KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-16896 Tsiviilasi XX (X) k

) § 26¹ järgi põhjusel, et avaldaja ei taganud täitedokumendiks olnud esialgse õiguskaitse määruse alusel lapse kohtumist isaga

1. ja
2. oktoobril
3. Maakohus leidis, et kohtutäituri sunniraha määramise otsus ja selle peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsus on õiguspärased. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu.
4. Esmalt märgib kolleegium, et ei nõustu avaldaja seisukohaga, et määruse alusel ei tohtinud sundtäitmist läbi viia, sest määrusest ei tulene avaldajale kohustust ja lasteaed ei ole piisavalt määratletud. Täitedokumendiks oleva määruse resolutsioonist (tl 3) on võimalik välja lugeda menetluse pooled ning piisavalt selge on ka täitmise sisu. 10.
5. Kolleegium selgitab, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend on eripärane, kuna selle täitmist võivad nõuda mõlemad vanemad ja kumbki vanem võib seetõttu olla täitemenetluses nii sissenõudja kui ka kohustatud isik (Riigikohtu
6. detsembri
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 61). Lapsega suhtlemise õigust reguleeriva perekonnaseaduse § 143 järgi saab asuda seisukohale, et suhtluskorra sundtäitmise asjades on sissenõudjaks vanem, kes soovib lapsega suhelda, ning võlgnikuks teine vanem. Seega vaatamata sellele, et avaldajat ei olnud sõnaselgelt määruses kohustatud isikuna märgitud, puudus kohtutäituril alus arvata, et võlgnik on keegi muu kui teine vanem. 10.
8. Kolleegiumi hinnangul on määruse resolutsioon piisavalt selge ka lapse üleandmise koha osas. Määruse sisu on arusaadav ja selle täitmist on võimalik kontrollida. Kolleegium nõustub siinjuures ka maakohtuga, et olukorras, kus analoogsetes asjades on kohtulahendi resolutsioon sõnastatud liiga detailselt, esineb oht täiendavate vaidluste tekkeks või tekib vajadus lahendi resolutsiooni muutmiseks. Kolleegium märgib, et lahendi detailsus peab jääma mõistlikkuse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid (Riigikohtu
9. oktoobri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-10, p 14).
11. Samuti ei ole põhjendatud avaldaja seisukoht, et kohtutäituri
12. oktoobri
13. a sunniraha määramise otsus ei ole õiguspärane ainuüksi põhjusel, et avaldaja teavitas
14. septembri
15. a taotluses kohtutäiturit, et laps ei soovi suhelda isaga. 11.1.

§ 261

lg 8 kohaselt võib kohtutäitur põhjendatud taotluse alusel sunniraha rakendamise edasi lükata ja teha uue hoiatuse, milles määrab otsuse täitmiseks uue tähtaja. Tsiviilasjas nr 2-20-16788 on jõustunud kohtumäärus, milles leiti, et kohtutäitur jättis lõppastmes õiguspäraselt rahuldamata avaldaja

1. septembri
2. a taotluse tähtaja edasilükkamiseks (tl 37–39). Samuti on kohtutäitur tuginenud sellele, et ta võttis
3. oktoobri
4. a sunniraha määramise otsuse tegemisel arvesse nii kohaliku omavalitsuse
5. oktoobri
6. a seisukohta, milles kinnitati, et täitedokument on kehtiv kui ka maakohtu
7. oktoobri 4

§ 179

lg-st 2 tuleneb, et kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib kohtutäitur tema suhtes kohaldada

§‑i 183.

§ 183

viitab omakorda

§-le 261, mis reguleerib sunniraha määramist.

§ 26

¹ lg 7 esimese lause kohaselt on sunniraha lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks otsus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Sealjuures tuleb teise lause järgi otsus ja hoiatus kohustatud isikule kätte toimetada. Kolleegium märgib, et kuivõrd kohtutäitur ei ole tõendanud

1. oktoobri
2. a hoiatuse (tl 7–9) avaldajale kätte toimetamist, siis ei olnud sellele hoiatusele tuginedes sunniraha määramine põhjendatud. Samas on kohtutäitur pärast sunniraha määramise otsust tuginenud sellele, et arvestades
3. septembri
4. a hoiatuse (tl 5–6) kätte toimetamist ei oma tähtust
5. oktoobri
6. a hoiatuse kätte toimetamata jätmine. Avaldaja on kinnitanud, et ta on
7. septembri
8. a hoiatuse
9. septembril 2020 kätte saanud. Samas heitis avaldaja ette, et maakohus ei hinnanud, kas kohtutäitur saab pärast sunniraha määramist muuta sunniraha määramise eelduseid. Kolleegium märgib, et hilisem põhjenduste esitamine ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. Samas, kui keelata kohtutäituril täielikult kaebemenetluses täiendavate põhjenduste esitamine, muutuks kohustuslik kohtueelne kaebemenetlus sisutuks, mistõttu tuleb hinnata ka argumente, mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades otsusele lisab (Riigikohtu
10. detsembri
11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 26).
12. Kolleegium nõustub iseenesest maakohtuga, et kui sundtäitmisel on korduvatele, regulaarsetele ja samasisulistele kohustustele suunatud kohtulahend, ei pruugi olla mõistlik tõlgendus, et võlgnikku tuleb igakordse kohustuse saabumisel täiendavalt hoiatada. Samas ei vasta kohtutäituri
13. septembri
14. a sunniraha määramise hoiatus (tl 5–6) seaduses sätestatud eeldustele, mistõttu ei olnud ka sunniraha rakendamine
15. oktoobri
16. a otsusega (tl 10–11)

§ 26¹ lg 7 esimesest lause kohaselt praegusel juhul lubatav.

