KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 9. september 2019, Tallinn Hal

ekomisjoni

1. juuni
2. a protokollilise otsuse nr 1 ja

estandardi Diplomeeritud teedeinsener

1. taseme peale ning MTÜ Eesti Asfaldiliit kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
2. märtsi
3. a otsus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja XX, esindaja vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann Vastustajad MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit, esindajad advokaat Kadri Matteus ja Heiki Meos, MTÜ Eesti Asfaldiliit, esindaja vandeadvokaat Raul Talts ning SA

ekoda (Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu), esindajad Maaja-Katrin Kerem, Indrek Peterson ja vandeadvokaat Veiko Vaske Menetluse alus ringkonnakohtus XX apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kohtuistungil

1. augustil 2019 RESOLUTSIOON
5. Jätta XX
6. augusti
7. a vastuväide kohtu tegevusele seoses YY-le väljastatud haridust tõendava dokumendi väljanõudmisega rahuldamata. Jätta XX
8. juuni
9. a seisukoha lisad 1–4 (III kd, tl-d 13–28) haldusasja materjalide juurde võtmata. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Halduskohtu
10. märtsi
11. a otsuse asjas nr 3-18-1432 põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt
12. oktoobril 2019 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). 3-18-1432 Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. XX lõpetas
14. veebruaril 1994 Tallinna Kõrgema Tehnikakooli (TKTK) (kuni 1992 Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum ning alates 1999 Tallinna Tehnikakõrgkool) teedeehituse erialal ning talle omistati teedeehitustehniku

e. XX õpingud algasid

1. septembril 1990 ja lõppesid
2. veebruaril 1994 (I kd tl 7).
3. XX esitas
4. märtsil 2018 sooviavalduse erijuhu alusel diplomeeritud teedeinseneri
5. taseme

e saamiseks (taastõendamiseks) (I kd, tl 28). 3. Teedeinseneride

ekomisjon (TKK) jättis

1. juuni
2. a protokollilise otsusega nr 1 (otsus nr 1) (I kd I, tl-d 51–52) XX taotluse rahuldamata. Otsuses märgiti kokkuvõtlikult järgmist: 1) XX-le pakuti teedeinseneri
3. taseme

et, kuna taotleja haridus ei vasta

1. taseme nõuetele. XX lõpetas TKTK
2. veebruaril 1994; 2) Eesti Ehitusinseneride Liidu (EEL)
3. märtsi
4. a e-kirjas märgiti, et taotleja lõpetas keskeriharidusel põhineva keskeriharidust andva kooli teedeehituse alase eriala ning tal on ette näidata pikaajaline töökogemus teedeehituse valdkonnas taotletaval erialal. Tehnikumi haridus ei ole võrdsustatud rakenduskõrgharidusega (Vabariigi Valitsuse
5. juuni
6. a määrus nr 120 „Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne
7. augustit
8. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus“) (määrus nr 120) §
9. Tehnikumi haridus ei ole automaatselt rakenduskõrgharidus, mida peab lugema sellega võrdsustatuks. Tehnikumi õpet on lubatud arvestada kõrghariduse esimese astme õppekava täitmisel ehk saamaks esimese astme kõrgharidust (
10. taseme

e). 4. XX palub kaebuses tuvastada TKK otsuse nr 1 ja

estandardi diplomeeritud teedeinsener 7. taseme tühisuse või õigusvastasuse või alternatiivselt tühistada otsus nr 1 ja tuvastada

estandardi diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme õigusvastasuse ning kohustada TKK-d uuesti otsustama. Kaebaja märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) otsus nr 1 ja

estandard rikuvad kaebaja põhiseaduse (PS) §-s 29 sätestatud õigust valida endale tegevusala ja tegutseda täieõigusliku teedeinsenerina. Kaebaja on alates

1. a-st teedeehitusettevõtja OÜ Viamer Grupp 50% osanik ning OÜ Viamer Grupp pädev isik ehitusseadustiku (EhS) § 23 jj mõttes. OÜ-lt Viamer Grupp saadav töötasu ja dividendid on kaebaja ainus sissetulekuallikas. Tulenevalt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 16 lg 1 p-st 3 lõppes
2. juunil 2018 enne EhS ehituse tegevusalal tegutseda võinud isikute õigus jätkata oma majandus- ja

etegevust. XX-l on majandustegevusest tulenev vajadus omada

et diplomeeritud teedeinsener

1. tasemel. Ilma
2. taset omava pädeva isikuta ei saa OÜ Viamer Grupp jätkata oma äritegevust teede jm 2

eseaduse (

) § 1 lg 3 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 5 alusel tuleb lähtuda taotluse esitamisel kehtinud

estandardist (s.o diplomeeritud teedeinsener 7. taseme versioonist nr 8).

estandardi kehtestas Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu

1. jaanuari
2. a protokollilise otsuse nr 6.1-7/5 p-ga 3.2, mis kehtis
3. jaanuarist 2017 kuni
4. juunini
5. Versioon nr 9 jõustus
6. augustist
7. SA-l

ekoda puudus pädevus

estandardite kehtivuse pikendamiseks; 3) pädevuse hindamise kriteeriumid peavad sisalduma seaduses, mitte madalamal seisvas õigusaktis. EhS kohaselt on kvalifikatsiooninõuete kehtestamise õigus majandus- ja taristuministril, kusjuures need nõuded on soovitusliku, mitte kohustusliku iseloomuga. Majandus- ja taristuminister ning ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister ei ole EhS § 23 lg 7 alusel kehtestanud soovituslikke kvalifikatsiooninõudeid. Seadusandja ei pidanud vajalikuks kehtestada erinormiga kohustusliku iseloomuga kvalifikatsiooninõudeid seaduse tasandil, vaid on selle delegeerinud vastutavale ministrile. EhS § 24 lg 4 alusel antud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 23.11.2017 määrus nr 61 ei reguleeri isikulise pädevuse kvalifikatsiooninõudeid, vaid reguleerib üldisemalt ehituse kui tegevuse ning tegevusalade täpsemat jagunemist. Seda ei muuda ka asjaolu, et määruse nr 61 § 1 lg-d 1 ja 2 viitavad teeehituse kui ehitusloakohustusliku ehitise osas ehitamisega seonduvalt pädeva isiku kvalifikatsiooni osas

estandardile. Ka see määrus rikub seaduse reservatsiooni põhimõtet ja tuleb jätta kohaldamata; 5)

estandard on haldusakt (üldkorraldus) või alternatiivselt määrus.

estandardit vaidlustati mh põhjusel, et see ei saanud seada kaebajale konkreetsel juhul kitsendusi haridusliku kvalifikatsiooniga seoses. Haridus- ja kogemusnõudeid ei saa otseselt või kaudselt delegeerida sihtasutustele, mittetulundusühingutele või

enõukogudele, sest seaduse reservatsioon välistab selle. Isegi kui

estandard on määrus, on see tühine, kuna EEL-l puudus pädevus

estandardit anda (HMS § 63 lg 2 p 3); 6)

estandard ja selle alusel antud

e andmise kord ei ole avaldatud Riigi Teatajas, mistõttu puudub neil õiguslik tähendus ja nende alusel antud haldusakt on seadusvastane; 7) TKK otsus nr 1 on tühine HMS § 63 lg 2 p 3 mõttes, kuna seda ei ole andnud pädev haldusorgan.

estandard reguleerib EhS §-s 23 ette nähtud pädeva isiku kvalifikatsiooninõudeid. Määrus nr 120 § 1 lg 2 p 1 on osas, mis näeb ette võimaluse

e andjale kehtestada

e andmise tingimused, vastuolus EhS § 23 lg-ga 7.

e andjal ei olnud pädevust

estandardit kehtestada; 8) kui TKK otsus nr 1 ei ole tühine, tuleb see tühistada. Kui puuduvad kaebajale laienevad õiguspärased kvalifikatsiooninõuded, tuleb need tuletada EhS-st ja majandustegevuse seadustiku üldosa seadusest (MSÜS). Kaebaja haridus koostoimes täiendõppe ja erialase kogemusega vastab

