KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 27.11.2020, Tallinn Kohtuasja

) § 86 lõigetele 1 ja 2 ning Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 2-16-19017 (punkt 26) ja 3-2-1-83-13 (punktid 13, 16).

1. 14.10.2014 lepingu sisu on kokkuvõtvalt järgnev: 15.07.2011 lepinguga hageja lahusvaraks saanud PPP kinnistud hakkasid kuuluma hageja ja kostja ühisvara hulka (punkt 3.1); lepingus nimetatud hüpoteekidega tagatud nõudeid (s.o nõuded Swedbank AS-i ees) täidetakse vastavalt nõuete aluseks olevatele laenulepingutele ja muus osas lõpetatakse 15.07.2011 abieluvaralepingu punktis 2.2 sätestatud kokkulepete (lahutuse korral peab kostja täitma üksinda hüpoteekidega tagatud nõuetest 15.07.2011 seisuga olemasolevate nõuete jäägi lahutamise seisuga) kehtivus (punkt 4.1); abielu lahutamise korral korraldatakse ühisvaraks olevate kinnisasjade müük kuue kuu jooksul, müügist saadud summade arvelt tasutakse kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud kohustused ning samuti müügiga seotud kulud ning ülejäänu jagatakse abikaasade vahel võrdselt (puudub 4.2); müüki takistaval abikaasal tekib leppetrahvi tasumise kohustus (alternatiivselt õigus osta teiselt abikaasalt välja tema osa hinnaga, mis on 50% vastava kinnisvara kui terviku eest pakutavast müügihinnast; punkt 4.3).
2. Kohus leidis, et 14.10.2014 leping ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega.

§ 86

lõike 2 punktides 1 või 2 nimetatud eeldused ei ole täidetud, kuna lepingutingimused ei ole äärmiselt ebasoodsad ning kohustuste väärtus ei ole tasakaalust väljas. Kohus viitas PKS § 27 lõikele 4 leides, et 14.10.2014 lepingus vara lugemist ühisvara hulka kuuluvaks ei saa pidada õiglustunnet riivavaks – eriti arvestades, et vahepeal hageja lahusvaraks olnud vara kuulus algselt kostjale ning pärast poolte abiellumist oli tegu 50% ulatuses poolte ühisvara ja 50% ulatuses kostja lahusvaraga. Kohustuste tasumist vastavalt lepingutele ei saa pidada ebamõistlikuks lahenduseks. Vara jagamise korraldamine lahutuse puhuks ning kokkuleppes nimetatud tingimused (müük kuue kuu jooksul, esmajärjekorras kohustuste täitmine ja seejärel müügist saadu jagamine) ei kahjusta kumbagi abikaasat, kohustuste täitmine ühisvara arvelt on kohtupraktikas eelistatud lahendus ühisvara jagamise asjades; vara jagamise korraldamine ja konkreetses lepingus väljatoodud tingimused on mõistlik lahendus juhuks, kui abielu lõpeb. Ka leppetrahvi kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega – see tingimus kohaldub mõlemale abikaasale samade eelduste täitumisel, leppetrahvi eesmärk on tagada lepingu täitmine (vara 9 2-16-1255 müük) ja seda eesmärki arvestades ei ole leppetrahvi nõudmise eeldus (üks abikaasa takistab vara müüki, kui tehingu tegemiseks on notariaeg kokkulepitud) ebamõistlik. Eelnevale tuginedes leidis kohus, et 14.10.2014 leping ei ole vastuolus heade kommetega, kuna lepingus kokkulepitu ei ole ühe abikaasa suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kuna täidetud ei ole

§ 86

lõike 2 punktide 1 või 2 eeldused, puudub vajadus kontrollida hageja võimalikku erakorralist vajadust, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. 48. Kohus leidis, et 14.10.2014 leping ei ole ka kehtivalt tühistatud. Kohus tugines

§ 90lõikele 1 ning § 94 lõigetele 1 ja 2.

Tehingu tühistamiseks peavad olema täidetud formaalsed ja materiaalsed eeldused. Esimeseks formaalseks eelduseks on tühistamisavalduse esitamine. Hageja on saatnud kostjale 24.08.2015 kuupäeva kandva tühistamisavalduse ning kostja on menetluses kinnitanud, et on selle kätte saanud. Teine formaalne eeldus on tähtaegsus, mis kohtu hinnangul täidetud ei ole.

§ 99

lõike 1 punkti 2 järgi võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Hageja kirjutas 23.11.2014 e-kirjas kostjale, et talle tundub, et 14.10.2014 abieluvaraleping sõlmiti teadlikult pettes – sellest saab järeldada, et hageja sai võimalikust pettusest teada hiljemalt 23.11.2014 ja seega on 24.08.2015 tühistamisavaldus esitatud hilinemisega. Seetõttu ei ole täidetud tehingu tühistamise formaalsed eeldused ning tehingu tühistamine ei ole kehtiv. 49. Lisaks märkis kohus, et hageja on pärast 23.11.2014 e-kirja saatmist, kuid enne 24.08.2015 avalduse esitamist korduvalt pidanud põhjendatuks lähtuda ühisvara jagamisel 14.10.2014 lepingust. Nimetatu nähtub 05.02.2015 ja 09.02.2015 e-kirjadest, kus hageja on pidanud vara jagamisel võimalikuks ja sobivaks „Tarvo varianti“ ja kostja on 09.02.2015 avaldanud soovi lähtuda „Tarvo juures sõlmitud lepingust, s.t. müüa ja jagada raha“ (14.10.2014 lepingu tõestas notar Tarvo Puri). 10.03.2015 e-kirjas tegi hageja ettepaneku jagada varad „vastavalt viimasele abieluvaralepingule ja vastavalt meie kokkulepetele, et kõik (reaalne) vara on ühisvara“. Samas e-kirjas arvas hageja varasema abieluvaralepingu kohta, et „ei olnud ilus vahetada andestamine poole maja vastu“.

§ 100

lõikele 1 tuginedes leidis kohus, et ka juhul, kui tühistamisavaldus oleks esitatud tähtaegselt, oleks hageja tühistamise õigus lõppenud, kuna ta on ise soovinud lähtuda 14.10.2014 lepingust. Seega on hageja tühistamisavaldus tagajärjetu ning 14.10.2014 leping ei ole kehtivalt tühistatud, mistõttu on tegu kehtiva lepinguga.

1. Kuigi see ei mõjuta kohtu järeldust 14.10.2014 lepingu kehtivuse kohta, pidas kohus vajalikuks täiendavalt käsitleda põgusalt ka muid poolte väiteid seoses 14.10.2014 lepinguga. Hageja on märkinud, et kostja ei ole tühistamisavaldusele vastu vaielnud. Nimetatud asjaolu ei muuda tühistamisavaldust kehtivaks. Samamoodi ei muudaks vastu vaidlemine kehtivat tühistamisavaldust kehtetuks ehk kostja vastamine või vastamata jätmine ei oma tähtsust. Kostja on tuginenud sellele, et hageja sai aru, millise sisuga lepingu ta sõlmib – hageja on kinnisvaraga seotud tehingute alastes küsimustes kogenud inimene; leppetrahvide kokkulepe sai lepingusse lisatud hageja initsiatiivil ning notar on kontrollinud ja tuvastanud poolte ühise ja tegeliku tahte sõlmida sellise sisuga abieluvaralepingu muutmise leping. Notariaalne tõestamine iseenesest ei välista võimalust tugineda pettusele, kuna notari juures ei pruugi avalduda ühe poole poolt teisele ebaõigete asjaolude avaldamine või oluliste asjaolude varjamine (need selguvadki pärast tehingu tegemist). Kohtule arusaadavalt ei ole küsimus selles, et hageja ei oleks lepingu sisust aru saanud, vaid ta tugineb sellele, et kostja varjas oma motiive lepingu sõlmimiseks ja hageja ei teadnud neid, st, et kostja rääkis idüllilisest pereelust ja lastest, kuigi tegelikult oli tal juba plaan pere juurest lahkuda. Kostja on tuginenud sellele, et hageja soovis abielu lahutamist, nagu nähtub 30.10.2016 tsiviilasjas nr 2-16-10822 esitatud hageja dokumendi punktist 2.1 ja hageja 05.11.2014 e-kirjast. Kohus tugines Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-108-09 (punkt 10) märkides, et tühistamise kontekstis omab tähtsust, kas 14.10.2014 seisuga oli ühel poolel soov lahku minna, kuid teisele poolele oli loodud illusioon 10 2-16-1255 teistsugusest tulevikust. Kuigi nimetatud tõendid ei anna sellele küsimusele ühest vastust, ei saa kohus
2. – 12.09.2014 e-kirjavahetust, 05.11.2014 e-kirja ja 30.10.2016 dokumenti kogumis hinnates järeldada kostjapoolset pettust – mh arvestas kohus, et 05.11.2014 e-kirjast nähtuvalt on soovinud hageja selgust suhte tuleviku osas, kuid samas teinud ettepanekud elu korraldamiseks abielu lõppemise puhuks ning 30.10.2016 dokumendis on hageja välja toonud lahutuse põhjusena asjaolud, mis tekkisid enne 14.10.2014 lepingu sõlmimist (kostja truudusetus enne poolte ühise lapse sündi s.o enne XX.XX.XXXX).
3. Kohus asus eelnevalt seisukohale, et 14.10.2014 leping on kehtiv, seega on PPP kinnistud poolte ühisvara vastavalt lepingu punktile 3.
4. Varasemalt oli PPPa kinnistu kostja ja WW ühisvara ning PPP kinnistu kostja lahusvara. 22.03.2006 kostja ja WW kokkuleppega lepiti kokku, et PPP kinnisasi on kostja ja WW ühisvara (lepingu punkt 8.1). 08.07.2007 kostja ja WW ühisvara jagamise kokkuleppega jagati ühisvaraks olnud PPP kinnisasjad selliselt, et need jäävad ½ suuruses mõttelises osas WW (endine W) lahusvaraks ja ½ suuruses mõttelises osas kostja lahusvaraks (lepingu punkt 3.1) ning WW müüs enda mõttelised osad kostjale (lepingu punkt 4.1). Lepingust ei nähtu, et kostjale müüdud osad oleks kostja omandanud lahusvarasse. 07-040472-EL laenuleping sõlmiti 07.03.2007 (poolte abielu ajal) Swedbank AS-i ja kostja vahel PPP kinnisasjade omandamiseks. Kohus tugines PKS1995 § 14 lõikele 1 ja § 20 lõikele
5. Kuivõrd laen võeti abielu kestel PPP kinnisasjade mõtteliste osade omandamiseks (mis omandati PKS1995 § 14 lõike 1 järgi ühisvarasse), kuulub laenulepingust tulenev kohustus poolte ühisvarasse. 03.03.2020 seisuga oli lepingust tulenevate kohustuste jääk 153 620.51 eurot (põhiosa 122 638.79 eurot, intress 74.49 eurot, viivis 30 163.64 eurot, varakindlustus 695.64 eurot, viivis varakindlustuselt 47.95 eurot), millele lisanduvad pärast 03.03.2020 sissenõutavaks muutuvad rahalised kohustused.
6. 14.10.2014 lepingus lepiti kokku, et kinnisasjade puhul on ühisvara jagamise viisiks kinnisasjade müük, müügist saadava raha arvelt esmalt kohustuste ja müügiga seotud kulude tasumine ning ülejäänu jagamine. PPP kinnisasjad tuleb seega ühisvara jagamisena müüa ja saadavatest vahenditest täita kohustused. Pooled ei ole hiljem kokku leppinud muul viisil ning PPP kinnisasju ei kasuta elukohana kostja ega hageja. Kohus viitas PKS § 38 esimesele lausele ning Riigikohtu lahendile nr 2-17-11516 (punkt 39). Swedbank AS on laenulepingu üles öelnud 17.01.2017 ja 08.02.2017 e-kirjade kohaselt 07.02.2017 ning nõude sissenõudmiseks on algatatud täiteasi nr 022/2017/1372, mille raames on arestitud ja kantud keelumärked PPP kinnisasjadele. Täiteasjas on koostatud 14.03.2017 täitmisteade ja 14.03.2017 kohtutäituri tasu otsus. Seda arvestades tuleb laenulepingust tulenev kohustus täita, kuivõrd kumbki pool ei ole kohustust täitnud üle kolme aasta ja kuna PPP kinnisasjad tuleb müüa, siis kohustuse jagamine poolte sisesuhtes ei ole otstarbekas.
7. Hageja hinnangul on tal kostja vastu 300 000 euro suurune nõue, kui PPP kinnistud võõrandatakse enne menetluse lõppu – kuna kostja ei ole tasunud laenu, ähvardab hagejat lahusvara kaotus, mille väärtuseks on 300 000 eurot. Hageja nõue ei kuulu rahuldamisele. Nii PPP kinnistud kui nende omandamiseks võetud laenukohustus on ühisvara, seega ei ole PPP kinnistute laenu katteks võõrandamise puhul tekitatud kahju hagejale lahusvara kaotuse või kostja poolt kohustuse rikkumise tõttu. PPP kinnistud olid hageja lahusvaraks 15.07.2011 – 14.10.2014 ning seniajani ei tekkinud hagejale kahju laenu tagastamata jätmise tõttu. Kostja tasus laenu ka aasta jooksul pärast abielu lahutamist, Swedbank AS-i 17.01.2017 e-kirjast nähtuvalt oli
8. a jaanuaris võlgnevuse suuruseks 1609.23 eurot.
9. Ka juhul, kui PPP kinnistud oleks hageja lahusvara ja laenukohustus üksnes kostja kanda, on nõude suurus selgelt ülepaisutatud olukorras, kus kinnistud on varasemate enampakkumiste nurjumise tõttu enampakkumisel hinnaga 155 000 eurot. Seda arvestades ei ole põhjendatud 11 2-16-1255 asuda seisukohale, et kinnisasjade väärtuseks on 300 000 eurot ja nende võõrandamisega tekiks hagejale sellises summas kahju. Lisaks arvestatakse kahjunõuete lahendamisel ka seda, kas isik saanuks tekkivat kahju ise ära hoida/vähendada – antud juhul oleks hageja saanud kahju tekkimist ära hoida või vähendada (nt tasudes ise laenumakseid ja nõudes need hiljem kostjalt sisse) – või kas kahju kannataja on ise oma tegevusega kahju suurendanud (nt vara lõhkumisega või sellise tegevuse võimaldamisega).
10. Pooled on ühel meelel, et KKK, RRR ja VVV kinnistud on poolte ühisvara. 14.10.2014 lepingu punkti 4.2 alusel tuleb viidatud kinnistud ühisvara jagamisena müüa, täita kohustused ja tasuda müügiga seotud kulud ning ülejääv summa jagada poolte vahel võrdselt. Kinnisasju ei saa jätta hageja ainuomandisse, kuivõrd kostja ei ole sellega nõustunud.
11. Pooltel on vaidlus kinnisasjade väärtuse osas. Kuna kinnistud ei jää ühele abikaasale ja puudub vajadus määrata kindlaks teisele abikaasale makstava hüvitise suurus, siis kinnisasjade väärtused ühisvara jagamise kontekstis tähtsust ei oma ja kohus seda küsimust ei käsitlenud. Viidatud kinnistutega seonduvalt tuleb lahendada küsimus, kas kostja on õigustatud saama müügist saadavatest vahenditest suurema osa kui hageja.
12. Esmalt märkis kohus vastuseks hagejale, et KKK, RRR ja VVV kinnistud ei ole kinnistusraamatusse kantud 50% kummagi poole nimele. Kinnistusraamatus on märgitud nende kinnisasjade puhul omanikukandena „Ühisomanikud YY (isikukood XXXXXXXXXXX), XX (isikukood XXXXXXXXXXX)“. Kohus viitas AÕS § 70 lõikele
13. Kinnistusraamatu pinnalt ei saa järeldada poolte tahet määrata osade suurus, mõtteliste osadena saab kinnistusraamatus kajastada kaasomandit (AÕS § 70 lõige 3), kuid nimetatud kinnisasjad ei ole kaasomandis. Mis puudutab hageja väidet, et TTT korter oli poolte ühisvara, siis see ei ole juriidiliselt korrektne – ühisvaraks on abielu kestel omandatud vara (PKS1995 § 14 lõige 1), kuid kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et kostja kanti korteri omanikuna kinnistusraamatusse 01.06.2006 ehk enne abielu sõlmimist 14.07.
14. Kohtule ei ole teada, et pooled oleks hiljem kokku leppinud, et korter hakkab kuuluma poolte ühisvara hulka.
15. Kohus tugines PKS § 37 lõikele 3, § 34 lõikele 2, PKS1995 § 19 lõikele 1 ja lõike 2 punktile
16. 14.10.2014 lepingu punkt 4.2 on sõnastatud järgmiselt: „Abikaasad lepivad kokku, et abielu lahutamise korral korraldatakse ühiselt ühisvaraks olevate lepingu eseme 1 ja lepingu eseme 2 ning ka muude ühisvaraks olevate kinnisvarade (kinnistud, korteriomandid, hoonestusõigused, nende mõttelised osad jne) müük, müügiperioodiga maksimaalselt kuus

