Obsah (4)

§ 105§ 101§ 100§ 4

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 14.mai 2021.a, Tallin

§ 105

lg 1 p 1, 2 ja 3 tingimused, toetab SKA avalduse rahuldamist ja isiku paigutamist tema tahtest olenematule ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Maakohtu määrus ja põhjendused

1. Harju Maakohus rahuldas 20.novembri 2020.a määrusega avalduse ning paigutas XX tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga 1 (üks) aasta, s.o kuni 19.novembrini 2021.a. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi tasu, mis jäi Eesti Vabariigi kanda.
2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, ära kuulanud puudutatud isikud ning tutvunud kohtule esitatud avaldusega ning dokumentaalsete tõenditega, et avaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus tugines TsMS § 533 lg 1 p-le 1, § 537 lg-le 1 ja

§ 105lg-le 1.

8. Kohus võttis asja juurde kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX XX vaimse seisundi hindamiseks 13.juulil 2020.a ja 08.oktoobril 2020.a teostatud kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi. Kohtu hinnangul vastab ekspertiisiakt TsMS § 537 lg 1 nõuetele. Ekspertiisiaktist nähtuvad läbiviidud uuringud, isiku häire diagnoos ja olemus ning see, kuidas häire isikut mõjutab. Samuti nähtub ekspertiisiaktist järeldus

§ 105lg 1 p-des 1-3 eelduste kohta.

Kuna ekspertiis on läbi viidud äsja, ei pidanud kohus otstarbekaks uue ekspertiisi määramist ning lähtus viidatud eksperdiarvamusest. 4 2-20-15697 9.

§ 105

lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel esinemisel: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on isik endale või teistele ohtlik ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.

1. Kohus leidis, tuginedes asjas esitatud tõenditele ning isiku ärakuulamisel saadud muljele, et tõendatud on kinnisesse asutusse paigutamise esimese eelduse esinemine. Eksperdiarvamusega on tuvastatud, et XX põeb luululist häiret (orgaaniline luululine häire, mis väljendub temal paranoilistes ja hüpohondrilistes luulumõtetes ning on tekkinud peaaju arterite sklerootilisest kahjustusest. Tal ilmneb ka kerge orgaaniline kognitiivsete funktsioonide häire. XX-l puudub arusaam sellest, et tal psüühiline haigus esineb ning et see mõjutab tema käitumist. Ta tõlgendab talle abi andmise soovi kui teiste isikute põhjendamatut soovi talle halba teha. Eksperdiarvamuse kohaselt on XX oma vaimse seisundi tõttu ohtlik teistele isikutele ja iseendale, kuna ta võib luulumõtete mõjul rünnata kaaskodanikke nii füüsiliselt kui verbaalselt. XX psüühikahäirete ravi on võimalik ja vajalik, ravi eesmärgiks on luulumõtete aktuaalsuse ja agressiivsuse vähendamine.
2. Asjas on tõendatud, et isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Kriminaalmenetlus on algatatud põhjusel, et isik ründas oma eksabikaasat, põhjustades talle füüsilist valu, tirides teda juustest ning kägistades kannatanut. Samuti on XX poeg andnud ütlusi selle kohta, et XX on oma eksabikaasat ka varem nii füüsiliselt kui ka verbaalselt rünnanud ning poja hinnangul esineb isa käitumise põhjal reaalne oht ema elule ja tervisele. Arvestades juba toimunud rünnet ning asjaolu, et praeguse olukorra tõttu peab CC viibima turvakodus, luges kohus uue ründe tekkimise ohtu väga suureks. Kohtu poolt ärakuulamisel viitas XX ka kahtlustavat hoiakut oma poja suhtes, millest nähtus kohtule, et tõenäoline on ohustatud ka poja elu ja tervis. Verbaalselt agressiivne on XX olnud ka temaga suhelnud ametnike suhtes. Eksperdiarvamuse kohaselt seisneb ohtlikkus selles, et patsient ravivajadust ei mõista ning tema käitumine on luululistel ajenditel ettearvamatu, juhitud paranoilistest luulumõtetest. Ekspertide hinnangul on XX kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral ohtlik nii enda kui ka teiste suhtes. Kohtu hinnangul tuleneb ohtlikkus tema enda suhtes sellest, et vajaliku ravi saamata jäämisel võib tema haigus süveneda. Samuti võib ta luululistel ajenditel ettearvamatult käitumisel tekitada konfliktiolukordi, milles võib ise viga saada.
3. Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks. XX-l puudub haigusteadlikkus ning ta ei ole mingil juhul nõus võtma talle määratud ravi. Samuti ei ole ta luululistel ajenditel valmis tegema koostööd, et rakendada saaks tema ja teiste kaitseks muid, XX õiguseid vähem riivavaid abinõusid. Isiku enda soovimatuse korral ei ole võimalik rääkida muudest abinõudest, mida võiks kohaldada. SKA on toonud välja, et raske on hinnata, kas saaks kasutada isiku ja tema lähedaste olukorra leevendamiseks muid abimeetmeid, sh selliseid, mida saab kasutada ka siis, kui isik ise ei nõustu abi vastu võtma. Kohtule ei nähtu, et antud asjaoludel (isiku suur usaldamatus lähedaste ja ametivõimude suhtes) oleks võimalik XX toetada muude meetmetega ning vähendada sellega ohtu teiste isikute suhtes. Seega on tõendatud, et XX suhtes muude abinõude kasutamine ei ole hetkel võimalik. Kohus märkis, et taoliste leebemate meetmete kohaldamine võib osutuda võimalikuks siis, kui isikule on mõningase aja jooksul tagatud vajalik ravi ning tema seisund olulisel määral paraneb. Seda ei saa aga juhtuda ilma kinnisesse asutusse paigutamata. 5 2-20-15697 Määruskaebus
4. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
5. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus määruse tegemisel oluliselt rikkunud määruse põhjendamise kohustust, ka ei ole käesoleval juhul täidetud