1. taseme minimaalsele haridusnõudele. Määrus nr 120 on vastuolus PSga. Määrus nr 120 võeti vastu aastaid pärast seda, kui kaebaja oli kooli lõpetanud. Kaebaja sai määrusest nr 120 teada alles
2. a-l; 9) määruse nr 120 § 14 lg 3 kohaselt on üldkeskharidusel põhineva keskerihariduse õppekava, mille nominaalkestus on vähemalt 2 aastat ja 6 kuud, läbinud isikul õigus kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale. Seega tuleb sellist isikut lugeda põhimõtteliselt rakenduskõrgharidust omavaks. Kaebaja asus pärast põhikooli õppima Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis ja ta omandades samaaegselt nii üldkeskharidust kui ka eriharidust teedeehituses. Kaebaja nominaalõppeaeg oli 3,5 a. Kaebaja haridus vastas olemuslikult rakenduskõrgharidusele. Kaebajal on praktilised teadmised ja oskused, mis ei jää alla värskele kõrghariduse lõpetajale. Vaidlustatud

ekomisjoni otsuses ei ole selgitatud, miks ei ole piisav kaebaja pikaajaline (25 a) erialane töökogemus ja täiendõpe, samuti kaebaja selgitused ja dokumendid. Kaebaja õppimise ajal reorganiseeriti õppeasutus rakenduskõrgkooliks. 3

ete andmisel isiku varasemat eriharidust ning on pidanud seda piisavaks, et isik saab täita hilisemaid üksnes kõrgharidusel ja

etunnistusel põhinevaid ametiülesandeid; 10)

ekomisjon ei seadnud kahtluse alla kaebaja sisulist erialast pädevust ja töökogemust. Vastustajal on lai diskretsiooni 7. taseme tuvastamisel. Soovija saab oma vastavust tõendada hariduse ja/või täiendõppe läbimisega ja/või eelneva töökogemusega.

ekomisjoni otsuses puuduvad nõuetekohasele diskretsiooniõiguse teostamisele viitavad põhjendused. Samuti ei ole

ekomisjon selgitanud, miks ta ei nõustunud hindamiskomisjoni positiivse ettepanekuga.

ekomisjoni otsus ei vasta HMS § 56 lg-te 1-3 nõuetele; 11)

ekomisjon koosneb suures osas kaebaja ettevõtte konkurentidest. Nii hindamis- kui ka

ekomisjoni liikmed on kaebajale

e andmisest/mitteandmisest isiklikul või äriühingute tasandil huvitatud. Kaebajal ei olnud võimalik läbida täiendusõpet ehk omandada täiendavat haridust, sest sellist võimalust õppeasutus perioodil 1. juuli 2015–30. juuni 2018 ei pakkunud; 12) hindamiskomisjoni otsus on

§ 19

lg-t 6 arvestades eelhaldusakt, kuna sellega tuvastati EEL otsuse tegemiseks vajalik asjaolu ehk kaebaja kompetentsus (

§ 3

p 5); 13) rikutud võib olla võrdse kohtlemise põhimõtet, sest vastustaja andis soovitud

e YY-le, kes lõpetas Tallinna Tehnikakõrgkoolis tsiviilehituse eriala

1. juunil
3. MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit (EEL) palub vastuses jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata kokkuvõtlikult järmistel põhjustel: 1)

estandard ei ole vaidlustatav akt. Tegu on halduseeskirjaga, mis on suunatud haldusorganile endale, või eelhaldusaktiga, kuid sellisel juhul oleks kaebetähtaeg möödunud. Kui tegu on üldkorraldusega, pidanuks kaebaja tuvastusnõude esitama hiljemalt 6. aprillil 2018. EEL ei ole

estandardi osas õige vastustaja, kuna

estandardi kinnitas Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu kui iseseisva õigusvõimega haldusorgan.

enõukogu vastav pädevus tuleneb

§ 5

lg-st 2 ja § 9 lg 2 p-st 2.

§ 9

lg 2 p 4 kohaselt on

enõukogu eesmärgiks ja ülesandeks

e andmise korra kinnitamine. Samast allikast tuleneb ka

enõukogu pädevus

estandardi kinnitamiseks (

§ 9lg 2 p 2).

Seega on nimetatud dokumendid õiguspärased ja kinnitatud pädevate organite poolt. Seaduses on

estandardite avaldamiseks ette nähtud erikord – see avaldatakse

eregistris (

§ 14

lg 1); 2) tuvastamiskaebus ei ole lubatud, kuna kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas aitab otsuse tühisuse või õigusvastasuse tuvastamine kaitsta tema õigusi. Otsuse on vastu võtnud pädev isik ning otsus on antud kehtivaid reegleid järgides; 3)

e andja on pädev hindama, millise haridusliku ja töökogemusliku taustaga isikud võiksid erinevatel ehitusvaldkonna tegevusaladel tegutseda. EEL on erialaorganisatsioon, kes omab põhjalikku ülevaadet valdkondlikest eripäradest ja spetsialistidest (vt ka õiguskantsleri

1. aprilli
2. a arvamus); 4) EhS § 24 lg 4 alusel on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister
3. novembril 2017 võtnud vastu määruse nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“, mille § 1 kohaselt määratakse määruse §-des 2–9 nimetatud juhtudel isiku kvalifikatsiooni ulatus kindlaks

e andmise aluseks olnud

estandardi alusel ning

e peab vastama

§-s 4 nimetatud kvalifikatsiooniraamistikule; 5) õiguskantsler pidas oma

1. mai
2. a arvamuses nr 6-1/170595/1702199 muudatust õigustatuks.

etunnistuse süsteem on kehtestatud selleks, et oleks olemas objektiivsed 4

eseadusest,

estandardist ja

e andmise korrast. Vajalik on kontrollida ka sisuliselt isiku

ealase kompetentsuse vastavust

estandardis kirjeldatud nõuetele.

estandard ja selle kohustuslik haridusnõue ei ole PS §-ga 29 vastuolus. 7. taseme nõue on legitiimne ja proportsionaalne.

esüsteemile üleminek ei riivanud ka õigusliku ootuse printsiipi, sest üleminekutähtaeg võimaldas omandada vajaliku hariduse või läbida täiendõppe; 6) kaebaja ei erista

esüsteemi EhS alusel pädevuse tõendamise süsteemist.

estandard on kehtestatud

eseaduse alusel, mitte EhS alusel. Praeguse vaidluse küsimus ei ole see, milleks väljastatud

et saab kasutada. Vastustaja ei vastuta EhS-s kehtestatud süsteemi väljatöötamise eest; 7) kaebajal puudub nõutav haridus. 7. taseme

e taotlemise üheks eelduseks on haridusnõue – EKR (Eesti kvalifikatsiooniraamistik) tasemel 6 kas bakalaureus või rakenduskõrgharidus ja EKR tasemel 7 magister ehk 5-aastane inseneriõpe. Võimalus on taotleda

et erijuhu järgi. Kuna kaebajal ei ole bakalaureuse ega rakenduskõrgharidust, ei ole kaebajal võimalik ühelgi juhul olemasoleva haridustasemega saada diplomeeritud teedeinsener 7. taseme

et; 8)

e andja ei kinnita

estandardeid.

e andmise korra teedeinseneride

etele kehtestas Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu

estandardiga, ei tähenda, et see oleks õigusvastane; 9) HTM-i hinnangul omab kaebaja keskeriharidust (I kd, tl 181). HTM viitas dokumendile „Eesti vabariigi ja endise NSVLiidu haridust tõendavad dokumendid. Kvalifikatsioonide vastavus. JUHEND“ (http://adm.archimedes.ee/enic/wp-includes/msfiles.php?file=2012/07/Diplomite_juhend.pdf) ja märkis, et kaebaja diplom käib punkti/näidise nr 18 alla (diplom põhiharidusel põhineva keskerihariduse omandamise kohta). Kaebajal ei ole seega võimalik saada 7. taseme

et. Kohaldatav ei ole Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht haldusasjas nr 3-10-2184/21, mis viitab üldkeskharidusel põhineva keskerihariduse õppekava lõpetanud isiku õigusele kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale, sest kaebaja haridus on põhiharidusel põhinev keskeriharidus, mida kaebaja asus omandama 16-aastaselt; 10) vastustaja ei rikkunud põhjendamiskohustust. Protokollis sisalduvad nii otsus kui selle põhjendused. Hariduse puudumine, millele protokollis tuginetakse, on objektiivne fakt, mitte kaalutlusotsustus.

ekomisjon ei ole seotud hindamiskomisjoni seisukohaga.