§-le 48 ning MTÜS § 1 lõikele 1 ja § 14 lõikele 1. Kuna vabatahtlikkusel põhinev liikmelisus ei ole ese ega mingil viisil varaliselt hinnatav õigus ja seda ei saaks üle anda, siis ei saa mittetulundusühing kuuluda ühisvarasse. Tallinna Ringkonnakohus märkis asjas tehtud otsuses (punkt 10.4) järgmist: „Kuigi MTÜ ei saa mittetulundusühinguna tõesti kuuluda ühisvarasse ja sellel ei ole ka osale või aktsiale vastavat omandiseost liikmetega, siis ei tähenda see, et mittetulundusühingu liikme varalised õigused ja kohustused ei saaks olla ühisvara jagamise nõude ese. Seda peab maakohus asja uuel läbivaatamisel pooltega arutama ja võimaldama hagejal nõuet soovi korral täpsustada.“ 11.04.2019 määrusega andis maakohus hagejale tähtaja hagi tervikteksti esitamiseks hiljemalt 17.05.2019 ja kostjale tähtaja sellele vastuse esitamiseks hiljemalt 17.06.2019. Määruse põhjenduste punktis 6 märkis kohus, et „hagejal tuleb esitada kohtule hagi terviktekst ja kostjal vastus hageja terviktekstile, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodut“. Punktis 10 selgitati: „Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on jätnud välja selgitamata poolte tahte ja seisukohad seoses hageja nõudega jagada väidetavalt ühisvarasse kuuluv Mittetulundusühing A (ringkonnakohtu otsuse punkt 10.4). Hagejal on õigus hagi terviktekstis oma vastavat nõuet soovi korral täpsustada ning mõlemal poolel esitada täiendavad seisukohad seoses nimetatud nõudega.“ 17.05.2019 hagiavalduse terviktekstis on hageja jätkuvalt märkinud, et poolte ühisvaras on MTÜ A (punkt 2.4) ja see peaks jääma kostja ainuomandisse (punkt 2.8). Ka 14.10.2019 vastuses kostja vastuhagi terviktekstile käsitleb hageja MTÜ-d ühisvarana, mis peaks jääma kostja ainuomandisse (punktid 2.21-2.22). 03.12.2019 istungil selgitas kohus üle ka MTÜ-ga seonduva ringkonnakohtu seisukoha ning selgitas hagejale, et ta saab nõude täpsustuses välja tuua, kuidas ta näeb seda jagamist (hagejale anti istungil tähtaeg nõuete täpsustamiseks 10.12.2019). 10.12.2019 hagi tervikteksti täpsustuses on hageja jätkuvalt märkinud, et poolte ühisvaras on MTÜ A (punkt 2.4) ja see peaks jääma kostja ainuomandisse (punkt 2.8) ning 10.12.2019 hageja täpsustatud vastuses kostja koondvastuhagile kordab hageja 14.10.2019 dokumendis väljendatut (samuti punkt 2.21-2.22). 13 2-16-1255 63. Kuivõrd MTÜ-d A ei saa tuvastada ühisvarana ega seda jagada, jättis kohus MTÜ ühisvara hulgast välja ning see ei kuulu jagamisele. Muid nõudeid seoses MTÜ-ga (kostja varalised õigused või kohustused MTÜ-ga seoses, mis võiks kuuluda ühisvara hulka) hageja ei esitanud. 64. Vaidlust ei ole, et 11.11.2014 asutatud A OÜ osa nimiväärtusega 2500 eurot kuulus poolte ühisvara hulka 09.03.2015 seisuga. Kuivõrd A OÜ on kustutatud 21.11.2019, ei kuulu osa jagamisele. Kuna ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga, tuvastas kohus, et osa oli poolte ühisvara 09.03.2015 seisuga, kuid äriühingu kustutamise tõttu osa ei jagata. 65. Vaidlust ei ole, et WW andis kostjale 21.02.2014 laenu 32 000 eurot, mida ei ole tagastatud. Vaidlus on, kas nimetatud kohustus kuulub poolte ühisvara hulka. Kohus tugines PKS § 33 lõike 1 punktile 1 ja § 18 lõikele 1 ning Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-98-09 (punkt 14) ja 3-2-1-18-06 (punkt 15). YY 04.03.2017 kinnitusest nähtub, et kostja põhjendas laenuvajadust sooviga pidada meeldejäävalt ja suurelt oma juubelit ning lisaks on tal otsas vahendid ka pere vajaduste rahuldamiseks (ettevõtte rahad on läinud kortermaja ehitusse Pärnus), ilmselt tahtis kostja sünnipäeva suurelt tähistada ja end majanduslikult vabamalt tunda ka seetõttu, et laps oli tulekul. 21.02.2014 kanti YY poolt 32 000 eurot kostja arveldusarvele ning samal päeval on kostja samalt arveldusarvelt kantud 30 000 eurot C OÜ arveldusarvele selgitusega „YY võlgnevuse osaline tasumine“. 23.11.2014 hageja e-kirjas kostjale on hageja pakkunud välja vara jagamise viisid ning mh kirjutanud: „C puhul arvestatakse näiteks hetkeseisu, mil SP3 tööd on lõpetatud – tarnijatele on arved tasutud, Sinu isale on tasutud; arvestatakse olemasolevate varade väärtust ja pangakontode jääki (ning ka tegelikku sularaha seisu).“ Tsiviilasjas nr 2-16-10822 hageja poolt S OÜ hagile 30.08.2016 esitatud vastuse punktis 4.6 kirjutas hageja (tsiviilasjas 2-16-10822 kostjaks): „Kuna korterelamu SSS arendus osutus prognoosijärgselt ülimalt kasumlikuks, otsustasid C OÜ ühisosa omanikud ja juhatuse liikmed kostja ning YY maksta kostjale preemiat summas 14 000 eurot. YY’i isa DD oli laenanud varasemalt YY’ile kinnisvarainvesteeringute tarbeks 32 000 eurot ning kostja ja YY otsustasid ühiselt, et selle preemia mahus tagastatakse DD’ile osaliselt saadud laen. Kogusummas 12 000 eurot kandis kostja samas mahus ning samal päeval, mil preemiasumma kostja arveldusarvele C OÜ-st laekus, YY’i isiklikule arveldusarvele (vt lisa 3). Tagantjärele on selgunud, et seda raha YY DD’ile edasi ei kandnud.“ 28.11.2017 istungil väitis hageja, et X külas osteti kinnisasi selle raha eest, eesmärk oli investeering perekonna huvides. 66. Kohtu hinnangul ei tõenda YY kinnitus ega C OÜ arveldusarve väljavõte, milleks laenusummat kasutati – kinnitusest nähtub kostja selgitus, kuid menetlusosalise selgitus ei muutu tõendatuks seeläbi, et ta räägib midagi kolmandale isikule, kes siis seda omakorda kajastab. Konto väljavõttest ei saa järeldada, kas C OÜ-le tehti ülekanne laenusummast või muudest vahenditest. Ka neid tõendeid kogumis hinnates võib jõuda kahele alternatiivsele ja võrdselt usutavale järeldusele: 1) kostja kandis enne laenu saamist olemas olnud vahendite arvelt C OÜ-le ja kasutas laenusummat muul viisil; 2) kostja kandis saadud laenust C OÜ-le, millest saab järeldada, et YY selgitused või kostja poolt YY-le esitatud põhjendused on valed. Nimetatud küsimuse saab aga lahendada, võttes arvesse hageja seisukohta. Hageja positsioon on olnud läbivalt see, et laenusummat kasutati (osaliselt) investeeringuks – C OÜ-le KKK kinnisasja omandamiseks – ja hageja on pidanud seda investeeringuks perekonna huvides. Kohus leidis, et kuivõrd C OÜ osa oli poolte ühisvaras, hageja oli samuti tegev C OÜ-s ning sai äriühingu tegevusest kasu, saab 30 000 euro osas (s.o summa, mis kanti laenu saamisega samal päeval kostja poolt C OÜ-