§ 105lg 1 vähemalt p-des 2-3 sätestatud eeldused.

15. Kohus asus seisukohale, et ekspertiisiaktist nähtub järeldus

§ 105lg 1 p-des 1-3 eelduste kohta.

Eksperdid on asunud seisukohale, et ööpäevaringse erihooldusteenusega hoolekandeasutuses saab korraldada kaebaja psühhiaatrilist ravi ja rehabilitatsiooni. Samas punktis on eksperdid asunud seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamist kaebaja ei vaja. Ka kohus on määrust põhjendanud olulises osas kaebaja ravi vajadusega. 16.

§ 101

lg 1 sätestab, et ööpäevaringne erihooldusteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ja toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Ööpäevaringset erihooldust ei saa kaebaja hinnangul samastada raviga, sest tegemist on eriliigiliste teenustega ja nende kohaldamise eeldused on erinevad. Riigikohus on leidnud, et

-st ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ekspertiisiaktist nähtuvalt ei ole eksperdid kaebaja tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadust kaebaja suhtes tuvastanud. 17. Eksperdid on lakooniliselt märkinud, et kaebaja tuleb tema tahtest olenematult paigutada hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele, kuid kuidas on eksperdid sellise järelduseni jõudnud ekspertiisiaktist ei nähtu. Isegi kui nõustuda sellega, et kaebaja on ohtlik nii endale kui ka teistele isikutele, jääb arusaamatuks ja aktist ei nähtu, millised olid need varasemad abimeetmed, miks ei ole need osutunud küllaldaseks ja miks muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik (

§ 105lg 1 p 3).