§ 18

lg 2 p 6 kohaselt otsustab

ekomisjon

e andmise või andmata jätmise. Hindamiskomisjoni ekslikule otsusele mittetuginemist ei pidanud täiendavalt põhjendama, kuna hariduse puudumine on fakti tuvastamine. Hindamiskomisjoni ettepanek ei olnud eelhaldusakt. Kaebaja on nii kohtu- kui vaidemenetluse ajal saanud aru, mis põhjusel talle

et ei anta, seega ei saa ette heita otsuse motiveerimatust; 11) EhS § 23 lg 2 sätestab, et isik on pädev, kui tal on töö eripärale vastav kvalifikatsioon ja isik ei või anda eksitavat teavet oma kvalifikatsiooni kohta ega tohi teha töid, milleks tal puudub kvalifikatsioon. Isiku kvalifikatsioon peab olema tõendatud, mida tehakse

etunnistusega. Asjaolu, et kaebajal on olnud võimalik teiste reeglite ja normide alusel kuni tänase päevani ilma kõrghariduseta pädeva isikuna tegutseda, ei tähenda, et kaebaja ei peaks hakkama täitma täna kehtivaid reegleid. Lisaks sellele on kaebajal võimalik omandada vajalik haridus ning

e saada või siis rahulduda madalama taseme

ega, mis võimaldab kaebajal samuti pädeva isikuna erialast tööd teha; 12) alates 5. detsembrist 2018 on

e andja MTÜ Eest Asfaldiliit. EEL-l puudub seega pädevus teedeehituse valdkonnas

e andmiseks. Ilma kohustamiskaebuseta ei aita ka tühistamiskaebuse menetlemine kaebaja õigustele kuidagi kaasa. 6. MTÜ Eesti Asfaldiliit (ESTAL) palub vastuses jätta kaebus rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 5

e andmise eeldused ja tingimused on kirjas seaduses, standardis ja

e andmise korras. Kaebaja ei ole omandanud üldkeskharidusel põhinevat keskeriharidust. Kaebaja viited määruse seletuskirjale seonduvad keskharidusel põhineva keskerihariduse vastavusega tänase rakenduskõrgharidusega. Õppeasutuse praegune nimi ja antav haridus ei oma tähtsust kaebaja hariduse hindamisel; 2) ESTAL-ile teadaolevalt ei ole kedagi seni ebaõiglaselt koheldud seetõttu, et tal oleks isiklikul või ärilisel pinnal vaidlus mõne

ekomisjoni liikmega. ESTAL kui teedeehituse insenere koondav katusorganisatsioon ja ka EEL kui ehitusinsenere koondav organisatsioon on ellu

utud ennekõike missioonitundest ja vajadusest omada valdkonnas praktiseerivate isikute ühiste huvide esindamiseks mõeldud asutust.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. märtsi
3. a otsusega kaebuse nõuded tuvastada diplomeeritud teedeinseneri
4. taseme tühisus või õigusvastasus läbi vaatamata ning kaebuse ülejäänud nõuded rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) vaidlustatud

estandard sisaldab 7. taseme diplomeeritud teedeinseneri

ekirjeldust ja -nõudeid. Selle A-osa „

ekirjeldus“ p-s A.6 on märgitud, et diplomeeritud teedeinseneril peab olema vähemalt magistrikraad või sellega võrdsustatud 5-aastanse integreeritud kõrghariduse diplom teedeehituse erialal. Teedeehituse erialal rakenduskõrghariduse omandanud

e taotlejalt nõutakse täiendava ülikooliõppe ja täiendusõppe läbimist. Märgitud on, et

e taotlemise ja taastõendamise eeldused sisalduvad lisas 7 ning

e taotlemise erijuhud on kirjeldatud lisas 8; 2)

estandard on määrus HMS § 88 tähenduses, sest see ei reguleeri üksikjuhtumeid, vaid sisaldab üldisi nõudeid, mille täitmine on kohustuslik. Ehitusvaldkonnas saab teatud valdkondades oma kvalifikatsiooni tõendada üksnes

ega (EhS § 23 ja § 24). Tegemist on kohustusliku kvalifikatsiooninõudega. Määrus on kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu kinnitas

1. jaanuari
2. a protokollilise otsusega nr 6.1-7/5 diplomeeritud teedeinseneri
3. taseme

estandardi (I kd, tl-d 79-80). Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu kinnitatud

1. juuni
2. a otsusega nr 7

e andmise korra.

estandard kinnitati vastavalt EhS § 24 lg-s 1 ning

§ 9lg 2 p-des 2 ja 4 sätestatud volitusele.

Kvalifikatsiooninõuded seonduvad selgelt teedeinseneri ülesannete täitmiseks ning vastaval

ealal tegutsemiseks vajalike teadmiste, oskuste ja omadustega. Määruse vaidlustamist puudutavas osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata; 3)

näeb ette

estandardi avaldamise erikorra, mis tagab standardi kättesaadavuse. Kaebaja ei väida, et

estandard ei oleks olnud

eregistris avaldatud või ta ei oleks saanud sellega tutvuda; 4)

estandardis kvalifikatsiooninõuete kehtestamine ei ole vastuolus PS §-ga 29.

e omamise nõue aitab varasemast usaldusväärsemalt ja tõhusamalt tagada, et pädevate isikute haridus, oskused ja töökogemus oleksid vastavuses nende teostatavate tööde keerukusega. See aitab ühtlasi kindlustada ehitustegevuse ohutust ja kvaliteeti. Teedeehituse valdkonnas tegutsevate isikute pädevusele täiendavate tingimuste seadmine ei ole seega iseenesest põhiseadusega vastuolus, kuna aja jooksul võivadki ka juba

ealal tegutsevatele isikutele seatavad ootused muutuda. Üldreegli kohaselt eeldab 7. taseme

e magistrikraadi või 5aastase integreeritud kõrghariduse omandamist. 7. taseme

e erijuhu alusel taotlemise minimaalseks hariduslikuks eelduseks on bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppe või sellega võrdsustatud õppe läbimine teedeehituse erialal. Kuivõrd teedeehituse valdkond on suures ulatuses õiguslikult reguleeritud ning sellega seonduv võimalik oht inimestele, keskkonnale ja varale ja vastava ohu realiseerumise tõenäosus on väga suur, ei saa 7. taseme 6

estandardis vähemalt viidatud tasemel kohustusliku haridusnõude ettenägemist pidada ebaproportsionaalseks. Kohustusliku haridusnõude kehtestamine on sobiv, sest selle tulemusena ei saaks vajalikku teoreetilist ettevalmistust mitteomavad isikud teedeehituse valdkonnas pädeva isikuna tegutseda. See on ka vajalik, sest pädeva isiku erialase kompetentsuse taset ei ole vähemalt sama tõhusalt võimalik tagada muul viisil peale kohustuslike haridusnõuete kehtestamise. Samuti on haridusnõuete kehtestamine mõõdukas, sest taotletava eesmärgi tähtsus kaalub ebapädeva isiku poolt vastava ehitustegevuse juhtimise võimalike negatiivsete tagajärgede iseloomu ja ulatust arvestades üles ehitusvaldkonnas isiku vaba eneseteostuse mõningase kitsendamise kohustusliku haridusnõude kehtestamise kaudu. Seejuures on oluline, et

e omistamine on piisava töökogemuse olemasolul võimalik ka ilma magistrikraadi või 5-aastase integreeritud kõrghariduse diplomit omamata; 5) vaidlustatud otsus pole tühine HMS § 63 lg 2 alusel; 6) kaebaja väide pole põhjendatud, et hindamis- ja

ekomisjoni liikmed olid asjast huvitatud isikud; 7)

estandardi versioon 8 (

estandardi tähis: 22-23012017-3.5/8k, https://www.

eregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/10631073) kehtis

1. jaanuarist 2017 –
2. juunini 2018.

estandardi versioon 9 (

estandardi tähis 22-22062018-2.11/9k, (https://www.

eregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/10699910) kehtis

1. augustist 2018 –
2. detsembrini
3. SA

ekoda pikendas

1. mai
2. a korraldusega nr 1.1-2/19

e andmise õigust kehtivuse kaotavate

estandardite alusel põhjusel, et

e taotleja saaks

e just selle

estandardi versiooni järgi, mis kehtis

e taotlemise hetkel, seega võis 7. taseme

estandardi alusel

e andmine jätkuda kuni 1. augustini 2018 (I kd, tl 141); 8)

e andmise küsimus tuli otsustada menetluse alguses kehtinud õigusnormide alusel. Kaebaja esitas avalduse 7. märtsil 2018; 9) menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kaebaja haridus ei vasta

estandardi lisas 7 sätestatud taotlemiseeldustele, mistõttu taotles kaebaja

et erijuhu alusel. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kaebaja haridus vastas

estandardi lisa 8 märgitud tingimustele. Teise erijuhu alusel võib isikule omistada 7. taseme

e, kui taotleja on lõpetanud bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppe või sellega võrdsustatud õppe teedeehituse erialal. Vaidlusküsimus on, kas kaebaja omandatud haridus vastab rakenduskõrgharidusõppele või sellega võrdsustatud õppele teedeehituse erialal; 10) vastustajal polnud ulatuslikku kaalumisruumi kaebaja haridustaseme tuvastamisel. Lisa 8 teise erijuhu alusel ei saa anda 7. taseme

et, kui isikul pole täitnud minimaalseid haridusnõudeid; 11) kaebaja omandatud TKTK

ekeskharidus ei ole

ekõrgharidusega võrdsustatav. Vastustaja hindas kaebaja haridusnõuet määruse nr 120 § 10 alusel. Määruse § 10 sätestab, et rakenduskõrgharidusele vastavaks loetakse Eesti Vabariigi haridussüsteemis omandatud kvalifikatsioon, mida tõendab

ekõrghariduse diplom, diplomiõppe diplom või rakenduskõrgharidusõppe õppekava täitmist tõendav diplom. Määruse § 9 p-i 6 kohaselt loetakse keskharidusele vastavaks Eesti Vabariigi haridussüsteemis omandatud kvalifikatsioon, mida tõendab lõputunnistus või diplom põhiharidusel põhineva keskerihariduse omandamise kohta. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et kaebaja alustas õpinguid Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis 16-aastaselt põhikooli lõpetamise järel ning omandas seal keskerihariduse; 12) asjaolu, et samal õppekaval võisid koos põhihariduse omandanud õpilastega õppida ka keskhariduse juba omandanud õpilased, ei muuda omandatud haridust keskhariduse baasil omandatud hariduseks. Määruse nr 120 § 14 lg 3, millele kaebaja tugineb, räägib selgesõnaliselt üldkeskharidusel põhineva keskerihariduse omandanud isiku kvalifikatsiooni vastavusest ja sellise isiku õigusest kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale. Seega 7

estandardis nõutav haridus, ei pidanud

ekomisjon põhjendama hindamiskomisjoni ettepanekuga mittenõustumist; 13) praeguse vaidluse esemeks ei ole YY-le antud

e ja see ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Asjaolu, et YY on omandanud hariduse kaebajaga samas õppeasutuses, ei tähenda, et ta oleks läbinud sama õppekava. Sama õppekava läbimist ei ole väitnud ka kaebaja, eriti arvestades, et kaebaja kinnitusel lõpetas YY õppeasutuse temast erineval ajal; 14) EEL-i 8775 euro ja ESTAL-i 1722 euro suurused õigusabikulud jäävad nende endi kanda, kuna nad pidid olema võimelised ise enda tegevust õigustama. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. Apellant on kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal: 1) halduskohus ei tuvastanud seda, kas

estandardi versioon nr 8 kehtis otsuse nr 1 tegemise ajal. Vaidlustatud otsus nr 1 tehti 13. juunil 2018

estandardi versiooni nr 8 alusel, mis kehtis kuni 4. juunini 2018.

estandardi versioon nr 9 hakkas kehtima

1. augustil
2. Kuna otsuse tegemise ajal puudus kehtiv

estandard, ei saanud vastustaja

estandardi alusel kaebaja 7. tasemele mittevastavust tuvastada. Kuigi

estandard oli avaldatud, oli see kehtetu ja sellest ei saanud õigusi ega kohustusi tulla. Lähtuda oleks tulnud

lisast 1 „Kvalifikatsiooniraamistik“ ja määrata selle seitsmenda punkti alusel kaebaja

e; 2) kui kohus peaks kohustamisnõude rahuldama, tuleb kohtul selgitada, millisest

estandardi versioonist tuleb lähtuda.

enõukogu kinnitas 13. veebruaril 2019 uue

estandardi versiooni nr 11 ja karmistas haridusnõudeid. Samas ei saa menetluse ajal kaebaja olukord halveneda ning 13. veebruarist 2019 tuleneva haridusnõude piirangud tuleb jätta kohaldamata; 3)

e andmise süsteem ja selle käigus õigusloome delegeerimine MTÜ-dele ja

enõukogule on väär. Kehtiv regulatsioon ei ole põhiseaduspärane ja rikub kaebaja PS §-st 29 tulenevat põhiõigust.

estandardi saab vastu võtta üksnes minister, mitte

enõukogu (PS § 3).

estandardit ei avaldatud Riigi Teatajas, vaid

eregistris, millel puudub õiguslik tähendus.

estandardit pole avaldatud viisil, et veenduda selle formaalses kehtivuses; 4) kaebaja on teedeehituse valdkonnas pädev isik ja tema kvalifikatsioon oli enne 30. juunit 2018 tõendatud, mida kinnitavad järgmised dokumendid: diplom, täiendusõppe koolituse tõendid, Maanteeameti tegutsemisload perioodist 2001–2016; majandustegevuse registri väljatrükk; OÜ Viamer Grupp teatmik.ee väljavõte; SA

ekoda väljastatud

etunnistus; täiendõppekoolituste läbimine 100 täiendusõppepunkti ulatuses; EEL hindamiskomisjoni protokolliline otsus. Samuti tegutses kaebaja OÜ Viamer Grupp ehitus- ja objektijuhina. EhSRS § 16 lg 1 p 2 kohaselt loeti kuni 30. juunini 2018. a kvalifikatsioon tõendatuks, kui isik vastas EhS jõustumisel teede ehitamise vastustava töötaja nõuetele.

estandardis ettenähtud erijuhud oli mõeldud täiendama EhSRS sätestatud ehitus- (sh teedeehituse) valdkonnaga seonduvatelt lubadelt

etele ülemineku- ja rakendussätteid. EhSRS eesmärgiks oli tagada kaebajaga sarnases olukorras olevatele isikutele ka edaspidi oma valdkonnas tegutsemise õiguse jätmine. Kaebaja oli erijuhu alusel

e saamiseks kõik vajalikud täiendkoolitused läbinud ja ta oli vajalikud teoreetilised teadmised omandanud; 5) kaebaja keskeriharidus tuli lugeda rakenduslikule kõrgharidusele vastavaks hariduseks.

estandardi erijuhus kaks kasutatud mõiste „võrdsustatud“ tähendab sisuliselt vastavaks 8

eharidusega. Määruse nr 120 § 14 lg-st 3 tuleneb, et üldkeskharidusel põhineva keskerihariduse õppekava, mille nominaalkestus on vähemalt 2 aastat ja 6 kuud, läbinud isikul on õigus kandideerida rakenduskõrgharidust eeldavale töö- või ametikohale. Kaebaja õppekavanominaalkestus oli 3 aastat ja 6 kuud. Määruse nr 120 eelnõu seletuskirja p-s 4 märgitakse järgmist:„ [---] Keskeriharidus on EV haridusseaduses defineeritud kui kesk- ja kõrghariduse vahepealset haridust [---] seega ei saa väita, et tegemist on keskharidusega [---]. Vastavuse määramisel arvestati asjaolu, et üldkeskhariduse baasil keskerihariduse omandanud inimesed õppisid haridussüsteemis, kus puudus rakenduskõrgharidus ning akadeemiline kõrgharidus oli elitaarne. Seega valmistati keskeriharidusega inimesi sisuliselt samu ülesandeid täitma, mida tänapäeval täidavad rakenduskõrgharidusega inimesed, st et õppekava eesmärk oli sama [---] Käesolevas määruses on sätestatud võimalus, et üldkeskharidusel põhineva keskerihariduse omandanud isiku kvalifikatsiooni võib tööandja juhul, kui õppekava nominaalkestus on olnud vähemalt 2 aastat ja 6 kuud, lugeda rakenduskõrghariduseks [---].“; 6) TKTK oli rakenduskõrgkool ajal, mil kaebaja seal hariduse omandas ja selle lõpetas, mis kinnitab, et kaebaja omandas rakenduskõrghariduse; 7)

estandardi versiooni nr 11 haridusnõuded on paigutatud

e andmise korda. Hindamise alused ei saa olla aga määratud korras. Versioon 11 välistab TKTK lõpetanutele 6. ja 7. taseme

e andmise; 8)

enõukogus ja

e andjas tegutsevad isiku on kaebaja konkurendid ja nad ei pruugi olla erapooletud; 9)

estandard ja

e andmise kord kohtlevad erinevates õppeasutustes lõpetanuid ebavõrdselt; 10) vastustaja pidi põhjendama, miks ta ei nõustu hindamiskomisjoni ettepanekuga; 11) kohtuotsust pole põhjendatud ja kohus viitas üksnes ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-19-655 ja õiguskantsleri arvamusele. Kohus pole kaebaja kõiki väiteid analüüsinud. Kohus pole analüüsinud kaebaja pädevust puudutavaid tõendeid: diplomit, täiendusõppe tõendit, Maanteeameti väljastatud tegevuslube, OÜ Viamer Grupp majandustegevuse registri väljatrükki ja tõendeid ehitus- ja objektijuhina tegutsemise kohta, täidetud riigihankelepinguid, SA