1. le)pidada laenu kasutatuks perekonna ühistes huvides. Ülejäänud summa 2000 euro osas ei saanud kohus asuda seisukohale, et seda on kasutatud perekonna huvides, mistõttu tuvastas kohus, et YY-ga sõlmitud laenulepingust tulenevast kohustusest 30 000 eurot on poolte ühisvaras ja 2000 eurot kostja lahusvara. 14 2-16-1255 67. Täiteasjas nr 022/2017/1372 14.03.2017 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse kohaselt on täituri tasu PPP kinnistute müümisel 11 503.20 eurot. Kohus ei nõustunud kostjaga, et viidatu näol on tegu ühisvaras oleva kohustusega, kuna ühisvara tekib varaühisuse kestel, kuid kohtutäituri tasunõue on tekkinud pärast varaühisuse lõppemist (pärast abielu lahutamist). Kohus ei tuvastanud kohtutäituri tasunõuet poolte ühisvarana, kuid nimetatu ei tähenda, et seda kohustust ei peaks täitma ühisvara arvelt (PKS § 38) – kohus käsitles seda allpool. 68. 17.05.2019 koondhagis on hageja märkinud: „Ühisvara osaks on ka hageja nõue kostja vastu seoses kostjapoolse teadliku ühisvara väärtuse vähendamisega. Äriühing C OÜ (registri koodiga XXXXXXX, asukohaga PPP tn X, osa nimiväärtusega 2556 eurot, mis moodustas 100% äriühingu osakapitalist; nüüdseks registrist kustutatud), kuulus hageja ja kostja ühisvara hulka ja omas vara vähemalt 1 200 000 euro väärtuses“ (punkt 2.5). Punkt 2.7 kajastas, mis jääb hageja omandisse ning punktis 2.7.1 on hageja kirjutanud, et „YY maksab XX-le ühisvara jagamise teel enamsaadu eest ning varasema hagejale ühisvara väärtuse vähendamise teel tekitatud kahju eest hüvitist 500 000 eurot.“ Punkt 2.8 kajastas, mis jääb kostja omandisse ja viimases alapunktis märkis hageja, et „Kokku jääb YY omandisse vara väärtusega 1 510 000 eurot, YY maksab XX-le ühisvara jagamise teel enamsaadu eest hüvitist summas 500 000 eurot.“ 03.12.2019 istungil selgitas kohus hagejale, kuidas on korrektne sellist nõuet esitada ja andis tähtaja oma nõude täpsustamiseks. 10.12.2019 nõude täpsustuses muutis hageja nõutava hüvitise summat (500 000 eurolt 600 000 eurole), kuid muus osas jäi nõude vormistus samaks. 69. Kohus tugines PKS § 34 lõikele 3 ja Riigikohtu lahendile nr 2-14-11930 (punkt 18) ning leidis, et C OÜ-ga seotud hüvitisnõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna PKS ei võimalda nõuda hüvitist ühisvara väärtuse vähenemise eest endale otse teiselt abikaasalt ning hageja ei ole oma nõuet korrigeerinud selleks 11.04.2019 määruses ja 03.12.2019 istungil antud tähtaegade jooksul. Ka juhul kui hageja oleks esitanud korrektse nõude, ei kuuluks nõue rahuldamisele. Kostja tõlgenduse kohaselt ei peeta PKS § 34 lõikes 3 silmas mitte väärtuse vähenemist (vara väärtus on pidevas muutumises), vaid eelkõige ühisvara esemelise koosseisu vähenemist. PKS § 34 lõike 3 esimene lause toob esile kaks olukorda, mis võimaldavad nõuda hüvitist ühisvarasse, kui ühisvara vähenemise põhjuseks on: 1) abikaasa süüline käitumine; 2) abikaasa tehing, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta. Antud juhul ei saaks olla tegu teise juhtumiga, kuna C OÜ osaga ei ole tehingut tehtud. Kohus leidis erinevalt kostjast, et õiguslikult ei ole välistatud hüvitisnõue ühisvara väärtuse vähenemise tõttu, kui selle on põhjustanud abikaasa süüline käitumine. Kohus nõustus, et vara väärtus muutub pidevalt nt amortiseerumise või majandusliku olukorra tõttu, kuid nendes olukordades ei kohaldu norm selle tõttu, et eelduslikult puudub süülise käitumise element. Kostja tõlgendus tooks aga kaasa olukorra, kus nt ühisvaras oleva sõiduki võõrandamine ühe abikaasa poolt võib kaasa tuua võimaluse nõuda selle eest hüvitist ühisvarasse, kuid sõiduki hävitamisel ühe abikaasa poolt selline võimalus puuduks. Seetõttu ei oleks välistatud PKS § 34 lõike 3 kohase nõude esitamine vaatamata sellele, et kostja C OÜ osaga tehinguid ei teinud. Kohus nõustus kostjaga, et osaühingu vara ei ole osaniku vara ja seda vara ei saa jagada. Samas on osaühingu osal endal väärtus, mis kasumlikult tegutseval ja vara omaval äriühingul on suurem kui maksejõuetul äriühingul. Kui ühisvarasse kuuluva osa väärtuse vähenemise on põhjustanud abikaasa süüline käitumine, siis ei ole välistatud ka selle eest hüvitise nõudmine ühisvarasse. 70. C OÜ asutati kostja poolt 06.11.2009 ning on praeguseks kustutatud. C OÜ-le kuulus järgmine kinnisvara, mis hiljem võõrandati. Hageja hinnangul toimus vara võõrandamine eesmärgiga vähendada ühisvara väärtust.Kohus nõustus kostjaga, et menetluses on piisavalt tõendeid selle kohta, et osa väärtuse vähenemist ei põhjustanud kostja süüline tegevus: 1) Põhja Ringkonnaprokuratuuri 14.12.2015 teade kriminaalmenetluse algatamata jätmise kohta. Hageja esindajate 02.12.2015 esitatud kuriteoteate kohaselt kuulus 2014. a oktoobri seisuga C OÜ-le 15 2-16-1255 11 kinnisasja, mis võõrandati perioodil 15.12.2014 – 04.09.2015 hageja nõusolekuta, eesmärgiga vähendada ühisvara väärtust ja omastada C OÜ vara. Põhja Ringkonnaprokuratuur oli seisukohal, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et võõrandamistehingud on näilikud ning vara tegelikult liikus kostja valdusesse. Samuti ei olnud võimalik asuda seisukohale, et kinnisasjade müük oli kahjulik või et kostja rikkus äriühingu varaliste huvide järgimise kohustust; 2) Põhja Ringkonnaprokuratuuri 20.06.2016 teade kriminaalmenetluse algatamata jätmise kohta. Hageja 10.06.2016 kuriteoteate etteheited on sarnased 02.12.2015 kuriteoteatele, mh et kostja eesmärk oli vähendada C OÜ väärtust. Põhja Ringkonnaprokuratuur selgitas põhjalikult, et kostja oli C OÜ ainuosanik, hageja ei olnud esitanud taotlust enda osanikuna äriregistrisse kandmiseks (seda on hageja taotlenud alles tsiviilasjas nr 2-16-5010) ja C OÜ tehingute tegemiseks piisas kostja nõusolekust ja kostja võis esindada C OÜ-d tehingute tegemisel juhatuse liikmena. Kokkuvõttes ei näinud Põhja Ringkonnaprokuratuur kuriteoteate ja tõendite pinnalt, et kostjale saaks karistusõiguslikult C OÜ tehingute tegemisel etteheiteid teha. Põhja Ringkonnaprokuratuur ei välistanud, et C OÜ-l oli vajalik vara kiirelt võõrandada, et saada äritegevuseks likviidset käibekapitali ja vabaneda võlgnevustest; 3) Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2016 määrus Riigiprokuratuuri 22.07.2016 kaebuse rahuldamata jätmise määrusele kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises (Riigiprokuratuurile oli kaebus esitatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 20.06.2016 kriminaalmenetluse algatamata jätmisele). Ringkonnakohus märkis lahendis, et kõigi C OÜ tehingute puhul nähtub vastusoorituste tegemine ning kui kaebaja (Ringkonnakohtule esitas kaebuse C OÜ esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets, kes varasemalt esindas käesolevas asjas hagejat) leiab, et vastusooritus ei ole piisav ja sellega on tekitatud äriühingule kahju, on kohane reageering sellele õiguskaitsevahendite kasutamine juhatuse liikme vastu. Ringkonnakohus nõustus eelnevate menetlejate lõppjäreldustega, et esitatud materjalides puudub selline info, mis viitaks mõne süüteo toimepanemisele; 4) JJ 05.04.2017 hinnang „C OÜ osaväärtuse hindamine“ ja OG 05.04.2017 hinnang C OÜ osade väärtusele. Mõlema hinnangu kohaselt oli C OÜ osa väärtus 31.03.2017 seisuga 0 eurot. Hinnangutes ei kajastatud hageja poolt etteheidetud C OÜ tehingute olemust ega põhjendatust, samuti ei antud hinnangut kostja tegevusele äriühingu juhtimisel; 5) UV 11.06.2017 arvamus C OÜ 100% osa väärtuse kohta. Ekspert hindas C OÜ osa 18.05.2017 seisuga väärtusetuks. Ekspert pidas ebaselgeks garantiikohustusega seonduvat (ei olnud mitu aastat kajastatud majandusaasta aruandes ega laenulepingus; kohustus täideti mitu aastat hiljem SSS korteriomandite 1-6 võõrandamise teel, kuigi kohustuse oleks saanud täita ka varem ning vältida intresside ja viiviste suurenemist) ja kui seda kohustust ei eksisteerinud, võis SSS korteriomandite 1-6 võõrandamine olla toimunud suures osas lepingulise aluseta. Samuti nentis ekspert, et tal puudub võimalus anda õiguslikku hinnangut, kas S OÜ kahju hüvitamise nõue (SSS korteriomandite 1-6 puuduste tõttu) on põhjendatud. Küsitav oli ka Port Arturi nõudeavaldus – miks isik on viivitanud nõudeavalduse esitamisega 4 aastat ja 10 kuud ning kandnud kogu selle aja kahju. Samas viitas ekspert korduvalt, et tema ülesandeks ei ole anda õiguslikke hinnanguid selle kohta, kas C OÜ majandustegevuse käigus tehtud tehingud võivad ettevõtte seisukohalt olla kahjulikud, kuivõrd selliste asjaolude hindamine saab toimuda üksnes asjakohase menetluse (hagimenetlus, erikontroll) raames; 6) C OÜ ajutise halduri Andrus Õnniku 08.08.2017 aruanne, millest nähtuvalt oli äriühingul kohustusi 396 759.88 euro ulatuses ja vara bilansilises väärtuses 280 266.62 eurot, kuid esialgne hinnang vara turuväärtusele oli 0 eurot (nõuete sissenõudmise võimalus ja perspektiivikus on ebaselge). Ajutine haldur pidas võlgnikku maksejõuetuks. Haldur ei tuvastanud tagasivõitmise võimalusi, kuivõrd puudusid andmed selle kohta, et vara müügihinnad ei oleks vastanud turuhindadele; teostatud 10-st müügitehingust 8-l juhul on lepingus märgitud müügihind võlgniku kontole laekunud; kahe tehingu puhul on teostatud tasaarveldamine, kuid mõlemal juhul on esitatud ajutisele haldurile tasaarvelduse aluseks olnud dokumendid. Ajutisel halduril puudusid andmed selle kohta, et maksejõuetuse põhjuseks oleks 16 2-16-1255 kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga, haldur pidas maksehäirete tekkimise põhjusteks C OÜ poolt kostja 2009. a A OÜ-lt võetud laenu garanteerimist (summas ca ~115 000 eurot); kostja kinnipidamisasutuses viibimist ajavahemikul 31.03. – 29.08.2012; SSS kinnisvaraarendusprojekti äriplaani liigset optimistlikkust; poolte abielulahutusele järgnenud ühisvara jagamisega seotud probleemide jõudmine ka endiste äripartnerite ning avalikkuse ette, mille tõttu on ühingule tekkinud mainekahju ega ole õnnestunud uusi töid hankida. Kohus määras menetluse raugemise vältimiseks tasutava deposiidi suuruseks 5000 eurot ja kuna deposiiti ei tasutud, lõpetas kohus 04.09.2017 menetluse raugemisega pankrotti välja kuulutamata. 