1. Kaebaja hinnangul hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise osas põhjendavad eksperdid oma järeldusi eelkõige psühhiaatrilise ravi vajadusega, samas kui kaebaja tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadust eksperdid tuvastanud ei ole. Selles osas on ekspertiisiakt vastuoluline. Olukorras, kus ekspertiisi järeldused on vastuolulised, ei ole eksperdi järelduste kujunemine jälgitav.
2. Kaebaja ohtlikkuse osas teistele isikutele ei ole kohtu põhjendused piisavad. Ohtlikkus tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Kaebaja hinnangul ei ole asjas tuvastatud asjaolusid, milliste põhjal oleks võimalik väita, et kaebaja võib lähitulevikus kindlasti ohustada ennast või teisi isikuid. Kaebaja nõustub siinkohal SKA-ga, et asjas kogutud tõendite põhjal on raske hinnata, kas ja kuivõrd esineb kaebaja tõsist ja püsivat ohtlikkust enda või teiste suhtes.
3. Kohus asus seisukohale, et tõendamist on leidnud, et varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks. Samas ei selgu määrusest ega ka asja materjalidest, milliseid abimeetmeid on kaebaja suhtes varasemalt juba kasutatud. Tegelikult ei ole kaebaja suhtes mingeid abimeetmeid kasutatud.
4. Kohus asus seisukohale, et kaebajal puudub haigusteadlikkus ning ta ei ole mingil juhul nõus võtma talle määratud ravi, samuti ei ole ta valmis tegema koostööd, et rakendada saaks tema ja teiste kaitseks muid, kaebaja õiguseid vähem riivavaid abinõusid, sest isiku enda soovimatuse korral ei ole võimalik rääkida muudest abinõudest, mida võiks kohaldada. Kaebaja 6 2-20-15697 kohtu seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu praktika kohaselt tuleks esmajoones alternatiivse abimeetmena proovida isikule vajaliku ravi ja teenuste osutamist väljaspool kinnist asutust. Selleks, et võimaldada isikule psühholoogi või psühhiaatri abi, ei ole kinnisesse asutusse paigutamine vajalik. Samuti on Riigikohus leidnud, et kui puudutatud isiku ohtlikkus endale seisneb selles, et ta ei võta ravimeid, siis tuleks kohtul esmajoones hinnata võimalusi motiveerida isikut väljaspool kinnist asutust ravimeid võtma, kusjuures abiks võib olla näiteks psühholoogi teenus. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks kohustusi, mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise.
5. Kohus ei ole piisavalt hinnanud, kas käesoleval juhul esinevad kõik

§-s 105 sätestatud eeldused: sh kas kaebaja on endale või teistele ohtlik ja vajab seetõttu kinnises asutuses hoidmist ning kas kaebajal on võimalik saada muid sotsiaalteenuseid, et vältida kaebaja õigusi kõige intensiivsemalt riivava meetme kohaldamist. Menetlusosaliste seisukohad 23. Avaldaja leidis, et määruskaebuse tuleb jätta rahuldamata. Kõik

§ 105lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud.

XX põeb luululist häiret. Tõendust on leidnud, et tema ohtlikkus lähitulevikus on kindel. Võib kindel olla, et uus rünnak eksabikaasa suhtes leiab aset. Tõenäoliselt on ohustatud ka poja tervis ja elu. Kuna XX haiguskriitikat ei oma ja endal esinevat ravivajadust ei mõista, siis on ta ohtlik lisaks teistele ka iseendale, sest vajaliku ravi saamata jäämisel tema haigus süveneb. XX-l puudub haiguskriitika ja ta ei ole mingil juhul nõus võtma talle määratud ravi. Samuti ei ole XX haigusest tingituna valmis tegema koostööd, et oleks võimalik rakendada tema ja teiste isikute kaitseks muid, XX õiguseid vähem riivavaid abinõusid. Kuna XX ei soovi koostööd teha, ravivajadust ei tunnista ning ravimeid ei tarvita, siis ei ole tema puhul võimalik rääkida muudest abinõudest, mida võiks kohaldada. 24. Puudutatud isik II tugines ekspertiisile ja leidis, et puudutatud isik I vajab meditsiinilist abi. Juhul, kui tema tervisest tulenev oht on nii suur, et ta on ohtlik endale või teistele isikutele, tuleb kasutusele võtta vastavad meetmed. 25. Puudutatud isik III nõustus määruskaebusega. Täielikult on täidetud

§ 105lg 1 p 1.

