eest lisakaristusena juba juhtimise õigus ära võetud ja seda mõlemal korral 6 kuuks ning samalaadsete süütegude toimepanemise eest. Selline varasem ja ilmselgelt negatiivne kogemus ei ole menetlusalust isikut suutnud mõjutada oodatud suunas ja ta pani toime uue teo, olles teadlik sellest, et taaskord võidakse temalt sõiduki juhtimise õigus ära võtta. Sellele vaatamata pidas menetlusalune isik vajalikuks nii alkoholi tarvitamist kui ka sõiduki juhtimist selle järgselt. Taolise valiku tegemine saab olla vaid tahtlik ja teadlik käitumine. Arvestades menetlusaluse isiku vanust ja menetlusaluse isiku karistusi nii KarS § 424 ettenähtud kuritegude toimepanemise eest kui ka AS § 70 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest, võiks eeldada, et alkoholi mõju organismile ei tohiks olla menetlusalusele isikule ootamatu ja üllatuslik. Sellest saab järeldada, et menetlusalune isik on teadlikult liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja menetlusalune isik liikluses aktiivselt mootorsõiduki juhina ei osale. Menetlusaluse isiku ohtlik käitumine näitab menetlusaluse isiku ilmselgelt ükskõikset suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks edasise elu korraldamisel endisel viisil, samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel alkoholi mõju all olles sõiduki juhtimisele asumine oli menetlusaluse isiku jaoks olulisem kui võimalus senist mugavat eluviisi jätkata. Menetlusaluse isiku suhtes on kohaldatud lisakaristust ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedasena ning kohtu arvates on kohtuväline menetleja lisakaristuse määra kohaldamisel põhjendatult lähtunud sellest, et menetlusalust isikut on varem sarnaste süütegude toimepanemise eest karistatud ning väärteoasjas tuvastatud teo iseloomust saab järeldada, et varasemad lühemaajalised lisakaristused ei ole menetlusalust isikut mõjutada suutnud. Menetlusaluse isiku jätkuv ohtlik käitumine annab aluse asuda seisukohale, et menetlusalune isik tuleb liiklusest kõrvaldada võimalikult pikaks ajaks. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes kohaldatud lisakaristuse määr on kooskõlas kaebuse esitanud isikule inkrimineeritud süü suuruse ja kaebuse esitanud isiku isikuga ning alus lisakaristuse määra vähendamiseks või vaidlustatud otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.