71. Kohtu hinnangul on menetluses esitatud piisavalt tõendeid, millest nähtub, et erinevate valdkondade spetsialistid ei ole tuvastanud kostja süülist tegevust, mis tõi kaasa C OÜ väärtuse vähenemise/maksejõuetuse – seda ei ole tuvastatud karistusõiguslikust ega eraõiguslikust aspektist. Kuigi UV pidas teatavaid tehinguid küsitavaks, selgitas ta, et eksperdi ülesandeks ei ole anda õiguslikke hinnanguid selle kohta, kas C OÜ majandustegevuse käigus tehtud tehingud võivad ettevõtte seisukohalt olla kahjulikud, kuivõrd selliste asjaolude hindamine saab toimuda üksnes asjakohase menetluse (hagimenetlus, erikontroll) raames. Äriregistri andmetel oli hageja C OÜ juhatuse liige perioodil 12.04.2012 – 20.10.2014 ja 26.04.2016 – 22.09.2017. Kuigi hagejal olid kostja suhtes etteheited seoses C OÜ vara võõrandamisega juba 2015. a detsembris (varasem kuriteoteade esitati 02.12.2015), siis kohtule teadaolevalt ei esitanud C OÜ kostja vastu hagi nt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega kahju tekitamise hüvitamiseks. Samuti ei tellinud hageja ise ekspertiisi pärast seda, kui sai 26.04.2016 uuesti juhatuse liikmeks. Hageja ei tasunud ka deposiiti, mis oleks taganud C OÜ pankrotimenetluse algatamise ja kõikide asjaolude ammendava väljaselgitamise pankrotihalduri kui selleks pädeva isiku poolt (sh vajadusel kahju hüvitamise nõude esitamise kostja vastu või tagasivõitmise nõuete esitamise võõrandatud vara omandajate vastu). 72. Lisaks eelnevale on kostja esitanud tõendid, mille põhjal on jälgitav C OÜ kinnisasjade võõrandamisega seonduv: 1) Suur-Posti tn 3 korteriomandid 8, 9 ja 11 võõrandati kokku 190 000 euroga (lepingu punkt 3.2.1) ja ostuhind tasaarvestati punkti 3.3.2 (peaks olema punkt 3.2.2) kohaselt R OÜ ja C OÜ vahel 15.03.2013 sõlmitud töövõtulepingu nr 04/13 punktist 4 tuleneva rahalise nõudega summas 216 000 eurot – tööde tegemine on nähtav tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidest. Ka hageja ise on teinud R OÜ-le varasemalt ülekandeid. Korteriomandid olid eelnevalt hinnatud ning kolme korteri maksumus kokku oli Uus Maa Kinnisvarabüroo OÜ 12.11.2014 arvamusest nähtuvalt ca 185 000-195 000 eurot ja Tõnisson Kinnisvara OÜ 17.11.2014 arvamustest nähtuvalt 181 300 eurot. Kuigi Uus Maa Kinnisvarabüroo OÜ akti hageja ei tunnista, kuna selle on koostanud kostja lähikondne, siis Tõnisson Kinnisvara OÜ akti järeldus on sarnane. Hageja on tuginenud Suur-Posti veebilehel toodud hinnakirjale, mille järgi oleks nende kolme korteri hinnad kokku 329 000 eurot, kuid kohtu jaoks on usutav, et hinnakirjas on hinnad määratud arvestusega, et korterid on lõppviimistlusega (eksperthinnangutes arvestati sellega, et korterid olid lõppviimistluseta) ja jäetud on ka tingimisruum. Hageja on tuginenud C OÜ poolt 28.11.2014 sõlmitud kindlustuspoliisile, millest järeldab, et lisaks SSS korterelamule on kindlustatud ka korterite mööbel ja köögitehnika, mis annab alust arvata, et SSS korterid olid 28.11.2014 juba viimistletud ja möbleeritud. Kohus poliisist sellist järeldust teha ei saanud. Välistatud ei ole korteris olevale mööblile kindlustuskaitse rakendamine enne seda, kui mööbel on reaalselt korteris olemas. Kui mööblit tegelikult ei ole, tasutakse kindlustusmakset kaitse eest ikka, kuid tervet kortermaja kindlustades võib see siiski olla mõistlikum, kui hakata iga korteri möbleerimisel lepingut muutma. Mööbli olemasolu ja koosseis tehakse kindlaks kindlustusjuhtumi toimumisel (võlaõigusseaduse (VÕS) § 476 lõige 2). Hageja on toonud esile, 17 2-16-1255 et R OÜ on korteriomandid edasi võõrandanud – koondhagis on hageja välja toonud konkreetselt korteri nr 8 kohta, et see võõrandati S OÜ-le. Kostja on viidanud hageja varasemale menetlusdokumendile, mille kohaselt on korter nr 9 võõrandatud 65 000 euro eest uutele ostjatele. Korterite omanikuna võis R OÜ neid võõrandada. Korteri nr 9 müügihind 65 000 eurot on isegi väiksem C OÜ poolt R OÜ-le müüdud hinnast 67 700 eurot, mis kinnitab kostja väidet, et korter müüdi turuhinnaga; 2) Suur-Posti tn 3 korteriomandid 1-6 – 14.07.2015 tehingu alusel omandas S OÜ korteriomandid hinnaga 283 200 eurot (lepingu punkt 2.1). Punktist 2.3 järeldub, et C OÜ ja S OÜ lepivad kokku, et ostuhinna 283 200 eurot tasaarvestavad nad S OÜ nõudega C OÜ vastu 283 200 euro ulatuses, milline nõue tuleneb C OÜ ja S OÜ vahelistest laenusuhetest. Punkti 2.4 kohaselt leppisid C OÜ ja S OÜ kokku, et arvates lepingu sõlmimisest ei ole S OÜ-l C OÜ ega kostja vastu mingeid nõudeid. C OÜ ja kostja kohustused S OÜ ees tekkisid järgmiselt: pärast töötuks jäämist ja väga hea sissetuleku kaotamist sõlmis kostja 09.12.2009 A OÜ-ga laenulepingu, mille alusel andis A OÜ 11.12.2009 kostjale laenu 115 040 eurot (punkt 2.1). Laenu tagatiseks andis C OÜ 09.12.2009 A OÜ-le garantii; C OÜ ja S OÜ sõlmisid 17.10.2011 laenulepingu tähtajaga 31.12.2017 (punkt 3.2), mille alusel S OÜ tasus laenust välja 62 750 eurot (lepingus oli kokkulepitud laenusumma 75 000 eurot, mille väljamaksmine pidi toimuma vastavalt laenuvõtja taotlusele; punktid 2.1, 3.1); S OÜ omandas 2014. a alguses 2009. a kostja poolt A OÜ-lt võetud ja C OÜ poolt garanteeritud täitmata laenunõude; kostjal õnnestus S OÜ-ga kokku leppida kohustuste täitmise tähtaja pikendamises kuni augusti keskpaigani 2014; S OÜ esitas 30.10.2014 laenulepingu ülesütlemisavalduse, millega ütles 17.10.2011 sõlmitud laenulepingu üles ja nõudis 72 331 euro tasumist; C OÜ ja S OÜ sõlmisid 31.10.2014 lisakokkulepe 17.10.2011 laenulepingule. Kokkuleppes tunnistas C OÜ, et võlgneb S OÜ-le 17.10.2011 laenulepingu alusel 72 331 eurot ning 09.12.2009 garantiilepingu alusel 164 371 eurot (kokku 236 702 eurot). Lepiti kokku intress 14% aastas. C OÜ kohustus tasuma 50% võlgnevusest 2015. a I kvartali jooksul ja ülejäänud osa võlgnevusest II kvartali lõpuks, millisel juhul ei nõua S OÜ võlgnevuselt viiviste tasumist (kui kohustust ei täideta, siis arvestatakse tagantjärgi viivis 0,25% päevas). 27.11.2014 hüpoteegi seadmise lepingu alusel seati korteriomanditele nr 1-6 ühishüpoteek hüpoteegisummaga 400 000 eurot; kuivõrd C OÜ ei suutnud täita rahalisi kohustusi tähtaegselt, oli 2015. a mais-juulis S OÜ surve C OÜ-le raha tasumiseks. C OÜ poolt 14.07.2015 seisuga võlgnetav viiviste summa oli 152 081.40 eurot ehk võlasumma kokku oli 388 783.04 eurot. S OÜ oli nõus sõlmima C OÜga kokkuleppe tingimusel, et C OÜ võõrandab S OÜ-le SSS korteriomandid 1-6 hinnaga 283 200 eurot (sh käibemaks) ning vastutasuks loobub S OÜ ostuhinda ületavate viiviste nõudmisest. Kostja hinnangul oli tegu majanduslikult kasuliku tehinguga, C OÜ vabanes kohustusest, mille täitmise viivitamisega suurenes nõue igapäevaselt viivise 591.76 eurot võrra. Arvestades kohustust, millest C OÜ vabanes, siis võõrandas C OÜ korteriomandid kasumlikumalt kui kolm korterit R OÜ-le – R OÜ-le võõrandatud korterite ruutmeetri turuhinnaks oli Tõnisson Kinnisvara OÜ hinnangus märgitud hinda arvestades 826.34 eurot/m2 (181 300 eurot / 219,4m2), S OÜ-le võõrandatud korterite ruutmeetri hinnaks 1207.03 eurot/m2 (388 783.04 eurot / 322,1 m2); 3) TTT, RRR ja TT5 kinnisasjad. TTT kinnisasi võõrandati 01.06.2015 hinnaga 13 500 eurot (lepingu punkt 3.1); RRR kinnisasi 02.06.2015 hinnaga 7 250 eurot (lepingu punkt 2.1); TT5 kinnisasi 07.05.2015 hinnaga 15 500 eurot, lepingu punkt 2.1. Kostja on põhjendanud kinnisasjade võõrandamise vajadust sooviga tasuda võlausaldajatele ja vältida pankrotti. Hageja hinnangul on TTT kinnisasja võõrandamisega seoses tekitatud C OÜle kahju 10 000 eurot, RRR kinnisasja võõrandamisega 7000 eurot ja TT5 kinnisasja võõrandamisega 8000 eurot. Nimetatud summade kujunemist ei ole hageja põhjendanud; 4) KKK kinnisasi võõrandati 29.07.2015 hinnaga 30 000 eurot (punkt 2.1). Hageja hinnangul on tehingust tulenev kahju 40 000 eurot, millest kohus järeldas, et hageja hinnangul oli kinnisasja väärtus 70 000 eurot. Hageja ei ole põhjendanud, mille pinnalt on kujunenud kahjuks 40 000 eurot. 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ 10.04.2015 hinnangust nähtuvalt oli kinnisasja 18 2-16-1255 turuväärtus 21 000 eurot. Akti punktist 7.3 järeldub, et visuaalse ülevaatuse põhjal otsustades on eramu seisukord halb, 2000-ndatel aastatel on elamu siseviimistlus eemaldatud (see nähtub ka fotodelt) ning kinnine hoonekarp on aastaid kütteta seisnud ja elamu uuesti viimistlemine ning tehnosüsteemide taastamine vajab mahukaid investeeringuid. Kohus ei näinud põhjust kahelda hinnangus ja seega on KKK kinnisasi võõrandatud kasumlikult. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et esitatud tõendite pinnalt võib C OÜ tehinguid kinnisasjadega pidada majanduslikult mõistlikuks ja hageja ei ole muutnud usutavaks, et tehingud ei vastanud turuhindadele. 73. Lisaks kinnisasjade müügile on hageja ette heitnud ka sõidukite Toyota Land Cruiser, reg.märgiga HHHHHH müüki (hind 12 000 eurot) ja Lexus RX350, reg.märgiga MMMMMM (hind 15 000 eurot, müüdud kostjale) võõrandamist. Hageja peab tehinguid tühiseks ning tekkinud kahjuks kokku 9000 eurot. Ka siinkohal ei ole hageja põhjendanud, mille alusel on kahju arvestatud. Kohus, tuginedes ÄS § 180 lõikele 4 ja Riigikohtu seisukohale lahendis nr 217-10474 (punkt 24) leidis, et kinnisasjade ja Toyota müügiks ei olnud vajalik osanike nõusolek. Kui ka osanike nõusolek olnuks vajalik, märkis kohus, et äriühingu esindusõiguslike isikute tehtud tehingud kehtivad kolmandate isikute suhtes sõltumata sellest, millised piirangud äriühingu sisesuhtes kehtivad. Kinnisasjade ja Toyota võõrandamise tehingud ei olnud seega tühised (vähemasti mitte põhjusel, et hageja ei andnud nendeks nõusolekut). Peale selle oli C OÜ igapäevane majandustegevus ehitustegevus ja kinnisvaraarendus, mistõttu ei olnud kinnisasjadega tehtud tehingud ka igapäevase majandustegevuse raamest väljuvad. Lexuse müügi puhul tuleb arvestada ÄS § 181 lõike 3 regulatsiooni. Kuigi Lexuse müük võis olla tühine, siis kohtule teadaolevalt ei esitanud C OÜ (pärast seda kui hageja sai uuesti juhatuse liikmeks) tehingu tühisusele tuginedes nõuet kostja kui sõiduki ostja vastu. Sellest võib järeldada, et hageja C OÜ juhatuse liikmena aktsepteeris tehingut. Igal juhul ei ole C OÜ teinud toiminguid, et vähendada C OÜ-le väidetavalt tekitatud kahju (nt nõudes sõiduki kostjalt tagasi ning võõrandades selle kallimalt). 74. Hageja on esile toonud ka kostja poolt C OÜ juhatuse liikmena tehtud muid tehinguid, mida hageja peab C OÜ-d kahjustavaks (ajavahemikus juuni 2014 kuni juuli 2015 on hageja väitel C OÜ osutanud majutusteenust ca 87 00 euro eest, millest on deklareeritud vaid ca 8% ja ülejäänud majutusteenuste eest saadud sularaha on kostja poolt omastatud). Ka nimetatud võimaliku nõude puhul ei ole C OÜ (pärast seda kui hageja sai uuesti juhatuse liikmeks) esitanud nõuet kostja vastu. Arvestades seda, et hageja sai uuesti C OÜ juhatuse liikmeks 22.04.2016 ja ajutine haldur nimetati 25.07.2017, olnuks hagejal enam kui aasta aega soovi korral nõudeid esitada. 75. Eelnevale tuginedes oli kohus seisukohal, et esitatud asjaoludest ei saa kohus järeldada kostja süülist käitumist C OÜ osa väärtuse vähendamisel. Lisaks nõustus kohus kostjaga, et hageja ei ole väärtuse puhul arvesse võtnud kohustusi – kohtu jaoks on ilmne, et ehitustegevuse ja kinnisvaraarendusega kaasnevad ka kulud, kuivõrd ehitada ei saa tasuta ja seda näitlikustavad ka fotod SSS kortermajast enne ja pärast renoveerimist. 76. Kohtu seisukohta ei mõjuta see, kas kinnistute ostjad olid lähikondsed või mitte, mistõttu kohus neid asjaolusid ja tõendeid ei käsitlenud (26.01.2016 hageja menetlusdokumendi lisad 14-15 (t I kd lk 53-56); 07.04.2017 hageja menetlusdokumendi lisa 24 (t IV kd lk 194)). 77. Kohus tugines TsMS § 457 lõikele 1 ja märkis, et kuna praegusel ajal nähtub äriregistrist, et osa kuulub CC-le, kes ei ole käesolevas asjas menetlusosaline, ei saa kohus tuvastada S OÜ osa ühisvarana ega jätta seda kostjale. Kuivõrd asjas tehtav otsus on siduv üksnes hagejale ja kostjale, kuid mitte CC-le, jättis kohus hageja nõude tuvastada S OÜ osa ühisvarana ja jätta 19 2-16-1255 kostjale läbi vaatamata TsMS § 423 lõike 2 punkti 2 alusel (nõudega ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada). 78. Kohus märkis täiendavalt ka järgmist. Hageja on seisukohal, et S OÜ osa kuulub ühisvara hulka, kuna kõik 2014. a sügisele eelnevad tehingud S OÜ, C OÜ, hageja ja kostja vahel olid kasulikud üksnes C OÜ-le, hagejale ja kostjale, kuid 2014. a sügisele järgnevad tehingud olid järsku C OÜ-le kahjulikud. Neid tehinguid ei ole kõiki välja toodud, kuid menetluses esitatud väidete pinnalt eeldas kohus, et enne 2014 sügist tehtud tehingute all peab hageja silmas (