Samas

§ 105

lg 1 p 2 on täidetud osaliselt, st XX esineb aeg-ajalt agressiivset käitumist ja seda peamiselt oma pereliikmete suhtes. Ei saa öelda, et avalduses välja toodud juhtumi valguses oleks tegemist püsivalt ja kestvalt ohtliku käitumisega. Avalduse kõige nõrgem külg on

§ 105lg 1 p 3.

Avaldusest ei selgu, et mida selles olukorra lahendamiseks teha püüti: nt kas oli läbi viidud ümarlaud, kovisioon, peetud nõu ekspertidega, kaalutud tahtest olenematu ravi taotlemist, viiteid ei ole ei kohaliku omavalitsuse teenuse kasutamises kaalumisest ega kaalumist võtta kasutusele sobivaid riiklike teenuseid, nt sotsiaalne rehabilitatsioon, ohvriabiteenus, isiksusekeskse erihoolekandeteenus vmt. Avalduse andmetel ei ole XX kordagi viibinud seoses enda psüühikahäirega ravil, samas ei ole ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja raviasutus ehk siis tekkib küsimus, kuidas saab erihoolekandeteenus toetada XX, kui talle pole isegi ravi määratud või raviskeemi koostatud. Samuti ei tule avaldusest välja, kas selle juhtumi osas on omavalitsus algatanud terviklikku peretööd XX perega, sest pärast kohtumäärusega teenuse lõppemist naaseb XX koju. Avaldusest ei selgu samuti, et omavalitsus kaaluks nt eestkoste seadmist, et aidata selle juhtumi juures lahendada dramaatiline ja vägivalda põhjustav kinnisvara küsimus kõigile osapoolete parimal võimalikul viisil. Menetluse edasine käik

1. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 7 2-20-15697 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le 3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning avaldus saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
3. Käesolevas asjas vaieldakse edasi selle üle, kas puudutatud isiku I suhtes on täidetud eeldused tema paigutamiseks tema nõusolekuta ööpäevaringsele erihooldusteenusele hoolekandeasutusse. Sealjuures on nii puudutatud isik I kui puudutatud isik III seisukohal, et selleks vajalikud,

§ 105lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud tingimused on täitmata või osaliselt täitmata.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub vaidlus

§ 105lg 1 p-s 1 nimetatud eelduse esinemise üle.

1. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja etteheidetega ning on seisukohal, et maakohus on avalduse rahuldanud ennatlikult, rikkudes hagita menetluses kehtivat uurimisprintsiipi jättes avalduse vastavuse seadusele ja selle tõendatuse vajalikul määral kontrollimata.
2. Vastavalt

§ 105

lg-le 1 paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik.

1. Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul avalduse rahuldamise imperatiivse eeldusena tuvastada kõigi nimetatud asjaolude esinemine. Iseenesest märkis maakohus õigesti, et TsMS § 537 lg-st 1 tulenevalt võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud.
2. Kuivõrd TsMS § 237 lg-st 3 tulenevalt võib kohus ekspertiisi määramise asemel kasutada ka teises kohtumenetluses kohtu korraldusel esitatud või kriminaal- või väärteomenetluses menetleja korraldusel koostatud eksperdiarvamust, kui see võimaldab menetlust lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab eksperdiarvamust vajalikul määral hinnata ka uut ekspertiisi korraldamata, ei olnud läbinisti vale ka menetluslik otsustus võtta tõendina asja juurde kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX puudutatud isiku I suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatriaja kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akt, arvestades et see sisaldab põhjendatud järeldust selle kohta, et puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ning selle alusel saab nõustuda maakohtu järeldusega

§ 105lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse esinemise kohta.

