← Eesti

2-20-103014/17

Obsah (8)§ 113§ 101§ 35§ 1§ 42§ 41§ 415§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-103014 Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2021, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Indrek Par

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ (BB)

  1. juunil 2018 laenulepingu (laenuleping), mille alusel sai kostja laenu 300 eurot, intressimääraga 45,5% aastas. Kostja kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt
  2. juuliks
  3. Leping lõppes tähtaja saabumisega. BB loovutas
  4. aprillil 2019 nõude kostja vastu koos kõrvalnõuetega hagejale.
  5. Kostja hagile ei vastanud. MAAKOHTU LAHEND
  6. Maakohus rahuldas hagi
  7. septembril
  8. a otsusega (tagaseljaotsusega) osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 300 eurot, intressi 11 eurot 22 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 43 eurot ja 44 senti ning viivise põhivõlalt alates
  9. maist 2020 kuni põhivõla tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus märkis, et viivis ei tohi kokku ületada põhivõlga 300 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude sissenõutavaks muutunud ja sissenõutavaks muutumata viivise saamiseks ulatuses, mis ületab

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määra.

Menetluskulud jättis maakohus 54% ulatuses kostja kanda ning 45% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 132 eurot 90 senti ja 2

(6)mõistis need kostjalt välja koos kohustusega tasuda alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohus märkis, et menetluskuludelt tasumisele kuuluv viivis ei tohi ületada 132 eurot 30 senti. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kostjale 6. augustil 2020 isiklikult kätte toimetatud. Kostja ei ole kohtule tähtaegselt vastanud. Kuivõrd hageja taotles hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja kohtu poolt määratud tähtajaks ei vasta, ja asjas ei esine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-s 5 märgitud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid, lahendas kohus asja TsMS § 407 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatut arvestades tagaseljaotsusega. Maakohus leidis, et hagi on õiguslikult põhjendatud üksnes põhivõla ja intressi saamiseks (

§ 101lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 94) ning rahuldas selles osas hagi. Maakohus jättis hagi Ts

MS § 407 lg 6 alusel rahuldamata osas, milles see ei olnud kohtu arvates õiguslikult põhjendatud. Kostja esitas BB-le internetikeskkonnas laenutaotluse, mille laenuandja kinnitas. Seega ei ole viivisekokkulepe eraldi läbi räägitud ning see on käsitletav tüüptingimusena

§ 35lg 1 tähenduses.

Eelduslikult sõlmis kostja laenulepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses. Kohtul on Ts

MS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 järgi tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgses intressimääras, s.o 45,5% aastas. Viivisemäära mõistlikkuse hindamisel tuleb silmas pidada lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär seadusjärgset viivisemäära ligikaudu 5,7 korda. Seega on hageja poolt nõutud lepinguline viivisemäär 45,5% aastas ebamõistlikult suur, kostjat oluliselt kahjustatav ning

§ 42lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine.

Hageja ei ole ka põhivõlast suurema viivise nõudmisel tõendanud, et talle oleks kahju tekkinud. Kui tüüptingimus on tühine, kohaldatakse

§ 41järgi sellise tingimuse alusel seda liiki lepingu kohta sätestatut.

Seetõttu tuleb hageja viivisenõue rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras põhivõlalt 300 eurot ajavahemiku alates

  1. juuli 2018 kuni
  2. mai 2020 (661 päeva) eest on 43 eurot 44 senti. Kuivõrd hagi rahuldatakse osaliselt, jaotatakse menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jäävad menetluskulud 54% ulatuses kostja kanda ning 46% ulatuses hageja kanda. Hageja on palunud menetluskuluna välja mõista riigilõivu 125 eurot ning õigusabikulud 360 eurot (tunnitasu 120 eurot, ilma käibemaksuta). Arvestades, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, poolte vahel ei tekkinud vaidlust ning asi lahendatakse tagaseljaotsusega, on põhjendatud ja vajalik õigusabi üks tund (120 eurot). Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 245 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 132 eurot 30 senti (54% x 320) koos 3

(6)kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud märas.

Kostjal asja materjalidest nähtuvalt menetluskulusid tekkinud ei ole. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub
  2. oktoobril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivise, ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 246 eurot 6 senti. Samuti palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis menetluskulud 54% ulatuses kostja kanda ja 46% ulatuses hageja kanda. Hageja palub rahuldada menetluskulude nõude kostja vastu täies ulatuses ning mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 125 eurot ja õigusabikulu 360 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole viivisekokkulepe tüüptingimus, kuna see sisaldub laenulepingu põhitingimustes. Seega on viivisekokkulepe kostjaga eraldi läbi räägitud.