2. mh)KKK kinnistuga seotud tehinguid ja pärast 2014 sügist tehtud tehingute all (
3. mh)tehinguid, mille tulemusena sai S OÜ SSS korterite omanikuks. 79. KKK kinnisasjaga on olulised järgmised asjaolud. C OÜ omandas 2010. a kinnistu 1 037 000 krooni (66 276.38 eurot) eest ja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 22.11.2010. C OÜ võttis S OÜ-lt 2010. a novembris laenu kokku 900 000 krooni (57 520.48 eurot). 31.01.2011 sõlmisid C OÜ ja S OÜ kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu hinnaga 102 000 eurot. Leping kajastab juba tasutud ostuhinnana novembris ülekantud summat 900 000 krooni ning lepingu sõlmimise päeval täiendavalt väljamakstavat summat 44 479.52 eurot (sellises summas väljamakse nähtub punktis 2 viidatud konto väljavõttest). C OÜ ei suutnud tagasiostuõigust teostada 31.01.2011 müügilepingu punktis 3.1 sätestatud tähtajaks 31.07.2011. C OÜ raamatupidaja on koostanud peale tagasiostu tähtaja möödumist 01.08.2011 S OÜ-le arve nr 35, mille koostamise põhjuseks just sel kuupäeval ei saa olla miski muu kui algselt laenuna (kohustusena) tehtud raamatupidamiskanne muudeti vara müügikandeks (tuluks), st üleval olnud kohustus tasaarveldati vara müügituluga. S OÜ ühelt poolt ning hageja ja kostja teiselt poolt sõlmisid 14.10.2013 vahetuslepingu, mille alusel omandasid hageja ja kostja KKK kinnistu ühisomandisse, andes S OÜ-le vastu 3 korteriomandit – kinnistu väärtusena märgiti 95 000 eurot ja korterite väärtusena samuti 95 000 eurot. Kohtu hinnangul on menetluses esitatud tõenditega loogiliselt järeldatav, et C OÜ võõrandas kinnisasja S OÜ-le laenu tagatiseks ning S OÜ vahetas hiljem kinnisasja laenusummaga sarnases väärtuses korterite vastu. Hageja on pidanud eluliselt ebausutavaks, et CC loovutaks 400 000 euro väärtuse eest kinnistuid 100 000 euro väärtuses korterite vastu ja see näitab, et S OÜ kuulus pooltele. Hageja heidab seega sisuliselt S OÜ-le ette, et viimane ei võõrandanud kinnisasja hiljem C OÜ-le, hagejale või kostjale (või kolmandale isikule) oluliselt kallimalt kui oli ostuhind. Kohtu hinnangul näitavad nimetatud tehingud seda, et S OÜ eesmärk oli saada KKK kinnisasja näol tagatis antud laenule ning tema huvi piirdus laenu tagasisaamisega. Seda, et S OÜ otsustas käituda C OÜ, hageja ja kostja suhtes vastutulelikult, ei saa pidada näitajaks, et S OÜ kuulub hagejale ja kostjale. Kostja on tuginenud sellele, et hageja tegi C OÜ kandeid seoses KKK kinnistuga, kuid nimetatud tõendid ei kajasta kande tegija isikut (st füüsilist isikut). Suur-Posti korterite omandamiseni viivate tehingute jada on kostja poolt samuti jälgitavalt põhjendatud ja tõendatud. Hageja ei ole toonud esile muid tehinguid, mistõttu saab kohus kujundada seisukoha üksnes eelnevalt käsitletu pinnalt – see ei veena kohut, et S OÜ osa kuulub tegelikult poolte ühisvara hulka. 80. 14.10.2014 lepingu punktis 4.2 sisaldub kokkulepe, et lahutuse korral müüakse kinnisasjad ning müügisummast tagastatakse müüdavale kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud kohustused ning samuti müügiga seotud kulud (nt maakleri vahendustasu, notarikulu jne) ning ülejäänud müügist saadud rahasumma jagatakse võrdselt abikaasade vahel. Lepingu punkt 4.3 sätestab: „Abikaasad lepivad kokku, et juhul kui üks Abikaasadest takistab mõne eeltoodud kinnisvara müüki (ei nõustu müügitehingut tegema olukorras, kus leitud ostjaga on kokkulepitud müügitehingu tegemise notariaeg ning müügitehing jääb toimumata seetõttu, et üks Abikaasadest ei ole nõus tehingut tegema), on Abikaasadel vastastikku järgmised õigused: 4.3.1. müüa sooviv Abikaasa võib nõuda müüki takistavalt Abikaasalt leppetrahvi null koma 20 2-16-1255 null kolm protsenti (0,03%) vastava müüdava kinnisvara ostjaga kokkulepitud müügisummalt iga müügiga viivitatud päeva eest (trahvi arvestatakse alates päevast, kui leitud ostjaga on kokku lepitud müügitehingu tegemise notariaeg ning müügitehing jääb toimumata seetõttu, et üks Abikaasadest ei ole nõus tehingut tegema); 4.3.2. müüki takistaval Abikaasal on õigus otsustada ja nõuda, et ta ostab ise välja müüa sooviva abikaasa osa vastava kinnisvara ühisomandist hinnaga, mis on 50% vastava müügitehingu Ostja poolt kinnisvara kui terviku eest pakutavast müügihinnast.“ 81. Kohus tugines VÕS § 158 lõikele 1. 14.10.2014 lepingu punkti 4.3 kohaselt on leppetrahvi nõudmise eeldused: 1) leitud on ostja ja 2) ostjaga on kokku lepitud müügitehingu tegemise notariaeg ja 3) üks abikaasadest ei ole nõus tehingut tegema. Kostja on toonud esile kolm olukorda, kus hageja takistas kinnisasjade müüki: 1) Tallinna notar Margus Veskimäe 06.08.2015 dokumendist nähtub, et kostja ja Uus Kodu Kinnisvara OÜ esindaja viibisid notari juures 06.08.2015 kell 16.00, plaanitud oli sõlmida KKK kinnisasja võlaõiguslik müügileping ja avaldus eelmärke kinnistamiseks, tehing jäi ära hageja puudumise tõttu. 27.07.2015 teatas hageja, et kinnisvara müüki ei toimu enne, kui on saavutatud poolte vahel kokkulepe C OÜ valduses olnud varade jagamises ja varade ekspluateerimisest saadud tulu jagamises. Ka 05.08.2015 teatas hageja, et „KKK homme ei müüda“; 2) 01.02.2016 palus kostja määrata soovitatavalt sama nädala reedeks notariaeg KKK kinnisasja ning PPP kinnisasjade võõrandamiseks (ostjad vastavalt MN ja RK, tehingu hinnad vastavalt 380 000 eurot ja 275 000 eurot), notaribüroost pakuti aegu kell 12.40 ja 13.20. 02.02.2016 teatas kostja notariajast 05.02.2016 kell 12.40 hagejale, mille peale hageja vastas „Mul ei ole vargaga midagi rääkida. Las advokaadid ja kohtunikud ja prokurörid klaarivad ise“; 3) kostja edastas 31.03.2016 kohtutäituriga hagejale kutse ilmuda 05.04.2016 kell 14.00 notari juurde, vormistamaks PPP ja KKK kinnistute müümine vastavalt hindadega 275 000 eurot ja 380 000 eurot. Kutse toimetati kohtutäituri poolt hagejale isiklikult kätte 31.03.2016, hageja ei ilmunud 05.04.2016 notari juurde. Ostjateks olid G OÜ ja RK. 82. Kohus asus seisukohale, et nendel kolmel juhul on täidetud leppetrahvi nõudmise eeldused, kuna ostjad olid olemas, notariaeg müügitehingu tegemiseks oli kokku lepitud ja üks abikaasa (hageja) ei olnud nõus tehingut tegema (kinnitades seda kirjalikult ja/või jättes notarisse ilmumata). Hageja peab ebatõenäoliseks, et ostjad omasid reaalset ostusoovi (kostja ei ole seda tõendanud), MN suhtes oli 03.03.2015 välja kuulutatud pankrot. Kohtu hinnangul ei mõjuta hageja seisukoht leppetrahvi põhjendatust. Tehingud ei jäänud ära seetõttu, et ostjad tegelikult ei omanud reaalset ostusoovi, vaid seetõttu, et hageja ei ilmunud notarisse ehk takistas müüki. 83. Kostja on leppetrahvi arvestanud alates 06.02.2016 KKK kinnisasja puhul väärtusest 380 000 eurot ning PPP kinnisasjade puhul väärtusest 275 000 eurot. Kuna 14.10.2014 lepingu punkti 4.3.1 kohaselt arvestatakse leppetrahvi „vastava müüdava kinnisvara ostjaga kokkulepitud müügisummalt“ ja 05.02.2016 oli määratud notari aeg KKK ja PPP kinnisasjade võõrandamiseks hindadega vastavalt 380 000 eurot ja 275 000 eurot, on leppetrahvi arvestamise aeg ja arvestuse aluseks olevad väärtused korrektsed. Ühe päeva leppetrahviks kujuneb 196.50 eurot – KKK kinnisasja puhul 0,03% 380 000 eurolt ehk 114 eurot, PPP kinnisasjade puhul 0,03% 275 000 eurolt ehk 82.50 eurot. Perioodi 06.02. – 26.02.2016 (20 päeva lõppkuupäevata, nagu on arvestanud kostja) leppetrahviks kujuneb 3930 eurot. 84. Kostja on palunud mõista välja ka leppetrahvi 196.50 eurot päevas alates 27.02.2016 kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi 196.50 eurot päevas kuni kinnisasjade müügini. Kostja on viidanud TsMS §-le 367, kuid nimetatud norm kohaldub üksnes viivise puhul. Küll aga saab nõude rahuldada TsMS § 369 alusel. Kohus ei arvestanud siiski summaliselt leppetrahvi välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga, vaid viimase istungi pidamise kuupäeva 21 2-16-1255 seisuga, kuivõrd otsuse kuupäeva seisuga arvestatuna võib leppetrahv osutuda valeks, kui PPP kinnisasjad võõrandatakse enne otsuse tegemist. 27.02.2016 – 17.03.2020 on koos lõppkuupäevaga 1481 päeva. KKK kinnisasja puhul kujuneb leppetrahvi suuruseks seega 168 834 eurot ja PPP kinnisasjade puhul 122 182.50 eurot – kokku 291 016.50 eurot. 85. Seega mõistis kohus hagejalt kostjale välja perioodil 06.02.2016 – 17.03.2020 kujunenud leppetrahvi 294 946.50 eurot. Alates 18.03.2020 väljamõistetava leppetrahvi puhul korrigeeris kohus väljamõistetavat leppetrahvi. Kuna KKK ja PPP kinnisasjad võõrandatakse tõenäoliselt erinevatel aegadel, siis mõistis kohus hagejalt kostjale välja alates 18.03.2020 kuni KKK kinnisasja võõrandamiseni leppetrahvi 114 eurot päevas ja alates 18.03.2020 kuni PPP kinnisasjade võõrandamiseni leppetrahvi 82.50 eurot päevas. 86. Kostja tasus 12.03.2015 – 22.06.2016 2401.23 eurot ja pärast vastuhagi esitamist veel 84.68 eurot ehk kokku 2485.91 eurot ühisvaras olevaid laenulepingust nr 07-040472-EL tulenevaid kohustusi. Kostja palub sellest 1242.96 eurot hüvitada KKK kinnistu müügist saadavate vahendite arvelt. Kohus viitas PKS § 34 lõikele 2 ja märkis, et jõudis eelnevalt otsuses järeldusele, et laenulepingust nr 07-040472-EL tulenevad kohustused on ühisvara hulgas. Hageja ei ole vaidlustanud, et kostja on tasunud alates 12.03.2015 lahusvara arvelt nimetatud kohustuse katteks 2485.91 eurot. Kohus rahuldas nimetatud nõude, kostja poolt ühisvaraks oleva kohustuse täitmiseks tasutud summast pool (ümmardatuna 1242.96 eurot) tuleb kostjale hüvitada ühisvara arvelt. 