33. Maakohus eksis aga hinnangus, et ekspertiisiaktist nähtub ka järeldus

§ 105

lg 1 p-s 2 sätestatud eelduse olemasolu kohta st et ekspertide hinnangul on puudutatud isik I kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral ohtlik nii enda kui ka teiste suhtes. 34. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et ekspertiisiaktist nähtuvalt on eksperdid vastanud vaid seda, et puudutatud isik I ei vaja psühhiaatrilist sundravi kohaldamist KarS § 86 järgi, kuid tuleb 8 2-20-15697 tema tahtest olenematult paigutada hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele

§ 105

lg 1 alusel, kus saab korraldada tema psühhiaatrilist ravi ja rehabilitatsiooni (tlk 30 pöördel). Eksperdid ei ole järeldanud, et nimetatud teenusele paigutamata jätmisel on puudutatud isik I ohtlik iseendale või teistele isikutele. Isegi kui maakohus leidis, et sellise järelduse võimaldavad teha koostoimes ekspertide vastused küsimustele nr 7,8 ja 13, eksis maakohus selles, et jättis märkamata ekspertide järelduse põhjenduste puudumise selle kohta, miks tuleb puudutatud isik I paigutada tema tahtest olenematult hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele, kus saab korraldada tema psühhiaatrilist ravi ja rehabilitatsiooni. 35. Ringkonnakohus esitas ekspertidele TsMS § 293 lg 3 alusel kohtunõude ning kuigi esitatud vastus (tlk 84-85) ei ole allkirjastatud kummagi eksperdi poolt, saab selle, arvestades, et vastuse sisust nähtuvalt on mõlemad eksperdid kohtunõudega kursis, lugeda asja materjalide juurde võtmiseks piisavaks. Vastus sisaldab konstateeringut, et kõik kolm

§ 105

lg 1 kriteeriumi olid täidetud ning selles osundatakse uue ekspertiisi läbiviimise vajadusele otsustamaks eestkoste seadmise ja puudutatud isiku I hoolekandeasutusse paigutamise üle. Kuivõrd saadud vastus ei võimalda ekspertide järelduse kujunemist jälgida ega kontrollida, on maakohus vääralt järeldanud, et ekspertiisiakt vastab seaduse nõuetele.

1. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et TsMS § 301 lg-st 1 tulenevalt peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Eksperdiarvamuse põhjendus oli nõutav ka ekspertiisiakti tegemise ajal kehtinud KrMS § 107 lg 3 p 2 alusel. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et eksperdil tuleb põhjendada, kuidas ta on arvamuses esitatud järeldusteni jõudnud ning järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav. Eksperdiarvamusele esitatavad nõuded kehtivad vähemalt põhilises osas ka TsMS § 537 lg 1 viienda lause alusel koostatud psühhiaatri arvamusele. Puudustega arvamusi peab kohus laskma psühhiaatril vähemalt täpsustada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.oktoobri 2020.a määrus tsiviilasjas nr 2-20-2025, p 17.2).
2. Arvestades ekspertiisiakti puudusi ei oleks maakohus tohtinud avaldust ilma seadusele nõuetele vastavat ekspertiisi korraldamata lahendada. Avalduse uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitustega tagada see, et ekspertiisi läbiviijatele oleks arusaadavad nii nende ülesanded kui täitmisega kaasnevad õigused ja kohustused.
3. Maakohtul tuleb ekspertidele küsimuste esitamisega tagada ka see, et ekspertiisiaktist ei nähtuks mitte ainult ekspertide hinnang isiku ohtlikkuse prognoosile (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.oktoobri 2007.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 neljas lõik), vaid, et kohtul oleks seda võimalik hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ja seda ei oleks põhjendatud ainult isiku üldise käitumist iseloomustava omadusena (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.veebruari 2018.a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14).
4. Praegusel juhul nähtub ekspertiisiaktist üldine järeldus, et puudutatud isik I on oma vaimse seisundi tõttu ohtlik teistele isikutele ja iseendale, kuna ta võib luulumõtete mõjul rünnata kaaskodanikke nii füüsiliselt kui verbaalselt (tlk 30). Eksperdid ei ole hinnanud puudutatud isiku I ohtlikkuse prognoosi lähituleviku mõttes. Kuigi kohtupraktika kohaselt ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv, tuleb isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule hinnates tuvastada ohtlikkust lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning arvestada, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.aprilli 2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14). 9 2-20-15697
5. Seoses maakohtu hinnanguga, et puudutatud isiku I ohtlikkus tema enda suhtes tuleneb sellest, et vajaliku ravi saamata jäämisel võib tema haigus süveneda, selgitab ringkonnakohus, et sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi.