§ 415

lg 1 järgi ei või tarbijalt nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist, kuid see ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.

§ 415

lg 1 ei viita konkreetsele

§ 113lg 1 lausele.

Seega tuleb

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause koostoimes lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on

§ 113lg 1 teises lauses viidatud määrast kõrgem.

Praegusel juhul on laenulepingus kokku lepitud kõrgem intressimäär kui

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määr.

Viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Järelikult tuleb viivisemäärana kohaldada lepingus kokku lepitud intressimäära 45,5% aastas. Praeguses asjas ei saa lähtuda Riigikohtu

  1. mai
  2. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 toodud seisukohast, mille järgi tuleb mõistlikuks viivisemääraks lugeda kuni 24% aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud asjas ei saanud lähtuda

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 järgi lepingujärgsest intressimäärast, sest pooled ei olnud selles kokku leppinud. Poolte vahel oli kokkulepe üksnes viivisemäära kohta. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, on vastuolus

113 lg 1 ja § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. Viivisel peab olema mh sanktsiooniline eesmärk. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks viivisemäära mõistlikkuse tagamiseks ühtegi täiendavat kriteeriumit, v.a võrdlus lepingus kokkulepitud intressimääraga. Seadusandja on sisuliselt möönnud, et kohalduv viivisemäär võib olla ükskõik milline seadusjärgsest viivisest suurem määr. Pooled võivad ise otsustada, milline on nende arvates õiglane ja mõistlik viivisemäär. Kui nad viivisemääras kokku ei lepi, rakendub kokkulepitud intressimäär. Viivise mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse olukorra asjaolusid.

§ 113

lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist

§ 162alusel.

Seega on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku taotluse alusel. Praeguses asjas ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist. Maakohus rikkus oluliselt tagaseljaotsuse tegemisel menetlusnorme, kui kohaldas ise

§ 113lg-t 8 ja vähendas 4

(6)viivist. TsMS § 407 lg 1 alusel võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Maakohus rikkus TsMS § 174 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud osaliselt kostja ja osaliselt hageja kanda. Maakohus ei võtnud arvesse kõiki hageja poolt tehtud toiminguid. Hageja esindaja on analüüsinud nõude aluseks olevaid dokumente, kogunud täiendavaid dokumente, koostanud hagiavalduse, komplekteerinud hagiavalduse lisad ja esitanud need kohtule. Hageja oli sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole ning tasuma riigilõivu.
  1. Kostja apellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu tagaseljaotsus tuleb TsMS § 657 lg 2 kohaselt tühistada täies ulatuses ning asi saata läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul on asja materjalide põhjal õige maakohtu järeldus, et laenulepingust tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (üldtingimuste p 12.2.1; dtl 43), on

§ 35

lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohtale. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (

§ 42lg 3 p 5).

8. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga

§ 42

lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.

§ 415

lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Ringkonnakohtu hinnangul viitab

§ 415

lg 1 esimene lause aga ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele (vt ka Riigikohtu 14.

jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

§ 113

lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt

§ 415

lg 1 ja

§ 113lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus 5

(6)ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks.

Pragusel juhul on laenulepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning intressimäär on 45,5% aastas (dtl 33). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui

§-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub

§ 113

lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 45,5% aastas. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu menetluses olnud tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Seega ei ole osutatud tsiviilasjas tehtud järeldused praegusel juhul asjakohased. 9. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lähtuda

§ 113

lg-st 8 ja §-st 162, mille järgi saab kohus viivist vähendada üksnes võlgniku (kostja) taotluse alusel. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja menetluluses senini viivise vähendamist taotlenud.

  1. Hageja on palunud tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud osaliselt hageja enda kanda ja tema taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks (osaliselt) rahuldamata, kuid TsMS § 657 lg 2 järgi peab ringkonnakohus tagaseljaotsuse tühistamisel saatma asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Seega tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse täies ulatuses ning asjas ise sisulist lõpplahendit ei tee. Seetõttu rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.
  2. Eelmärgitut arvestades ei vasta ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustest lähtuvalt apellatsioonkaebuses esitatud väidetele menetluskulude jaotuse ja nende suuruse kindlaksmääramise kohta. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse täies ulatuses, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.