87. Kostja tugineb sellele, et hageja on takistanud kinnisasjade realiseerimist 14.10.2014 abieluvaralepingus kokkulepitud viisil. PPP kinnisasjade osas on algatatud täitemenetlus – kohtutäituri tasu täiteasjas nr 022/2017/1372 on 11 503.20 eurot, seetõttu palus kostja hagejalt enda kasuks välja mõista pool kohtutäituri tasust. Ülejäänud kinnisasjade puhul, mis kuuluvad müümisele kohtutäituri poolt, on täituril õigus saada enampakkumisel müüdava vara üleskirjutamise ja hindamise eest 10 450 eurot ning enampakkumise korraldamise ja läbiviimise eest 13 200 eurot. 88. Kohus jättis rahuldamata kostja nõuded jätta täitemenetluste kulud hageja kanda. Kohus tugines täitemenetluse seadustiku (TMS) § 174 lõike 1 esimesele lausele ja lõikele 2 ning Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-2-1-14-17 (punkt 36.5). Seega kantakse kulud vara müügist saadud vahendite arvelt esimeses järjekorras, kulusid kannavad kaudselt mõlemad ühisomanikud võrdselt. Kohus ei pidanud põhjendatuks, et kulud peaks jääma täies ulatuses hageja kanda. KKK ja PPP kinnisasjade puhul on kostja menetluses läbivalt tuginenud sellele, et hageja on 14.10.2014 lepingut rikkunud ja takistanud kinnisasjade müüki. Samale seisukohale jõudis ka kohus. Kohtu hinnangul on aga sellest kostjale tekkinud kahju (s.o täitemenetlusega tekkivad kulud) kaetud väljamõistetud leppetrahviga (VÕS § 161 lõige 2). Ülejäänud kinnisasjade puhul ei ole vähemalt menetluses esitatud asjaoludest näha, et kostja oleks üritanud neid müüa ja hageja oleks müüki takistanud, seetõttu ei ole ka põhjendatud, et hageja peaks täies ulatuses kandma nende kinnisasjadega seotud täitemenetluse kulud. 89. Kohus tugines TsMS § 445 lõikele 1 ja märkis, et kostja on palunud otsuse täitmise korra kindlaks määrata. Kostja palus otsuse täitmise korrana kinnisasjade hindadega seoses järgmist: 1) PPP kinnisasjad müüakse koos alghinnaga 275 000 eurot; 2) KKK kinnisasi müüakse alghinnaga 380 000 eurot; 3) RRR kinnisasi müüakse alghinnaga 10 000 eurot; 4) VVV kinnisasi müüakse alghinnaga 50 000 eurot; 5) kohtutäitur ei tohi kordusenampakkumise korraldamisel vara korraga alla hinnata rohkem kui 5%, v.a kui pooled on leppinud kokku teisiti. PPP kinnisasjade osas juba toimub täitemenetlus, kinnisasjade müük alghinnaga 170 000 eurot nurjus huviliste puudumise tõttu. Kohtutäitur koostas 05.03.2020 vara ümberhindamise 22 2-16-1255 akti ning avaldas samal päeval kordusenampakkumise teate, mille kohaselt müüakse kinnistuid alghinnaga 155 000 eurot. Seetõttu ei määranud kohus otsuse täitmise korrana alghinda kindlaks PPP kinnistute osas ega reguleerinud nende osas ka vara alla hindamist. Punktide 2-5 osas pidas kohus kostja taotletut põhjendatuks. 90. Teiseks on kostja palunud määrata kindlaks, milline kohustus täidetakse millise vara müügist saadavate vahendite arvelt: 1) PPP kinnisasjade, RRR kinnisasja ja VVV kinnisasja enampakkumisel müügist laekuva raha arvel täita: 1.1. laenulepingust nr 07-040472-EL tulenevad rahalised kohustused Swedbank AS-ile; 1.2. kohtutäituri tasu 11 503.20 eurot; 2) KKK kinnisasja müügist saadud rahast: 2.1. hüvitada kostjale 39,78% kinnisasja müügist saadud rahast või alternatiivselt kalduda kinnisasja müügist saadud raha jagamisel kõrvale poolte ühisvara osade võrdsusest, arvestades, et kinnisasi on 39,78% ulatuses soetatud kostja lahusvara arvel; 2.2. hüvitada kostjale 1242.96 eurot; 2.3. täita YY-ga sõlmitud laenulepingust tulenev ühisvaras olev solidaarkohustus summas 32 000 eurot; 2.4. ülejäänud kinnisasja müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdselt pooleks; 3) RRR ja VVV kinnisasjade müügist saadud rahast, mis jääb järele pärast punktis 1 nimetatud kohustuste täitmist: 3.1. hüvitada kostjale 36% kinnisasjade müügist saadud rahast ning ülejäänud 64% kinnisasjade müügist saadud rahast jagada poolte vahel võrdselt pooleks või alternatiivselt 3.2. kalduda kõrvale poolte ühisvara osade võrdsusest, jagades kinnisasja müügist laekuva raha 68% ulatuses hagejale ning 32% ulatuses kostjale. 91. Kohus leidis eelnevalt, et kinnisasjade müügist saadud vahendid tuleb jagada võrdselt ja arvestamisele ei kuulu kostja võimalikud lahusvaralised panused ühisvara omandamisel. Seetõttu jäid otsuse täitmise korrast välja punktid 2.1, 3.1 (v.a osa, et „jagada poolte vahel võrdselt pooleks“) ja 3.2. Samuti pidas kohus eelnevalt YY-lt saadud laenu tagastamise kohustusest ühisvaras olevaks 30 000 euro tagastamise kohustust. Sellest tulenevalt täpsustas kohus punkti 2.3. Punkti 1 pidas kohus vajalikuks korrigeerida. Kuna PPP kinnisasjade osas juba täitemenetlus toimub, siis viiakse seda läbi tavapäraste täitemenetluse reeglite järgi. Kohus märgib, et nende müügist hüvitatakse Swedbank AS-i kohustused ja täitemenetluse kulud, kuid täitemenetluse kulude hüvitamine ja sissenõudjale tasumine toimub TMS-is ettenähtud korras. Kuna kohtule ei ole teada, millised nõuded ja millises ulatuses jäävad tasumata pärast PPP kinnisasjade müügist saadavate vahendite jaotamist, korrigeeris kohus punkti 1 selliselt, et RRR kinnisasja ja VVV kinnisasja enampakkumisel müügist laekuva raha arvel täidetakse laenulepingust nr 07-040472-EL tulenevad rahalised kohustused Swedbank AS-ile ulatuses, milles need jäid täitmata PPP kinnisasjade müügist saadud vahenditest ning kohtutäituri tasu võlgnevus ulatuses, milles see jäi täitmata PPP kinnisasjade müügist saadud vahenditest. Kohus märkis, et otsuses reguleerimata osas kohalduvad vara müügile TMS-i sätted, mh täitemenetluse kulude väljamaksmise osas. TMS § 174 lõike 2 järgi arvatakse täitemenetluse kulud tulemist maha enne selle jaotamist ning see on ka kooskõlas 14.10.2014 lepingu punktis 4.2 sätestatuga, et enne ühisomanike vahel jagamist ja pärast hüpoteekidega tagatud nõuete täitmist tasutakse saadud rahast müügiga seonduvad kulud. 92. Kohus ei analüüsinud otsuses viitamata tõendeid. Kohtu hinnangul ei mõjuta need asja lahendamist või on otsuse tegemise ajaks kaotanud aktuaalsuse. Kuivõrd kohus küsis menetluses poolte hagi ja seisukohtade terviktekste, mis esitati 17.05.2019 ja hiljem, ei hinnanud kohus tõendeid, millele pooled ei viidanud alates 17.05.2019 esitatud menetlusdokumentides või mida nad ei ole lisanud nimetatud menetlusdokumentidele. 93. Hageja ja kostja paluvad jätta menetluskulud vastaspoole kanda. Kohus tugines TsMS § 164 lõigetele 1 ja 2. Nii hageja kui kostja on esitanud hagid ühisvara jagamiseks. Kuigi ühisvara jagamise puhul jäävad menetluskulud üldjuhul poolte endi kanda, siis antud juhul ei pidanud 23 2-16-1255 kohus sellist lahendust õiglaseks, kuna kohus lahendab asja sarnasemalt vastuhagis esitatud nõuetega kui hagis esitatud nõuetega, osad hageja nõuded jäävad läbi vaatamata, menetlus oleks võinud olla olemata või oleks olnud vähem mahukas, kui hageja ei oleks 14.10.2014 lepingut rikkunud kinnisasjade müügi takistamisega, hageja või tema poeg on vähendanud ühisvaraks oleva PPP kinnistu väärtust maja lõhkumisega enne enampakkumist, mille ajendina näeb kohus soovi jätta kostjale võimalikult suur laenukohustus pärast PPP kinnistute võõrandamist, kuivõrd hageja veendumusel on kostja ainuisikuliselt kohustatud laenu tasuma. Samas arvestas kohus ka seda, et ühisvara jagamine on ka kostja huvides ning kostja vastuhagi ei kuulu rahuldamisele täies ulatuses. Neid asjaolusid arvestades pidas kohus põhjendatuks jagada menetluskulud selliselt, et hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda ning kostja menetluskuludest 75% jääb hageja kanda ja 25% kostja enda kanda. 94. Kuna hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda, siis puudub vajadus hageja menetluskulude põhjendatuse hindamiseks ja kulude kindlaksmääramiseks. 95. Kostja palus 14.12.2017 ja 17.03.2020 nimekirjades menetluskuludena kindlaks määrata riigilõivud, kassatsioonkautsjoni ja õigusabikulud. Kohus leidis, et põhjendatud on menetluskulud riigilõivudele ja kautsjonile kokku 700 eurot. Kostja esindaja ajakulu on perioodil 03.02.2016 – 16.03.2020 kokku 267h. Tehtud toimingud hõlmavad suhtlust kliendiga, vastaspoole menetlusdokumentide läbitöötamist, menetlusdokumentide koostamist, istungiteks ettevalmistust ja neil osalemist, kohtudokumentidega tutvumist. Arvestades menetlusdokumentide ja esitatud tõendite mahtu (toimik on üheksa köidet) ning asjaolu, et asjas on toimunud neli istungit, on kohtu hinnangul kostja esindaja tehtud toimingud menetluses ja ajakulu 267h (seisuga 16.03.2020) põhjendatud. TsMS § 174 lõike 1 teise lause alusel määras kohus kindlaks ka kostja esindaja tasu 17.03.2020 istungil osalemise eest (istung kestis 1h). Kokku on kostja esindaja põhjendatud ajakulu 268h. Esindaja tunnitasu on 115.20 eurot (sh käibemaks). Tasumäär ei ole ebamõistlikult suur ning vastab turuhinnale. Kohus pidas seega põhjendatud õigusabikuludeks 30 873.60 eurot. 96. Eeltoodu põhjal määras kohus kostja menetluskuludena kindlaks 31 573.60 eurot, millest 23 680.20 eurot mõistis kohus välja hagejalt ning ülejäänu jäi kostja enda kanda. Samuti tuleb hagejal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest. Apellatsioonkaebus 97. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osas, milles kohus: 1) luges ühisvaraks PPP kinnisasjad, AS-iga Swedbank ja WW-ga sõlmitud laenulepingutest tulenevad laenu tagastamise kohustused ning jagas eelmainitu ühisvarana; 2) jättis kostja menetluskuludest 75% hageja kanda; 3) mõistis hagejalt kostjale välja leppetrahvi. Hageja ei vaidlusta otsuse resolutsiooni punkte 9 ja 10. 98. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta vastuhagi rahuldamata ja rahuldada hagi ning lugeda hageja lahusvaraks PPP kinnisasjad, kostja lahusvaraks laenulepingutest tulenevad rahalised kohustused. Samuti kohustada kostjat hüvitama hagejale PPP kinnisasjade, mis nüüdseks on kohtutäituri poolt realiseeritud, väärtus 300 000 eurot, mida saab tasaarveldada, jättes hageja ainuomandisse KKK, RRR ja VVV kinnistud, mis kuulusid poolte ühisvara koosseisu ning mille müügist saadud raha oleks läinud poolte vahel võrdselt jagamisele. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda. 99. Maakohus kohaldas otsuse tegemisel vääralt materiaalõigust ja hindas valesti tõendeid ning asjaolusid. Kohtu järeldused ei tulene tuvastatud asjaoludest. Otsus ei ole kooskõlas 24 2-16-1255 seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtetega. Kohus eiras hageja põhjendusi ja omistas kostja seisukohtadele põhjendamatult suurt kaalu. 100. 14.10.2014 leping on tühine