§ 100

lg 1 kohaselt on ööpäevaringne erihooldusteenus täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ja toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. 41. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et hoolekandeasutus on

§ 4

p 2 kohaselt sotsiaalteenust osutav asutus, kuhu isik paigutatakse

§ 105

lg 1 alusel ööpäevaringset erihooldusteenust saama, ravi eesmärgiga paigutatakse isik psühhiaatriahaiglasse.

§ 105

alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses.

§ 100

lg 2 p 4 järgi on ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja kohustatud lähtuvalt täisealise isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi. Seda kohustust saab täita üksnes meetoditega, mille kasutamisel isik ise vabatahtlikult ja teadlikult võtab talle määratud ravimeid. Sellele, et tahtest olenematut ravi osutatakse ka

§ 105alusel hoolekandeasutusse paigutatud isikute suhtes üksnes haigla psühhiaatriaosakonnas, viitab ka Ps

AS § 11 lg 5 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprill 2019.a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670, p 17 teine lõik ja p 18.3).
2. Sellest, et avalduses soovitud teenusele paigutamisel ei ole hoolekandeasutusel õigust puudutatud isikule I osutada tahtevastast ravi, tunduvad olevat vääralt aru saanud nii ekspertiisiakti koostanud eksperdid, kes leidsid vaatamata puudutatud isiku I haiguskriitika puudumisele (tlk 29), et ta tuleb tahtest olenematult paigutada hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele kui ka avaldaja (tlk 2).
3. Praegusel juhul ei nähtu maakohtule esitatud avaldusest, et avaldaja oleks tuginenud

§ 100

lg-s 1 sätestatud eeldustele ehk sellele, et puudutatud isik I ei tule iseenda ja oma eluga toime või on tema senine elukeskkond talle ebaturvaline. Neid asjaolusid ei ole esile toodud ka määruskaebusmenetluses. Arvestades eeltoodut ning

§ 100

lg 1 sätestatut on põhimõtteliselt väär avaldaja käsitlus, et puudutatud isiku I saab paigutada avaldaja nõutud teenusele nõnda, et tema tegelik toimetulek tehakse kindlaks alles kinnises keskkonnas teenusel viibimise käigus (tlk 89).

1. Ringkonnakohus selgitab, et kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio iseloomuga meede (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.märtsi 2019.a määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435, p 19.1), mille kohaldamine seondub otseselt PS §-s 20 sätestatud igaühe õigusega vabadusele ja isikupuutumatusele. Selle õiguse piiramisega kaasneb kõrgendatud põhjendamiskohustus. Ka kohtul tuleb põhjendada, miks tegude toimepanemise oht kaalub üles kinnisesse asutusse paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.veebruari 2018.a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.3).
2. Arvestades, et avaldaja on esile toonud selle, et puudutatud isikul I esineb psüühikahäire, millest tulenevalt on ta ohtlik, tal puudub haiguskriitika ja ta vajab psühhiaatrilist ravi, võivad avalduses esile toodud asjaolud olla ringkonnakohtu hinnangul seostatavad nõudega kaaluda seda, kas puudutatud isiku I suhtes tuleks kohaldada tahtevastast ravi psühhiaatriaosakonnas. Kuigi avaldaja ei ole nõuet sellisena esitanud, ei ole maakohus TsMS § 477 lg-st 5 tulenevalt avalduse läbivaatamisel seotud avalduses esitatud taotlusega paigutada isik just kindlat liiki kinnisesse asutusse ning avalduse esitaja hinnanguga selle kohta, kas isik tuleb paigutada 10 2-20-15697 hoolekandeasutusse või psühhiaatriahaiglasse. Alles menetluse käigus, sh kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi põhjal võib kohus jõuda veendumusele, kas isikule on sobiv kinnine hoolekandeasutus või psühhiaatriahaigla, arvestades nende asutuste erinevat olemust ja eesmärke ning neis osutatavaid teenuseid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.aprilli 2019.a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670, p 17.).
3. Vaidlustatud määruse põhjendustes leidis maakohus ka seda, et ekspertiisiaktist nähtub järeldus

§ 105lg 1 p-s 3 sätestatud eelduse olemasolu kohta.