ekoda väljastatud

etunnistust, täiendkoolituse läbimist 100 täiendõppepunkti ulatuses, hindamiskomisjoni protokollilist otsust; 12) halduskohus ei kogunud YY kohta tehtud hindamiskomisjoni ja

e andja otsuseid. YYle omistati 7. taseme

e. YY omandas TKTK-s hariduse (mitte teedeehituse erialal) 19. juunil 2004 ehk enne määruse nr 120 andmist. Ta võis läbida sama õppekava, mis kaebaja. Kui YYle anti

e olukorras, kus seda ei tohtinud teha, tõendab see ebavõrdset kohtlemist. Nimetatud tõend tuleb koguda ja võtta asja juurde. 9. EEL taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1) olukorras, kus

estandard kaotab pro forma kehtivuse

e andmise menetluse ajal ja uut standardit ei ole kehtestatud, tuleb lähtuda viimati kehtinud

estandardist, s.o versioonist nr 8. Lähtuda ei saanud versioonist nr 9, kuna seda ei eksisteerinud

e andmise ajal. Isiku õigust menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel on rõhutatud ka kohtupraktikas (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-4-1-2-99;
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-3-1-30-00;
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-3-1-15-06, p 9); 9

estandardis märgitud haridusnõuded on PS §-ga 29 kooskõlas. Kaebajal oli põhiharidus ja selle baasilt omandas ta keskerihariduse. Tal puudub

1. taseme kõrgharidus. Kaebajal on võimalus oma haridusteed täiendada ja seejärel taotleda
2. taseme

et. Kaebajal on võimalik läbida teede-ehituse rakenduskõrghariduse õpe Tallinna Tehnikakõrgkooli kaugõppes ja VÕTA süsteemi raames arvesse võtta varasemalt läbitud aineid ja töökogemust. Kaebajal on õigus tegutseda ehitusettevõtjana 6. taseme

ega, millest kaebaja keeldus; 3)

enõukogu oli pädev kehtestama

estandardit kui määrust ja ta tegi seda kooskõlas volitusnormiga (

§ 5lg 2). Asjakohane pole Eh

S § 23 lg 7, sest selle alusel pole vaidlustatud otsust antud ega

estandardit kehtestatud.

enõukogu pole eraõiguslik isik (

§ 8lg-d 1 ja 2), vaid selle moodustas minister oma käskkirjaga.

Asjaolu, et

enõukogu tegutseb SA

ekoda juures, ei muuda tema staatust. Kõik piirangud ei pea sisalduma seaduses (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-41-06, p 22;
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-2-1-40-15, p 53); 4)

estandard kui määrus on avaldatud õiguspäraselt. Riigi Teataja seadus ei nõua

estandardi avaldamist Riigi Teatajas.

estandard tuleb avaldada

eregistris. Kaebaja viited AvTS § 436 lg-le 4 pole arusaadavad, sest need ei reguleeri määruste avaldamist; 5) kui

estandard pole määrus, võib seda käsitleda eelhaldusaktina (nt riigihanke alusdokumendid või Eesti Haigekassa otsused ravi rahastamise lepingute sõlmimisel).

estandardiga määrati kindlaks asjaolud, millal

e väljastatakse. Eelhaldusakti pole vaidlustatud 30 päeva jooksul; 6) kaebajal ei ole 7. tasemele vastavat haridust. Kaebajal on põhikooli baasil saadud keskharidus. Tema haridust ei saa rakenduskõrgharidusega võrdsustada määruse nr 120 § 14 lg 3 kohaselt. Säte reguleerib keskhariduse baasil põhinevaid keskeriharidusi. Tähendust ei oma asjaolu, et tema õpe kestis kauem kui 2 aastat ja 6 kuud. Põhikooli haridusel põhinevat keskeriharidust ei saa võrdsustada keskhariduse ja kõrghariduse vahepeale haridusega, kuna isik pole omandanud keskharidust. Määruse nr 120 § 14 lg 3 ei kohaldu, kuna see reguleerib tööle kandideerimist; 7) hindamiskomisjoni protokolliline ettepanek ei ole haldusakt ja vaidlustatud otsus nr 1 vastab kehtivale õigusele. Hindamiskomisjoni otsus ei ole

ekomisjonile siduv. Tegemist on menetlustoiminguga. Kuna hindamiskomisjoni seisukoht kaebaja hariduse osas oli väär, ei lähtunud

ekomisjon hindamiskomisjoni seisukohast. Kaebajale ei antud 7. taseme

et, kuna tehnikumi haridus ei ole võrdsustatud rakenduskõrgharidusega. Vastustaja ei lähtunud otsuse tegemisel muudest kaalutlustest. Kaebajale oli arusaadav, miks talle 7. taseme

et ei omistatud; 8) kui uue

estandardi erijuhu regulatsioon peaks olema menetlusnorm, tuleks uue otsuse tegemisel kohaldada menetluse alguses kehtinud erijuhu regulatsiooni. Väited osapoolte kallutatusest ei ole põhjendatud; 9) kui

estandardid kehtetuks tunnistada või tuvastada nende põhiseadusvastasus, puudub regulatsioon, mille alusel tasemeid määrata.

lisas 1 olev kvalifikatsiooniraamistik ei ole piisav, kuna see on liiga üldine; 10) taotlus tõendite kogumiseks tuleb jätta rahuldamata. Vaidluse all pole YY-le

e andmine. YY-l on

ekõrgharidus, mis on võrdne rakenduskõrgharidusega. Kuigi isik sai hariduse kaebajaga samas õppeasutuses, ei ole läbitud samu õppekavasid. Kaebaja kvalifikatsiooni ei muuda asjaolu, et õppeasutus muudeti rakenduslikuks kõrgkooliks. Määrav on läbitud õppekava ja väljastatud diplom; 11) halduskohus pole menetlusnorme rikkunud; 12) kuna kaebajal ei ole olnud diplomeeritud teedeehituse 7. taseme

et, ei saa seda taastõendada. 10

et saab taotleda isik, kellel on rakenduslik kõrghariduse või selle vastav haridustase. Kaebajal on keskharidus. Kaebaja lõpetas TKTK 25. veebruaril 1994 ja talle väljastati diplom/

etunnistus nr A

1. Tehnikumi haridus ei ole võrdsustatud rakenduskõrgharidusega (määrus nr 120 § 10). Tehnikumi haridust ei saa arvestada esimese astme kõrgharidusena. Kaebaja ei saanud taotleda
2. taseme

et teise erijuhu alusel, kuna tehnikumi haridust ei võrdsustatud rakenduskõrgharidusega. HTM-i

1. oktoobri
2. a ekirjast nähtub, et kaebaja diplom on võrdsustatud keskharidusega (määrus nr 120 § 19 p 6). Kaebaja omandas põhiharidusel põhineva keskerihariduse (vt ka Tallinna Tehnikakõrgkooli
3. veebruari
4. a vastus); 3) kaebaja hindab oma diplomit ekslikult, kui ta käsitleb seda kui keskeriharidusel põhinevat keskerihariduse omandamise diplomit. Kaebaja omandas diplomi põhihariduse baasilt ja ta läbis põhiharidusel põhineva keskerihariduse õppekava. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele määruse nr 120 § 14 lg
5. Kohaldamisele kuulub määruse nr 120 § 9 p
6. Haridus sõltub õppekavast, mitte õppeasutusest; 4) ka alates
7. veebruarist 2019 kehtiv

estandardi punkt A.6 on kooskõlas

§ 15lgga 2.