§ 86

lõike 1 alusel või alternatiivselt tühistatud, kostja tühistamise avaldusele vastu ei vaielnud. Seega kehtib 15.07.2011 abieluvaraleping. Kõiki tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates pidanuks kohus jõudma järeldusele, et 14.10.2014 leping on vastuolus heade kommetega. Kohus jättis tähelepanuta, millises olukorras hageja lepingu sõlmis – sisuliselt koheselt pärast sünnitust, hagejal oli olnud juba esimene rinnapõletik koos kõrge palavikuga, puudusid lepingueelsed läbirääkimised ning koheselt pärast sõlmimist lõpetas kostja ühiselu hagejaga, lahkudes kodust, et alustada kooselu uue kaaslasega. Nimetatud asjaolud kogumis viitavad ühemõtteliselt 14.10.2014 lepingu heade kommete vastasusele.

1. Hageja ei nõustu ka, et 14.10.2014 leping ei olnud kehtivalt tühistatud. Hageja oli peale kostja kodust lahkumist lisaks füüsilisele kurnatusele ja emotsionaalsele traumale ka täiesti rahatu. Kostja oli tõkestanud kõik juurdepääsud pere ühistele finantsidele (sulgenud ligipääsu pangakontole, mida varasemalt kasutasid abikaasad ühiselt ning hageja ei saanud ka mingit osa C OÜ apartementhotelli tuludest (prognoositav puhaskasum 50 000 eurot aastas)). Et katta eluasemekulusid ning tagada perele minimaalne toit pidi hageja laenama raha oma teismelistelt poegadelt. Hageja oli kuni
2. a märtsini (mil hakkas laekuma emapalk) reaalselt näljas samal ajal, kui kostja elas uue elukaaslasega C OÜ-le kuuluvas korteris, omas täielikku finantsvabadust ning tegi kulukaid välisreise. Hageja väljaütlemisi ajavahemikul
3. a november kuni
4. a mai ei saa tõenditena arvestada, kuna need olid tehtud selgelt sõltuvussuhte ajal ja sundseisus ning sellises olukorras on imetav ema valmis omaks võtma ükskõik milliseid tavaoludes täiesti välistatavaid seisukohti. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta kostja emotsionaalse ja materiaalse vägivalla hageja suhtes alates kodunt lahkumisest kuni praeguseni. Kostja sisenes mitmeid kordi hageja elukohta ette teatamata oma võtmega ja survestas hagejat eesmärgiga sundida teda loobuma veelgi enam oma õigustest, kaasas tühi paberileht ja pastakas, nõudes, et hageja annaks paberile oma allkirja. Samuti ähvardas ta korduvalt võtta hagejalt ära sõiduauto, sülearvuti ja mobiiltelefoni, mis olid tollal pere ühise äriühingu bilansis. Sarnase nõude esitas kostja hagejale ka kirjalikult 28.02.
5. Kuidas oleks pidanud imiku ema saama hakkama oma igapäevaste toimingutega sõiduautota ja mobiiltelefonita ning loomulikult üritab ta sellises olukorras hoiduda igasugusest olukorra teravdamisest. Samuti ähvardas kostja hagejat korduvalt erinevate valesüüdistustel põhinevate kohtuasjade algatamisega, mis hiljem tõeks osutusid. Kostja vägivaldsust hageja vastu tõendavad korduvad hageja ja väikese tütre ühise kodu ukselukkude vahetused ajavahemikul sügisest 2015 kuni kevadeni 2016, mil hagejale oli tõkestatud ligipääs oma koju ning tema ja lapse asjad olid visatud prügikottidesse. Ei saa eeldada, et hageja saanuks sellises olukorras selgelt mõelda 14.10.2014 lepingu tühistamisele. Puudub vajadus tõendada, et lapse vaimse ja füüsilise tervise jaoks on tema esimesed elukuud kõige määravama tähtsusega ning sellest teadlik ema ei suuda oma tähelepanu jagada juriidilistele küsimustele. Seega ei saa eelnevalt mainitud põhjustel arvestada tavapärase lepingu ülesütlemise tähtajaga kuus kuud alates pettuse ilmsikstulekust. Hageja arvates saab tähtaeg hakata jooksma alates augustist 2015, mil hageja lõpetas imiku rinnaga toitmise ning sai lõpuks hakata otsima juriidilist abi oma õiguste kaitseks. Alternatiivselt võib hakata tähtaeg kulgema alates abielu lahutamisest 09.03.2015, mil selgus lõplikult kostja tegelik eesmärk uue abieluvaralepingu sõlmimiseks. Arvestades neid alternatiivseid tähtaegu on mõlemal juhul 25.08.2015 esitatud lepingu tühistamise avaldus tähtaegne.
6. Seega kehtib poolte vahel 15.07.2011 abieluvaraleping, mis näeb ette, et PPP kinnisasjad on hageja lahusvaraks. Kõik muu abielu kestel omandatud vara on poolte ühisvara ja selle 25 2-16-1255 realiseerimisel saadav tulu kuulub võrdselt jagamisele. 07.03.2007 laenulepingust tulenevad kohustused ei ole samuti ühisvaras ja puudub leppetrahvi kokkulepe.
7. WW-lt saadud laenu tagastamise kohustuse osas nõustub hageja, et WW andis kostjale laenu 32 000 eurot, kuid ei nõustu, et laen anti perekonna vajaduste rahuldamiseks. Tegelik laenu andmise eesmärk oli soetada C OÜ nimele KKK kinnistu. 21.02.2014 maksekorraldus ei tõenda, et laen on antud perekonna huvides. 04.03.2017 kinnitus on paljasõnaline. Olukorras, kus C OÜ majandustegevuses olid suured riskid (laenud, maksekohustused töövõtjatele, edutu korterite müük), on laenu võtmine suurejoonelise sünnipäeva tähistamiseks arusaamatu ja eluliselt mitte usutav. Saadud laenu ei saa käsitleda C OÜ kui poolte ühise äriühingu majandustegevuse edendamiseks, sest 18.10.2014 kandeavaldusega kutsus kostja hageja C OÜ juhatuse liikme kohalt tagasi. Lisaks on OÜ C oma äritegevuse raugemisega lõpetanud ja äriregistrist kustutatud 04.02.
8. Laenuraha kasutati kinnistu ostmiseks Xu vallas X külas ja eesmärgiks oli investeering perekonna huvides. Riigikohtu praktika kohaselt perekonna huvides võetud laenu tõendamiskoormist ei saa panna hagejale, kes ei olnud laenuvõtjaks ja seda, kas laenukohustus võeti faktiliselt perekonna huvides, saab tõendada ainult kostja. Kostja ei ole veenvalt tõendanud, et laen võeti ja kulutati perekonna huvides. Samuti selgus hiljem, et KKK kinnistu, mille soetamiseks laen võeti, võõrandati hageja nõusolekuta turuhinnast oluliselt odavamalt kostja sõbra nimel olevale äriühingule A OÜ. Kinnistu edasimüügiga tegeles kostja tollane elukaaslane, mis näitab, et kinnistu tegelik valdaja ja müügitehingust kasusaaja oli jätkuvalt kostja.
9. Kohus jättis ebaõiglaselt kostja menetluskuludest 75% hageja kanda. Kuna kogu vaidluse põhjustajaks on kostja, kes meelitas pettusega hageja 14.10.2014 lepingut sõlmima, tuleb mõlema poole kohtukulud jätta kostja kanda. Vastustaja seisukoht
10. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda. Ringkonnakohus määrab rahaliselt kindlaks kostjale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse.
12. TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu põhjenduste seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsust osades, milles kohus: 1) tuvastas ühisvara koosseisus PPP kinnisasjad ning laenukohustused Swedbank AS-i ja YY ees; 2) jagas laenukohustused selliselt, et need tuleb tagastada ühisvara müügist saadava raha arvel, samuti et PPP kinnisasjad tuleb müüa avalikul enampakkumisel ja müügist saadava raha arvel tasuda laenukohustus Swedbank AS-ile ja kohtutäituri tasu; 3) mõistis hagejalt välja kostja kasuks leppetrahvi; 4) jaotas ja määras rahaliselt kindlaks menetluskulud. 26 2-16-1255
13. Hageja kaebuse lahendamisel omab olulist tähtsust, kas maakohus lahendas seaduslikult ja põhjendatult vaidluse abieluvaralepingu 14.10.2014 muutmise lepingu kehtivuse kohta. Sellest sõltub, kas maakohus määras õigesti abikaasade ühisvara koosseisu PPP kinnisasjad ja laenukohustuse Swedbank AS-i ees ning rahuldas vastuhagi leppetrahvi väljamõistmiseks. Ringkonnakohus on kokkuvõtvalt seisukohal, et maakohus lahendas selles osas vaidluse kooskõlas kehtivate menetlusõiguse normidega ja kohaldas õigesti asjakohaseid materiaalõiguse norme. Maakohtu poolt teostatud tõendite hindamine vastab TsMS §-s 232 sätestatud reeglitele ja kolleegium ei näe alust tõendite ümberhindamiseks. Järgnevalt vastab kolleegium kaebaja väidetele.
14. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu tuleks asja lahendamisel jätta tähelepanuta kõik see, mida ta on väitnud (kirjutanud) ajal, mil imetas XX.XX.XXXX sündinud last, s.o kuni maini 2015 (vastavalt kaebuse punktile 34) või augustini 2015 (vastavalt ringkonnakohtu istungil väidetule). Tegemist on menetlusosalise vastuväitega vastaspoole esitatud dokumentaalsetele tõenditele (hageja e-kirjadele, millised ta nimetatud perioodidel kirjutas kostjale), millised olid maakohtus kostja poolt tõenditena esitatud. Sellist vastuväidet hageja maakohtus ei esitanud. Seega on vastuväite esitamine alles apellatsioonkaebuses TsMS § 329 lõike 1 alusel hilinenud. Kuna kaebuses ei ole põhistatud vastuväite hilinenult esitamise lubatavust, jätab ringkonnakohus väite TsMS § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta.
15. Poolte vahel puudub vaidlus, et 14.10.2014 tehingu näol on tegemist 15.07.2011 abieluvaralepingu muutmise lepinguga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 14.10.2014 kohustustehing ei olnud tühine

§ 86lõigete 1 ega 2 alusel ning ei pea vajalikuks esimese astme kohtu põhjendusi siinkohal korrata (Ts

MS § 654 lõige 6). Maakohus on järginud kehtivat kohtupraktikat ja vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-83-13 (punktile 16) asunud esmalt tuvastama, kas tehing oli tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või on lepingust tulenevate abikaasade vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuna maakohus kumbagi tühisuse eeldust ei tuvastanud, ei olnud tal ka vajalik tuvastada, kas hageja tegi tehingu tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kas kostja sellest tehingu tegemise ajal teadis või pidi teadma. Kaebuses ei ole hageja lükanud ümber maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, et 14.10.2014 sõlmitud kokkulepete alusel läks poolte ühisvarasse vara (PPP kinnistud), millest enne abieluvaralepingu sõlmimist

1. a kuulus osa (hoonestamata kinnistu) kostja lahusvarasse ja teine osa (hoonestatud kinnistu) poolte ühisvarasse.
2. a lepinguga olid mõlemad kinnistud läinud hageja ainuomandisse. Täpsemalt nähtub tsiviilasja materjalidest, et PPP kinnistu kuulus esmalt kostja ainuomandisse, siis kostja ja tema eelmise abikaasa ühisvarasse, kust kostja ostis selle poolte abielu ajal eelmiselt abikaasalt välja (kinnistusraamatu väljavõte t II kd lk 20, lepingud samas lk 22-31, 32-42), PPPa hoonestamata kinnistu oli omandatud
3. a kostja ainuomandisse (kinnistusraamatu väljavõte t II kd lk 21). 14.10.2014 tehingu tulemusena said mõlemad kinnistud tervikuna poolte ühisvaraks sarnaselt muu abielu ajal omandatud kinnisvaraga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt asub ühel kinnistutest elamu, mida pooled kasutasid abielu ajal perekonna ühise elukohana ja kinnistud on omavahel seotud (pooled on neid vaidluse ajal koos käsitlenud, kohtutäitur müüb neid koos; nt t IX kd lk 10, 11). Puudub vaidlus, et laenukohustus Swedbank AS-i ees oli võetud hoonestatud kinnistu omandamiseks (laenuleping t II kd lk 43-46) ja selle tagamiseks on mõlemad kinnistud koormatud ühishüpoteegiga (t II kd lk 20, 21). Eeltoodud asjaolude kogumist tulenevalt ei saa kohus nõustuda hagejaga, et sellise vara abikaasade ühisvarana määratlemine oli ühe abikaasa suhtes äärmiselt ebasoodne või et tehingust saaks tuletada vastastikuste kohustuste objektiivselt tasakaalust väljas olekut. Hageja andis sisuliselt kostjale tagasi selle, mis perekonnaseaduse alusel kostjale kuulus ja mis oli sealt
4. a väljunud ka hageja enda arusaama järgi ebamoraalse lepingu alusel. Nimetatu nähtub hageja 10.03.2015 e-kirjast kostjale (t III kd lk 27 2-16-1255 29), milles hageja kirjutas, et „Minu ettepanek Sulle, Y, oleks jagada meie varad vastavalt viimasele abieluvaralepingule ja vastavalt meie kokkulepetele, et kõik (reaalne) vara on ühisvara. Ma ei räägigi varasemast abieluvaralepingust – see ei olnud ilus vahetada andestamine poole maja vastu…)“. Abielu ajal ühiste vahenditega omandatud vara jagamine abielu lõppemisel endiste abikaasade vahel võrdsetes osades ei saa eelduslikult riivata ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunnet ja väärtushinnanguid ning seda ka siis, kui abielu ei kulge mõlema abikaasa jaoks ettekujutatud moel. Ringkonnakohus möönab, et abielus olles sõltuvad mõlemad abikaasad suuremal või vähemal määral teineteisest nii emotsionaalselt kui varaliselt, kuid nendevahelise tehingu tühisuseks ainult nimetatud õigusliku asjaolu tuvastamisest ei piisa, mistõttu ei pidanud maakohus ega pea ringkonnakohus analüüsima hageja poolt esiletoodud elulisi asjaolusid tema tervisliku seisundi, lapse sünni jmt kohta. Kolleegium märgib, et ühegi hageja esitatud tõendi alusel ei saa kohus asuda seisukohale, et kostja eesmärgiks lepingu sõlmimisel oleks olnud abielu lahutada. Poolte vahel puudub küll vaidlus, et kooselu lõppes novembris 2014, kuid millisel põhjusel ei ole võimalik selgelt tuvastada. Poolte 05.11.2014 e-kirjadest (t III kd lk 38, 39) nähtuvast saab kõrvalseisja järeldada, et tegemist oli kokkuvõttes poolte ühise otsusega. Nimetatu nähtub mh sellest, et kostja väitel vajas ta aega, et saada aru, kuidas ta edaspidi hakkama saab ja sellele vastuseks tõdes hageja, et kui ei ole armastust ega soovi koos olla, on lihtne ega pea ootama, millal laps suuremaks saab, et ta saab üksi lapse kasvatamisega hakkama, et vara tuleb jagada ja et jagamise pärast ei ole küll vaja abielu teeselda. Nimetatud järeldub ka sellest, et tsiviilasjas 2-16-19822 on hageja tolles menetluses kostjana vastuses hagile selgelt kirjutanud, et tema nõudis abielulahutust peale seda, kui oli saanud teada abikaasa truudusetusest tema raseduse ajal (t V kd lk 47 pöördel).
5. Kolleegium märgib, et lisaks PKS § 59 alusel tehtud kokkulepetele sisaldab 14.10.2014 lepingudokument (t I kd lk 22-27) asjaõiguslepingut ja kinnistamisavaldust (punktis 6), millest tulenevalt muudeti PPP kinnistute omanikukandeid kinnistusraamatus selliselt, et ainuomanikust hageja asemel kanti ühisomanikena sisse mõlemad abikaasad. Kuna eelnevalt nõustus kolleegium maakohtuga selles, et tõendamist ei leidnud 14.10.2014 kohustustehingu heade kommetega vastasus (

§ 86

lõigete 1 ega 2 alusel), siis ei teki küsimust, kas tühine saaks olla ka asjaõiguslik käsutustehing. Küll aga viitab kolleegium vastuseks kostjale, et Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-140-07 punktis 31 selgitanud, et kuigi käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine, ei ole siiski nimetatud tagajärg põhimõtteliselt täiesti välistatud, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane. 112. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei olnud hageja 24.08.2015 tahteavaldus 14.10.2014 lepingu tühistamiseks esitatud

§ 99lõike 1 punktis 2 sätestatud tähtaja jooksul.