13.1. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et avaldaja vabatahtliku täitmise tähtaja kohta esitatud väidete osas ei kuulu kaebus läbivaatamisele, kuna avaldaja ei ole sellele oma algses kohtutäiturile esitatud kaebuses tuginenud. Riigikohus on selgitanud, et kaebus kohtutäituri otsuse peale lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 15 kohaselt hagita menetluses, 5

§-s 55 sätestatud arestimise tühisuse alused mh ka juhul, kui avaldaja ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8643/28, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuivõrd kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kui hagita asja lahendamisel kehtib uurimisprintsiip, siis tuleb kolleegiumi hinnangul praeguses asjas ka kontrollida, kas sunniraha rakendamise kohustuslikuks eelduseks olev vabatahtliku täitmise tähtaeg oli määratud ja kas see oli sunniraha määramise otsuse tegemise hetkeks möödunud. 13.
3. Kolleegium märgib, et kohtutäituril tuleb sunniraha määramise otsuses

§ 261

lg 2 p 3 järgi määrata kuupäev, milleni on aega otsus vabatahtlikult täita.

§ 26

¹ lg 3 kohaselt peab hoiatusega otsuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg võimaldama adressaadil kohustust täita. Seega peab hoiatusest tulenema ning võlgniku jaoks üheselt selge olema, mis hetkest rakendub temale sunniraha, kui võlgnik täitedokumenti vabatahtlikult ei täida. Kohtutäituri

1. septembri
2. a sunniraha määramise hoiatus sellele imperatiivsele nõudele ei vasta. Kolleegium ei nõustu kohtutäituri seisukohaga, et piisav oli sunniraha määramise hoiatuses viitamine määruse resolutsioonile, sest määruses on reguleeritud suhtluskorra toimumise aeg. Kohtutäituril tuli

§ 26

¹ lg 2 p 3, lg 3 ja lg 7 koosmõjust tulenevalt igal juhul määrata kuupäev täitedokumendiks olnud määruse vabatahtlikuks täitmiseks, arvestusega, et määratud tähtaeg võimaldab ka kohustust täita ning seda vaatamata asjaolule, et täitedokumendiks olev määrus oli selle resolutsiooni kohaselt viivitamata täidetav (tl 3 pöördel). Praegusel juhul nähtub 8. septembri 2020. a sunniraha määramise hoiatusest, et kohtutäitur on küll teinud avaldajale ettepaneku määruse vabatahtlikuks täitmiseks (tl 5), kuid ei ole määranud

§ 26

¹ lg 2 p 3 kohast kuupäeva ning arusaadav ei ole, millisest tähtajast alates võib avaldajale määrata sunniraha juhul, kui täitedokumendiks olev määrus jääb tema poolt vabatahtlikult täitmata. 13.3. Kuivõrd kohtutäitur jättis avaldajale esitatud sunniraha määramise hoiatuses märkimata kuupäeva, milleni oli avaldajal aega täitedokumenti täita, siis on asjakohatu kohtutäituri viide sellele, et kohtutäitur saab määrata ka

§ 25lg-s 1 sätestatust lühema vabatahtliku täitmise tähtaja.

1. Avaldaja on tsiviilasjas esitatud kaebusega vaidlustanud talle sunniraha määramise otsuse ning kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse sunniraha määramise otsuse tühistamiseks. Riigikohus on leidnud, et võlgnikul on õigus kohtus vaidlustada nii kohtutäituri algne tasuotsus kui ka tasuotsuse vaidlustamisel tehtud kohtutäituri otsus ning jäänud selle seisukoha juurde ka sunniraha määramise vaidluse korral (Riigikohtu
2. juuni
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8643/28, p 16). Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus kohtutäituri poolt täiteasjas nr 022/2020/7132 avaldaja suhtes nii
4. novembril 2020 tehtud otsuse kui ka
5. oktoobri
6. a sunniraha määramise otsuse. Kuigi avaldaja on palunud kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatamata ja selle kohta otsust tegema, siis puudub kolleegiumi hinnangul vajadus kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti lahendama.
7. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu määrust, siis võib määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule

§ 218lg 3 alusel.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 16. Määruskaebuse rahuldamine tingib ka menetluskulude jaotuse muutmise TsMS § 173 lg 3 alusel. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud, v.a riigilõiv, tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta menetlusosaliste endi kanda ning riigilõiv TsMS § 172 lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda. 6