Viidatud punkt näeb ette haridusliku kvalifikatsiooni teedeinseneri 7. taseme

e taotlemisel: EKR 7. taseme diplomeeritud teedeinseneril on üldjuhul magistrikraad või sellega võrdsustatud 5-aastase integreeritud kõrghariduse diplom teedeehituse erialal; 5) kuna teedeinsenere on õpetatud erinevatel aegadel ja kohtades, tuli ette näha erijuhud, mis on reguleeritud

e andmise korras, millel on samaväärne õigusjõud kui punktil A.6.; 6) kaebaja ringkonnakohtule esitatud taotlus nõuda välja YY avaldus ja sellele lisatud ärakirjad tuleb jätta rahuldamata. Kuigi YY omandas samas õppeasutuses hariduse, ei tähenda see, et ta läbis sama õppekava. YY lõpetas õppeasutuse hiljem kui kaebaja. 11. SA

ekoda (Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu) on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1)

estandard on üldakt. Tegemist pole üldkorraldusega, kuna isikute ringi pole kindlaksmääratud objektiivse tunnuse alusel.

enõukogul pole võimalik määratleda huvitatud isikute ringi.

et võib taotleda isik, kes on hariduse omandanud; 2) tegemist oli kehtiva

estandardiga ja see on põhiseaduspärane.

estandardis kirjeldatakse

etegevuse ja kompetentsinõudeid ning määratakse

etase.

estandard on kooskõlas HMS §-dega 89 ja

1. Järgitud on haridus- ja teadusministri
2. novembri
3. a määruses nr 69 sätestatud vorminõudeid.

estandard avaldati

eregistris (

§ 15

ja

eregistri põhimäärus § 5). Määruse tühisuse alused puuduvad (HMS § 94 lg 2). Määrus on õigusselge; 3) riive kaebaja PS §-st 29 tulenevale õigusele on formaalselt põhiseaduspärane. Kaebaja seisukoht pole õige, et määrust saab anda üksnes Vabariigi Valitsus või minister. Seadusandja võib määruseandmise õiguse anda ka vastustajale (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-4-1-16-06, p 21;
3. juuni
4. a otsus asja nr 3-4-1-7-00, p-d 11–12; üldkogu
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-2-1-40-15, p 52); 4) riive legitiimseks eesmärgiks on ehitustegevuse ohutuse ja kvaliteedi tagamine varasemaga võrreldes usaldusväärsemalt ja tõhusamalt. EhSRS-ga anti varem tegevusõigust omanud isikutele teedeehituse valdkonnas

e omandamiseks kolmeaastane üleminekuperiood (

1. juuli 2015 –
2. juuni 2018). Selle perioodi jooksul oli võimalik vastav kvalifikatsioon omandada. Ehitustegevuse ohutuse eest vastutaval spetsialistil ei ole õigustatud ootust, et tema tegevusalal ei muudeta tegutsemisnõudeid täpsemaks või rangemaks; 11

estandardi versioonist nr 8, kuna seda oli pikendatud. Kui kehtiv

estandard peaks puuduma, ei saaks kaebaja taotlust rahuldada. Kaebaja taotlust ei saaks rahuldada vahetult PS § 29 alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I

1. Kaebaja taotles nii haldus- kui ka ringkonnakohtult, et kohus tuvastaks YY haridusliku kvalifikatsiooni, s.o koguks tõendeid. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Tehnikakõrgkool väljastas YY-le diplomi
2. juunil 2004 ning vastustaja väljastas diplomeeritud teedenseneri
3. taseme

e. Kaebaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et vastustaja kohtles kaebajat ebavõrdselt, sest YY omandas rakenduskõrghariduse ja talle väljastati erijuhu alusel 7. taseme

e. Ringkonnakohus jättis protokollilise määrusega kaebaja taotluse rahuldamata (protokoll 00:06:52), mille peale esitas kaebaja kohtuistungil vastuväite (protokoll 00:08:24). Ringkonnakohtu hinnangul pole vastuväide põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus jääb protokollilises määruses esitatud põhjenduste juurde, s.t, et: 1) praeguse vaidluse esemeks pole YY-le väljastatud

e õiguspärasus; 2) kaebaja pole YY-ga sarnases positsioonis, kuna YY omandas Tallinna Tehnikakõrgkoolis rakenduskõrghariduse, kuid kaebaja omandas TKTK-s keskerihariduse; 3) määrusega nr 190 reorganiseeriti Tallinna Ehitusja Mehaanikatehnikum ning selle õigusjärglaseks sai TKTK. Määrusega nr 190 ei võrdsustatud kaebaja omandatud haridust rakenduskõrgharidusega.

1. Kaebaja taotleb apellatsiooniastmes, et kohus võtaks asja juurde uue tõendina: 1) kaebaja õppeedukuse raamatu, milles on kajastatud kaebaja läbitud õppeained (nt kirjandus, geograafia, füüsika, vene keel, kehaline kasvatus, matemaatika, inglise keel, keemia, ajalugu, joonestamine, informaatika, geodeesia, teede mat., bioloogia, tehniline meh., autod trakt., riigikaitse, liiklus, teede projekt., teede materjal, elektro. tehn., teedemasin., ühiskonnaõpetus, ehit. staatika, teedeehitus, liiklus, sillad, karjäärid, esteetika, teede remont, ökonoomika, normeerimine) õppetunnid, hinded, praktika, laboratoorsed tööd, kursusetööd ning diplomiprojekti koostamine ja kaitsmine perioodil 1990–1994 (
2. juuni
3. a seisukoha lisa 1; III kd, tl-d 13–24); 2) Tallinna Tehnikakõrgkooli
4. aprilli
5. a e-kirja, milles selgitatakse, et hinnetelehel kajastatud õppeaine võis koosneda erinevatest õppeainetest ja mis märgiti hinnetelehele ühe nimetuse all koondhindena (lisa 2; III kd, tl 25); 3) Tallinna Tehnikakõrgkooli
6. aprilli
7. a vastus ja HTM-i
8. ja
9. aprilli 2019 vastused, milles selgitatakse, et õppekavad pole säilinud (lisad 3 ja 4; III kd, tl-d 26–28). Ringkonnakohus jätab eelnimetatud dokumendid HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel haldusasja nr 3-18-1432 juurde võtmata, sest need ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust. Praeguses asjas pole vaidluse all see, millised õppeained ja kui edukalt kaebaja läbis. Vaidluse all on, kas kaebaja omandas TKTK-s kõrghariduse või kas TKTK-s omandatud keskeriharidust saab võrdsustada kõrgharidusega. Õppeedukuse raamat ja meilivahetus ei tõenda kõrghariduse omandamist ega ka asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et kaebaja omandatud keskeriharidus tuleb võrdsustada kõrgharidusega. Tegemist on õigusliku küsimusega, kuidas tuleb kaebaja omandatud haridus kvalifitseerida. Sellel ajal, kui kaebaja asus õppima ja kui ta oma õpingud lõpetas, ei näinud kehtiv õigus ette võimalust, et kõrgharidust saab omandada kohe pärast põhikooli lõpetamist. Viimati märgitut ei näe ette ka vaidluse lahendamise ajal kehtiv õigus. 12

estandard: versioon nr 8 kehtis

1. jaanuarist 2018 –
2. juunini 2018 ja versioon nr 9 kehtis
3. augustist 2018 –
4. detsembrini 2018, kuid vaidlustatud otsus nr 1 anti
5. juunil
6. 14.
7. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et versioonist nr 8 tuli juhinduda põhjusel, et

estandard on menetlusnorm ja kui menetlusnorm muutub, tuli kohaldada menetluse alguses kehtinud normi (HMS § 5 lg 5).

estandard sisaldab materiaalseid eeldusi ehk kompetentsusnõudeid, mille puhul on võimalik isikule vastava taseme

e omistada (

§ 3p 2, § 5 lg 1, § 15 lg 1).

Tegemist oli seega materiaalõigusega. 14.2. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti märkinud, et kohaldamisele kuulus

estandardi versioon nr 8, kuna SA

ekoda pikendas

1. mai
2. a korralduse nr 1.12/19 p-ga 16 diplomeeritud teedeinseneri
3. taseme

e andmist versiooni nr 8 alusel kuni 1. augustini 2018 (I kd, tl 141). Eespool viidatud korraldusega omistas vastustaja versioonile nr 8 kehtivuse ka selleks perioodiks, millal otsustati kaebaja

e andmise küsimuse üle.