Viidatud sätte kohaselt võib tehingu pettuse või eksimuse korral tühistada kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamist. Avalduses (t I kd lk 70-75) tõi hageja tühistamise eluliste alustena esile: erinevalt enne lepingu sõlmimist abikaasale öeldud eesmärgist teha elamus remonti ja parandada pere eluaset oli kostja tegelikuks eesmärgiks, mida abikaasa eest varjas, abielu lõpetada, luua uus perekond, abikaasa ja vastsündinud tütre kodu müüa ning saada võimalikult rohkem raha. Poolte vahel puudub sisuline vaidlus, et kostja lahkus poolte ühisest kodust novembris

1. Maakohus on kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 hinnanud hageja 23.11.2014 e-kirja, milles kirjutaja avaldas, et talle tundub, et teda on teadlikult petetud ja esitas nägemuse sellest, milliste põhimõte alusel abielu lahutamisel vara jagada (t III kd lk 20-23). Eelnevalt oli hageja saanud juba aru, et kostja ilmselt ei soovi abielu jätkata (nähtub poolte 04.ja 05.11.2014 e-kirjadest; t III kd lk 38-39). Ringkonnakohus lisab, et isegi kui mõistlik abikaasa ei eelda koheselt, et abikaasa enam koju 28 2-16-1255 tagasi ei tule, siis 02.,
2. ja 05.02.2015 e-kirjadest (t III kd lk 32-37) nähtuvalt olid pooled selleks ajaks üheselt otsustanud, et abielu ei jätku, mistõttu pidi hagejal olema ka teada väidetav pettus ja sellest tulenevalt pidi tühistamise avaldus olema kostjale kätte toimetatud (

§ 69lõike 1 esimene lause) hiljemalt 04.

või 05.08.2015. 113.

§ 99

lõige 3 sätestab võimalikud alused lõikes 1 sätestatud õigust lõpetavate tähtaegade peatumiseks, milleks on vastavalt

§-des 163, 165 ja 166 nimetatud alused (vääramatu jõu tõttu, isiku piiratud teovõime ajaks, pärimise korral). Käesoleval juhul tuleks teoreetiliselt kõne alla kaaluda

§-s 165 sätestatud alust, kuid hageja esiletoodud elulised asjaolud (sünnitus, lapse imetamine, abikaasa lahkumine, raske majanduslik olukord) ei anna alust tuvastada tema teovõime piiratust

§ 8lõike 2 mõttes.

Viidatud sätte kohaselt on täisealine isik piiratud teovõimega juhul, kui ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui arvestada abieluliste suhete erilise emotsionaalse sisuga ja arvestada kuue kuulist tähtaega abielu lahutamisest 09.03.2015, on asjakohane maakohtu viide

§ 100

lõikele 1, sest 10.03.2015 e-kirjas on hageja teinud endisele abikaasale selgelt ettepaneku jagada vara nimelt viimase lepingu alusel (t III kd lk 29). Kuna ka kostja on saanud sellest avaldusest aru selliselt, et hageja tunnustas 14.10.2014 lepingut (nähtub kostja erinevatest menetlusdokumentidest), lõppes selle tahteavaldusega tema õigus tehingut tühistada.

1. Kuna eelnevalt nõustus kolleegium maakohtuga, et 14.10.2014 tehing kehtib, puudub alus rahuldada kaebust osas, milles maakohus tuvastas abikaasade ühisvara koosseisus PPP kinnistud ja laenukohustuse Swedbank AS-i ees ning jagas vara ja kohustused ühisvarana.
2. Järgmiseks vaidlusküsimuseks apellatsiooniastmes on WW-lt 21.01.2014 saadud laen, mille maakohus tuvastas 30 000 euro osas abikaasade ühisvarana. PKS § 18 lõike 1 kohaselt on perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehing, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. PKS § 33 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaselt vastutavad mõlemad abikaasad kolmanda isiku ees enda lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste täitmise eest ning kohustuste eest, mis tulenevad lepingust, mille võib olla sõlminud üksnes üks abikaasadest, kuid mis on seotud ühisvara valitsemiseks või perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud kohustustega. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja isa andis abielu ajal 21.02.2014 laenu 32 000 eurot, kandes selle kostja arveldusarvele. Maakohus tuvastas, et saadud rahast 30 000 eurot kandis kostja samal päeval C OÜ-le kinnisvara ostmiseks ja et tegemist oli investeeringuga perekonna huvides, kuna äriühing kuulus abikaasade ühisvarasse, mõlemad abikaasad tegutsesid selle äriühingu kaudu ja said sellest kasu. Hageja ei vaidlusta maakohtu poolt tuvastatud laenuraha tegelikku kasutamist, kuid leiab, et tegemist ei olnud perekonna vajadusteks antud laenuga, vaid kostja kasutas laenu oma isiklikuks otstarbeks, sest kostja kutsus 18.10.2014 hageja äriühingu juhatuse liikme kohalt tagasi ja äriühing lõpetas tegevuse ning kustutati äriregistrist
3. a.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega ega pea vajalikuks seda siinkohal korrata (TsMS § 654 lõige 6). Maakohtu põhjendus vastab TsMS § 442 lõike 8 nõuetele. Puuduvad alused maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamiseks. Õige on hageja väide, et kuna laen kanti üle kostjale, siis on vaidluse korral kostja kohustus tõendada, kuidas ta seda raha konkreetselt kasutas. Käesolevas asjas ei suutnud kostja veenvalt tõendada, et raha oleks kulutatud muul otstarbel, kui see, mida tuvastas maakohus. Vastuses apellatsioonkaebusele nõustub kostja maakohtuga. Seega ei oma apellatsioonimenetluses enam tähendust kostja poolt maakohtus esiletoodud väited laenuraha muul otstarbel kasutamise kohta. Apellatsiooniastmes on küsimuseks vaid see, kas tuvastatud kasutamine on PKS-i alusel õiguslikult määratletav 29 2-16-1255 kasutamisena perekonna vajaduste rahuldamisena või ühe abikaasa (kostja) isiklikul otstarbel. Jaatava vastuse korral on tekkis laenulepingu alusel abikaasade solidaarkohustus raha laenuandjale tagastada, eitava vastuse korral on eelduslikult tegemist kostja ainukohustusega.
5. Ringkonnakohus nõustub mh maakohtu poolt PKS § 18 lõikel 1 antud tõlgendusega perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingu kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli C OÜ äriühing, kust vähemalt
6. a tuli perekonna oluline sissetulek. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt asutati äriühing abielu ajal 03.11.2009; laenu saamise ajal olid mõlemad abikaasad juhatuse liikmeteks (äriregistri väljavõte t I kd lk 13-15) ja tegutsesid juhatuse liikmetena ühiselt (t V kd lk 46;
7. a e-kirjavahetus MTA-ga t III kd lk 53-54; t V kd lk 48); hageja on esile toonud, et kuni kostja kodust lahkumiseni tegutses ta äriühingus pearaamatupidajana ja projektijuhina ning et tema kasutada olid äriühingu sõiduauto, sülearvuti ja mobiiltelefon (hageja väited 26.01.2016 hagiavalduse punktis 1.5 ja apellatsioonkaebuse punktis 35); kostja on esile toonud, et äriühingust saadud sissetulek tagas hagejale ravikindlustuse ja vanemahüvitise (t III kd lk 13; äriühingu
8. a majandusaasta aruanne t VII kd lk 168-177); hagejal oli veel novembrikuu 2014 alguses juurdepääs äriühingu pangaarvele, mida tõendab 05.11.2014 e-kirjavahetus, milles hageja kinnitas kostja etteheidet suure eksliku tehingu tegemise kohta äriühingu arvelt (t III kd lk 38-39); 14.12.2017 menetlusdokumendis nimetas hageja äriühingut „ühiseks perefirmaks“ (t VI kd lk 163 pöördel). 21.02.2014 laenulepingu õigusliku sisu määramisel ei oma tähtsust ühisvaraks olnud äriühingu edasise tegevuse edukus, pooltevahelised suhted jmt peale raha kulutamist tekkinud asjaolud.
9. Leppetrahvi osas vaidlustab apellant maakohtu otsust põhjendusega, et puudub kehtiv leppetrahvi kokkulepe, kuna 14.10.2014 leping on tühine või tühistatud. Eelnevalt nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et tegemist on siiski kehtiva tehinguga. Maakohus on asjakohaselt (VÕS § 29 alusel) tõlgendanud lepingu punkte 4.2 ja 4.3 ning tuvastanud leppetrahvi kokkuleppe kehtivuse ja kokkulepitud eelduste täidetuse. VÕS § 158 lõige 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Hageja ei esitanud maakohtus leppetrahvi nõudele VÕS § 159 lõike 2 alusel vastuväidet. Nimetatud sätte kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teata teisele lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab. Kolleegium toob esile, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt teatas kostja hagejale leppetrahvi nõudmise kavatsusest 31.03.2016 (t III kd lk 112) ja arvestab alates 06.02.
10. Nõude aluseks on hageja keeldumised ilmuda notari juurde 06.08.2015, 05.02.2016 ja 05.04.
11. Seega saab asuda seisukohale, et leppetrahvi nõue oli esitatud mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumise avastamisest. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et ta ei esitanud maakohtus VÕS § 162 alusel taotlust leppetrahvi vähendamiseks. Seega puudub kohtul alus kaaluda, kas tasumisele kuuluv leppetrahv võib olla ebamõistlikult suur ja kas oleks alust seda vähendada.
12. Hageja on vaidlustanud ka maakohtumenetlusega seotud kulude jaotust, tuues esile, et kulud peaksid jääma täies ulatuses kostja kanda, kuna kogu kohtumenetluse põhjustas kostja, kes meelitas hageja sõlmima 14.10.2014 lepingut. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Mõlemas kohtuastmes on tuvastatud, et 14.10.2014 lepingu muutmise leping on kehtiv, mistõttu ei ole kohtutel alust nõustuda, et kohtuvaidluse põhjustas ainult kostja. Abikaasade ühisvara jagamise nõude osas tehtud otsus on tehtud mõlema abikaasa huvides. Käesolevas asjas on maakohus põhjendanud TsMS § 164 lõikes 1 sätestatud hagilises abieluasjas menetluskulude jaotuse üldreeglist kõrvalekaldumist. Maakohtu kaalutlusotsustus on jälgitavalt põhjendatud ja loogiline, mistõttu ei saa kõrgema astme kohus sellesse sekkuda. 30 2-16-1255 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13. Apellatsioonimenetlusega seotud kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
14. Menetluskulude nimekirja kohaselt moodustub vastustaja apellatsioonikulu tasust lepingulisele esindajale 30,8+1h 20min (kohtuistung) eest tunnitasuga 115.20 eurot (sisaldab käibemaksu). Apellant vaidleb kuludele vastu.
15. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Käesolevas asjas oli vastustaja esindamiseks vajalik vandeadvokaadist esindajal maakohtu otsusega tutvuda ja seda analüüsida, koostada vastus kaebusele, valmistuda kohtuistungiks ja osaleda kohtuistungil. Ringkonnakohus ei nõustu, et esindajal oli mõistlik ja vajalik kulutada kaebusele vastamisega seonduvate toimingute tegemiseks kokku 7,8+9+9,5=26,3h (26h 20min). Sama lepinguline esindaja esindas vastustajat kohtumenetluse algusest peale, seega oli ta tuttav vaidluse kogu sisuga juba enne, kui apellant kaebuse esitas. Kaebuses kordas apellant enamikus juba maakohtus esitatud väiteid. Ka ei kaevanud