1. Vastupidiselt maakohtule ei nähtu ringkonnakohtule, et eksperdid oleksid jõudnud (põhjendatud) järeldusele, et puudutatud isiku I suhtes ei ole varasemate abimeetmete rakendamine osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine võimalik. Eksperdid on tuvastanud puudutatud isikul I haiguskriitika puudumise (tlk 29), kuid samas vastuoluliselt järeldanud, et tema psüühikahäirete ravi on võimalik (tlk 30). Ekspertiisiaktist ei ole välja loetav, kas puudutatud isikule I on varasemalt seoses psüühikahäirega määratud ravi. Kuigi avaldaja vastas määruskaebusele, et puudutatud isik I ei ole mingil juhul nõus võtma talle määratud ravi (tlk 63 pöörel), selgus määruskaebusmenetluses, et avaldaja ei teagi, kas puudutatud isikule I temal ekspertiisiaktis märgitud psüühikahäiretega seoses ravi määratud on, küll on puudutatud isik I kinnitanud seda, et mingisugust ravi ta ei soovi (tlk 89).
2. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kuigi isiku ohtlikkusele võib viidata ka puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et

§ 105

lg 1 p-st 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse paigutamine on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. veebruari 2018.a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1 ja 15). Vaidlustatud maakohtu määrusest neid põhjendusi ei nähtu.
2. Maakohtu määrusest ei ole arusaadav seegi, mille alusel kohus tuvastas, et varasemad abinõud on puudutatud isiku I suhtes osutunud mitteküllaldaseks. Kohtule esitatud avalduses ei ole esile toodud, milliseid varasemaid abinõusid avaldaja rakendas nagu märgivad õigesti nii määruskaebuse esitaja kui SKA. Kuigi määruskaebusmenetluses selgitas avaldaja, et puudutatud isikule I pakuti avaldaja poolt võimalust minna psühhiaatri vastuvõtule ja abi aja broneerimisel ning visiidil saatmisel, samuti endisest abikaasast eraldi elama asumise võimalust ehk eluasemeteenust, millest puudutatud isik I keeldus (tlk 89 pöördel), ei selgu vastusest, millal seda tehti ja kas see on jätkuvalt nii.
3. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et määruskaebuses ei ole vaidlustatud puudutatud isikul I

§ 105

lg 1 p-s 1 sätestatud psüühikahäire olemasolu ning kaebusest võib aru saada, et kaebaja ei välista koostööd psühholoogi või psühhiaatriga, arvestades et selles on viidatud kohtupraktikale, mille kohaselt tuleks kohtul juhul, kui isiku ohtlikkus endale seisneb selles, et ta ei võta ravimeid, esmajoones hinnata võimalusi motiveerida isikut väljaspool kinnist asutust ravimeid võtma, kusjuures abiks võib olla näiteks psühholoogi teenus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 2018.a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 15.2). Kas see nii ka on, tuleb maakohtul välja selgitada avalduse uuel läbivaatamisel lisaks muudele avalduse lahendamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamisele, siis neid menetlusosalistega arutada ja sisuliselt hinnates tuvastada, kas puudutatud isiku I suhtes esinevad

§-s 105 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eeldused ning on olemas seaduslik alus tema paigutamiseks ööpäevaringsele erihooldusteenusele hoolekandeasutuses või on tema suhtes kohane rakendada muid meetmeid. 11 2-20-15697 Menetluskulude jaotus, kindlaksmääramine ja edasikaebeõigus

1. TsMS § 173 lõike 3 teise lause alusel jätab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada.
2. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu, et tsiviilasja toimikus sisaldub puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotlus (tlk 91-92), mis on jäänud lahendamata.
3. Käesolev määrus ei ole edasikaevatav tulenevalt TsMS § 696 lg 3 koostoimes TsMS §-ga 543, kuna ringkonnakohus ei tee asjas menetlust lõpetavat lahendit (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.mai 2014.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 12