1. Menetlusosaliste vahel pole vaidlust selle üle, et pärast põhikooli lõpetamist jätkas kaebaja õpinguid TKTK-s
2. septembrist 1990 kuni
3. veebruarini 1994 ning kaebajale omistati teedeehitustehniku

e. Kaebajal puudub kõrgharidus ja selle kohta väljastatud diplom. Vaidluse all on küsimus, kas kaebajale sai

estandardi alusel omistada 7. taseme

e. 16.

estandardi versiooni nr 8 A-osa punktis A.6 kirjeldatakse tingimusi, millele isik peab vastama, et talle saaks omistada diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme

e: „Diplomeeritud teedeinseneril peab olema vähemalt magistrikraad või sellega võrdsustatud 5-aastase integreeritud kõrgharidusediplom2 teedeehituse erialal. Teedeehituse erialal rakenduskõrghariduse omandanud

e taotlejalt nõutakse täiendava ülikooliõppe ja täiendusõppe läbimist, mida võib sooritada VÕTA3 kaudu. Teadmiste ja oskuste miinimumnõudeid vt lisast 5.

e taotlemisel on nõutav ka taotletavale

etasemele vastava eri- ja ametialase töö kogemus. Töökogemuse miinimumnõudeid vt lisast 6.

e taotlemise ja taastõendamise eeldusi vt lisast 7.

e taotlemise erijuhte on kirjeldatud lisas 8.“

1. Eesti kõrghariduse kvalifikatsiooniraamistiku kohaselt eristatakse kõrghariduses kolme 1 astet. 17.
2. Esimene aste hõlmab nii bakalaureuse (nominaalkestus on 3–4 aastat ja maht ainepunktides on 180–240) kui ka rakenduskõrghariduse õppe (nominaalkestus on 3–4 või 5 aastat ja maht ainepunktides on 180–270). Õppekava lõpetamisel saavutatavad õpiväljundid on kooskõlas kvalifikatsiooniraamistiku
3. tasemel kirjeldatud üldnõuetega. Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kohaselt tähistatakse seda tasemega
4. Vabariigi Valitsuse
5. detsembri
6. a määrus nr 178 „Kõrgharidusstandard“ ja selle lisa 1“ „Kõrgharidustaseme astmete õpiväljundid ning nende seos kvalifikatsiooniraamistikuga“; vt ka Eesti ENIC/NARIC keskuse kodulehekülg, kättesaadav arvutivõrgus: http://adm.archimedes.ee/enic/haridussusteem/eestikorghariduse-kvalifikatsiooniraamistik/tabel/. 1 13

estandardi vaidlusalusele

1. tasemele. 17.
2. Kolmas aste hõlmab doktoriõppe (nominaalkestus 3–4 aastat ja maht ainepunktides on 180–240). Õppekava lõpetamisel saavutatavad õpiväljundid on kooskõlas kvalifikatsiooniraamistiku
3. tasemel kirjeldatud üldnõuetega. Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kohaselt tähistatakse seda tasemega
5. Kaebajale ei saanud

et omistada üldjuhu ehk

estandardi A-osa punkti A.6 alusel, kuna tema hariduslik ettevalmistus ei vastanud

estandardis kirjeldatud nõuetele. Kaebajal puudub magistrikraad ja tal pole sellega võrdsustatud 5-aastase integreeritud kõrghariduse diplomit teedeehituse erialal. Samuti pole kaebaja omandanud rakenduskõrgharidust. Seetõttu tuleb analüüsida, kas kaebajal oli õigus taotleda 7. taseme

et

estandardi nn erijuhu alusel. 19. Vaidluse all on, kas kaebajale saab

e omistada

estandardi versiooni nr 8 lisas 8 märgitud teise erijuhu alusel: „

e taotleja on lõpetanud bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppe või sellega võrdsustatud õppe teedeehituse erialal. Mõlemal erijuhul võib diplomeeritud ehitusinseneri

et taotleda siis, kui on täidetud järgmised tingimused: - Taotlejal on vahetult

e taotlemisele eelnev vähemalt 10 aastane töökogemus teedeehituse erialal, millest vahetult

e taotlemisele eelnev vähemalt 5 aastane pidev töökogemus

et taotletaval allerialal ja ametialal. - Taotleja on viimase 5 aasta jooksul täienduskoolitusel saanud 100 täiendusõppe punkti erialal, millel

et taotletakse, või kõrvalerialal (vt lisa 9).“ Teise erandi alusel oleks seega isikule 7. taseme

e omistamise üheks eelduseks mh see, et ta on läbinud kõrghariduse esimese astme õppe (vt käesolev otsus, p 17.1). Kvalifikatsiooniraamistiku mõttega poleks kooskõlas, kui 7. taseme

e tähenduses saaks omandatud kesk(eri)haridust võrdsustada kõrgharidusega.

1. taseme erijuhu alusel saab seega rakenduskõrgharidusõppega võrdsustada haridust, mis oma olemuselt vastab kõrghariduse esimese astme õppele.
2. Ringkonnakohtu hinnangul pole kaebaja suhtes kohaldatav

estandardi lisa 8 nimetatud teine erand. Kaebaja pole esitanud tõendit selle kohta, et ta oleks läbinud nõutava bakalaureuse- või rakenduskõrghariduseõppe. 20.

1. Eesti Vabariigis on haridus liigitatud järgmiste tasemete alusel: 1) alusharidus (HaS § 14); põhiharidus (HaS § 15); keskharidus (HaS § 16); kõrgharidus (HaS § 17; kõrghariduse tasemete kohta vt ka käesolev otsus, p 17); täiendusharidus (HaS § 18). Haridust, mis põhineb üldkeskharidusel, kuid mida riiklikult ei tunnustata kõrgharidusena, loetakse kesk- ja kõrghariduse vahepealseks hariduseks ja seda nimetatakse keskerihariduseks (HaS § 17 lg 3). 20.
2. Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne
3. aasta
4. augustit endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus on kehtestatud määrusega nr 120 (HaS § 28 lg 22). Kui isikule on omistatud lõputunnistus või diplom põhiharidusel põhineva keskerihariduse omandamise kohta, 14

ekõrgharidus, diplomiõpe ega rakenduskõrgharidusõpe (vt määrus nr 120 § 10). Keskeriharidus ei ole kõrghariduse esimese astme õpe. 20.

1. Kaebajale
2. veebruaril 1994 väljastatud diplom ei tõenda kõrghariduse omandamist. Kaebaja asus õppima TKTK-sse pärast põhikooli lõppu, kuid kõrgharidust saab omandada keskhariduse baasil (vt HaS § 16 lg-d 2 ja 3). Kaebajale väljastatud diplom tõendab seda, et kaebajal on põhiharidusel põhinev keskeriharidus, mis vastab keskharidusele. Kuna kaebaja pole läbinud vähemalt kõrghariduse õppe esimest astet, ei saa tema haridust võrdsustada rakenduskõrgharidusega. Keskerihariduse võrdsustamine rakenduskõrgharidusega ei vastaks kvalifikatsiooniraamistiku mõttele ega eesmärgile ehk sellele, et kõrgema hariduse omandanud inimene paikneb kvalifikatsiooniraamistiku kõrgemal tasemel (vt ka

§ 4

). Asjaolu, et määrusega nr 190 reorganiseeriti üks õppeasutus ümber teiseks ning märgiti, et edaspidi toimub õppeasutuses rakenduskõrghariduse õpe, ei järeldu, et kaebaja oleks omandanud rakenduskõrghariduse. Kaebaja omandas õppeasutuse reorganiseerimise üleminekuperioodil endiselt selle hariduse (s.o keskerihariduse), mida ta kooli astudes õppima asus.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul asjakohane määruse nr 120 § 14 lg 1, mille kohaselt loetakse üldkeskharidusel põhinev keskeriharidus kesk- ja kõrghariduse vahepealseks hariduseks. Kaebaja pole olukorras, kus tema haridus oleks põhinenud üldkeskharidusel, vaid see omandati põhihariduse baasilt. Teiseks ei reguleeri määruse nr 14 lg 1 keskerihariduse võrdsustamist kõrghariduse esimese astme õppega. Sama paragrahvi teine lõige lubab õppeasutusel üldkeskharidusel põhineva keskerihariduse omandamisel saavutatud õpitulemusi arvestada kõrghariduse esimese astme õppekava täitmisel. Viidatud paragrahvi kolmas lõige reguleerib töö- või ametikohale kandideerimise õigust olukorras, kui isikul on üldkeskharidusel põhinev keskeriharidus. Kaebaja pole üheski eespool viidatud olukorras, s.t vaidluse all pole õpitulemuste arvestamine ega tööle- või ametikohale kandideerimine. Seetõttu ei saaks kaebaja omandatud haridust arvestada ka kõrghariduse esimese astme õppekava täitmisena määruse nr 120 § 14 lg 2 mõttes. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane kaebaja viide ka Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsusele asjas nr 3-10-
5. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vaidlustatud otsus on õigusvastane põhjusel, et

e andja ei lähtunud hindamiskomisjoni hinnangust. Hindamiskomisjon hindab

e taotleja kompetentsust ehk teadmisi, oskusi, kogemusi ja hoiakuid (

§ 3p 1 ja § 19 lg 1).

Hindamiskomisjon esitab oma protokolli

ekomisjonil, kes seejärel otsustab, kas

e anda või jätta andmata (

§ 18lg 2 p 6 ja § 19 lg 6 p 2).

Hindamiskomisjoni protokoll pole

ekomisjonile siduv. Seejuures

ekomisjon põhjendas, miks ta ei pea võimalikuks lähtuda hindamiskomisjoni otsusest (vt käesolev otsus, p 3). 23. Asjaolu, et

ekomisjoni liikmed töötavad väidetavalt kaebaja ettevõttega konkureerivas ettevõttes, ei anna automaatselt alust kahelda nende erapooletuses (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-17-1994, p 24). Praeguses asjas pole esitatud konkreetseid asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada vastupidist. Seejuures ei väida kaebaja, et esinenud oleks

§ 18lg-s 3 sätestatud asjaolu. II 15

estandard on kehtiva õigusega vastuolus. Kuna

estandardi annab

enõukogu, kes on haldusorgan, ning

e andja otsustab selle alusel ilma kaalutlusõiguseta

e andmise küsimuse üle (

§ 8

lg 1, § 15 lg 1), on sisuliselt tegemist materiaalses mõttes õigustloova aktiga.

estandardist tulenevad need materiaalsed tingimused, mille alusel otsustatakse

e taseme küsimus. 25. Halduskohtu hinnangul on

estandard määrus (õigustloov üldakt), sest see ei reguleeri üksikjuhtumeid, vaid sisaldab üldiseid nõudeid, mille täitmine on seaduses ette nähtud juhul kohustuslik. 25.

1. Riigikohus on oma praktikas liigitanud õigustloovaid akte sõltumata selle formaalsest määratlusest nii üldaktist üksikaktiks kui ka üksikaktist üldaktiks (vt Riigikohtu üldkogu
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10; halduskolleegiumi
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-162290; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus asjas nr 3-4-1-4-02). Samas ei ole Riigikohtu praktika kohaselt täitevvõimu üld- ja üksikaktide vahel selget piiri ning õigustloova akti õigusliku olemuse hindamine on õiguslikele kriteeriumitele tuginedes keeruline (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. novembri
9. a määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski lähtub Riigikohtu praktika aktide liigitamisel nn materiaalsest teooriast ja ta on õigustloovaid üld- ja üksikakti piiritlenud järgmiste tunnuste alusel: abstraktsus ja konkreetsus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
10. novembri
11. a määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 47); piiritlemata arv juhtumeid ja üksikjuhtum (Riigikohtu halduskolleegiumi
12. mai
13. a määrus asjas nr 3-3-1-31-03, p 12; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
14. novembri
15. a määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 47); üldkohustuslikkus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
16. aprilli
17. a otsus asjas nr 3-4-1-4-02, p 13); akti vaidlustamisvõimalus (Riigikohtu üldkogu
18. mai
19. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 23). Kuna teoreetiliselt on õiguse üld- ja üksikakti eristamine ning nende seos õigustloova aktiga vaieldav (vt R. Maruste, E.-J. Truuväli. Teooria ja praktika probleeme seonduvalt põhiseadusliku järelevalvega. – Juridica 1995, lk 306), on liigitamise näol enamjaolt tegemist õiguspoliitilise valikuküsimusega. Selle tegemisel saab arvestada mh seda, millise valiku korral on isiku õiguste kaitse kõige efektiivsemalt tagatud. 25.
20. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea õigustloova akti üld- või üksikaktiks liigitamisel alati ja esmalt lähtuma nn materiaalsest teooriast. Määruse ja haldusakti (üldkorralduse) eristamisel saab arvesse võtta ka seadusandja tahet. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda

järeldada, et

estandard tuleks liigitada määruseks.

§ 5

lg 1 kohaselt on

estandard dokument, milles kirjeldatakse

etegevust ning esitatakse kompetentsusnõuded. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kinnitab

estandardi

enõukogu. Eespool viidatud normidest ei nähtu, et seadusandja tahe oleks olnud põhiseaduse alusel vastu võetud seadusega volitada

enõukogu määrusi andma, sh ei menetleta

estandardit kui määrust ning seda ei vormistata määrusena (vt HMS § 92). Õigusriigi põhimõtte kohaselt ei saa viidatud norme käsitada määruse andmise volitusena, kuna nendest ei nähtu mh volituse piirid, mõte ja eesmärk (HMS § 90 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kohus ise seadusandja asemel omistada haldusorganile määrusandluse õigust. Põhiseaduse kohaselt on määrusandluse õiguse volitamise pädevus seadusandjal (PS § 3, § 87 p 6, § 94 lg 2). 25.3. Kuna materiaalses mõttes tuleb

estandardit käsitada õigustloova aktina, kuid

st ei nähtu seadusandja selgesõnaline tahet omistada

enõukogule määrusandluse õigust, analüüsib ringkonnakohus järgmisena küsimust, kas tegemist võib olla haldusaktiga HMS § 51 mõttes. Haldusakti alaliigiks on üldkorraldus, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele (HMS § 51 lg 2). 16

estandardit on võimalik käsitada ka määratletavate isikute ringile (s.o isikud, kes on läbinud vastava taseme õppe ja kes taotlevad sellele õppele vastava taseme

et) suunatud üldkorraldusena, millega on reguleeritud nende õigusi ja kohustusi (s.o eeldusi, mille esinemisel konkreetse tasemega

e isikule omistatakse). Halduskohtumenetluses tuleb

estandardile kohaldada HMS § 51 lg 2 tähenduses üldkorralduse kohta käivaid sätteid (HKMS § 6 lg 1). 26. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad vaidlusalusel

estandardil HMS § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse tunnused, sh on selle andnud

§ 5

lg-s 2 ja § 9 lg 2 p-s 2 nimetatud

enõukogu ehk pädev haldusorgan. 27. Vaidlusaluse

estandardi 7. taseme saamiseks seatud tingimust, kas kõrghariduse esimese või teise õppe läbimist, ei saa pidada ülemääraseks tingimuseks.

estandard lähtub haridustasemetest ning kvalifikatsiooniraamistikust (vt käesolev otsus, p-d 17 ja 20.1). Asjaolu, et ehitusvaldkonnas tegutsevatele isikute pädevusele sätestati EhS §-des 23 ja 24 täiendavad tingimused, ei muuda

estandardit õigusvastaseks.

estandardis kirjeldatakse

etegevust ning esitatakse kompetentsusnõuded (s.o edukaks

etegevuseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused ja hoiakud) (

§ 3p 1 ja § 5 lg 1).

Seejuures peavad

etasemed olema võrreldavad haridustasemetega,

esüsteem ja haridussüsteem on ühtes ning rahvusvaheliselt võrreldavas kvalifikatsiooniraamistikus (

§ 4lg 3).

Vaidlusalune

estandard vastab eespool nimetatud tingimustele.

1. Ringkonnakohus märgib, et EhSRS § 16 lg 1 sätestas üleminekuaja, milleks p 3 kohaselt oli ehituse tegevuse ajal
2. juuni
3. Ehitamise erialal nelja aastast üleminekuaega ei tule pidada ebamõistlikult lühikeseks ajaks (vt ka õiguskantsleri
4. mai
5. a kiri nr 61/170595/1702199). Isikul oleks olnud võimalus selle perioodi jooksul astuda samme, et omandada vähemalt kõrghariduse esimene aste ja täita

e saamise teised tingimused. Praegune kaasus ei tingi seega ringkonnakohtu hinnangul põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist.

1. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustajate kui haldusorganite esindajakulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 109 lg 6; vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30). Vastustajad täidavad nii

e andmise otsustamisel kui ka

estandardi kinnitamisel avaliku ülesannet, mistõttu ei välju see nende igapäevase põhitegevuse raamidest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2019. a otsus asjas nr 3-17-1994, p 27). (allkirjastatud digitaalselt) 17

ekomisjoni

1. juuni
2. a istungi nr 3/1/2018 protokollilise otsuse punkti 1 peale esitatud tühistamisnõude ning kohustamisnõude osas rahuldamata. Ülejäänud osas jätta haldus- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.
3. Rahuldada XX kaebus osaliselt. Tühistada MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liidu teedeinseneride

ekomisjoni

1. juuni
2. a istungi nr 3/1/2018 protokollilise otsuse punkt 1 ja kohustada MTÜ-d Eesti Asfaldiliit XX
3. märtsi
4. a

e andmise taotlust uuesti läbi vaatama. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

1. Jätta rahuldamata XX taotlus kohaldada esialgset õiguskaitset kuni põhiseaduspärase regulatsiooni kehtestamiseni.
2. Mõista menetluskulude katteks XX kasuks välja MTÜ-lt Eesti Ehitusinseneride Liit 5400 eurot ja MTÜ-lt Eesti Asfaldiliit 2700 eurot. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3. Tagastada kautsjon. 18